Koketeriist Issandaga ja mõnest muust.
1.
Ilmasõja agoonia ning sellele järgnev ühiskondlik maavärisemine, mille järelkajana veel nüüdki perioodilised maa-alused tõuked valuhoodena kogu inimkonna palavikun tuksatavaid liikmeid aegajalt raputavad, on meie noored kirjanikud ja kunstnikud kodumaalise provintsi õhkkonda kokku surund. Meie noored, kes on pidand tallama aastate kesten suurlinnade tänavaid ja omil rännakuil poolitama välisilmade avarusi, tulid tagasi suurrahvaste kultuuride risttuleden põlend ja väljakujunend indiviididena, enesega kaasa tuuen suurlinna mõtlemisviisi ja moderni kirjanduse ning kunsti loomingu probleemide uusi taotlus- ja lahendusmeetodeid. Kuid kodumaa kunsti- ja vaimuelu lebas samasuguse vaikse Lammaste tiigina, nagu ta oli jäänd pärast viimist Noor-Eesti tervendavat veesegamist.
Noorele kunstirahvale jäi külmaks meie väikelinna kitsan õhkkonnan tegutsev seltskond oma tavalise kohviklatši tasapinnal liikuva vaimlise huviga, mis võõras ja kohe vaenulik modern kirjanduse ja kunsti voolude uuemate saavutuste vastu. Ja on ka üsna loomulik, et see tõusikseltskond, kelle ajutegevus ainult igasuguse ainelise ja vaimlise spekulatsiooni, partei ninameeste kohtade ja riikliku ülesehitava töö tippude poole liikuma pandud, mis nii lähidalt seot igasuguste kontsessiooni- ja litsentsilubade saamisega, et sarnane seltskond meile juba orgaaniliselt võõraks ja vastuvõtmatuks jääb. Vahekord „meie” ja seltskonna vahel kujunes ääretult teravaks. Mõned agaramad Tartu Äskulaabid ja osa vanemast üliõpilaste organisatsioonist varustid endid juba nahkkantsikutega „siurulastele” valuandmiseks… Kokkupõrge, mis boheemlaste materdamiseks muutus, saabus mullu novembri kuu lõpun Tartu Vanemuise saalin, meie esimesen kunstitemplin, kun tõusik seltskond toore rusikajõuga oma väikekodanlise moraali diktatuuri protestantide turjal maksma pani.
Mainit põhjustel sündis eraldumine seltskonnast, käristati viimsed tutvuste niidid ja moodusteti „kunstiboheemi” laudkond, mis kahjuks praegu lagunemisel. Eraldumine karjast on ju iseenesest hää asi, kuid pole hääd ilma paheta! Nii siis olime olude tõttu sulet kodumaa väikelinna omavahelisse boheemi laudkonda, ilma mingisuguse väljapääsu lootuseta sellest võlut kohviku ringist… Eladen sellen mikrokosmilisen laudkonna ideede ja huvide ilman, muutusime ise väiklasiks, jäime kärnatõppe, geniaalse enesearmastuse kärnatõppe! Arvatavasti olid mõned meist juba enne seda väiklast taudi põdend ja nii kärnastus kogu laudkond ühest või paarist paisen lambast.
Nii puruigav on oleskella selle igavesti tuhkjashalli põhjamaa taeva all, mis suitsutare madala laena lasub su pää kohal, mida mõõda ikka idast loode, päevast päeva veereb päike määrdundkollase trummipõhjana.! Igav on ja oled tülpind sellest igapäevasest istumisest boheemi laudkonnan: tahaksid kõrvuni haiguta, mehiselt käsi ringuta – kuid ei tohi, sest võiksid kogemata küünarnukiga oma lähema lauanaabri enesearmastuse kärne riivata! Su jalad on sest ligistikku istumisest rangipuudena kanged, kuid pole mingit lootust neid kord välja siruta, sest paratamatult peaksid oma vis-a-vis konnasilma tallama!
Nii siis: joo oma kohvi, istu edasi ja kärnastu kuni iseloomu soppideni! Mõne laudkonna liikme geniaalse enesearmastuse kärnad on, nii pikapääle konglomeeruden, juba sarvedeks muutund. Asi läheb teistel elukardetavaks. Oled sunnit selle tõttu küünarnukke liigutama, sest kui meie kirjanduse kohta on lubatav öelda, et ta alles noor ja väeti, siis võib kirjanduslikkude nähtuste õiglase hindamise, erapooletu ja ausa arvustamise kohta julgesti väita, et nood embrioonidena veel kuskil neitsilikun ajun idanevad! Meil arvustakse, ehk jäetakse arvustamata, kuidas teos seda nõuab, ainult tutvuse ja igasuguste isikliste suhete seisukohalt. Ja ma olen veendund, ei meie ise, kirjanikud, omin kirjandusliken fõljetoonen rohkem kirjanduslikku tõtt oleme väljendand, kui kõik meie arvustajad oma spekulatiivse arvustamise meetodiga ühtekokku! Kõlab natuke paradoksaalselt, aga pole mitte paradoks. Raske südamega tuleb konstateeri seda fakti kui haletsemisväärilist nähtust Eesti modernkirjanduse arenemisloon. Selle tõttu on luuletai sunnit teiste luuletajate kohta sõna võtma, ehk see küll mitte soovitav, kuid erakorralisten oluden siiski lubatav.
