Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 May

Edith Södergran.

 

     

ÜKS LAHKUNUD SOOME-ROOTSI LUULETAJANNA. 

  

Rootsi luuletaevas tõusis Edith Södergrani täht järsku ja ootamata nagu meteoor. Ta paistis mõne aasta jooksul haruldase hiilgusega ja kadus sama järsku – tähelend, mida inimeste loiud silmad vaevalt suutsid fikseerida, enne kui ta kustus.

Meil on temalt vaevalt neli õhukest luuletusvihukest, ja varsti oleks võinud oodata vahest järellõikust. Kuid need õhukesed vihukesed ei tähenda mitte ainult murrangut Soome rootsikeelses, vaid üldse rootsi luules. Siin helises rootsi keeles esmakordselt suur moodne lüüra, mida tarvitanud juba ammu Walt Whitman või Alfred Mombert suure meisterlikkusega. On kõneldud ekspressionismist, ühenduses tema luuletustega, kuid see oleks liig kitsaste piiride tõmbamine. Haigel, täiesti erakuna elaval luuletajal polnud mingit otsekohest kontakti silmapilgu moevooludega, kuid ometi oli ta oma ajajärgu kirglikum laps. Kindla intuitsiooniga leidis ta tee oma uue luule allikale, ilma välise mõjuta, juhitud ainult sisemisest sunnist. Nii leidis ta uue sõna, uued pildid, uue vaba vormi omas algelises fantaasias.

Pole möödunud veel kaht aastat tema surmast, ja juba võib märgata silmapaistvat muudatust tema loomingu hindamises. Alguses väljanaerdud või vähemalt mittemõistetud, võis ta enne surma rõõmustada kitsama pooldajate ringi arusaamise ja tänu üle. Kuid nüüd on üksikuist saanud juba paljud, ja võib öelda täie õigusega, et ta täna on tunnustatud ning tema täht alatasa tõuseb. Mõned autoriteedid luuletajate ja arvustajate hulgas hindasid juba varem tema luule sügavat algupärasust. Kuid see tunnustus ei ulatunud mitte tema toodangu hilisema osa kohta, mis kujutab just otsustavat murrangut. Nüüd võib märgata selleski suhtes rõõmustavat muudatust.

Et arvustus ja üldarvamine on teinud selle luuletajanna vastu kõige jämedamat ja rumalamat ülekohut, on mitmeti arusaadav, kuigi mitte vabandatav. Tema luule oli äärmiselt eksklusiivne, ta võitles vormi nimel, mis sai vahel ainuvalitsejaks. Kui teadlik ta selles ise oli, seda tõendab kaasakiskuv luuletus „Tantalus, täida oma peeker”:

    Ons need luuletused ? Ei, need on räbalad, killud,
    argipäeva paberiribad.
    Tantalus, täida oma peeker.
    Võimatus, võimatus,
    kord surres heidan ma pärja oma kiharailt su lõpmata tühjusse.

Sellest oleneb see omapärane, raskelt mõistetav ilulaad, mis peitub tema luules. See ilu pole ligidal, see hõljub eemal horisondil, äärmiselt peenel joonel taeva ja maa vahel. Siin võib silm leida selle, mis on nagu kangastus, nagu välgu mäng valguses ja varjus – tihti üles-alla pööratud nagu kangastused ikka, ootamatu ja fantastiline nagu välgukujud alati. Lühinägelistele võib see kõik kergesti paista vormituna. Kuid kaugele nägija naudib haruldasest unistusmängust: ta näeb killustatud kontuuride üksteise tungimist, masside tihenemist, valguse ja varjude jagamist. Ainult nii on võimalik hinnata taeva ilmutuste salapärast ja fantastilist ilu.

See, mis on seganud paremaidki asjatundjaid nägemast suurt ilu Södergrani n. n. tumedates teostes, on küll sagedasti olnud esteetiline lühinägevus. Sellest olenev horreur de 1’informe takistas arvustajaid alguses nägemast ilu just luuletajanna küpsemais töödes, mis leiduvad kogudes Septemberlyran ja Framtidens skugga.

Juba esimeses kogus Dikter (Luuletused, 1916) esines imestustäratav and. See on vormilt kõige ühtlasem Södergrani luuletuskogu ja ühtlasi ainus intiimse ilmega. See leidis siis ka kõige rohkem hindajaid. Selle tummalt helisev sarm valdab igaüht erilise intiimse viisiga. Sellest hõõguv primitiivne saga meeleolu on vahel nii tugev, et saab maagiliseks. Asjad elavad, puud pöörduvad ümber ja küsivad, okkad leinavad. Tähed langevad imelikesse aedadesse ja purunevad klaaskildudeks. See on midagi salapärasest koidikust ses unenäoraamatus – noore ande esimene ärkamine. Juba siin on sõna nii animaalselt uus, loodud mitte millestki. On kuulda häält, mida pole kuuldud mitte kunagi varemalt ja mida ei saa vahetada miski muu häälega maailmas.

