Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Tänapäevases prantsuse kirjanduses on jälle elavat hingetõmbust märgata. Ärgatakse nagu varjuunest, kiputakse välja umbsest õhust, järelsõja kitsapiirilisest natsionalismist, ringutatakse vabamalt ja tuntakse värskeneva vere tukset. Prantsuse lugejaskonnas on tõusnud elav huvi kirjanduse vastu, raamat läheb ootamata hästi. Rida uusi talente on vahepeal peale kasvanud ja varem vähem tähelepandud kirjanikkudest on ees­kujud ja maitsemäärajad saanud (Gide, Proust, Valéry).

M. Morand’i täht on alles mõni aasta üleval. Kuid juba loetakse teda sadade tuhandetega ja ta on omale kuulsuse võitnud ka teispool prantsuse piire. Ometi väitis eessõnas ta esimesele novellikogule Tendres Stocks M. Proust (muide oma ajaluubiliselt stiililt risti vastand kinolise elutempoga Morand’ile), et autorit on raske lugeda, kuna ta esemeid ühendab seni tundmata suhete kaudu. Raskelt loetav autor sai aga oma järgneva novellikoguga üldiselt populaarseks. Ja ei või öelda, et see oleks kirjutet üldiste maitseliistude järgi: seda hindasid kõrgeks ka enam-nõudlikud. Ta viimase teose, romaani Lewis et Iréne’i kohta ütleb prant­suse parem arvustaja A. Thibaudet, et selles isegi tähiseid leidub uue, tuleva klassitsismi poole.

Morand’i on teiselt poolt nimetet luksusrongide kirjanikuks, kuid vaevalt ses mõttes, et ta teoseid mõnus oleks reisilektüüriks kaasa võtta: luksusrongides sõitvaile magnaatidele pakuvad jaamakioskid kergemalt seeditavat, isegi vooruslikumat kirjandust küllalt. Õigem küll ses mõttes, et ta tooteis on kiirrongide ja lennukite aja rütmi. Sest kõik see, mida suurlinlane iga päev sisse hingab – raadiote, aeroplaanide, börside, pan­kade, autobuste, revoltide vaim -, ei tõuse meile vastu üksi ta kuju­dest, vaid isegi ridade ja sõnade vahele poetub kaasaegse elu tempo, see­sama, millest kord futuristid joobusid.

Ta loetavust tõstab võib olla oma jagu ka paradokslik ja vaimukas kujunduslaad, sisu ekstravagantsus ja õhulik üleolu kõigist ja kõigest. Vahel tunneb kui gümnasti väledaid ja saledaid liikeid turnipuul. Kõik oleks kui võimalik, kõik lubatav ja kättesaadav. Elame ju rekordides. Paarisajakilolisi raskusi üles tõsta on mänguasi, ka kui need raskused vaimust või hingelist laadi on. Ning see teeb lõbu.

Kunstipäraseks tehtuna ärkab ta tooteis ellu pärastsõja õhkkond. Satume salongi, baari või tingeltanglisse, kus tüütust ja meeleheidet lõbu­deks ümber vormitakse; näeme äritsejaid ja tegelasi, keda konjunktuur pukki pannud: näeme ilmsüütuid kelmegi, kes midagi parata ei saa, et neile tuvid pihku lendavad, ja neil mõttessegi ei tule varblasi katuselt püüdma minna. Läbi elu – jazzbandide, kõhutantsijate, kokaiiniga – taarutakse imeliselt kerglaste, vikerkaariliste tujudega. Keda huvitaks homne päev? Keda soendaks ses kihis tuleviku ideaalid?

Morand’i kunst on isikliku lõbu tähe all kodunev Euroooa: äritsemine pankrotini, rekordsport südamerabanduseni, kihutus hulluseni, joo­vastus deliiriumini. Ja seda kõike kesk tehnika viimseid saavutusi, kiiren­davaid ja rütmikamaks tegevaid inimkonna elamistempot. See kisub pilgu kaasa nagu möödatormav võidusõiduauto, kuid ühes pilguga ka hinge. Pole  kerge end siis lahti lõigata. Pole kerge külmaverelisena istuda staadioni astmikul ja märkusteraamatusse kirjutada kihutavate autode tun­nuseid, kurust ja seesistujaid karakteriseerida Flaubert’i asjalikkusega. Moment kisub kirjaniku-vaatlejagi kaasa. Ta saab vaevalt aega põgusaid märkeid teha.   Kuid neisse koondub elu.

