Rootsi-Poola sõda Liivimaal 1600. a. ja 1601. a. alul.
I.
Rootsi-Soome sisepoliitiline kriis, mis kuningas Sigismundi ajal oli arenenud äärmise teravuseni, oli lahenenud Södermanlandi hertsog Karli ja teda toetavate Rootsi riigi seisuste energilise tegevuse tõttu Rootsile tagajärjekalt: protestandi usk ja Rootsi riigi rippumatus olid vähemalt esialgu väljaspool hädaohtu. Kuid Sigismundi ja tema partei allajäämine Rootsis ja Soomes ei taganud täiel määral Rootsi riigi ja protestantismi julgeolekut tulevikus. Sigismund polnud ju veel loobunud oma õigustest Rootsi krooni suhtes. Energiline Karl otsustas jätkata võitlust, mis tegi sõjatallermaaks kõigepealt Liivi- ja siis ka Eestimaa. Kui peale võitu Sigismundi üle Stängebro juures Karl teostas järk-järgult temale omase järjekindlusega kättemaksupoliitika opositsioonipartei suhtes ja lõppeks, kui timuka mõõk Linköpingi turul oli hävitanud selle partei silmapaistvamad mehed, võis ta arvestada kogu riigi jõuga, et saavutada oma sihte väljaspool Rootsit ja Soomet.
Et viia võitlust Sigismundi vastu võidukale lõpule, võitluses hästi organiseeritud ja sõjakogenud Poola väega, tuli Rootsi väge põhjalikult reorganiseerida. Karl seisis siin sama probleemi ees, kui mõnikümmend aastat ennemini Eerik XIV, kes sõdides Taaniga reorganiseerimise teel püüdis teha Rootsi väge, peamiselt jalaväge, võitluskõlvulisemaks. Viimastel aastakümnetel enne seda oli Rootsi võidelnud peamiselt venelastega, kelle võitlusvõime, eriti lahtisel väljal osutus märksa madalamaks tolleaegsest Lääne-Euroopa vägede omast. Vene väe taktikaline võime on vaevalt mainimisväärne, distsipliinitud massid, kohandatud defensiivsete taktikale, osutusid välilahinguis mannetuiks, nagu see selgesti ilmnes Kolovere lahingus veebruarikuus 1573. a. ja Võnnu juures 1578. a.
Kõigepealt tuli hertsog Karlil kindlustada enesele sõja jätkamiseks vajalikke vahendeid meeste, moona jne. näol. See küsimus oli päevakorras Linköpingi riigipäeval 1600. a. alul, kus seisused andsid nõusoleku sõjaks Poolaga. Selle riigipäeva aegu pidas Karl silmas ka kodumaiste vägede arvulist rohkendamist, nõudes Rootsi maakonnilt teatud kindlat arvu jala- ja ratsaväelasi, et seega luua alalist väge. 1597. a. n. n. linnusleeri seadusega olid maakonnad kohustatud kaasa aitama alalise väe ülespidamiseks: jalaväelased said aastapalga ja linnusleeri neilt häradidelt, kus oli nende asukoht. See seadus ei suurendanud talupoegkonna majanduslikke koormuseid, sest ülalmainitud viisil tasutavate sõjameeste arv oli kindlaks määramata. Kuid siiski seega, et jalaväe lipkonnas pidi olema umbes 500 meest, oli teatud sõjameeste jaotus teostatud, mistõttu iga maakond pidi andma elanikkude arvule vastava arvu lipkondi. Hertsog Karli uus nõue, et iga maakond nii rahu kui ka sõja ajal peaks üleval teatud arvu jalaväelasi, tõstis talupoegade koormust tunduvalt. Tema ettepaneku formuleering teeb tõenäoliseks, et sõjameeste ülevalpidamine ei pidanud tulema kroonult, vaid erilisest maksust, mille eest vastutasuks oli kas täieline või osaline vabastamine väkkekutse kohustusest. Näib olevat tõenäoline, et Karl püüdis lahendada kodumaise sõjajõu organisatsiooni probleemi samuti, nagu 80 aastat hiljemini Karl XI, kes viis läbi Rootsis sõjaväe jaotamise.
Karli ettepanekule vastasid seisused lahus. Aadli arvates pidi tarbekorral iga talu andma sõjaväkke ühe mehe, nagu see oli vüsiks juba igivanast ajast; kodanikkude arvates pidi jätkuma sellest, et rahvastik jaotatakse roodudesse ja lipkondadesse, keda pidi aastas kaks korda munserdatama relvade jne. kontrolli mõttes. Karli poolt esitatud alalise jalaväe organiseerimise küsimuses põikles aadel otsekohest vastust andmast, soovitades ülemail esitada andmeid lipkondade suuruse kohta, et siis riigi varakamber uuriks, kuidas kõige paremini kohalikku väge üleval pidada, ilma et seejuures sõjameeste arvu suurendataks. Talupojad, keda hertsogi projekt kõige rohkem riivas, nõustusid üleval pidama juba olemasolevaid jalaväelasi, leides siiski, et komandeeriv koosseis olevat luga arvukas; nad soovitasid lipkondade arvu vähendada ja iga lipkonna meeste arvu suurendada 600-700-ni.
Seega oli suur lahkuminek hertsog Karli ettepaneku ja seisuste seisukohtade vahel. Lõppeks otsustati Karli pealekäimisel, et iga maakond peab üleval teatud arvu ratsa- ja jalaväelasi, rahu ajal kroonu kulul, kuna sõja ajal iga maakond pidi varustama oma sõjamehi vajaliku toidumoonaga üheks kuuks, pooleks või terveks aastaks. Seega ei saavutanud hertsog taoteldud eesmärki.
Lipkondades pidi hertsogi käsu järgi 1600. a. kevadest olema igaühes 400 jalaväelast. Ka relvastuses püüdis ta läbi viia mõnesuguseid muudatusi, pöörates suuremat tähelepanu külmadele relvadele, eeskätt piikidele. Karl Karlsson Gyllenhjelm, kes pidi viima Rootsist sõjaväed 1600. a. suvel Eestimaale, sai kaasa hea hulga piike. Hertsog ise katsus mõjutada jalaväelasi nende kandmisele palga suurendamisega, mis tõsteti aastas 6 margalt 7-ni. Kuid ümberrelvastuse püüdel polnud siiski tagajärge. Rootsi jalaväelased ei armastanud rasket relvastust. Kõige harilikumaks relvaks oli tulelukuga haakpüss, kuna tugihargiga varustatud raske muskett polnud veel üldiselt tarvitusel.
Johan III ajal polnud Rootsi lipkonnad reeglipäraselt ühendatud suuremaisse väeühikuisse. Rügementidesse jagamine, mis tuleb ette 1590. a. sõjakäigu ajal, on nähtavasti tingitud tolleaegsest jalaväö arvulisest tugevamaks tegemisest ja polnud sellel tõenäoliselt teisi ülesandeid kui ainult administratiivsed. Ka Karli Liivimaa sõjaks määratud väliväes oli jalavägi jaotatud rügementidesse, milledel, nagu rügementidel Eerik XIV ajal, oli administratiivsete ülesannete kõrval ka taktikalisi. Enamikult oli 1600. a. rügemendis 4 lipkonda ja koostus see suurelt osalt ühe ja sama maanurga meestest. Järelikult pidi siis rügemendi meeskonna tugevus ulatuma umbes 1600 meheni.
Karli püüdes tõsta oma jalaväe taktikalist võimet näeb Rootsi uurija Petri Hollandi sõjakunsti mõju: hollandlasi olnud Rootsi teenistuses juba 1590-ndate aastate alul; ka 1600. a. suvel olnud siin mitmed kogenud välismaa ohvitserid, enamikult Prantsuse ja Inglise päritoluga, kes kindlasti pidanud tundma juba 10 aastat vanat Hollandi sõjakunsti. Edaspidi näeme, et Rootsi väe koosseisu kuulus välismaa ohvitsere hiljeminigi, muude hulgas koguni hispaanlasi. – Ka Rootsi oma algupäraga ohvitseride hulgas leidus sääraseid, kes olid viibinud sõjateenistuses välismail, nagu Rootsi-Poola sõja ajal sageli esinev Samuel Nilsson, kes juba Karli ja Sigismundi vahelises võitluses oli avaldanud suuri võimeid.
Sõja jätkamisel Soome lahest lõuna pool vajas Rootsi esijoones vastavat baasi Eestimaal, kus kohalik aadel, Tallinna ja Narva ning teised kindlustatud kohad püsisid kuningas Sigismundile truudena. Rahuldunud tema Rootsi troonile peasedes antud kinnitusest privileegidele, jäi Eestimaa aadel ja Tallinna linn kurdiks hertsog Karli ja Rootsi riigi seisuste korduvaile nõudmistele ühineda nendega Sigismundi vastaseks võitluseks. Pealegi oli siinne sõjaline võim Sigismundi pooldajate käes, kelle hulgas eriti visana esines kohalik kõrgem võimukandja Jöran Boye, toetatuna pealikute poolt teistes kindlustes.
