Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Nov

Goethe — filosoof ja loodusuurija

 

        

1

Goethe on öelnud, et tal puudub organ filosoofia jaoks. Ta on püüdnud eemale hoiduda filosoofidest, „sellest klassist”, kes küll võib oma käsitööd hästi tunda, kuid „empiirikul ja realistil”, milliseks, ta ennast peab, mõnikord ka kontsepti segi paisata. Ta tegelemine filosoofiaga on olnud juhuslik. Tutvub korra ühe, korra teise filo­soofiaga; tõlgendab seda enda, loomuliku sisemise kasvamise prot­sessis tekkinud tarbe kohaselt ja hoidub kõigest sellest, mis on ai­nult filosoofia „koolitarkuseks”. Ei mingit abstraktset mõtet, min­git mõtete arendamist ainuüksi mõtetest, mingit tarvet süsteemi järele.

Kõike oma olemispiirkonda sattunut ja kõike, millega ta kokku puutus, püüdis ta valgustada oma elava tundelikkusega, enda „originaalse tõetundmusega”. „Inimene pole sündinud maailma probleeme lahendama, küll aga otsima, kus probleem algab, ja siis en­nast hoidma mõistetava piirides”. Ta on alati kahelnud, kas inimliku tunnetuse piirides on võimalik kõigile vastuvõetav üldmaksev meta­füüsiline süsteem. Mitte maailma ja olelust seletada polnud tema üles­anne, vaid seda interpreteerida mõtteliselt niikaugele, kui seda või­maldab läbitungimatu, uurimatu. Elu mõista elust endast, ilma reli­gioonita ja sealpoolsuse metafüüsikata.

Sellest tulebki Goethe mõtete ja elamuste läbipaistva selguseni minev lihtne analüüs ja ka kõige abstraktsemate lausete läbituntud sünteetiline iseloom. Ja seepärast võis ta oma totaalse suhtumisega maailmale idealistlikkude süsteemide filosoofidele, Fichtele, Schellingile ja Hegelile, enam anda, kui neilt võtta.

Goethe pikk elukäik kattub peaaegu täielikult selle produktiivse ajajärguga, mil Saksa vaimuelu loob ühtsa mõttelise aluse. Ta kat­tub nii, et seda ajajärku on katsutud nimetada lihtsalt „Goethe ajaks”: ajajärk, mis algab tormi ja tungiga umbes 1770 ja lõpeb spe­kulatiivsete süsteemide kokkuvarisemisega umbes 1840. Selle aja­järgu süstemaatiline käik on ikka veel põhimisteski ja läbihaaravais joontes kokkuvõtlikult selgitamata; ka H. Korffi uurimus moodus­tab siin ainult suurejoonelise eelastme.

Tormi ja tungi noorpõlv seadis valgustusaja refleksioonile vastu enda tundeküllase reaalse siseelamuse. Kui see kunstiline noorpõlv astub filosoofilisele areenile, siis ei unusta ta seda, milles ta elanud varem. Ta toob endaga kaasa elutotaliteedi ja rikastab ka filosoo­filist mõttestikku ja filosoofiliste süsteemide aluseid. Nii säilitab Goethe filosoofilistes suhtlemistes kestva koha ka tormitsevale tund­musele, ainult selgitades teda „tundmuse puhtaks vaimsuseks” (Fichte).

Vahepeal on ilmunud Kanti mõistuste kriitikad ja kirjanduslik noorpõlv hakkab meelestama oma seisukohta. Mitte isoleeruda, vaid produktiivselt kaasa lüüa oli nende püüd. Tänapäevast vaadatuna pole ainult huvitav, vaid ka vabastav ja õpetlik jälgida seda, kuidas Kanti suunast tulles Goethe avab uusi horisonte teadusõpetuses ja seab vastu Kanti isoleerivale abstraktsioonile totaliteedi vaimses käitumises, totaliteedi, mis on ühtlasi vaimse käitumise ese. Ja kui Goethe suudab sellest totaliteedist kinni pidada ka teaduslikul alal ja jõuab kestvatele tulemustele, siis võime mõista selle sõna tä­hendust, mida Schiller tarvitas Goethe kohta: „Der Dichter ist der wahre Mensch”.

