Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 May

Stabilisatsiooni tunnuseid praeguses prantsuse kirjanduses.

 

   

Katsudes siin lühikest ülevaadet anda prantsuse kirjanduse praegustest tendentsidest, peame silmas pidama, et tänapäev on arengu peajooni võimalik selgemini eraldada kui vahest varem ja üldine suund, olgugi ajutine, on kindlamate piirjoontega. XX sajandi alguse kirjandus on laadilt ühtlane ning selle sihitlused on pärit eelmise sajandi lõpust. Sõda, mis palju uut juurde ei toonud, on ainult edasi viinud endiseid sihte, mis nüüd, 1930 paiku, näivad lõplikult kinnistunud olevat.

Kahe sajandi rajal ilmub nähtavale André Gide’i keerukas ja võimas isik. 1897 avaldab ta sümbolistide kirjastusel (Mercure de France) oma Maised toidud. Oma eelnevate teostega, nagu André Waheri märkmik, A. W. luuletused, Traktaat Nartsissist, Urierfi reis, kergelt irooniline Sood, kuulub ta prantsuse sümbolistide esindavamate kujude hulka. Ent Maistes toitudes, mida algul puhtvormilistel põhjustel käsitleti sümbolistliku teosena, leidub hämmastav lehekülg, peaaegu prohvetlik, milles aimatakse ette kogu tulev areng:

„Nathanael, mina olen torni valvaja Lynkeus. Üpris kaua oli kestnud öö. Ülalt tornist kisendasin ma nii teie poole, koidud, iialgi mitte küllalt kiirgavad koidud! Öö lõpuni hellitasin uudisvalguse lootust; veel ei näe ma seda, kuid ma loodan ikka veel; ma tean, kust küljest tõuseb koit! Tõesti, üks rahvas on ette valmistumas; ülalt tornist kuulen ma kihinat tänavail. Sünnib varsti päevavalgus! pidulik rahvas juba kõnnib päikese ees. Mis ütled sa ööst? Mis ütled sa ööst, tunnimees? – Ma näen sugupõlve, mis tõuseb, ja ma näen sugupõlve, mis vajub. Ma näen määratu suurt sugupõlve, mis tõuseb, mis tõuseb üleni relvis, üleni relvastet elurõõmuga. Ülalt tornist mis näed sa? -Mis näed sa, Lynkeus, mu vend? – Ah, las nutab mõni teine prohvet; öö tuleb, aga ka päev. – Nende öö tuleb, aga ka meie päev. Uinugu see, kes tahab magada. – Lynkeus, lasku alla tornist, aeg on käes. Juba on sündimas päev. Lasku alla lagendikku. Vaatle lähemalt iga eset. Lynkeus, tule! Tule lähemale. Vaata päev on käes ja meie usume seda.”

Kokkuvarisenud kunstlike paradiiside, hääbuva sümbolismi varemeil kuulutab poeet elujoovastust. Ta ei taha enam olla elevandiluise torni valvaja, mõnusa innuga ligineb ta asjadele, elule.

See vaatekoht sisaldab loobumusõpetuse: on tarvilik loobuda üksindusest. Poeet lakkab kummardumast iseenese üle, hakates armastusega jälgima asjade alandlikku ja varjat elu: „Mu raamat õpetagu huvi tundma enam sinu kui tema vastu, – ja siis kõige muu vastu enam kui sinu enese vastu.” Nende sõnadega pöördus Gide oma Maistes toitudes 1897 noorte poole. Oma 1926. a. eessõnas Gide rõhutab: „ma näen siin kasinuse apoloogiat.”

