Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Eelmärkuseks.

Materjaliks on töö juures kasutatud alljärgnevad Fr. Tuglas’e loomingu väljaanded (sulgudes lühendid):

Liivakell I.   Teine trükk 1919 (= LK I).

Liivakell II.   Teine trükk 1920 (= LK II).

Õhtu taevas. 3. trükk 1920 (= ÕT).

Felix Ormusson.   2. trükk 1920 (= FO).

Saatus. 2. trükk 1921 (= S).

Raskuse vaim.  1920 (= RV).

Hingede  rändamine.   1925 (= HR).

Sulgudesse märgitud esimene number tähendab lehekülge, teine rida; ü = üleval, k = keskel, a = all.

     

I. Eessõna.

Stiili mõiste täpsem piiritlus kuulub nende paljude prob­leemide hulka, mida tunneb kirjandusteadus.

Vaimuteadusena opereerib kirjandusteadus terminoloo­giaga, mille eksaktsem defineerimine pole sageli mitte ainult ebamõeldav, vaid mille kaudsemgi fikseerimine on seotud olu­liste raskustega mitmesuguste valitsevate eriarvamuste näol, mis paisutavad nende mõistete sisu väga laialivalguvaks ning amorfseks.

Kirjandusteaduse leksikonist tunneme näiteks sõnu „klas­sika, romantiline, sümbolism”, mille praktiline tarvitus on väga üldine. Lähemal süvenemisel märkame ometigi, et nad sisaldavad rohkesti ebamäärast ning vaieldavat, mistõttu pole eriarvamused ja väärkäsitused ka praksises mitte alati ker­gesti välditavad.

Kui kuuleme mõningal puhul lausutavat: „See on ju päris klassikaline!” – siis võib sel teinekord iroonilise varjundiga hüüatusel jääda „sisuline külg” väga küsitavaks ning lahtiseks.

Ja et säherdune taevakeha nagu kuu on „romantiline”, siis vaevalt keegi hakkaks selle epiteedi puhul tõstma tüliküsimust.

„Sümbolismi” mõiste ümber aga valitses omal ajal täie­line paabelisegadus, mis õieti tänapäevgi veel pole rahul­davalt lahendatud.

Ka „stiili” mõiste on üsna avar ning ebatäppis, nii et te­magi ümber on tekkinud väga laialdane teoretiseeriv interpretatsioonikirjandus.

Mida tähendab õieti stiil, kirjanduslik stiil?  „Kord väide­takse, et igal kirjanikul peaks olema oma stiil; sel juhul on sõna stiil samatähenduseline väljendusvormiga.   Teinekord aga nimetatakse seaduseraamatu või matemaatika õpperaamatu vormi „stiilituks”; seejuures langetakse jälle sesse eksi­tusse, et võetakse omaks väljenduste klassid: ehitud ja alasti väljendus.  Kui stiil tähendaks vormi, siis peavad ka seaduseraamat ja matemaatika õpperaamat omama oma stiili. Vahest kuuleme kriitikut kellelegi etteheiteid  tegevat, et see liiga palju stiliseerib, et ta „teeb stiili”.” Nii arutleb stiiliprobleemi puhul Croce. Kuid viljatu oleks meil selles suunas edasi minna veel kaugemale, sest nagu näeme, on vaatlusepiirkonda võetud väga avar „kirjanduse” mõiste. Käesoleval puhul hu­vitab meid üksnes see osa kirjandusest, mida nimetatakse belletristikaks, ilukirjanduseks.

Stiili sisu määritluskatseil avaldatud lööklauseist on tuttav Buffon’i oma, mille järgi on stiil kogu isiku väljendajaks, stiil on inimene ise. See lause peab osalt küll paika, ometigi ei too ta küsimusse kuigi suurt selgust.

Peab tähendama, et oleks küllalt huvitav süvendatud teoretiseerimine stiiliprobleemi puhul iseseisva ülesandena oma­ette. Käesoleval juhul aga viiks pikem selle küsimuse juures peatumine meid teemast liiga kaugele. Seepärast võtame siin­kohal omaks tänapäeva enam-vähem üldise, konventsionaalse vaatepunkti, mille järgi pole stiil mitte ainult välise vormi küsimus, vaid teose sisundiga tihedalt seotud kirjanduslik komponent. Teatud kirjaniku stiilis ei avaldu mitte ainult ta isikupärane sõnastusviis, vaid ühtlasi – võiks öelda – kogu ta ilukirjanduslik ilmavaade, ta sõnakunsti käsitus.

Olgu veel kord rõhutatud, et tarvitades sõna „kirjandus” teadagi mõistame selle all ikkagi kitsamalt piiriteldud ilu­kirjandust”, millel on oma eriliste ülesannete ning taotluste kõrval olemas ka oma erilised stiilielemendid võrreldes igasu­guse muu otstarbekirjandusega. Neis ilukirjanduse spetsiifilistes stiilielementides avaldubki kõige kujukamalt see kuristikuline vahe, mis lahutab teadusliku teksti sõnakunstist.

Suurt selgust toob sesse küsimusse O. Walzel’i s i s u n d i ja kujundi (Gehalt und Qestalt) vahekorra käsitlus, mil­lest olgu siingi esitatud paar mõtet. „Sisundi edasiandmiseks võib luulekunst kasutada mõistelist sõnaväljendust, seega teaduse väljendust. Kuid nii ei erine luule kaugeltki mitte teadusest, kui ta piirdub kuivade, mõisteliste sõnadega. Kunstiks saab ta vaid siis, kui ja mil määral ta on oma tunnetus-, tahte- ja tundesisud esile toonud meeleliselt mõjuval viisil, kui ta need sisundid muudab kujundeiks.”

Väga huvitav ning oluline on edasi O. Walzel’i tähelepa­nek võrreldes muid kunste nende väljendusvahendite poolest kirjandusega. „Nimelt võivad muud kunstid oma sisundit esile tuua üksnes meie meeltesse mõjumise kaudu, nii siis ainult kujundi kaudu. Seetõttu on nad kaitstud ohust, luule­kunsti sarnaselt küll tahta harrastada kunsti, kuid tegelikult pakkuda vaid teadust… Tahab kirjanik tõesti kunstikeelt kõnelda, siis peab ta sõnas loobuma mõistelisest ja tohib püüda mõjuda ainult kujundi kaudu. Luulekunst toimib ikka mõlema vahendi abil, mõistelise sõnaväljendusega ja sõna meelelise mõjuga. Mõlema vahendiga teeb ta meile käsitata­vaks oma vaimse (mõttelise) sisu ja kujundi. Kahesugusel teel väljendub järelikult luulekunsti sisund. Esiteks mõiste­lise keele, teiseks kujundi kaudu, meeltesse mõjumise kaudu.”

Kui peame meeles esitatud kirjandusteoreetilised tähele­panekud teadusliku ja luulekeele vahekorrast, siis on ilukir­jandusliku stiili mõiste meile hoopis lahedam, konkreetsem ning meil on käes valgusläte, mis mitmeti kergendab orien­teerumist stiiliprobleemi keerukas ning sopilises labürindis.

*

Käesolev kirjutis on katse analüüsida Fr. Tuglase ilukirjanduslikku stiili, s. t. jälgida tema üksikuid olulisemaid stiilielemente, mida üldjoonis võib liigitada puhtkeelelisiks ja kunstilisiks.

Need kaks rühmitist, millesse mahuvad kõik üksikud stiilisugemed, hoiame teineteisest enam-vähem lahus, kuigi neil on mõningaid kokkupuutepunkte. Nii näiteks võiksime keelemeloodiat ja -rütmikat vaadelda küll ühes kui teises grupis.

Illustratsiooniks nimetame esimesest rühmast selliseid stii­lielemente nagu „õigekeelsus”, suhtumus keeleuuendusse, sõ­navalik, lauseehitus, isikupärane sõnastusviis jne.

Teise rühma kuuluvad mitmesugused kõnefiguurid: meta­foor, metonüümia, võrdlus, hüperbool j. m. m.; lausefiguurid nagu sõnakordus, parallelism, gradatsioon, retooriline küsi­mus ja hüüatus jne.; väljenduse lihtsus või koormatus; sõna­line mõistelisus või sensuaalsus j. m. m.

Alljärgnevas vaatleme lähemalt neid mitmekesiseid stiilielemente Tuglase ilukirjanduslikus proosas.

Alustame puhtkeelelise poole käsitlusega.

     

II. Fr. Tuglase keel.

Tuglas asub ilukirjanduse näitelavale „Noor-Eesti” ühingu liikmena, s. t. ajajärgul, mil meie kodumaa mõtte- ning vai­muilmas üldse, eriti aga kunstielus võimule tõusid tõsiharitud, üllamad põhimõtted, mis tihedalt koondatud lipukirja: enam euroopalist kultuuri!   See on juba mitmeti julgustav eeldus.

Isa Jannsen oma perekondliku patsutamisega „ausa lu­geja” õlale kuulus kaugesse minevikku. Ka naiivne rahvusromantik Jakob Pärn oli eesti soost „parunit” taga ajades veernud ebakuuldavasse kaugusse oma „aurutõlla” nimelises sõidukis. Küll tuli aga veel nooremal generatsioonil energi­liselt võidelda venestusajast pärit olevate „kultuuraliste” pub­litsistidega, ohjeldada nende sallimatut „asjatundlikkust” kunstiteoreetilisel kui ka keelelisel alal ning kärpida nende pidulik-saterkuublikud i s m u s e d.

Juba oli Johannes Aavik alustanud oma suurejoonelist keelekultuurilist tegevust, mille äratav mõju oli aastate eest kahtlemata palju tunduvama tähtsuse ning suurema viljakusega kui tänapäev, kus meie kirjakeel on üldiselt enam arenenud ning omandanud mõndapidi juba staatilise ilme.

Nii siis: Tuglas debüteerib kirjanikuna ajal, mil meil muu hulgas osati juba olla mures ka eesti kirjakeeles seni valit­senud kõige mitmekesisemate puuduste pärast. Tunti valu­sasti keele üldist paindumatust, leksikaalset vaesust, mõiste­list ebatäpsust ning varjundivähesust kui ka rohkeid gram­matilisi vääratusi nii vormi- kui lauseõpetuslikul alal. Pole siis ime, et need seigad sundisid Tuglast liituma „Noor-Eesti” päevilt pärineva keeleuuendusliku liikumisega, mis on täht­saimaks teguriks selle tänapäeva eesti kirjakeele kujunemisel, mis on peajoonis jõudmas lõplikku faasi.

Kuid kirjanduskultuurilisest vaatekohast on olulisim, et tunti juba mõningal määral meilgi kirjandusieoreetilisi prob­leeme, oldi teadlik sõnakunsti ülesandeist, mis mõnikord võivad olla ka kõrgemad, kui et ainult lihtrahvale ajaviiteks pakkuda mõnusaid, tahedaid „lugusid” sündinud või sündi­mata asjust.

Kui „Noor-Eesti” päevil J. Aavik eeskätt teoreetiliselt asus eesti kirjakeele kultiveerimisele ning üllastamisele, olles seega meie n. n. keeleuuendusliikumise rajajaks, siis tegelikult sü­vendasid seda keelekultuurilist tööd just noorema põlve loo­vad kirjanikud. Tähtis koht selles töös kuulub Fr. Tuglasele kui valitud, peenendatud keelestiili viljelejale, – on ju puhtlingvistiliseltki vaadeldav keel oluliseks stiilielemendiks ilukirjanduses.

Tuglas on „keeleuuendusest” omaks võtnud kõik selle olulised paremused, seejuures eriti äärmusse sattumata. Teo­reetilise keeleuuendusega paralleelselt on käinud ka Tuglase järkjärguline, pidev keeleline arenemine.

Kui tänapäev loeme mõnda vanemat Tuglase teksti, siis ei tundu meil selles enam mingit keelelist „modernismi”. Võib olla koguni vastupidi, sest vahepeal on meie kirjakeel käinud läbi pika arenemistee ning mitmed „uuendused” ei kanna enam seda nime. Kui aga näiteks novelli „Vabadus ja surm” esimeses trükis (Noor-Eesti V album, lk. 141, 8 ü) loeme: „Säält oli ta tormisil sügisöil veripunast valgust vahutavile lainile langetanud…”, siis on need neli i-mitmust, millest kolm meie tänapäevase grammatika seisukohalt „valed”, väga huvitavad kirjakeele-ajaloolised dokumendid. Tookord pidi i-mitmus olema küll alles väga uus ning võõras nähtus meie keeles, et tema tegelikul rakendusel ühes ainsas lauses nii palju võidi „eksida”. Kuid pole midagi imestada, sest meil puudus ju siis alles grammatika, kus kõnealune probleem oleks olnud käsiteldud.

Tookord aga oli kirjanikul i-mitmusega oma kindel tead­lik ilukõlaline tagamõte, mida oli vaja läbi viia ka gramma­tika abita. Ja see ongi asja tuum. Sest vigu üksikasjus on alati aega parandada, palju olulisem on, et pääseks maksvusele mõni uus, ühtlasi paremuslik põhimõte. Lühendatud mitmuse küsimuse otsustas põhimõtteliselt just ilukirjandus, sest tema kaudu on ta saanud harilikuks, üldtarvitatavaks keelendiks. Alles hiljemini uurisid seda küsimust lähemalt grammatikud, püstitades vajalised üksikasjalised normid, mille järgi uutes trükkides kõrvaldati varemini sündinud vääratused. Nii näi­teks on ülalpool illustratsiooniks toodud Tuglase lauses üld­maksvate normide järgi vigadeks osutunud vormid paranda­tud novelli III trükis (v. Saatus II tr. 1921, lk. 85, 11 ü).

Uuemal ajal on Tuglase keeles lühendatud mitmuse tar­vitus üldine, kuigi mitte liialdatud. Nii võime seda leida sa­geli ka lähedas naabruses d-mitmusega. Näib, et ühe või teise mitmuse tarvituses on käidud vaheldusrohkuse ning rütmikuse põhimõtte järgi. Ja kui mõnikord kohtame vigu i-mitmuse vormides, isegi uuemais tekstides, näiteks: liiva­kõrveis, kellu, juuksist, armastavis (silmis), i n i m l i k u i l jne., siis ei tarvitse see seik meid just heidu­tada äsja esitatud kaalutluste põhjal. Kindlasti polnud mõne aasta eest n i i tähtis, kas õige vorm on kellu või kelli, kui see põhimõte, mis lubas lühema ja i l u s a m a vormiga asen­dada sõna kellasid. Seda laadi põhimõtteid on süven­danud ning propageerinud ka Tuglas, ja eks ole seegi küllalt tähelepandav ning hinnaline teene.

Omaks on võtnud Tuglas ka lühendatud partitsiibid: viksit, rullit, avat, külvat, allalast, saand, jäänd, näind, ulatand, puuderdet, purustet, ülendet, toetet, vajutet jne. Ja ei või öelda, et Tuglase teksti lugemisel see grammatiline „ebaseaduslikkus” mõjuks kuidagi eksitavalt. Võib-olla just vastu­oksa: me märkame, kuidas mõningad lõuna-eesti murdejooned meie kirjakeelt ilustavad.

Kõneldes partitsiibist peame esile tõstma ühe iseärasuse, millele on kirjanik truuks jäänud kuni viimase novellikoguni „Hingede rändamine”. See murdeis esinev, kuid kirjakeeles täiesti taunitav keelend esineb ainult Tuglasel, kannab nagu mingit puht-tuglaslikku ilmet, nagu võime ta keeles konsta­teerida mõningaid muidki säherdusi sugemeid. See on tugeva­astmeline n u d (- nd) partitsiip. Näiteid: k a h t l e n d, vaatand, ei oskand ega julgend, algand, är­kand, ruttand, hüppand, ootnud, ootand jne. Üllatavalt seevastu malland (S. 79). Tuglase ortoloogias märkame mitmeid kobamisi, vormide varieerumisi; on proovitud üht kui teist, et hiljemini mõne kolmanda juures peatuda. See on täiesti loomulik ning mõistetav, arvestades meie kirjakeele pidevat arenemist. Kõne all oleva keelendi tarvitusele on aga Tuglas truuks jäänud, hoolimata fikseeri­tud normidest.

Kuigi peab möönma, et need tugevapingelised partitsiibid lisandavad keelele mõningat rütmikust ning musikaalsust, teevad mõned sõnad energilisemaks, lõpphindes peame selle tavalisest keelepruugist kõrvale kaldumise ometigi märkima mingiks vaevalt põhjendatud kapriisiks. Sest on ju ka „õi­gekeelsus” küllalt oluline stiilielement, mis kord-korralt ikka enam nõuab eluõigust, mida stabiilsemaks ta muutub.

Ilmselt puhtkõlalisil aluseil esineb paljudes töis 11e-allatiiv (kaasrõhulise silbi järel): otsuselle, kaugeile, lilledelle, madalaile, mööblille, eemalle, eneselle, rahvaile jne. Nii näiteks on ll-allatiiv tarvitusel „Felix Ormussonis” ja „Saatuses”.

Et aga selles küsimuses vaistlikult alati ei saa õigesti orienteeruda ning sisekaolised sõnad reegli keerukamaks teevad, kui alguses näib (reeglipärane on 11 e ainult kaasrõhulise silbi järel), siis on seletatavad ekslikud kujud, nagu: sinetavalle (FO 17, 5 ü), sügavamalle (FO 110), kauguselle S 15, 7 a), ilmalle(!) – (RV 11), julgetelle (S 85, 5 a) jne. Vastuoksa aga: rüütlile (FO 53, 14 ü), lammastele (FO 76, 10 ü), Johannesele (FO 84 k).

Otstarbekohane on, et keelereeglid oleksid võimalikult lihtsad ning kerged. Nähtavasti on siin Tuglaski otstarbeko­hasusele ohvriks toonud ilukõla, sest „Hingede rändami­ses” registreerime sõnavorme: sambale, raamatule, kaugele, astjale, eemale.