   

2

Näib, et Spinoza esimesena on võitnud Goethe filosoofiapõlguse, nii suur on olnud tema kiindumus Spinozasse. Sest ta leiab siin ra­huldust oma ürgelisele panteistlikule aistingule: me oleme loodu­sega üks ja sama. „Inimene kuulub talle, tema inimesele”, „Me oleme loodusest ümbritsetud, oleme ta sees, ega või temast iial välja pääseda”.

Kuid juba kaua enne tutvumist Spinozaga käsitab Goethe loo­dust kui kõiksust. Wertheris tähendab see jõudu kujundamiseks („was die Natur uns zeigt, ist Kraft, die Kraft verschlingt”). Alati ja igal pool näeb ta ikka muutuval kujul jumalust, loodust ja inimest temas. Olgu Werther, olgu hiljem Prometheus, Faust – nad kuu­lutavad kõik looduse sisemist püha elu. Ja kas ei jää tema hümn „loodusele” unustamatuks kõigile, kes seda kunagi lugenud, eriti aga neile, kes temaga tutvusid noores eas. Kuidas ka lõplikult lugu on selle loodushümni autoriga, keegi ei saa salata, et Goethe selle sünnitamisest ligidalt osa on võtnud ja end sellega täielikult samas­tanud. Selles väljendub ilmavaade, milles Goethe kaasa läheb Shaftesbury ja Herderiga.

See on mitmeski suhtes originaalne panteismi kontseptsioon, mida me siin leiame. See erineb antiikaja ja renessansi ja ka Spinoza panteismi käsitlusest. Loodus on hingestatud ühe seeselava jumaliku jõuga. Ta on üks ja alati sama. Ta on alaliselt tegevuses ja kujundab kui kõige täiuslikum kunstnik endapärase tehnikaga:

„Loodus! Me elame tema keskel ja oleme talle võõrad. Ta kõ­neleb lakkamatult meiega ja kunagi ei avalda ta meile oma sala­dust. .. Ta elab lausa lastes, ent ema, kus on ta? … Ta on end esemestanud, et ennast nautida. Järjest laseb ta võrsuda uusi naudin­guid, ikka janunedes ennast teisele teatada… Elu on ta ilusaim lei­dus, ja surm on ta kunstlik võte omada palju elu.”

Selle looduse tehnika mõiste seisukohalt, mille ta nõnda ilma­vaateliselt sõnastanud, orienteerib Goethe oma loodusuurimuse. Ja ta ei taha mitte vähem, kui kuulutada ja kaeda looduse enese tehnikat. Ta arvab selle põhjenevat suurtel loodusseadustel, nagu pi­devus (Stetigkeit), ületamine (Steigerung) ja polariteet. Nende printsiipide alatisel arvestamisel võis ta jõuda oma kuulsatele bioloogilistele leiutistele.

Seda Goethe elutunnet, milles maailm osutub elavaks kõiksu­seks, mis igas punktis on individuaalne, lõpmatu, loov, ja millest ka enda individuaalsus ammutab lõpmatust ja enda loomisvõim juma­likkust, ei saanud ju rahuldada prantsuse valgustusaja materialistlik „systeme de la nature”, millega, nagu ta ise seletab, Strassburgis tutvus. Seepärast tähendab tutvumine Spinoza filosoofiaga täielikku vabastamist ja panteistlikkude algete selgitamist.

Me teame, et Goethe Herderi sõpruse kaudu spinozismile ette­valmistatuna, esimest korda Spinozat ennast luges koos proua v. Steiniga talvel 1784/1785. Juba 1. veebruaril 1784 kirjutab ta Knebelile: „Tunnen end talle väga ligidaseks, kuigi tema vaim on palju sügavam ja selgem kui minu oma”. Teda köidab kõiksuse ühtsuse idee, Jumala ja looduse idee: „deus sive natura”.

