Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

uuletajate suurimaks ja alatisemaks stiimuliks öeldakse olevat enesejäädvustamistung. Olgu kuidas ongi lugu selle stiimuliga või ta ainuvalitsuse korral isegi ta eetilise väärtusega, ometi jääb kindlaks tõigaks, et iga luuletaja teeb oma võimete piires tõepoolest kõik selleks, et ta sõna väljenduks kujul, mis suudaks jääda püsima aegade silmis. Peale säilitava kunstilise vormi tarvitab iga poeet veel erilisi sisulis-hoiakulisi võtteid oma loomingu tähtsustamiseks. Neist võtteist kõige üldisem ja endastmõistetavamgi on tuntud luuletajalik grandezza, pidulikkus, mis apelleerib poeedikutse kõrgusele ja peene esinemis­vormi kehtivusele. Juba eriliseks tüübiks on luuletaja, kes esineb tõeilmutajana, prohvetina, vaimu juhina: „siin ma seisan ja teisiti ma ei või.” Säärane tüüp võib kuulutada niinimetet igavikutõdesid, s. t. restaureerida ja juure luua staatilis-monumentaalset mõttekunsti. Kuid ta võib ka oma tõed intuitiivselt välja koorida voolavast ajahet­kest, juhulisist tähelepanekuist, võib mõtteid tulevikku lingutada näi­liselt nõrkadeltki hüppelaudadelt, mis aga ei tarvitse sugugi mõjuda neid mõtteid diskrediteerivalt, vaid võib koguni tõsta mitte üksi nende värskust, vaid ka nende usaldatavust. Samas aga leidub uuel ajal luu­letajaid, kes eraldavad end traditsioonist ja püüavad saavutada sure­matut individuaalsust just hoolimatusega kõige üldkehtiva ja õpe­tava vastu. Säärased oleksid impressionistid ja muud sellele laadile lähedasuunalised „istid”; nende seas on sagedasti iseäratsejaid ja detaili- ning miniatuurikunstnikke. Nendegi tooted jagunevad oma­korda eriliikidesse selle järele, kuidas nad suhtuvad aja voolavusse, kas nad kujutavad dünaamilist saamist või annavad staatilisi pilte ning konstateeringuid, kas nad taotsevad rääkida rohkem mineviku või oleviku vormis jne. Lõppeks kasutab iga suurem luuletaja oma arengu kestel väga mitmeid kõigist ülalmainit võimalusist ja segab neid ka üheaegselt.

Kuid ei kirjandusteadusele ega esseistikale pole eriliseks auks luule klassifitseerimine ning etiketistamine näiteks ajaskaalaliste tunnuste järele. Säärasel formalistlikul menetlusel on sügavamat tähtsust ja avastusvõimet vaid siis, kui ta ei jää ühekülg­seks, vaid haarab vaatlusse ka sisulisemaid seiku ja üldse toimib võimalikult paindlikult. Võib öelda, et kirjandusteadus ongi sel teel suutnud valgustada üsna olulisi erinevusi ja arenguid luule enese- ning maailmataju ajaloos. Selleks on peale ülal eksponeerit suhtumisvormide ajasse jälgit näiteks luulelise „mina” esinemisviise, ta moon­dumisi „meieks”, „sinaks” või koguni „temaks”, ta peitumisi, kadu­misi, jne. Sääraste vaatluste tulemused on tihti olnud kosutavalt pregnantsed ja seejuures paljuütlevad. Nad hoiduvad liigluuleliste luulekäsitluste ebamääraseist intuitsioonidest, nagu võib näha kõigepealt kuulsa Oskar Walzeli esseelisist uurimusist.

Nende ridade kirjutaja ei taha käesoleval korral just hakata Wal­zeli käest rebima ta loorbereid ega isegi täpsemalt kasutada ta mee­todit. Tuleb leppida vaid selle valdkonna kasutamisega tugipõhjaks ja katsuda jälgida meie luules seiku, mis lugemisel ja arvustusülesannetel on mõnigi kord köitnud huvi, ilma et seda huvi oleks saanud lähemalt arendada. Meie praeguse üksikarvustuse ulatusnorm ja traditsioon ei luba temas paraku tegelda millegi „kõrvalisemaga”. Ometi võib teinekord just „kõrvaliste” joonte kaudu pääseda lähedale luuletaja loomingu tsentrumile.

Alustaksime oma tähelepanekuid meie päris-luulekunsti alustaja Gustav Suitsu juurest. On lausa silmatorkav, kuivõrd otsusta­valt muutub Suits oma Tuulemaas (1913) juhuluuletajaks, ja kuivõrd see vaist on veelgi süvenenud ta viimases kogus Kõik on kokku unenägu (1922). Elu tules on harvad juhuluulelised elemendid veel täiesti tähtsusetud. Siin räägib noor Suits muide tihti „meie” ruupori kaudu, nimelt oma kuulsais üleskutselisis luuletusis. Neis ja mujalgi ses kogus lähtub Suits, samuti kui Koidula oma isamaaluules, ainult kõige üldisemalt ajajärgust kui säärasest, mitte sündmusist, üksikpäevist, hetkist. Enamasti me ei taju Elu tule üksikluuletuste taga ka ühekordset või teatavakordset poeedi siseelamust. Erandeiks on ses suhtes küll säärased asjad, nagu „Merele”, „Hüvästi”, „Postkaart Põhjalast”, „Käe naale viimaks toetasin pää”, „Ma küdevasse ahju heitsin lehed” ja veel mõni üksik pala. Üldiselt on aga Elu tules tegu aina kestvamate pakitsuste pursetega ajahetkest sõltumata ter­vikluses, samataoliste meeleoluavaldustega ja koguni programmilist laadi kuulutustega.

Tuulemaa avaluuletuses „Tuulehaud” tunnistab autor eneses sün­dinud muutusest resignatsiooniga ja kahjutundega:

    Ma laulan muutunud laulu

    vaatepiiri varjutuste all.

