H. Visnapuu loomingu algperiood
1
Henrik Visnapuu kirjanikuanne on kujunenud ja küpsenud aeglaselt. Tema esimest värsikatset, mis on sepitsetud a. 1904, eraldab esikluuletuskogu Amores ilmumisest (1917) kolmeteistkümneaastane vahemaa. Selle võrdlemisi pika ajavahemiku jooksul on Visnapuu pidevalt katsetanud luulepõllul. Teda ei heidutanud esialgsed ebaõnnestumised, vaid ta rühkis peatamatult edasi, et jõuda rohkete eelharjutuste järele kirjanduslikku täisikka.
Visnapuu värsisepitsused algasid Vana-Kuuste Sipe ministeeriumikoolis, kus ta õppis 1903.-1905. a. Riiminud koos vanema kaasõpilasega ühe armuseiklusi kujutava pilkelaulu, jõudis algaja värsisepp 1904. a. iseseisva eneseavalduseni, nagu ta seda mäletab kirjas 29.X 1908:
„Esimene laul (õige nimi vemmalvärss), mis ma oma elus kirjutasin – ma kirjutasin teda suvel esimese ja teise Vana-Kuuste koolis viibimise ajal -, oli midagi soneti või sonimise taolist.”
Sellele tagasihoidlikule värsivormilisele tundeväljendusele järgnes selsamal aastal umbes 200-realine vabamõõduline armastuspoeem. Mõlemad luuletooted olid pühendatud ühele Sipe kooli naiskasvandikule, kellesse noor autor oli rängasti armunud).
Õppides 1905. a. sügissemestril Tartu linnakoolis, värsistas Visnapuu revolutsioonimeeleolude mõjul mässulaule. Siis katsetas ta proosa alal, kirjutades Tuglase Hingemaa eeskujul pikema jutustuse mõisamoonakate elust ja luues poollüürilisi elamusminiatuure, milles samuti võib märgata varasemaid tuglaslikke stiilivotteid, nagu nähtub järgnevast käsikirjalisest proosakatkendist, mis on kirjutatud a. 1906:
Elasivad kord kaks õnnelist inimese last – poisike ja tüdruke – ma enam ei mäleta kus, aga kaugel pidi ta olema, mere taga, sääl kus tume laan põliselt kohisetes kuni merekääruni ulatas. Sääl oli nende kodu. Ja varasel kevadel, kui punetav päike metsa all kullerkupud kasvama suudles, kägu metsa ladval kukkus ja õitsilind oma „küriküüt, küriküüt, vaole, vaole” laulis, korjas poisike sinilille ja tüdrukene punus nendest kaks pärga.
Visnapuu esimesed värsikatsed pole tänini säilinud. Ta luuletoodangu varaseimaks tunnusmärgiks on kolmesalmiline lauluke „Miks naeratad sa selge meri”, mis on valminud arvatavasti 1906. aasta maikuus. Algaja autor on vastuvõtlik mere kutsele – purjetada kaugeile elulaineile, aga tal pole seks jõudu. See laul peidab endas G. Suitsu Elu tule kevadeteemaliste luuletuste motiive ja värsirakendust.
Miks naeratad sa selge meri Ja tead ka, et pole vene Ja ahvateled sõitma mind, Ka kehva purju pole mul – Kui tead ju, et noor mu veri Kuid ühtelt loksub sinu laine, Ja rõõmu laule täis mu rind. Kus sügavuses surma küll…Enne siirdumist uute luuleainete juurde riimis Visnapuu pamfleedilisi vemmalvärsse, et alavääristada kellegi noore mõisaametniku ja moonatüdruku armuvahekorda. Selle teadasaamisel karistas isa teda karmilt ja viskas ta laulu lehed aknast välja.
Asunud 1907. a. sügisel koolmeistrikohale peipsiäärsesse Kastre-Peravalda, jätkas Visnapuu elamuslaulude sepitsemist. Kuna need ei rahuldanud katsetajat ennast, andis ta tõotuse seks otstarbeks mitte enam sulge katte võtta. Kuid ta ei suutnud kaua sõna pidada, sest viiulimäng, mida ta sellal harrastas, sundis sõnu looma mängitavaile meloodiaile.