Kuid Goethe võtab Spinozalt ka ainult vahendeid, et oma elamust loodusest, kui kõikjal mõjuvast elulikkusest, selgitada, ega vaja siin filosoofi abstraktseid otsustuste tuletisi. Ta ammutab siit maailma jaatust, nii nagu seda olid sõnastanud G. Bruno ja siis Spinoza, vastu keskaja maailmapõlgust. Veel sisimamaks kujuneb looduse, Jumala ja inimese vahekord. Ent kui juba Herder Goethele tundus liigselt metafüüsikuna, kes ikka kiiresti oli sihil ja valmis ideega, mis siis veel mõelda Spinozast. Olgugi et Goethe arvab Spinozalt suuremaid äratusi saanud olevat, ei ole ta ligemalt vaadates kunagi õige spinozist olnud. Kuid ühest proua v. Steini käega kirjutatud Spinoza lektüüri puhul tekkinud artiklist võib näha, et ta ka ise enda erine­vust küllalt teravasti on näinud.

Goethe konkreetsusega täidetud elamus ei luba tõusta abstrakt­sete mõistete pinnale. Ka Goethele on olu, jõud ja täiuslikkus üks ja sama. Kuid talle pole vastuvõetav säärane usaldus mõtlemise ratsionaalsesse võimsusse, nagu see esineb Spinoza juures. Me oleme osaduses lõpmatusega, kuid Goethe tunnustab universumis, kõiksu­ses, samuti indiviidis midagi uurimatut, läbitungimatut ja eitab Spinoza ratsionalistlikku konstruktiivset õpetust adekvaatsest tun­netusest. Lõpmatut jõudu ennast ei suuda me piiratud käsitus­võime tabada, ainult tema vaatlikele kujundeile võime püüda ligi­neda. Ta kinnitab seda arvamust ka oma kirjas Jacobi’le (9. juuni 1785): keegi ei suuda nõnda julgustada jumaliku olevuse tunneta­misele kui Spinoza, aga „ometi näivad tema pilgu ees kaduvat kõik üksikud asjad”.

  

3

„Kuis taban sind, sa loodus otsatu?” – Goethe selgitab selle võime laadi, mis suudab avastada looduse tehnikat Kanti otsustamis­võime kriitikal. Kant kõneleb seal ühest arust (Verstand), mis siirdub sünteetilis-üldiselt, terviku mõttelt partikulaarsele, arust, mis võib siirduda terviku kaemuselt osadele. See intellectus archetypus, intuitiivne aru, vastandina inimlikule diskursiivsele arule, on omistatav ainult Jumalusele. Ent Goethe ei rahuldu Königsbergi targa arvamusega. Sest kui me kõlblisel alal, kõlblises vabaduses tõuseme kõrgele, Esimese Olevuse ligidale, miks peaks see olema teisiti in­tellektuaalsel alal. Ta arvab julgesti anduda võivat mõistuse avan­tüürile ja rakendab kunstniku intellektuaalse kaemuse kestvalt loova looduse uurimise teenistusse, tahtes selle kaudu vääriliseks saada vaimsele osavõtule looduse produktsioonidest.

Goethe avardab Kanti poolt matemaatilisse loodustunnetamisse kinnistatud teadusõpetust sellega, et ta selle kõrval nõutab teadus­õpetuses koha ka morfoloogiale. Loodust kui organisatsiooni, mis tungib tervikust osadesse, mis on oluliselt spetsifikatsioon ja ku­jundamine, võib tunnetada struktuuride, tüüpide ja ürgfenomenide nägemisega. Siin ei ole, nagu Kanti arumõiste seisukohalt, üksteisele vastu seatud üldseaduste mõtlemine ja loogiliselt juhuslik mitme­kesisus, vaid mitmekesisuses endas tuleb näha elavat ühtsust. Sää­rase tunnetamise võimalusi näidata ja neid võimalusi kestvate tule­mustega kindlustada, see oli tema loodusteaduse ja filosoofia üles­anne.

Goethes on arenenud kindlaks ühtsuseks meelelikkusel põhjenev tunnetus ja mõistuse tunnetus. Ta asetab end fenomenide keskele ja jõuab tõeliselt geniaalse sünteesi kaudu, ilma et abiks võtaks kausaalselt seletavat teooriat, mitte ainult esteetiliselt stiliseeritud ku­jundeile, vaid põhjendatavaile teaduslikele tulemusile, „idee mani­festatsioonile” (das Urbildliche, das Typische). Olulise vormi nägemine on kunstnikule endastmõistetav, aga kõigi tunnetamisorga­nite aktiviteedi tõstmist produktiivseks nägemiseks tuleb nõuda ka teadusmehelt.