    Ma laulan muutlikku laulu

    aja tuulte, ummikute all…

Ja ülejärgmiseks reapaariks: „Mu paremat laulu ära küsi: / veeret, kuju saanud pole see”. Meie ei oska praegu küll sugugi kahetseda seda, et Gustav Suits oma Tuulemaas, mis kõigiti on võrdlematult küpsem ta esikkogust, läks üle muutliku laulu laulmisele, et ta kaotas „meie” ja sangarihoiaku. Eriti Kõik on kokku unenägu on sel­lest muutlikkusest-elastsusest saanud säärase ajahõngulise, elamusarengulise ja mõttelise igivärskuse, et ei suuda hästi kujutella nende väärtuste asendamist ükskõik milliste staatilisemat või klassilisemat laadi luuleteostega.

Teine luuletus kogus, „Tuulemaa I”, sisaldab koguni kalendrilisi andmeid ,- Pärtlipäev, sügisene pööripäev -, nagu see peaks olema eriti iseloomulik juhuluulele. Ometi selgub, et nende tertsiinide juhuluulelikkus on suhteliselt õige vähene ses mõistes, mis on teravam ja tõhusam meie otsingute jaoks. „Tuulemaa I” on vaid loodusekir­jelduse alusele asetet sisemeeleolu ja -mõtte kujutus olevikulises vor­mis. Niisiis, kalendrilisi andmeid olevikunagi kasutavad luuletused ja veel vähem teatud juhtudeks valmistet piduluuletused (näiteks mitmed palad Suitsu „Hamleti proloogi” nimelises, samuti tertsiinilises sarjas, mis kanti ette Estonia teatri avamisel 24. VIII 1913) ei tar­vitse igakord sisaldada konkreetset, ajavoolus liikuvat elamust, ega isegi lähtuda mõnest hetkest ses voolus. Klassikalist laadi hoiak, mida võib märkida ülaltoodud näiteis, osutub oma staatilisve tõttu vaenli­kuks juhuluulele par excellence.

Kuid igakord ei mõju juhuluulena ka kesteab kui dünaamilise sündmuse või fenomeni kujutlus. Säärane on lugu „Äikesega” Elu tules. Pidev ja vaheldusrikas vaatemäng olevikuvormis ja vabavärsis ei puuduta siin lugeja voolavamaid vaiste – kuna kõik on hoitud liiga üldises, abstraktsevõitu toonis. Otsustav pole siin mitte elamusi kandva „mina” puudumine, nagu võime mõnel muul juhul näha hiljem, vaid asjaolu, et kogu luuletus kuidagi kaldub allegooria steriliseerit õhustikku. Allegooria aga on täppis vastanud juhuluulele, või ütlek­sime: juhulüürikale. Sest igasugusteks lossipidudeks on kõige roh­kem tehtud just allegoorilist „juhuluulet”.

Allegooria põhjeneb üldistusel ja abstraktsioonil. Need printsiibid ei saa seepärast „tõelises juhuluules” olla lähtepõhjaks ega algstiimuliks, kuigi nendeni võib välja jõuda ja nad võivad võtta suh­teliselt väga palju ruumi. Näide: „Eneseteostus” Suitsu viimases ko­gus. See on ehtis ja elav lüürilis-mõtteline juhuluuletus, kubinal täis abstraktsioone, millede tekkimist me, nota bene, kaasa elame. See on suurel määral empiiriline mõtteluule, kuna harilikult viimane on kahjuks aina deduktiivne.

Mõnikord võib abstraktsem mõlgutlus juhuluules konkreetsele elamusele ka eelneda, olla alguseks luuletuse ehituses. Seda näeme sonetis „Tüüritu” (Tuulemaa), kus pikk sissejuhatav mõlgutlus osu­tub ainult pealeehituseks lühema lõpposa haruldaselt elavale stseenile „tühjatoimetaja” (mitte „mina”!) ja trepipesija-neitsiku vahel. Veelgi suuremasse abstraktsusse on raamit Valmar Adamsi lühike ja huvitav „Suremattus”, üks väheseid juhuluuletusi ta Põlevas põõsas. Nagu näha, pealkirjade abstraktsuski ei hoia igakord selle eest, et luuletus oluliselt ei põhjeneks konkreetseil ning hetkeelamusil. Muidugi on aga asjata otsida juhuluulet säärasest asjast, nagu on samas kogus „Riigi sünd” oma minevikuvormiga ja „kui”-dega algavate kirjelduslõikudega. Minevikusündmuste kujutamine, ja isegi minevikuvorm ei tarvitse alati välja sulgeda juhuluule võimalikkust – küll aga side­sõnade „kui – siis” või korduva „kui” tarvitus, mis näitab, et pole tegu ühekordsega-konkreetsega, vaid tüüpiliseks tõstetuga. Sa­muti mõjub korduv „kus” – näiteks Bernard Kangro mõnes sonetis-loodusekirjelduses. Vastupidiselt toovad „näe” ja „vaata”, mis saa­vad Suitsu luules koduseks Tuulemaaga alates, luuletusse alati õige olulise konkreetsuse ja hetkelisve elemendi. Vähem tunnuslikud on ses suunas „nüüd”, „täna” ja eriti „kord”: nad võivad tihti omandada laiema või sümboolsema tähenduse. Isegi hüüatus „Ennäe uut ju / libahunti, kiskjana ei punasta!” luuletuses „Lippude vahetusel” (Kõik on kokku unenägu) ei mõju mingi hetkelise elemendina – sümboolse konteksti tõttu.

Sümbolism ongi juhulüürilise atmosfääri üks kõige kurje­maid vaenlasi, igatahes palju kurjem kui abstraktsus. Hea sümbolist pole kunagi hea juhuluuletaja selle sõna kitsamas mõttes. Kuna Henrik Visnapuul on sümbolism tugevasti veres, siis kohtab tema toodan­gus juhulüürikat suhteliselt harva. Tuulemaas aga leidub luuletusi, milles sümboolsus huvitaval kombel lämmatab õige elavaidki konkreetseid jooni. Need on „Sügise laul” ja „Meie aja muinasjutt”. Esimene, tuntud oma alguselt „Hall on taevas ja must on maa”, sisaldab ühe ilmsesti mittesümbolistliku reapaari: „Ilm aga sumestub hääletu. / Sügisepäev jõuab õhtule ju”. Kuid see välgatlus upub udu ja sihi­tuse sümboolikasse, samuti kui „Meie aja muinasjutus” ei või õieti usaldada alguse küllalt konkreetseid andmeid. Ei mõju siin ka sää­rased näilised hetkelisve tunnused, nagu „kuulge, süda äkki jahma­tas”. Omajagu aitab siin ebamäärasuse ja salapärasuse õhkkonda luua minevikuvorm huvitavas vahelduses olevikuga. Luuletus on elav, ent mitte teatavakordse elamusena.

