Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Mõttekilde

Pax hominibus bonae voluntatis

Vulgata, Lucas 2, 14.

1.

Η e a  t a h e.

Viimasel aastakümnel maailma tähtsamaks küsimuseks on saanud hea tahte probleem. Ja kui „hea tahe” meie päevil muutub otse moesõnaks ning vahetatakse ideeliseks peenrahaks poliitikute ja peo­kõnelejate poolt, kes selle all enamasti mõistavad midagi muud kui mõttetargad, kirjanikud ja eetikud, – siis see ometi ei vähenda prob­leemi tähtsust, vaid pigemini kohustab selle tuuma vaatlemisele.

Täiuslikulgi inimesel poleks võimalik elada absoluutselt õiglasena, sest et sessinatses maailmas pole küllalt head tahet. Ja see on otsus­tav puudus: selles ongi eranditult kõige kurjuse juur.

Heast on küllalt mõeldud, kirjutatud, jutlustatud. Peagu kõik tea­vad, kuidas peaks olema, ja sallivad siiski, et seda pole, et on olemas ning aina kasvab otse vastand olemasollapidavale: nad lepivad oma isikliku päästmisega loomaastmelgi ja rõõmustuvad joobumiseni oma paljast elualalhoiust.

Aga kuna nad on kuskil hingesopis teadlikud sellestki, et saaks elada ja õieti peaks elama teisiti, siis nad põgenevad põletavast kohusest häisse raamatuisse, kirikuisse või pseudoidealistlikesse ühinguisse, ahmides sealt vaimseid narkoosaineid, maha reageerides oma paremaid tundmusi kinodes (kus nad ennastpetvalt identifitseeruvad heaga) või aga kas või pidades koeri ning jumaldades viimaseid seepärast, et nad suudavad taluda parajasti koerteastmelist hingeelu sügavust – siin võib riskida armastustki ilma pankrottumishirmuta. Nad ei julge aga tõeliselt ohverdada oma südant kaasinimesele, vaid eelistavad kas või matta oma paremat mina kunsti või jumalatemplisse – olgugi et seks puudub õieti iga eetiline õigus enne inimeseks saamist. (Enamasti pole need ju sugugi hingeliselt rikkamad, kes põgenevad „puhta kunsti” altari taha. Ja kunst või jumal ei ole ju mingi „l’art pour l^‘art”, vaid ainult kõige parema sümbolid.)

Pelgurid kõik puha! Nad kardavad kannatust, nad ei julge, nad ei taha head olla. Ning see põhiliselt hea tahe puudub kõigil, kõigil: riigimeestel, käskijail ja nõuandjail, kunstnikel ja nende arvustajail, inimtundjail ja õpetajail, ideede propagandistidel ja rahukõnede pida­jail, vanadel ja noortel. Ja eeskätt selle hea tahte puudumise pärast areng läheb taas ja taas tagurpidi ja praegu jälle viib meid kõiki vastu olukorrale, mis tõotab 20°/o-lise tõenäolisusega surma gaasi- ja põletuspommidest, 50°/o-lise tõenäolisusega abessiiniaretki, 80°/o-lise tõenäo­lisusega uusi – keskuripõlvele tuttavaid – sotsiaalseid ja majandus­likke vapustusi ja 100%-lisega – hiinalikku hingetardumist õpetatud robotite astmel. Ainult tugev hea tahe suudaks veel saada lunasta­jaks. Kuid kogu maailma juhtkonnas ei näi enam elavat ainustki põhiliselt ning moondumatult head tahet.

2.

Headuse devalvatsioon.

Viimaste aastate aina korduv isiklik kogemus: olla hea – see ei vii kuhugi. Inimesed lihtsalt ei mõista seda. Liiga sügavale südamesse on nad ära pannud oma headuse, – otse kui asja, mida harva tuleb tarvis, ülemaailmselt pankrotistunud ja meil vanadusepäevi veetva vulgaardar­vinistliku maailmatõlgenduse õukonnas on iga teistsugune elustiil kuu­lutatud lihtsalt naljakaks ja iga headusekatset väärmõistetakse nõrku­sena, kuigi see võiks saada suurimaks tugevuseks. Aga sellises õhk­konnas see ei helise edasi, vaid isoleerub ja sureb.

