Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Oct

Balthasar Russow.

 

       

I.

Üks tähtsamatest meie kodumaa ajalooraamatutest Läti Hendriku „Liivimaa kroonika” kõrval vanema aja kohta on Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika”.

Kuna Läti Hendrik oma kirjatöös neid ainult risti­usu algusega meie maal ja Liivi- ning Eestimaa heit­misega sakslaste võimuse alla ise oma nägemise järele tutvustab, on Russow oma käsitlusalaks pikema ajajärgu võtnud. Ta algab oma teadetega sealtsamast, kust Läti Hendrikki, teeb aga esimese 350 aasta kohta kaunis lühi­kese ja pealiskaudse ülevaate, muidugi tolleaegsete eesleiduvate allikate järele. Alles 1535. aasta ümbrusest peale, kus ta ise oma nägemise ja kuulmise järele sündmuste ja olude käiku kirjeldab, laieneb ning süveneb teadete sisu. Oma kirjeldused lõpetab ta 1583. aastaga.

Et Russowi kodukoht ja eluase Tallinn oli, siis on ta kõige rohkem rõhku nimelt Eestimaa ajaloo ja sünd­muste peale pannud, ei ole aga sealjuures siiski ka Liivimaad ja mis muidu meie kodumaasse puutub, mitte kõrvale jätnud.

Russow ei ole elukutse poolest ajalooteadlane, ei ka poliitikamees; ta on ameti poolest kirikuõpetaja ja, nagu tema kirjatööst välja paistab, usklik inimene. Sellest seisukohast tuleb siis ka tema ajaloolise töö peale vaadata, ja sel alusel ongi ta oma ajaloolised teated kirja pannud. Ta armastab oma kodumaad ja soovib temale kõige paremat.

Sündimise poolest sakslane, Saksa hariduses ja vaa­detes üles kasvanud, ehk küll Eesti koguduse õpetaja, tunneb ta ennast muidugi Saksa seltskonna liikmena ja on ka selle huvid esimeses joones tema huvid; aga ta ei ole mitte niisugune ühekülgne kiriku ori ja sakslaste ülis­taja, nagu seda esimese Liivimaa kroonika kirjutaja Läti Hendrik oli. Russow vaatab kõigi seisuste, tegelaste ja ettevõtete peale õiglase hingekarjase seisukohast, ei kohku ka tagasi igaühele tõtt suu sisse ütlemast, olgu see saks­lane või muulane, ülem või alam. See ongi, mis tema ajaloole iseäralise väärtuse annab. Ta tahab oma kirja­töös just seda näidata, et kodumaa olud ja kord nimelt selle tõttu hukatuse äärele on sammunud, et maavalitsus, niihästi ilmlik kui kiriklik ülemus, oma kohust ei ole täitnud, ei kirikute ega koolide ning rahvahariduse ja hea käekäigu eest hoolt pole kandnud, vaid ainult omakasu taga ajanud, isekeskis riius ja tülis, priiskamises ning toreduse tagaajamises elanud jne. Selle tagajärjel ongi kõik viletsused kodumaa kohta kokku kogunenud, tülid naabritega, sõjad ja õnnetused kaela tulnud.

Mõisnike ja kodanike kombeelu värvikate kirjelduste kõrval ei jää ka maarahva, eestlaste, elukord tähele panemata, mille tõttu Russowi ajalugu meile, eest­lastele, rohkesti huvitust pakub, kuna meil oma rahva kohta, iseäranis sellest majast, kus Russow elas, mujalt ju peaaegu mingisuguseid teateid ei ole. Peale selle oli Russowi aeg meie kodumaal üleüldse suur muutuste- ja pööriaeg. Orduvalitsus oli ära iganud ja hinge vaakumas, katoliku kirik hiljaaegu oma tegevusega hingusele läinud ja evangeeliumiusk alles arenemise ajajärgus, poliitikataevas ümberringi pilves ning võitlused Rootsi, Vene jä Poola vahel Liivimaa omandamise pärast alatasa päeva­korral. Seda kõike võis Russow ise oma silmaga näha, ja see annab tema kirjeldustele haruldase värskuse ning väärtuse, kuigi selle juures Eesti olud ainult võõrasemalikku käsitust leiavad.     ,

Russowi „Liivimaa kroonika” on Alasaksa keeles kirjutatud, mis keelemurrak sakslaste meie maale ilmumisest kuni umbes 17. aastasaja keskkohani meiegi maa mõisates ning linnades asjaajamise- ja kodukeeleks on olnud. Oli see murrak ju Saksamaalgi kuni Lutheri ajani suurema osa rahva kõnekeel, iseäranis nendes maakondades, kust meile sisserännanud sakslased suuremalt osalt pärit olid.