Kui aga vaatleme Tuulemaas lühikest killutaolist „Kaotatud keva­det”, milles samuti on tähtsalgi kohal konkreetsuse kasutamine võrd­pildiks („Kõrgel kevadpäike astus, / kutsus. Hõiskav oli vastus”; pääleselle „pärgi”, „tõves”), siis ometi tajume seda pala värskeima juhuluulena. Mõju määrab siin nimelt hetkeliselt-impressionistlik loodusekirjeldus, mis otse ühtib maalikunstilise impressionismiga: „Vaata: see on sügissära, / kiired lüngi vajund ära! / … koltub nüüd kui tõves lehti, / tülitab veel värvipära! / Vaata: see on sügissära!” Samataoline, ent suurema arengu tõttu veelgi huvitavam on lugu so­netis „Kaastundmus” (Kõik on kokku unenägu), kus looduspildest arendatakse välja üldisem maailmavaateline nägemus ilma elamusvoolu märkivate verbide või muude andmete tarvituseta. Ometi on ses luuletuses elamusvool olemas – kujutuse impressiivse elavuse tõttu, millelt üleminek abstraktsemaile inimlikele tõdedele toimub sama sundimatult, ilma et seda kannaks mingi väljendet „mina”. Muide on ka abstraktsus siin esitet kuidagi impressionistlikult.

Juba ennakult võis arvata, et juhulüürikal on väga tihedad, kuigi mitte just obligatoorsed sõprussidemed impressionismiga. Elamusarenguline luule peaks ju koosnema üksteisele järgnevate „muljete” reast! Siin avaneb ka see punkt, mis eristab ajavoolulist ja hetke-tajumuslikkugi juhuluulet ükskõik kui konkreetsest või meele­oluküllasest kirjeldusest. Viimane on staatiline; ta ei järjesta ega multiplitseeri, vaid kõrvutab, analüüsib, arvab kokku. Ütleksime koguni, et sügavamalt dünaamiline juhuluule kasvatab lugejas ela­must geomeetrilises progressioonis, muu luule aga aritmeetilises. Seda tajumaks võib kõrvutada kasvõi ülalesitet „Kaastundmus” ja „Tuulemaa I”. Viimane jääb kirjeldavaks-konstateerivaks hoolimata oma kalendrilisest fiksatsioonist, „minast” ja muustki konkreetsusest.

Stiiliehtis kirjeldav impressionism iseenesest ei tarvitse anda elamusarengulist-ajavoolulist luulet, kuid hetkejuhuluulet annab ta alati. Tore näide selleks on „Paysage de la Seine” (Kõik on kokku une­nägu ) oma iseseisvate üksikridadega, mis mõjuvad laia pintsliga tõmmat värvilaikudena. See luuletus on tähelepanuväärt oma hetkeliselt atmosfäärivärskuselt.

Kui säärane hetkeluule, mis kirjeldab õieti kõrvutavalt, ja mille üksikvärsse ja stroofe võib ümbergi paigutada, moodustab meid siin huvitava autentse juhuluule piirvööndi, siis kogu ala keskuses ja tipus asetseb liik, milles ajaline elamusareng omab mõjult suu­rima ja luuletuse kogu ehitust määrava tähtsuse. See ei ole mitte päris selge „Varajases lumes” (Tuulemaa), kuigi alles kirjelduste järel tuleb esile „noor naine” oma tegevusega. Kindlam pole ses suh­tes ka „Vaiksed võitlused” omas ülielavas vahelduvuses, kus segune­vad välise objektiivse aja ja „mina” seesmise elamusaja elemendid. Lõppstroofis siiski annavad mulje teatud elamuste sihile – või täpse­mini avarusse jõudmisest äkiline „näokate kui langes”, „näen”, jne. Õige puhtalt-kujutavalt esitab teatud elamuse küll „Pelleas ja Melisande”. Väline ajaline järgnevus, mis ei lahku olevikust, on siin üks värskeid ja tõhusaid mõjutegureid. Kuid „mina” siseelamuse aren­gut peagu ei näidata, kuigi on üsna subtiilselt vihjat komplitseerit meeleolulaadile „galantse” teatrisoleku kestel. Lõpp õieti suleb kõik väljavaated ja oletused tulevikuavaruse kohta, nii et luuletus kujuneb kindlalt raamit ajalõigu pildiks. Samataoliselt, kuigi üllata­vamalt, lõpeb sonett „Ootamatused”. Jutustusetoon on siin mineviku­vormi tõttu ilmsemgi – kuid siseelamuse avalam esitus annab arengumõõdud. Kui see luuletus kunstiliselt jääb kummatigi alla „Pelleas ja Melisande’ile”, siis põhjuseks on impressiivse värskuse vähesus temas.  Sonetivorm mõjub!

Pealiskaudsel lugemisel võib samas kogus luuletus „Kevade aimus” mõjuda üldse mitte kitsamas mõttes juhuluulelise meeleolu kirjeldusena ja mõlgutlusena. Kuid tõsisemal vaatlusel avastame, et siin on tegu ehtsa elamusarengut tabava ja pealegi seda elamust tule­vikku projektiva juhulüürikaga. Alul olukorra-ekspositsioon: väljas kevadvihm, ja „kaks silma lambiarga / sees tööle andunud”. Kauge­mal: „Ja vana meister Goethe / viib ringist väikesest”, mille koos­mõjul kevadsajuga „kui tarretusest riivab / järsk kohin jälle verd”. Kuni lõppstroof ütleb: „Ma usun une raugel: / mull’ valmistatud vist, veel ligidal ja kaugel / mõnd saatust imelist!” Siin on luuletuse ula­tuses antud niihästi ajamomentide järgnevus kui ka elamusarengu käik. Kui viimane ei ärata lugejas erilist pinevust, siis selles on süüdi ta nõrk pidevus, mida omakorda põhjustab impressiivse elevuse suru­mine piirat laululisisse stroofesse. Stroofide lisandamine ähvardaks aga viia tavalise meeleolutseva „hajaluuleni”, mis on üsna harilik mõne Suitsust noorema „vanapoeedi” toodangus.