Goethele on sisemiselt võõras Kanti kujutlus, et meie aru loodu­sele üldiseid seadusi ette kirjutab. Just ümberpöördult, looduse eluprintsiip on inimvaimu printsiip: denn was ist innen, das ist aussen; kõik mis on, subjektis, on objektis, ja ümberpöördult. Mõle­mad tuletuvad olu ühtsusest. Sellest absoluutsest olu ühtsusest ta ei armasta kõnelda teoreetiliselt, aga kes teda nähtustes, manifestatsioonides tunnustavad, neile tõotab ta palju kasu.

Goethe on vist siin küll ka ise taibanud, et ta siin omapõhilise suurusena Plaatole sõbralikult kätt ulatab üle aastatuhandete. Vaja ainult meelde tuletada, kuidas Platon oma Politeias kõneleb „ideest” kui kõrgeimast ühtsusprintsiibist: sellest ideest ei tuletu mitte ai­nult mõtlemine, tunnetuse võimalikkus, vaid ka esemete tunnetus­pärane olemus ja nende olu. Sest ka Goethele pole idee midagi abst­raktset, vaid „das Urlebendige, von innen heraus Bildende”.

Tõeliselt Ühe, Ürgelulikkuse, Igavese Valguse enda vahetu nä­gemine pole inimestel võimalik. Platon tunneb neid ohtusid ja va­lusid, mis tekivad neis, kes vahetumalt päikesesse vaatavad, kuid ta nõuab siiski silma harjutamist ja näitab meetodi puhtate olemuste tunnetusele. Ka Faust ei tunne ainult, vaid ka julgeb käia teed: „ins Unbetretene, nicht zu Betretende”, „emade juurde”, kuid ta teab, et inimessoo osa on aukartlik värin. „Am farbigen Abglanz haben wir das Leben”.

Nii ligidale Platonile küünivad Goethe ideedeõpetuse juured.

   

4

On olemas üks tee, mis viib otsekohe Goethe filosoofia keskele. See on tee tema loodusteaduslikesse uurimusisse. Alles siin oleks võimalik pääseda filosofeerimisest Goethe üle ja ligineda allikaile enestele. See tee loodusuurimise kaudu ei saa kunagi asetada tema ilukirjanduses vormiliselt kujundatud mõttestikku, kuid ta on siiski lühem ja vahetum.

Goethe endaselgitamine viib ta paratamatult looduse uurimi­sele, sest kes otsib seaduspärasust väljaspool ennast, see tunnetab seda ka endas: „Ist nicht der Kern der Natur / Menschen im Herzen?”

Ta püüab aegade läbi pingutatud vaimusugulast Platonit eesku­juks võtta. Nagu Platon ei tahtnud lasta oma kooli kedagi, kes ei tunnud geomeetriat, nii ei tahaks Goethegi, kui ta suudaks luua kooli, sallida kedagi, kes poleks tõsiselt tegelenud loodusega. Kuid mitte ainult kauget kreeklast, vaid ka moodsat eriteadlast peab ta enda juhtijaks. Nimelt on küllalt iseloomulik, et ta ise mainib ühes tagasivaates nende kohta, kellele ta kõige enam äratusi võlgneb, Shakespeare’i ja Spinoza kõrval Linne’d.

On tuttavad noormehe Goethe loodusteaduste harrastused Leip­zigis ja Strassburgis ja nende jätkamine ja süvendamine õilsas Wei­mari ringis. Kuid vähem tuttav on nende harrastuste tõsidus. Need ei tähendanud sugugi lõbusat ajaviidet. Goethe ei rahuldu varem, kui on jõudnud tulemustele, mida peavad arvestama teisedki, tõus­tes seega kaugelt kõrgemale diletantlikust nivoost.

Panteistlikus ilmavaates orienteeritud sünteetilist pilku, vaim­set vaatlust hakkab ta rakendama üksikuurimistes. Otsida mitmeke­sisustes olemuse enda või idee ilmutust – see on kõigi nende üksikuurimuste ülesandeks. „Willst du ins Unendliche schreiten, / Geh nur im Endlichen nach allen Seiten”.

