Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

22 May

Demokraatiast praegusel hetkel

 

                                  

Suured kriisid sunnivad mõtlejaid päid seniste vaadete täpsele sõelumisele ja tarbe korral ümberhindamisele. Põikpäisusel on mõnikord löögijõudu, kuid veelgi sagedamini see võib  löögijõudu vähendada, juhtides seda väärasse suunda. Positiivsetele tulemustele võib viia üksnes situatsiooni selgepilguline vaatlus ja omaenda – ja ka teiste – vaatekohtade siiras ja terav analüüs. Paljas omaenese õiguse toonitamine, kui see pole seoses ümbritseva reaalsuse väga tähelepaneliku ja ausameelse jälgimisega, viib ummikusse. Tundub, et demokraatlikel maadel sisetunne ei ole kadund, vaid et sääl hooplemise ja mõõgatäristamise asemel püütakse endale aru anda mitte ainult oma asja ilmsetest positiivsetest külgedest, vaid ka seniste seisukohavõttude mõningaist puudusist. Kõik, mis neist kuulda, osutab tõsist, kuid rahulikku suhtumist situatsiooni ja püüet end mitte petta meeldivate illusioonidega. Kahjuks on esialgu veel liiga vähe ajakirjanduslikku ja kirjanduslikku materjali olukorra täpseks hindamiseks, kuid saab siiski juba hakata endale moodustama pilti Lääne-Euroopa meeleoludest.

Käesolevate ridade ülesandeks ei ole üldpildi skitseerimine, vaid ainult ühe nähtavasti tüüpilise sõnavõtu vaatlemine. „Times’i” kirjandusliku lisa septembri teise poole kolmes numbris avaldab kuulus kirjandusteadlane ja sotsiaalfilosoof John Middleton Murry artikli „Some Problems of Democracy at War”, milles ta püüab defineerida briti tõsidemokraatide vaadet praegusele situatsioonile. Teatavasti on „Times” alalhoidlik leht, kuid tuntud inglise traditsiooni kohaselt annab ta sageli ruumi ka hoopis teiselaadsete suundade esindajaile. Nii on Middleton Murry mees, kes poliitiliselt kaldub „Times’ist” hoopis vasemale, kuigi ta kunagi pole põletand sildu enda ja demokraatia vahel. Teiselt poolt Murry, kelle mõte on sama kirglik kui terav, pole iialgi kõhelnud lahkamast ka oleva demokraatia puudusi. Et just temale on usaldet ülesanne fikseerida nädalalisa – ja ühes sellega nähtavasti ka „Timesi” enda – põhimõttelisi vaatekohti, on sümptom, mis viitab suure erapooletuse ja aususe taotlusele.

Artiklite sarja autor esitab küsimuse, kuivõrd demokraatiad saavad pidada totaalset sõda ja siiski jääda demokraatiaiks. On neid, kelle arvates vastust pole raske leida. Sõja kestvuseks demokraatiad muutugu totalitaarseks ja pärast võidu saavutamist pöördugu jälle demokraatliku korra juurde. Kuid see vaade põhjeneb väga pinnalisel käsitusel demokraatiast, nagu arvab Middleton Murry. Kui demokraatiat võtta vaid poliitilise aparaadina, siis see seisukoht peab paika: enamus sundigu vähemusele pääle oma tahe. Kuid tõeline demokraatlikkus vajab vastasrinda, hindab seda ja kindlustab talle eelkõige väljendusvabaduse, sest, nagu ütleb William Blake, „ilma vastanditeta pole edasijõudmist”. Totalitaarsuse pooldajad seda põhimõtet ei tunnusta, vaid nõuavad opositsiooni hävitamist. Riiki käsitletakse ühtse organismina, mida valitseb eksimatu mõistuse ja tahte keskus: „igasugune ustavus, olgu Jumalale, sõbrale või perekonnale või lihtsale hää usu ideele, mis on vastuolus kõikvõimsa, kõikjaloleva riigi nõudele, on riigi reetmine”.

