Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Jun

Kuld ja Ameerika Ãœhendriikide kaubanduspoliitika

 

    

Kulla küsimus on olnud alati aktuaalne. Ta pole seda vähem tänapäev kui ta oli seda aegadel, mil enamik suurriikide vääringuid oli selle kallismetalli alusel.

Kuld on tõepoolest jäänud rahvusvaheliseks korraldusvahendiks, mida võlgnevailt mailt pole kunagi keeldutud vastu võtmast. Ja just seepärast, et kollast metalli aktsepteeritakse kõikjal maksuvahendina kõigi kaupade eest, tuleb Prantsuse ja Inglise võimsaid kullatagavaru õigusega pidada tõelisteks sõja-aardeiks.

Alles hiljuti arutati Ühendriikides kulla probleemi. Ameerika avalik arva­mus on eriti huvitatud sellest metallist, sest Ühendriigid omavad teda 17 600 miljonit dollarit (ehk Eesti kroonides ümmarguselt 74 miljardit) ja see hulk moodustab umbes 60% maailma kuldraha tagavaradest.

Ameerika kullareservide kasvamine on olnud eriti kiire kuue viimase aasta kestel, mille jooksul nad on paisunud ligidale 10 miljardi dollari võrra.

*

Ameeriklased, vähemalt mõningad nende hulgast, tunnevad sellise suure kullakuhjumise puhul teatud rahutust. Mida kardavad nad siis, kuna kallis­metalli kokkuvool näikse juba iseenesest pidavat olema neile rahuldustunde põhjuseks ?

Nad kardavad kahte asja.

Esiteks, et tohutute kullahulkade kuhjumine võib tuua kaasa inflatsiooni. On teada, et rahametalli reservid moodustavad krediitide aluse. Järelikult, mida enam reservid kasvavad, seda enam suurenevad krediidid. Ja kui nende laiene­mine muutub liialiseks, siis nad kutsuvad esile varem või hiljem börsil ja tur­gudel üldise spekulatsioonipalaviku, millele omakorda järgneb enam või vähem tugev tagasilöök. Need on ebastabiilsuse nähtused, mida Ameerika autoriteedid kardavad kõigepealt.

Ometi ei saa seda muret, mis juba korduvalt ilmnes kaunis lähedases mine­vikus, pidada raskeks. On alati võimalik ja isegi hõlpus tehniliselt sterilisee­rida üks osa kullatagavarast, see tähendab vältida teda kasutamast tervena krediitide aluseks. Neid võib ka otsejoones kokku suruda. Ja kui tõesti kallis­metalli küllus muutub segavaks, kes takistab siis varaametit 3ellest osaliselt vabanemast, lastes kuldrahad liikvele?

Teine mure on hoopis teist laadi. Sedamööda kui kuld kuhjub Atlandi taha, asetatakse teatud ringkondades küsimus, milline oleks tulevikus selle metalllhulga väärtus? Kardetakse isegi, et pärast sõda see väärtus langeb, kui kuld jätkab voolamist Ühendriikidesse ja kui peagu kõik olemasolev kulla hulk lõppeks koondub sinna.

Selliste kartustekaja on ulatunud kuni Londonini, kus mõned ajalehed tõstsid küsimuse, kas Washingtoni võimud ei hakka viimaks nõudma Inglise valitsuselt, et ta maksaks oma ostude eest Ühendriikidele pigem Ameerika vää­ringutega, mis on praegu Inglise turul, kui kuldrahaga, õnneks on küsimus kaugel sellest, et omandada sellist teravust. Ameerika varaamet teatas, et ta ei kavatse sugugi keelduda kullast kui rahvusvahelisest maksuvahendist.

*

Mis puutub kartusesse kulla väärtuse languse suhtes tulevikus, siia on see kindlasti põhjendatud.

See oletus on kindlasti rajatud osalt usule, et kulla peamine väärtus seis­neb tema rollis rahana. Usk, mis ei näi olevat õigustatud. Kui kuld täidab tähtsaid raha ülesandeid, nagu on teada, siis seda seepärast, et tal 0n teatud omadused, mis ta teevad kohaseks selleks. Järelikult neile omadustele ja mitte tema rollile tuleb omistada tema väärtust. Vastupidine arvamus segab ära tagajärje põhjusega.

Ent, öeldakse, kulla kasulikkus seisneb tänapäev peamiselt selles, et ta võimaldab maksmisi, mida ei saa teostada ainetega ja tööga. Aga ainult maad, kelle üldine bilanss osutab puudujääki, peavad tarvitama väärismetalli selleks otstarbeks. Kuna Ühendriigid pole osutunud sellises olukorras juba paljude aastate kestel ja ei paista tõenäolisena, et nad osutuksid selles niipea, mida peavad nad siis õige peale hakkama oma kullaga?

S.

Akadeemiast nr. 3/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share