Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Jun

Lamartine: Graziella.

 

  Tõlkinud M. Sillaots. Albert Orgi kirjastus Tallinn.

  

K.-ü. Albert Orgi poolt väljaantava „Kodu- ja kooliraamatute” seeria ühe esimese numbrina on ilmunud huvitav töö, millega me lugejaile tõelist uudismaad on pakutud. Mõtlen selle all Lamartine’i „Graziellat” M. Sillaotsa tõlkes. Sellega on asutud prantsuse vanemast kirjandusest pilti andma ja on sealt valitud teos, mis oma tüüpilisuse ja artistlikkusega just laiemate hulkade kasvatamise mõttes näib õige kohane. On otse võõra kirjanduse südamesse asutud ja raamat võetud, mis annab kõige selgema kujutluse teatavast kirjanduslikust laadist.

See töö on õieti kogu Lamartine ja kogu prantsuse vanem romantism – alates Rousseaust – miniatuuriks kokku võetuna. Ja mis eriti oluline – see on kõige selle juures puhas ja isikupärane luule. Lamartine’i alati egotsentrilisuse poole kalduv laad on siin kõige parema väljenduse leidnud. Kuna luuletaja muidu oodide ja hümnide tiivul liiga kergesti udustesse kaugustesse upub, mille vaatlus ei sisenda nüüdsele inimesele enam neid liigutusevärinaid, mis romantikaaegsele Prantsusmaale, on tal ses pooleldi autobiograafilises töös paras juhus end täielikult avaldada, kuid seekord mineviku mälestuste reaalsemal tagapõhjal, palju kristalliseeritümalt ja selgemalt, kui see tal muidu moeks. Ta on omale leidnud kindla raami, mis ta harilikult laialivalguvad mõtted koos hoiab, ja rikka loodusliku tagaseina, mis ta liiga eeterlikult luulelisele vaimule rahuldava konkreetse sisu annab. Kolosseum, Peetri kirik, Itaalia kloostrid ja õhtused kellahelinad, Toskaana ja Sabiinia rikka taimestiku kirjeldused pakuvad küllalt avara tegevusvälja isegi Lamartine’i nõudlikule fantaasiale. Ja sellele lisaks tuleb isikliku elamuse soe tundetoon, mis võib olla seletatav sellega, et jutustus põhjeneb sündmustel Lamartine’i enda elust, teatavate idealiseerivate ja kaunistavate muutustega, mis talle taoteldava paleusliku romantilise laadi kindlustavad.

Loodusekirjeldustes peitub suur osa selle töö kõige paremat ja küpsemat. „Vene keulas kükitav laps õõtsutab vaikides tungalt lainete kohal, kuna kalur vetesügavusse vahtides püüab saaki silmadega tabada ja võrgusse mässida. Tuled, punased nagu valukoja sulatusahju loide, kumavad merepinnal pikkade lainetavate hitsmetena nagu valgusejoad, mis kuuketas merele heidab. Voogude õõtsumine paneb hitsmed sädelema ja pikendab nende hiilgust lainest laineni, kuna iga voog nende kuma edasi kannab järgmiste voogude harjadele.” Pilt annab hea kujutluse töö romantiliselt värvikast, kuid ühtlasi klassiliselt selgejoonelisest laadist. Goethe „Itaalia reis” sisaldab samalaadilisi teravate kontuuridega ja rikkavärvilisi kirjeldusi, ja temaga võibki Lamartine’i töö Itaalia õhustiku edasiandmises võistelda, kuigi Lamartine näeb kõik läbi teatava selgitava, puhastava ja ühtlasi üldistava loori ja on oma nägemused palju enam luuleks sublimeerinud kui ülalnimetatud teoses sagedasti üksikasjadesse kinnijääv, asjalik, vahest liigagi täppis ja pedantiline Goethe.

Võib-olla läheb sentimentaalsus praegusele maitsele vähe liiale, kuid seegi on ehtis ja läbi elatud ja huvitab omapärase möödunud ajajärgu kajastusena. On tüüpiline, et ainsad teosed, mis kirjanik ütleb oma autobiograafilisel kangelasel lainetest väljapääsul püsinud, on Ugo Foscolo „Jacopo Ortis”, Goethe „Werther”, Bernardin de St. Pierre’i „Paul ja Virginie” ja Tacitus – kõik raamatud, mis kuulusid iga XVIII aastasaja sentimentalismi ja vanaaegse Rooma kangelasemeele armastaja raamatukogusse ja mis üheskoos annavadki kõige parema kujutluse Lamartine’i enda kirjanduslikust kultuurist ja laadist – palju ehtsaid ja ilusaid tundeid, rohkesti ilutsemist moraalis ja paleustes ja aristokraatlikku suursugusust ja kaunihingelisust. Need jooned on käesolevaski raamatus hoogsas, sulavas ja painduvas stiilis kohase sünteesi leidnud ja tutvustavad sajal leheküljel hästi Lamertine’i ja ta ajajärgu vaimuga.

Tõlge on õige loetav, täis rütmikat hoogu, sõnastikuliselt värske ja mõnikord huvitavaid lisandusigi pakkuv harilikule tuhmile ühiskeelele. Lauseehitus on kindel, kuid pedantsusest hoiduv, vabale lüürilisele impulsilegi ruumi jättev. Kirjastikus, kuhu see kuulub, üks huvitavam ja sümpaatlikum nähtus. Tuleks soovida, et ta vanemast kirjandusest veel mõnegi töö välja kaevaks, eriti kaugemate rahvaste omast, ja romaani, samuti inglaste romantilis-sentimentaalse ajajärgu meile lähemale tooks, lisaks ja täienduseks slaavi ja germaani omale, mis juba küllaltki tuntud ja jõudnud meie kirjandusse tugevat mõju avaldada. Oleks näiteks väga huvitav Rousseaua eestikeelsena lugeda, eriti kui tõlke valmistaks keegi, kes valitseb keelt sama hästi kui käesoleva raamatu eestistaja.

A. Oras

Eesti kirjandusest nr. 2/1924

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share