Demokraatlikuteski riikides on isikuid, kes on tundnud kaasa sellele vaatekohale. Nad leiavad, et see soodustab progressi, koguni enneolematut progressi. Totalitaarsetel riikidel on konkreetseid saavutusi. Nende aparaadid funktsioneerivad hästi. Ning nüüdsel ajal riik muutub ikka rohkem ja rohkem määratu, komplitseerit mehhanismi taoliseks, mida saab juhtida vaid üks intellekt. Tulevik näib olevat nende päralt, kellel on julgust seda taibata ja hoolimatust vastavalt käituda, üha suurem osa moodsa ühiskonna funktsioonidest muutub mehaaniliseks, kas passiivselt või aktiivselt. „Passiivselt mehaanilised on need funktsioonid, mis nõuavad tõrkumatut kuulekust rutiinile, olgu see kui komplitseerit tahes; aktiivselt mehaanilised on need juhtimisfunktsioonid, mille kohaselt isikuid tegelikult tuleb võtta ühikuina massis.” Vaba valik ja isikupärane suhtumus kaovad peagu olematuks. Kaasaegse masin-töölise vaim kaldub hääks kiitma autoritaarset režiimi.

See kõik võib – olla ongi teatud mõttes progress. Kuid see progress ilma kriitika korrektiivideta on loond aparaate, mille otseseks eesmärgiks on oma tahte päälesundimine teistele riigimehhanismidele, mis viib totaalsõjale. See erakordne tehnoloogiline areng on ebainimlik progress, sest selle tulemuseks on vastastikune hävitus. See mehhaniseerit elu ei t o o d a uut, rikkamat elu. Nagu kreeklased ütlesid, elu ilma arvustuseta on elamatu.

Kui vastand on riikliku ühtsuse huvides maha surut, siis totalitaarne mehhanism peagu paratamatult otsib uusi vastandeid rahvusvahelisel alal. Sisemise polariteedi kao tõttu vajatakse kompensatsiooni välises destruktiivsuses. Ei ole võimalik militariseerida suure riigi rahuaegset tegevust, ilma et sõda muutuks selle riigi raison d’etre’iks. Riigijuhid hakkavad suhtuma põlglikult rahuideaali, ilma et sõjale määrataks mingit lõplikku eesmärki. Sõda saab eesmärgiks omaette. Kui on saavutet üleilmne võim ega ole enam kellegagi sõda pidada, siis võidukal , valitsushimulisel riigil kaob lõppeks igasugune raison d’etre, väidab Murry.