Kõneldes Tuglase keelelistest iseärasusist, mis lugemisel oma sageda kordumise tõttu otsekohe silma puutuvad, ei pääse mainimast, et ta peaaegu üldse ei tunne adjektiivset pronoomenit mingi, vaid tavaliselt asendab seda iseloomult substantiivne miski (sellest tuletatud ka miskisu­gune):

„Ei miski häält ega miski kuma kustki poolt” (S 15, 10 ü).

„Tundsin hirmu, aga ka miski usaldust selle koletise vastu” (S28, 9 ü).

„M i s k i magus aimus valdab mind” (FO 22, 17 ii).

„Μ i s k i hoog on must üle läind” (Fü 23, 16 ü) …polnud nimelt miskit „vahekorda”…” (FO 101, 9 a). „…miskisuguse kohase eluenergia…” (FO 122).   „…miskisuguse mõtte kujul…” (FO 134).   Ja nõnda edasi.

Alles „Hingede rändamises” esineb juba mõnikord mingi:

„M i n g i   valu  läbistas   printsessi  keha…”   (HR  31,  12 ü). „…kimp mingi looma luid. …” (HR 106, 5 ü). „M i n g i külm, helehall… valgus” (HR 144, 16 a). „…kuulis… mingit rütmilist rabinat…” (HR 144, 10 a). Ja isegi: „Μ i n g i jalgu läheb mööda…” (HR 165, 2 a).

Ometigi pole järjekindlust siingi: „Οn see miski eksi­tus…” (HR 150, 13 ü). „Μ i s k i aimus viirastub mulle, miski mõte, miski kohutav mälestus” (HR 150, 6 a) – ja just töis, mis selles kogus kannavad kaugemaid aastaarve.

Ei saa salata, et mõjuvad küllalt eksitavalt säherdused ebaõiged sõnavormid muidu nii laitmatus, mitmeti eeskujuli­kus keeles. Seepärast olemegi nii pedantliku üksikasjalikku­sega peatunud selle näiliselt kõrvalise seiga juures. Järgne­vate trükkide kohuseks on tingimata kõrvaldada sellised mo­tiveerimata erinevused. Kahju ainult, et selleks kulub vist veel palju aega, kuni jõuame nii kaugele.

Samuti võõrastav kirjakeele seisukohast, kuid tüüpiline Tuglasele on sõnavorm ümber (pro ümbert) sellistes ühendustes kui:

„Kätega pää ümber kinni hoides” (LK I 81, 9 ü). „… nende naer võttis üksteise ümber kinni, tantsis ja keerles…” (LK II 125, 5 a). „… all istusid noormees ja tütarlaps üksteise ümber hoi­des…” (LK II a). „Ja naine võttis noormehe kaela ü m b e r kinni” (LK II 17, 12 a). „…kuna üks herra ja üks hulgus hellalt ta kaela ümber hoidsid” (RV 83, 1 a). Ja leidub küllalt veel teisigi vas­tavaid näiteid.

Eespool tõstsime esile mõningaid tüüpilisi ning stereo­tüüpseid keelelisi iseärasusi, mida märkame Tuglase stiilis. Tungida aga üksikasjaliselt tema õigekeelsusse ei ole käes­oleva kirjutise huvialaks. Ka üldiselt – otsida üles ning registreerida kõik keeleveacl, õigemini kõrvalekaldumused õigekeelsussõnastikust eesti lähema mineviku belletristikas. millel puudub alles keeleajalooline huvitavus, oleks täiesti viljatu vaev. Et aga „vigu” leidub tõepoolest rohkesti, pole mitte imestada, kui silmas pidada meie sanktsioneeritud õige­keelsuse väga lühikest iga.

Kahtlemata võime vigu kõige ebavaieldavamas mõttes konstateerida ka Tuglase õigekeelsuses peale juba puuduta­tud nähtuste (kas või näit. sõna oma deklineerimine igas tä­henduses; vääratused sõnade kokkukirjutuses; germanistlik sõnade järjekord lauses, millest allpool lähemalt, j. m. m.). Ilmselt peame aga paljud õigekeelsuslikud ebajärjekindlused ning „kobamised” kirjutama mingi keelevormide proovimise arvele, mis mõne aasta eest, mil puudusid üldtunnustatud normid, oli igale kirjanikule tülikaks paratamatuseks.

Kui näit. tänapäeva õigekeelsuslik grammatika lubab mõ­ningal juhul omastava käände koonduslikku d-mitmust (jalge, silme, rinde, mida Joh. Aavik soovitab võtta tarvitusele ka ül­diselt, näit. „ajakirjanike kodu”), siis tuli varemalt kirjanikul endal leida midagi lühemat mõnikord liiga pika vormi sil­made asemele. Nii loeme Tuglasel: „…kuid siis sündis nende pärani silmi ees midagi…” (S 71, 11 ü). „. . . tun­dis silmi ees… tulesädemete lendu” (S 73, 9 a). „naeratavi silmega (HR 10, 9 a). „Felix Ormussonist” leiame nii e- kui i-mitmuslikku genitiivi: „Inimesed … tõsta­vad käsi… silmi ette… (FO 22, 5 ü). Kuid seevastu: „Mu silme ees…” (FO 51 k). Nüüd pole meil enam vaja analoogilisel juhul säherdusel kombel kobada, sest tun­neme vastavat reeglit, mis normib selle küsimuse.

Nagu juba tähendatud, pole Tuglas keeleuuenduses eriti äärmusse läinud, kuigi ei puudu siingi mõningad katsetused. Selles mõttes kõige radikaalsem on Tuglas oma mõtete ja meeleolude päevikus „Marginaalia” (1921), mis manab meelde selle järgu meie kirjakeele „endaotsingus”, mil moe­asjaks sai võru murre. Olgu sellest perioodist alljärgnev juhuline keeleproov:

„Yhen suhten erineb esteetilise kultuuri ajalugu põhjalikult aine­sse kultuuri ajaloost. Kuna näiteks tehniline edu ise omad saavu­tused kõrvale heidab ja ära hävitab, nende asemelle täielikumaid iuvven, nõutakse kunstide ajaloolt, et iga ta ajajärk lõpuni kujunend väärtuslikku pakuks, mis jääks maksma, hoolimata kõigest pääletulevast uvvest” (Marginaalia, lk. 11).

Lõuna-Eestist võrsunud kirjanikkude ringkonnas liikus kord lühikest aega protestivaim meie kirjakeeles ainumaksvaks kujunenud põhja-eestilise murde vastu. Rõhutati, ja mitte päris aluseta, mitmeid lõunamurrete paremusi, peami­selt eufoonilisel alal, mida ka tegelikult taheti istutada kirja­keelde. Kuid nagu igale revolutsioonilisele liikumisele järg­neb mõningane reaktsioon, nõnda ka siin. Sest praegu ei vil­jele meie prosaistidest enam keegi võru murret, välja arvatud mõned üksikud leheküljed naturalistlikku proosat, kus mõnel võrukesest talupojal lubatakse kõnelda oma puhast „emakeelt”.

Kuigi osalt selle tagasitõmbumise peame kirjutama õigekeelsussõnaraamatu „diktatuuri” arvele, mis teatud määral endast sõltuvaks teeb iga kirjaniku, kas või juba tiraaži mõ­justamise kaudu, ometigi tuleb meil arvestada ka seda fakti, et kirjanikud ise on tüdinud igavesti otsisklemast ning vali­mast mitmesuguste keelendite rägastikus, mis märksa rasken­dab vaba loomistööd. Selles mõttes oli õigekeelsussõnaraamat teretulnud abiline esijoones just meie kirjanikele. Täh­tis on, et püstitati peajoonis õigekeelsuslikud põhimõtted, millest vähemolulised on mõningad kõrvalekaldumused ük­sikasjus.

Kõik öeldu on maksev ka Tulgase kohta.

„Marginaalia” keel on erandlik, on kui mingi lühike kaa-sasammumine moega. Kuid nagu teada, pole ükski mood püsiv.

Igatahes on Tuglas hiljemini loobunud nii n-lõpulisest inessiivist, 11e-allatiivist (nagu nägime juba eespool) kui ka gemineerunud v-st pika u asemel (uvvest – uuest).

Ka y-i pooldajaks pole Aavik suutnud teda võita. Pole ka ime: peab tõesti raske olema kedagi veenda nii ebela argumendiga, nagu võiks üks kirjatäht olla „suursugusem” teisest!   Ent see asjaolu pole juba enam keelelisi küsimusi.

Lõppeks oleks teatud määral huvitav peatuda veel küsi­musel, kuivõrra kaldub Tuglas kõrvale fikseeritud keelenormidest uusimal ajal. Selleks vaatleme ta viimast belletristilist koguteost „Hingede rändamine”, mis ilmus pärast „Õige­keelsuse sõnaraamatu” teise trüki I osa (kuigi samal 1925. a.). Olgu riivamisi mainitud, et umbes samale ortoloogiale on kirjanik truuks jäänud ka oma veel hiljemini ilmunud eksootilisis reisikirjus, mille lähem vaatlus ei kuulu käesoleva töö raamidesse.

Et õigekeelsussõnastik ise on esijoones keeleuuen­duslik nähtus, kuigi enam stabiilsust ning „staatikat” pool­dav, siis ei ole Tuglase uusimas keeles märgata palju „ebaseaduslikku”.

„Androgüüni päeva” esimesel leheküljel märkame sõna­vorme: avanend, unustand, avat (HR 9); siis hilje­mini Tuglase tüüpilist „pingset” vormi kah tl end (HR 41, 14 ü); siis pidule (mille puhul on küsitav, kuivõrra parem ehk otstarbekohasem on üldse hilisem paralleelne ho­monüüm peole).

Ja selle vähesega olekski vist ammutatud kõik põhimõtte­line (pole palju!), sest vaevalt on meil alust oletada mingi: sihilikkust näiteks vormes: liivakõrveis (HR 9, 3 a) või kellu (HR 44, 11 ü). Nii siis õieti piiratud on Tuglase põhimõttelised lahkuminekud õigekeelsussõnastikust. See on rõõmustav nähtus, sest ta tunnistab juba meie kirjakeele mõ­ningat küpsust.

„Punase pliiatsiga lugedes” leiaks siin-seal veel ühte kui teist, kuid see oleks juba tungimine õigekeelsusgrammatika valda, kes loodetavasti ise tarvitab oma sõnaõigust võimalik­kude uute trükkide puhul.

Kõneldes Tuglase keelestiilist ei pääse mööda ka tema lauseõpetuslikest iseärasustest. Need on tihedasti seotud kogu ta kirjandusliku laadiga, mis peamiselt – nagu näeme hiljemini – on määratud lugeja meeltele.

Jutustav, enam mõtteline külg, mis sündmustikku edasi viib, põnevust loob ning uudishimu äratab selle kohta, milliste lõpplahendusteni jõutakse teose lõpus ehk n.-ö., „mis kel­lestki hiljem sai”, on nihutatud tagaplaanile. Seepärast puu­duvad pikad, komarohked laused, millel tavaliselt omane mingi kiirustav, tõttav, dünaamiline iseloom. Ja semikoolon on Tuglase lauses väga haruldane kirjavahemärk.

Tuglase lause on lühike, kindel ning selgejooneline; tempo väga aeglane. Rohked punktid sunnivad lugejat igal sammul peatudes imetlema või vähemalt tähele panema iga värvikül­last looduspilti või imeväärse meisterlikkuse ning usutavusega edasiantud ebamäärast, sõnulseletamatut meeleoluvärinat.

„Õieti ongi Tuglase stiil ta lauses,” väidab J. Semper, „sest see on iseseisev esteetiline üksus, tervik, mis elab ise­seisvat elu veel siis, kui ta on välja kistud lauseühendusest. Ennem kui Tuglase novelli kohta, võib ta üksiku lause kohta öelda, et see on organism.” Ja sellele väitele leiame tõen­dust igal Tuglase leheküljel.

Tuglas ei jutusta, ei püüa lugejale tema intellekti kaudu tea­tavaks teha mõnd reaalelust abstraheeritud, tervikuks kom­poneeritud sündmustikku ning järjestada sellele vastavalt üks­usest voolavaid pidevaid fakte. Pigemini on ta maalija, kes loeb oma sõnakunstilise sisundi pertsipeeritavaks konkreetsel teel lugeja meeltesse, esijoones nägemismeelesse mõjumise kaudu. Ja see sünnib luhikesis lausetervikuis nagu mosaiigi osistes.

Kui Tuglase iga lause juba on nagu mingi tervik, siis veel enam võime seda öelda paarist-kolmest liitosast moodustatud lausegruppide kohta, mis moodustavad üldises kontekstis enam-vähem võrdselt jaotatud autonoomsed ühikud.

Sellest asjaolust on tingitud need sagedad pikad pausid igal leheküljel, mis valjul lugemisel eriti toovad keelde rütmikust, musikaalsust ning alateadlikult sisendavad lugejasse mingi pidulik-poeetilise harduse.

Väliselt paistab silma see paarilauseline iseseisev orga­nism väga sagedasti ning mõõdetult esineva uue rea tõttu, nii et Tuglase proosateksti paljal vaatlusel võime eraldada nagu mingeid üksikuid „salme”.

Et see nähtus kordub kindlate perioodide järgi, et tal on olemas oma stereotüüpsed tõusud ja mõõnad, siis mõjub ta peaaegu vaba värsina, kus ainult riimile on valitud asendaja.

Igatahes pole Tuglase proosa keelel midagi ühist tavalise enam-vähem „naturalistliku” proosakeelega. See on pige­mini mingi erakordne pühapäevakeel, mida ta piduliku rõivastuse järgi võib nimetada ornamentaalseks. Olgu eel­toodu tõenduseks alljärgnev katse „Felix Ormussonist” (41):

1. „Μa istun kodus poolpimedas toas allalastud rullgardiinide taga ja katsun mõtelda. Eesriide alt langeb valgusjoon nagu tuline mõõk üle mu käte ja põranda.

2. „Alt hakkavad ühetoonilised klaveri hääled kuulduma. Nad tungivad mu mõtete loidu lainesse, täites need sumbunud ja maha­surutud kuminaga.

3. Εi, nüüd tundub veelgi üksindasemalt ja raskemalt. Ma tõusen, tõmban eesriide üles ja istun aknalauale.

4.Kõik värvid ja jooned paistavad äkki silmipimestav-teravalt otsekui mosaiikpildid.

5. Aed näib miniatuurne ja perspektiivitu siit vaadates. Sa­jusest närbunud vahtralehed ripuvad alla nagu punasest vasest plaa­did. Keskpäevane päike liugleb nende üle vereva kumana.

6. Kesk kollase liiva sõõri sätendab samba otsas peegelklaasine muna.   Sõõri ümber õitseb lilluba.

7. Eemal õunapuu all on hein niidetud. Kuivad heina kaarta valendavad kui hallid lained.

8. Ja veelgi eemal läigib endiselt tumesinine järv tumeroheliste randade vahel, siniste ja violettide puusalkadega keskpäevase hääletuses.

9. Ning üle kõige põudne taevas, mille piimases rauguses juba miskid roostesi toone hõõgub.”

Esitatud meeleolupildis, mis peagi muutub Tuglase tava­liseks maastikumaaliks, on eraldatud 9 enam-vähem ühtlast kärbet, mille sümmeetria on teadagi kunstlik. Peatused um­bes võrdsete vahemaade järgi on valitud vabalt, kuna neil puudub vaieldamatu süntaktiline õigustus. Ometigi on nad võimalikud Tuglase mosaiikses kirjelduses, kus puudub kon­teksti vali, kindel pidevus, vaid kus iga pildike on iseseisev tervik, nii et võimalikud oleksid mitmed ümberpaigutused.

Nende peatuste kaudu saabub keelde mõõdetud meetrika, tekib kindel rütm, millest võidab keeleline musikaalsus, mida ongi taoteldud. Võib-olla on seejuures tahetud ühtlaseks sti­liseerida ka lausete välist ilmet ning sellegagi ehk on osa.: seletatav nende ühemõõduline sümmeetria.

Tavalise lauseehituse ning -asetuse järgi võiksime eeltoo­dud näites piirduda ainult kahe järguga, mida alustaksime uuest reast. Ja see sünniks täiesti loogiliselt, ilma et me see­juures väärataksime süntaktiliselt.

Koondatavad on järgud 1, 2, 3, kus sõnastus on enam tunderõhuliselt meeleoluline. Siin kõneldakse Ormussoni üksindustundest ning hingelisest depressioonist, mida intensii­vistavad laia avarust kitsendavad „allalastud rullgardiinid” kui ka alt kuuldavad „ühetoonilised klaveri hääled”.

Uus järk algab eesriide kõrvaldamisega, mil avardub pers­pektiiv ning köidab seevõrra vaatleja nägemismeele, et tal pole enam aega jälgida oma hingelist seisundit, imetella oma meeleolutsemist, vaid kogu tähelepanu koondub välisilma. Ja järgneb asjalik maastikukirjeldus, vähemagi meeleolulise sen­timentaalsuseta.

Nii moodustavad järgud 4, 5, 6, 7, 8, 9 teise grupi, mille võiksime koondada pidevasse tervikusse, lõhkumata teda enne lõppu uute kärbetega.

Sedaviisi kirjutab näiteks Turgenev, kes ei jaota „stroofi­desse” oma „luuletusi proosas”, vaid kelle väga artistliku poeetilised loodusekirjeldused voolavad sujuvalt, kunstlikkude: eitusteta tervete pikkade lehekülgede ulatuses.

Et Tuglase stiilis üldiselt leidub rohkesti isikupärast, siis on tema lauseliseski sõnaseadmises kujunenud mingi omapä­rane tehnika ning virtuooslikkus, mille ta on omandanud aas­taid kestnud harjutuse teel.