Nagu tagumikuga liimipaberile istunud kärbsed siplevad ennesõja­aegse generatsiooni inimesed suhtelisuses ja teesklevas reeglite usus. Asutamisajastu karjäärisoodustavas konjunktuuris enamik neist sooritas vaimse enesetapmise juba enne kolmekümnendat eluaastat. Ons ime, et pärast nii täielikku ideaalide väljamüüki noored kasvavad ideaalideta automaatideks?

Vist kunagi ega kuskil pole nõnda levinend kahjulik (nagu kõik pooltõed) ning ebaproduktiivne ebausk, et inimene on loom. Kuigi inimelu mõte selles seisnebki, et ta – loomulikule lisades head – jõudis aina kaugemale ahvist. Loomaelul ei ole sellist mõtet, sellist progredientsi.

Ah, kui nad vaevuksid veidi järele mõeldagi oma loomausu üle, siis nad taipaksid peagi selle mõttetust. Juba „igaüks on oma õnne sepp” tähendab metafüüsiliselt, et ma olen rohkem kui mina. Predistinatiivselt. Nagu seeme on enesest suurem. Aga nad püüavad tagasi oma armsa onu ahvi poole – nii arad on nad.

Nii siis: on olemas „loomulik”, head ei ole iseenesest. Seda peame alles ise looma. Kuidas olla selles manduvas maailmas?…

Käibigem nagu paberraha – oma kõrgema väärtuse sümbolina – olgugi et me argipäevas ei saa alati sellena kehtida.

3.

Leidurid.

Kiidetud on auto ja selle leiutaja! Kuid ka see on leidur, kes leiu­tas (julges väita!) esmalt näiteks „sotsiaalse õigluse” või inimelu püha­duse või „sõnavabaduse” mõtte … Need on kultuuriajaloo tundma­tud sõdurid! Või kas pole tuhanded sonetikirjutajadki üle maailma kõik teatud mõttes Petrarca poolt ülalpeetavad?

Esmaltnägija on kangelane, mõttejulgur ja riisikokandja; edaspidine tarbija on ikka ainult „osav poiss”.

4.

Tõe tunnetamisest.

Mõtlemise juures on tähtis suude ja suund, – mitte aga vaimuvaeste teesklejate poolt nii kiidetud muinasjutulik, realiteedis hoopis olematu „objektiivsus”. Õiget mõtet ei saa teisele „tõendada”, vaid sellega võib teda ainult nakatada.

Tõeluses tõtt polegi; on ainult elundeid ja tunnuseid. Ka mõtlemi­ses on ainult võitlus paremate või halvemate konventsioonide eest. (Embkumb, kas mõeldakse edustavalt või pidurdavalt, „ahvi” või üli­inimese suunas).

Iga tunnetus on tahtetoiming. Tunnetatakse ja väärtustatakse ikka nii, nagu tahetakse (teadlikult või alateadlikult) tunnetada ja väärtustada. Iga sündmust võib näiteks tõlgendada satiiriks (kui oled ise reetlik, eba­kindel, mitteustav). Aga kõik võib mõttesuunata ka üllaks ja ilusaks – selleks tarvitseb vaid ise olla truusüdamlik ja iga hingetõmbega taotella paremat.  Või nagu vanasti öeldi: jumalat armastada. Ei muud midagi. (Kuid seda – pidevalt).   Kahtlejale aga jumalus saab saadanaks ja kõik sündiv – satiiriks.

Mida rohkem süveneda tunnetusproblemaatikasse, seda evidentsemalt ilmneb, et tõetunnetus on meie tahte valiktoiming. Ja kui on nõnda – mis loevad siis tagurpidi-mõtlejate osavamadki argumendid?

Need on ainult mõeldaoskava, kuid kurja tahte avaldused.

Aga ainult heas tahtes on tõde ja õigus ja inimese tulevik.

Valmar Adams

Akadeemiast nr. 1/1937