Säilinud käsikirjaliste laulusalmikuid põhjal selgub, et juba 1908. a. teisel poolel oli Visnapuu täies loominguhoos. Sel loomiselevuslikul ajal kogeb algaja kirjanik vahetult oma väljenduslikku võimetust, nagu loeme ta kirjast 9. sept. 1908:
„Nimelt olen ma üks nendest õnnetumatest inimestest, kes oma rinnus nii paljugi tunnevad, kes nii mitmegi kõrge asjale kaasa tunnevad, aga kellel jõudu (andi) ei ole neid terasesse valada. Ja see on kõige raskem – tahta, aga ometi mitte võida.”
Tundes oma luulelennu vähest kandvust, viljeles Visnapuu 1908. a. peamiselt vanaromantilist leebetoonilist looduslüürikat, mille tardunud traditsioonid ulatusid M. Veskest Juh. Liivini. Ikka needsamad väheütlevad sõnastusvahendid ja paljukasutatud trohheiline värsiveere, nagu nähtub Visnapuu „Talveõhtu” algussalmist: „Ilm on vaga, mets on valge / tasa liugleb talve lund, / punab saanis neiu palge. / Külm on sõita, ööne tund.” (Seitse aastat hiljem kujutas luuletaja sama talvist žanripilti märksa rütmikamalt, isikupärasemalt ja kontuurikindlamalt sõjameeleoluilises jõulises luuletuses „Langes lund, langes verist lund”.
Vanaromantismi rüppe jäi Visnapuu ka 1909. a., mil ta. värsistas eeskätt armastussalmikuid. Nõjatudes Haava ja Suitsu eeskujule, kasutas ta mõnes laulus vabavärssi, aga väheste tagajärgedega. Sellal läkitas ta vastvalminud luuletooteid Sädemete toimetusele avaldamiseks. Kaastöö tegemisel avanes noorel autoril hea võimalus sobitada tutvust toimetaja K. A. Hindreyga ja saada temalt näpunäiteid ebaõnnestunud laulude ümberkujundamiseks.
Üheksateistkümneaastane Visnapuu oli rohkem huvitatud edasiõppimisest kui luuletuste sepitsemisest, mis tundus talle tihtipeale tühise ajaraiskamisena.
„Praegu kahjatsen ma seda aega taga, mis ma luuletuste ja unistuste pääle ära olen kulutanud,” kirjutab ta ühes kirjas 17. okt. 1909. „Nüüd olen ma praktikalikum ja pean oma sihti paremini silmis. Luuletustega teen ainult siis tegemist, kui enam teisiti ei saa, s. o. kui „vaim” nii pääle tükib, et enam teisiti ei saa.”
2
1910. a. suvel lähenes Visnapuu Noor-Eesti kirjanduslikule ringkonnale. Veetes Tartus aega võõrkeelte tundide võtmisega, tutvus ta Elu tule autori G. Suitsuga, kellele ta oma värsse lugeda viis. Seda tähelepanuväärset kohtamist ei saa Visnapuu mainimata jätta oma kirjavahetuses (19. VII 1910):
„Sain G. Suitsuga lähemalt tuttavaks. Olen mitmeid kordi tema pool olnud. Tema on mitmed minu luuletused läbi vaadanud ja vigasid ära näidanud ja seletanud, nõnda et kui ma õieti neid parandan ja sellega ühes edenen, siis Noor-Eesti liikmeks ja kaastööliseks saan.”
G. Suitsu (kujundiliselt siluvat kätt on tunda Visnapuu 1910. a. luuletustes, mis oma vormilt on kindlajoonelised ja rütmikad. Nii luuletuses „Langenud ingel”, mis on loodud 28. okt. 1910. a. ja trükis ilmunud pilkelehes Sädemed nr. 3, 1911. Autori tunnustust mööda olevat teda vaevanud selle laulu aine ligi poolteist kuud. Sõnastada aga olevat ta suutnud vaid väikese murdosa hinges pakitsevast elamusest. (Kiri 30. X 1910.).