Demokraatiad esindavad – kuigi puudulikult – printsiipi, et ainus loov sõda on arvamuste kokkupõrge, vaimne võitlus. Totaalses sõjas nad satuvad ohtu seda printsiipi unustada. Demokraatlikudki valitsused suudavad vahel vaevalt uskuda, et pääle nende omade võiks veel olla kuulamisväärseid vaateid või veendumusi. Sõja ajal tsensuur on vajalik, kuid sama vajalik on meeles pidada, et igasugune väljendusvabaduse kärpimine on endast halb. See on tähtsaim demokraatlikuist vabadusist. Sellest sõltub vastandite elu ja progressi võimalus. Seda tuleb säilitada seevõrd, kui seda vähegi saab. Totaalne sõda tekitab paratamatult massipsühhoose, ennetundmatu ägedusega karjatundeid, mil sõjapidamise seisukohalt võib-olla on oma väärtus, kuid mis hävitavad eeldused edaspidiseks õiglaseks ja kestvaks rahuks. Sõda nõuab kuulmatut tahtepingutust, tulevase rahu eeltingimuste loomine eeldab määratuid pingutusi mõttekujutuselt. Uut laadi sõda muutub kirjeldamatuks katastroofiks, kui see ei lõpe uut laadi rahuga. Seda tunnevad need arvukad ja teenekad inglased, kes juba murelikult toonitavad vajadust teha vahet totalitaarse riigi valitsuse ja selle valitsuse juhtida oleva rahva vahel. Totalitaarse režiimi all rahvas kahjuks kaotab liiga kergesti igasuguse vastutustunde riigi saatuse eest, kuid see ei tähenda, et kümned ja kümned miljonid, kelle hulka kuulub pikk rida maailma suurimaid muusikuid ja filosoofe, oleksid kõik „sõjas süüdi”. Ent säärane eksiarvamus võib hõlpsasti pääseda võidule, kui võitlasviha teeb meeled pimedaks. Sündmuste hiigelsurve võib tõe pääst hajutada. Demokraatia võib muutuda võrdseks totalitaarse riigiga. See oleks lubamatu. Tuleb teravalt silmas pidada seda, mis vaenlases on hääd, unustamata hetkekski seda, mis temas on halba. Tunnete, teadvuse, südametunnistuse, individuaalsuse mehhaniseeringule, „tasalülitamisele” tuleb kõigest jõust vastu panna. Demokraatiate päämine väärtus selles ju seisabki, et nad ei koosne abstraktseist ühikuist, vaid individuaalseist isikuist. Sõjaaegne organiseerimistarve nõuab selle individuaalsuse loovutamist maksimaalsel määral – sellest pole kellelgi õigust keelduda. Kuid vaim, mis üksi suudab seda olukorda muuta, peab säilima, seda tuleb hellitada seda kirglikumalt – vaimu, mis kõigi abstraktsioonide ja vajaduste kiuste näeb individuaalse isiku erijooni nii enda poolel kui ka vastasel. „Individuaalne inimene on see, kes tunneb rõõmu ja valu, kes kogeb ja õpib, kes kahetseb ja andestab ja kellele antakse andeks. Maailm meie ümber muutub pettekujude ja surma maailmaks, kui meis rikkumatult ei jää püsima jõud näha indiviidi. Kui näeme teda, kui otsustame teda näha, näeme ühtlasi ka kedagi temast palju suuremat: kui lakkame seda viimast nägemast, lakkame olemast.”

Juba on läind üle parda põhimõte, et riigi siserežiim on tema enda asi, arvab Murry. On režiime, mille struktuur on sellane, et see ohustab kogu muud maailma. Kui igasugused vahendid on lubatavad sisemise vastase puhul, siis järeldub sellest, et ükski vahend pole lubamatu välisvõistleja vastu. Kui hää usk, bona fides, ei kehti ühel puhul, siis ta teisel puhul degenereerub samuti. Kui omaenda rahvale keelatakse tõde, siis kaovad need mõjuvoolud, mis soodustavad rahvusvahelisi usaldussuhteid. Tõde pole juhuslik voorus. Pole võimalik sellest loobuda sisepoliitikas ja seda siiski säilitada väljaspoolsetes vahekordades.

Absolutismi ajal monarh pidas end oma rahva isaks ja – vähemalt väga sageli – püüdis seda kohelda isalikult. Mehhanisatsioon, absoluutne enda maksmapanek ei kasutand tavaliselt kõige raskemaid meetodeid . Teaduslik terrorism polnud veel leiutet. Inimeste loomulikku lojaalsust polnud veel sunnit ebaloomulikul viisil teenima mehhaniseerit riiki. Rahvuslike veresidemete fiktsioon polnud veel ilmund asendama kõiki muid intiimseid sidemeid. Polnud veel tuldud mõttele hakata viimaseid kaotama keeruka, rafineerit aparaadiga, mis soodustab kõike muud kui tõelist perekondlikku lojaalsust.