Karlil avanes soodsam juhus kindlustada oma võimu Eestimaal alles pärast Soome, esijoones just Viiburi vallutamist. Et ajaloolises uurimises Eestimaa üleminek Karli poole on leidnud rohkemat tähelepanu, siis pole meil põhjust selle juures pikemalt peatuda; on piisav puudutada seda ainult üldjoontes. Karli toetuspunktiks sai siin kõigepealt Narva. Selle alistamisel oli teeneid šoti palgasõdurite lipnikul Thomas Ebbernetil, kes oli käinud Viiburis hertsogile teateid viimas olukorrast Narva garnisonis. Narva tagasi saabunud, teotses Ebbernet hertsogi huvides, vangistati aga komandandi poolt. Ta oli siiski suutnud kontakti astuda Narva kodanikega; need liitusid garnisoni meeskonnaga, rootsi jalaväelaste ja šoti ratsaväelastega, vangistasid asehaldur Otto Uexkülli ning kihutasid Virumaa ja Alutaguse aadlimehed ning maaasurid linnast välja. Ja kui hertsogi poolt saadetud ooberst Peter Stolpe 24. okt. saabus Narva suurema väeosaga, 4 jalaväelipkonnaga, et linna ja lossi üle võita, oligi see juba alistatud.
Narva vastupanuta üleminek hertsogi poole näitas, et Sigismundi võim Eestimaal seisis nõrkadel jalgadel. Esialgu ei ähvardanud veel tähtsamat Sigismundi võimu toetuspunkti, nimelt Tallinnat tõsisem hädaoht, rohkem küll aga teisi kindlustatud kohti, mis olid ehituselt ja garnisonilt nõrgemad. Kuid seni, kui Soomest polnud veel saabunud uusi abivägesid, puudus Stolpel võimalus offensiivseks ülesastumiseks, mida takistas ka toidumoona puudus. Hertsog tegigi Soomes olles korraldusi uute vägede ületoomiseks Viiburist Narva, korrates neid käske hiljemini ka Rootsist. Kui jaanuarikuu lõpuks 1600 saabus Soomest Narva Heinrich von Ahnen ratsaväelastega ja hiljemini veel teisi väeosi, võis Stolpe aggressiivsemalt talitada, kusjuures ta võis arvestada Eestimaa losside garnisonide rootsi ja soome jalaväelaste sümpaatiaga, samuti ka nende komandantide j. t. enam või vähem alistumisele kalduva seisukohaga. Raskem juba oli Eestimaa aadli poolehoidu võita, kelle privilegeeritud seisukohta Sigismund oli eriliselt soodustanud. Karlile õnneks aga puudus Eestimaal Poola välivägi, ja Boye poolt 1599. a. suvel avaldatud soovi, et Farensbach ilmuks Liivimaa aadlilipuga Eestimaa piirile, ei suutnud see esialgus täita.
Vaatamata saabunud abiväele polnud Stolpe siiski veel küllalt tugev Tallinnale pealetungiks. Järelikult tuli tal esijoones piirduda kavatsusega vallutada Rakvere, Paide, Koluvere ja Haapsalu. Kõigepealt saadeti v. Ahnen ja leitnant v. Grieben Rakvere vastu, mis kapituleerus 16. veebruaril, 21. veebruaril alistus ka Paide, kuhu komandandiks jäi v. Ahnen; v. Grieben võttis (26. veebr.) Kolovere, jättes selle komandandiks Tõnnes Maydelli. 28. veebruaril alistus ka Haapsalu.
Nüüd oli siis Tallinna täiesti üksi jäänud. Sellises olukorras oli Tallinna linnal ja Eestimaa aadlil põhjust rutata lõpliku seisukoha võtmisega Rootsi ja Poola vahelises konfliktis. Seda kiirustas ka asjaolu, et kuningas Sigismund olude sunnil kuulutas märtsikuus 1600 Eestimaa Poolaga ühendatuks. Neil põhjustel oli Eestimaa aadel ja Tallinna linn sunnitud aprillikuus Karli poole üle minema.
Sellele vaatamata polnud Karli võim siin siiski veel täiesti kindel. Tallinna kodanikkond käitus vähe vastutulelikult. Samuti ka aadel ja talupojad nurisesid nende juurde linnusleeri asetatud sõjaväelaste pärast. Kindlustes puudusid ustavad asehaldurid, tagavarad olid napid, pealegi levis kuuldusi suurtest sõjalistest ettevalmistustest Poolas, kartust äratav oli ka Vene asehalduri käitumine Ivangorodis. See kõik tegi vajalikuks hertsogi enese üle tuleku Eestimaale suuremate sõjajõududega, et luua Soome lahest lõuna pool Rootsi võimule kindlamat pinda. Karl oli otsustanudki seda teha, ja nagu eespool nägime, oli ta selleks saanud loa riigipäevalt Linköpingis.
Kuidas oli aga tol ajal Rootsi välispoliitiline olukord teiste naabrite suhtes? – Taani poolt polnud esialgu karta otsest hädaohtu. Hiljemini sõjategevuse aegu oli hertsog Karl siiski sunnitud korduvalt silmas pidama ka Taanit, millega vahekord mõjus seega segavalt sõjapidamisele Eesti- ja Liivimaal. Idas tuli Rootsil arvestada Venega, kes 16. sajandi keskpaigast saadik agaralt peale tungis loode suunas. Kuigi Täusinä rahu oli Venele tagasi andnud Ingeri ja Soomes Käkisalmi lääni, ei rahuldanud see Moskva tsaaride apetiiti. Luga meelitavas läheduses Ingerile asetses Narva oma lähema ümbruskonna – Alutagusega. Oli ju Narva paarikümne aastase Vene okupatsiooni ajal olnud Venele väga vajalikuks mereäärseks sidemepunktiks kaubanduslikkude vahekordade pidamisel Lääne-Euroopaga. Tema omamine tundus seda vajalikumana, et tol ajal Venel puudusid Ingeris sadamad. Pealegi oli Venes nüüd, kus Karli ja Sigismundi vaheline võitlus oli jõudnud haripunktile, tsaariks valitud tark ja teovõimas Boris Godunov. Alul ei suutnud kumbki, ei Sigismund ega Karl võita oma poole Godunovi. Kuid Vene ja Poola vastuolud aitasid peagi Godunovi ja Karli lähenemisele kaasa. Tänutasuks aga nõudis Godunov Karlilt Rootsi alasid Eestimaal ja Soomes. Godunov jälgis täie tähelepanuga Karli ja Sigismundi vahelist võitlust Liivimaal, ilma et oleks asetunud avalikult ühele või teisele poolele, püüdes meelituste ja lubadustega diplomaatilisel teel saada Rootsilt alasid, mida polnud suutnud anastada Venele sõjalisel teel tema eelkäijad – tsaar Ivan Julm ja Feodor Ivanovitš. Karl muidugi ei võinud loobuda Rootsile kuuluvatest aladest ja üldiselt püsis tema ja Godunovi vahekord ebaselgena, kuni peale Godunovi surma segaste aegade algades Vene tähelepanu välispoliitilistelt sündmustelt pöördus peamiselt siseolukordadele
Sääraste üldiste konjunktuuride juures algas Rootsi-Poola sõda Liivimaal. Nagu võitluse käik näitab, polnud Rootsi võitlusvahendid siin küllalised, kuigi võitlus algas Rootsile sõjalises mõttes eriti soodsail tingimustel: Liivimaa oli peaaegu kaitsetu, puudus arvukam välivägi; Jürgen Farensbachi juhatusel olev umbes 2000-meheline vägi, mis 1600. a. esimestel kuudel oli Põltsamaa piirkonnas, söandamata vahele segama Eestimaa asjusse, oli tegelikult võitlusvõimetu suuremaarvulise Rootsi väe vastu.
II.
Sõja ettevalmistused Rootsis nõudsid aega ja Karli väljaspool abielu sündinud poeg Karl Karlsson Gyllenhjelm, kes Rootsist osa vägedega ette saadeti, ei saabunud Tallinna enne kui 19. juulil, tuues kaasa mõned jalaväelipkonnad. Karl ise jõudis Tallinna 9. aug., pärast seda kui ta Rootsi härradepäevalt oli saanud uue volituse kaitsta jõuga Rootsi riigi huvisid teisel pool Läänemerd, Temaga kaasas oli arvukas sõjavägi, mis ühes juba Tallinnas eelolevate vägedega Rootsi uurija Petri järgi olevat tõusnud 9 ratsaväe lipkonnale ja 9 jalaväe rügemendile. Et aga jala- ja ratsaväe lipkondade koosseis olnud mitmesugune, polevat võimalik täpselt kindlaks määrata sõjaväe suurust, igatahes olevat see ulatunud vähemalt 12 000 mehele.
Karl oli lasknud ka Karl Horni ja Gyllenhjelmi pöörduda kirjaga Poola välisvägede ülemjuhataja Jürgen Farensbachi poole, et see esineks seletusega, kas ta tahab püsida Rootsiga rahu jalal või ei. Vastus tuli 14 päeva pärast, see oli põiklev. Nimelt seletas Farensbach, et ta selles asjas pidavat ära ootama otsust Poolas, vahepeal kavatsevat ta aga kaitsta Poola riigi piire vaenliku pealetungi vastu. Järelikult tuli arvestada sõjategevusega.
Eestimaa pidi sõjas muidugi ka kaasa aitama. Kuid sunduslikult nõutav meeste arv oli siin märksa väiksem kui Rootsis ja Soomes. Karli poolt 3. sept. 1600 kinnitatud aadliprivileegidest näeme, et aadel oli kohustatud andma igalt 15-nelt asustatud talult, s. o. täistalult, mis siis võrdus ühele adramaale, ühe ratsaväelase. Seega ulatus sunduslikult nõutavate meeste arv ainult mõnesaja meheni. Peale selle värbati siin veel mõned väeosad, mis ka sõjast osa võtsid, kuid need polnud võetud sunduslikkuse alusel.