Russowi raamat on Saksa keeles kolmes väljaandes ilmunud. Esimene a. 1578 Rostokis Ferberi trükikojas, vististi Russowi enese korraldusel. Selles väljaandes puudub viimne, IV jagu, mis alles kolmanda trüki ajal, 1584, juure on lisatud ja kus jutustus 1583. aastaga lõpeb. Vahel­mine väljaanne, ka 1578. aastast, käib sisu poolest esime­sega ühte, on ainult vähema kirjaga trükitud ja vähemas kaustas kui esimene. Nimelehel on öeldud, et sellele välja­andele mõned lood juure on lisatud, kuid see ei ole õige: ainult paar tähtsuseta märkust on juure tulnud. Ükski neist väljaandeist pole enam müügil saadaval.

Friebe teate järele (Handbuch d. Gesch. Lief.-, Ehst.-u. Kurlands) olevat Russowi kroonikast ka üks ülemsaksakeelne tõlge, aga ainult käsikirjas, olemas olnud, mida K. W. Cruse arvates ka Chr. Kelch oma ajaloo kirjutamisel on tarvitanud; laiemalt tuttavaks ei ole see käsikiri mitte saanud. Trükis ilmus Russowi ajalugu Ülemsaksa keeles alles a. 1845 Tallinnas, F. I. Koppelsoni kirjastusel, ülemkooliõp. Ed. Pabsti tõlkes, mõnesuguste keeleliste ja sele­tavate märkustega; aga ka see väljaanne on raamatu­kauplustest juba ammugi otsas.

Kroonika on omal ajal venelasigi niivõrd huvitanud, et nad raamatu paar korda omagi keele ümber panna on lasknud – esimene kord ainult III jao – nagu Ed. Pabst ja F. Amelung teatavad.

 

II.

Mis nüüd Balthasar Russowi eluloosse puutub, siis ei teatud selle üle kaua aega peaaegu mitte midagi, nõnda et ajaloo prof. K. W. Cruse, kes kord Miitavis Russowi üle ettelugemisi pidas, oma sellekohases aastal 1816 ilmu­nud kirjatöös pidi tunnistama, et ta Russowi elust vaevalt rohkem teateid leidvat,_ kui et: ta elas, kirjutas ühe raamatu ja suri. Õnneks on asjalugu ajajooksul selle poolest ometigi muutunud. Nimelt on aasta 40 eest Tal­linna selleaegne kreiskooli, inspektor ja kodumaa vana aja uurija C. Russwurm siinsetest kirjakogudest Russowi kohta hulga teateid kogunud ja „Beiträge zur Kunde Ehst-, Livu. Kurlands” II köite sees, Ihk. 430-460 trükki toime­tanud. Selle materjali põhjal on ka F. Amelungi poolt hiljemini Russowi elulugu ilmunud („Rev. Zeit.” 1882: nr. 226-228 ja 236), mille najal „Liivimaa kroonika” seni­ajani nii tundmata kirjutajast ja selle elust järgmise üle­vaate saame.

Balthasar Russowi esivanemad on vististi Pommerimaalt pärit, kust tema isa Tallinnasse on rännanud ja Püha-Vaimu kiriku abiõpetajaks (diakonus) saanud.

Greifswaldi ülikooli nimekirPnimetab üht Joachim Rossow’it Demminist, Pommerimaalt, kes 28. oktoobril 1523 nim. ülikooli astunud; arvatavasti oli see Joachim Balthasari isa vend, ja sellest võib ka arvata, et Balthasari isa Demminist pärit on olnud. Vist olid nende esivanemad slaavlased, keda täh. maaosas endisel ajal rohkesti elas ja kelle pealetungijad germaanlased ära saksastasid. Selle tunnismärgiks näib nimi Rossow, ehk nagu Balthasar ise kirjutab: Russow (ehk Russow), veel järele jäänud olevat.