Et saaksin jumaluse juurde jälle, Nii meeleheitel palus minu hing – Kuid nagu uimastaja raske ving Kirg võttis võimsana mind oma sülle. Ja jälle, nagu enne juba, andsin Ma ennast valude ja kannatuste kätte, Kõik patud raskeks koormaks kokku kandsin. Ah! Kas ma leian kord veel puhastuse lätte?Selline aeglaselt liikuv veere ja intellektuaalselt juhitav teemaarendus on omane ka teistele Visnapuu sama aasta luuletustele. Alguse saab siin kiremotiiv, mis ta hilisemais luuletooteis väljendub meelteuimana.
Uudisvõttena kasutab Visnapuu Noor-Eesti ajakirjas avaldatud luuletuses „Oh jätke mo” lõunamurret, kuigi ta teistes selleaegseis käsikirjalistes lauludes esineb tavaline kirjakeel.
A. 1911 tungib Visnapuu luulesse õrnleebe lürism, mis on looritatud sentimentaalse eleegilikkusega. Luuletaja, kes on kaotanud nooruse armastuse, rändab üksi kurvalt oma rada, mida ei valgusta jumaldatu lembus. Sellesisulistest armulauludest olgu nimetatud „Oma Beatricele”, „Verepunane igatsus”, „Oma rada”, „Ühele tütarlapsele, keda nii armastm” (käsikirjas pealkirjaga „Must sügise öö”), „Kui kuurdub armulill” jt. Armastusluuletus „Põhjamaa päikesele!”, mis on sõnastatud 12. okt. 1911. a. Tartus, kõlab järgmiselt:
Põhjamaa päike! Su lühidad suudlused mõrsjaks on teinud mu kodumaa valge: värvidest, lõhnadest, hääledest tervised sinule unistab suveöö alge. Valgeteks õilmeteks muutub su lähedus põhjamaa mändide salajas varjus, joobnuks teeb kaugane talvine ihaldus, täide mis läheb nüüd suve öö kaisus. Suudle ka mind, suudle mind mõrsjaks omale, põhjamaa päike, suur valguse meri, et ma sest valgusest hinge saan endale armule hõõguva põleva vere.Luuletaja on andnud selle laulu tunde- ja mõttesisu tekkimise ning tähenduse kohta ühes kirjas järgmise üksikasjalise seletuse:
„Mina tundsin nii äkki seda armastust eneses, mis mullal „Põhjamaa päikese” vastu peaks olema – ja ongi, seda igatsuse valu ja siis seda õnne, mis mullal on, et juba ainult „lühike suudlus ja lähiduse tunne muutis mulla valgeteks õilmeteks”. – Maa unistas värvid ja lõhnad ja hääled tervisteks päikesele, sest pikk talvine ihaldus oli temas jõu äratanud, mida päikese suudlus vangist vabastas… Põhjamaa päike on maale kõik, maa aga päikesele mitte midagi. Sellepärast – päikesel ei pruugi maad armastada, maa on ilma selletagi ometi täis õilmeid… Põhjamaa päikese sümbol oled sina, ei teisiti põhjamaa päike on sinu sümbol. Näen sind niisama kui kevadist päikest, ei tule meelde küsimised ega muud, kui tunnen ja imestan eneses. Aga heledad valgused löövad hinges põlema ja kõik mis ma teinud olen, on sinu läbi sündinud, nii nagu õilmed päikese suudluse läbi…” (Kiri 13. X 1911).
Sümbolistlik armastusluuletus „Põhjamaa päikesele!” kannab kujundiliselt juhuslikkuse ilmet. Selle sõnastus pole valitud ega kunstiliselt tihendatud, riimid on ebatäpsed ja vähekõlalised. Kuid meid paelub väljenduse loomulikkus, samuti daktüliline värsimõõt, mis annab laulule kergelt libiseva rütmi ja sulava tooni.