Seda teadlikku vormiharrastust tunnistavad juba „Liivakellas” leiduvad väikesed algelised etüüdid, pärit Tuglase varaseimast loomeperioodist. Need on huvitavad stiiliharjutused, luuletused proosas, millel ei puudu isegi riim, kõnele­mata muist sõnakunsti tehnilisist vahendeist nagu näit. alli­teratsioon ja assonants, mis kõik on määratud sõnastuse eu­fooniliseks instrumentatsiooniks. Olgu selle tõenduseks alljärgnev etüüd (LK II 134).

Kaldasel teel.

Tumeneb vesi.   Veerevad vaikselt punakassinised vood. Magavad tuuled.   Sumedalt ärkavad üksikud õhkude hood.

Purpurpunaselt veeremas päike.   Kustub ta viimane kiir. Üksinda lõõmab veel metsade ladvul tukkuva pilve piir.

Raugemas lained.   Kiirgavad pisarad punaste mõlade pääl. Üksinda tõuseb, kajab ja kustub kaugete kellade hääl.

Väljadelt venivad tööliste read, kuhu jääb pooleli ee. Üksinda õhetab õhtuses ehas tolmune suvine tee.

Kasvamas lühike suvine öö. Unistab aias õunapuu. Helendab õrnas udulooris madal ja kitsas poolkuu.

Esitatud näide on ilmne tõendus sellest, et Tuglase vormikultus on väga varane, on tihedas seoses ta individuaalse kirjanikuilmega. See on midagi loomuomast, orgaanilist, mida võis kirjanik küll teadlikult arendada äärmuseni, ületa­matu täiuseni, kuid mitte kunagi ainult väliselt oman­dada, kunstlikult külge harjutada. Tundub, et Tuglasele oli algusest saadik instinktiivselt selge ilukirjanduse puhtkunsti­line olemus ning sellega koos ta kaks poolt, s i s u ja ν ο r m, m i s? ja k u i d a s?, mis on teineteisest tihedalt läbi kasvanud.

Tuglase ilukirjanduslik proosakeel erineb tavalisest keelest ta erakordse valituse, pidulikkuse ning retoorilise paatose tõttu.

Kuid Tuglas lubab oma ornamentaalses proosakeeles va­badusi ka selliste normaalkeelest kõrvale kaldumiste näol, mida harilikult leidub vaid seotud kõnes.

Nii armastab ta mõnikord ebaharilikku sõnade järjekorda, n. n. inversiooni, millest siinkohal mõned näited:

„Imestas kaudu une, et ärkas täna siin.. .” (HR 9, 12 a). „Värises  roosa   valgus  kaudu   Androgüüni  laugude…” (HR 10, 12 ü).

„Näen pilte maadest  kaugetest ja aegadest  laidudest…” (HR 149).

„All punase kalju, ääres vaikiva vee olen istund pa! . päivi” (HR 153).

„Rannus lamas, rusikad hambaid  vastu vajutet” (S II! 84, 10 a).

„JuIgelt ja rõõmsalt läks Villem   kaudu   metsa…”   (S II 95, 3 a).

See ebaharilik sõnade järjekord, mis käib meie harju­muste vastu, teeb nagu iseendast lugemistempo pisut aegla­semaks, sunnib lugejat sõnastuses puhtmõistelise kõrval enam tähelepanelikult nägema ning kuulma ka sõnu endid, mis jää­vad nagu järele helisema veel siis, kui neist juba on mööda jõutud. Ja niigi saab lause sisuline külg meelte kaudu nagj „konkreetsemaks”.

Nagu eespool juba nägime mõningaid ebavaieldavaid vormiõpetuslikke vääratusi Tuglase keeles, nii leiame ilmseid vigu ka süntaktilisel alal. Eriti rohkesti esineb mitmes teo­ses veel „vanamoodne”, kaugest minevikust pärinev germanistlik predikaadiasend lause lõpus. Selleks mõningaid näi­teid „Felix Ormussonist”.

„Ta tahtis mind vägisi niidule viia.   Ta lubas mulle niitmist õpetada…   Söögilauas pidin ma ta joviaalseid muhelusi imetl e m a   ning  õhtuti   rõdul  temaga   estetismi   üle   vaidlema (FO 69 a).

„Ta näis kui vaenelaps, kes võõraid riideid kannab” (FO 51 6 a). „Mulle saab sellestki rõõmust, et ta joviaalset asendit ning pe­rekonnaisa muhelust roosal näol vaatlen” (FO 64, 9 a) „. . .Sct paistab juba sellest, et ta radikaalsotsialist on” (FO 64, 13 a).

„Uniseid silmalauge lahti kiskudes nägin, et kell viis oli (F. 68, 8 a).

Väga huvitav viga omaette on täisobjekt m e järgnevas lauses: „Helene naer võttis me vastu” (FO, 99). Kuiva grammatika loogika järgi oleks see vorm täiesti õige. Elav keel ei tunnusta aga iga kord kuiva reeglit, vaid just vastupidi, sunnib kuiva reegli kapituleeruma. Nii sünnivadki gramma­tikas erandid. Käesoleval juhul on aga ilmne, et kirjanik on läinud välja kompromissile grammatikaga keelevaistu arvel.

Ja vist mingeiks fennismideks tuleks hinnata lausekonst­ruktsioonid kui: „Lorens ei vastand vanamehe küsi­musse” (HR 82). „Ormusson vastas vaevalt tervitusse” (HR 101).

Midagi soomepärast tundub ka sõnas tulema sellises ühenduses nagu lauses: „Miili oli ilus ja neitsilik, ning mul tuli tast hale meel” (FO 61 ü).  Või: „Kuid suudle mind. et mu huuled valusaks tuleksid” (ÕT 130, 11 a).

Olgu lõppeks rõhutatud, et Tuglas on rikastanud meie kir­jakeelt ka leksikaalsest küljest, tutvustades ning populaari­des lugejale väga rohkeid murdelisi kui ka muidu meie vane­mas verevaeses kirjakeeles tundmata sõnu. Paljud neist ei tundugi tänapäev enam uudsetena; ometi ei tohi seejuures unustada, et seda võlgneme just ilukirjandusele, mille kaudu nad on omaseks saanud; aga leidub ka selliseid sõnu, mis puuduvad õigekeelsussõnastikus, nii et nende mõiste selgub umbkaudu ainult kontekstist.

Tuglase keel sõnavaraliselt läbi uurida oleks küllalt huvi­tav ülesanne omaette; siinkohal esitan leksikaalselt alalt ebasüstemaatilises järjestuses vaid mõningad üksikud näited, mis enam-vähem juhuliselt silma puutusid, sest et peamine tähe­lepanu oli juhitud teistele asjaoludele.

Substantiive: räga, sau, valgma, keigar, kuudam, kumalane, hämmelgas, raju, tabel (täblad), ibe(soo), pul­bitsus, iil, kaljukari, tarvas, pird, jäikus, arbavits, põlmas, muik, hämmeldus jne.

Adjektiive: rauge, ähmane, põgus, karge, pulstund, ruske, vedurjas, lohmakas, ahkjas, kisaline, nihke (öö) jne.

Verbe: ulpima, vigisema, ahistama, noolima, tõistuma, süüvima, saalima, hääbuma, hämmendama, veiklema, ahmima, pelguma, puserdama, räguma, päärima, huljutama.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Tuglas oma peenendatud, valitud keelestiiliga on tunduvalt kaasa mõjunud meie kirja­keele üldisele arendamisele ning kultuuristamisele, mis oli paar aastakümmet tagasi alles väga puine ja paindumatu, kõlvates vaid mingi naiivse moraalijutluse või labase külanaturalismi väljendajaks. See on üks täit tunnustust vääriv Tuglase teene.

Ja kui see keelearenduslik töö meie paremate ilukirjanikkude-stilistide poolt pidevalt jätkub ka edaspidi, käsikäes lingvistidega, kelle hooleks jääb kõrvaldada kõik ilmsed vää­ratused ning vead, siis võime juba lähemas tulevikus loota, et eesti literatuurikeel tõuseb vanemate kultuurrahvaste väljen­dusvahenditega enam-vähem võrdsele tasemele.

Mis meil aga ikka veel väga puudulik, on leksikaalne ala, kus sageli teeb raskusi tabavate, ilmekate, plastiliste väljen­dite leidmine, mida võimalik on imetella näiteks lääne-euroopa kui ka vene kirjanduses.

Meie edaspidine kirjakeele arendamine peab sündima just ilukirjanduse kaudu, vähemalt sel teel oleks ta kõige otstar­bekohasem ning viljakam. Oleme õigustatud seda veel enam rõhutama, arvestades, et uuemal ajal on isegi lingvistide ning filoloogide poolt sanktsioonitud prosaistide-klassikute vastutusrikas, kuid ka austavalt-kultuurne keelearenduslik mis­sioon.   Nii näiteks Soomes.

Sellega lõpetan oma kirjutise esimese osa, mis püüdis analüüsida Tuglase stiili puhtkeelelist sugemeid, jälgides seega meie aine „proosalisemat” poolt.

Järgneva osa pühendan Tuglase kunstiliste stiilielemen­tide vaatlusele.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 8/1931

  

III. Kunstilisi stiilielemente Tuglase proosas.

Tuglase kirjanduslikud kalduvused puhkevad esile õige varakult. Juba noore kooliõpilasena katsetab ta loova kirja­nikuna ning on sellest elujärgust pärandanud meile rea huvi­tavaid, küllalt isikupäraseid etüüde „Liivakellas”.

Ses kogus leiame mitmeid õrnu, rohelisi taimekesi; neilgi on juba olemas paljusid spetsiifilisi, puht-tuglaslikke omadusi, mida kohtame hiljemini kui vanu tuttavaid Tuglase küpsema ea kirev-värvilises lõhnavas kirjanduslikus lilleaias.

Tuglase ilukirjanduslik eneseotsing ei kesta kaua. Kuigi „Liivakellas” on esindatud väga mitmekesised kirjanduslikud voolud ja liigid naturalismist kuni uusromantismi ja sümbo­lismini, valib Tuglas juba varsti sirgjoonelise tee, mis viib ta kord-korralt ikka kaugemale reaalelust, kuhugi nõiduslikku fantaasiariiki, kust pole enam tagasipääsu proosalisse maa­ilma. Ja kuigi mõningane kontakt reaalilmaga jääb püsima, sünnib ajutine maabumine ainult psüühilise realismi kaudu „Felix Ormussoni” näol, et siis uuesti pettuda reaalelust ning seda veenvamalt tõusta pilvede taha, kujuteldud muinasmaale.

Ja vist pole meil siin põhjust eriti kahetseda, sest võrd­lemisi keskpärane ning harilik on Tuglase naturalism tema muu loominguga võrreldes, nagu osutavad mõned vastavad katsetused „Liivakellas”. Tõsi küll, seejuures tuleb arves­tada ka kirjaniku selle ajajärgu õrnimat noorust.

Ei, Tuglase omapärane talent on suunatud hoopis teisale. See ala on fantastiline novell, kus Tuglas on saavutanud oma loomingu küpsemad viljad, ja vist küllalt suure loomisrõõ­muga, sest nagu ta lausub: „Luua müüte, – see on kõige kõrgem. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja aastasajad on loonud, – see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma.”

Ses lühikeses pihtimuses peitub Tuglase kogu kirjanduslik ilmavaade, see peamine, mida ta soovib näha sõnakunstis. Esimene ning kõige tähtsam on fantaasia, mida nõuab Tuglas kirjanikult.

See vaade võib aja jooksul küll muutuda, kirjanik võib teoreetiliselt omaks võtta uue poeetilise kreedo, kuid vähe­malt kindel on, et just selles ebarealistlikus žanris on Tuglas senini loonud oma parima, mida vaevalt suudaks keegi üle­tada tulevikus meie kirjandusloos.

Tuglas on stilist par excellence ja õieti tema fantastilises, kujuteldud maailmas leiabki täie õigustuse ta raffineeritud. „esteeditsev” stiil. Ainult muinasjutus võib kuidagi „reaalne” ning loomulik tunduda kõik see kirevate kauniduste ülirohkus, mida on võimalik imetella Tuglase stiilis, sest liiga pilla­vana, isegi ebelana mõjuks see kõik meie kurva „naiivse rea­lismi”, halli tõsielu raamides.

Sellest seisukohast väärib tunnustust Tuglase suur leid­likkus ning osavus luua ka vastav miljöö oma üliküllastatud stiilile.

Ärgu olgu seepärast mures kõik need marupatrioodid, kes Tuglase loomingust nii vähe leiavad sooja, tuttavat kodumaalust, kus tegelaste nimed ei ole mitte armsalt Jaan ja Jüri, Kuusik ja Kaasik, vaid kus me igal sammul peame sallima kõiksuguseid „välismaalasi”, kellel väga võõrapärased, sageli koguni „imelikud” nimed, nagu näit. „Androgüüni päe­vas”: Madaam Pimpa, Mirandola, Plusquamdottore, Truffaldino, Ardelia, Leandro, Dorina, krahv Moncrif, krahv Bal­letti, Tabacchino; ja ka igasugused muud rahvusvahelise ilmega Allan’id, Fabian’id, Kaspar’id ja Bova’d, kes kõik vae­valt tunnevad kõlavat eesti keelt või on midagi kuulnud „Ka­levipojast”.

Sest mida oleks peale hakata näiteks „Androgüüni päeva” stiiliga meie hallis põhjamaa looduses, kus puuduvad „seedrid ja palmid”, või meie proosalises, vaeses ülidemokraatlikus reaalelus, kus kuld ja hõbe on suured haruldised. Kahtlemata sobib see värvirohkus ning üldine pillavus palju paremini ku­hugi fantastilisse lõunakirkasse, päikeseküllasesse ladina ehk romaani riiki, kuhu imehästi mahub ka see rokokoolis-peenendatud sensuaalsus kogu ta graatsilise vallatleva irooniaga,

Nagu eespool tähendatud, on Tuglas enam maalija kui jutustaja, tema sõnastus määratud konkreetsemalt meeltele kui abstraktselt mõttele. Mainitud seik tingib nagu ette juba Tuglase kunstilise stiili. Seepärast ei leia me ka peaaegu ain­sat mõtet, unistust või meeleolu, mis oleks sõnastuselt „alasti”.

Felix Ormussoni eneseirooniliste sõnadega öeldes on neil alati „ülikonnad” seljas, „kollased krinoliinid” üll, nii et kirjanik on nagu „õuerätsep oma mõtete ilusas kuningriigis” (FO 91  a).

Tuglase lauses on mobiliseeritud kõik mõeldavad kõne- ja lausefiguurid, kõik tehnilised vahendid, mida kasutab sõna­kunst, nii et tõepoolest raskeks kujuneb piiri tõmmata sisu ja vormi vahel, sest need kaks kirjandusepoolt on teineteisest tihedasti läbi põimunud, nende vaheseinad retušeeritud. Sel­les mõttes läheneb Tuglase sõnakunst väga maalikunstile või koguni muusikale, kõigi kunstide ideaalile, kus sisu ja vorm on ühte sulanud täielikemal kujul.

Sellega oleme Tuglase puhul jõudnud kirjanduselus tuttava termini juurde „kunst kunsti pärast”. Aja jooksul on sellele mõistele külge siginud mingi pejoratiivne maik, mille õigustus on ometigi ainult osaline. Sest ikkagi esindab hüüd­sõna l’art pour l’art kirjandusliku maitse ideaalset nõuet, kuigi ta, tõsi küll, on liiga ühekülgne. Kuid sellega oleme saa­bunud juba kirjanduslikkude žanride valda. Iga kirjaniku talent määrab ta loomingu erilise laadi, ta žanri, mis omakord ise juba tingib endale vastava stiili. Kirjanduslikkude žanrite küsimus on aga individuaalse maitse küsimus, kus kunagi mõeldavgi pole jõudmine ühisele, üldisele seisukohale.

Edasi asume lähemalt vaatlema Tuglase üksikuid kunsti­lisi stiilielemente.

   

1. Kõnefiguure.

Tuglase lause on üle külvatud poeetiliste kõnefiguuridega, n. n. troopidega, millest esikohal asuvad metafoor ja võrd­lus. Suhteliselt tagaplaanil on metonüümia. Nii võiksime Tuglase stiili üldiseloomustavalt nimetada võrdlus-metafooriliseks.

Et Tuglas tarvitab poeetilisi figuure väga ohtrasti, siis või­vad paljud laused ühel ajal olla illustratsiooniks mitmele figuu­ride eri liigile. Seepärast on alljärgnevais näidetes sõrendatud need sõnad, mida on kõne all oleval juhul eriti tahetud erile tõsta.

Metafoor.

Nagu teada, seab metafoor tavalise sõnaväljendi asemele mingi piltliku. Lähemalt öeldes: ta ei nimeta mõnd eset, tege­vust või omadust selle otsese, algse väljendiga, vaid lähtudes mingist ebaharilikust, uudsest vaatlussfäärist (vrd. dr. R. M. Meyer, Deutsche Stilistik, II Auflage 1913, lk. 120).   Sel teel on võimalik sõna kuiv, puhtmõisteline külg nihutada ta­gaplaanile tundelis-meeleliselt rõhutatud piltliku väljendi kaudu ning lugeja mõtteassotsiatsioonides mõistelised kujut­lused asendada meelelistega.

Kui näiteks loeme: „Tuli oli õli ära joonud, pime­dus – tule ära kägistanud” (LK II 57, 2 a), siis loob see lause tugeva, drastilise mulje otsitud piltliku sõnas­tuse kaudu, kuigi sama lause mõtteline sisu tavalises väljen­duses :õli oli otsa lõppenud, tuli kustunud – ei mõjuks kuidagi emotsionaalselt.