2.
Euroopa rahvaste vaimuelu ja loomingu taevan särab veel praegu veripunane Mars, kes meie ajul maakerale on lähemal seisnud kui ealgi enne kogu kultuurrahvaste ajaloon. Kurjakuulutav planeet on küll juba kulmineerund, oma haripunktist veerengu poole mõödund, kuid seda pikemaks ja kummalisemaks muutuvad rusksünged varjud, mis hiiglahämblikkudena roomavad üle maakera rüvet, rüüstat ja kaevikute veristen kortsuden ning varemete rõugeten palge. Ahastusen ringutavad rahvad omi käsivarsi taevaste poole, kuid kõik, mis ilmale tuleb, kannab veripunase Marsi pitserit. Eriti suur pöördumus vanast, ahastus ja meeleheit täidavad Saksamaad, kes oma eeskujulise majanduse ja ainelise kultuuri kõrguselt on varisend alla sohu, läbi eladen teravat ainelist ja ideelist pankrotti. Üle öö on äkiline murrang sündind endise orjaperemehe ülben ideoloogian: sakslane, kes veel eile rehkendas teiste rahvastega ainult kui ümberrahvustamise objektiga, kui kunstsõnnikuga saksa rusikakultuuri uudismaade väetamiseks, seesama sakslane sirutab täna välja oma kümme sõrme ja kaks kord viis varvast Issanda poole, lööb trummi igal tänava nurgal ja turu platsil oma ligimese armastusest, kasutab igat tsirkuse seina ja laudplanki selleks, et sinna kleepida kisendavaten värviden plakatit „inimlusest ja vendlusest”! Kuivõrd see järsk välispidine pöörang saksa noorte ekspressionistide man on tingit vana hingestruktuuri murdumisest ja uue ideoloogia tekkimisest – seda on muidugi raske otsusta, sest analüütilise projektsiooni tõmbamiseks puudub veel tarviline perspektiiv, kuid kõigest sellest inimesearmastuse makulatuuri virnast ja rahvaste vendluse loosungite liiast trummeldamisest jääb lugejaile natuke teatraalne järelmaik. Tundub, et saksa ekspressionismi sisemisin ätmosfäären ammugi kõik veel korran pole, et ta nii palju aega ja vaeva peab kulutama välispidise ligimesearmastuse mürgli pääle. Kõik see tuletab meele araverelist inimest, kes öösil üksinda metsateed käien hirmu pärast vilistama ehk mõnda lauluviit ümisema hakkab, et oma sisemist õuduse tunnet seda viisi maha suruda.
Kuid mitte asjata pole Sakslased geniaalne maaklerite ja kaupmeeste tõug, kes ilmasõja lahtipuhkemise eel isegi inglasi hakkasid nende põliseilt kaubaturgudelt välja tõrjuma. Saksa rahva pisarad ei tohi asjata kaotsi minna: villitakse tsisternid täis ahastamise ja Issanda poole kisendamise silmavett ning pannakse mööda raudteed liikuma. Nüüd on nähtavasti esimene laadung Eestini jõudnud, sest kui sa meie uuemaid luuletuskogusid lehitsed, siis pead imestama, kust see ääretu silmavee nõretus ja käsivarte ringutus Issanda poole meie, s. o. eestlaste man, kes meie oma 700- aastase ajaloo kesten kõige lootusrikkamat ja optimistlikumat ajajärku praegu üle elame; kuid lähemalt uuriden seda ekspressionistlikku Issanda appihüüdmise ja silmavee valangut, vilksatab sulle kuskilt ridade vahelt Made in Germany, mis kõik seletab.
Aja traagikast inspireerituna laulavad meil praegu peaaegu kõik loovad poeedid: Under, Visnapuu, Semper, Barbarus, Adson ja Kärner. Erilise Issanda poole appihüüdmiste, ahastuse ja käsivarte ringutamise valeurs’iga, α’la saksa ekspressionistid, teotsevad Visnapuu, Under ja Adson. Kuid Visnapuu on ju kogu aeg olnud taevasfääridest affektiseerit: kord laulden Jumala Emast, Maarjast, Jumala Tallest, Kristusest ja veel mõnest muust Issandast – kuidas kunagi juhtub, nõnda et sellen suhten poeedi vastne luuletuskogu „Talihari” oma ajalaulude Issanda poole kisendamisega vaid uut lisa toob tema endistelie vaimulikkude laulude kollektsioonile. Familiaarsus ja sinasõprus Issandaga on Visnapuul juba verre kasvand, nõnda et ülekohus oleks teda võõraste mõjude ümbertõötämisen süüdista. Hoopis teine lugu on aga Underi ja Asoniga.