Kuigi Linné on talle suureks käemeheks taimeriigi tundmaõp­pimisel, Goethe siiski just nagu vastukaaluks esimese analüütilisele meetodile arendab endas geneetilist meetodit. Ta tähelepanu köida­vad taime organite muutused (Wandeln und Umwandeln), orga­nite versatiliteet, ta arvab, et ei peaks päris võimatu olema kõiki taimeliike tuletada ühest. Ta hinges areneb umbmäärane kujutlus mingist „ürgtaimest” (Urpflanze). Muidugi mitte mõnda konkreet­set taime ei mõtle ta sellega, vaid mingit seaduslikkust, mis valitseb taime organisatsioonis.

Kuid juba reisil Sitsiiliast Rooma selgib esialgne „ürgtaime” kontseptsioon metamorfoosi ideeks. Ta leiab, et taime leht on see, kus on varjatud tõeline Proteus. Taime väliselt märgatavad osad, lehed ja õied, tolmukad ja emakad, on kõik identsed orgaanid. Meta­morfoos on orgaaniliste olevuste kujunemise ja ümberkujunemise printsiip. Ta on looduse kunstlik vahend tuua ühtsust paljusse. Ta on ka looduse mõistmine: mõistetakse mitmekesisust ühtsuses ja üht­susest. See juhatab seadustele, millede põhjal toimub erisuguste kujundite tekkimine üheainsa organi modifikatsiooni kaudu.

Metamorfoosi õpetus on ainult väike murdosa sellest produktiiv­susest, mida me leiame Goethes  kirjeldavate  loodusteaduste alal.

Kuigi on vaidlusi Goethe ja teiste vahel prioriteedi pärast, nii os intermaxillare leiutamises ja pealuu kujunemise teooria püstitamises, siiski on kindel, et ta iseseisvalt leiutanud on asju, mis ajavaimus olid küpseks saamas. Ja peaaegu üksmeelselt võidakse kinnitada: kui mitte esemelt, siis vähemalt meetodilt on Goethe suuresti aida­nud põhjendada morfoloogiat kui teadust..

   

5

Värviõpetusega hakkas Goethe tegelema hiljem kui teiste tea­dustega. Selle algeid võis jälgida tagasi ta Itaalia reisisse. Itaalia taeva ja Itaalia maastiku lõpmatult muutuvad värvifenomenid alles tekitasid temas tungi otsida nende omapäraste loodusnähtuste sea­duslikke tingimusi. Weimarisse tagasi saabunud, hakkas ta korral­dama Newtoni õpetuse alusel värvikatseid. Kuid ta tunnetab varsti, et peab käima siingi oma rada. Sellest ajast peale töötab ta värvi­õpetuse kallal pidevalt ja kannatlikult kuni 1810. aastani, mil ilmub 2000-leheküljeline suurteos paljude värviliste tabelite lisanditega, pealkirjastatud Farbenlehre.

Millessegi pole Goethe olnud kiindunud sügavamalt kui värvide maailma. Kunagi pole Goethe läinud nii teravalt poleemiliseks kui Newtoni vastu, kes oli jõudnud teistsugusele värvikäsitusele. Kibedat irooniat ja teravat pilget paiskab Goethe Newtonile ja ta pool­dajaile näkku. Sama vähe kui Goethe osutab õiglast mõistmist New­tonile, sama vähe on ta endagi värviõpetus leidnud asjakohaselt õig­last hinnangut.