Metafoor võib olla substantiivne, adjektiivne, verbaalne jne. Adjektiivset metafoori vaatleme koos epiteediga. Tuglasel esineb ühes lauses sageli mitu metafoori, substan­tiivne koos adjektiivsega, verbaalne adverbsega. Sageli koh­tame laiendatud metafoori, mis konteksti pidevuses läheneb allegooriale.

Alljärgnevas vaatleme mõningaid tüüpilisemaid näiteid Tuglase mitmepalgseist metafooridest.

Alustame looduskirjeldustega:

„Läbi puie lõikasid päikese mõõgad” (S 38).

„Vaevalt hingasid puud, hilju tuksus järv” (LK I 95).

„Puuladvust purskasid päikesekiirte vahutavad ojad ikka vägevama ja vägevama hooga läbi” (LK I 95).

„Ikka tumedam ja salapärasem flöötide hääl puude rohe­lisest padrikust” (LK I 95).

„…üksik lumivalge pilvekoonal” (LK I 97).

„Hiilgav hõbetee puruneb ja teravatena lintidena jookseb ta laiali – ning iialgi ei pääse paadi nina ta pinnale” (LK I 181, 2 a).

„Ja siis puhuvad need suured taevased lõõtsad. Rasked va­sarad raiuvad pilve mägedel, sädemed sähvavad üle kõmi­seva, müriseva taeva” (LK II 77).

„Mu silme ees seisis ikka veel päikese kuul, mis päeval maas­tiku kohal leegitses. Siis suikusin ma selles kulla meres, mis kõik mu mõtted ja meeled täitis” (FO 51 k).

„Οn imelik omi huuli pilve udarate poole sirutada. Kõiki joomi sisaldavad need taeva nisad, kõiki pohmelusi oskavad nad anda” (FO 160 k).

„Jõe mudased harud vajusid uniselt ja raskelt mere poole” (HR 39 a).

Ja nõnda edasi võiksime Tuglase looduskirjeldusist leida lugematud hulgad kõige mitmekesisemaid metafoorilisi väl­jendeid, mis sageli üllatavad oma piltliku värskuse ning poee­tilise iluga ja mõjuvad lugejasse emotsionaalselt.

Kuid mõningal puhul kaob kirjeldusis see uudne värskus ja looduspildikeste vaatlus võib kujuneda lugejale väsitavaks sõnastuse stereotüüpsuse, enam-vähem samade võrdlusmetafooride liiga sageda korduse tõttu.

Öeldu käib esijoones Tuglase taevalaotuse kirjelduste kohta, kus „sinises taevameres” „ujuvad” ikka ühed ning sa­mad tuttavad „pilvekoonlad”, „rulluvad lahti kangad”; või „leegitsevad, lõkendavad, õhetavad” „kullamered”. Palju seda laadi kirjeldusi, mis sageli korduvad „Felix Ormussonis”, võime leida kogu Tuglase loomingus. Võrreldagu sel­leks kas või „Õhtu taevast” (lk. 11; lk. 27 ü jne.).

Ja nii võibki mõnikord enam-vähem samapärase sõnava­liku tõttu ka kõige kaunimate metafooride esteetilis-emotsionaalne mõju kord-korralt kahaneda ning kujuneda koguni ne­gatiivseks. Metafoorid „kuluvad” liiga sageli kordudes; lugeja aga soovib näha ikka uut ning värsket ja tunneb lõp­peks tüdimust, samust kujutlusist küllastudes.

Rohkesti leiame Tuglasel metafoore ka igasugustes muis kirjeldusis. Sageli on nad väga ilmekad ning vaieldamatu kunstiväärtusega.

Inimtegelaste kirjeldusi:

„Imelikumad kui miski olid aga ta silmad: meeleolu peeg­lid, h i n g e a l l i k a d, pikkade ripsmete raamis, kust otsekui m õ t e t e oja s u l i s e s” (S 36).

„Nende suud aga vaikisid jõhvvurrude all sest toorusest, millest silmad kõnelesid” (HR 85 ü).

„Pikkamööda valgus päikese õhetus üle tüdruku rindade, teda nagu uimastava viinaga ümbritsedes. Ja korraga langesid kiired ta niuetele, kuum viin valgus üle ta puusade” (LK I 95).

Meeleolukirjeldusi:

„Madalad valu ja iha lained virvendasid läbi ta hapra olevuse” (LK I 87, 6 a).

„Aga hauakaevaja pääs roomasid hämarad mõtted…” (LK II 39, ίθ a).

„…kogu aeg ujusid ta pääs rõõmsad mõtted” (LK II 109, 5 ü).

Humoristliku  effektiga  metafoore:

„Minu südametunnistus on liig hell. Minu sündimatud lapsed tõstavad suuremat kisa kui teiste tõepoolest sün­dinud lapsed” (FO, 169 k).

„Pajad mögisevad ja porisevad” (FO 156, 9 ü).

„Keedetakse kartulid. Need porisevad ja mögisevad nagu läbi une kirudes” (FO, 159, 5 ü).

Muid metafoorilisi  kirjeldusi:

„…kaugel sellest pimedast ja porisest elust, mis roomab ja

möirgab, täis tigedust ning vimma” (LK I 178, 9 ü).

„Ikka enam ja enam sai tiibu mu mõttelend” (FO, 195 k).

„Tuba oli ruumikas, kuid madal ja ta nurgad kadusid hä­marusse” (HR 84 k).

„Teravad mustad varjud lõikasid neljakandilise kivise õue kaheks” (S 81, 1 ü).

„Ta istus särgiväel sängi servale, nagu luurav kass teravail kõr­vul Fabiani hingamist ρ ii ü d e s ja pääajus valevõrkude silmi ühte visates” (ÕT 110, 6 a).

Mõnikord ajab Tuglase meeltefantaasia nii lopsakaid õisi, et ei piirdu enam mõne üksiku metafooriga, vaid terve kirjel­dus pole muud kui mingi poeetiliste figuuride paraad. Nii tekib laiendatud metafoor.   Sellest mõned näited:

„Nägematuna ja pehmena astub öö läbi tänavate, õitsev sirel: oks käes. Nägematuna ja vaiksena istub ta vana kiriku trepil, kuu­lates ööpiku laulu toomepuus. Ta silmad on häbelikult kinni, oma palge peidab ta sireli õitesse, – õrn, häbelik kevadöö” (LK II 62).

Või terve alljärgnev etüüd Tuglase sümbolismist (LK II 147):

Öised  kosed.

„Mu muredel on palju lapsi: need pidu peavad mu väsinud süda­mes. Mu muredel on palju pisaraid: need õitsevad kui lilled silmades.

Mu mured on kui päikesed, mis vereehas merre vaovad – ja iialgi ei vao. Mu mured on kui lauluhääled, mis kaebades ja nuttes kaugel kaovad – ja siiski iialgi ei kao.

Nad on nagu sepad, kes taovad mu hingele ahelaid, ja nagu röövlid, kes raovad mu südame hiiepuid – ning pisarate koskedest alla kesk pimedat sügise ööd need lauldes siis lasevad.

Mu muredel on palju lapsi: need pidu peavad mu südames. Mu muredel on palju pisaraid: kõik lilled on kui õhtu kaste sees.”

Veel näide „Felix Ormussonist” (FO 22 a ).

„Puhkevad pungadest meeleolu lilled, lõhnavad suured unistuste buketid. Ma hingan nende südantpigistavat aroomi, oma palge surun ma neisse nagu naise pehmeisse juukseisse.

Milline unistuste ookeani tõus ja mõõn, misuke piltide kosk!”

Või „Hingede rändamisest”:

„Edasi-tagasi heideti tundmuspalli. Heideti vastasmängija sil­madesse, heideti huulile, heideti üle päägi. Ta veeres rohtu, kadus, leiti uuesti. Ta kuumenes liikumisest, nii et silmad ei jõudnud teda enam taluda. Jäi ainus tundmus – langeda ühes tema raskusega ja murduda tema koorina all!

On magus murdumisvalu!” (HR 30 ü).

Seesuguste lüüriliste, õrn-poeetiliste pildikeste kõrval koh­tame ka sääraseid jämedrastilisi, mis lähenevad loomult juba Jaan Oks’a „jõhkrale” naturalismile. Selle kohta paar kat­kendit naturalistlik-sümbolistlikust novellist „Surm”:

„Masin lõi terasest lõuad pärani ja tööline viskas ta läikivaisse hammastesse suuri villa puntraid. Masin näris, nätsitas, nii et lõua lihaksed nagisesid ja rägisesid, ning kugistas siis oma sööda õheta­vaid silmi jõllitades alla” (LK II 49 k).

Samast novellist järgnev aguli elanikkude kiratseva vilet­suse kujutus:

„Siin elasid kõik need, keda elu põrgulise vandesõnaga vastu mudast maakera oli sülitanud. Ta ei viitsinud neid purukski närida: vigastena ja viletsatena sülitas ta nad välja” (LK II 51, 3 ü).

Laiendatud metafoor on harva spontaanselt värske; ikka eksitab temas teatud otsituse-ilme, ilukirjandusliku käsitöö maik. Rohkesti leidub tas tühist, ebelat sõnademängu, nii et kirjanikul tuleb olla väga erk ning ettevaatlik, kui ta ei taha langeda maitsetusse.

Kunstiväärtuse ja maitsekuse seisukohast võib kujuneda küsitavaks ka selline kirjeldus laiendatud metafooris nagu alljärgnev katkend „õhtu taevast”:

„Korraga vilksatas põõsaste vahel midagi läikivat. See oli kui­vav oja, mis nagu madu küngaste ja mäeselgade vahel hiigla-saarepuu ja emaleppade looka paindunud jändrikkude tüvede all vinger­dades roomas. Äraõõnestatud kallaste ja mustade kivide all kumardades lookles ta mägestikust alla, hüpeldes ja põlvili käies, ähvar­dades ning meelitades. Sääl, kus tee kitsas ja läbisaamine raske, võis ta varjuna viisakaks ja painduvaks muutuda; aga kus ta süga­vate võrengute kohal pikali heitis, sääl oli ta salameelikult tige, umbusklik ja kõrk. Kärestikkudes naeris ta edevalt, neitsilikult puhas ja läbipaistev; aga võrengutes kaapis ta ööde hämarikus kaldaid sisse ja uputas põõsaid ning puid. Nii läks ta põldude ja metsade vahel, kuni ikka suuremaks ja suuremaks saades kord lapsepõlve vallatused täiesti unustas ja iseteadlikult ning tõsiselt kesk laiu niitusid rahulikult merede poole rändas, palgel vanaduse must mure ilme ning aegade tumedus” (ÕT 29).

Eeltoodud pildikeses on kahtlemata küllalt kulutatud kõige siiramat poeesiat, kuid ikkagi jääb ta mingiks ebelaks mäng­luseks. Kui palju enam tõsist, mehist luulet on tihendatud näit. Tuglase lühikesse varemtsiteeritud lausesse: „Jõe muda­sed harud vajusid uniselt ja raskelt mere poole.”

Võrdlus.

Eriti sagedasti tarvitab Tuglas ka võrdlust, mis loomu poolest läheneb metafoorile. Lisades metafoorile sõna kui, nagu saamegi võrdluse.

Võrdlusi leidub väga mitmepalgelisi: küll ilmekaid, küll aimatavalt ebamääraseid, küll koomilist effekti taotlevaid. Võrdlusi   looduskirjeldusis: „Ja selle pilve taga ainult sinine avarus, milles ujus maakera oma laulvate metsade, läikivate järvede ja kõigega, mis metsades ja jär­vedes, nagu  linnusulis puhkav laps” (LK I 79 ü).

„Ülevel värisesid tähed otsekui  tundmatu sõjaleeri ilmlugematud tuled” (LK II 25).

„Puude raagus oksad sirutusid nagu  käed… üle pea” (S 65, 12 a).

„K u i  k ο ο n l a i d kannab neid (pilvi) õrn tuuleke üle maas­tiku” (FO 17, 3 ü).

„Naguemaileerit liud lamab see (järv) haljaste kün­gaste keskel” (FO 17, 6 ü).

„Nüüd on ta (pilv) otsekui valge voonake sinilil­lede luhas” (FO 17, 10 ü).

„See (looduspilt) on kui muistne klaasmaal, heledate ja puhaste värvidega, kauniste ning karskete joontega. See on k u i sügav ja käsitamatu sümbool, mille taga elu suured tõed peituvad” (FO 17).

„All nurme ääres on põld purpurpunase madala samblaga kae­tud, nagu oleks keegi verd mahavalanud” (FÖ 21 a).

Tuglase loomingus pole looduskirjeldused ainult mingi lüürilise kõrvalekaldumise iseloomuga vahepalad; nad pole vaid värskendava vahelduse toojad kuiva sündmustikkude ahelasse, nagu seda kirjandusest mõnikord võib leida. Pige­mini on nad olulise tähtsusega lülid kogu novelli süžeestikulises ehituses, kus visuaalsel loojal välisilma vaatlus ning ku­jutus ongi sageli ise-eesmärk, kas või juba paljalt nägemis-meeleliste aistingute loomise näol.

Mõnikord on see ise-eesmärk ometigi ainult näiline, sest olulisem on meeleoluline moment, mis on kirjelduse kaudu ära­tatud. Ainult sel teel ongi võimalik kauemini köita lugeja tähelepanu, avardada tema esteetilis-emotsionaalseid assot­siatsioone, luua mingit alateadlikku poeetilist sfääri ka näili­selt kõige tühisemast asjast, kuna abitus, luulevaeses sõnas­tuses või samade kõnefiguuride sageli kordudes ka kõige kau­nima looduse kirjeldus võiks peagi lugeja magama suigutada või ära tüüdata.

Sellise meelolulise kirjelduse kohta paar huvitavat näidet „Felix Ormussonist”:

„Tuhanded õrnad lõhnad tõusid maast nagu kinnipüüdmatud meeleolud. Hääletult liigutas end kõrs otsekui une­näos” (FO 109 k).

Kui teeme analüüsi, püüdes sügavamale tungida vaadel­dava olemusse, siis märkame, et esitatud tsitaadis pole see olulisem osa mitte välisilmast pärinev hüperboolne väljend „tuhanded õrnad lõhnad” või „end hääletult liigutav kõrs”, vaid poeetilise effekti kulminatsioonipunkti loovad alles need ebamäärased võrdlused: on nagu kinnipüüdmatud meeleolud” ja „otsekui unenäo s”, mis leitud illustratsiooniks neile välismaailma nähtusile. Neil võrdlusil pole aga midagi ühist välise loodusega, vaid just vastuoksa – nad on toodud kirjeldusse kirjaniku sise- ning tundemaailmast.

Niisamuti on lauses „Niit oli k u i lillede surnu­aed” (FO 55, 13 ü) tähtsam kui võrdlus ise küll see eleegi­line põhitoon, mille ta sisendab lugejasse kõige elusa kadu­vuse tunnetuse kaudu.

Seevastu puudub see meeleoluline joon täiesti seda laadi võrdlusil nagu järgmisis lauseis:

„Taevas kihutasid kujutud pilved kui   suitsukoonlad” (S 13, 5 ü);

„…kõrres nagu siili nõeltes, roomasid nad” (S 70, 11 ü).

Need võrdlused taotlevad vaid kirjeldatava piltlikkust, meeleolulise tagamõtteta.

Võrdlusi inimeste kirjeldusis:

„…ja puude sinises hämaruses ei seisnud enam naine, – see oli nagu äkki unest ärganudjakaugetflöötide häält kuulatav väikene jumalanna” (LK I 95).

„Sääl ta istus … kuiv, hall ning kaebuseta kui maa  me jalge all” (LK I 107).

„… (koltunud näoga paari vankuvad sammud)… lähevad mööda nagu mustad viirastused uue päeva koites” (LK I 185).

„Ma kuulasin ta kõnet nagu mõne võõramaa linnu laulu… Kui allikas voolas see, kaunilt ja kergelt” (FO 26, 14 a).

„Nad (huuled) olid ette ulatet, otsekui õhust midagi imedes” (HR 86 ü).

Koomilise mõjuga võrdlusi:

„Kuid põrsas ei sure.   Ta ajab nahka ja läheb roosaks nagu mõrsja  altari  ees.   Ta on elurõõmus, täis nooruse vallatust nagu kevadine hommik” (FO 156 k).

Koomilist effekti rõhutab siin kontrastsus, mille loob „proosalise” nähtuse kõrvutamine „luulelisega”.

„Keedetakse kartulid. Need porisevad ja mögisevad nagu läbi une kirudes” (FO 159, 5 ü).

„Nad olid nautides aeglased kui ajalugu ja ahned kui ainus silmapilk” (HR 43 k).

„Ja Spavento needis oma Roosat, kes oli valelik kui haua­kiri.

Paar viimast näidet tõendavad, et võrdlus on sageli seda värskem ning mõjusam, mida kaugemast valdkonnast ta pä­rineb. Nii on võimalik luua kõige suuremaid üllatusi lugeja mõttekujutluses.

Muid võrdlusi:

„Mõtted käisid pääs kui hallid udupilved, alguseta, lõputa” (ÕT 19, 2 ü).

„Ja juba neljateistkümne aastaselt keerlesid ta pääs pessimist­likud mõtted elu ja inimese eesmärgi üle otsekui mustad nahkhiired” (ÕT 79 a).

„Künism ja õrnus segunes selles kui alkohol viinamarja

mahlas” (HR 79 k).

„Iga ta sõna lõikas banaalina tõena mu kõrva ning ta iseteadvus haavas mind nagu  kõrvahoop” (FO 63 a).

Tugeva poeetilise mõjuga on sellised „ebamäärased” võrd­lused nagu alljärgnevais lauseis:

„Ja tõelikkus oli kaunis kui  hommikukastene unis­tust e m a a” (S 38, 4 ü).