Imelikult mõjub sarnase kihutamise kõrval külm rahu. Morand’il on oskust sellega omapärast effekti saavutada. Talle on kõik endastmõistetav. Dandy külmusega võtaks ta vastu isegi teate, et Marsi elanikud on ta five-o-clock-tea’le kutsunud. Kuid kes tähelepanelikult loeb, leiab igal leheküljel kerget irooniat, küllalt võimast kõige avatlevamate hullustegi vastu kaitsma. Võib ta lugemisel veelgi kaugemale minna ja silmade kurblikust niiskumisest kuskil prassinguil välja lugeda isegi midagi kahetsuspisarate taolist. See on muidugi tarviline vastutugi kiusatustele, mis lugeja pea võivad pööritama panna. Või kes teab, vahest autorigi enese­kaitse oma patuste instinktide vastu.

Morand’i veetlevad ikka ja alati isikud, kel on mõni haruldane, veider või kummaline kalduvus. Fantastliku kollektsionäärina on ta omale kokku kogunud hulga sääraseid algupäraseid eksemplare. Need on vahel selle­võrra isikupärased, et nad tüüpideks ei kõlba. Ometi kõiki neid kõigutab oma laineil ühevõrra meie suur kaasaeg.

Ent tutvugem vähe lähemalt ta iseärakute galeriiga.

Esimeses novellikogus on neid kolm, kõik naised. Tegevust pea­aegu pole, on vaid iseloomustus, kuid selle eest teravpiirdeline ja huvitav. Nii on Clarisse kirglik korjaja. Ta armastab väikseid asjakesi, mängu­kanne, käib mööda antikvariaate, hangib enesele tühja-tähja, toob koju, viskab põrandale või pikib nendega kohvreid. Ta maitse: purustet mehhaanilised lelud, põhja kõrvenud piim, preestrite lõhn, korsetid mustast siidist lillelise mustriga, buketid lilledest, mis Shakespeare’is ette tulevad. Ta armastab petlikkust, imitatsiooni, juuste ja kasside värvimist, teisiti riietumist, raamatuid-kaste, sulepäid-pikksilmi, toole-laudu, laudu-voodisirme. Ta unistus: kunstlik aed kesk parki steriliseerit kasvistikuga, paberist õi­tega, kummist lehtedega, värvilistest helmeist peenratega, klaasbasseinid kummist kaladega (a’ la Baudelaire või Huysmans). Kuid ise ta on terve, energiline, pulss ei löö iial ülearu. Ta ei küsi iial, kuhu minna täna õhtu, vaid: täna lähme Alhambrasse, kuues loož. Ainult armukadedust tunneb ta oma võistleja vastu, kel on ihu nii kõva, et hammustused sinna jälgi ei jäta, kelle rinnad on teineteisest eemal, kes on noor, nünanssi-detu armastuses ja kes avab pudeleid hammastega.

Võtkem Α u r ο r e. See on kanaadlanna, kes Tiibetis ja Indias rei­sinud, mägedes roninud, kelle armid kehal jutustavad läbielat hädaohtu­dest, püssid nurgas jahtidest ahvidele, krokodillidele, hüäänidele. Nüüd on ta Inglismaal, elab linna ligidal maal, kus ta tuba sisaldab mõne sohva, neegri järisid, raamatuid segamini maas või vaibata voodis, sooblinahku, kipskujusid, riideid, püsse ja ühe luua. Siit läheb uks uhkesse, suurde vannisaali, kus ta koju jõudes alati oma keha eest hoolitseb, isegi siis, kui külaline kaasas. Ta on põhjatu rikas olnud, kuid kinnisvarad maha müünud, sest need seovad. Nüüdki ilmub ta vahel kõrgemasse seltskonda, oranž tuunikas kuld nööriga ümber, paljaste käsivartega, nimetis­sõrmes must teemant, kuid ta vihkab daame, kes ta ümber muutuvad kehastet lahkuseks. Meelsamini on ta maa ligidal, looduses, tahab elada ürgset elu, valmistades munarooga lõkkel kahe kivi vahel, magada rohus, õunu süüa, taamal London läbi lehtede, või vees oma keha karastada, näidates „seljamuskleid pingul naha all kui jookslevaid elevandiluust palle, ainest kallist ja vastupidavast nagu dirižaablite siid”. Ta on „Nacktkultur’i” poolehoidja, sunnib oma külalistki loodusele ligemale tulema, kuigi see juba trakside juures kõhklema hakkab ja öisest magamisest niiskel maapinnal angiina saab.