Kuid neist formalistlikest tähelepanekuist tuleb kiiremini jõuda sisuliselt tähtsamate kokkuvõteteni. Asi seisab nimelt selles, et sää­rane elamusarenguline juhuluule, milles „empiiriliselt” jõutakse mul­jeile, meeleoludelt ja mõttevälgatusilt välja üldkehtivamaile tunne­tusile (maksku need kasvõi ainult poeetilise „mina” suhtes), on vähimalt Goethega tegeleva kirjandusteaduse meelest lüürika tipp üldse – ka kunstilise koguväärtuse mõttes. See näiliselt subjektiivseim lüürikaliik olevat tegelikult objektiivseim. Säärases puhtas lüü­rikas „haaratakse ese ta tuumas; tajumusi käsiteldakse puhtalt ta ole­muses (O. Walzel, Schicksale des lyrischen Ichs). Puhtas lüürikas olevat „mina” nii vähe isikuline ja subjektiivne, et ta õieti võrdub „temaga”. Just ses suhtes pakub Suitsu luule palju huvitavat. Kõik on kokku unenägu on läbini kahtlemata väga subjektiivne omas im­pressionistlikus juhuluulelises kunstis, kuid asjaolu, et temas luule­taja „mina” (rääkimata „meiest”) väga sagedasti – enamjaoltki – üldse puudub, ei tulene mitte üksi Suitsu peitmisharjumusest. Selleks peab olema ka võimalust. Olukordade vastu üleskutseliselt protestiv, tauniv ja lausa juhtidatahtev poeet ei tule läbi ilma retoorilise „meieta”, rõhutet „minata”, pöördumisteta ja hümnideta, mis kõik on subjektiivsuse ja meelevaldsuse tunnused, kuna nad ei luba inimlikku elamust jäädvustada ta tegelikumal ning ehtsamal kujul. Keegi meie luules pole küll rohkem protestinud kui Suits oma viimases kogus – kuid ta pole nii naiivne, et teeks seda agitaatorlikult-retooriliselt, mis on poeetilise subjektiivsuse märk. Enamasti ta esineb ses kogus vaid „loomuliku üksikisiksusena”, kelle igakülgne tundlikkus ainult registreerib ümbruse nähteid – kõigepealt muidugi väärnähteid, sest need häirivad enimalt kõike puhast ja tundlikku, ütleksime koguni loodusseaduslikku (vt. „Eneseteostus”). Pole siis ime, et säärase hoiaku (ehk hoiakust loobumise!) juures poeet võib peita oma „mina” ridade vahele, asjusse endisse, intellektuaalsesse valgustusse, sellega ainult suurendades oma ajalooliseltki juhuluuleliste värsside aktuaalset mõju. Ja pole ka ime, kui siin selgitet vaate­kohalt Kõik on kokku unenägu osutub objektiivseks luuleraamatuks, Elu tuli, Erni Hiire kollektivistlik ajaluule ja Henrik Visnapuu Maarjamaa laulud aga subjektiivseks ning meelevaldseks.

Ent pöördugem tagasi oma päristeemile: elamusarengulise juhu-lüürika juure. Peab nimelt märkima, et Goethe uurijad ja austajad põhjendavad tema kui lüüriku universaalset tähtsust just ta värsstoodangu suure osa juhuluulelise laadiga. Ja mis veel olulisem: arvatakse nentida võivat, et enne Goethet tuli vaid tähtsusetult harva ette säärast „puhast lüürikat”, milles esineb ajaline järgnevus, mis ei kujuta mitte olukorda, vaid saamist, elamuse kujunemist ja „kasvu”. Tõepoolest – näiteks Shakespeare’i sonetid on kõige oma mõttelise pinge juures ikkagi „staatilised”, kujutavad vaid teatud olu­kordi või õieti üht ja sama olukorda, mille temaatika on piirat, nii et elamusarengulise vahelduse puududes nende luuletuste kogumõju kipub jääma ühetoonilisekski. Aegadel pärast Goethet on aga säära­sest hädaohust võinud hoiduda palju väiksemadki lüürilised anded – kui neil on olnud närvi elamusvooluse tabamiseks. On kujunenud tea­tav instinkt ja traditsioon täielise staatika vältimiseks üksikluuletuse ulatuses. Huvitav on konstateerida, kuidas Bernard Kangro oma loodusse süvenevais ja loodust kirjeldavais Sonettides püüab vältida väga tõsist monotoonsuse hädaohtu näiliselt kui ka tõeliselt juhuluulelist laadi pööretega ja avastustega luuletuste lõpul. Siit viib küll tee ennem dramaatilise  kui   juhuluulelise   motiivistiku   keskele.

Üks teine debüütkogu sonette, nimelt Juhan Sinimäe Isamaa, on kogu oma olemuselt dramaatiline ja jutustav, vaba igasugusest „minast”. Seega jääb ta väljapoole „puhta lüürika” ja ka juhuluule piire, mis muidugi ei tarvitse kahjustada ta väärtust. Küll aga on see kogu kõige oma dramatismi juures üksluisem Kangro omast.

Sonettidega oleme siin ja eelpoolgi nii tihti tegelnud seepärast, et piirat vormi ja ulatusega luules ilmnevad juhuluule problemaatika olulised elemendid selgemini. Niivõrd kitsas vorm nagu sonett pole iseenesest küll juhuluulele soodne. Kuid näib, et elamusareng kipub kaotama oma pingsust ja selgust ka seal, kus ta võib ruumiliselt laiu­tada või kasutada stroofita vorme. Seda näitab osalt ka Kõik on kokku unenägu. Distihhon ja valgevärss igatahes pole sobivad vormid pa­rima juhuluule jaoks. Esimene neist on tüüpiline ja klassiline vorm vaatlusluule jaoks; see aga kuulub heal juhul ainult juhuluule perifeeriasse. Sellevastu võimaldab vabavärss hääle kunstnikule väga otstarbekalt pingestada, astmestada ja jumestada elamusarengut. Üks parimaid näiteid sellest meie kirjanduses on „Kiri hallis ümbri­kus” Tuulemaa lõpus. Minevikuvorm ei suuda siin mõjuda liiga ju­tustavalt, ja lõpul ta koguni haihtub. Ei või öelda, et hümniline kuulutus ja purse lõpus („Puhas ja õige õhk kus teeb terveks, / sääl on mu kodu”, jne., jne.) poleks luuletuse kestel välja arendet või ette valmistet ka loogiliselt-intellektuaalselt. Kuid veel enamal määral ta on täiesti loomulik ja vabastav tulemus eelnevate tundeelamuste hoovusist, ristlusist ja pinge ning paine kasvust linnaäärse jalutuskäigu kestel. Kogu selle ettevalmistava elamustejoone impressiivne tõe­pärasus on lüürikas raskesti ületatav teisiti kui vahest mingi teaduslik-stenograafilise meetodiga. Sellega seltsib aga ilus kunstiökonoomia – ja lõpus tunnetusi, mis on puänteerit järgmiselt: „Maailma hinge kus puhang me hinges, / sääl on me kodu”.