Sellase seisukorra tekkimist praegusel ajal ei saa panna täiel määral vaid ühe poole süüks. Kui üks suur rahvas pärast kaotet sõda asetetakse sisemise lagunemise ohu ette, siis ei ole just üllatav, kui ta meeleheitel otsib korda kasvõi vägivalla kaudu. Rahuldamatu noorsugu, kelle energial pole väljapääsuteed, otsib ükskõik millist võimalust oleva korra kukutamiseks. Leitakse patuoinaid – olgu need juudid, kapitalistid, lääneriigid või omaenda nõrk vabariiklik režiim. Niisuguses meeleolus ei nähta enda pahesid, vaid nähakse neid teistel, eriti kui neid sääl mõnevõrra on olemas. Muidugi ei muutu vägivallarežiim sellest paremaks, et ta põhjused osalt peituvad väljaspool sellele vabatahtlikult või koguni rõõmuga alistuvat rahvast. Kuid demokraadid ei tohi unustada, et nad ei ole süüst täiesti vabad. Nad peavad otsima teid mitte ainult selle režiimi kõrvaldamiseks, vaid ka selle põhjuste kaotamiseks. Enese õiglaseks pidamine ei päästa hukatuslikust situatsioonist. Pääsetee võiks peituda kristluses, kui kristlik Jumal poleks liiga täielikult välja lülitet totaalsest sõjast. Vastuolu ristiusu ja praeguste sündmuste vahel on nii suur, et seda pole võimalik ületada. Tuleb leida midagi vähem radikaalset – võib – olla teaduses. Nagu kristlus, nii käsitab ka teadus inimkonda tervikuna, kuid ta ei nõua vastastikust armastust tunnet, mil käesolevas võitluses enam pole kuigi palju ruumi.

Teadus konstateerib külmalt, et inimtõug praegu nagu paljudki teised tõud minevikus, seisab kohanemiskriisi eel. Teistest tõugudest inimkond erineb selle poolest, et ta üha kasvava kiirusega on suutnud luua endale oma keskkonna. Masinad on eemale tõrjund looduse. Inimese ümbrus on suurelt osalt ta enda käte töö. Tema enda tõu tahted ja tegevused piiravad teda lähemalt kui õhk. Nüüd inimene näeb end sellasena, nagu ta tõeliselt on. Enam ta ei tarvitse enesest unistada; maailma seisund peegeldab hiiglasuurelt ta reaalsust.

Ta on loond endale ümbruse, kuid ta ei oska sellele kohaneda. Kohanemiskriisi puhul ta on valmis surema miljonite kaupa, nagu teisedki tõud, kuid teda ei ähvarda geoloogilised ega ilmastikulised katastroofid, vaid tingimused, mille loojaks on tema ise. Ta ei ole valmis hukkuma, vaid end ise hukutama. Masin, tehnika nõuaks talt sügavat moraalset muutust, kuid selleks inimesel veel puuduvad küllaldased eeldused. Ta ei suuda anda masinale õigeid eesmärke. Masin hävitab ühiskonna sisemiselt, riisudes töötuilt võimaluse oma jõu loomupäraseks rakendamiseks. Selles on süüdi need, kes ei nõustu muutma oma harjumusi selleks, et töö kokkuhoid tõstaks inimsoo hääolu, vaid lasevad suurel osal inimkonnast manduda. Nüüd on hakat töötuid kasutama – hävitustööks. Ei olda valmis loobuma mõnutunnet suurendavaist tooteist, teenistusest, vabaajast, külla ga jagatakse heldelt sõjariistu. „Keegi pole kunagi kuulnud tõsiseid protestihüüdeid selle vastu, kui sobivates mahutites kingitakse mõnesaja miljoni naelsterlingi eest lõhkeaineid mõnele naaberriigile; ent üks naelsterling nädalas „kehvadele, nõrkadele hingedele, kes on võimetud kehaliseks tööks”, ähvardab riike alati pankrotiga .” Tulemuseks on põhimõte „ mitte võid , vaid suurtükke”.