Kui ühel jumalikult raffineerit daamil on lubatav koketeeri igasuguse Don Juaniga, miks ei tohi ta seda mitte Issandaga, selle podaagrahaige vanahärraga, kes oma surnud härja kalestund silmiga vaatab taeva firmamendilt nii kaunis ükskõikselt alla selle vereleitsakun hapneva maakera pääle?! Ja tõele au anden, peab tunnistama, et Under oskab selle podaagrahaige Issandaga flirtida! Ta ei tee enesele ega eesti daamidele häbi: selleks on tal liig suur buduaari praksis seljataga! Oma suurepärase tehnika ja gratsiõöside võrdlustega päästab Under auga oma ajalaulude riskandi positsiooni. See pole luuletaja süü, et ta käesoleva metsikult toore ja rõveda ning eestkätt ikkagi mehise aja tempoga ei suuda sammu pidada. Under, kes kogu aeg ou harrastand oma pitsilisen buduaarin põlevate kirelampide, isemeelikute tujude ja veetlevate interiööride luulet, on ajalauluden omale truuks jäänd, sest siin sääl vilksatab sarnane fraas:
Taevas on verine tähist ja siniseks näpistet kuust (!)…millen veel niipalju väikekodanlikku alkoovi intiimi pikantsust, millest tunneme endist Underi! Kuid Underi „Verivalla” kandvam osa ei seisa mitte mainit ajalaulen, mitte naiselikun koketeriin Issandaga, vaid need on öiste tänavate ja kanalikallaste meisterlikud kujutused, vald, mille intiimi luulet Under sama hästi tunneb, sama koduselt ja usutavalt käsitab kui enne oma buduaari flirdi, väikekodanlikku moraalimõistet šokeerivan luulen. Lugege Underi luuletusi, kun poetess on astund oma isikliste elamuste ja kannatuste Kolgatalle, kun ta on vabastund ekspressionismi pääletükkivast paatosest – sääl on ta jälle võluv ja köidab kogu lugeja tähelepanu. Nüüd tekkib küsimus: miks andub siis Under ajalaulude kahtlaseväärtusega luulele, mis nii vähe vastab tema naiselik-lüürilisele andele”? Selle pääle võib ainult hüpoteesiga vastata, ja et ma nii väga hüpoteese armastan, umbes nii kui Visnapuu naisi ja lillesid, siis püüan ülessäet küsimuse pääle hüpoteesiga vastata. Vaadake, kui teile igapäev küll värsin, küll pruukosti ajal proosan ette lauletakse, et te geniaalne olete, siis kohustavad teid olud selleks saama… Kuid geenius peab olema universaalne ning selle tõttu tuleb ajanähtuste pääle salmi möödun reageerida, et mitte pälvida etteheidet oma talendi ühekülgsusen ja konservatismin…
Ajalehin on Visnapuu uuemat luuletuskogu „Taliharja” ja Underi „Verivalla” küll võrreld ja vaagit, küll arvustet ja vastuarvustet, ülistet ja maha tett. Mina isiklikult leian, ajalaule mitte arvesse võtten, et „Verivalla” on tihedam, meeleolurikkam ja, sellepärast ka kunstiseisukohalt hinnaten, väärtuslikum. Kui aga võtta mõlemist kogust ja võrrelda luuletusi, millen lööb praeguse ajupalaviku tuiksoon – siis eelistan Visnapuud. Sellen žanrin jätab ta Underi kaugele maha just oma optimistlikkude luuletustega: „Kodumaa laul,” „Ole tervitet, tervitet,” kun kõlab mehine ja võltsimatu nooruse paatos. See on ka täiesti arusaadav, sest nagu ma ju eenpool tähendin, on üleelatav aeg eestkätt ikkagi mehine aeg, titaaniline aeg, mille kehastamine naisel üle jõu. Paremal juhtumisel võib sündida ainult hüsteeriline karjatus issanda poole. Kuid pole midagi parata, sest naised on ju isemeelikud ja tujukad – eriti veel geniaalsed naised.
Visnapuu laulab oma „Taliharjan”:
Õudne, Õudne, õud!Kuid uskuge mind: mul pole seda lugeden põrmugi õudne! Mitte koledust väljendavate sõnade kokkukuhjamisega, nagu seda õuduse sünnitamise meetodi muu sean Barbarus nii ohtralt tarvitab, ei anta õuduse traagikat edasi. Surm, mahalaskmine ja tapmine on praegusel ajal kaunis igapäevased asjad, ja nende palja üleslugemisega juba lugeja ihu kananahale ei aja! Lõppude lõpuks ei ole surm ka veel kõige pahem, mis võib elun ette tulla. Ja asjata ahastab Visnapuu, et tal on piinlik ja häbi, sest kellegil olevat midagi torgatud läbi… Mina leian, et see on üsna loomulik, sest „kui kellegil midagi läbi torgatakse on ikka piinlik ja häbi”… Ja ega see ahastaminegi post factum enam midagi aita!