Kõik on kokku unenägu sisaldab vähem mitte-juhuluulet kui Tuulemaa. Areng on niisiis ühesuunaline. Seejuures aga kuuluvad selle raamatu vägagi laialdased rikkused (mis nüüdsele lugejaskon­nale kahjuks on vaid „maapõuevarad”) kaugelt suuremalt osalt hoopis vaba, elamusarengu kompositsiooniga lähemalt sidumata juhuluule alale.

Välismaailma surve ja hädaoht siseelamuste arengusoonele on millegipärast märksa väiksem Marie Underi juhulüürikas, kuigi ta sagedased maailmarõõmud ja -muredki ammendavad palju just välisest. Ent Underi instinkt elamuse organiseerimisel-kujundamisel on teissugune kui Suitsu oma. Under kuulub elamusarengulise juhu­luule meistrina rohkem Goethe ja veelgi enam Riike tüüpkonda; rea­listlikud ja impressionistlikud vaistud, mis teevad Suitsu juhulüürika tihti liigagi loomulikuks-kirevaks, on Underil märksa nõrgemad. Talle on loomulik mõne võrra „kunstlikult” keskenduda, et saavutada elamusarengu suuremat pinget ja puhtust. Seda näitab eriti veen­valt ta viimane kogu Kivi südamelt – peamiselt oma sonettidega. Kuid nende suurte süvenduste ja keskendumiste märke sisaldab juba Underi debüütkogugi Sonetid. Ses üldiselt „lahtiseks” ja meelte rõõmuliseks peetud luuleraamatus kohtab igatahes rohkem kui Elu tules tõsiseid katseid tabada sõnakunstiga „mina”   elamusvoolu ta   ühekordsuses. Ülekaalus on neis sonettides küll kirjeldus ja meeleolutsemine, kuid erandid on seda huvitavamad. „Kas?” on veel klassiline juhuluule, baseerudes rohkem mõttelisele ehitusele kui elamusmomentide järg­nevusele, samasuguselt „Rooside eleegia I-ga” Tuulemaas. Kuid „Sirelite aegu II” annab meile järsku konkreetse oleviku ühes elamuse tekkimisega, ja vallandumisega lõpul: „Taas tunnen tuksatavat noori sooni: / On nagu mind mu õitsev veri ehiks – / Ah, elada on imeliselt hää!” Tähelepandav on säärase luuletuse objektiivsus, mida, nagu kuulsime, kiidavad goethelased. Samas aga näiteks „Helged sonetid I”, mille lõpus samuti esineb hetk-pööre, mõjub kaugelt subjektiivse­mana: temas prevaleerib minevikuvormis jutustet t e g e ν u s, mitte elamuse väljaselgitamine objektiivsema kehtivuseni. See sonett on üldse rohkem pilt kui juhuluuletus. Ajalise arengu tegumoe saavad mitmed selle kogu sonetid asjaolust, et neis on minevikule lastud järg­neda olevik, nagu on muide veelgi sagedamini lugu Visnapuu debüüt­kogus Amores. Eelkäinu „Jutustamisega” ja üleminekuga olevikku igatahes saavutatakse tihti hetke ja ühekordsuse fiksatsioon. Selle tõttu on näiteks „Üllatus” ja „Kui esimesel päeval” oma elamusarengult juhuluulelist laadi, samuti „Hilissuvi I”, kus hetkelisve annab üksainus olevikuvilksatus. Elamushetki aga võib edasi anda ka puht minevikuvormiline kujutus, nagu näeme „Lahkumises” ja „Lõokeses”. Samuti kogeme jälle kord, et lihtsalt andmeline ja kirjelduslik konk­reetsus elamuse lavastuses annab ehtsamat juhuluulelist atmosfääri – näiteks „Aiad” II ja III, „Õhtud III”. Andumine võrdluste ja metafooride omavõlule aga võib juhuluulelise arengu hajutada: „Kuuvalge” muutub kahes viimases stroofis ilutsuseks, mil ei puudu küll sisu, kuid mil ei tarvitse suurt tegemist olla eelkäinuga. Võrdluste estetismi ja imažinismi mõju on suurelt osalt see, miks Siuru ja ta järelaastate ajal ei lasknud paljude nooremate poeetide toodangus areneda juhuluulel. Underi Sonettides seda ohtu küll palju ei märka.

Oma järgnevais värsikogudes ei näi Under erilist rõhku panevat „puhtama” juhuluule väljaarendusele, kuigi neis leidub huvitavat selt alalt. Verivallas tahaks peatuda luuletusel „Ma elan”, i) mis kõigist meie omaaegseist noorema koolkonna „ajalauludest” on juhuluuletu­sena kindlasti üks kõige tähelepandavamaid. „Ma elan” meenutab oma lahtiselt impressiivsuselt ja ulatuseltki Suitsu luule tegumoodi ta hilisemal järgul, kuid erineb viimasest oma siseelamuse pingeliselt kokkusurutuselt veel enam kui oma romantilise võrdlustiku tõttu. Seda elamusarengulist „ajalaulu” iseloomustab suur ja avar julgus, mis toob värskust niihästi eluläheduse suunas („Käin sama Tartu maanteed”, jne.) kui ka kaastunde ning leina seesmises läbielamises. Lõpul :„Suur viha hinges voogab: saada hääks”, jne.