Selle süsteemi kandjaks on noorsugu – need noored, kes masina-majanduse tõttu on kaotand tegevusvõimalused. Neist tulevad totalitaarse riigi sõjakaimad toed, erakonnaaparaadi teravaimad hammasrattad. Individualistliku võistluse tõttu üle parda heidetuina nad ihaldavad vägivaldset olukorramuutust. Nad pooldavad põhimõtet „võim on õigus “, kuid see vana printsiip esineb hoopis uuel taustal ja uutel eeldustel. Masinamajanduse kuritarvituse all kannatav inimenergia protesteerib nihilistliku, destruktiivse vägivalla kaudu, kuid seda vägivalda ei saa isoleeritult hävitada, vaid tuleb hoolitseda uue maailmakorra ja uue sotsiaalse moraali eest, muidu ravitakse vaid sümptomeid, mitte haigust ennast.

Demokraatia peab tõusma oma letargiast, peab defineerima senisest kõrgemaid ja üldisemaid eesmärke, kui ta tahab kriisi tõeliselt ületada. Mürk, mis erilise virulentsusega on nakatand teatud maid, esineb tegelikult igal pool . Ainult kui see kõrvaldetakse maailma organismist, on lootust saavutada totaalse sõja ainuke lubatav eesmärk – totaalne rahu. Tuleb endale selgitada, mis see tähendab ja mida see nõuab, ja seda suudavad teha üksnes demokraatiad.

Militaristlik-totaalse režiimi ja demokraatiate võitluses on kaalul kogu inimkonna tulevik. Mil viisil ta on kaalul, selle kohta arvamused erinevad, üks seisukoht on see, et kõik oleneb sellest, kas inimkonna ühiskondlik moraal on võimeline sel määral edenema, et tema käsutada olevad füüsilised energiad rakendetakse humaansuse teenistusse. Kui sellele vaadata nõnda, siis tuleb möönda, et esialgu ei totalitaarsus ega demokraatiad pole valmid lõplikuks, loovaks lahenduseks. Esimene rajaneb teadlikult antihumaanse lahendusviisi taotlusel, viimased kõhklevad ega ole veel leidnud õiget teed.

Totalitaarne militarism püüab masinatoodangu ja iganend sotsiaalse moraali vahele tekkind kuristikku ja sellest tulenevat majanduslikku ja poliitilist anarhiat ületada kogu ühiskonna organiseerimisega kestvaks sõjapidamiseks. Selleks on teostet sotsiaalse moraali revolutsioon – kasvatuse, propaganda ja terrorismi varal on saavutet kõigi indiviidide täielik allutamine riigile. Lapsi ei sünniteta enam „Jumala teenimiseks ja austamiseks ega selleks, et nad perekonna pinnases isiklike kogemuste vihma ja päikesepaiste kaudu kasvaksid vastutustundelisiks isiksusiks, vaid riigi agressiivse võime suurendamiseks”. Sääraselt kõikvõimsaks tehtud riik peab paratamatult olema agressiivne, sest oma siseorganisatsiooniga ja psühholoogiliste surveavaldustega see teeb rahu võimatuks. Selles seoses meenub Pascali väljend, et „kõik inimese viletsused tulevad sellest, et ta ei suuda rahulikult istuda omas toas”. Samuti tuleb meelde Aristotelese väide, et inimese ülim eesmärk on kaemus, arusaamise vabadus ja rahu. Moodsamas keeles see tähendab inimese vajadust vabaks ja rahulikuks mõtluseks, mida totalitaarne valitsuskord keelab, hävitades inimese olulisimad õigused selleks, et masin funktsioneeriks häirimatumalt.