Liivimaa vastane sõjakäik algas septembrikuu alul: 2. septembril olid edasi marssinud Tallinna ja selle alevitesse majutatud väeosad, Karl ise läks teele 3. septembril. Vägi suundus Liivimaale kahes osas: idapoolne Soome vägi läks edasi Narvast ooberst Peter Stolpe ja v. Ahneni juhatusel, ülesandega vallutada Põltsamaa ja Laiuse, läänepoolne peavägi liikus Karli enesega. Ratsaväge juhatas Otto Uexküll (endine Narva asehaldur), jalaväge Samuel Nilsson; kaasas olev 500-meheline Eestimaa aadlilipkond oli kohaliku maanõuniku ooberst Ewert Delwigki ja Eestimaal värbatud ratsaväelased Ewald v. Medemi, Franz Treideni j. t. juhatusel. Hertsogiga kaasas oli sõjakogenud mehena Karl Horn, kuna krahv Moritz Leijonhufvud jäi kubernerina Tallinna. Kaasas oli ka 27-aastane K. Gyllenhjelm, et omandada, nagu ta ise omas relatsioonis mainib, sõjanduses suuremaid teadmisi; hertsog olevat pidanud temaga nõu ja andnud tema kaudu sõjaväele käskusid. Tegelikult täitis ta siis väejuhi kohuseid ja, nagu pärast näeme, sai ta ülesandeks abi- või kõrvaloperatsioonide juhtimisi. Nõuandjatena olid kaasas ka veel krahv Magnus Brahe ja Niis Bielke. Operatsiooni toetav laevastik kuulus admiral Joachim Scheeli juhatuse alla, kes oli ühtlasi ka kahurväe ülemaks. Tema pidi Tallinnast laevadega Pärnu alla viima piiramiskahureid.
Maavägi oli juba 8. septembril Pärnu juures, kus Poola väepealikuiks olid allstaarostad: Michael Golenbievsky ja Suchorovsky. Karl oli juba enne siiasaabumist pöördunud Pärnu ja selle maakonna aadli poole nõudmisega vabatahtlikult alistuda, komandant lükkas selle tagasi. Ka nüüd polnud komandant nõus kapituleeruma. Väed tõmmati linna alla ja see sulus tati. Scheel ei jõudnud tormi tõttu kahuritega õigel ajal pärale ja asja kiirustamiseks oli ta sunnitud need Haapsalust maad kaudu Pärnu alla saatma. Laevastiku saabumisel sulustati linn ka mere poolt. Linna piirati mõne nädala jooksul, kusjuures müürid said tublisti kannatada laskmise ja mineerimise läbi. Lõppeks kapituleerus Pärnu 4. oktoobril.
Seega oli saavutatud võrdlemisi tähtis eelsamm, üks paremaist Põhja-Liivimaa kindlustest oli Karli käes, mis aitas võitlust edasi arendada. Pealegi hõlbustas Pärnu all saavutatud edusamm mõjutada Liivimaa aadlit, kelle tugipunktina kasutati Pärnut, nüüd hertsog Karlile sõbralikumas suunas, millest pikemalt eespool.
Peale Pärnu vallutamist pidas Karl vajalikuks oma võidusaavutusi otsekohe edasi arendada. Viljandi vastast retke, mis kuulus kõigepealt hertsogi kavasse, pidas ta tarvilikuks siduda Karksi vastase diversiooniga. Kõigepealt pidi vallutatama Karksi loss, mis kuulus Farensbachile. Karksi vastast operatsiooni pidi juhtima Gyllenhjelm,, minnes sinna peavägede ees 1500-mehelise jala- ja ratsaväega. Selleks operatsiooniks pidi kasutatama ka neid Poola väeosasid, mis Pärnu vallutamise järgi olid siirdunud Karli teenistusse, nimelt heidukid. Need pidid Gyllenhjelmi väeosast esirinnas minema Karksi lossi juurde ja nõudma sisselaskmist, seletades, et neid saadetud Viljandist Karksi lossi garnisoni täienduseks. Ettevõtte õnnestumise korral pidid nad lossi okupeerima ja avama väravad järele tulevale Gyllenhjelmile. Üks osa ohvitsere olnud, nagu Gyllenhjelm teab, selle plaani vastu – võivat palju maksma minna -, soovitades peaväest mitte eraldada väeosa, mille võimalikud kaotused võiksid mõjutada kogu peaväge. Hertsog aga ei olevat lasknud end ümber veenda. Et ettevõte õnnestuks, pidi Gyllenhjelm saabuma Karksi alla öösel. Vabatahtlikult kaasaminejate hulgas olnud palju tähtsaid liivimaalasi, keda Gyllenhjelm kasutanud teejuhtidena ja eelsalgana. Peale nende kasutanud Gyllenhjelm veel erilise teejuhina Farensbaehi poolt Pärnu piiramise ajal sinna saadetud isikut, kes linna vallutamisel oli rootslaste kätte vangi langenud. Gyllenhjelm, sõites oma väe eesotsas, pidas teda alatasa oma läheduses kahe ratsaväelase vahel. Et ta teda ei usaldanud, hoidis ta alatasa püstoli laskevalmina, et oma kahtlast teejuhti hädakorral surmata. Nüüd juhtus aga nn, et eelsalgas olijad, kelledel oli ülesandeks Abja mõisast hankida luure teel teateid Karksi üle, ei suutnud pimeduse tõttu sinna teed leida. Seepärast andis Gyllenhjelm Apja minevale salgale juhiks oma teejuhi, Farensbaehi vangilangenud käskjala. Kui luuresalk oli saabunud maantee ja mõisatee käänukohale, olevat teejuht käega osutanud mõisat, kuhu ka kõik teised läinud peale teejuhi, kes maanteele jäänud. Üksi jäetud teejuht rutanud kiiresti Karksi teatama rootslaste kavatsusest. Vaatamata sellele, et põgenejale järgi saadetud salk kergeid ratsaväelasi, jõudis see enne Karksi. Saabunud Karksi alla, saatis Gyllenhjelm selle pealiku Wilhelm Dyckeri venna nõudma lossi kapituleerumist, teatades, et iga silmapilk hertsog on päralejõudmas terve väega. Dycker lükkas nõudmise tagasi.
Gyllenhjelm teades, et Farensbach on laagris Karksi läheduses Helmes, kartis pealetungi. Ta pidas nõu kaasas olevate liivimaalastega, et leida sõjaväele ööbimiseks soodsat paika, sest öösel pealaagri juurde pääseda olnud võimata, kuna tulnud karta vaenlase; öösist pealetungi ja segaduse sünnitamist.
Peale nõupidamist otsustati jääda laagrisse Kariste mõisa, mis oli selleks maastikult soodne. Ühelt poolt piiras teda mets, mis ulatus umbes kaks penikoormat eemal oleva suurlaagrini. Vaenlase pealetungi korral oleks võidud metsa varjus tagasi tõmbuda peaväe juurde. Ettevaatusabinõuna võtnud Gyllenhjelm ööseks mõned tähtsamad ohvitserid enese juurde, asetades ühtlasi laagri ümber tugeva vahtkonna jala- ja ratsaväelastest. Kesköösel puhunudki trompet häiret ja mehed asunud hobuste ja relvade juurde. Ohvitserid ilmunud nüüd Gyllenhjelmi juurde käsu saamiseks ja nimelt, kuidas suurlaagri juurde tagasi marssida. Otsustatud siiski edasi minna alles järgmisel päeval, mis pidi toimuma vastava kava järgi. Nii pea aga kui seljatagust kaitsev järelvägi annab märku vaenlase pealetungist püstoli laskmisega, pidi Rootsi peavägi asuma mõlemal poolteed olevasse metsa, ratsaväelased teel vaenlasele vastu astuma, samal ajal aga jalavägi metsast tulistama vaenlast tiibadelt ja seljatagant.
Poolakad olid öösel lähenenud märkamatult tasahilju ühte orgu (nähtavasti Koodiorgu), söandamata rünnata Rootsi kindlustatud laagrit. Öösel olid poolakad rootslastele teadmatult vangistanud ka ühe luuresalga ja hommikul, teada saanud rootslaste edasimarssimisest mõisast ja laagrist, ründasid nad vaenlase järelväge, mille enamik ratsaväelastest pole olnud hobuste juures, vaid pruukostilaua taga, juues ka põletatud viina.
Siis kuuldigl püstoli laskmist, kuid mitte Rootsi jalaväe poolt, kes sellega pidi märku andma, vaid pealetungivate poolakate poolt. Gyllenhjelm, viibides juba metsa jõudnud ratsa- ja jalaväelaste keskel, käskis rittmeistreid ratsaväelastega tagasi pöörduda ja asuda lahingukorda metsaäärsele kõrgendikule. Gyllenhjelm jse aga, mõnede lähemal olevate ratsaväelaste salga eesotsas, läks kasakate vastu, kes olid rünnanud Rootsi jalaväge. Poolakad tungisid peale ka mõisa põldudel jalaväelastele, kes põgenenud metsa. Löönud neid lõplikult, pöördusid poolakad Rootsi ratsaväelaste vastu, kes asetsesid soodsas seisukohas kõrgendikul. Nähes vaenlase tulekut, põgenenud nii rootslased kui liivimaalased, peatudes alles hertsogi juures suurlaagris. Kuna vaenlane oli ette jõudnud teele, käskis Gyllenhjelmi järelejäänud jalaväge enda päästmiseks minna läbi metsa teist teed kaudu Viljandi alla ja väheste järelejäänud ratsaväelastega püüda, kui võimalik, peale tungida poolakaile, kes ajasid taga Rootsi ratsaväelasi. See ei õnnestunud ja Gyllenhjelm pidi lahkuma sellelt teelt, minnes läbi metsa Viljandi teele, leides metsas mõlema tee vahel siinseal mõningaid aadlimehi, Liivimaalasi, ja ohvitsere mitmesugustest rahvustest, kes otsisid oma väeülemat. Rootsi väest langenute arvu kindlakstegemiseks ja nende mahamatmiseks Karistesse saadetud väesalk leidis seal 100 surnut!. Hiljemini ühines Gyllenhjelmi väesalk peavägedega.