Kuid mul on tõesti õudne, kui ma loen Jaan Kärneri „Tõusikut” (Ilo IV), seda praeguse aja demoraliseerit ühiskonna modernimat saadust. Õudne on inimese pärast, kelle tõbrastumine nii kaugele ulatab! Siin on luuletai saavutand suurepärase effekti kõige lihtsamate abinõudega, ilma affekteerit paatoseta, ilma hüsteeriliste röögatusteta Issanda poole, ilma igasuguste võllapuude ning surnuluude kokkukuhjamiseta, sest see rattapöia jämeduste rasvaste ja üleni kuldsõrmustesse lükit sõrmiga auväärt seltskonna tegelane ja marodöör on jälgim kui kõik Flandria lahinguväljad kokku!
Vaba kõrvalmõjudest ja igasugusest vigurdamisest on Semper oma ajalauluden (Kogust „Jäljed liival”). Siin muutub tema harilik gratsiöösilt nõtke ja painduv, rütmirikas ja elegant värsijalg tihedaks ja raskeks kui massi jalaastumine. Luuletaja pilk soostub tulekahist punavaid öid, jõuden neeme tipult alla taarna orjakarja lagistavat naeru heitva viimse relvun inimese kujutusen visiooni selguseni. On tunda, et mehise intuitsiooni käsivars valab aine vastavasse vormi.
Barbaruse ajalauluden on palju tuntavalt tehtud toorust ja jõhkrust. Ta kannatab Gailitiga ühe ja sama stiilipahe all, s. o. ta armastab ennast tüütuseni korrata. Ikka samad bakhanaalid, bokaalid, plakaadid, võllad, katastroofid, fanfaarid, finaalid – ei ole leida lehekülge, kun ei haiseks hoovid ja raiped, mis ei kobrutaks paisid ja muhke, mis ei nõretaks verest, higist, mädast ja muust sodist. Ikka ühed ja samad ropenduse leksikooni superlatiivid teevad lugeja lõpuks päris tuimaks: kõiki neid vängeid asju antakse üliohtralt, nõnda et paraliseerub tajumine. Pääle selle liig palju provintsteatri näitleja üleskruvit, kriiskavat paatost! On jõudu ja algupära, kuid ajalaulude kisendavad dekoratsioonid ähvardavad kõik oma alla matta.
Ajavaimule ohvriks toodud on ka „Sännä trubaduuri” uuem luuletuskogu „Roosikrants”, mis praegu trükin ja sügisel „Varraku” kirjastusel ilmub. Autor on tuntavalt noorte saksa ekspressionistide, kuid eriti prantsuse luuletaja Francis Jammesi saksakeelse tõlke mõju all. Pääle Võru murraku on sellest kogust raske muud luulet leida. Kuid isegi see lüüriline murrak, millesse autor igasuguseid hieroglüüfe, konglomeraate, troglodüüte ja hüperoksüdaate jne. kui kõnne rattarummu pigistab (tarvitaden autori enese pildirikast võrdlust), on Adsoni ekspressionistliku sule all kaunis kahtlaseks žargooniks muutund. Peatan selle luuletuskogu man veel kord pikemalt.
3.
„Looming” I proloogi, mis autori hariliku harjumuse vastu seekord sidumata kõnen, on Visnapuu nähtavasti sõjakan meeleolun kirjutand.
Visnapuu istub värvimütsiga kui täisverd bursch kunagi ja nuhtleb ripatspiitsaga vasika nahka:
Põrr ja pauhh! Põrr ja pauhh! Varise, kärise vasika nahk!Tehke lahti Marie Underi parfümeerit buduaaride aknad ja virutage säält sisse Igorj Severjanini „Crême des violettes’i tordid ja ananassid šampanjerin, mis korraga Visnapuu meelest nii väga värske sõnniku järele haisma on hakand . . .
Kaasvõitlejad, mis juhtund?! On’s tuli kuskil lahti?! – Pole midagi: poeet Visnapuul on peied, ta matab täna vanu jumalaid ja prassib – segab vahukoort kohviga ja revolutsioneerub iga lonksuga ikka rohkem. Visnapuu ja revolutsioon . . . Kuid Hugo Raudsepp’al on selle kohta ise arvamine, Visnapuu revolutsiooni tabavalt iseloomustaden: „See on kammermuusika Martin Lipp’u mulinast – mitte revolutsioon!”
Autor proklameerib oma manifestin „kõlbluse püstloodimist, kuid isegi sellega on ta tsipake hiljaks jäänd, sest see „kõlbluse püstloodimine” on juba, kui ma ei eksi, pisut varemalt meie esiisa Adami poolt ülesleit, kui ta veel Paradiisi aian hää- ja kurjatundmise puu all Evaga õuna poolitas . ..