Juba need kaks kuju näitavad peale kõige muu ühe iseloomulise psühholoogilise joone nende loojas. See on tugevate naiste kultus. Amatsoonid jäävad ka pärastistes tooteis Morand’i lemmiknaisteks. Need on sportlannad, tugevate lihastega, kes nagu Aurore, oma suudleja rusi­kaga nurka virutab, või nagu Irene, ka vaimliselt mehest üle, oma vägis­tada tahtjast poksivõitluses mitte maha ei jää. Naine-koduloom ja naine-mängukann on jäljetult kadunud.

Esimeses novellikogus on idus ka Morand’i pärastine kosmopoliitlik vaim. Siin on küll tegevuskohaks London, linn, mida autor tihti teistele eelistab, kuid mis on nüüdsel paljundet ajal üks linn, maakond või riik? Vähemalt Euroopa – seda võib juba koduna tunda. Kuid seegi kipub väikseks jääma. Kui pangaomanik Lewis leiab oma naise kadunud olevat, lendab ta teda otsima ja on 42 tunniga jõudnud Bariisist Londoni, sealt Triesti ja tagasi koju. Ei elata ju enam postvankri ajas ja ruumis. Kilo­meetrid on lühenenud sentimeetriteks. Riik on nüüd seda, mida ennem oli läveesine muru. Oleme gigandid, sammud penikoormalised.

Novellikogus Ouvert la nuit, liikuvamas, painduvamas võrreldes esimesega, näeme ajutiste jaamadena: Lausanne’i – Pariisi – Barcelonat – Konstantinoopoli – Rooma – Pariisi – Viini – Budapesti – Soomet. Mis on nüüd riikide piiritulbad, kui kiirrongid mõnekümne tun­niga ühest mannermaa äärest teiseni kihutavad?

Näeme ses kogus naist koerakesega süles (mitmenda?) internatsio­naali täidesaatekomitee liikmetega jumalaga jätvat ja pommiatentaadile vastu minevat, näeme naise hinges võitlust mugava voodi ja vanglalautsiku vahel; näeme härjavõitlust; näeme kuuepäeva võidukihutust rattal pöörase ajuga ja puhkeminuteis armastustragöödiat; näeme vene krahvin­nasid restoranis ettekandjatena, printse saapaviksijatena; näeme rabbi tütart Viini öölokaalis igatsevat oma isa juure, Budapesti sünagoogi, tunneme kloroformi lõhna, mida ta hotellituppa maha jätab, ära pagedes oma võrgutaja eest.

Kuus ööd, kuus naist, Hispaaniast Soomeni. Kihutus, ajamine, re­kord. Üks ja sama leitmotiiv kõikjal. Maad ei muuda seda inimest, kes kord „internatsionaalseks seaks” on loodud, nagu soomlanna Aino oma võrgutajat ristib, talle kaela langedes. Meie ees avaneb inimese öö, must, hämarikuline ja patune,  millest ülesvõtteid on tehtud magneesia valgel: kuskil tuigerdab mehi ja naisi, joobnuid alkoholist, kokaiinist, spor­dist; šampanja korke laksatab lakke, kuskil kuuleb tasast ohkamist: agoonia, surma lõust materialiseerub pimedusest.