Balthasari sündimiseaasta ei ole teada; Amelung arvab seks 1520. aastat. Ka ei ole tema lapsepõlvest sel­geid teateid. Amelung on siiski kindel, et ta Tallinnas on sündinud ja siin ka üles kasvanud, millest juba tema keelemurre, kus rohkesti Balti iseäraldusi (provintsialisme) leiduvat, tunnistust andvat, nõndasama ka tema Eesti keele mõistmine.

Et tema isa Püha-Vaimu kiriku abiõpetaja oli, siis ei ole selles küll kahtlust, et Balthasari lapsepõlve mälestused nimetatud kirikuga ühenduses ei seisaks.

Oma esimese eelhariduse on noor Balthasar vististi Oleviste kirikukoolis saanud, mis juba katoliku ajal linna poolt oli asutatud ja kus sel ajal grammatikas, loogikas, muusikas ja kõnekunstis õpetust anti. Kes edaspidi üli­kooli soovis astuda, pidi peale selle veel Ladina keelt õppima.

Sellesse aega langevad linnas mitmed sündmused, millest Russow pärastpoole oma ajaloos kõneleb ja mille pealtvaatajaks ta väga hästi koolipoisina võis olla, nagu see, et sel ajal Harju väravasse valli ja üht suurt torni hakati ehitama (a. 1532), selsamal aastal Tallinnas suur tulekahju olnud, mis munkade algatusel lahti pääsnud ja toreda mungakloostri ning selle kiriku ära hävitanud; nii­sama, et sel linnas kange katk möllanud, mille sar­nast ennemini pole kuuldud ega nähtud. Vististi oma nägemise järele jutustab Russow ka Riisipere mõisaoma­niku Joh. von Ükskülli vangivõtmisest ja ärahukkamisest 7. mail 1535, nõndasama ka ratsavõitlusest ordumeistri Brüggenei auks küünlapäeva aegu 1536 raatuse ees, kus mõisnikud ja kodanikud vastastikku nõnda tülisse satuvad, et ordumeister – kui kaklejad keelust ei hoolinud – neile oma kübara peast ja leiva laua pealt läbi akna kaela paisanud.

Peale kooli lõpetamist kodulinnas oli Russowi isal nõu poega ülikoolis edasi õppida lasta. Ülikoole sel ajal meie kodumaal aga ei olnud, neid leidus üksnes välja­maal, sinna saatmine nõudis aga suuri kulusid; ülikooli­haridusest võisid sedamööda üksnes jõukamad inimesed ja mõisnikud osa võtta, nagu hiljemini ka Russowi enese suust kuuleme. Et isa siiski Balthasari ülikooli tarvis ette valmistada laskis, pidi ta vist küll kaunis jõukas mees olema.

Õpiaineks valiti usuteadus, millega sel ajal ainult vähesed tahtsid tegemist teha, sest et kirikuõpetajate pal­gad õige kehvad olid, liiatigi veel „mittesaksa õpetaja kohad, mis vaevalt igapäevast leiba ning korralikku ihukatet andsid”.

Aastal 1541 astub Balthasar, umbes 20 aastat vana, Rostoki ülikooli – Meklenburis, oma isakodu lähikonnas – ja võetakse 6. jaanuaril usuteaduse üliõpilasena nime­kirja üles.

Kui kaua ta siin on viibinud ja kuidas ta käsi käinud, selle üle puuduvad teated, aga 1547 ümber on ta vististi jälle kodulinnas tagasi, sest sellest aastast jutustab ta juba ühe loo Tallinnast, kus ta nähtavasti ise juures on olnud, see on väljamaa köietantsijatest, kellel Oleviste kiriku tor­nist määratu pikk köis üle kraavide, tiikide ja vallide kuni Köismäele olnud tõmmatud, mille peal nad suurel kõrgel mõnesuguseid tempusid teinud, mis kohutav ja kole näha olnud ja mida terve linn vaatama jooksnud.