Visnapuu ähvardab halastamatult porri tallata kõik eleegilised aedroosid, sirelid ja tüümianid, – kuid tuleb vist esmalt oma lilleaed sirelitest puhtaks rooki ja sama „Looming” I 44 lhk. armutalt välja karista, kun lillehukkai, suur revolutsionäär ja luuletai Henrik Visnapuu laulab:
Üks sõgeduse võrdlus! sa ja ma! Jah, lillesid kui sa ja naisi ka, nii armastan ma lillesid kui sa.Ja teisen oma hiliseman luuletusen „Sireli” (Talihari), mis dateerit jõulukuuga 1919, laulab ta:
Sirelit koda akna taga sireli, sireli sirelit Eo! uinu maga ! Sireli. Sirelis sõda, sirelit kanda. Sireli, sireli. Sirelit raua vastu anda. Sireli.Ja saman tempon edasi! Tervelt 35 korda sirelit luuletuse 78 sõna pääle! Omasugune sirelitamise rekord. Nähtavasti on Visnapuu oma „Loomingu” programmi manifesti kõva ,,põllumehe” auru all ollen kirjutand, sest teisiti ei oska eneselle sarnast suure aplombiga enese sissekukutamist kuidagi seleta. Tuleb autorule soovita, et kui ta tulevikun uut proklamatsiooni või manifesti hakkab kirjutama (sellest tõvest juba Visnapuu kui tõsine revolutsionäär lahti ei saa!), siis ta seda vähemalt kaine pääga teeks!
Oma teisen artiklin „Aasta 1920″ heidab Visnapuu teistele surnud Siuru ühingu liikmetele ette nende loomingu sentimentaalromantilist põhitooni, vormi mängitamist jne. Ja, imelikud asjad võivad sündida isegi hää luuletajaga, nagu seda on Henrik Visnapuu, kui ta hakkab üht proosa artiklit kirjutama, – sest kui meie s. o. luuletajate käest küsitaks, kes on teie keskel sentimentaalim noorhärra (Adson välja arvat), siis oleks ühine vastus – Henrik Visnapuu! Ja kui küsitaks, et kes on Eesti luule vormi mängitamist kuni absurdini kultiveerind – siis oleks ainuke vastus: „Ssu, ssu’de, Eokeste eo-eo, Mõmm-mõmm mõmm, Õudne, õudne, õud” jne. autor, Igor Severjanini truu kajastai – poeet Henrik Visnapuu! Kuid räuskamise meetod iseenesest on aus! Nagu venelased ütlevad: „С больной головы на здоровую!”
Pääle Visnapuu esinevad „Loomingun” veel Richard Roht oma novelli „Valgustatud akende taga” ja Johannes Barbarus nelja luuletusega. Rohtil õnnestavad meeleolude miniatüürid, ta on ka võrdlemisi hää impressionistlikkude maastikkude maalija. Kuid sündmustik on tal harilikult, nii kui kõne all olevan novellingi, ikka imekspanemisväärt šablooniline. Rohtil näib täiesti puuduvat see nervus dramaticus, et omi novelli tegelasi usutavatena liikuma panna, neid lugejaile mitte automaatidena, kes peavad vedrutama kui puped marionettide teatrin kord kindlaks määrat kava järele, vaid elavate inimestena näidata. Ikka kordub tal fataalne süžee sammujast, ehk hiilijast mööda lõputa teid ja papli alleid, sinna juure veel üks idioot – ning Rohti ensemble kinofarsiks on käen. Finaaliks – jälle pöördumine öhe, rännak mööda lõputa teed . . .
Barbaruse luuletused vastaksid sisuliselt ehk kõige rohkem Visnapuu revolutsioonilise manifesti nõudmistele.
Kõike kokkuvõtten tuleb konstateeri: Montes pariuntur, nascitur ridiculus mus…
Kui Visnapuu teoreetiline kuraasitamine maha arvata, siis võib „Looming” I ilukirjanduslikule osale julgesti ,, Siuru” IV etikett pääle kleepida – ainult „Siuru” III-st oleks ta tükk maad õhem.
Kuid elagu igasugune hapnema läind sireliten vahukoore revolutsioon!
Põrr ja pauhh ! Põrr ja pauhh! Värise, kärise vasika nahk!
4.
Üle öö on Jaan Oks eneselle uue üllatava patrooni leidnud; traagilise ilmega kurbkollasel näol teeb Sänna laulik Jaan Oksa „Kannatamise” eenkõnen resigneeriva käeviipe, otse põrutava abitusega kalkuleeriden, kas seda raamatut üleüldse välja anda või mitte . . . Kuid ikka see provintsilinna ülesleidjate kiuslikult fataalne saatus – oma geniaalse ülesleidusega ikka ja igavesti hiljaks jääda! Teame ju seda kõik, kui suure armastusega on Friedebert Tuglas hoolitsend Jaan Oksa käsikirjade eest. Isegi omil raskemail maapao aastail, liikuden poliitilise emigrandina väljaspool kodumaa piire, on ta neid enesega ühen tassind kui kass omi poegi, aegajalt mõndagi trükin ilmutaden – kuivõrd seda lubasid tolleaegsed kitsad kirjastamise olud. Teame seda kõik, et see on just suurelt osalt Tuglase teenus, et ta Jaan Oksa nii Arthur Adsonile kui ka paljudele teistele on säilitand. Ja sellepärast on ka väiklaselt inetu Sänna trubaduuri rebasesaba viibe Tuglase poole raamatu eensõna viimasen fraasin!