Ent Morand on kaugel menetekeldamisest. Selle vastu, ta imetleb elu kirjavust ja tunneb lõbu patutsemisest. Lugeja tehku ise oma maitse järgi järeldused, autori ülesanne on näha elu kõigi ta plekkidega, näha tihti enam kui kõlbulik. Ta kirjutab oma reisikohvrist: „selle siledad küljed on kui põsed, mida kõik tuuled puhunud, kõik sõrmed katsunud; hotellide ja vaksalite etiketid; tollimajade mitmevärvilised kriidid; ta kulunud põhi on sinkjas higist, mereveest, oksendustest ning punane sealt kohalt, kus kölnivee pudelid sees katki läinud.” Laigud kõnelevad vahel enam kui kohver. Mis sellest, kui nõnda künismi jõutakse! Elame ju aastasajal teaduhimulisel. Kooruke ei avatle kedagi, see petab. Ka pealeheidet loorid ei vaimusta: romantika on surnud. Kiht kihilt paljas­tatakse maapõue, käristatakse sinine taevasiid teleskoopidega ja külitakse uuestileitud kuristikku müriaadid tähti ja udukogusid. Kaaned võetakse pealt ka hingel, otsitakse juuri altmaa. Näivus on ahtake riba ainult võimalikust ja olevast ilmast. Meie silm tajub ainult 390-760 μμ pikku­seid valguslaineid, kuid alles neist piiridest üle algavad jõud, salapärased ja imelised: ultraviolett, Röntgeni γ-kiired. Ja paljuks meie kõrv õhulaineid kinni püüab? Ning hing ise: paljuks mahub teadvusesse? Aja tung on teada saada seda, mis teispool piiri asub. Elame raadio, psühhanalüüsi, autosuggestiooni järgus. Rebime hilpusid siit ja sealt, tahame teada saada, mis kõige all on. Alastikultuurijärk kõiges suhtes.

Sarnane õhustik meeldib Morand’ile. Ta tegelased on otse loodud sest massist, olgu nad siis mehed, naised või vahepealsed. Morand’i näivad huvitavat eriti viragod, mehelikud naised. Kuskil ajakirjas äsja ilmund novellis kirjutabki ta ühe naise aegapidist, nii kehalist kui hinge­list nihestumist, fantastilist juhust, mis abielu lahutuseni viib, sest muidu ähvardaksid homoseksuaalsuse paragrahvid.

Ajaga kasvab meie kirjaniku kujude ulatus. Kuna ta esimestes novel­lides ime-inimesi, iseärakuid püsti seab ja neid kirjeldab, lõbu tundes nende isepärasusest, ilma et ta neid tegevusse rakendaks, tõuseb ja laieneb ta viimaste novellide huviring. Kui ka Ferme la nuit nimelises kogus rariteetidega tegemist on, näeme siiski nende kaudu juba palju enam ümbrust ja aega, milles nad liiguvad.

Esimesena tutvume ses novellikogus vana iiri poeedi O’Patah’iga, kes kuulsuse ja austuse tipul on ja kes ennast jumaldab nagu vahest d’Annunzio. Ta valitseb sõnade üle kui kaliif, vihkab üle kõige Jumalat, selle järele töötavaid kihte ja heategevaid asutusi. Ta telefonid töötavad vahetpidamata, sekretär jõuab vaevalt avada kirju ja telegramme. Poole tunni kestes saab ta kingitusi: 114 karpi sokolaadi, mitu pantrit, siis taltsutet piibreid, kes base-balli mängivad, ühe elukinnituse, ühe vale Rembrandti. Fonograaf püüab ta homse kõne oma torru hiigla tasu eest. Ajakirjanikkude saba ootab vastuvõtmist. Nii juhib ta Ameerikast iirlaste võitlust inglaste vastu. Dublini jõudes aga eksitab ta kõnelust ja tüütab teda püssiragin. Hiljem rändab ta paigast paika, vägistab Veneetsias ühe lapse, südames endal valu vana armu vastu: Ursula on see, kes pea tae­vani jumaldet poeeti vangistab, kuid see naine ei hooli temast, ainult lubadus, et ta ainsaks pärijaks jääb, nõrgutab teda viimaks kirjanikuga abiellu astuma.   Kuid õnne pole: naine vahib ainult peegli ja nuusutab teisi mehi, O’Patah hoiab enda elu sampanjaga sees. Telegrammid jook­sevad tal küll ka veel siia – itaalia Rivierasse – järele, nii et postiteenijaid väikses postkontoris tuleb topeldada, küll palub üks daam talt luba talle saadet armastuskirja viieskümnes trükis avaldada, küll maksab ta autograaf juba kaks dollarit, kuid ta variseb kokku: smokingis ja öösärgis ilmub ta alla kaardimängijate lauda, lööb sekka, kaotab hiigla panga ja laob taskust lauale peotäie kivikesi.