See vaimse asketismi nõue võtab ilmselt opositsiooni kuju sümbolismi vastu. Kui Mallarmé reegli järele ei tohit asja iial järsult märkida, vaid ainult sugereerida, siis Gide deklareerib: „Tahaksin olla sündinud ajas, mil poeet võiks laulda kõigist asjust neid lihtsalt loetledes. Mu imetlus langeks siis vaheldumisi igale ühele neist ja kiitus tõestaks asja olemasolu; seda olnuks talle juba küllaldaseks põhjuseks.” Ses reaktsioonis sümbolismi vastu Gide loobub kujudest ja metafooridest: ta on liginenud asjadele enestele, ta ei märgi enese ja asjade vahel tühja ruumi, mida paratamatult on iga metafoor.

Teine opositsioon sümbolistidele: Gide on ülalt elevandiluisest tornist alla lagendikule laskunud. Ta ei usu enam kunsti türannlikku tarbetusse. Tema sihiks on mõjutada oma lugejat, sundida teda toimima. „Toiming ei huvita mind sugugi aistingu tõttu, mida ta mulle annab, vaid oma tagajärgede, oma vastukaja tõttu. Nii siis, kui ma mõne toimingu vastu tunnen kirglikku huvi, siis kisuks ta mind veelgi enam kaasa sel korral, kui seda sooritaks teine … Armastan enam panna liikuma kui ise liikuda.”

Gide on olnud tunnustet õpetaja sugupõlvele, kes elab praegu läbi oma küpsuse aega: J. Romains’ile, G. Duhamelile, Arcos’le, kes debüteerisid unanimistide nime all. Nende õpetus paistab olevat Maiste toitude lüüriliste puhangute otsekohene jätk. Poeedi vastutustunde, millest Gide kõnelenud, viib Romains ühiskondlikku valdkonda. Tema luule on „usalduslaul igavesele Meiele”, nagu ta ütleb oma Vie unanime’i eessõnas (1925). Poeedi ülesanne on kahesugune: esmalt ta käsitab rühma ehk rahvahulka individuaalse tegurina, ühehingelisena (unaniimsena) ja kannab selle tunded üle oma luulesse. „Rahvas, su hing on terveni püsti ajanud end minus.” Kasarm, maja, küla saavad luulekunsti teemadeks. Teisest küljest avaldab poeet ise mõju rahvahulka, tema ise peab olema elustav kääraine, organiseeriv element massile, kes muidu oleks amorfne mass. Alles poeet muudab ta tõeliselt ühehingeliseks.

Gide on ennast sageli nimetanud klassikuks. Unanimistide poolt elustet klassitsism pole gide’lik vaimne loobumus, vaid tasakaalu ja rahu püüe vormis, see on tendents paindlike ja varjundirikaste, kuid sunduslike värsireeglite poole. Romains ja Chenneviere oma Väikeses värsistamise traktaadis rõhutavad kitsendusmomente igas prosoodias: „iga värsiehitus sisaldab sundelemente, valikuelemente ja vabaduselemente.” Ometi see klassitsism on küllalt lai ja varjundirikas: „iga prosoodia, mis on jõudnud klassikalisele küpsusele, katsub luua teatud tasakaalu mainit kolme elemendi liigi vahel…”, kuigi valikuelementide õnnelikult domineerides. Romains ja Duhamel viivad kõige järjekindlamalt ellu Maistes toitudes kuulutet põhimõtte: nemad väldivad poeetilist figuuri, metafoori, nende luulekunst on lüüriline tundmuse tõttu, millega nad nimetavad asju.

Unanimistid taotlevad stabilisatsiooni väljendusvõtteis, klassitsismi vormis; kuid mis neid iseloomustab, on see, et nad täidavad klassikalist vormi romantilise sisuga. Romantiline on nende, samuti suure jao XX sajandi alguse kirjanike juures eseme armastuslik kontemplatsioon, nagu see avaldus juba Maistes toitudes. Sel kontemplatsioonil on tugev müstitsismi värving. Elusteti uuesti Bergsoni mõjul vahe Pascali peenuse vaimu ja geomeetria vaimu vahel. Asjade olemust ei tule siis tabada intellektsiooniga, vaid intuitsiooniga.