„Ta huulte joon värises kui kauguses” (S 41  ü). „Nagu palve puhkeb palav igatsus rinnas” (LK I 182, 8 ü).

Tehes kokkuvõtte Tuglase võrdluste kohta võib öelda, et nad on sageli üllatavad oma elavuse või ootamatuse poolest, nii siis enamalt jaolt positiivse mõjuga, aidates tõsta kirjelduste kunstilist väärtust. Ometigi võivad siingi kordumise tõttu vahel eksitavalt mõjuda needsamad „pilvekoonlad”, mil­lest oli juhus kõnelda juba metafoori puhul.

Epiteet.

Tavalise grammatilise attribuudi ehk täiendi kõrval esineb sõnakunstis igal sammul poeetiline, kaunistav lisandsõna, mida nimetatakse epiteediks. Epiteet on sageli metafooriline. Adjektiivne metafoor moodustabki ühe terve epiteetideliigi.

Tuglas armastab eriti ähmaseid, ebamääraseid lisandsõnu, mis kõige enam võimelised „konkreetsemalt” edasi and­ma mitmekesiseid äärmiselt peeni ning õrnu lüürilisi meeleoluvärinaid, mis ilmekal, „loogilisel” sõnastusel jääksid kuidagi lamedaks, luulevaeseks ning – julgen koguni rõhu­tada – päris ebamõistetavaks. Poeetilist intuitsiooni soo­dustab sageli palju enam mõni hämar, kaudne vihje kui pe­dantlikult lõpuleviidud kohmakas loogiline väljend, mis ome­tigi ei suudaks olla kunagi küllalt „täpne” ega „loogiline”; sest kui ainult osaliselt ning puudulikult suudab inimene väl­jendada sõnas, mida ta mõtleb, siis kaugelt vähem veel seda, mida ta tunneb. Ja siin ongi teinekord enam õigel kohal mõni ähmane vihje või „mõttetu võimatus” kui kuiva mõistuse dik­teeritud eksaktne kohmakus. See väide kõlab paradoksaal­selt, kuid ka selliseid näilisi paradokse mahub poeesia ebamääraseisse sõnulseletamatuisse sügavusisse.

Eeltoodu tõenduseks mõned näited:

„0li minut täis sügavat, pehmet vaikust” (LK 195). „…maakera oma laulvate metsadega…'” (LK 197). „Oi sina h ä ä, sina halb, sina armas” (FO 79).

Selge on, et tavalises mõttes ei saaks vaikus olla ei „sü­gav” ega „pehme”; ükski „mõistlik” inimene ei usuks „laulvate metsade” olemasolu; ka pole kuidagi loogiliselt mõeldav, et keegi saaks olla ühel ajal hea ning halb. Aga poeesial on juba kord oma isesugune loogika ning sellel omad, erilised seadused, mis liiga kõrged, liiga ebakäsitatavad tavalisele naiivtargale mõistusele.

Edasi vaatleme lähemalt Tuglase epiteete süstemaatilise­mas liigitluses.

Epiteete   looduskirjeldusis:

„T õ s t a d pää üles, – kuis laotus lööb rõõsaks ja ker­geks, kuis õhetavad õrnad siidised pilved!” (LK I 182, 6 ü).

„M adal ad ja tumedad, saladuslikud ning kohu­tavad hääled jooksid puie ladvul ja kadusid metsa mustavas sügavuses” (LK II 77).

„…ta hiilis põldude ääres… luitunud, punaste silma­dega nälg. Ning ta paremal käel seisis hall taud ja vaatas isu­neval pilgul küla poole” (LK II 89).

„K ο l l a k a s t u h k n e udu tihenes” (S 13 k).

„…sammetine pimedus peitis kõik” (S 76 k).

„Siis kerkisid …korstnatest rõõsa taeva poole mustad suitsujoad, ja üksteise järele huugasid viled, pikad ja madalad…” (S 95, 3 ü).

„Taevarand küürus nurme kohal oli täis rohelist valgust” (FO 109).

„K a h ν a t u päike tuli suitsuse pilve seest välja” (FO 182 k). Et looduskirjeldusil on Tuglase loomingus üldiselt väga tähtis koht, siis paneb ta suurt rõhku ka nende poeetilisele väljatöötusele, sõnastuslikule viimistlusele. Välismaailma tä­helepanelikul jälgimisel ei huvita teda üksnes küsimus m i s, vaid nagu iseendast lisanduvad sellele ka k u i d a s, m i s s u g u n e. Tundub, nagu huvitaks Tuglast välislooduseski enam ν ο r m kui s i s u, mida muidu näeme tema kirjanduslikus stii­lis ning kogu loomingus.

Ja nagu esitatud näiteist selgub, väärib Tuglase looduskirjelduslikkude epiteetide, eriti metafooriliste, luuleline mõju ning sõnakunstiline väärtus täit tunnustust.

Mõnel puhul on aga siingi väline loodus ainult maaliliseks fooniks või äratavaks tõukeandjaks kirjaniku sisemisele ku­jutlusele või lüürilisele meeleolule.   Nii lauseis:

„Õrn, kinnipüüdmatu, sõnul seletamatu näge­mus avatleb mind õhtupooliku ruugetes varjudes” (FO 22, 15a).

„Kuhu (on jäänud) need tumedad, traagilised, joobnustavad pildid mis ma nägin üksindastel jalutuskäikude! piki järve randa…” (FO 91).

„Kogu mu keha oli täis magusat väsimust ja heinte vürt­sine lõhn rusus mu rinda” (FO 51 a).

Epiteete muis kirjeldusis:

„Miski hall saamatus valitseb mu olevust. Tinane jõuetus lasub üle mu ajude” (FO 91 k).

„Miski magus aimus valdab mind” (FO 22 k).

„Ma sõelun keelt kui kullaliiva. Kuid kuhu põgeneb luule, see õrn, nimetu, kinnipüüdmatu!” (FO 91 a).

„…ning rinda täitis laiatii väline lootus” (LK II 109, 5 ü). seeliku jahedad voldid olid… ümber jalge pöördud” (LK I 108, 1 ü).

„Karvased, higist pulstunud juuksed rippusid seenetan u d kaabu alt” (LK II 81 k). (Kas peaks leiduma ka juukseid, mis pole „karvased”?

Korduvalt armastab Tuglas mainida kirjeldusis „tuksu­vaid silmi”. Selline terav tähelepanek on muidugi ebausu­tavalt hüperboolne, kui võtta asja „tõsiselt ning otsekohe­selt”. Ometigi aimame kujukalt selle sõna kaudu meelelii­gutust, mis võib peegelduda silmades.

„Me vaatasime tuksuvail silmil alla üle talu ja järve” (FO 72 k).

„…mees nägi oma tuksuvate silmadega…” (LK I 101). „Ta vaatas  tuksuvate  silmadega  üles ja katsus  midagi mõtelda” (ÕT 28 a).

Erisuguse effekti loovad näiliselt vasturääkivad lisand-sõnad, mis kannavad n. n. oksümooroni nime. Tug­lasel leidub neid rohkesti armastustunde kirjeldusis.

„M a g u s a valu teadis ta selle (armastuse) olevat, mida igatsetakse; õnneliku hulluse, mis sunnib tegema, mida ei taha, ja jätma tegemata, mida tahaks” (F 79, 5 ü).

„Ma pean liikuma, et võidelda selle valusmagusa kire vastu” (FO 23 ü).

„Mu rinnust läks valus laine läbi, magus ja südantn ö ö r i ν laine. Korraga, äkki, ootamata kui ime langes mu pääle õnne ja valu hirmus ning magus laine” (FO 182 ü).

„Naised olid kui unenäos, magusate ning vihaste sil­madega” (FO 197 ü).

„Armastus näib. . . nagu õnnelik orjapõli magusate kannatustega” (FO 76, 6 a).

Just oksümooroni kaudu saavadki  epiteetideks ka need päris tavalised attribuudid juba varem esitatud lauses; „Oi sina h ä ä, sina halb, sina a r m a s.”

Metonüümia.

Metafoori kõrval moodustab teise suure troopideklass: metonüümia. „Ta erineb metafoorist selle poolest, et troobi otsese ja ülekantud tähenduse vahel valitseb mingi ai­neline sõltumus, s. t. asjad või nähtused ise, mis väljendatud otsese ja ülekantud sõnatähendusega, on omavahel põhjus­likus või mingis muus objektiivses ühenduses. Nii näiteks sõnaühenduses „juua karikas põhjani” tähendab sõna „ka­rikas” jooki, mis leidub karikas.”

Olgu tähendatud, et troope esineb rohkesti ka tavalises konventsionaalses kõnekeeles, ilma et neid iga kord tähelegi paneksime. Nii näiteks on metafoorilised väljendid: haigus võtab   maad, kord seati   jalule; või metonüümia: (tütre) kätt paluma. Kõik need  igapäevased „kulunud” kõnefiguurid ei huvita stiiliuurijat. Stiilianalüütiliselt vaa­deldav ning hinnatav troop peab olema uus ning värske.

Arvuliselt esineb metonüümia üldiselt harvemini meta­foorist. See väide on maksev ka Tuglase kohta. Ja kui me Tuglase metafoorides leidsime rohkesti uut ning üllatavat, siis sedasama ei saa öelda ta metonüümiate puhul, mis ise­loomult on enam harilikud, tuttavad sageli juba konventsio­naalsest keelepruugist.   Näit.:

„Kogu talu oli väljas” (FO 55 k).

„…linn magas…” (HR 100, 8 ü).

„Ah, kuis pakitsesid ta liikmed ja süda” (S 79, 11 ü).

„Ei olnud ta süda kinni neis kändudes ja kivides” (S 151, 3 ü).

„Ta süda oli lõhkemas valust” (S 165, 2 ü).

„Jutt keerles kergete ja väheväärtuslikkude ainete ümber, järelejätmata edasi liikudes ja jälle tagasi tulles” (FO 26 a).

„Nagu kotkapesa kaljutipul, nii valitses loss iile linna ning maa” (HR 19, 10 a).

Või abstraktmõiste konkreetse asemel: „. . .kivide vahel tärkas noor kevadine haljus” (S 83, 3 ü). „Marioni riided helendasid jälle läbi   õunapuude   haljuse” (FO 42 k).

„…puude sinises hämaruses…” (LK I 95). „Konkreetsemas” väljenduses ütleksime siin näit.: hal­jas   rohi,   läbi õunapuu   haljaste   lehtede, sinihämarate puude varjus.

Erilise metonüümiateklassi moodustab sünekdohh, kus terviku asemel võetakse osa. See sünnib tagamõttega, mingit iseloomustavat eset või tegevust eriti kujukalt esile tõsta.   Näiteid sünekdohhist:

„Siis korraga tabasid ta sõrmed tühjust” (S 86, 10 a).

„Ta vigane jalg võttis suuremaid samme kui terve” (S 83, 8 ü).

„T u l e d aga lähenesid ja suurenesid ühtesoodu. Nad tõusid künkale ning laskusid orgu, ilma et nende kandjaist vähematki näha oleks olnud” (S 80, 2 ü).

„Siis pistis pimedast vabisev käsi esile. Kui Jürgens võtme võttis, püüdis jääkülm käsi jälle ta kätt paitada. Siis jäi ta tühja õhku rippuma” (S 153, 6 a).

„…kuulda …kaugeid hääli, mis nägematud sõrmed nägematuist keelist löövad” (FO 42 ü).

„Telgi eesvaip tõuseb üles ja naise silmad tulevad näh­tavale” (FO 99 a).

„Helene naer võttis me vastu” (FO 99 a).

„…ta sõrmed eksisid paelu sidudes nõutult ringi” (LK I 98).

„Inspiratsioon kandis nende väledaid sõrmi” (HR 14, 9 a).

„Siis ilmusid äkki vaiba alt peened sõrmed.

Käed kerkisid ja tegid… sõrmjäneseid. . .” (HR 11 ü).

Nagu esitatud näiteist selgub, ei taotle ka Tuglase sünek­dohh erilist originaalsust, vaid püsib umbes keskmise ela­vusega väljendusviisi tasemel.

Hüperbool.

Hüperbool on liialdus, poeetiline vale. See on Tug­lasel huvitavamaid ning isikupärasemaid effektitaotluse vahendeid. Rohkesti hüperboole leiame juba ta varaseis teo­seis, eriti sädeleb nende poolest aga „Androgüüni päev”, kus autori üllatav-julge meeltefantaasia ei tunne piire. See asja­olu annab kogu novelli stiilile mingi nooruslik-muretu uljuse ning jõulis-värske optimismi, mida me varemini pole harjunud märkama Tuglase fantastikas, mis on loomu poolest tavali­selt kuidagi pessimistlik-tõsine ning mingi lüürilis-sentimentaalse rauge varjundiga.

Mõningaid näiteid Tuglase „liialdusest”:

„Tuhanded õrnad lõhnad tõusid maast nagu kinnipüüdma-tud meeleolud” (FO 109 k).

„Oi, missugune valu ja tusk, kibedus ning mässuhimu rinnas – ookean täis keeva verd!” (FO 193 k).

„Tema südame tukse paneb veepinna virvendama, hingamine tõstab ja langetab teda, nii et ta rinnad nagu roosad kaljukaric lainete keskel ilmuvad ja kaovad” (LK I 97).

„Männid aga paindusid maani…” (LK II 77, 7 a).

„Nõtkusid maani roosipõõsad” (HR 9, 3 ü).

„Kuulasin tähtede tulimängu ning oma vere kohinat” (S 12 k).

„Ta kartis oma südametukset kogu puupinu raputavat” (S 84, 2 ü).

„Mu südametukse pani veepinna virvendama, hingamine tõstis ja langetas vett mu näol nagu loe ning mõõn” (FO 90 k).

„Oleks võinud ta südame  tuksumist  kuulda”   (CT 109, 10 ü).

„Kuid Fabian kuulis ta pääs  luuramise ja  tähelepanemise, kahtlemise ning kinnipüüdmise plaane   lõpmatus  ahelas  sündivat (ÕT 111 ü).

„Siis hakkasin ma tasakesi vajuma – tähelepanemata… – kuni nagu kivi põhja langesin – oma õnnest raske südamega”
(FO 90 a).

Või „Androgüüni päevast” (HR):

„Ta roosad kõrvad naeratasid patjade kuhjas. Kusagil vaipade meres kihistasid naeru väikesed varbad” (10 a).

„…pisukesel kandikul hiina tass udutseva šokolaadi ja mikroskoopiliste biskviitidega” (11 k).

„Tema kõrvaehted   tilisesid   südametuksumisest   vastu   vanni serva” (12 a).

„Ja siin oli kingasid, mille tikandid väljendasid suuremat fantaasiat, kui üldse lubat nõuda inimvaimult” (14 k).

„Algas riietumine, täis sisemist kirge ja välist graatsiat” (14).

Tuglase hüperboolid, nagu näeme, suudavad mitmeti suurendada kirjelduste poeetilist mõju.

Et iga liialdus oma affekteeritud iseloomus sisaldab mi­dagi naiselikku, siis tundub nagu mõningat õrn-naiselikku haprust ka ülaltoodud hüperboolides, kuhu on rohkesti pei­detud graatsilist sõnademängu.

Aga silma puutub ka mõne hüperbooli kordumine, näit. neis „südame tukse” kirjeldusis. Olgu see kordus siiski esile tõstetud vaid korduse enda pärast, sest kogu loomingu peale ärajaotatult ei tarvitse ta mõjuda ilmtingimata eksi­tavalt.

Rohkesti leidub Tuglasel ka hüperboole, millele on omane tugevalt koomiline, koguni groteskne effekt. Ka sellest liigist mõned näited:

„Lelian oli lühike vanamees… Ta tuletas meele osalt seda laulikut, kes hukkus tuhande aasta eest Kollases jões, osalt seda, kes kirjutas jumaliku Sagesse’i. Nagu arvatavasti neil, nii oli temagi nina punane” (15).

„Printsess naeris nõrkemiseni, nii et Truffaldino oma lokktangidega tema õõtsuva pea ümber oste gigue’i pidi tantsima” (16 ü).

„Kohe uksel liitusid saatkonda moorlased, kelle kehad olid viksit täna eriliselt mustiks ja küüned kullat” (17).

„Millised lõustad ja mihukesed poosid, mida peitsid maskid ning purpurmantlid! Mõni lõug oli nagu terve sõjakäik ja mõned sil­mad nagu kogu riigipööre. Meister oli tarvitand rohkem mürki ja verd kui värve. Mõne portree oli ta maalind palja intriigi sapiga” (22 ü).

„Nad tantsisid mõne aja mahajäetuse meeleheidet, hüppasid aga siis üksteise järele järve ja hakkasid ujuma. Isegi vees liikusid nende liikmed tantsu taktis” (33).

„Mõnel jälle olid käes lehvikud, millega nad ujumisest higista­vaid palgeid jahutasid” (33).

„Joomalauas käis vestlus kõige selle vabadusega, mis omane ainult meeste seltskonnale. Leandro jutustas lugusid, mille vai­mukusel ja künismil polnud piire. Amatsoonid seintel otse punas­tasid ja nümfid peitsid kätega palgeid ning niudeid. Kentaurid hirmusid häämeele pärast” (37).

Hüperbool iseendast tähendab liialdust mingi nähtuse puhul, kuid temas ei puudu täiesti ka teatud reaalne alus. Kui kõneldakse liialdatult maast tõusvast „tuhandest lõh­nast”, siis on ka tegelikult mõningaid lõhnu olemas. Või kui moorlased on tõepoolest mustad, siis on võrdlemisi väike patt valetada, nagu oleksid nad mõningal tähtsal puhul „eriti mustaks ν i k s i t u d”. Samuti võivad amatsoonid seintel ka „punastada”, kui nad juba värviküllaseks on maalitud.