Kuid ma usun, et ka kadund Jaan Oks ise ei rõõmustaks oma uue patrooni üle, kes „Kannatamise” pühendusen laulab:
Su vaimust osa saanu ole mina… (sic!)Ühelt poolt Jaan Oks, see otse vulkaanilise jõuga loov igavesti rahutu, igavesti otsiv ja trotsiv sünge titaan, kes oma anarhilise luuletaja hämara hinge heitnud ürgjõulise protesti leekidesse, ja teiselt poolt Arthur Adson, talupoisilikult lame ja lihtsameelne, sentimentaalselt naiiv oma mütanahast mütsükesten, tsirgukesten, tsireliten taluden, pajupilliden ja polkaden! Nähtavasti atrofeerub Sänna trubaduuri realiteedi tunne oma ande ulatuse kohta imejõudsalt – sest vastasel korral ei oleks ta enesele sarnast ülikoomilist võrdlust mitte luband. Kuid ühte hääd asja, nimelt julgust, näikse tal üleliiagi olevat: sarnase representeerimise viisiga ei saa mitte igaüks toime!
Ja, nagu kurb kogemus näitab, on meie päevil äragi surra elukardetav, sest keegi ei või garanteeri, et post hunnini mõni väiklane kirjanduslik spekulatsioon sinu mälestust ära ei kasuta!
Ma ei saa lihtsalt aru: kui Adsoni nii veetleb kirjanduslik patronaat, miks on ta oma kaitsealuseks just Jaan Oksa valind, kelle mälestuse kohta ta ihust ja hingest tahab oma okupatsiooni maksma panna. On ju veel teisi, alles elavaid, kuid täiesti surnuks vaigit kirjanikke, kelle saatus nii väga Jaan Oksa saatuse sarnane, kuid kes oma hingelaadi poolest peaksid Sänna laulude laulikulle palju lähemal seisma kui seda on Jaan Oks – näit. luuletuskogu „Mulgimaa” autor, endine Raja küla koolmeister Hendrik Adamson . . . Kas Adson on kuulnud temast kuskil räägitavat, või kirjutetavat? Ainult Hugo Raudsepp läks kunagi „Tallinna Teataja” joonealusen temast libamisi, nii poolesõnaga üle.
Kuid aeg on tulnud puruks karista viimseid niite selle kirjandusliku vale võrgun, mis meid ümbritseb ja millen sipelden lämbume!
Hendrik Adamson, luuletuskogu „Mulgimaa” autor, on selle tõttu tänapäevani kirjandusliku näitelava kulisside taha jäänd, et teda ei ole mitte omal ajal kilbile tõstnud kõigevägevam Siuru blokk, nagu Adsoni, et tal ei ole oma Underi, kelle aupaistuse raamin Adsoni luule kui väike impressionistlik etüüd päris kena välja näeb . . . On viivitet „Mulgimaad” arvustamast just selle tõttu, et Adamson oma murdekeele ja ainevaliku poolest Adsonile nii lähedal seisab: mõlemate luuletajate toodangu võrdlemine oleks möödapääsmatu ja otsus ei laijgeks mitte Adsoni kasuks. Ühelt poolt — oma mehele meelehärma sünnitaden (oh seda väiklast enesehellust!) riskeerid tutvuse lõpetamisega, ja teiselt poolt – oma paremat äratundmist võltsida ei taha … Nii jääbki raamat arvustamata ja autor unarusse. Ei ole midagi parata, sest kitsad olud seovad käsist-jalust!
Oma loenguten Eesti uuema ilukirjanduse üle Tallinna rahvaülikoolin 1919 a. kevadel, mis omal ajal paksu tolmu sünnitasid boheemkonna ringin, iseloomustin Adsoni naiivi armuidülli, koolitare ja lapsepõlve mälestuste impressionistlikku luulet lüürilisen Võru murden kui sümpaatilist nähtust meie kirjanduse vallan, ühtlasi rõhutaden autori ande piiratust, mis tingit nii murdekeelest kui ka ainevalikust, soovitaden Adsonile eneselle truuks jääda ja mitte üle astuda piirist, mis ta ise oma võimisele ühen lapsepõlve kujutavan luuletusen tõmmand:
Tol ajal oli mull kogo maailm Sänna: Silm Heedu mäkkist kavvemball’ es küündü …Kuid Underi, Visnapuu ja teiste luuletajate moodsa ekspressionismi tähe all lõigat loorberid ei anna nähtavasti Adsonile hingerahu: tema hääsüdamlikult lihtne ja sentimentaalne murraku luule, millen nii palju teo- ja ärkamisaja lüürika veetlust, hakkab oma sisun, ikka enam talupoisiliku dekadentsi ilmet omandaden, komplitseeruma ja väljendusviisin moderniseeruma. Seda oli märgata juba Adsoni teisen luuletuskogun „Vana laterna”, kun mõni paarisalmiline imetleva armastuse või kurbuse vinjett teose väärtust poolitas „vanade laternate”, „kollaste vaikuste” ja teiste moodsa sääsekurnamise teel saavutet värssidega.