Tuleb küsida, missugust teed kaudu Gyllenhjelmi väesalk tuli Pärnust Karksi alla ja pöördus sealt tagasi peavägede juurde, samuti ka, missugust teed kaudu peavägi Pärnust Viljandi alla läks. Teades praegusaja teesuundasid, peame loomulikuks, et see toimus Pärnust otse lõuna suunas läbi Uulu – Surju ja Saarde kihelkonna Kõppu või Halistesse ja sealt edasi. – Tõepoolest aga oli teede olund minevikus vähe teissugune. Sakslaste tuleku ajal 13. sajandi alul oli Pärnust lõunapoolne maaala peamiselt veel asustamata ja osalt ka suurte soode ja metsade tõttu peaaegu läbipääsmatu. Liiklemiseks paremaid võimalusi oli ainult piki mererannikut, kuna sisemaa oli soine ja metsarikas, mistõttu selle asustumine võis toimuda aegapidi, peale selle veel saartetaoliselt, kus külad asetsesid üksteisest kaugel, eraldatutena sageli suurte metsade ja soodega. Arusaadav siis, et igivana sõja- ja liiklemistee ei läinud Pärnust lõunasse mitte Uulu-Surju ja Saarde kihelkonna, vaid piki mereranda Tahkuranna – Häädemeeste – Orajõe kaudu. Kui Rootsi ajal 17. sajandi keskel Liivimaale saü kohustuslikuks sõja- ja maanteede tegemine, kuulus kaheksa peatee hulka ka tee, mis viis Riiast Zarnikau jne. kaudu Pärnu.
18. sajandi viimaseil aastakümneil muudeti Pärnust Riiga viiva postmaantee suund, alates Pärnust, kust tee suundus nüüd läbi Uulu ja Surju ning Saarde kihelkonna Ruhja. Põhjuseks oli, et endine, piki mereranda minev tee oli liivane, seega liiklemiseks ebamugav. Kuid juba 17. sajandi keskel oli Pärnul ka teine ühendus lõunasse, ja nimelt postmaantee, mis suundus üle Karksi, Helme, Rõngu Tartu. Nähtavasti läks see läbi Uulu ja Surju ning Saarde kihelkonna Karksi ja sealt edasi. Asustuse tihenemine orduajal tegi vajalikuks mainitud tee, mida aegapidi hakati enam kasutama. On tõenäoline, et Gyllenhjelm Karksi alla minnes kasutas just seda teed. Nähtavasti sama teed kaudu marssis Pärnust edasi ka peavägi. Jälgides lahingu üksikasju Vana-Kariste mõisa juures, nägime, et Gyllenhjelm taganes Kariste juurde, asudes kindlustatud laagrisse, et järgmisel päeval metsa kaudu pääseda peavägede juurde, mis pidi asuma laagrist umbes kahe penikoorma kaugusel. Järelikult võiks siin arvesse tulla läbi Kanaküla laane ja Kõpu Viljandisse viiv tee. Sellest võib oletjada, et Pärnu ja Viljandi vahel pidi olema ka lühem lühendus kui Karksi kaudu minev tee. Ka muide on meil veel andmeid läbi Saarde Pärnu alla viiva tee kohta Rootsi-Poola sõja ajal.
Meil on teada, et kui Mansfeldi krahv Johann 1609. a. suvel piiras Pärnut, mis s. a. veebruarikuus oli läinud poolakate kätte, lähenes tolleaegne siinsete Poola vägede ülemjuhataja Jan Carol Chodkiewicz Pärnule lõunapoolt läbi Saarde kihelkonna, kusjuures Mansfeldi krahv Johann temale väe Pärnu alt vastu saatis. Tekkis kokkupõrge Ritsikülas (Saardes), kus küll rootslased tagasi löödi, kuid tee siiski edasitungivaile poolakaile barikeeriti, nii et Chodkiewicz pääses Pärnu alla minnes ümber Viljandi kaudu.
Igatahes näib selle tee kasutamine olevat seotud suurte raskustega, sest ta viis läbi väga metsarikaste ja osalt madalate paikade, mida vaenlane võis tagajärjekalt kasutada, nagu näeme Gyllenhjelmi kokkupõrkest poolakatega Kariste juures.
Karli vägi saabus Viljandi alla 9. nov., kus komandandiks oli Michael Kurtz, kellele alluv garnison koostus poolakaist, sakslastest ja ungarlastest. Nähes, et hertsog tõsiselt peale tungib, laskis komandant Kurtz linna põlema panna, tõmbudes ise lossi. Püüdes päästa linna, käskis hertsog oma meestel tuua tormijooksu redeleid ja neidj pidi tõustes müüridele väravad õhku lasta, et Rootsi meeskond pääseks linna tulekahjule piiri panema. See õnnestuski ja tuli kustutati. Nüüd avanes võimaks lossi piiramiseks lähema maa pealt. Seda püüti teha rinnast ja ka väljaspoolt. Lasti tulikuulidega põlema lossimüüril puurondeel, kust tuli läks edasi, ulatudes lõpuks lossi pika tornini. Lossi garnisonis tekkis lõhe: sakslased ja ungarlased nõudsid lossi alistamist, poolakad aga kaitsmist. Üks sakslane andis läbi torni laskeava rootslastele teada, et loss meeskonnale armuandmise korral kapituleerub. Juurdetulnud hertsog lubaski seda. Toodi redeleid ja tõsteti torni najale, kust mehi laskeava läbi sisse lasti. Sissetungijate ja poolakate vahel tekkis võitlus, mille lõpptulemuseks oli lossi kapituleerimine.
Seega oli langenud teine tähtsam Põhja-Liivimaa kindlus, kuna püsis veel Tartu. Hertsogi võidu tagajärjed olid seda tulemuslikumad, et Stolpe ja v. Ahneni juhatusel olev väeosa oli vallutanud varemini Põltsamaa (11. sept) ja peale mõnenädalalist piiramist (20. okt.) Laiuse). Peale oma ülesande täitmist ühines see väeosa peavägedega, mis sügisese halva ilma tõttu läks peakorterisse Paide ja selle ümbrusse.
Enne Paidesse minekut soovis hertsog vallutada veel mõne väikelossi. Esijoones pidas ta silmas Karksit, mida polnud suutnud võtta Gyllenhjelm. Teistest Põhja-Liivimaa väikekindlustest erines Karksi seega, et ta omas Fabriciuse andmete järgi võrdlemisi arvuka garnisoni ja nimelt kolm roodu ratsaväge. Peale Viljandi langust ei suutnud Karksi enam kaua vastu panna, ta kapituleerus kahepäevase piiramise järgi, kusjuures rootslased said rikkaliku saagi Farensbachu’le kuuluvate kallihinnaliste asjade näol.
Gyllenhjelmi andmeil vallutanud hertsog Karl ise Karksi, samuti ka Helme ja Härgmäe. Fabriciuse järgi olevat Helme pealik Heinrich Brackel vangi võetud. Kartes rootslaste suurt väge, pakkunud ta ise neile lossi võtmeid. Nähtavasti oli nende losside võtmiseks saadetud eriväeosad.
Igatahes oli rootslastel selles piirkonnas novembrikuus võrdlemisi suuri sõjalisi tulemusi, nüüd oli nende käes Liivimaa läänepoolne osa, Koivajõest põhjapoole, kaasaarvamata linnused Koivajõe liinil, millistest tugevaimad olid Volmari ja Võnnu.
Losside võtmine polnud nõudnud rootslastelt erilist jõupingutust, enamik oli alistunud vastupanuta. Silmapaistev on asjaolu, et Liivimaa oli veel keskaegselt ülekülvatud arvukate lossidega, erinedes ses suhtes tugevas oli Eestimaast, kus sajandi alul kindlustatud paikade arv oli hoopis väiksem. Suhteliselt oli neid seal vähem juba keskajalgi, mille põhjust tuleb otsida ajaloolise arengu erinevusest. On tõsiasi, et orduajal vaenlikule pealetungile enam eksponeeritud oli just Liivimaa, ja seda kahelt suunalt: idast Pihkva poolt, kust venelase peahoobid tabasid esijoones Tartu piiskopkonda ja kõrvaljoonei peapiiskoplikke alasid Ida-Liivimaal ja Latgallias, ja lõuna suunalt leedulaste poolt, kelle vastu maa polnud kaitstud siinpool Väina jõge ei mingisuguse loodusliku barjääriga. Niisuguses olukorras vajas maa siin ka tugevamat ja tihedamat kaitset, mida keskaegses mõttes leiti kindlustatud paikades, lossides. Arvukate losside tekkimiseks võis siin kaasa mõjuda ka sisepolitüine areng, ja nimelt vasallide võimas osa. On teada, et peapiiskopkonnas, samuti ka Tartu piiskopkonnas, oli mitmeid võimsaid vasallide suguvõsasid, kõigepealt Tiesenhausenid, Uexküllid, siis Rosenid ja veel mõned teised, kes, toetudes oma laialisele majandusele, omasid suurt mõjuvõimu ja sisepoliitilist tähtsust. Liivimaa Eesti osas olid suur- ja teiste vasallide alad koondatud Tartu piiskopkonna läänepoolsesse raiooni, kus neile kuulusid Rõngu, Rannu, Konguta ja Puhja lossid. Teine vasallide losside tsentrum Eesti alal oli Saare-Lääne piiskopkonna mandriosas, nüüdse Pärnumaa loode- ja Läänemaa lõunapoolses rajoonis, kus vägev Uexküllide suguvõsa omas tervelt viis lossi: Vigala, Velise, Kose, Kasti ja Virtsu, milledest eriti tähtsa kaitsekeskusena esines Vigala, etendades suurt osa ka 15. sajandi 30-ndail aastail Saare-Läänemaa kodusõjas. Priviligeeritud Harju-Viru vasallide suguvõsadest, kelledel puudusid suured läänide kompleksid, ei võinud kindlustatud paikade poolest ükski võistelda Uexküllidega.