Sellest ajast kuni 1563. aastani on noormees vist küll Püha-Vaimu kiriku juures jumalasõna kuulutaja kohu­seid täitnud, esiotsa vahest abilisena ja pärastpoole isa asemikuna; isa suri 3. oktoobril 1550.

Alles 12. märtsil 1563 õnnistatakse ta Oleviste kiri­kus Püha-Vaimu Eesti koguduse iseseisvaks õpetajaks. Sinnamaani oli eestlastele ja rootslastele jumalateenistust pidada ikka abiliste hooleks olnud, keda iga kiriku peal, nimelt peakirikutes ja iseäranis katoliku ajal, harilikult ikka mitu meest oli. iseseisvaks kirikuõpetajaks saami­sest saadik on Russowi palk nüüd 400 marka aastas, mis selle peale vaatamata, et sel ajal raha inimese elus haruldaselt kõrges hinnas seisis ja mõndasada taalrit juba suureks varanduseks peeti, siiski vähe küllalt oli. Pealegi langes sõdade ja sisemiste korratuste mõjul marga väärtus aegapidi nii madalale, et tast vaevalt veel veerand hinda maksti. Oli marga väärtus a. 1550 veel 9 Lüübeki shillingit olnud, siis ei makstud aastat 30 hiljemini, s. o. a. 1582 ta eest mitte rohkem kui ainult 2 shillingit, ehk teise sõnaga: kuna 1550. aastal 400 marga eest 8 sälitist (à 15 tsetverti) rukkid võis osta, ei saanud 30 aastat hilje­mini selle raha eest enam kui ainult 2 sälitist, nõnda et kui Russow oma terve palga eest – nagu Amelung välja on rehkendanud – ainult leiba oleks ostnud, siis iga päeva kohta 15-naelaline osa oleks tulnud.

Aastal 1569 kuuleme siis ka Russowist, et ta kõigi Tallinna õpetajate nimel linnavalitsusele palvekirja annud, et nende palgaolud parandamise alla võetaks. Kirikute varanduse valitsemine, preestrite ja kirikuõpetajate ametisse panek, palgamaks, isegi kirikuteenistuse sisemine korraldus seisis sel ajal kõik linnavalitsuse võimuses ja tegevuse piiris; nõndasama ka haigete ja vaestemajade ning koolide eest hoolitsemine (v. Nottbeck-Neumann lhk. 72). Kolm aastat hiljemini uuendavad Püha-Vaimu kirikuõpetajad sellesama palve iseendi nimel ja paluvad, et nende palk vanades rasketes markades välja makstaks. Aga nagu näha, jääb seegi palve tähele panemata, sest jälle mõni aasta edasi (1582) kuuleme uuesti 7 Tallinna kirikuõpetajat ühes palvekirjas linnavalitsusele kibedasti oma häda kaebavat, mille kergendust nad sinnamaani asjata oodanud, ja et asjaolud kord-korralt ikka pahemaks muutu­vat, nõnda et mitmed nende eelkäijatest ametivendadest juba käru- ja lootsikumeestena pidanud minema sadamasse kaupasid vedama, kuna teised raamatuköitjateks hakanud jne.  Tagajärjeta jääb aga seegi palve.

Abielusse on Russow vist õige hilja astunud, võib olla, alles selle järel, kui ta iseseisvaks õpetajaks sai ja juba üle 40 aasta vana oli. Tema abikaasa, sündinud von Geldern, oli superintendendi Johann von Gelderni tütar. Aastal 1572 oli Russov igatahes juba abielus, kus ta oma palve­kirjas linnavalitsusele tähendab, „et meil, õpetajatel, ka naise ja laste eest on tarvis hoolt kanda”. Aga juba aastal 1580, kus mardipäevast kuni uue aastani Tallinnas suur taud möllas, on „Kõigevägevam Jumal teda raske ristiga kodu otsinud ja aasta jooksul tema abikaasa kahe lapsega üksteise järel siit ilmast ära kutsunud”, nagu ta ise ühes kirjas 11. okt. 1581 teatab. Kas tal kedagi last veel järele jäi, ei ole teada; Mustpeade liikmete nimekiri nimetab a. 1598 üht vastuvõetud Baltsar Russowit; võib olla, et see Baltsar õp. Russowi poeg oli.