Siin on tegemist põlgliku suhtumusega mõistusse, läinud sajandi pärandusega. Täielikult puhkeb see põlgus lahti sürrealismis, mis hüljates vaimust pingutust, on seadnud ülesandeks registreerida kujutuid alateadvuse nähtusi enne nende tervikuks liitumist.

Ent sajandi alguse suurte kirjanike mõju kõrval tuleb arvestada ka sõda. See sai otsustavaks elamuseks neile kirjanikele, kes praegu on 35 ja 40 vahel ning kes on tänapäeva elavaima loomingu keskkohas: Cocteau, Montherlant, Drieu la Rochelle, Reverdy, Bernanos. Need kirjanikud tulid välja suurest lagumusest, südames tühjus. Nad olid näinud kuristikku. Nad asusid otsima tuge ja alust, millelt hakata ehitama uut elu.

Drieu la Rochelle, Riciotto Canudo, Montherlant nõjatusid siin Maurras’ile, kes võimsamalt võib-olla kui ükski teine asetas „määratu küsimuse korrast”; kuigi kuninga ideel poliitiliselt pole mingit tähendust, on rojalism siiski paljudel noortel prantslastel saanud moraalseks ja vaimseks huvikeskuseks.

Esmalt rojalistliku liikumisega isiklike suhete tõttu ühendet, muutus „thomistlik renessanss” varsti iseseisvaks ja üldiseks. Meile vähemalt on thomism stabilisatsiooni iha sümptomiks.

Viimaste aastate jooksul on üheks kaasakiskuvamaks teoseks olnud Claudeli ja Jacques Riviere’! kirjavahetus. Noor Riviere pöördub tühjuse ja ebamäärasuse sunnil, mida eneses tunneb, haaravais kirjades, täis gide’likke reministsentse, suure ja vanema ametivenna Claudeli poole. Muredega koormat elu ja hingeängistusi tundev Riviere peab võitlust Claudeliga ega lahku tast ennem kui pole talt saanud õnnistust. Sõda tegi liig järsult otsa sellele traagilisele võitlusele.

Sõjale järgnevais aastais leidub teisigi, kes käisid läbi sama tee: Mauriac, Henri Ghéon, Ramuz, Cocteau, P. Reverdy, Bernanos, Maritain otsivad kindlat, vankumatut doktriini püha Aquino Thomase avaralt ja universaalselt süsteemilt. Summum saab juhiseks suurele jaole innukale ja kirglikule noorsoole, kes soovib tohe rakendada oma mõistust. Noored on väsinud ähmastest ja hõljuvaist tundeist, pretensioonikast ja ebamäärasest poeetilisest intuitsioonist, neil on usku otsekohesesse ja teravapilgulisse mõttesse, nad armastavad vaimu rõõmsat ja vaba pinget. Nad soovivad seista silm silma vastu toore loomulikkusega- ja nii nad pöörduvadki püha Thomase, selle keskaja suure realisti poole. Nad on tänulikud Gide’ile, et ta neid vabastas: tõepoolest, suurem osa neist võlgneb oma ümberpöördumist otsekohesele läbikäimisele Maiste toitude ja Vatikani keldrite autoriga. Kuid mainit kirjanikud tahavad anda mingit vormi oma vabadusele, ja nad leiavadki nõutava vormi – thomismis. Paljude juures neist piirdub kogu probleem vaid üldise meelesuunaga, mitte aga endise dogma üleskohendamisega. Claudeli juhib pigemini püha Bonaventura mõttestik, ja kuivõrd sügav on thomistlik inspiratsioon Cocteau juures, on ka alles küsitav, Pierre Reverdy, keda tänapäeva poeedid hindavad umbes samuti nagu sajandi alguse poeedid Mallarmé’d, paigutab oma uued elamused sürrealistlikku vormi.