Adsoni uueman luuletuskogun „Roosikrantsin”, mis praegu trükin, on autor täiesti saksa noorte ekspressionistide lõan! Kuid eriti kannatab ta prantsuse ekspressionisti Francis Janunes’i „Palvete” tugeva suggestiooni all… Sellest luuletuskogust võite leida küünarde kaupa rütmita ja halvasti riimit proosat, igasugust ekspressionistlikku nipet – näpet – segi pillut Nabuhodonossori, Ramses II, Periklese ja teiste kolossidega, võite leida edvistamist oma „pehme süämega” (Tunneme seda „pehmet süänt”, mis oma väiklasen õelusen isegi Gailiti pince-nez’le armu ei andnud!) ja iga paari salmi tagant üks dessert lusika täis tillukest ropendust! Ühe sõnaga: üks ekspressionistlik kabelipüha metsatagusen külan!
Adsoni kohta võib väita, et ta omad laulud on laulnud, sest Sänna motiivid on otsan ja üle „Heedu mäe” ei ole ta suutnud astu. Üleronimine Sänna karjatarast on täielise fiaskoga lõppend! Vereleilin lämbuva inimsoo turmalise traagika värssidesse valamine – see suur ekspressionistliku kannatamise fresko maalimine, nõuab hoopis süngemat ja tõhusamat värvimulda, kui seda on Võru murde lüüriline akvarell, hoopis tugevamat kätt, laiemat ja lopsakamat pintslilööki kui seda Sänna impressionistlikkude tunde ja meeleolu miniatüüride meistrilt tohiks nõuda. Intellektuaalfilosoofilist elementi on Adsoni lüürikan ikka õhukeselt olnud, kuid nüüd on ta korraga idee pääle tulnud igasugust „sügavust” harrastama hakata, selle man aga suurt varvast pidi oma mõttesügavuse teibaauku väärahtaden, nagu see äpardus mullu Richard Rohtiga sündis, kes „Vanu laternaid” arvustaden, ühte Adsoni luuletust, kui ma mitte ei eksi, siis vist:
Ma ei tiiä, minkperäst Ma ole kurb. Kas tuuperäst Ma ole kurb, Et iitsikol seol tunnil mõtle Sino pääle, Sa kergejalane rassemiilne, Sino pääle.kirjakeele hakkas ümber lavastama, säält mingisugust poeetilist mõttesügavust otsiden. See on täiesti asjatu vaev ja tarbetu töö Adsoni vahelduvate armu- ja kurbusmeeleolude tibatillukesist killukesist jumal teab kui sügavat mõtet otsida! Õppigem hindama neid, võib olla naiivilt-sisutuid värsse, kui väikese pudikeelega lapse rütmilist laterdamist, võib olla vaevalt arusaadavat, kuid millesse sulet nii palju omapärast sarmi meie harilikkude krõbekonarliste konsonantide ja teravkõlaliste vokaalidega harjund kõrvale.
Hendrik Adamsoni luuleala, võrdlemisi Adsoni omaga, on laiema ulatusega, tema and, mis kurdumisel, on suurejoonelisem, mitmekülgsem ja fantaasialopsakam, tema värss on kindlakujuliseni ja rütmirikkam. Adsoni luulen, näit., puudub peaaegu täiesti humoristlik element ja sügav, põrutav elamuste traagika: kõik tema kurbus – teate, see on niisugune tillukene ja vähenõudlik armatsemise melanhoolia oma väljavalitsetu eemaloleku tõttu, silmab ta aga oma ainumat – siis on kõik jälle hää ja kogu talu „tsireliten ja häiermiten” … Adsoni kurbus – see on sarnane vaikne, pisut nukrustav meeleolu, millen midagi ei lõhestu, midagi ei murdu ega rakata. Kogu see meeleolu vinjetikeste lüürika on paremal juhusel vaid pihelga pulkadest, sireli õitest ja konnakarpidest käsitsi kokku nikerdet impressionistlik pildiraam oma armsama, oma ainuma portreele.
Hendrik Adamsonil on sellevastu palju elujõulist ja omapärast huumori. Võtame näituseks tema:
Tonn Kihul. Ta savipardsild süva ära kakas’ ja luuleobesele külgi jakas’ – las lennate ! Läits konnakuuse metsa üle nell’ä, all leive vägeveste kurekellä – las lennate!Sarnase valdava huumori ja ratsutamise rütmiga on kogu luuletus otsast lõpuni läbi viidud. Palju rahvapärast huumori on veel „Pagemisen”, „Simpsunin” ja „Esiendäst mõista’n”, kun Adamsoni häätahtlik huumor paiguti kibeda pilke iroonilise teravuseni küünib.