Goethe lähtub ürgelisest olu polariteedist: valgusest ja pime­dusest (Finsternis). Need ürgjõud jääksid üksteisele igavesti võõ­raiks, kui mitte kehade maailm nende vahel suhteid ei looks. Mitteläbipaistvais kehades valgus ja pimedus tulevad nähtavale, ilmuvad valguse ja varjuna. Läbipaistvad kehad, n. n. „udune keskkond” („das trübe Mittel”) kutsuvad esile värvi, sest neis toimub valguse ja pimeduse dünaamiline vastastikku mõjumine. Selles seisabki värvi­õpetuse ürgfenomen: kui näeme valgust uduse keskkonna kaudu, kui valgus läbib udust keskkonda, siis tekib kollane; kui aga vaa­tame pimedust uduse keskkonna kaudu, kui valgus ainult peale langeb, siis tekib sinine. Kollane-sinine on ürgeline värvide vast­olu. Sellest võib tuletada kõiki teisi. Kui teeme uduse keskkonna vähem läbipaistvaks, siis tekib tihenemise (Steigerung) kaudu kol­lasest kollakaspunane (oraanž), sinisest sinikaspunane (violett); kollakaspunane ja sinikaspunane ühinevad purpurpunaseks; kol­lane ja sinine annavad segamisel rohelise.

Purpurpunane

Kollakaspunane – Tihenemine – Sinikaspunane

Kollane    –    Polariteet    –    Sinine

 Roheline

See värviõpetuse ürgfenomen ilinutub looduses sagedasti ja seda võime vahetumalt näha. Päikesepilt nähtub läbi atmosfääri uduse keskkonna kollasena, loojenemisel atmosfäärilise udukonna tihenemi­sel kollakas-punasena. Maailmaruumi pimedus (Finsternis) sünni­tab, kui me teda näeme atmosfääri uduse keskkonna kaudu, taevasina. Silmsi nähtav idee manifestatsioon! Kõik, mis kunagi sünnib, on sümbol ja tähendab kõike muud!

Füsioloogilise värvideõpetuse alal on Goethe leidnud üksmeelset tunnustamist, sest ta on teed rajanud Johannes Mülleri füsioloogilise optika põhjendamisele ja veel tänapäev on see osa tema värvideõpe­tuses huvitavate üksiknähtuste leiukohaks komplementaarvärvide suhtes.

Ta jälgib värvide metamorfoosi mitmesugustel astmeil. Ta vär­viõpetus kulmineerib värvide „meelelis-kõlblise mõjumise” käsitluses. Harmoonia ja totaliteedi mõistete alusel ta kirjeldab peene sisse­tundmisega harmoonilisi, karakteristlikke ja karakterituid värvide kombinatsioone, iga värvi meeleolu elemente ja uurib asjalikult kolo­riidi ja teisi maalikunsti probleeme.

Kõik osad tema Värviõpetuses on ühendatud põhimõttelises suh­tumises värvisse üldse: valgus loob harilikust loomulikust abinõust endasarnaseks ühe organi. Silm on viimane, kõige kõrgem valguse mõjumise resultaat orgaanilisele kehale, temas peegeldub maailm väljastpoolt ja inimene seestpoolt.

Kui kriitikal on vähe põhjusi olnud kallale tungida Goethe õpe­tusele füsioloogilistest värvidest, siis seda enam füüsikaliste värvide juures. Nii dioptriliste värvide, kui refraktsiooni ehk murdumiste nähtuste käsitusel ta seisab silm silma vastu Newtoni matemaatilis-mehhaanilise optikaga. Üks näide spektraalvärvide alalt selgitagu nende käsituste erinevusi.

Newton ütleb, et valgus või valguskiir läbib prisma ja see lahus­tab ta. Valgus juba sisaldab kõik värvid. Prisma kaudu muudetakse valguskiire algset suunda, ta murdub. Valguskiires sisalduvad värvid omavad erisuguse murduvuse ja prismast läbinutena me saame spektrumi.

Goethe ei tunnusta matemaatiliselt lihtsat kiirt. Avaust läbistab ikkagi ainult üks päikesekeha pilt. See pilt prismas murdub. Kuna prismat piiravatel klaasplaatidel alati on ülemine ja alumine veer, siis tekib vastasseinal pärispildi kõrval, temast üleulatuvalt, kõrval­pilt. See kõrvalpilt mõjub uduse keskkonnana. Seal, kus ta ulatub üle pärispildi, tekib ürgfenomenile vastavalt kollane ja tihenemisel oraanž. Seal, kus ta nihkub üle naabruses oleva tumeduse, tuleb näh­tavale sinine ja tihenemisel violett. Nii palistub pärispilt ühel äärel kollakasoraanži, teisel äärel sinikasvioleti paelaga. Prisma kaugust kohaldades, palistused jooksevad kokku ja segamisel tekib sinisest ja kollasest roheline, violetist ja oraanžist – purpurpunane. Tule­museks on täielik spektrum. Goethe arvamuse järele ei ole värvid juba valguskiires olemas, vaid tekivad alles. Valgus on ühtsus, vär­vid on sekundaarselt temast tuletatud. Värvid on „valguse teod ja kannatused”, valguse metamorfoosid.