Siis teine tüüp. Berliinlane, Egon v. Strachwitz, vari uhkest mine­vikust, kes vaid põlastusega nüüdsest „bandiitide” valitsusest kõneleb. Armastab paradokse elus ja madusid, keda ta oma korteris hoiab 1600 sorti ja kelle pärast ta tubasid nii palavaks laseb kütta, et seda vaevalt välja saab kannatada. Neid toidab, uurib ja analüseerib ta sakslase katsetamishimuga. Ka oma naist kohtleb ta haruldase eksemplarina, näitab teda oma külalisele igast küljest, valgustades lambiga kušetil lamajat, karakteriseerides teda teiste kollektsioonide seas: madam on hüsteeriline, pole mitte kõigi käte jaoks, närvisüsteem anormaalne, seksuaalselt väga haige olnud, 12-aastaselt kuuriided, pärivus, lokaalsed halvatused… Parun peab kõik välja kõnelema, end võõrale tühjaks puistama, siis on uni öösel hea. Darmstadti tarkuse koolgi on niisuguseks pihtimiseks asutet: nagu enne preestrid, kuulavad pihtimisi nüüd filosoofid. Tal pole lapsi; mil­leks „intellektuaalsel” lapsed? Üks läheks veel kuidagi, kuid 100 aasta pärast 400 Strachwitzi, 150 pärast 12.000 varast, töölist, orja, või mis hullem, kohtunikku, saadikut, arhitekti! Ei, see on pööbli asi sigineda. Ta on tüdinenud elust. Paari aasta eest Pariisis tahtis ta end Eiffeli tor­nist alla visata, tahtis suurt effekti teha, jagas sellekohaseid sedeleid Trocadero aias möödaminejaile – sest Wassermanni reaktsioon oli positiivne, ta oli varastand kolm jalgratast, ühe postitšeki, harrastas sodomiid, soovis, et ta surma eest kätte makstakse ristiusule ja seltskonnale, põrm aga Pantheoni asetataks Rousseau kõrvale -, kuid seal tutvus ta oma nüüdse naisega, tornist hüppamise asemel sattus abiellu, elas paari nädalaga kõik läbi, mis abielu anda võib, jäi aga parunessi kõrvale elama, sest et neid mõlemaid sidus üks huvi – väljapääs lootusetusest. Ent sest pääseda on võimatu: aeg on hukas, Bonbonniere’is, mille laes ta endisaja vahuveini korkide jäljed, saalivad nüüd ameerika hambaarstid, õhukontrabandistid, juudase pojad ja aborditegijad kesk stalaktiitseid lühtreid, diadeeme, siidi jn naftasilmseid naisi niiskelt tembeldavate suudega (18 karaatilistega). Aadel ja õilsus on kadunud. Kõik on pahupidi pöördud, ka paruni enese aju. Näeme sureva võsu viimseid leegitsusi nagu enne kustumist, pahesid peadpööritava dandysmini, paradokse mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, mis O. Wilde’i omade peale kaastundlikult võivad alla vaadata.

Või võetagu „Putney öö” tegelane Habib, endine vaibamüüja, nüüdne imearst. Pärast sõda, kui majorid õngitsevad ja haavatud ametiühinguisse koonduvad, on temasuguse aeg karjääri teha. Varem sõjaväe haigemajas teeninud, siis Semiramise saunas lavapoisina masseerimist õppinud, tõuseb ta täht äkki Londonis, kus ta ühel vanemal näitlejal vanaduses piima soo­nitama hakanud rinnad terveks teeb. Kõik näitleja tuttavad ameerik­lannad on pärast seda ootamata ta patsiendid. Juba arstib ta migreene, paiseid, košmaare, grimasse, melankooliat, rasvatõbe ja kõhnust, ükskõik kuidas: dušiga, kümblustega, masseeringutega, faradisatsiooni, salvimiste ja sõnadega. Kogu London on värsi ta magneetse jõu tarvitaja, ooperi loožid  on täis tuttavaid  keresid,   suurvürstinnadest  marodööri  naiseni.