Avaldades oma varemloodud luuletusi värsipõimikus Amores teeb autor tähelepandavaid keelelisi parandusi ja kujundilist muudatusi. Nii on ta laulu „Noor munk”, mis on sepitsetud 19. veebr. 1911. a., trükkitoimetamisel s-inessiivi asendanud n-lõpulisega, -tatud muutnud -tet-iks, sõnastust koondanud ja väljenduse ilmekust tõstnud. Et täpsemat kujutlust saada, missuguseid kaugeleulatuvaid muudatusi on Visnapuu teostanud oma noorpõlveluules, kõrvutame üldtuntud luuletuse „Kaks algust” esimese salmi selle esikvisandi „Ühele naesele” algusstroofiga.
Ühele naesele (3. II 1912). Kaks algust minus: valge hing ja veri. Üksainus vägev armastuse meri On ühendanud jumala ja saatana. Kaks algust (1917). Kaks algust minus: süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga.
3
Armastus on kandvamaks motiiviks ka Visnapuu 1912. a. lüürikas, mis areneb väljenduselt tihenemise suunas. Leinaline meeleolu on veelgi helisemas ta lauludes, sest luuletaja armastustunded pole vastukaja leidnud. Visnapuu selleaastane luulerepertuaar on võrdlusterohke. Ennast võrdleb ta maanteeäärse üksiku leinapajuga, oma armsamat aga kustuva ehavalgusega; poeedi pühapäevased mõtted kerkivad kui valged kajakad taeva poole jne. Luuletaja teeb katset oma armastusihasid mahutada ka kindlajoonelisse sonetivormi, pealkirja all „Ei poolikut…”, ilma et ta saavutaks sel alal lüürilist mõju.
Visnapuu paljudeklameeritud laulude sarjas on esileküündivaim nooruspateetiline luuletus „Ole tervitet, tervitet”, mis on pühendatud „noorte langenud sõdurite mälestuseks”. Selle laulu algteisendi „Noorelt lahkuda”, mille esitame allpool võrdluseks, värsistas autor 7. märtsil 1912. a.
Nii ilus on surra, kui oled noor, nii päikse sees magama minna. Su ümber on sõbradest saatja koor, sa nende südames igavest noor, said ruttu ju jumala linna. Sa[a] tervisid inim’se suur maa. Ei mineja unusta suuda tuld hinge sees mulda armasta, sest tunda õnne ja anasta. Surm nooruse armu ei muuda.Kolmas salm on esimese kordamine. Selles luuletuses on isiklik noorusearmastus ülenenud õilsaks isamaa-armastuseks. Siin ei leinata enam noorelt lahkunud sõpra, vaid sangarlikke kodumaakaitsjaid.
Kuigi Visnapuu mõtted ja tunded liikusid noorpõlves peamiselt subjektiivsete elamuste valdkonnas, ei jäänud ta sugugi ükskõikseks ühiskondlike sündmuste puhul. 1910. a. septembris, mil täitus 200 aastat sellest ajast, kui meie kodumaa läks Vene valitsuse alla, kirjutas ta patriotismist hõõguva luuletuse „Kui kustus Eestis vabadusepäike”, lõpetades selle värssidega: „Seepärast neetud olgu päevad, / mis mälestavad sortsilased nüüd. / Kuid varsti mustad ööd meil läävad / ja kätte maksetakse sortsilaste süüd.”
1913. a. varakevadel loobub luuletaja oma seniseist armuihaldusist, mattes nad südame surnuaeda. Teda ei veetle enam naise ilu ega armsus, ta veedab oma elu pühapäevi vaikses metsatalus. Sellest meelemuutusest ja tundmusskaala uuenemisest laulab ta 14. märtsil 1913. a. loodud luuletuses „Metsatalu”, mis algab paisutatud loobumismeeleoluga: „Ei taha joobumist, ei taha kirge, / ei suudlemisest niiskeid huuli”.
Varasemal loomingujärgul on noorele Visnapuule kirjanduslikuks teenäitajaks peamiselt G. Suits, vähesel määral ka E. Enno ja meie teised romantilised lüürikud. Väliskirjanduses oli ta lemmikluuletaja Lermontov, kelle armastuslüürika inspireeris teda elamuslaule looma.