Sõjad 16. sajandi teisel poolel mõjusid väga detsimeerivalt Eestimaa, ka Liivimaa Eesti osa losside suhtes. Rootsi-Poola sõja alul 1600. a. leidus Eestimaal kaitstavate losside hulgas peale Tallinna, Narva, Paide, Haapsalu ja võrdlemisi nõrga Rakvere ainult veel Kolovere, kuna hoopis teist pilti pakkus Liivimaa. Eesti osas olid peale Pärnu, Viljandi ja Tartu kindlustatud kohad Karksis, Helmes, Põltsamaal, Laiusel, Kirumpääl, Vastseliinas; veel arvukamalt leidus neid Liivimaa Läti osas. Kui Eesti osas vasallide lossid Rõngu-Virtsjärve joonel olid kaitstavate kohtade hulgast välja langenud juba Vene-Liivi sõja ajal, siis oli olukord Läti osas hoopis teissugune. Just see losside rohkus Liivimaa lõunapoolses osas teebki ääretu kirjuks Poola ja Rootsi vahelised sõjasündmused 1600 ja 1601. Muidugi ei vastanud enamik olevaist lossest tolleaegsele sõjatehnilisele arengule, mis pidi selge olema ka Poola keskvalitsusele. Kui 1582. a. Liivimaal toimus mõisate valdustiitlite jne. revisjon, kohustati revidente uurima ka kindluste olundit, jälgima, mis neis vajab remonti, missugustel neist on sõjaliselt ja administratiivselt suurem ja missugustel väiksem tähtsus. Selle ülesande teostamiseks kuuluski revisjoni toimetava komisjoni hulka ka sõjaliselt ettevalmistatud isikuid.
Meil pole käepärast komisjoni poolt esitatud andmeid. Nähtavasti aga ei suutaud nende järele nii mõnigi loss rahuldada tolleaegseid kaitsenõudeid. Igatahes on kindel tõsiasi, et Poola keskvalitsuse poolt nõuti losside mahakiskumist õige vara, juba esimestel aastatel peale Zapolje rahu. Missuguseist motiividest siin valitsusi lähtus, see pole allikmaterjali kättesaamatuse tõttu praegu veel lõplikult lahendatav. Jääb lahtiseks küsimus, kas oli sün mõjumas veene, et aadlilossid arhitektuurilt ei vasta enam käesoleva aja nõudeile, või jälle püüd murda Liivimaa aadli vastupanu.
I osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1932
III.
Alustades sõjakäiku Liivimaale pidi hertsog Karl arvestama ka Liivimaa mõjukama seisuse, aadli, seisukohaga. On tõsiasi, et enamik Liivimaa saksa soost aadlist polnud sugugi rahul Poola võimuga. Poola kuningad, püüdes viia Liivimaad lähemasse seosesse oma riigiga, olid puudutanud Liivimaal luteriusu vabadust, maa administratiivset, kohtulikku ja õiguslikku korda. Võrdlemisi suured muudatused usu asjus ja maa valitsemise korraldamisel tehti Stephan Bathory ja sellele järgneva kuninga Sigismund III valitsuse ajal. Saksa soost aadlile olid väga oluliseks rahulolematuse põhjuseks ka mõisade valdustiitlite revisjonid, mis tugevasti riivasid kohalkkude aadlkkude huvisid, samuti ka poolakate ja leedulaste eelistamine siinsete riiklikkude ametikohtade väljaandmisel. Allikad kõnelevad rahulolematusest, mis Liivimaal olevat tekitanud uus revisjon a. 1599
Kroonik Fabricius, kõneledes 1599. ja 1600. a. sündmustest, teab jutustada, et liivimaalased poolakate Liivimaalt eemaldamise eesmärgiga olevat kasutanud David Hücheni abi, kes soovitanud kõigepealt mõjutada rahaga poola lossipealikuid lahkuma ja samal ajal osta või rentida palatiinkondi. Peale selle olevat Hilchen nõudnud aadlimeestelt, et need teda varustaks Varssavis 1598. a. ärapeetava seimi mõjutamiseks suurema rahasummaga. Liivimaalased andnudki selleks otstarbeks 60 000 kuldnat, mida Hilchen Varssavis selleks ära kasutanud. Ta olevat Varssavis nõu andnud kuningale määrata uus revisjonikomisjon Liivimaale ja soovitanud ühtlasi volitada komissare jagama ametikohti, sisseseadma kohtuid ja revideerima valdustiitleid. Hilchen teinud seda sihiga, et eemaldada poolakaid Liivimaalt ja aidata kohalikke aadlimehi tähtsatele kohtadele ning toimetada sakslaste kätte mõisaid, mis läinud poolakaile mitte päranduse teel. Seega lootnud ta eemaldada Liivimaalt ka katoliku vaimulikke. Kui Liivimaa aadlikel pole õnnestunud mõjutada komisjoni, mis koostunud Lembergi piiskopist Demetrius Solikovsky’st, Leedu suurkantslerist Leo Sapieha’st ja Hilchenist kui sekretärist ja see toimunud vastupidiselt nende soovidele, pöördunud lootusis pettunud sakslased hertsog Karli poole. Selle liikumise eesotsas seisnud tähtsamad aadlimehed, eriti ühesilmaline Johann Tiesenhausen, kes ostnud endale Võnnu palatiinkonna.
Raske on otsustada, kuivõrd Fabriciuse teated vastavad tõele. Võib ju olla, et need teated on liialdatud, vähemalt mõnevõrra. Teiselt poolt ei saa aga eitada, et Liivimaa saksa soost aadel, kelle Poola keskvõim oli surunud tagaplaanile maa valitsemises ja kes pealegi kannatas mõisade valdus tiitlite revideerimisel, võis teha katset oma mõjuvõimu tõsta. Et seegi aga Poolas osutus tagajärjetuks, võidi ju mõelda ka välismaa peale. Ja et selleks välisriigiks tol korral pidi olema Rootsi, oleks ka arusaadav. Samuti on mõeldav, et selles pöördumises võisid tähtsamad aadli suguvõsad, nagu Tiesenhausenid, mängida juhtivat osa. Sel puhul olgu siiski tähendatud, et ka Tiesenhausenite hulgas leidus sääraseid, kes truult teenisid Poola võimu, nagu ooberst Caspar Tiesenhausen.
Et just võimsad Tiesenhausenid pidid olukorraga Liivimaal olema rahuldamatud, on peamiselt seletatav seega, et nemad olid pikema aja jooksul mänginud suurt ja tähtsat osa Liivimaa sisepoliitikas. Peapiiskopi ja ordu vaheliste tülide tõttu olid nad osanud tõsta oma mõjuvõimu. Nende maavaldus peapiiskopkonnas ja Tartu piiskopkonnas oli võtnud sellise ulatuse, milleni ei küündinud teise mõjuvõimsama aadliperekonna Uxkülli oma, muidugi sus ka mitte Rose-nite ja Pahlenite oma.
Kuigi poola ajal Tiesenhausenite maavaldus endises peapiiskopkonnas oli mõnevõrra vähenenud, oli nende käes siiski suuri maaalasid Liivimaa kesk-, lõuna- ja idaosades, eriti.just Läti alal. Näib olevat igatahes põhjendatud Fabriciuse väide, et Liivimaa silmapaistvamate perekondade hulgas mängis tähtsat osa Johann Tiesenhausen (laialdaste Laudohni ja Bersoni alade valdaja), kelle Liivimaa rüütelkond 1598. a. oli valinud oma peaks.
Johann Tiesenhausen olnud osav ja haritud mees ja sellisena mängis ta hertsog Karli poole üleminnes 1601. a. tähtsat osa. On silmapastev, et Johann Tiesenhausen oli valitud Liivimaa aadli etteotsa just 1598, s. o. samal aastal, kui Hüchen, nagu Fabricius teab, oli Varssavis suurema rahasummaga teotsemas Liivimaa aadli kasuks. Samuti, kui uskuda Fabriciuse väidet, et Liivimaa sakslasedpüüdnud osta siinseid palatiinkondi poliitilisel otstarbel, osundas Võnnu platiinkonna ostmine Tiesenhauseni poolt tema poliitilist kaugelenägelikkust, sest oli ju Võnnu Liivimaa rekatoliseerimise ja poolastamise keskus.