Õudselt võluv on „Järve” (Peipsi) kujutus, mille algusen järv kirgab kui impressionistlik hiiglamaal roosakalt küdeva aolambi, veripunaselt lõõskavate tõusengute ja veerengute kajastusen, suvise õhtupooliku taevasinetusen ümber järve pinnal ujuvate rõõskpiimaliste ja vaskrünkaliste pilvesaarte. Kuid vahel on see järv luuletajaile nii õudne – surmajärv kui uppuja hädakisa lõikab ihhu, tungib luuni – ja siis on ta jälle täis noorte suplejate naeru ja rõõmukilkamist ning see toob uuesti lepitust luuletaja ja järve vahekord.
Ja viimaks saabub turmaline päev, mil luuletai, seisten järvega palgest palgesse, peab nägema järve jääl tapetute paatund verd, jää auken vägivaldse surma toorelt-inetut lõusta… Katkestub poeedi ja järve vaheline suhe, isegi järve kohin jääb luuletaja hingele võõraks – sest ajast nende vahel igavene valuvöö!.. Isikliste elamuste õudne traagika, rõveda ja toore aja ilge lõust on luuletaja poolt osavasti tabat ja tihedasti veerevasse värsijalga sulet.
Hendrik Adamsoni kogun on nii mitugi hääd luuletust, kuid kõigist neist eelistan ühte – see on:
Puulba õdak. Liig tuli kõõmanu, nüid sadab kiindrust alla – ei kistu enne Jaani kunag’ päeva taht. Koit Ihal tahap pästä ‘üükest valla; nuur olla igatsus om sängi päetsin vaht- Sann palanu, all vihub puulba õdak, lääb ussest lõunuge tüüpäevä igi, tolm. Nahkhiiri valge rõõva pääle võtap poiss-porgen maha, kähen joba kolm. Kos tüdruku, kes tullu vahtma „linde” ja peo pääl tõisil edes’ annave. Neist mõnel vaevald me’ste vastu rindu ja tõs’tet suure ploomi varatse, kun nisa otsan vabare om valmis ja silmin sõnajala äitsneve; kes peris pall’as, kellel viht, sääl all mis om varju jäänu, mia ei mälete.Asjata oleks seda luuletust veel kuidagi viisi kommenteeri: ta räägib ise enese eest. Kuid vaevalt leidub kogu meie kirjandusen ridu, mis nii suudaksid sugereeri seda laupäeva õhtust meeleolu, ma ütleksin isemoodu, peaaegu eepilist rammetuse ja rahu tundmust, mis saabub kuskil üksikun metsatalun pääle saunaskäimist, kun seep, viht ja leil on võtnud nädalipäevade higi ja tolmu, kui metsa ladvan õõgub päikse kustuv taht ja sajab hämariku „kiindrust” alla, sest „päiksetõrvik päeval liiga lõõmanud”.
Üheks „Mulgimaa”, autori nähtavasti rohkem eepilise lüürika valda kalduva ande iseloomustavaks omaduseks on ta oskus õigel kohal tarvitet tabava võrdlusega oma kujutust elusta ja huvitavaks teha. Võtame luuletuse „Lagunu ait”, kun hoone katuseroovid paistavad kui püsti aet põlved läbi teki auke, kuna aidauks ripakil nagu ematedre tiib, kes seda lohistaden järele veab, et jahimehi poegade juurest eemalle petta jne. – ja lugeja saab kujuka illusiooni selle aida nooruse küllusest eile ning väeti vanaduse armetusest täna, kuid visast elujõust, mis edasi hingitseb oma nooruspõlve mälestusin.
Adson püüab sellevastu oma talupoisilikult värsken ja sentimentaalsen žanrin ülimodern ja raffineerit olla, tarvitab selle tõttu liig eksootilisi võrdlusi, sageli märgist kaugelt mööda vinnaten. (Näit.! kuskil võrrelden: ,,les favorettes de la dame du son coeur” alla tõlgendavate ahvidega!) Adsoni nature morte „Vana laterna” kogu oma „tasase keemise ja vereva huminaga” on Adamsoni „Lagunu aida” kõrval tühi, elutu puunott!
Adamsonil näikse õnnestavat ka Vana Testamendi suurjoonelise ja lapidaarse eepika ained. Seda tõendab „Oluvernes”, üks paremaist luuletusist kogun, mis oma huvitava taotlusviisi ja naiselikult nõtke ning libeda rütmiga täiesti omapäraselt interpreteerib seda naisest ja viinast joovastet assüürlase ja Kuusa nooriku traagilist flirti.
Oluvernes. Oh si Juudit, magus Juudit! Mingit, puuderdet tulli siule kaval Juudit, moka joosiv mett. Viin om täembe väege kange, silma liimitse, Juudit pidäme om kange: ei ta ‘i kiimitse.
Millega lõpeta neid unarusse jäet luuletajaile pühendet ridu ? -Adamsoni enese apaatilise võrdlusega, mis ka osalt tema kui inimese ja luuletaja saatust iseloomustab:
Ο l e t k u i m a h a a e t u i s a n a h k …Ja, meie päevil, kun igalpool isiklisi suhteid ja mõjuvaid rekommendatsioone nõutakse, on vaid tühipalja andega läbi lüüa – enam kui raske!
August Alle
Ilost nr. 7/1920