Õnn on talle ootamata sülle jooksnud, don Juan ta pole, ta tõrjub vastu, kuid pole midagi parata, ei aita sõim, ei pilge, ega põlglik patsientide kohtlemine: autoriteet aina tõuseb. Kuigi ta päevaroosiseemneid närib ja oma endist vaibamüüja murrakut kõneleb, istub ta laeval kabiinis, mis ainult valitsusliikmeile reserveerit, valitseb oma naistest-patsientide kaudu nende mehi ja kogu riigi poliitikat. Kuid ta on äärmiselt töökas ja aus, vaevalt on tal vaba aega oma sõbraga vestelda, auto kihutab teda ühest linna otsast teise, küll mõnele printsessile aborti tegema, küll ministriga pokerit mängima.

Meie ees pole üksi huvitav inimeksemplar, vaid ka läbilõik prae­gusest seltskonnast, mis iroonilisele muigele kisub. Ses mõttes on veelgi ajakohasem, ühtlasi täiuslikum Morand’i 1924. a. ilmund romaan Lewis et Irene.

Mees ja naine, mõlemal pangad, varandused, tublid musklid, stardi­vad ühe korraga. Kumb saabub varem pärale? Sitsiilias on juhus oda­valt saada ekspluateerimiseks kultiveerimata maid maapõue varadega. Lewis jõuab Pariisist pärale kaheksa tundi varem, kui kreeklanna Irene Apostolatose panga poolt Triestist. Kuid see on kogematus. Lewis on äri­tegemises vähem osav ja asjalik kui see naine. Nagu Habibile, nii Lewiselegi lükkab elu ise rikkused sülle, jääb üle ainult maitsta oma kaunist saatust, avantüüridesse minna, salongides haigutada ja taskuraamatusse üles märkida tarvitet naisi (nimi, aadress, vastikud detailid), vaherahust saadik juba 414 tükki, ning kui tüdinend, neid loovutada oma abilisele (kes enne cowboy olnud, nüüd dr. phil.). Irene selle vastu on põliste traditsioonidega ärisugukonna Apostolatose võsu, energiline, vaevalt naeratav, oskab asju põhjalikult järele kaaluda, võib Lewise sarnasele mehele igalpool silmi ette anda, vihastab, et ettevõte Sitsiilias tema kätte ei sattunud, organiseerib kõik, et see nurja läheks, ostab üles kohalikud lehed, töölised, emigrantide bürood, agendid. Juba on ta Lewisest ette jõudmas: see on sunnit oma ettevõtte loovutama Apostolatose pangale; Lewis on šokeerit, et naisel ka midagi muud võib olla peale armastuskohustuse, palub see­pärast kätt, saab korvi, katsub vägisi kallale tungida, jääb aga rüselemises alla ja lendab uksest, ise üleni armastuses. On selle järel meeleheites, joob, prassib, sõidab porgandivankri taga läbi Pariisi kui väike poiss, saadab vastusega telegrammi Irene’ile Londoni abieluettepanekuga. Vas­tuseks saab ühe sõna:   Katsume.