Kuidas peame suhtuma Goethe värviõpetusse? Millise tähenduse ja seisukoha omab ta meie õhtumaa teaduses? Kuivõrra tal on täht­sust väljaspool biograafilist ja vaimuajaloolist uuringut?

Siin ei tarvitse kellelgi ennast petta. 19. sajand oma piiramatute loodusuurimuste tulemustega ei vajanud Goethe värviõpetust, samuti nagu ta ei vajanud romantilist loodusfilosoofiat. Ometi on Goethe värvideõpetus, tema leiutised, katsed ning mõistete moodustamine oluliselt õiged. Kuna ta oli põhimõtteliselt füüsikalise optika vastu, siis ei tarvitse me näha kuigi suurt teravmeelsust nendes, kes arva­vad tõestanud olevat, et Goethe värvideõpetus on füüsikaliselt vale. Teiselt poolt oli see Goethe ajalooline saatus, et ta seda teaduslikku arengujoont tahtis takistada, mida takistada on võimatu mehhaani­list loodusteadust.

Newtoni teaduslik saavutus põhjeneb valguse kvaliteedi leiuta­misel, mis vastaks esiteks tingimusele, et ta oleks sõltumatu inimli­kust nägemisest, nii et valgusnähtused oleksid lahutatavad subjekttist, ja teiseks, et nad oleksid mõõdetavad ja täpselt matemaatiliselt arvutatavad. Sarnane mõõdetavus on antud valguse murduvuses. Füüsikaline optika tähendab loobumist meelelistest värvidest. Silma maailm on „ainult subjektiivne”. Kvalitatiivsed maailma jooned, välja arvatud differentsiaalsed „ülejäägid”, ei kuulu sellesse mehhaa­niliselt kontsipeeritud „loodusse”.

Loodus ilma kvalitatiivsete omadusteta paistis Goethele õudsena. Ja seepärast ta sammus oma rada. Mitte kvalitatiivseid omadusi kõr­vale heita, vaid siingi otsida seaduspärasusi, veendunud olles, et kõi­gis nähtustes on võimalik tunnetada „raudseid, igavesi seadusi” ja et neile on võimalik ligineda „õrnas empiirikas”, saladuste aukart­likul vaatlusel, ilma looduse täiuslikkust ja tervikut tükeldamata.

Vähe saab olema ka tulevikus neid, kes loevad täiel määral Goethe värvideõpetust. Selle varal ei saa ehitada pikksilmi, seda ei saa tehnikas rakendada, see ei taotle looduse võitmist praktilises mõttes. Ometi seisab ta tähtsus selles, et ta demonstreerib selgemini, kui tohutu pikad kõnelused, seda pööret meie õhtumaa vaimuelus, mis toimus matemaatilise loodusteaduse sünniga. Me kaotasime subjekt tiivse, kvalitatiivse looduse ja selle asemele astus tehniline suhtumine loodusele. Tehnika on meile saatuseks saanud ja tema pärast pole enam kohta meie elus Goethe loodusteadusele. Aga just Goethe loo­dusteadus, kui erandjuhus, teritab meie teadvust selle tehnika kui saatuse kohta; teistsuguse võimalusena ta kasvatab lugu pidama vaba­dusest ka seal, kus see kipub kaduma minema.

Niikaua kui me tohime kõnelda inimese metafüüsilisest tarbest, nii kaua me küsime inimese seisundit kosmoses, olemise ja vaimu olemust. Ja see, kes meile vastama peab, ei ole keegi muu kui inimene ise. Kuna Goethe oma teadusesse ja metafüüsikasse mahutas enda täie inimsuse, siis on põhjust ta juurde ikka tagasi tulla, kuigi mitte loodusteadlasena.

Alfred Koort

Loomingust nr. 3/1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share