Sellest, kuivõrd kindlalt ja selgelt peetakse silmas seda eesmärki, sõltub olulisel määral demokraatiate ja totalitaarse korra võitluse tulemus. Puht-militaristlikku moraali oleks võimalik kergemini murda, kui demokraatiad olnuksid ustavamad oma printsiipidele. Kui nad ei võida, on oodata uut vaimse hämaruse ajastut, milles kõik väärtused alistuvad riiklikule masinale. Kuid isegi niisugusel puhul ei tohiks meelt heita, vaid moraalset võitlust tuleb jätkata igal juhul. Suurimad ohud ootavad demokraatiaid, kui nad praegu ei tee endile päris selgeks, et võidelda tuleb mitte ainult füüsilisel, vaid ka vaimsel pinnal. Sõda, kui ta on puht-füüsiline, on väär probleemide lihtsustus. Vastasele tuleb näidata, et tõesti austetakse neid õigluse ja tõe väärtusi, mida tema hülgab. Vaba rahvas võib alistuda distsipliinile, kuid ei tohi lasta tumestada oma mõistust ega kalestada oma hinge. Millised ei olekski ajutised vajadused, oleks lubamatu unustada sallivuse nõuet nii siseelus kui ka suhteis teiste rahvastega. Küsitavaks jääb sealjuures küll, kas saab sallida sallimatust. Selles seisneb sallivuse valusaim probleem.

Sallivus on demokraatliku meelelaadi passiivne külg. Aktiivselt demokraatlikkus ilmneb individualismis – indiviidi võitluses mehhanisatsiooniga. Individualismi puuduseks on, et see ei luba riiklikul, ühiskondlikul ja majanduslikul masinal funktsioneerida ilma energiat raiskamata. Tavalises olundis see pillamine ei tähendaks mitte väga palju, sest selle teeks kuhjaga tasa võimalus lahendada probleeme üldise kokkuleppe teel. Ent teiste, militaristlik-totalitaarsete riiklike organismide olemasolu, mis oma ebahumaanses suunas funktsioneerivad ääretu dünaamikaga, asetab leppementaliteedi paratamatuse ette osa võtta võidujooksust kuristikku. Militaristlik kord lahendab majandusliku probleemi sõja ettevalmistusega, sotsiaalse probleemi sõjahierarhiaga, vaimse probleemi sõjamentaliteediga. Nii hukatuslik kui see suund ongi, sunnitakse see demokraatiaile suurel määral pääle.

Ei jää üle muud pääseteed, kui säilitada niipalju tõsidemokraatiat kui suudetakse. Sellega saavutetakse kaks eesmärki: kõigepäält on vähimagi vabaduse püsimine juba enesest väärtuslik, kuid pääle selle säärane hoiak nõrgestab totalitaarset moraali. Viimast vaid tema enda relvadega võita on asjatu illusioon, sest võimsaim neist relvadest on ekstaatiline alistumine riigi totaalsusele. Kui see ekstaas peaks nakatama demokraatiaid, siis need ei suudaks kaitsta oma olemust, sest demokraatia oluliseks printsiibiks on see, et riik on vaid vahend vabaduse saavutamiseks, ühelt poolt riigile – sõjamasinale – täielikult allutet inimene, teiselt poolt inimene kultuurse ühiskonna liikmena, milles ta naudib maksimaalset sotsiaalse koospüsimisega ühendetavat vabaduse määra. On ilmne, et demokraatiate ülesanne on eriti raske, sest nad peavad osutama suuremat löögivõimet kui totalitaarne riik, kui tahavad viimast võita, kuid sellest hoolimata neil tuleb säilitada oma vaimulaadi alus ja tuum. See ülesanne, mille lahendamiseks veel pole leitud kindlaid vahendeid, on siiski conditio sine qua non. Versailles’ rahu puhul seda ei peetud silmas, millega seletubki vajadus uueks võitluseks elu ja surma pääle. Kõigist sõja vapustusist, kannatusist ja hüsteeriaist hoolimata tuleb pidada meeles, et lakkamatu sõja doktriinile tuleb vastu sääda lakkamatu rahu õpetus – et kõik sõjapingutused lähevad tühja, kui moraalselt ei valmistuta rahu vastu, mis on kõigi suhtes õiglane, üksnes selle valmisoleku varal saab maailma päästa lõplikust kaosest.