Thomism on põhiolemuselt vastand igasugusele idealismile. Lõpumüüt Phaedonis arendab idealistlikku maailma vaatlust: maailm, nagu meie teda tajume, on vaid nõrk ja ebatäiuslik kajastus ideaalsest maailmast, mis ei allu meie otsekohesele tunnetusele. Selline idealism oli sümbolistide mõttestiku aluseks, Baudelaire’ist Mallarmini. Püha Thomas selle vastu usub maailma reaalsusse. Tema arvates pole mingit müstilist ega tabamatut „asja iseeneses” tuntud eseme taga, vaid inimlik mõistus haarab vahenditult asju nende olemuses. See lahkuminek tunnetuses toob kaasa erinevuse ka praktikas: püha Thomas omistab maailmale kaugelt enam tähtsust kui iseenese üle kummardunud idealistid. Psühholoogias avaldub see vaadete erinevus keha ja hinge omavahelise suhtumise seletuses: püha Augustinusele kui puhast verd platoonikule oli keha vaid hinge vangla, surm aga vabastus, kuna püha Thomas käsitab keha ja hinge ühevääriliste elemendena, mis sisimalt ja paratamatult on teineteisega ühendet. Surm tähendab sellele ühendusele vägivalda, kehast eraldet hing jääb viletsasse seisundisse. Thomismile on ühtlasi võõras igasugune kehaline asketism – dominikaanlaste juhised ei nõua füüsilise loomuse allasurumist. Seda soovitatakse koguni arendada peagu sportliku režiimi kaudu, et keha suudaks toetada hinge tunglemuses jumala poole.

Thomism näib olevat üks paljudest märkidest suundumises rahuliku realismi poole, mida romaani alal juba on saavutet: ma mõtlen André Therivé’i ja Léon Lemonnier populismi. Edmond Jaloux, silmapaistev kriitik, ennustab isegi naturalistliku romaani uuestisündi. Suur soosing Jean Giono romaanide vastu tõendab seda väidet. Sürrealist André Breton taotleb oma viimases teoses mingit sürrealistlikku naturalismi.

Prantsuse kirjandus liigub sajandi algusest peale sirget teed: Gide vabastab vaimu XIX s. kammitsaist; unanimistid loovad paindliku vormi, mis on õieti klassikaline võrreldes sürrealistliku anarhiaga; vaimu ja sisemuse värskendus sünnib ilmasõja mõjul; viimastel aastail õn iseloomustavamaks thomismi uuestisünd rja realistlik tendents romaanis ning poeesias.

Liikumine uusrealismi suunas, tendents väljendusvahendite ja aluspõhja stabilisatsiooni poole näib olevat üldine. Analoogilisi püüdeid võime hõlpsasti leida ka muusikas ja maalikunstis. Schönberg ja Stravinski, loovutamata oma kättevõidet võtteid, on sensatsioonilise pöörangu teinud klassitsismi poole. Ja uusasjalikkuse maalijad pole lasknud endid heidutada pahatahtlikest arvustajaist, kes neile on ennustanud kiiret allakäiku. Mis kirjandusse puutub, siis ei piirdu siin liikumine Prantsusmaaga. Inglismaal on viimasel ajal eriti elavaks läinud vaidlus Aldous Huxley keeldumise puhul paigutada teda uusklassikute kilda. Hispaanias peab Eugenio d’Ors juba paarkümmend aastat visa võitlust vana generatsiooni vastu, kelle tuntuimaks esindajaks on Miguel d’Unamuno. Sümbolism, see juba olemuselt ebamäärase ja uduse poeesia suund, on pärandanud meistri, kes valjumalt kui mõni teine on nõudnud kunstis korda ja distsipliini – see on Paul Valéry, kes käsitab kunsti inimese teadliku ja tahtliku pingutuse tootena.

Näib, et ligineme võrdlemisi suurele rahu ja selguse ajastule. Sõjal on siin olnud kahesugune tähtsus: ta on dadaismi ja ekspressionismi haol XIX s, subjektiivsed tendentsid viinud paroksismini, ja juhtides need ad absurdum, on ta loonud vaimulaadi, mis on soodne uue mõttestiili tekkimisele.

Robert Birck

Loomingust nr. 5/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share