Väga olulise tähtsusega on muidugi just see küsimus, kuidas ja kas oli Liivimaa aadlil või selle juhtival osal mõnesuguseid suhteid Karliga enne seda, kui viimane alustas oma Liivimaa operatsiooni. Kui uskuda Fabriciust, peaks arvama, et see võis toimuda peale 1599. a. revisjoni. On tõenäoline, et see polnud vahest võimalik seni, kui Karli ja Sigismundi vaheline võitlus ei ulatunud Soomest üle lahe lõunapoole, ja kui ka Eestimaa aadel oli veel äraootaval seisukohal, püsides üldiselt lojaalsena Sigismundile. Eestimaa aadli seisukoha muutumine Karli suhtes kujunes alles järgmise aasta alul. Ja alles peale Varssavi riigipäeva, mis oli kuulutanud Eestimaa Poolale anastatuks, astus Eestimaa aadel lõpliku sammu, minnes üle Karli poole. Kas ei mõjutanud Eestimaa aadli samm ka Liivimaa aadli või selle juhtiva osa seisukoha võtmist? Selle kohta puuduvad meil vajalikud andmed. Karl, kes oli alustamas Liivimaa vastast sõjaretke, pöördus kirjaga Liivimaa seisuste poole 15. juulil 1600, mille sisu järgi otsustades tuleks, oletada, et Liivimaa aadlil, vähemalt selle enamikul, veel puudus lähem kontakt Karliga. Kõik see lubab arvata, et Fabricius vähemalt osalt liialdab, kui ütleb Liivimaa aadlist mõjukama osa olevat pöördunud Karli poole, soovitades temale Liivimaa vallutamist. Üks kaasaegne autor, kes tolleaja meeleolusid tundis, teabki, et Rootsi-Poola sõja aegu olevat Liivimaalasi süüdistatud, et nad mõne aasta eest olevat pidanud Karliga läbirääkimisi sõja pärast, milles neid aga keegi ei võivat tõeliselt süüdistada. Võivat ju küll olla, et mõned selles olnud süüdlased, kuid seepärast ei võidavat ometi ka süütuid hukka mõista.
Kuivõrd ja mil kombel või kas üldse see Karli poole pöördumine Liivimaa seisustele teatavaks tehti, pole teada. Soodsamaid agiteerimise võimalusi saabus aga siis, kui sõjalised operatsioonid olid käimas ja osalised tagajärjed olid saavutatud, mis agitatsioonile loomulikult pidi andma enam kaalu. Oluline oli ka see, et sellest agitatsioonist teatud innuga võttis osa Eestimaa aadel, kelle olund 16. sajanditeisel poolel, ka siis, kui Eestimaa kuulus Rootsi riigi osana Poola-Rootsi ühise kuninga Sigismundi alla, oli Liivimaa omast igapidi enam soodustatud, mis muidugi oli tuttav ka Liivimaa aadlile, kuna pealegi Eestimaa aadel oli sugulus-, sõprus- j. m. sidemetega seotud Liivimaa aadliga, mis tegi tema osavõtu agitatsioonist eriti kaalukaks. Eestimaa aadlile pidi Liivimaa kaasseisuse Karli poole tõmbamine tunduma seda meelitavamana, et loodeti, et Liivimaa aadel, saades samasuurte privileegide osaliseks, nagu Harju-Viru oma, aitab tõsta ka Eestimaa aadli mõjuvõimu.
Nagu peagi näeme, toimus Liivimaa aadli agiteerimine ja Rootsi mõjule allutamine rajooniliselt ja sõjasündmuste arenedes, kusjuures peamomentideks osutusid Pärnu, Viljandi ja hiljem Tartu ja Volmari ning Võnnu vallutamine. Nüüd polnud muidugi juttu ainult Liivimaa aadli heatahtlikust ja rahulikust suhtumisest Karli operatsioonide aegu, vaid otsekohe Karli poole üleminekust.
Liivimaa aadli raiooniline agiteerimine algas otsekohe peale Pärnu vallutamist. Oktoobrikuu esimesel poolel võttis Ewald von Medem ilma vastupanuta Salatse. Siit algaski sidemetepidamine sellest lõunapool asuvate Lemsalu, Allendorffi ja Pernigeli kihelkondadega, mille poole hertsog oli pöördunud üleskutsega Pärnust. Juba 12. oktoobril kirjutas v. Medem Karlile, et ta olevat hertsogi üleskutse Lemsalu, Allendorffi ja Pernigeli kihelkondade aadlimeestele edasi saatnud, kusjuures ta leiab pöördumise Lemsalu väikelinna kodanikkude poole olevat ilmaaegse, sest vaestel kodanikel polevat mingit mõju ja ei julgevat nad väljenduda aadli ees.
Aadli seisukoha võtmine oli aga esialgu raske neis piirkondades, kus seisid Poola väliväed ja mõnevõrra suuremaarvulised garnisoniväed, nimelt Liivimaa läänepoolses osas, algades Koivajõe liinist. On olemas kiri, arvatavasti oktoobri lõpust, milles teatatakse, et luure andmeil olevat Farensbach edasi läinud, kavatsedes aidata Laiuse lossi, kohalik aadel aga olevat enamikult Poola laagrist koju läinud. Ooberst Weiher, kellel ainult 150 meest, tahtnud minna Farensbachi juurde, kui ta aga kuulnud, et Viljandi vallutatud, olevat ta tagasi läinud ja asetsevat Koivajõe liinil. Sama isik (arvatavasti von Medem), kes neid teateid Karlile saatnud, teatab ka veel, et ta on edasi andnud hertsogi kirjad Pürkelni ja Eichenangerni piirkonna aadlile. See aga ei Fjulgevat seisukohta võtta; osa aadlikest ei julgevat lahkuda omakseist, mõned neist olnud sunnitud peitu minema metsadesse. Kui hertsog väega neile paikadele lähemale nihkuks või vähe kaasa mõjuks, tuleksid nad kõik Karli poole üle. Võnnu piiskopp olevat ähvardanud ülejooksikuid põletamise ja tapmisega. Vaatamata selleleilmuvat mõned järgmisel nädalal hertsogi juurde. Peale nende olevat aadli hulgas palju ausaid isikuid, kes soovivat hertsogi poole üle minna, kuid seni ei tohtivat nad end veel avaldada. Seepärast peab kirjakirjutaja soovitavaks, et hertsog võimalikult kiiremini läheneks neile paikadele, sest meeleolu kohalikes lossides polevat ühtlane – ühed seal olevat poola-, teised jälle rootsimeelsed.
Allikandmete puudusel pole kindlasti teada, kuidas Karl nende, teadete mõjul toimetas ja kas ta laskis selles suunas mõnesuguseid väikesema ulatusega operatsioone ette võtta. Nagu kirja sisust, millel puudub daatum, näha, olid selle koostamise ajal lossid viimatimainitud piirkonnas veel okupeerimata. Kui aga vastab tõele kroonik Bodeckeri teade, et Lemsalu okupeeriti 29. oktoobril, siis võiks arvata, et Karl juba sama kuu lõpupäevadel laskis siin opereerida mõnd väiksemat väeosa.
Võnnu piirkonna aadli enese poole saamiseks oli tarvis aga laiaula tuslikumaid operatsioone.
IV.
Sõjaline seisukord Volmari-Võnnu piirkonnas polnud aga veel detsembrikuuski Rootsi kasuks otsustatud, mis tegi suuri raskusi kohalikule aadlile lõplikkude sammude astumiseks. Jacob v. d. Pahlen, kes siin nähtavasti oli teotsemas Rootsi huvide kasuks, kirjutas Burtnekist 24. dets. 1600, et ta pole suutnud midagi korda saata, sest Lemsalu tee hädaohtlikkuse tõttu polevat ta pääsenud oma mõisa. Pahlen leiab siiski teotsemiseks viimase aja olevat, sest Farensbach pidavat Võnnus maapäeva, kus tal olevat ainult 500 meest. Volmari olevat poolakad täiesti evakueerinud. Luureteel olevat ta teada saanud, et selle linnuse võtmine võiks õnnestuda ühe ööpäeva kestes. Kui Rootsi sõjamehed ei viivitaks, võimalduks tabada Farensbachi ennast ja Dembinskyt.
Plater pidas seega tarvilikuks kiirelt teotseda, et aadel selles piirkonnas saaks Karli suhtes võtta kindla seisukoha, ja nähtavasti ka, et takistada Farensbachi, kes oli Võndu maapäeva kokku kutsunud, mõjutamast Liivimaa aadlit surveabinõudega. Nagu samast Plateri kirjast näha, püüdsid Rootsi poole üleläinud aadlimehed Trikatenisse, Valgast lõunapool, kokku tulla, millise ettepaneku oli teinud rittmeister Johann Anrep. Plater aga pidas seda seni võimatuks, kuni pole vallutatud Võnnu, Ronneburg ja Volmari, sest alles mõni päev tagasi olnud mõned kasakad luureretkel mitte kaugel Neuhofist. Karli poole üleläinud aadel ei saavat ühtki sümapilku olla julge, sest alatasa tulla karta mõisade mahapõletamist ja rüüstamist, nagu seda ühes mõisas juba tehtudki.
Käesolev kiri laseb aimata, et selle piirkonna aadli peaorganisaatoriks sel silmapilgul oli rittmeister Johann Anrep. Rootsi poole üleläinud Võnnu kreisi aadlikud olid pöördunud ka Liivimaa keskosades teotseva Rootsi väesalga ülemate poole, paludes väge edasi minna, seletades, et Farensbachil ja Dembinskyl polevat Võnnus enam kui 700 meest, kelle lüüasaamise järgi langevat rootslastele terve Võnnu kreis. Väeülemad, nagu näha samast kirjast, on siis omavahel nõu pidanud ja otsustanud edasi minna.
Fabriciuse andmete järgi pidi Võnnus olema garnisonina 5 roodu ratsaväelasi, ja nimelt Joh. Peter Sapieha, Niemarovsky, Mathias Dembinsky, Ludwig Weiheri ja Rudonia roodud. Nyenstädti teatel polevat rootslaste Võnnu alla ilmumise ajal Farensbach ise seal olnud. Teadmata, et rootslased nii lähedal, olevat ta 50 ratsaväelasega ja mõne maa-asuriga (aadlimehega) läinud Nitausse.