Kui Eesti koguduse hingekarjasel, oli Russowil igal pühapäeval eestlastele jumalateenistus, pidada. Eestlastele peeti katoliku ajal jumalateenistust ka teistes kirikutes, nagu Oleviste ja Toomkirikus, aga vist oli see lõpu poole ära jäänud ja Püha-Vaimu kiriku juure iseäraline Eesti kogudus asutatud ning selle tarbeks ise oma õpetaja ame­tisse pandud. Russowi ajal ei peetud aga mitte üksnes pühapäeviti kirikuteenistust, vaid ka äripäevadel, ja nimelt 3 korda nädalas; selles tegevuses olla Russowil siiski veel kaks teist õpetajat abiliseks olnud, (1571).

Oma ametitalitusest teatab Russow ise natuke pike­malt ja ütleb: „Mäherdune töö ja raskus meil (Eesti koguduse õpetajatel) nende vaeste mõistmata inimestega küll on, niihästi pihitoolis kui ka pahaõhulistes keldrites ja hurtsikutes, linnas ning väljaspool linna, kuhu keegi sissegi ei taha astuda! Meie oleme aga selleks alati valmis olnud ja endid igal ajal külgehakkamise hädaohtu annud. Siiski, kus meie mitte üksnes Eesti keeles, vaid ka Saksa keeles jutlust võime ütelda ja sagedasti Saksakeeles olemegi jutlust pidanud, peetakse meid, Eesti õpetajaid, ometigi alatumaks kui Saksa omi.” Sellegi pärast ei näita Russowil enesest lugupidamine nii väga alatu olevat. Juba seegi on kaunis hea lugupidamise tunnistus, et piiskopp von Geldern oma tütre talle abikaasaks annab. Nõndasama peab Russow oma teistegi ametivendade ja ülemuse juures heas kuulsuses seisnud olema, sest 3. märtsil 1587 valitakse ta Niguliste ja Oleviste koguduse poolt kõigi õpetajate juuresolekul Suure gildi majas „Jumalalaeka” (Gotteskasten), s. o. kirikute rahavaranduse valitsejaks. Niisugune amet oli ikkagi enam auamet kui leivateenistus.

Peale kiriklikkude talituste, seisis ka Püha-Vaimu kiriku juures asuv algkool Russowi tegevuse piiris ja ülevaatuse all. Vist oli see kool Russowi enese ajal ja algatusel asutatudki ja ulatas oma eaga kuni minevase aastasajani. Peale lugemise ja kirjutamise pandi siin suurt rõhku kirikulaulu peale ja koolipoisid pidid kirikuteenistuse ajal koori peal laulmas käima, nõndasama ka surnumatmisest lauluga osa võtma. Russowi järeletulija Georg Mülleri jutlustes on sagedasti nendest „Schole – Poistest” kõnet ja soovitatakse nende laulu kogudusele tähelepanemiseks ning järeleaimamiseks. Russowi suust kuuleme kaebust, et sõja-aastatel, 1556-1582, koolmeistrite ja koolilaste arv üsna kokku sulanud.

Kiriku juures asus ka üks vaestemaja, mille keegi raeherra, Johann Heriord, a. 1389 oli asutanud. Siin oli Russow kohustatud ühe oma ametivennaga koos ka vaestele jumalasõna kuulutama.

Kirikule muretses Russow mitmed tarbeasjad juurde, muu seas aastal 1575 uue kroonlühtri. C. Russwurm teab ka ühest kirikukella arvest rääkida, mis veel linna kirja­kogusse alale on jäänud ja Russowi oma käega kirjutatud. Et raha vähe oli, pidi õpetaja mõnikord laenugi tarvitama; nõnda laenas ta kord a. 1594 kaupmees Timmermanni käest 25 toopi veini kiriku tarvis, mis 5 marka maksis ja mille peale ta tähe oli andnud, et kaupmees, selle raha linnavalitsuselt sisse nõuaks. See asjaolu tõi 6 aastat peale Russowi surma veel sekeldusi, kus talle süüks pandi – vististi küll ilma põhjuseta – nagu ei oleks ta 1594. aastal kiriku varanduse kohta küllalt selgeid arveid ette pannud.