Et meil kord juba jutt on „liialdusist”, siis vaatleme siin­kohal ka selliseid neist, mil täiesti puudub igasugune tõepä­rane alus.   Tuglasel leidub neid rohkesti „Androgüüni päevas”; ja teadagi ainult fantastilises luuletöös võivadki nad mõeldavad olla. Öeldu tõenduseks mõni näide:

„Ta asutas raamatukogud, maaligaleriid ja kaelkirjakute aiad. Ta pani grottidesse vastukajad, lõhnastas purskkaevud ning värvis tiikide veed” (HR 20 ü).

„Sfinksid alleede ääres muigasid saladuslikult. Päikese kiir jooksis elava olevusena üle tee. Ja mõned taltsutatud faunid ning nümfid kilkasid puude varjus” (HR 27 ü).

„Mantlile tikit mesilased nõelasid läbi riide, tuues tuska ku: sünnitus” (HR 31).

„Neegrid kahvatasid vihast” (HR 47).

Esitatud näited on ilmseks tõenduseks Tuglase tähele­panuväärse fantaasia kui ka siiski üsna tugeva koomilise joone kohta.

Tehes kokkuvõtte Tuglase hüperboolidest võib öelda, et nende esteetilis-emotsionaalne mõju on väga intensiivne ning värskendav. Nii vaimukat ning plastilist „v a l e t” ei söan­daks keelda küll vist ükski loogikakatekismus ning kirjaniku! on vaevalt ta pärast põhjust hinges kanda närivat patupiina. Seda enam veel, et eesti keeles on luuletama ja vale­tama koguni sünonüümid.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 9/1931

     

2.  Lausefiguure.

Emotsionaalse mõju intensiivistamiseks tarvitab Tuglas tihedalt külvatud kõnefiguuride kõrval ka rohkesti retoorilisi lausefiguure ning ilukõnelist paatost, mis omakord aitab rõ­hutada tema n. n. kõrget stiili, eraldades seda tunduvalt prak­tilisest proosakeelest.

Sage on sõnakordus, millele samal ajal liitub tugev gradatsiooniline crescendo. Rohkesti leidub ka parallelisme, retoorilisi küsimusi ja hüüatusi, igasuguseid meeleolulisi, tu­geva affektatsiooniga ohkamisi (ah! oh! oi!), mis kaugel seisavad tavalise fabuleerimise tasakaalustatud, rahulikust asjalikkusest. Selle väite tõenduseks pakub suurimal mää­ral materjali näiteks „Liivakell” II, kus iga teine lause lõpeb hüüu- või küsimärgiga.

Sõnakordus.

Näiteid:

„Lubage mind peita omad palged teie valgetesse kätesse, teie õrnadesse kätesse, – teie lillelistesse kätesse lubage mind peita omad palged” (LK II 69, 3 ü).

„Jookskem, jookskem, – võrgumees tuleb ühes võrgu ning linnukoeraga! Võrgumees tuleb, ta must kitsehabe väriseb, ta koer nuusutab õhku” (LK 11 69 a).

„Oi minu õde, mu õekene, kui kiiresti põgenevad meie elu sil­mapilgud! Nagu hirved, nagu kergejalgsed hirved roosilise koidu eel. Ah! Kirju lind liugles õhust alla! Oi minu õekene, kui ilus sa oled, kui magus sa oled!   Ah!..” (LK II 73 k).

„Mu jumal on arm, mu jumal on elu, mu jumal on tõde, mu jumal on tee, mu jumal on vaikne, kannatav valu, mis särab läbi silmade vee” (LK II 93 k).

„Sina suur Baudelaire’i arm – kollane sügise, – sina Ver-laine’i sügisviiulite murelik mäng – sügise tuul, –

sina flegmaatiline lind, sina keerlev mu pää ümber, sina Poe „nevermore” – suur, üleüldine „ei iialgi”, –

sina kõigekadumise sümbool, sina hirmus, silmitu ja tumm Goya surnu „nada” -, suur, üleüldine „ei midagi”, -” (LK II 177).

„Ah see oli hääl mu kodurannalt! Säält, kus neitsid lauldes üle kaste lähevad, kus õhtu ehas kostab poiste vilepill. Säält, kus mehed rõõmsalt valgmale lasevad, kus pirruvalgel taat vestab endi­sist ajust” (S 55 a).

Piisab neistki näiteist, millest selgub, et kordusel on oma retoorilised taotlused: intensiivistada sõna mõju, ülendada paatost. Kuid kahtlemata mõjub selline paigaltammumine mõnikord koguni tüütavalt, ja vaevalt nauditavaks muutub kohati see liigne sentimentaalsus. Küllalt arusaadav siis, miks Tuglas oma küpsemais töis on sõnakorduse suhtes palju mõõdukam.

Parallelism.

Sõnakordusele seisab lähedal nii mõju kui tähenduse poo­lest parallelism, kus üht mõtet korrutatakse mitmes piltlikus sõnastuses.

„Oi loomisvalu, suurem kui kõik taevased valud! Oi kõige suu­rem õnn ja kõige suurem kannatus: olla kuningas ettekujutatavas, olematus, viirastuslikus maailmas.

Oi loomata ilmade kihisemine pääajus, nende lõhkemine, hävi­nemine ja loomata jäämine!

Oi mõtted, mis pääaju omil surnuaiul ilmale sünnitab, oi surnu­aedade hüänite õudne hulumine!” (LK II 172).

„See on himu kohutav tempel, naudingute hiiglavoodi veripu­naste ning süsimustade vaipade all” (S 53 ü).

„Oi maailmade valgus, võta mu valu oma kiiresse, vii mu igatsus merede taha!…

Võta mu valu oma kiiresse, vii mu kurbus merele nimetulle, nimetulle saarele – kaugemalle kui uni” (S 59).

„Puhkevad pungadest meeleolu lilled, lõhnavad suured unistuste buketid” (FO 22 a).

„Ah, see on mürk, see on oopium!…” (FO 23 ü).

„Kui abitu, kui naiselik,   kui   traditsioonikehv   ja   stiilivaene! Kõik keskmine, kõik parasjagu ümarik: inime,   ta armastus  ning sotsialism.

Kui vähe iseloomulist, vähe tüüpilist!” (FO 82 k).

„Oh neid romantilisi unistusi kesk rokoko-lilleaedu, mis nii naturalistlikult lõpevad. . . Oh neid eksootilisi unenägusid, millest nii proosakalt ärgatakse…” (FO 193 k).

„Ah, vägevaks, terashingeliseks tahtis saada temagi! Visata enesest kõik loiud unistused, pöörda selg neile kiusajaile, kes olid teda ümbritsend. Tõusta neurasteeniku spleenist kui merikotkas, jõust pakatava rinnaga!   (HR 62 ü).

Tuglas tarvitab parallelisme peamiselt selleks, et anda luuleline vorm oma abstraktseile mõtteile või lüürilistele mee­leoludele. Seejuures tõstab tugevasti romantilist paatost parallelismides sageli esinev hüperboolne suuresõnalisus.

Loendus.

Tuglase lause rütmilist voogamist ning paisumist rõhu­tab tugevasti ka mingi lauseliikme kordumine reastatud loenduse näol.   Eriti sage on seejuures kolmik-kordus.

„Peitsin hõõguvaid huuli ta looridesse, ta juustesse, ta rinnale” (S 41 ü).

„Ah, ta tuletas mulle meele kõik! Mu kodukoha, lapsepõlve, seltsimehed, mu kasuöe, kes valgmal seisis pale linikusse peidet” (S 55 a).

„Kogu saar oli mu ees: ruske, lilla ja roheline” (S 54 a).

„Kõik ümber aitas ainult tõsta mu rasket meeleolu: loksuv meri, madarpumased ja kinnavere värvi kiviseinad ning must-lopsakad põõsakuhilad” (S 50, 11 a).

„Õndsad on rikkad, uhked ja auväärsed… Õndsad on need, kes elavad vägivallast, jumalasõnast ja rumalusest!…

Verist ülekohut tehakse kurjile, langenuile, paheseile!” (S 103).

„Siin ses väikeses ärklitoas, vaatega üle aia, üle järve ja lai­netava nurme, tunnen enese olevat kui kõrve üksinduses” (FO 18 ü).

„Inimesed askeldavad, tõstavad käsi päikese varjuks silmi ette ja õhkavad jumala poole…” (FO 22 ü).

„Kui ilus on rohi, kui magus on suve tuul, kui kaunis on kaugus!..” (FO 22 ü).

„Mul on juba hirm selle naise ees, kes järelejätmata näib kas­vavat – oma puusades, rindades ja juustes…” (FO 127 a).

„See pidas mind nüüd naiiviks, naeruväärseks ja alaealiseks enesega võrreldes!” (FO 177, 8 ü).

„Ta asutas raamatukogud, maaligalleriid ja kaelkirjakute aiad. Ta pani grottidesse vastukajad, lõhnastas purskkaevud ning värvis tiikide veed” (HR 20 ü).

„Lõpmatu ojana valgub taevaste lõõsk katuskarrale, paele, asfaldile…” (HR 161 ü).

Ja nõnda edasi leiaksime näiteid igalt Tuglase leheküljelt. See nähtus on ilmne tõendus sellest, et Tuglase lause on alati täpselt mõõdetud ning kõla- ja rütmieffektiliselt kaaluteldud, ta proosale on omane kindel meetrum.

Gradatsioon.

Tuglase tõusuliselt ja mõõnaliselt voogava lause kõr­geima tipu, üheksanda laineharja moodustab n. n. gradat­sioon, millele on omane eriti tugev pinge ning jõud:

„Oi kahkluse närivad ussid, oi jõuetuse tinased painajad, oi halastamatu iroonia kollased skorpionid su paradiisi lilleaedades!” (LK II 172 a).

„Oi, kuis ta heliseb: nagu kaebus, nagu etteheide, nagu koh-tumõiste ja tunnistus, avatlus ning äraanne! Oi, kuis ta heliseb: läbi su südame, läbi su mõistuse, läbi su ahastuse ja su meeleheite! Läbi kõige, mis sind ümbritseb, läbi kõige, mis sa näed ja kuuled, heliseb see avatlev ning hirmus küsimus…” (LK II 173 a).

„Ah; kui palju oleks tal tõesti mulle ette heita! Kui palju sü-damettust olen ma avaldand! Kui palju kibedaid pisaraid on ta võib olla, minu pärast nutnud!. .” (FO 126a).

„Vaatle veel rahvaelu. Mine veel kaugemalle, mine veel sügavamalle. Mine sinna, kus lõpeb üleüldse mõte: tee tutvust lapse ja loomaga” (FO 169 a).                                                                                

„Oi, milline hullustus, milline pohmelus! Oi, missugugne valu ja tusk, kibedus ning mässuhimu rinnus – ookean täis keeva verd'” (FO 193 k).

„Mu rinnust läks valus laine läbi, imelik, magus ja südantnöö-nv laine. Korraga, äkki, ootamata kui ime langes mu pääle õnne ja valu hirmus ning magus laine” (FO 182 ü).

Et gradatsioonil puudub see sõnakordusele mõnikord omane tüütavalt paigaltammuv iseloom, siis on tema esteetilis-emotsionaalne mõju palju värskem ning üldiselt positiivne.

Retooriline   hüüatus.

Tuglase stiilile lisandab rohkesti retoorilist paatost ka sa­geli esinev retooriline hüüatus ja retooriline küsimus, mille hoogu veel enam paisutab kordus või gradatsioon. Mõ­ned näited:

„Ah, nüüd on see kõik igaveseks ununud! Kui kerge ja kui ilus on ometi elu! Kui palju kaunist on maa pääl! Kui ilus on vaikne armastus kõige oleva, looduse ning inimeste vastu! Kui õrnad ja puhtad on suudlused tuulele, veele ning päikese valgusele”
(LK  189 k).

„Milline öö! Ta on mu meeles kui uni kui uni unes, kui vii­rastuste viirastus” (FO 65 a).

„Ah, millised päevad! Üksainus uni, idüllide idüll, pastoraalide pastoraal” (FO 76).

„Kui vaikne ja rahulik oli siiski ta korteris! Kui palju oli ese­meid, mis äratasid unistusi ning aitasid unustada välisilma!” (HR 54 k).

„Milline tusk lõõtsutab hinges! Tahaks kuhugi ära, ükskõik mil viisil ja kuhu…” (HR 167 a).

„FeIix Ormussonis” esineb eriline liik retoorilisi hüüatusi, mis loomult kuidagi naiselik-sentimentaalsed või „ebatervelt-neurasteenilised” ning sellistena üldiselt väga omased uusromantikuile. Paiguti muutuvad nad täiesti ebanauditavaks oma liialdatud helluses ning õrnuses, nii et lugeja tänumeeles otsib värskendust jutustaja karastavast irooniast ja enese­irooniast järgnevail lehekuul. Pole vist väga ekslik, kui väi­dame, et „Felix Ormussonis” peituvad meie jutustava proosa kõige ..naiselikumad” leheküljed. Selleks mõni tõendus:

„Ah, see on mürk, see on oopium! Ah, ma ei kannata seda välja, ei kannata enam!” (FO 23 ü).

„Mihuke rahutu öö! Mu närvid olid nii pingul et vaevalt end valitseda suutsin” (FO 63).

„Ei, seda ei kannatanud ma enam välja. Mu närvid on rikkes, kole rikkes!” (FO 177 a).

„Lehed närbuvad, laululinnud lõõtsutavad lehtede all. Üks ani-liiniline lind tõuseb õhku – ah!” (FO 109 ü).

„Ah, kord armastas ta mind, võib olla, noore tüdruku esimese lapseliku armastusega” (FO 126 a).

„Oi, nüüd alles süttis armastus mu südames, kui mulle selgus mu lootuste vankuvus!” (FO 127).

„Ah, kui palju ilu, õnne ja tervist on looduses!” (FO 132 k).

Retooriline küsimus.

Ka sellest mõned näited.

„Miks peab ta just mehele minema, miks mehe voli all elama, miks sünnitama? Kas ta ei võiks vabalt nagu mees elada, sünni­tada ja kannatada, millal ise tahab? Sest mistarvis peaks inimene siis veel elama, kui mitte oma õnne jaoks?”   (LK I 106 a).

„Ja mis saad sina sellest? Mis saab sinu õnn ja su süda sellest?

Kas ei jää järelduseta sinu Suured Igatsused? Kas ei jää saa­vutamata sinu Suur Unistus? Kas ei tule vanadus, haigus ja surm?” (LK II 175).

„Miks pidid need teised sääl söönutena, vabadena austatava­tena liikuma, – ja tema siin lamama, keel suulakke kuivand ja sisi­kond näljatules? Miks pidid need sääl omama maju, hobuseid ja naisi, – ja tema siin lamama, igavesti koduta, armastuseta, õn­neta?” (S 102 k).

„Nõnda elab rahvas ühes loomade ja loodusega. Ja mis oled sina temaga võrreldes? Mis on sinu valud ning sinu rõõmud? Mis on isegi sinu rumalus tema rumalusega võrreldes?” (FO 156 a).

„Kas tahan ma selle armastuse täiel leegil lõkendama lõõtsuda ja kogu oma jõudu selleks tarvitada, et seda teiselgi pool äratada? Või tahan ma selle kohe alguses lämmatada, nagu miski meeletu ja õnnetu, mille vastu mu mõistus sõdib?

Mis pean ma tegema? Mis tahan, mis loodan ma siit? Mis üle unistan ma? Kuhu viib mind mu tee? Kas pole meeletus, sarnastel tingimustel siin edasi elada? Kas ma ei peaks heitma kõik ja põ­genema – kohe, silmapilk?” (FO 69 ü).

„Mis olid mulle veel inimese mõtted ja ettevõtted. Mis oli mulle veel inimtütre armastus!” (S 58 a).

„Ah, kas armastab, kas armastab ta mind?” (FO peatükk 22. ja 24. lõpplause).

Retoorilisile küsimusile on üldiselt omane teatud arutlev iseloom. Seda märkame ka esitatud näiteis. Samal ajal lii­tub neile tavaline Tuglase tunderõhuline joon, kord suurema, kord vähema affektatsiooniga, mille mõjulised taotlused on vähem intellektuaalset kui emotsionaalset laadi.

     

3. Tuglase stiili sensuaalsus.

Eespool käsiteldud stiilielementide põhjal oli juba võima­lus veenduda Tuglase fantaasia tugevalt meelelises iseloo­mus: seal ei esine ükski pilt ega mõte kuiv-abstraktses sõnas­tuses, vaid väga elavas ning  kujundirohkes väljenduses.

Tuglase abstraktne mõtegi liigub nagu mingi elav olend, kel olemas tundlik närvikava, kelles voolamas veri.

Seda äärmist sensuaalsust rõhutavad ka rohked ning mitmekesised aistingud, mis sünnivad lugemisel meie meelis. Eriti tegev on seejuures nägemismeel, millele määratud illu­sioon on seevõrra täielik, et Tuglast lugedes tundub mõni­kord, nagu lehitseksime mingit kirevavärvilist kunstialbumit. Rohket ainet leidub aga ka haistemeelele ja kuulmisele. Alljärgnevas vaatleme näiteid üksikuist meelelisist grup­pidest.

Alustame nägemisaistinguga, vaadeldes näiteid Tuglase värviküllusest ning varjundirohkusest kui ka muist konkreet­seist üksikasjust, mis määratud silmale:

„Mõnel saarel olid need (linnud) tume-, mõnel helesini­sed, mõnel olid nende pikad jalad valged, mõnel punased. Igal pool tõusid nad meie lähenemisel lendu … lahtisi udusulgi kui sinist lund õhku jättes” (S 17 a).

„Tõusid alt k ο l la k a s h a l l i d, ülevalt rohelised mah­lakad tüved…” (S 19, 11 ü).

„Pidasin kätega leheservist kinni, mis olid vesihaljad ja helerohelised ning kollaste soontega läbi Iõigat” (S 22, 2 ü).