Rootsi väesalga juhtide kirjast selgub, et neü oli kavatsus Võnnu nii ümberpiirata, et keegi sealt välja ei pääseks. Vaenlane aga tunginud 400-500 ratsaväelasega linnast välja, kelledest 200 rünnanud kahte Rootsi lipkonda, lüües nad põgenema, kusjuures mõned jalaväelastest maha tallatud. – Rootsi jalaväelased asunud siiski vastupanule, lüües vaenlase tagasi, kuid ülemad pole suutnud manitseda vastupanule ratsaväelasi. Vaenulised pooled seisnud nüüd vastamisi tund või kaks. Kui aga Rootsi ratsaväelased taganenud, järgnenud neile ka teised. Rootsi ratsaväelaste põgenemine lakanud alles Karksis, kuhu nad saabunud kaks päeva enne teisi väeosasid.
Lahingust Võnnu juures toovad täiendavaid andmeid ka teised allikad, nagu Fabricius, kes teab, et rootslasi langenud palju lahingu ajal ja Kuivajõest üleminekul, kus põgenevate väeosade all jää murdunud. Fabricius muidugi liialdab öeldes, et rootslasi olnud üldse 7000 meest ja et neist pääsenud vaevalt 1000. Gyllenhjelm, kellel muidugi pidi olema kindlamaid andmeid, ütleb Rootsi väe, mis koostunud rootslastest, soomlastest ja sakslastest, ulatunud kahe kuni kolme tuhande meheni. Kõneledes kaotustest ütleb ta, et vägi olevat põgenedes Kuivajõel enam kaotanud kui lahingus. On tõenäoline, et Rootsi kaotused võisid ulatuda kõige enam mõnesaja meheni.
Igatahes ümneb kokkupõrkest Võnnu juures, nagu osaliselt ka kokkupõrkest Kariste mõisas, et Rootsi väe võitlusvõime oli hoopis madalamal tasemel kui Poola oma. Eriti nõrk näib olnud olevat ratsavägi. Ka Rootsi väeülemad, kes lahingust osa võtnud, kirjutavad Karule suure meelekibedusega, et Rootsi omad mehed olevat toiminud moonavoori kallal hullemini kui seda oleks teinud vaenlane. Demoralisatsioon oli nii suur, et väeülemad ei leidnud võimaliku olevat pikema aja jooksul jääda oma meeskonnaga piiriäärsesse lossi (Karksi), sest demoraliseeritud sõjamehed ei lakanud rüüstamast ja röövimast hertsogi oma talupoegi ja teisi alamaid. Nad ütlevad end parema meelega karjatavat sigu kui sääraste meestega minna teist korda lahingusse.
Teades, et väeülemate kiri on kirjutatud Karksis 30. dets., vähemalt paar päeva peale lahingut, võiks arvata, et kokkupõrge Võnnu juures toimus viimasel jõulupühal või sellele järgneval päeval. On kindel, et Võnnu kokkupõrge andis Võnnu piirkonnas Karli poole üleläinud või üle minna kavatsevaile saksa soost aadlimeestele sootuks teisi tulemusi, kui nad seda olid oodanud. Kesksema tähtsusega siin oli, et poolakad, toetudes Koivajõe liini kindlustele, võisid vähemalt esialgu, seni kui Karli peaoperatsioonid veel ei ulatunud siia, tülitada Võnnu ala aadüt. Järelikult tuli neil sün esialgu toimida äärmise ettevaatlikkusega. Muidugi oli osa aadlimeestest juba läinud nii kaugele, et polnud enam võimalik tagasi pöörduda. Palju olenes nähtavasti ka Karli agentide agitatsiooni osavusest Ewald von Medem, kes peale Pärnu vallutamist oli Salatsest lõunapool olevate kihelkondade aadli keskel Karli kasuks kihutustööd teinud, võis 1. jaan. 1601 Lem-salust teatada, et ta on võtnud vastu truudusvande Karlile kohalikult aadlilt, kes koos olnud Lemsalus, samuti ka Lemsalu ja Nabbeni piirkonnas maal viibinud aadlikelt ja veel mõnelt aadlimehelt Pernigeli piirkonnast. 1. jaan. tulnud Lemsalusse Raupa piirkonnast tema võõraspoeg Johann Patkul ja Johann v. Rosen, kelledel seal mõisad, andes Karlile truudusvande. Samas saadab ta ka Karlile edasi Raupa aadli vastuse tema (v. Medemi) kirjale, kus aadel seletab, et ta polevat hertsogi vaenlane.
Nähtavasti on meil siin tegemist Johann von Roseni ja Raupa aadli kirjaga, mis paar päeva varemini aadressitud Medemile, milles teatatakse, et aadel, kes koos Väike-Raupas, esialgu ei saavat veel võtta kindlat seisukohta, sest Raupa loss polevat säärane linnus, mis suudaks vastu panna. Nad paluvad Medemi astuda samme selleks, et neid ei piirataks ja neile peale ei tungitaks. Kui ümbruskonna lossid läheksid hertsogi kätte, olevat ka nemad nõus Karli poole üle minema.
Lemsalu piirkond oli seega pea tervena läinud Karli poole. Võnnule lähemal olev Raupa piirkond aga jäi esialgu äraootavale seisukohale, mis seletatav sellega, et ta oli enam eksponeeritud Poola pealetungi hädaohule. Kuid poolakate talitamine läks aastavahetusel nii hädaohtlikuks, et Ronneburgi ja Smilteni piirkonna aadel oli valmis jaanuarikuu alul Karlile alistuma. Lõplikke samme Karli poole üleminekuks ei usaldanud Raupa piirkonna aadel nähtavasti astuda enne, kui Karl peale Tartu vallutamist veebruarikuu alul 1601: a vallutas ka Volmari ja Võnnu.
Oleks muidugi huvitav lähemalt jälgida, kuidas aegapidi arenes Lääne-Liivimaa keskosades aadli meeleolu muutus, kuivõrd siin olid mõõduandvad sugulussidemed, muud isiklikud suhted, põllulised ja teised põhjused. On võimalik, et näiteks Hochroseni härra Johann Patkul, kellest Jacob v. d. Pahlen kirjutas 24. dets., et ta teda lubanud kinni võtta ja poolakate kätte toimetada, on sama Johann Patkul, kes tuli Raupa aadli nimel Lemsalusse v. Medemi juurde.
Kas selle piirkonna aadli lõpliku seisukoha võtmisel oli mingisugust mõju Tiesenhausenitel, pole teada. Igatahes kaotas siin omamõisad Theodor Tiesenhausen. Fabricius teab küll, et Johann Tiesenhausen olevat Võnnus olles rõõmustanud, kuuldes, et rootslased vallutanud Pärnu; ta lasknud flööti puhuda ja joonud hertsog-Karli õnneks. See muidugi oleks seletatav tema impulsüvse iseloomuga. On siiski küsimus, kas ta usaldas avalikult Võnnus, mis siis oli poolakate käes, Rootsi poolehoidjana üles astuda. Tõeliselt näemegi, et tema Rootsi kasuks avalikumalt teotses alles järgmisel aastal, toimides Karli agendina Riias. Seni aga pidi selline esinemine talle isiklikult olema küllaltki riskantne, sest tema mõisad (Laudon ja Berson) asetsesid veel poolakatest okupeeritud alal.
Rootsi vägede teotsemist Liivimaa kesk- ja lääneosades, Koiva jõest põhjapool, tuleb mõista kui abi- või kõrvaloperatsiooni, kuna peaülesandeks jäi esialgu Liivimaa tugevama idapoolse kindluse – Tartu – vallutamine. Hilissügise teeolude tõttu polnud see teostatav otsekohe peale Viljandi vallutamist, mille järele väed paigutati Paide piirkonda puhkelaagrisse. Peakorter asus Paides, kus ka hertsog ise viibis. Tehti hoolega ettevalmistusi Tartu vastaseks operatsiooniks novembrikuu lõpul ja detsembrikuu alul. Retke ei valmistatud ette mitte ainult operatiivselt, peeti vajalikuks ka vastavat kihutustööd Tartumaa aadli ja Tartu kodanikkonna hulgas. Nähtavasti selleks oligi Karli Paides viibimise ajal Eestimaa aadel tulnud kokku maapäevale novembrikuu lõpupoolel. Eestimaa aadel, kes Liivimaa sõja asjus käis Karuga käsikäes, toetas hertsogi täiel määral Tartumaa aadli ja Tartu linna Karli poole üle tõmbamisel. Sellest agitatsioonist võttis osa terve Eestimaa rüütelkond, samuti ka tema ametlikud isikud, nende hulgas maanõunik ja aadlilipkonna ülem ooberst Ewert Delwig, siis veel Ludbert Kawer, Dettlof Hastfehr, Margarete Ramel, sündinud Plater. Kõigepealt pöördus Delwig oma sugulaste poole Tartus, teatades, et Eestimaa maanõunikud, rüütel- ja maiskond olevat palunud hertsogi, et see lubaks neile pöörduda kirjaga Tartus viibiva aadli poole. Delwig palus neid hoolitseda selle eest, et Eestimaa rüütelkonna kiri võetaks kaalumisele ja et võimaldataks Eestimaa rüütelkonna saadikuüe kokkusaamine Tartus või väljaspool seda, kusjuures tulevat neile kindlustada julgeolek, Paar päeva hiljemini (1. dets.) kirjutas Kawer oma sõbrale Tartu. Eeldades, et Tartus on Karli võidud küllaltki tuttavad, arvas ta, et Tartu piirkonna aadel, kes seni Karli kaitse alla andumata pidavat seda tegema, nagu aadel mujalgi Liivimaal. Samal päeval on dat. ka Eestimaa rüütelkonna kiri Tartumaa aadlile ja Tartu linna raele ja pürjermeistritele, milles soovitakse nende nõusolekut läbirääkimisteks ja selleks saadetavaile saadikuile julgeoleku kindlustamist. Seejuures avaldab Eestimaa aadel veel soovi, et terve orduaegne Liivimaa ühendataks ühiseks provintsiks.