Kuid katse ei õnnesta kaua. Lewis on oma äri unustanud, tahab ainult armastusele elada. Ka Irene on oma perekonna traditsioonid lõhku­nud, võõrale, mittehõimkondlasele mehele läinud, teda hakkab kreeka küsimus huvitama, ta vihastab türklaste ja itaallaste pärast, kes õelad vaenlased, tunneb vähehaaval igatsust pangategevuse järele, millest abiellu astudes loobunud, ja kuna mees arvab, et ta naine iluinstituudis käib rasva maha masseerimas, asutab see salaja Pariisis uut pangaosakonda ja saab nõnda tasapisi oma mehele ja ta ettevõttele võistlejaks. Seski võist­luses jääb peale naine, olles osavam, vastupidavam, ettevaatlikum, osates konjunktuuri kasutada, kuna mees, tujukam, isiklikum ja tasakaalutum, alla jääb. Kuna Lewise panga aktsiad järjest alla lähevad, kaetakse greeka laen selle vastu kahe võrra. Irene’i ei seo mehega enam midagi, kaasla­sest on äriliselt vaenlane saanud, ja armastus – kuid see ohverdatakse. Ühel päeval otsib Lewis oma naist, teda pole kodus, ta lendab linnad läbi,  kus ta võiks olla,  kuid ei leia,   kuni ühel päeval kutse saab tulla Korfu saarele. Saare on itaallased parajasti kreeklastelt okupeerinud, Irene on seal, täis rahvuslase uhkust. Oma mehele teeb ta seal ettepaneku ära osta Apostolatose kaevanguid Sitsiilias, sest kreeklaste ette­võtteid Itaalias ähvardab fašistlik konfiskatsioon. Credito Milanese tahaks küll kaevanguid osta, kuid itaallastele ei müü ta milgi tingimusel. Lewise lootused ja armuavaldused ärinaisele langevad vette. Mis jääb tal muud üle, kui oma endiseid kaevanguid jälle tagasi osta? Kuid lõpuks saab asi veel niisuguse pöörde, et kuna meest naist teineteist enam iialgi ei näe, nad ometi ärilisse kirjavahetusse astuvad, imestavad, kui võrd ühtla­sed nende ärilised vaated on alati olnud, ilma et sellest varem oleks aimanud, sest siis poleks mõtet olnud armastusel tekkida ja takistusi luua. Ja nüüd leiavad nad paraja olevat oma panku ühendada suureks ette­võtteks, mille siht on kogu Vahemere randu vallutada.

Armastus ja kapital teineteisega võistluses, võitjaks jääb kapital. Sest mis on inimene oma isikliku eluga, oma lõbuhuvidega selle suure mooloki kõrval, mis kõik, kes ette juhtub, alla neelab? Morand on oma romaanis andnud suurte, julgete joontega kogu meie aja olemuse, ta mõtte ja mõttetuse, ta võidutseva grimassi.

Tüübid ses viimaseski teoses, nagu eelmisteski, on kosmopoliitsed. Nende kodumaaks võiks olla ükskõik rnis maa või riik. Rahvuse ise­pärasust on isegi kirglikul rahvuslasel nagu iirlasel O’Patah’il või kreeklannal Irene’il vähe, sest ollakse välja kasvanud omast mullast, traditsioonidest, vaadetest, kõlblusest. Tehniline aastasada nivelleerib kõiki. Seepärast tunduvadki Morandi tüübid liig ühesarnastena ja tihti skee­midena, millele elu sisse toob nende eriskummalisus. Lihtne inimene oma murede ja rõõmudega puudub ta töödes täiesti. Inimlik tundmuste astmik ei huvita meie autorit. Ja nii mõjub ta ilutuleliselt: lugedes on silmad võlut, kuid pärast on ümber tühjus pimedam.

Morand’i peaväärtus on ta stiilis, kuigi see sisust on raskelt lahu­tatav. Sest juba aine valikus ja eseme nägemisviisis avaldub see. Ta kujundab alati oma tüüpe ootamata värvide ja joontega ning mõjub seega värskelt, julgelt, omapäraselt. Tarvitet klišeid ta ei tunne. Tal pole neid tarviski, selleks on ta küllalt vaimukas. Prantsuse esprit leiab tas osava avaldaja.

Ta on lühisõnaline, ei armasta kaua voolida ega siluda, vaid sõnab napilt ja kujukalt. Nagu modern muusikas ei kasva ta motiivid pikkadeks meloodiaiks, vaid murduvad igal käänakul, et uuesti peale alata. Ainult ta viimases romaanis võib konstateerida pikemaid ettevalmistusi ja keeru­lisemat tegevustikku. Kuid ka see on läbi põimit paradoksidega, hüp­levate võrdlustega ja piltidega, milles ühte on seot kõige kaugemad kujutlused. Seejuures tarvitab ta vahel tänapäeva murrakut, rikastades keelt uute väljendusvahenditega.