„Need ultramariinsed metsad, punaõhetavad kün­kad ja violetid veed – ?” (FO 17 k).

„Korraga kuulsin ma kahinat enese ees ja nägin hallsinist undrukut, mis okste vahelt ainult altpoolt põlvi näha oli. Punased lakeeritud kingad välkusid murdund lehis” (FO 96 k).

„Puud on sirged ja violetid, tintmustade varju­dega üle sinise rohu…” (FO 109 ü).

„Ma vaatlesin imestades seda kauget pilti: väike hallis riides naine kahvatuvalge palgega ja suur mees suurte kätega – roostepunase haaviku ääres – teispool selget õhku ning läikivaid ruute…” (FO 178 a).

„Meeste lokit päid katsid punased baretid sulgedega. Nende roosad vestid olid üleni kaet e m a i l e e r i t nööpidega. Lelio ühe sääre trikoo oli roheline, teine valge. Leandro pahem säär oli ülevalt alla mustvalgete joontega, pa­rem aga täiesti paljas. Florimondi püksimanšetid olid roo­sad”   (HR 25).

„Tumepunane vein sätendas  rohelist es peekrites” (HR 37, 10 a).

„Päike lõkkab üle maja harja, kallates soolvett koera haavusse. Ta vinskleb tõmmetes, ta alasti nahalaigud punavad. Lillatavad. Ja ma ei näe muud kui seda valu” (ü) (HR 165 a).

„SilmadeIe avanes salajane looduse hinge nurk: pundar käga­rasse kasvanud oksi, elavaid ja kuivanuid, lopsakaid ja loogelisi nagu sõlmes usse, muhulisi nagu vererohkuse paisepõdemeis” (ÕT 20, 4 a).

Nagu näiteist selgub, armastab Tuglas väga selgeid kon­tuure ning üksikasju rõhutavaid elavaid värve. Seepärast on tema loodud nägemisaisting ka äärmiselt intensiivne, värske ning loomutruu. Ent samal ajal kerkib mõningal pu­hul esile kahtlev küsimus, kas kuulub üldse kirjanduse kom­petentsi nii sügavale tungida maalikunsti valda, kas pole sama effekti saavutamiseks siis otstarbekohasem juba värvipintsel.

Tuglase maaliline kirjeldus oma üksikute värvilaikudega on kui impressionistlik maal suletud silmile. Kuid kas pole see kui mingi perverssus: maalikunsti nautida kõrva kaudu?

See mõte tekib eriti neil lehekülil, kus kirjeldus muutub nagu paljaks mänglemiseks värvidega ja nende mitmesuguste varjunditega, mis väga kiiresti järgnevad üksteisele, nii et nende jälgimine muutub lõppeks tüütavaks (näit. looduskirjeldised „Maailma lõpus”).

Olgu siinkohal meelde tuletatud, et Tuglase värvirohkust on üsna põhjalikult juba varemini käsitelnud Joh. Semper ning teinud selle kohta mitmed huvitavad tähelepanekud (J. Semper, Meie kirjanduse teed, lk. 66 jj.).

Kui Tuglase liiga üksikasjalik värvirohkus vahel nagu maneeriks saades võib mõjuda väsitavalt, siis palju suure­mat värskust ning emotsionaalsust omavad tema loodud haistemeelelised aistingud, mis on võimelised äratama lugejas rohkeid meeleolulisi kujutelmi, lüürilisi assotsiatsioone. Mõ­ningad näited:

„Hobune astus aeglaselt, vajutades kabjad musta, muredasse mulda. Sellest tõusid imalkanged lõhnad, mis täitsid rinna magusa ahistusega” (HR 39 a).

„Nad hingasid mässi värisevate ninasõõrmete ga ja maitsesid kogu kehaga. Sadama poolt voogasid eksootili­sed lõhnad” (HR 43 k).

„Lõhnasid niisked sügislilled, raskelt kui m ä d a nev rohi” (HR 69 k).

„Lehtedest tõusis vaevalt tunduv lääge lõhn” (S 21, 1 ü).

„Siis hakaks ta lubja niiskuse ja miski taime lõhna tundma, mida varem tähele ei olnud pannud” (S 76 k).

„Tube täidavad kõik lillede, mulla ja vihma lõhnad, mis väljas päevakorral juhtuvad olema” (FO 20, 8 ü).

„R ο h u ja mulla lõhn tungib pähe” (FO 22, 14 ü).

„Tube täidab kuivava heina diskreet lõhn” (FO 43 ü).

„Tuhanded õrnad lõhnad tõusid maast nagu kinnipüüdmatud meeleolud” (FO 109 k).

„Ma avan akna. Aed on veel märg, ja värske lehtede lõhn voolab mu tuppa” (FO 120 k).

„Ta riided hoovasid peeni närbinud lehtede imbusega segatud lõhnu. Ta oli enesega imelikku hingust kaasa toonud, omil patuteil käies” (ÕT 110 k).

„Ta hingas sügavalt mesist õhku.   See oli täis   musta­sõstra koore ning toome õite lõhna” (ÕT 22, 1 ü). Ja nõnda edasi.

Ebamääraselt lüürilise, mõninga eleegilise varjundiga meeleolu ja nagu mingi poeetilise salapärasuse loovad ka mit­mesugused kuuldemeele kaudu äratatud assotsiatsioonid:

„Ma ei taha enam muud kuulda, kui ainult neid kaugeid hääli mis nägematud sõrmed nägematuist keelist löövad” (FO 42 ü).

„Kusagilt kaugelt, metsade tagant kostis aegajalt pilli hääl, katkeliselt ja tumedalt. Läbi sumeda ja rauge öö kuuldus ta saladuslik ning kirglik kui öö enese hääl” (FO 109).

„… huugasid viled, pikad ja madalad…” (S 95,   3 ü).

„Mädalad ja tumedad, saladuslikud ning kohutavad hääled jooksid puie ladvul ja kadusid metsa mustavas sügavuses” (LK II 77).

„Vabarnapõõsas laulis väikene lind lõpmatut laulu ning iga takjalehe all saagis rohutirts” (ÕT 20, 4 a).

„Ainult kusagil kaugel tilises mäletseva lamba kaelas kellukene, vaikseltja ühetooniliselt…” (ÕT 20, 1 a).

Ja niisamuti kuulamislõbu enda pärast kirjeldatakse näit. „Felix Ormussonis” „jahmatamist une pealt” vaikse häälit­suse tõttu. Kui lugeja selle öise hääle juures ehk valmistub ette millelegi romantilis-põnevale, mis paremal juhul võiks kujuneda saatuslikuks kogu romaani käigule või ka muidu vähemalt sündmustikkugi edasi viia, siis ta eksib rängasti. Midagi sarnast ei järgne. See kuuldeline pilt on samasugune „ise-eesmärk”, autonoomne tervik omaette, mis pole pidev-paratamatus seoses kogu teosega, nagu leidub Tuglase juttu­des rohkesti iseseisvaid värvimaale:

„Siis suikusin ma selles kulla meres, mis kõik mu mõtted ja meeled täitis.

Korraga jahmatasin ma vaiksest häälitsusest ja jäin kuulama.

Saunamees Aadam häälitses all hobust, kes õunaaeda oli pääsnud. Vanamehe hääl kostis noomivalt, kutsuvalt ja meelitavalt, otse­kui oleks ta lapsega rääkinud. Nähtavasti ei tahtnud ta suurt kisa tõsta. Ta käis kaua maja ümber. Kord kuuldus ta hääl siit kord saält. „No-no-no, soku-soku-soku,” kostis ta hääl. Ta otsekui so­sistas hobuselle.

Ja ma suikusin jälle ses sosinas.” (FO 51 k).

Selliseid kuuldelisi pildikesi, iseseisvaid ühikuid leidub kõnealuses teoses teisigi.   Näiteks:

„Keegi lükkab rõdu klaasukse mu akna all lahti ja astub aeda. Kruus rudiseb ta jalge all. Talu õuest kostavad kirvehoobid. Keegi hüüab all rannas puude peidus.

Kuid vaikus kestab edasi” (FO 18 a).

„Hommikuti päikese tõusu ajal kuulen läbi lahtise akna järvelt mõla lööke. Keegi läheb õngele.  Siis kuulen väravate avamist ning lugematute jalgade kobin täidab mu une tumeda müdinaga. Kari läheb metsa” (FO 19 ü).

Ja nii võiksime tsiteerida Tuglast lõpmatuseni. Kuid kül­lalt neistki näiteist.

Mõnikord on Tuglase kuuldemeeleline fantaasia nii tugev, et tekib liialdatud, hüperboolne illusioon. Nii loeme „Õhtu taevas”:

„Kuid Fabian kuulis ta pääs luuramise ja tähelepanemise, kahtlemise ning kinnipüüdmise plaane lõpmatus ahelas sündivat (111 ü).

„Allan kuulas ta (Irise) pehmet hingamist ning hilise kärnkonna tumedat kõndimist, kes vaikselt ümisedes all seina ääres laisalt omi pehmeid kappasid maad mööda vedas” (130).

„Naine seisis silmapilgu hääletult. Oleks võinud ta sü­dame tuksumist kuulda” (109, 10 ü).

„Kas olid need tüdruku hambad, mis raksatasid, või närisid hii­red aida põrandat?” (ÕT 51 a).

Näiteid leidub ka muudest aistinguist, või jälle seesugu­seid, kus on korraga mitu meelt tegevuses, mille puhul kõnel­dakse ebamääraselt tundmisest „kõigi meeltega”.

„Miili tundis, kuis laps ning koer teda soendasid” (S 77 k).

„Kogu mu keha oli täis magusat väsimust ja heinte vürtsine lõhn rusus mu rinda” (FO 51 a).

„Otsekui nähtavaks saand tuule lained, ümbritsevad mind selle nägemuse kontuurid. Ma tunnen teda kõigi meeltega, otsekui mere lainesse süüvides vee õrnu paitusi kõigi meeltega tuntakse” (FO 22 a).

„Ma ei mõtelnud enam midagi. Ma tundsin kõigi meel­tega, kogu oma kehaga ainult armastuse magusat leeki. Ja ma kuulsin kesk üksindust ja hääletust oma igatsuse valusat ning põletavat sosinat” (FO 66 a).

Huvitav on ka säärane värvide, häälte ja lõhnade sümfoo­nia nagu alljärgnev katke „Hingede rändamisest”:

„Mõni ta uni oli ainult kui hääl, kui lillelõhn, kui valguskuma. Ta ei näind midagi konkreetset, ei mingit sündmust, kuju ega joont, vaid ainult valguse vahetust, rohelisi, roosaid ja ultramariinseid lai­neid, mis tõusid ja langesid. Kostsid pehmed helid kui oreleist, kandleist, linnulaulud, ohkused, kui metsa suma ja mere koha. Ja siis lõhnasid ta ümber lilled, vaevalt tunduvalt, reseeda saatis pimedas diskreeti lõhna, lõhnas mesiristik, langesid läbi õhu teerooside vani­kud ja girlandid” (HR 71 k).

Esitatud rohkete näidete varal võimaldub veenduda, et Tuglase sõnakunstiline väljendusviis väga suurel määral eri­neb kuiva, puhtmõistelise teaduse väljendusstiilist, mille taot­luseks pole lugeja mõjustamine meelelis-emotsionaalselt, vaid paljalt mingi asjalik sisu edasiandmine.

Tuglas toob oma tunnetus-, tahte- ja tundesisud esile meeleliselt mõjuval viisil, ta muudab iga sisundi kujundiks. Nii läheneb ta üldiselt väga sellele teoreetilisele ideaalnõudele, mille seab ilukirjanduslikule stiilile Oskar Walzel ning millest meil käesoleva töö eessõnas oli juba juhus kõnelda stiilimõiste selgituste puhul (v. lk. 403).

III osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1931

   

4. Tuglase stiili esteetiline hinne.

Oleme Tuglase loomingus üksikasjaliselt analüüsinud kõige mitmesugusemaid stiilielemente. Kokkuvõttes jääks teha ka esteetiline hinne tema stiili kui ka kogu kirjandusliku laadi kohta.

Mõistagi pole seejuures välditavad kõik subjektiivsused, vaid iga esteetiline hindamine on teatud määrani sõltuv aine

vaatleja isiklikust maitsest. Ometigi sisaldab iga kunstiteos, kui ta kord juba seda nime kannab, ka mitmeid objektiivseid väärtusi, mis jäävad üldmaksvaks, hoolimata kõigist maitselistest individuaalsustest.

Arvustus on üksmeelselt tunnustanud Tuglase artistlikku, peenendatud sõnastust, omistades talle meie suurima „stilisti” aukoha. Kuid samal ajal on siin-seal kuuldavale tul­nud etteheiteid tema loomelaadi „raamatlikkuse”, „intellektuaalsuse”, „abstraktsuse” ja üldiselt tema reaalelust võõr­dumise pärast.

Ja tõepoolest, Tuglas on individualist, kellele kuigi lähe­dal ei seisa „rahva laialiste hulkade” „põlevamad päevamured”, ta on „põgenik sotsiaalelu võitlusväljalt”. Inimene hu­vitab Tuglast peamiselt ta abstraktses, metafüüsilises ole­muses, oma elumõttes või mõttetuses, või jälle esteetilise näh­tusena dekoratiivsest küljest – oma inetuses või ilus. Ilma et väiklasel kombel sõnast kinni haarata, võime siiski öelda, et küllalt karakteersed on selles mõttes järgmised Tuglase sõnad: „Ma olen mõlema õe üle järele mõelnud. Kuid nad on mulle nagu ilusad pildid. Ma näen ainult nende olevusi ja mitte olemust” (FO 31 k).

Ja kui Tuglas on kunagi jälginud ka niisuguse õnnetu sotsiaalse olendi saatust, kelle kohta võis öelda: „Ta oli enam loom kui inimene. . . . Elada tahtis ta ainult. Elada – saada enesele üks servakenegi sest suurest vaibast, mida eluks kutsutakse, end selle all kerra tõmmata ja lamada õn­nelikuna, silmad kinni ning suu täis leiba!” (S 111), siis palju enam leiaksime materjali demagoogiliseks kivipildumiseks. kui viiksime „laiade masside” tribunaali ette Tuglase loo­mingu, milles võib märgata nii mõndagi vähedemokraatlikkr ning teatud määral „ebasümpaatlikku” ta „aristokraaditse­vas esteeditsemises”.

Nii loeme „Felix Ormussonis”:

„Ma kardan suurt inimeste hulka nende krõbedate käte ning veelgi krõbedamate häältega” (FO 54 a).

„Ma vaatlen ümbritsevat elu kui seda pilve vastupilti järves, kui kõrve fata morganat. Mis puutuvad mulle need inimesed, kes sääi askeldavad. Külmana lähen ma mööda ja vaatan neist läbi kui silmapettest.

Ma pean neid kannatama, nagu kannatab neid see ilus maastik enese keskel” (FO 18 k).

„Ma pole nende inimestega veel sõnagi rääkind, ei tunne neis: ühtki ega tahagi tunda.

Mulle on loodus, mis ei räägi, palju huvitavam. See ei ole ru­mal, toores ja ahne”(FO 21).

„Kuid eemalle matsist ja ta jumalast!” (FO 22 ü).

Kui me seejuures vastaval määral hindame ka seda eneseirooniat, mis peidetud neisse Felix Ormussoni taolise kunst­nikunatuuri ideoloogia paljastusisse, siis ometigi jääb meile teatud alus neid tsitaate esile tõsta, sest ka tõepoolest pole Tuglas oma loomingus osutanud kuigi tähelepandavat huvi meie sotsiaalelu „alamkihtide” kohta.

Vähemasti pole see sündinud tema loomingu väärtuslikumas, kaalukamas osas.

Ja nii tugevakraadilist misantroopiat loeme „Hingede rändamises”:

„Ainult mitte neid inimesi näha!.. Mitte tunda nende rumalust enese ümber, mis tõi otse füüsilist valu! Mitte näha nende igapäe­vast askeldust, nende ajalehti ja vürtspoode, nende laatasid, koos­olekuid, pidusid ning matuseid! Mitte trehvata neid advokaate, poeselle, lodjavenelasi, üliõpilasi ja seltskonnadaame!” (HR 101).

Veel muudki materjali „demagoogiaks” võiksime leida Tuglase loomingust.

Kui Tuglast ei huvita reaalelu hallid päevamured, kaasaja inimlikud pisiaskeldused, on tema loomingusse ometigi mõnin­gaid jälgi jätnud meie lähema mineviku ülemaailmse ulatu­sega suursündmused. Ei saa siiski öelda, et nendegi käsitlus oleks sündinud mingi märgatava reaalse süvenemisega.

Nii näiteks novellikogus „R a s k u s e vaim” on kangastuse” nimelise jutu põhiidee ilmselt inspireeritud Vene revolutsioonist. Ja ürgsele emaarmastusele pühendatud hümn „Inimese vari” (samas kogus) on leidnud mater­jali maailmasõjast.

Kuid nimetatud teosed, kuigi mõninga tähelepandavu­sega, ei tõuse ometigi Tuglase loomingu esirinda.

Aga siin oleks vist paras juhus esitada küsimus: kas on üldse ilukirjanduse esimeseks ning ainuliseks ülesandeks tingimata jälgida inimest tema sotsiaalses võit­luses, aktiivselt osa võtta kaasaja põletavamaist päevamu­redest? Sest kunagi pole täiel määral pinda pidanud Hippolyte Taine’i väide, nagu oleks kirjanduslik teos huvitav esi­joones oma kaasaja peegelpildina, mingi „ajaloolise doku­mendina”. Selge, et siin on kogu sõnakunsti olemust ning taotlusi käsitatud hoopis väärast seisukohast. Pole igatahes kaugeltki õige nii kitsaste ning kindlate raamide seadmine ilukirjandusele, vaid neid tuleks – just vastuoksa – võimalikult avardada vaheldusrohkuse saavutamiseks.