Ilmsemalt „suitslik” on Pärisosas üks ülielav juhuluuletus: „Tal­vine päike”. Siin peagu puuduvad Verivalla ekspressionismisugemed, mis iseenesest pole soodsad juhuluulele. Selle asemel kohtame siin avarat panteistlikku päikese- ja elutaju ja üllatavaid momentülesvõt­teid: „Vardalt vastlibisenud kriimkirja kinnas haaranud ohjade rõnga -“, millele otse järgneb magneesiumiplahvatuslik sisemaailmavalgustus: „Juhtund, et silmi mu südames avab leinvalge lapsepõlv, kiindumus ellu ja puhtunud arm”.  Nii lõpeb luuletus.

Säärane sisetajumus ei ole küll kõige kindlamas seoses eelnenud elamusarenguga. Kuna aga viimane käib eriti luuletuse lõpposas õige vabu vaatluse radu, siis meil ei tarvitsegi lõppvälgatlust nimetada „kokkuvõtteks”: ta on antud korral vaid elamuse viimne etapp, ja pealegi kõikeavardav etapp. Väga huvitav on märkida, millise kuns­tilise tähtsuse omandab ses lõpus juhuluuleline poeetika: „j u h tund” annab oma hetkelisvega võrratu elavuse puäntile ja tähendab palju ka sisuliselt.

Rõõm ühest ilusast päevast, mis palju jutustab ja kirjeldab, nii konkreetsemalt kui ka müüdilisemalt, sisaldab ka ühe vähimalt 4-lehe-küljese luuletuse, mis on lähedaseks paralleeliks „Talvisele päikesele” ja ajalaulule „Ma elan”. See on „Raismik. Mets” oma impressiivse ja mõtliku loodusetunnetusega. Võrreldes Suitsu samasuunalise „Eneseteostusega” on see luuletus küll lihtsam ja vaesemgi intellektuaal­selt, kuid pidevam ning autentsem elamusarenguna. Lõpul on samuti jõutud lohutava üldtõe tunnetuseni: „Ning ei miskit hirmu tunda: nagu mäng see lehtepild / Suremine neile ainult uue olemise sild”.

Ent selgeminigi kui neist asjust paistab Underi kui juhulüüriku isiksus säärasest hetkelisemast ja ulatuselt piiratumast luuletusest, nagu on laulustroofiline „Talimatk” (Lageda taeva all). See on jalutuskäigu luuletus, milliseid kohtab nii palju Sütiste kogudes ja mis pole haruldased Suitsulgi. Näeme, kuidas Under siin annab küll välismaailmast saadud muljete rea, kuid ei ehita elamusarengut mitte neile, vaid rohkem lükib neid oma seesmise, pideva ja pingelise elamusjoone niidile. Lõpptulemuseks igatsus „tuule järgi”, ja välises vedurihuige selle igatsuse kiusajana. Kogumõju märksa tugevam kui Sütiste luulestet jalutuskäikudest, mis enamasti ei hooli elamuse organiseerimisest. See Underi hilisperioodile omane süvendus, simul­taanne liikumine otsekui kahel plaanil on õieti võõras ka Suitsu jalutuskäikude luulele. „Talimatkas” võimaldab süvendust ja kahe­külgset värskust mingi panteistlik-metafüüsiline närv, mil siiski ei ole palju ühist romantismi spekulatiivse metafüüsikaga ega vastavate tunnetustega.

Need tähelepanekud kehtivad väga ulatuslikul määral Underi vii­mases luuletuskogus Kivi südamelt, eriti aga ta neljandas sonetilises tsüklis, mida võiks iseloomustada pealkirjaga „Salajasi tõdesid” (nii kõlab vastava tsükli nimetus Underi luule üldvalimikus Ja liha sai sõnaks). Nende salajaste tõdede otsing ja väljakaevamine igatahes toimub sfääris, mil pole palju tegemist ei välismaailmaga ega ta ajaga. Seepärast tuleb nentida, et vaevalt keegi hakkaks siin tarvitama “Juhuluule” („gelegenheitsgedicht”) mõistet. Seda ei tarvitse teha ka meie – kuid me oleme leidnud, et elamusarenguline luule on juhulüürika südamikuks, ja tsüklis „Salajasi tõdesid” kohtab esmajärgu­list elamusarengut üksikute filosoofiliste sonettide ulatuses. ,,Mina puudub neis tihti hoopis, ja abstraktsus on üsna suur, ent värske ela­mus ja ta voolavus ei puudu. Siin on tegu mõnikord sama nähtega, mis üllatab pilku kogus Sonette an Orpheus. Need tegelevad vaid metafüüsiliste inimlike tõdedega, ja on tõepoolest lauldud muudili­sele Orfeusele – kuid mitmed neist mõjuvad siiski juhuluuletustena! Nähtavasti on sääraste kristallide tootmiseks tarvis kasvõi mõtteprimaadilistki siseelamust ..kuumendada” määrani, mil ta saab ainukord­seks oma laadilt ja sügavamas mõttes loovaks.

„Loomine” I ja II avabki kõnealuse tsükli ja on temas üks huvi­tavamalt juhuluulelisi asju. Loomiselamuse hoovus – milline sügav süžee juhulüürikale! Esimese soneti keskkohas avaldub dünaamika otseseltki: „Tõus, õnnis liikumine, paigaltnihe, / Lend tuultesse…” Teine sonett on elavamgi oma äkilisustega, mida väljendavad „äkki”, „järsku”, „välk”. „Kesk udu äkki kähe kaarnakraaks / Must välk – lööb venivasse sompu lohu” – nii kõlab algus. Muide leidub Heiti Talviku Palavikus luuletus „Ristimine”, mis lähtub samataolisest ela­musest ja huvitaval kombel tarvitab sarnaseid piltegi. Algus: „Tuld haaras välgu praksuv süütenöör”, kaugemal „üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää…” „Loomine II” aga lõpetab oma demiurgilise heit­luse kaosega üsna apolliinses selgumises: „Siis minna taas eelrõõmustelles teele, / Mis kindlalt kivine ja ääres puud”. Sellelt aluselt viib täpsalt edasi tsükli lõppluuletus „Otsast pääle”: „Teed kivist jälle laed…” Elamusarengu ehtsus on siin jälle esmajärguline – kuni irooniline puänt sõna tulevikuväljavaates annab kõigile neile meta­morfoosidele ja püüdlustele igavese ringkäigu ilme: „Kuid kord ehk juhmilt näed: et teinud uue, / Tall’ panid selga vana narrikuue”. „Uue” tähendab: uue väärjumala enesele.