Eriti lopsakas on ta stiil võrdlustelt, metafooridelt, paradoksidelt. Näib, kui oleks Marinetti õpetus, maailma võrdluste võrku püüda ja kõige kaugemaid asju metafooride varal siduda, ammu juba teostunud. Kui ta omal ajal soovitas mopsi Morse aparaadiga või keeva veega võrrelda, siis arvas ta, et see on midagi hulljulget. Vahepeal on aga võrdluste kultus ületanud Marinetti enese. Vaadatagu kas või saksa ekspressionismi, vene imažinismi, meie eneste viimaste aastate lüürikat: milline võrdluste, epi­teetide, metafooride tulv igal pool! Prantsuse viimaste aastate kirjandus ei kõnele ka teist keelt. Ka Morand’il on juba veres anda ootamata detaile ja üllatavaid võrdlusi. Ta ei kao neisse, ei tee neist ilutsusobjekte, vaid poetab neid tee äärde nagu endastmõistetavalt. Mõned näited ta romaanist:

„… viskas maha omad mustad kindad ja leinariided, mis põranda­vaibale jäid ümberkallat tindipotina.”

„. . . küsis ta, pöördudes ühe endise Nõukogu presidendi poole, kes praegusel ajal ilma kohata oli ja kes punastas, tundes piinlikkust igast otsekohesest kõnetlusest, mida ta arupärimiseks pidas, ja kes end mõist­likult nurka oli asetanud nagu süljetops.”

„Kui Lewis ärkab, pole tal burgundi-joojate raskeid laugusid, kelle neerud kogu öö töötanud, ega lugejate punaseid silmi, ei armastajate lilla võrusid ega abielu rõngaid, ei tantsijate pigiseid kiharaid ballile järgneval päeval ega kaardimängijate näonahka, millel võib näha rohelise laua helki.”

„Ta ütles, et armastuses pole hoobid peale-poole vööd hädaohtlikud.”

„Ta värises kui keev vesi.”

„Poliitika ja rahanduse paarimisest sünnivad inetud lapsed, kuid neil on kõva elu.”

Sellesarnaseid ütlusi võib leida igalt leheküljelt. Veel enam, iga lause on tal leid, uus üllatav väljavaade, asjade ennenägematu ühendus. Siin on ta võrratu, kuid jätkates prantsuse traditsiooni, alati selge, iialgi kadumata ekstaatlikuisse ebamäärasustesse.

Ta lause kõnnak ja rütm tuletab väga sagedasti meele Edschmidi. Mõjust võib vaevalt juttu olla, enam küll loomude sarnasusest. Kuid siingi on sügavad vahed. Kui Edschmid ja teised sama maneeri saksa prosaistid, Döblin, Flake, hoolimata pillavad, jutustussihi silmist kaotavad, lehekülgede kaupa külmades ekstaasides taaruvad, millest lugeja ainult peavaluga läbi saab, tähtsuseta detaile armastavad miski ebamäärases automatismis teineteise otsa lükkida ja võib olla nõnda aimu anda sise­misest hoost, mis pakitseb ja kõik asjad liikuma paneb, on Morand alati selge, ta lause pingul ja tasakaalus, ka kui sellesse on koondet ääretu kauged asjad. Ta stiil jääb ikkagi prantsuslikult elavaks, elastiliseks, täpseks ja läbipaistvaks. Ja kui me ridade all tunneme kinolindi vir­vendust ja bensiinivingu, uut, kiiremat tempot, siis pole see midagi hävi­tanud ega kaootiliseks teinud, küll aga rikastanud kirjanduslikku stiili ootamata palju.

Morand’i maailm on asfaltne. See mõjub pikapeale kui suurlinn: mürgitab ja joovastab ning paneb unustama kõik muu, kuid vähe üksi jäädes, eemale sest kirjust askeldusest, sööb tühjus: tahaks siis minna kõigi meeltega ja soostuda millessegi elavasse, klorofüllilisse.

Johannes Semper

Loomingust nr. 10/1924