Vahepeal (1913-14) sattus Visnapuu vene sümbolistide ja kubofuturistide mõjupiirkonda. Viimaste eeskujul harrastas ta albumis Roheline moment 1914) ja hiljem osaliselt ka värsipõimikus Hõbedased kuljused (1920) futuristlikke väljendusvahendeid, eraldades sõnad silpideks ja paigutades nad graafilistesse kujundeisse, jättes ära kirjavahemärgid, reastades glossolaaliaid ja onomatopoeetilisi sõnu jne.
1915. a. on pärit sonett „Kurbusele ja emale”, milles kohtame sugestiivseid antiteese: ema elupäevad pudenevad, poeedi noorus-kuldne jõud aga tugevneb, pillerkaaritades läks ta elunurmele, aga jõudis leinaoja veerele jne. Luuletustes „Kui tuleb unung” ja „Maria” ütleb laulik: jumalagajättu oma noorpõlve armastusele, lehekuisele Mariale, kes teda lapseeast saatis meheikka.
Noor-Eesti liikumise kümnendal tähisaastal 1915 loob Visnapuu kolmesonetilise pühenduslaulu, milles on kujutatud värsivormi ülekantult selle kirjanduskunstilise rühmituse tööalasid ja sihtjooni. Autor avaldab tunnustust Noor-Eesti kultuurisaavutustele.
Visnapuu 1916. aasta lüürika on kujundiliselt väga mitmekülgne. Vahelduva värsimõõdu kõrval paistavad iseäranis silma stroofide eri pikkused ja üksteisest erinevad graafilised põhikujutused.
Rohkesti sisaldab selleaastane Visnapuu lüürika loodusemotiive. Nende varal luuakse ühelt poolt maaliline pilt tundmuste taustaks, teiselt poolt aga saadetakse elamuste avaldusi.
1916. aastaga lõpeb Visnapuu luuleloomingu algperiood – ta kirjanduslike eelharjutuste ajastu, mille jooksul ta luuletajaanne omandas tarvilise küpsuse. Juba järgneval aastal liitus Visnapuu kaaskirjanikega Siuru rühmaks ja esines üldsusele oma esikluuletuskoguga Amores.
4
Oleme seni jälginud Visnapuu lüürika arenemisteed aastast 1904 kuni 1916. aastani peamiselt ta kirjavahetuse valgustusel ja tänini talletunud käsikirjaliste luuletuste järgi. Jääb veel põgusas pilgus vaadelda ta luuletoodete ilmumist ajalehtede ja ajakirjade veergudel.
Oma värsipõimikute lõppu paigutatud ..Bibliograafias” mainib Visnapuu: „Esimene luuletus ilmus „Postimehen” 1908. a. sügisel. See oli „Sügisel”.” Nimetatud teade vajab täpsustamist. Ta esimene laul, mis avaldati 27. okt. 1908. a. Postimehes nr. 36, oli pealkirjaga „Nägin sügisel…” Koidula taoliselt pöördub algaja luuletaja pilvede poole, et nad viiksid ta „sinna, kus sügise ununeb, / silmale kevade avaneb”. Selle luuletuse avaldamise puhul kirjutab Visnapuu oma südamesõbrale 8. nov. 1908:
„Rõõmustan südamest, et selle minu „Nägin ma sügise pilvesid rändama” ilmumise üle kaasa rõõmustad. Mina aga tunnen, et see laul väga vähe on, vähe sellest, mis ma eneses kannan, mida ma anda tahaks.”
Paari aasta pärast (1910) pääseb trükki Lastelehes Visnapuu varaseim tartumurdeline lastelauluke „Hoolitseja veli”.
1909. ja 1912. a. vahemaal ilmub Visnapuult Postimehe, Nooresoolehe ja Sädemete veergudel paarikümne luuletuse ümber. Neis käsitleb autor vanaromantilises stiilis looduse- ja igatsusemotiive. Luuletustes „Igatsuste saar” ja „Kevade-päikesele” on ilmsesti tunda Ela tule aatelaulude järelpuhanguid.