On huvitav märkida, kuidas Johannes Semperi luuletuses „Koputus”, mis päädib kogu Päike rentslis, on siirdumist ühest siseolukorrast teise kujutet otse filosoofilise essee eksaktsusega, ent ometi väga elavalt. „Traktaadi” kannab siin ette mingi poeeti külas­tav vaim – muusa, nii et peateem on raamit tõsielulisema alguse ja lõpu vahele. Algusosas leidub selletaolisele inspiratsioonielamuslikule lüürikale, nagu nägime, sügavalt tunnuslik välgumotiiv: „Üks koputus, siis – nägu teispool ruutu, / eelkäija mingi, kelle järgi / välk kustki sisse prahvatab”.

Üldiselt on Semperi juhulüüriku vaistud õige elavad – ja märksa reaalsusehuvilisemad Underi omadest. Semperile on küllaltki iseloo­mustav see, et üleminekuid ja kursimuutmisi, mida kujutab palju ka Under, ta armastab esitada äkiliste hetkeliste pööretena, seesmise kärsituse vallandumistena, muide sagedasti alles luuletuse lõpul. Seda näitavad „Improvisatsioon sügises” (Päike rentslis), kus protestihüüe „Kuid ei!” saabub küll juba algusosas, „Ekvaatori all” (Tuuleratas), mille lõppstroof algab: „Ah, tõusta äkki püsti nagu mõõkjas mõte”, ja „Sügislehed” samas kogus. Juhuluuletusiks muu­tuvadki kaks viimast asja õieti alles protestihüüdest alates. Säärane äkilisv on muide kujuteldamatu Suitsu juhulüürikas, kuigi selles pole mõnigi kord puudust temperamendiavaldusist.

Teatava järskusega saabub lõpp-pööre ka „Rajus”, olgugi et ta on juba ilmsemini ette valmistet, ja et ta olulisim osa kõlbab üsna vaik­selt kontrastiks rajule: „Süda sosistab: tõde / õrn on ja tundlik kui hõde / Suurte vaikuste paos”. Vaikne, ent seda sügavam on lõppavastus ka juhulüürikana väga elavas luuletuses „Kolm kalmu” (Päike rentslis).   „Katkeb kui midagi sügavan / tõusmata pääle vee” – see on nii sisuliselt kui ka pildiliselt lähedane Suitsu „Maapao” lõpetu­sele : „kui uppuv kell mu rinnas kilatab”. Neil juhtudel võib rääkida rohkem elamuse mattumisest kui vabanemisest, mis aga õieti tõstabki nende kunstilist sugestiivsust.

„Kolmele kalmule” realistlikult elavuselt sarnane, Semperil mitte just sagedane juhulüürika näide oleks „Kojutulek” (Tuuleratas). Kuid mitte vähem ei huvita elamusarengu poetiseeringuna „Ei miski”, mis tormitseb abstraktses maailmaruumis, ja kujutab enesest õieti mingit illustratsiooni tunnetusteooria juure! Lõppüllatuse värskus – „Seisan silmili – vastu iseend” – peagu eemaldab kahtluse, nagu ei võiks siin tegu olla mingi ühekordse siseelamusega. On muide teada, et sääraseid otsingrände „mina” ja maailmaruumis varitseva „eimiski” vahel võib teha isegi filosoofilise hariduseta eneseteadvus ja et mõ­nel määral see kuulub isegi inimhinge vitaalsete tarvete ja harjumuste hulka.

Niisiis – oleme juhulüürika piirid laiendanud juba tunnetusteo­reetiliste mõlgutlusteni! Kuid endi vabanduseks võime öelda, et selleni pole meid viinud mitte piiride laiendamise tahe, vaid huvi selle liigi tippude vastu, ehtsa elamusarengu avalduse vastu. Pa­raku märkame küll, et mida „ehtsam” ja „puhtam” ja „seesmisem” on elamusareng lüürikas, seda vähem ta taotseb märkida oma liikumisi välismaailma andmete ja esemete abil. Kui see mõõtmisvõimalus aga puudub, siis võime seista juhtude ees, kus miski ei ütle, kas antud luuletus kajastab ühekordset elamusarengut või on koostet puht konstruktiivselt, puht kunstitehniliselt. Siis ilmneb see pahandav tõde, mis ütleb, et lõppude lõpuks on iga luuletus juhuluuletus!

Võib-olla peamegi siin maha jätma „juhulüürika” mõiste ja, min­nes üsna sirgelt edasi oma senist teed, hakkama jälgima lihtsalt ela­muse arendust (mitte enam arengut!) lüürikas. Kui ülemineku katseks vaatleksime Semperi „Nägemust pimedast” (Tuuleratas), mis mängib täiesti väljaspool reaalset maailma ja on rohkem allegooria-taoline jutustus kui otsesem siseelamuse kujutus – siis küllap ometi peaksime tagasi pöörduma ühekordse elamuse mõiste juure, juhulüü­rika juure! See „Koputusega” sugulaslik luuletus, mis muide samuti päädib kogu, on nimelt niivõrd sugestiivne ja elav inimliku ala­teadvuse liikuvuses, et ta tundub isegi realistlikumana mõnest välisusandmetega varustet juhuluuletusest. On ju poeedi siseelamus see „juhtum”, millel baseerub juhulüürika nagu iga muugi nimetamis­väärne luule. Nii et juhulüürika mõiste kaldub sellest kandist muu­tuma kvaliteedimärgiks: tugeva siseelamuse korral toodab poeet keskendet „juhulüürikat”, muidu aga meeleolutseb, vaatleb, kir­jeldab, analüüsib, õpetab … Võiks oletada, et vähimalt poolevõrra tababki see väide tõtt. Ainult tugev elamus suudab magnetpoolusena hoida enese suunas kompassinõela – luuletaja sulge.