Selle raamatu ja järgmise kogu Septemberlyran (Septembri lüüra, 1918) ilmumise vahel juhtus mida|i, millel oli “otsustav “mõju luuletaja toodangusse. Ta elas läbi hingelise kriisi millega käisid kaasas müstilis-usulikud elamused. Kuidas see paganlik, nietzseheline iseloom vähehaaval tagasitõrjumata jõudude mõjul ümber sündis, kuidas see tahteinimene tugeva realistliku intellekti ja temperamendiga algas rännaku Kolgatale, see on müsteerium, millest ühelgi eemalolijal ei või olla kujutlust ja täit arusaamist. Igatahes on tema hilisem luule palju kajastanud seda murrangut. Ta heidab armuta kõik selle kõrvale, mis pole oluline, kõik, mis ainult formaalne, kõik valeharmoonia, otsides ainult maagilist sõna, mis paljastaks ja ennustaks. Ta pühib ära viimased realiteediga seotud ihusilmalised jäänused konventsionaalselt iluväärtuselt. Rütm ja riim pole midagi, sõna ja pildi maagiline jõud on kõik. „Et minu looming on luule, seda ei või keegi eitada, et see oleks värss, seda ei tahagi ma tõendada,” nii ütleb ta ise „Septembri lüüra” sissejuhatavas märkuses. Lühemalt ja õnnestunumalt ei või väljendada seda programmi, mida ta ise teostas ja mis iseloomustab kogu uuemat euroopa luulet.

Södergrani luule saab nüüd tormilis-suurepärase iseloomu, mis julgalt eraldab teda kaasaegsest intiim-idüllisest lüürikast. Ta joonistab apokalüptilisi maastikke ja laulab vandelisi hümne. Vaimse realismiga, mis talle omane, nimetab ta uue kogu „Septembri lüüraks”, sest maine september andis talle uue innustuse. See on maksev ka tema kõige fantastilisema või näiliselt liialdatud luulekeele kohta: iga pilt on adekvaatne väljendus elamusele või sisemisele nägemusele. Siin leiame moodsa vaste usulikule asjalikkusele Vana Testamendi luules – joon, mida näeme igas sügavamas ja avaramas mõttes usulises, mitteilmalikus loomingus.

On, nagu oleks kõnelnud Södergran iseenesest, kui ta ühes selleaegses katkelises luuletuses laulab Engadinist, kus, tarvitades Nietzsche sõna, „mitte mingisugused idüllised teerajad ei juhi saja-aastasesse kodu”, kus vanad talud seisavad ja imestavad, kust see võõras ilu nende juure on saabund, „tuues muret ja melanhooliat, lahkumist ning surma”.

Mingi võõras ilu katab nüüd tema enese luule. Mitte mingisugused teerajad ei vii tagasi. Värsi mõiste tuli ohverdada avaramale mõistele – poeesia. Innustus ulatub üle traditsiooniliste normide. Luule jääb ikka enam selle suure ülesande juure, mida otsustanud teenida luuletaja: iga sõna saab mõõgaks, iga rida tuleviku tööriistaks. See kulmineerub traagilises pingutuses, et saada nii vaikseks ja lihtsaks, nagu on kojujõudev sõna. Pärast kogu Rosenaltaret (Roosialtar, 1919), rais lähedal eelmisele kogule, järgneb Framtidens skugga (Tuleviku varjud, 1920). Siin tundub kõige selgemini võõra ilu varju üle asjade. On nii mõistatuslik ilu mõnes neis lauludes, et kardad läheneda. Sõnad langevad vaikselt ja selgelt, hoolimatu kindlusega suure mere lainete rannas. Luuletaja on saavutanud kõrgema eluvaate:

    Usun nii kindlasti, kui päike tõuseb,
    et mina kunagi ei näe seda hingepidavat silmapilku, mil ta seisab zeniidis.
    Tulevik heidab mu peale oma õndsa varju:
    see pole midagi muud kui voolav päike:
    kustun valgusest läbistatuna;
    hetkel, kui olen astunud kõige juhusliku peale oma jalaga,
    pöördun naeratades elust.

Lõpu eel leiab luuletajanna kõige lihtsama ja intiimsema väljenduse kõige kõrgematele asjadele. Värvid kahvatavad, pildid kaovad, jääb järele püha innustuse sarm. Viimased seni ilmunud luuletused on lapse kõne Jumalaga. Lilled laulavad Loojale kiitust, see on kõik.

Enne lahkumist kirjutas Södergran ühe luuletuse surmast, mis vahest kauneim kõigist tema luuletustest. See pole enam luuletus, see on tema enese surma vari, mis joonistatud nõrgas hommiku videvikus.

Hagar Olsson

Loomingust nr. 4/1925

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share