Meie kirjanduses on rohkel määral käsiteldud eesti elu na­turalistlikku poolt, küll huvitavalt, küll igavalt, küll vaimukalt, küll vaimutult. Kuid küsitav on, kas peab just sõna­kunstist saadav hingeõnnistus seisma ainult selles, et ühis­kondliku tõsielu tillukesi rõõme ja suuri muresid, mida me eneste ümber igapäev paraku küllalt näeme, veel uuesti läbi elame, pealegi tihendatud ning stiliseeritud kujul.

Võib-olla just vastuoksa, me oleme tänulikud kunstidele, kui nad meid maisest proosast mõnikord kuhugi kaugemale ning kõrgemale viivad – natukenegi lähemale jumalusele.

Iga suur kirjanduslik talent võib luua mingi uue kooli, voolu või laadi ja sellise uuendajana sõnakunsti ajaloos võita jääva aukoha, ilma et ta püüaks kajastada oma kaasaja reaalelu või arvestaks üldse laiemate masside maitset.

Need arvustajad aga, kes, andes täie tunnustuse Tuglase stiiliväärtustele, tema algupärasele ning tugevale meeltefantaasiale, tema sõnalisele ilutulestikule, tundes näiliselt kõige siiramat naudingut sellest „kunstist kunsti pärast”, on mõ­ningal määral enestega vasturääkimuses, kui nad samal ajal kahetsevad tema kaasaja reaalelu vaatlusest loobumist või üldist „eluvõõrust”.

Sest kuidas üldse oleksid ühes nõus segamini serveeritud need kaks laia kirjanduslikku eriliiki, mida tuntakse meil „lüürilise šokolaadi” ja „toitva karbonaadi” nime all.

Säherduse kompromissi puhul võiks tõesti küsitavaks ku­juneda Tuglase tugev vormitunne, mida aga nüüd on võimalik tema juures imetella.

Eesti kirjandusloos on väga tähelepandavad teosed Tammsaare „Tõde ja õigus” ja Tuglase „Hingede rändamine”, kuid küsida, kumb neist teostest on väärtuslikum või ka ai­nult „huvitavam”, oleks niisama vaimukas, kui tõepoolest kel­leltki küsida, mida ta rohkem „armastab”, kas karbonaadi või šokolaadi. Sest kummalgi teosel on oma eriline hindamisalus, mis teeb võrdluse üldse võimatuks. Ja kirjandusteadus, mis objektiivselt käsitleb kõiki „voole”, „laade” ja „koole” ei saa kuidagi ühte neist kuulutada eesõigustatuks.

Et kirjandus tarvitab kunstiliseks väljendusvahendiks s õ n a, s. t. sama vahendit, mis teaduski, siis võib ta kergest: libiseda kõrvale kunsti raamidest ning toota teoseid, mis küli väga „huvitavad” „laiadele massidele” (näiteks šablooniline kriminaalromaan), kuid mingit tunnustust ei leia kirjandusteoreetikute ja -ajaloolaste, ütleme parem: enam kvalifitsee­ritud lugejaskonna poolt. Nii ei saa laiade masside tun­nustust kunstivallas pidada kriteeriumiks ja mingi vägi. „läbilöönud” teose sõnakunstiline väärtus võib jääda isegi väga küsitavaks.

Tõeline kirjanduslik maitse ilmub alles seal, kus palja uudishimu kõrval sisulise külje vastu nauditakse ka teose vormiväärtusi.

Seepärast on täiesti mõistetav, et Tuglase loomingut ei suuda nautida veel kõik need, kes tähti tunnevad, vaid see mitmetigi raskepärane ning peenendatud kunst jääb parata­matult suletuks kõigile, kes näevad kirjanduses vaid mingit kunstlikku uudishimuäratust ning selle uudishimu samuti kunstlikku rahuldust. Tuglase sõnakunst on käsitatav suu­rema vaimse aktiivsusega kitsamale ringile, ja küllaldane on, kui see k i t s a m g i  r i n g tõepoolest on olemas.

Tuglase kirjanduslik looming läheneb loomult „absoluutsele kunstile”, kus kaovad vaheseinad sisu ja vormi vahel. Seda tõendab kõige paremini asjaolu, et Tuglase teostes pole meil sageli peaaegu midagi „ümber jutustada” ehk „omade sõnadega lühidalt kokku võtta”, vaid see sisu läheb kui­dagi kaotsi ja teose värskus ning huvitavus võib kesta edasi ka siis, kui me teda „sisuliselt” juba tunneme. Tuglas on loonud lehekülgi, mida ikka jälle võib huviga lugeda, iga kord leides neis uusi väärtusi, mis kunagi ei kao. Seda liiki sõnakunst on kui kaunis maal, mis aastaid seisab silme ees ja ikka uuesti köidab, või muusikatükk, mis kunagi ei vanane. Seejuures aga pole midagi eriti imestada, kui ta samal ajal pole kättesaadav kõige laiemaile massidele.

Et maitsed ja nõuded on üldiselt väga erinevad, siis kõige enam vist küll kunstide vallas. Kui näiteks tänapäev leidub tsiviliseeritud inimesi, kes võivad teenida suurt austust ning elada vanaks, ilma et nad kunagi oleksid tundnud vajadust tõsisema kontserdi järgi, nii leidub võib-olla ka säherdusi „esteete”, kelle hinge kuidagi ei mahu kas või seegi asjaolu, et kaunist ning üllast muusika nime tahab kanda ka seda sorti heliline banaalsus, mille saatel „pritsimehed” pühapäeva hommikul rõõmsas meeles läbi linna marsivad.

Kui inimesed oma meelelaadilt ja vaimult kord juba on nii erinevad, kuidas võidaks pärast seda veel kõnelda ühisest maitsest ka kirjandusevallas.

Et Tuglase „kirjanduslik estetism” pole arusaadav ning nauditav kõigile, et seega tema kunstis peitub mingi „vaimuaristokratism”, siis ei tarvitse see fakt ilmtingimata olla veel mingiks nõrkuseks või puuduseks. Võib-olla just selles koguni peitubki Tuglase individuaalne väärtus, mis alati on kõrgelt hinnatav ja mis loob talle ainulaadse ning väga isikupärase positsiooni meie kirjandusloos. Mis on aga veel köitvam ning huvitavam iga kirjaniku juures, kui just tema tugevasti rõhutatud isend, peitugu selle taga siis kas Ed. Wilde’, Fr. Tuglas’e või Peet Vallak’u nimi.

Ei tarvitse vist eriti rõhutada (teatud ettevaatuse mõttes olgu see siiski möödumisi tehtud), et kui kõneleme siinkohal Tuglase mõningast algupärasusest ning individuaalsusest, siis loomulikult ei tule seda nõnda mõista, nagu oleks Tuglas mingi uue kooli looja, vaadatud maailmakirjanduse avarast seisukohast, vaid me kõneleme Tuglasest teadagi ainult kui teataval määral eriilmelisest kujust eesti kirjanduses. Tuglas on, nagu tuttav, saanud äratust mitmelt lääne-euroopa uusromantikult-stilistilt, kuhu kirjanikutüüpi ta ka ise kuulub talendisuguluse tõttu. Kuid selle punkti juures kauemini juurelda tähendaks lahtistest ustest sissemurdmist, sest Tuglas on juba ammu ise nimetanud oma kirjanduslikud eeskujud.

Kui ei saa ühineda kõigi nende arvustajatega, kes Tug­lase nõrkuseks loevad tema loobumist kaasaja üldist iseloomu päevamurede vaatlemisest, siis tahaksin lõppeks ometigi esile tõsta ühe teise asjaolu, mida tõepoolest on põhjust lugeda puuduseks. Mõeldud on siin Tuglase temaatiline ühekülgsus ning kitsapiirilisus.

Tuglase teoste süžeeline ehitus koosneb üksikuist vaba­dest staatilistest motiividest, mille repertuaar on võrdlemisi piiratud ning sagedasti korduv tema aastakümneid kestnud loomingus.

Vaadeldagu ainult kas või seda, kui palju novellikesi „Liivakellast” kuni „Hingede rändamiseni” algab stereotüüpse taevalaotuse maalimisega, kus kirjeldatakse pilvi ja päikest, päikest ja pilvi, kuigi väga meeleolurikaste ning artistlikkude, siis ometigi ikka enam-vähem samade värvidega. Ja ka muud korduvat võime täheldada Tuglase looduskirjelduslikus süžeestikus.

Ja kui esineb mõni inimtegelane, olgu ta nimi siis Allan või Felix Ormusson või midagi muud, siis ei näidata teda meilu niipalju elamas kui abstraktselt filosofeerimas mõningate elu­nähtuste üle. Aga ka nende abstraktsete mõtiskelude aines­tik on võrdlemisi piiratud ning korduv: juureldakse kas elu­mõtte või -m õ t t e t u s e, tõesügavuste, armas­tuse, jumaluse või kunsti ja fantaasia olemuse kallal. Tõsi küll, see filosofeerimine abstraktsetega ainete üle sünnib väga konkreetses, pildirikkas sõnastuses, nii et selle jälgimine võib samal ajal olla suureks kunstiliseks nau­dinguks.

Puuduseks on kahtlemata ka Tuglase loomingule üldomane hüppeline fragmentaarsus, kompositsiooniline sidumatus, võimetus luua mõnd ümaramat sünteetilist tervikut. See väide käib esijoones Tuglase realismi kohta.

Romaaniks nimetatud „Felix Ormussonis” on näiteks tei­ses trükis kolm peatükki juurde tulnud, kuid sama hästi oleksid võinud mitmed ka ära jääda, ilma et jutu faabula oleks sellest kannatanud. „Felix Ormussoni” mõne peatüki süžee moodustab vaid mingi abstraktne sentents ja peatükk 81. koosneb ainult 25 sõnast(!).

See Tuglase teostele omane analüütiline fragmentaarsus, ta motiivistiku liiga suur sõltumatus üldtervikust teeb võima­tuks luua midagi ulatuslikult monumentaalset. Mitte niipalju seda ei tule kahetseda, et Tuglas on selja keeranud kogu ühiskonna elumuredele, et ta on „põgenenud sotsiaalselt võit­lusväljalt”, kui palju enam küll seda, et ta mõne Felix Ormussonigi saatust pole suutnud jälgida pidevamalt, luua tema ühe või teise elujärgu tihedamat sünteesi.

Ja nii jäävadki imeteldavaks ning nauditavaks üksnes Tuglase oivalised ning meisterlikud üksikpildid. Seejuures on tõsiselt kahetseda, kui palju kõige kõrgemat, esmajärgulist luulet on kaduma läinud nende üksikute kauniste pildikeste näol, mis leiduvad laialipillatult siin-seal igasuguseis „katkendeis” või jälle kirjutistes, mis pole ilukirjanduslikud.

Nii üllatavad lugejat näiteks Tuglase traktaadiilmelises müstifikatsioonis „Arthur Väides” järgnevad lüürilised read:

„Mäletan ta ilusaid varase kevade kujutusi, sinakas-rohelisi märtsiõhtuid pärast sula päeva, intiime maastikke sulanud ja jälle jää­tanud hangede, raagus puude, roosa kuusirbi ja eksinud koeraga, kes, händ jalge vahel ja koon maas, pelglikult üle välja jookseb. Ehk siis pilte aprilli soojest öist, kevade marust kõrgeis puis, mehest ja naisest, kes kätest kinni hoides pimedaid puiesteid jooksevad, kuna tuulepahin riideid üles heidab ja õnne aimus kui soe laine pähe lööb…” (RV 96).

Või kui palju elavust ning tõetruudust on Tuglas suutnud väljendada oma tegelaste portreede maalimisel. Nii näiteks kas või oma õrnluulelises pildiseerias „Pühajärv” (3. katke) (Liivakell II, lk. 106), kus vana eluraskustest koormatud maanaine filosofeerib noorele õnnelikule armunud tütarlapsele naise suurtest kannatusist, mis nagu Jumala poolt juba ette määratud, seega paratamatud, nii et kuulajagi muutub lõp­peks üsna kurvaks ning murelikuks. Kirjeldis on meisterlik, on nii elav, et me usume nägevat tegelaste nägudes iga vähe­mat kui tõmmet või ilmemuutust, usume kuulvat nende hääli.

Ometigi pole Tuglas kõigest kirjeldamisoskusest ning elavusest hoolimata loonud ainsatki kirjanduslikku üldtuttavat inimtüüpi, nagu neid muidu nii rohkesti tuntakse raamatute järgi, sest kõik ta vereküllased inimkujud on laiali pillatud üksikuisse katkendeisse, kus vajuvadki unustusehõlma. Tuglas ei jälgi kunagi oma tegelasi nii pidevas ning laias ula­tuses, et lugejal oleks võimalus nendega intiimsemalt tutvuda. Ainsa erandi moodustab siin Felix Ormussoni kuju.

Kui Tuglase realism on katkeline, kui ta pole ses laadis suutnud luua mõnd tüsedakogulist monumentaaltööd, siis jääb meie kirjandusloos ometigi väga kaaluvaks tema fantas­tiline novell kogu oma stiilitiheduse, sensuaalsuse, vaimuvärskuse ning omapätasusega. Seejuures ei tohi aga seda laadi sõnakunstile asetada neid nõudeid, millele ta loomult sugugi ei vasta, ei tohi minna kaugemale, kui autor ise on kavatsenud.

Valeteel on ka see lugeja, kes liiga palju pead murrab Tuglase värvirohke „pildimõistatuse” kallal, püüdes liiga täp­selt ning üksikasjaliselt avada tema allegooria ja sümboolika saladusi, kus alati on võimalik hoopis erinev interpretatsioon. – selle asemel et rida-realt otseselt nautida seda kunsti kõig: meeltega. „Akadeemiliselt hinnatult” läheneb Tuglase looming oma teadlikult viimisteldud stiiliga oma laadis sõna­kunsti vormitäiuse piirideni, millest kaugemale minna oleks vaevalt mõeldav. Ja kui me anname talle täie tunnustuse, hinnates väärikalt seda meelelis-emotsionaalset mõju, mida võib saavutada ka selline „kunst kunsti pärast”, siis seisame ometigi kaugel sellest, et seda laadi kirjandust pidada ainu­õigeks” või absoluutselt täiuslikemaks, mida peaksid hakkama viljelema kõik kirjamehed. Ei, kirjandusel on väga avarad piirid vaheldusrohkuse loomiseks oma mitmekesisuse ning ainestikulise laiuse poolest, kus ei saa olla mingit eesõigust, liiati siis veel ainuõigust. Oleneb täiesti kirjaniku omapärases: talendist, missuguse tee ta valib; talendi eri laad määrab iga sõnakunstniku žanri ning stiili.

Seepärast ei tohi me, kui võime Tuglast mitmetigi kunsti­liselt nautida, seda aprioorselt öelda ka tema võimalikkude epigoonide kohta, kes ehk tahaksid hakata viljelema sama­sugust stiili, kuid sellekohaste loomupäraste eeldusteta, liht­salt külgeharjutuse teel.

Tuglase „kirjandusliku estetismi” ning sellele vastava stiili õigustab tema omapärane kirjanikuilme, mis loob ta meie kirjanduselus täiesti ainulaadse positsiooni.  Kirjanik ja  tema stiil on seevõrra ühte kasvanud, et paarist lausest või Tuglase ära tunda; just nii kui muusikas paljudele isikupärastele heliloojatele äraandlikuks saab mõni temale tüüpiline muusikaline fraas või ka ainult mõni dissonants, mille tag üsna eksimatult võib aimata õige nime.

Vaielda kirjanduslikkude voolude, koolide või žaanride ainuõiguse üle on viljatu, sest see on mitmesuguste eri sete küsimus; maitsete üle aga ei vaielda. Seepärast naudib iga inimene kirjanduses seda, mis on tema vaimulaadile ja maitsele kõige lähem. Ja selleks on sõnakunstil oma laiapii­rilised võimalused.

Me lõpetame oma arutluse kinnitusega, et eesti kirjandus oleks kvaliteedilt tunduvalt vaesem teosteta nagu „S a a t u s”, „Õ h t u taevas”, „F e l i x  Ο r m u s s ο n” ja „Η i n g e d e  r ändamine”. Ja oma laadis ületamatut saavutist tähendab – isegi väljaspool eesti kirjanduse piire – Tuglase novell „Androgüüni päev”, mille esteetilis-emotsionaalsed väärtused on väga tähelepandavad ning milles võib igal uuel lugemisel leida ikka jälle uusi kunstilisi üllatusi, kuigi ta see­juures ka lugejal eeldab mõningat vaimset aktiivsust ning meelteelavust.

Kui koostada antoloogia Tuglase loomingu paremikust, ei saabu küll eriti kogukas köide lehekülgede arvult, kuid vaiel­damatult sünnib kaunis raamat, mis seisab eesti kirjanduse esirinnas ning väärib sellisena aeg-ajalt ikka jälle uuesti lu­gemist ja lehitsemist, ilma et kahaneks seejuures ta esteetiline mõju, kaoks ta sõnakunstiline väärtus.

Nimetamata ei või jätta ka seda üldist stiilikultuurilist kooli, mille on tuglas rajanud meie kirjanduselus ning millest on saanud äratavat eeskuju paljud eesti kirjanikud.

Ja kõnelda lõppeks veel Tuglasest kui kirjandusteoreetikust ning kriitikust oleks juba hoopis uus peatükk, mis ei kuulu enam käesoleva töö huvipiirkonda.

Fr. Tuglas on tugevalt isikupärase ilmega kirjanik, kes on oma laadi piiratud raamides tunnustust vääriv kunstnik ja sellisena väga kaalukas ning huvitav kuju eesti kirjandusloos.

Paul Viires

IV osa Eesti Kirjandusest nr 12/1931