Nende päris endastmõistetavate ..avastuste” illustreerimiseks kõl­bab hästi kaBetti Alveri Tolm ja tuli. Vaevalt tuleks kellelgi meele juhulüürikat otsima minna just siit – pigem võiks minna selle sihiga Alveri kirjeldavamate debüütluuletuste juure, mis on jäänud Loomingu kaante vahele. Tolm ja tuli nimelt on üsna puhas reaalsest välismaailmast, ta andmeist ja ta kirjeldusest. Kummalisel kombel aga selgub, et elamusarengu värskuselt ja autentsuselt võistlevad mitmed luuletused ses kogus Semperi ülalvaadeld tippsaavutustega ja Underi tsükliga „Salajasi tõdesid”. Viimasele on eriti lähedal avaluuletus „Ekstaas”, nagu võib aimata pealkirjastki. See metamorfoosiluule lii­gub ainult mõtestet metafooride, mitte psüühiliste otseandmete kaudu, mis prevaleerivad Suitsu juhulüürikas. Kuid liikumine ise on siin ehtis, ja lõpul saabub suurepärane tulevikkunäitav hetk:

    Kui sa nüüd minna julgeks!   Sillaks

    su ees siis kuristikud kaanduks,

    hall kivi raskeid vilju pillaks

    ja kiskjad alandlikult taanduks.

Selletaoliste tulevikuperspektiivide otsimises ja puäntina leidmi­ses seisab otse enamiku Alveri luuletuste „meetod”. Vaadatagu vaid „Ekstaasile” järgnevaid luuletusi. „Sidemed” ja „Selle ilma igav kai­nus” näitavad, et nende algupoolel on tõesti rohkem tegu otsimisega kui sunduslikuma arenguga, ja et neid   seepärast ei saa kõrvutada juhulüürilisema „Ekstaasiga”. Ent nende lõpul   saabub   vältimatu „hüpe tulevikku”, hüpe avarusse, mis sugereerib, et hüppelauaks on hetk.   Huvitav on, kuidas iseenesest staatilise „Vabaduse deemoni” lõpus oleviku grammatiline vorm mõjub futuurumina, ja seda õieti tä­hendabki: „Usklik sind nähes kõik uksed suleb, / aga su juurde kui koju tuleb / igatsev ketser ja uhke askeet”.  Veelgi tulevikuelavam on samataolise „Ühele hullule” lõpp. Ja kui flaamilikult maaliline võrd­pilt elust, pealkirjaga „Priiskaja”, lõpetab vaatega aknasse, siis see mõjub olevikuvärskeima hetkega: „ning akna taga nagu lehviv samet lööb lahti lõpmatuse panoraam”. Kahjuks seda mõju tähelepaneliku­mal lugemisel veidi diskrediteerib eelnev „kui”, mis viitab tüüpili­sele ja korduvale.   Õieti on see „kui” vastuoluski lõpp-pildi üllatus­liku elavusega, ent vahest tarvilik luuletuse stiililiseks terviklikku­seks.

Mis ütleksite inimesele, kes teile lausuks:

    „Näed sa laagritulesid, hangi,

    sõdureid nõrkemas unne?

    Meie võtame jumalaid vangi,

    keda veel keegi ei tunne.”

Teda tuleks uskuda, kui mitte olla liiga lihtsameelne. Äsjatsiteerit väiteid õieti ei olegi raskem uskuda kui seiku kolmes tõelisemas juhu­luuletuses, mis leiduvad Tolmus ja tules. Need on „Teist päeva pii­rab valge ving”, „Tuhapäeval”, ja „Päikeses”, iseeneesst vähe silma­paistvad asjad Alveri raamatu tasemel. See näitab, et tõelist juhulüüriku närvi on Alveril ses kogus vähe. Ent ta romantilise kunsti sugestiivsus on siin nii suur, et luuletuste sööstides tuleviku poole tundub peagu sama autentsust, mis on omane parimale mitteromantilisele juhulüürikale. Kogu lõpeb seda illustreerivate ridadega: „Ning seistes galeeri ninas, / käes rasketest rihmadest nuut, / ma sele­tan kauguste sinas / üht Hellast, barbaarset ja uut”. Nii elavalt ei taotsenud vanemad romantikud oma siseelamusi lavastada – või näha nägemusi.

Kahjuks ei saa ruumi piiratuse tõttu siin vaadelda romantismivaenlase Juhan Sütiste juhulüürikat, mida tal on protsendiliselt peagu sama ohtralt kui Gustav Suitsul ja samuti väga mitmesugust laadi. Ta skaala ulatub „Oktoobri kildude” (Peipsist mereni) „mina”-intiimsest ja rangevormilisest juhulüürikast kuni väga lahtise ja sidumatu jalutuskäikude luuleni. Viimane otse prevaleerib praegu Sütiste toodangus ja näitab teadlikultki puškinlikku tegumoodi. Meid siin eeskätt huvitanud kitsamat elamusarengulist juhulüürikat Sütiste pole seni palju loonud – mõnevõrra  küll  oma  debüteerimisaegadel.

Lõpetuseks tahaks Sütiste paari viimaseaegse luuletusega näidata, kuivõrd võõras on juhulüürika olemusele igasugune klassifitseerida ja konstrueerida tahtev vaatlus. S. a. augustikuu Loomingus ilmunud ..Öisel mäel” on õieti jalutuskäigu luule, stseneriiks Tartu Toome­mägi oma varemetega ja vaimutegelaste mälestussammastega. Nende pronksist tegelaste vaatlus ja nende vaimu kritiseerimine muutub aga miskipärast – nähtavasti didaktika huvides – liiga süsteemiliseks, ilma et see pakuks intellektuaalselt rohkem kui võinuks anda näiteks Gustav Suits mõnede vihjetega. Sütiste teine samataoline luuletus, nimelt „Näod” s. a. märtsikuu Loomingus, nähtavasti ei pretendeerigi enam juhulüürika hoiakule, niivõrd tugev on temas konstruktiivne-klassifitseeriv element. Mõju on seetõttu puhtam kui vaatluses „Öisel mäel”. Konstruktiivsel luulel on omad ülesanded ja teda viljelevad „moodsevaimulised” poeedid.

Juhulüürika hinnangus me aga ei peaks kunagi tarvitama „mood­suse” või „ebamoodsuse” mõisteid, sest ta peamine auahnus – inimese elava hingehoovuse tabamine – on kirjanduse üks viljakamaid auahnusi üldse.

H. Paukson

Loomingust nr. 8/1938