Maailmavaatelise küpsemise aastail juurdles Visnapuu kõigekülgselt jumalaprobleemi kallal, püüdes selgusele jõuda jumala eksistentsi keerdküsimuses. Hoolimata üldkehtivaist kirikudogmadest asus ta jumala olemasolu probleemis eitavale vaatekohale, nagu nähtub ka ta luuletusest „Saatana laps” (Sädemed nr. 3, 1911).
Aktuaalsed ained levisid Visnapuu lüürikasse Maailmasõja päevil, mil ta avaldas trükis oma esimesed ühiskondlikud ajalaulud. Tallinna Kaja veergudel 1914,-15. a. ilmunud laulusarjas „Sõjapäivil” põlastatakse sõjakoledusi, tuntakse kaasa kõigile kannatanuile ja manitsetakse, alandlikkusele. Sama teemat arendatakse ka rütmilt ja riimilt ebatasases luuletuses „Sõjapäivne” (Virmalised nr. 46, 1914), kus peatähelepanu keskendatakse tagala elanike kurbloolusele.
Visnapuu värsivalimike Amores, Jumalaga, Ene!, Talihari ja Hõbedased kuljused iseloomulikumad laulud, nagu „Üks sügisene mälestus”, „Verele ja merele”, „Langes lund, langes verist lund”, „Ballil” jt., pääsesid esmakordselt trükki ajakirjas Vaba Sõna a. 1915.
*
Visnapuu ei ilmu kirjanduslikule areenile äkkiküpsenud luuletajana, vaid ta valib lüürika oma pärisalaks pikkade kaalutluste järel. Veel a. 1910. on ta kahevahel, kas võtta luule või mõni muu tööpõld, nagu ta kirjutab 12. VIII 1910:
„Mina olen nüüd jälle motiivide raske heitluse keskel, kas mina valin luule ja löön käega kõige muu pääle ja lähen rändama, ehk jätan muusa ja hakkan teaduse- ja seltskonnainimeseks.”
Kaheldes poeedikutsumuses hävitab Visnapuu paar kuud hiljem kogu oma käsikirjalise materjali, mida ta ei pidanud küllalt kunstiväärtuslikuks.
„Uudiseks on see,” kirjutab Visnapuu 7. okt. 1910. a., „et mina kõik omad käsikirjad ühel ilusal õhtul ära põletasin. Kõik trükkimata laulud, kaks pikemat pooleli novelli, ühe idülli, mis ma kord trükivalmis sääda tahtsin… ühtlasi hävitasin ka oma päevamärkuste raamatud.”
Selle kirjanduslooliselt väärtusliku käsikirjakogu hävingut tuleb tõsiselt kahetseda. Luuletajal endalgi on kahju eriti neist lauludest, milledele ta ise oli loonud ka viisid. Kuid loometöö oli Visnapuule saanud nii südamelähedaseks ja harjumusepäraseks, et ta sellest ei loobunud, vaid jätkas kirjandustoodete produtseerimist veelgi suurema innuga, seejuures pidades enam silmas kunstitähiseid.
1910. a. lõpul katsetab Visnapuu proosa alal ja koostab ühe kurbloolise miniatuurdraama. Kuna sepitsetud humoristlik lühijutt ei leia Sädemete toimetaja K. A. Hindrey poolt vastuvõttu ega tunnustust, otsustab noor autor täielikult eepika kõrvale jätta ja pühenduda lüürikale ja näitekirjandusele. „Minu plaan on seesugune,” kirjutab Visnapuu 16. veebr. 1911, „et ma ilmaski juttusid kirjutama ei hakka, vaid valin luule nooremas eas ja draama pärastpoole”.
Nii saabki Visnapuust värsisepp, kes loometööle andub siira kutsumusliku suhtumisega. Oma luuletegevust iseloomustab autor 18. mail 1911. a. järgnevate lihtsate, aga paljuütlevate sõnadega: „Üleüldse on kirjanik ika inimene ja vahel ka halb inimene, kuid loomise silmapilgul saab ta puhtaks ja kõrgeks”.
K. Mihkla
Loomingust nr. 10/1939