Aastasaja lõpu poole tulid jälle rahulikumad ajad, elu hakkas harilikesse roobastesse nihkuma ja raha väärtus jälle tõusma; selle tagajärjel läks elu ülespidamine kergemaks ja paranesid ka Russowi palgaolud. Peale selle päris ta oma äialt, kes a. 1572 suri, Laias uul. ühe maja, mille ta aga oma kälimehele Joachim Walterile edasi annud. Tal olnud ka enesel a. 1583-1593 Lühikesel jalal oma maja, hiljemini veel teinegi Niguliste uulitsas, mis aga peale Russowi surma, pooleni võlgade all, võla­nõudjate kätte langes. Nagu sellest näha, on Russowil ka ikkagi oma jagu varandust olnud, nii et ta vist mitte üsna puuduses pole elanud.

Et Russow hoolas töömees oli ja kodumaa käekäigust sooja südamega igal ajal osa võttis, näeme kõige paremini tema tähtsast „Liivimaa kroonikast”, mis tublile mehele auväärt mälestusesambana järele on jäänud, kuigi kaas­elanike ülestähendused kadunust enam peaaegu midagi ei jutusta.

Ajaloo kallal on ta vististi pool eluiga tööd teinud, kuni käsikirja aastal 1578 väljamaale trükki saatis . . . Kolmandale väljaandele (1584) lisab ta veel viimaste aastate sündmused juure, ja sellega lõpetab ta oma kirjandusliku tegevuse. Hingekarjase ametit peab ta aga veel mitu aastat edasi, kuni 37-aastase ametipidamise järele (a. 1600) sellegi, maha paneb ja koguduse, oma abilise ja näälu (naise venna) Johann Robert von Geldern’i hoole annab. Aasta hiljemini jätkab Russowi hingekarjase tööd Eesti keele tundja Georg Müller, kelle järelejäänud jutlustekogu kui kõige vanem eestikeelne kirjatöö nüüd alles 30 aasta eest meile tuttavaks on saanud.

Enne aga kui elatanud Russow oma väsinud silmad jäädavalt sai kinni panna, oli talle osaks antud veel mõndagi viletsust, millest tema eluaeg ju nii rikas oli, oma silmaga pealt vaadata.

Peale mõneaastast rahuaega puhkeb sõjatuli aastasaja lõpul Rootsi ja Poola vahel uuesti lõkkele ning uus aasta­sada algab veel suurema viletsusega, näljaajaga,  mille kannul surm linnas ja maal rohkesti lõikust peab. Aastal 1601 oli viljasaak terves Põhja-Euroopas äpardanud; mitte üksnes meie maad ei ähvardanud näljahäda, vaid ka naaberkubermangudes Venemaal, nõndasama Rootsi- ja Soome­maal oli puudus suur.   Juba sellesama aasta sügisel hakkas inimesi rohkesti nälga surema, millele varane vali külm veel oma jagu edu tõi.  ,,Iga päev leidub siin Tallinnas, mis ometi meie suurepärasem linn on, uulitsatel üle 30 inimese surnutena maas, kelle elule nälg ja külm lõpu on teinud ja kellest ilma kartuseta mööda käiakse ning keda vaevalt suudetakse maamulda  matta,”   kirjutab  Rootsi   väeülem Johann von Nassau 18. novembril koju oma emale.  Sure­mine oli nii suur, et Tallinnas 6 nädala vältusel 40.000 inimest hauda olevat pandud. Ümberkaudu maal ei olnud lugu parem; suurem häda algas aga alles järgmisel aastal. Selle viletsuse lõppu Balthasar Russow enam ei näinud. 12. mail 1602 võtab ametivend Georg Müller ta haige­voodil viimast korda pihile, ja selle järel lahkus ta ka – üle 80 aasta vanaduses – siit ilmast. 7. juunil maeti ta, kuhu surnuaiale, on teadmata. Laualevõtmise- ja matustepäeva on G. Müller oma arveraamatusse üles tähendanud, ilma et matusetalituse eest tasu oleks võtnud.  Need mär­kused ongi, mis meile tähtsa mehe elu lõpu üle viimse ja kindla teate annavad.

J. Ruus

Eesti Kirjandusest nr. 1/1921

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share