*       *

*

Niivõrd Murry. Need ei ole enam 1914. a. ega Versailles’ lepingu ajastu toonid: ei mingit ülioptimistlikku lootust küsimusi lahendada ainult relvade abil, olgu füüsilise võitluse tulemused kui soodsad tahes. Minevikust on seekord õpit. Seda näitavad muide ka mitmed muud märgid, näiteks Yorki pääpiiskopi äsjane kõne sõja eesmärgest. Mõistetakse, et palja jõuhegemooniaga raskused veel ei kõrvaldu, vaid et probleemid peituvad sügavamal – moraalis ja psüühes. Ammu tähelepandud ja arutet tsivilisatsiooni mehhaniseerumise probleem on esile kerkind kõige hävitavama reaalsusena. Humaanseimgi vaimusuund ei pääse tunnustamast gigantse aparaadi tarvituselevõttu, mis võib minema pühkida igasuguse inimsuse. Sellel füüsilis-tehnilisel pinnal peab võitlus toimuma, ent kui ta ei lähe sügavamale, siis lahendused võivad tulla vaid vägagi ajutised. Kõigile vapustustele ja kannatustele vaatamata tuleb endas alal hoida sisetunde vahel nii tuhmiks vajuv tuluke. Vaba, vaikne, kirgas kontemplatsioon ei tohi täielikult raugeda isegi keset relvade möllu, sest see on lõppeks ainuke kompass, mis võib välja viia kestvale rahule, tõelisele modus vivendi’le, mis ei ole mitte ainult hädaabinõu.

Need on skruuplid, mida teatud maailmavaated hülgavad põlgusega kui nõrkuse tunnuseid. Ent tundub siiski, et terved rahvad – seekord mitte enam sõjaväed üksi – ei saa pikki võitlusi pidada ilma kõlbelise eesmärgita. Kus sõda ähvardab kujuneda nii jubedaks nagu praegu, sääl saab vaevalt läbi moraalse nihilismiga. Kui on kaalul terve tsivilisatsiooni saatus, siis peab aegsasti hoolitsema selle tuuma päästmise eest. Vastasel korral igasugune võit oleks kaotus ja sõjale järgnev pessimism ületaks kõik, mida tunneme viimastest aastakümnetest. Euroopa hävineks nii väliselt kui ka sisemiselt. Masinad purustaksid üksteist ning järgi jääksid vaid rusud. Uus, süngem keskaeg – keskaeg ilma usuta ja veendumusteta – oleks ukse ees. Ainuüksi vana säilitamisega ei pääseta hädast, vaid tuleb elus hoida loov moraalne jõud, mis ka läbi võimaliku üldise hävingu kannab edasi uue olemasolu idu. Mineviku sõdades see oli võrdlemisi kerge, sest siis barbaaristumine puudutas ikkagi eeskätt vaid osa rahvastikust. Praegu kultuurilise laostumise protsess võib tungida igale poole, sest võitlus näib tõesti muutuvat „totaalseks”. Murry hoiatused ei käi seetõttu mitte ainult rindelolijate, vaid viimse kui kodaniku kohta.

Tema kaudu kõneleb see uushumanism, mis juba sajandi algusest pääle püüab pidurdada inimese kesksete omaduste atrofeerumist, inimese degradeerumist vaid tehniliseks tööriistaks – protsessi, mis vahepääl eriti hoogsalt toimus Ameerikas, kuid mis nüüd veel hoopis suurema hooga teostub Õhtumaise kultuuri kodus endas, Euroopas. Oktsidentaalsete rahvaste suur teguvõimsus näib järsku muutuvat peagu puhtalt destruktiivseks. Päästa selle loovaid sugemeid on nüüd elu ja surma ülesanne. Kui selgesti sellest ollakse mõnel pool teadlikud, sellest annavad lohutava tõendi siin esitet mõttekäigud.

А. O

Akadeemiast nr. 5-6/1929

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share