Meil pole lähemaid andmeid, kuidas suhtus Eestimaa rüütelkonna ja tema liikmete ülalesitatud pöördumistesse Tartumaa aadel ja Tartu linna raad ning kodanikkond. Kuid nagu pärast Tartu piiramisloost näeme, pidi ka sealse aadli hulgas valitsema rootsisõbraline meeleolu, kuna kodanikkonna kohta lähemad andmed puuduvad.
Püüti mõjutada koguni Tartus Poola teenistuses olevaid saksa soosi ohvitsere, kasutades selleks Riias vübivat Poola rittmeistri Heinrich Rameli abikaasat Margaretet, sünd. Plateri. Viimane kirjutas oma mehele 17. detsembril, s. o. vähe enne Tartu piiramise algust, et sel talvel Tartul ei olevat loota poolakailt abiväge, sest Farensbach pidavat Võnnus maapäeva. Aadel, mõeldud muidugi Võnnu ümbruskonna oma, keelduvat mehi andmast, kuna Farensbach ja Võnnu piiskopp Schenking sõimavat neid vandemurdjateks. Aadel olevat nõus ainult siis sõjategevusest osa võtma, kui maale tuleb kuningas ise või Vilno vojevood.
Samal ajal, kui toimus kirjalik agitatsioon, olid käimas ka Tartu vastase operatsiooni sõjalised ettevalmistused. Nende kestes ulatus peakorterisse teateid, et Vilno vojevood Christopher Radziwill olevat peale tungimas, et ta Väinajõest juba üle tulnud. Kõneldi, et ta kevadel ühinevat Farensbächiga, tungivat Karlile peale ja püüdvat Tartut aidata. Loomulik, et hertsog siis pidas vajalikuks kiirustada Tartu operatsiooniga.
Tartu alla minekuks kasutati enamikku siinsest Rootsi väliväest, kui ka hiljuti Soomest tulnud väge. Soomest, Viiburist oli saabunud lisamehi Axel Ryningu juhatusel Ingeri kaudu, mis siis kuulus Venele. Ryning, kes Soome tagasi läks, andis mehed edasi Stolpele Laiusel ja Gyllenhjelmile Põltsamaal, kus need viibisid meeskondadega linnuslaagris. Mõlemad said hertsogilt käsu, alata retke nende juures oleva Soome ratsa- ja jalaväega Tartu alla, et seda piirata, kuni hertsog ise saabub muu jala- ja ratsaväega.
Tõeline piiramine algas alles siis, kui saabus Karl jalaväe ja laskemoonaga, asetudes laagrisse Raadimõisa, kasutades raskete kahurite asetamiseks sealt linnale lähenevat kõrgendikku. Linna müüri mahalaskmiseks ja tormijooksu ettevalmistamiseks valiti patareide jaoks seisukohad kolmelt poolt. Patareid linnast idapool, Pepleri välja poolt, juhatas ooberst Samuel Nilsson ühes oma naisevenna Jesper Andersson Kruusiga. Sellest lähemal Emajõele ja teisel pool Emajõge hertsogi laagri ja Emajõe vahel asetses teine patarei Nils Kijli juhatusel. Need mõlemad kantsid lasksid müürile ristamisi. Kolmas kants asetati linnast lõunapool asetsevale kõrgendikule. See oli Emajõe läheduses ja otsekohe Toomimäe all, vastu jesuiitide kolleegiumi (seega siis Jakobi värava vastu), sellest lasti linna tulikuule. Laskmine algas esimesel jõulupühal peale jumalateenistust korraga kõikidest patareidest. See kestis mõni päev, kuni saadi seisukoht suures rondeelis.
Põhja- ja idapoolsest kantsist lastud kuulid olevat enamikult läinud läbi müüri, sünnitamata neis suuremaid lävisid, sün olnud müüri ees mullaga täidetud bollverk. Nii polnud siis ka neüt suundadelt kerge tormi jooksta. Komandant Ramel ei tahtnud alistuda. Olles käigul linnamüüride juures ja manitsedes sõdureid vastupanule, saanud ta kuuli vastu jalga, mistõttu ta tuli korterisse kanda. Seejärgi olnud linnas peasõna ütelda Hermann Wrangelil.
Gyllenhjelm jutustab, et Rootsi väes teeninud Wrangeli naisevend Reinhold Anrep (kui ta õieti mäletavat), kes pidanud sagedaid; salajasi sidemeid Wrangeliga, andes viimasele nõu üle tulla Rootsi poole, rõhutades seejuures hertsogi heatahtlikkust liivimaalaste suhtes ja poolakate põlgust sakslaste vastu. See ja linna tõsine seisukord olevat mõjutanud lossi ja linna kapitulatsiooni. Tartu kapituleerus 27. dets. Tartu kapituleerumisel langesid vangi rittmeister Ramel, kastellaan Georg Sehenking, rittmeister Gaspar Tiesenhausen j. t.
Tartu piiramisloost selgub, et Rameli ei suudetud mõjutada Rootsi poole üleminekule, kuigi selleks oli kasutanud ka tema abikaasa kaasabi. Soodsamaid tagajärgi oli Wrangeli mõjutamisel, kes juhatas Tartumaa aadlilipkonda ja kes peale Rameli haavatasaamist täitis komandandi kohuseid, kellega Rootsi laagrist sidemeid pidas Reinhold Anrep. Nähtavasti oli varemail ja piiramisaegseil rootsipoolseil sidemeil Tartusse koondunud kohaliku aadliga tõsiseid tagajärgi. Soodus moment Rootsi poole üleminekuks ja linna alistumiseks avanes alles siis, kui Ramel haavata sai ja tema kohuseid hakkas täitma Hermann Wrangel. Tartu langemise järgi läkski Tartumaa aadel Karli poole üle, ühes sellega ka Tartumaa aadlilipkond, rittmeister Hermann Wrangeli juhatusel, mis Gyllenhjelmi andmete järgi koostus 300 mehest.
Tartumaa aadel, kes Karlile oli truudust vandunud, soovis Karlilt kirjalikku privileegide kinnitamist ja et tema osavõttu sõjategevusest vähemalt kaheksaks päevaks edasi lükataks, sest enamik talupoegadest olevat ära jooksnud, mistõttu olevat võimata moona järele tuua. Hertsog kinnitaski 16. jaan. 1601 ajutiselt Tartumaa aadli privileegid, ja nimelt nende õigused samas ulatuses, nagu need ohd Harju-Viru aadlil.
II osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1932
Karli järgnevaks sammuks oli muidugi Liivimaa idaosade ja Latgallia vallutamine. Sõjalise olukorra ja üldiselt Liivimaal valitseva meeleolu tõttu polnud selleks raskusi. Väikearvuline Poola välivägi oli tõmbunud peale Lääne-Liivimaa keskosade losside üleminekut Koivajõele ja sellest lõuna poole – Riiale lähemale, nii et Lõuna-Liivimaa kesk- ja idaosad ning Latgallia olid ilma Poola väliväeta, kusjuures Poola võim siin baseerus nõrkadel endistel peapiiskopi-, ordu- ja aadlilossidel, mille arhitektuur polnud aja sõjatehnlistele nõuetele vastav ja kus pealegi garnisonid polnud küllaldased. Suureks abiks Rootsile oli muidugi ka nende alade aadlimeeste meeleolu. Tartu vallutamise järgi püüdis hertsog oma võimusse saada kõigepealt väikekindlusi selle piirkonnas. Nende okupeerimiseks vajati ainult väiksemaid väeosakesi. Nii vallutati Vastseliina ja Antsla. Eriti suureks ja tähtsaks abiks oli Karlile Kagu-Liivimaa okupeerimisel kohaliku aadli suhtumine ja üksikute aadlimeeste kaasabi. Karli energiliste pooldajatena esinevad siin Otto von Vietinghoff ja Fabian von Tiesenhausen. Eriti Tiesenhausenitel oli siin mängus suuri huve neile kuuluvate mõisade tõttu. Kõigepealt läks siin rootslaste kätte Adsel (Koivalinn). Sinna kogunenud aadli kirjast on näha,et Georg Schenking on kaks korda kirjaga pöördunud Adseli pealiku Adam Schrapfferi ja sinna kogunenud aadli poole, nõudes kohaliku linnuse üleandmist hertsogile, niis nad ka olid valmis tegema, kuid tingimusega, et Schenking Schrapfferile ja teistele kirjasaatjaile kindlustaks tagatise võimalikkude etteheidete vältimiseks tulevikus. Hertsog Karl olles sõjaretkel Lääne-Liivimaale kinnitas Antslas 21. jaan. Adseli kogunenud aadlile usuvabaduse, mõisade valdusõiguse. Muidugi pidi siis Adsel juba rootslaste käes olema. Selle linnuse üleminekul läks Rootsi teenistusse ka sealne pealik Adam Schrapffer, hertsog Magnuse diplomaatilises teenistuses olnud õpetaja Christoph Schrapfferi poeg.
Pärast Vastseliina, Kirumpää ja Koivalinna kapituleerumist kavatses Karl edasi arendada oma saavutusi Kagti-Liivimaal. Esijoones pöördus ta Marienburi kogunenud aadlimeeste poole kirjaliku nõudmisega alistuda tema kaitsele, kusjuures kavatsuste täidesaatjaiks saadeti Schrapffer ja Otto Vietinghoff. Marienburi koondunud aadel ja maa-asurid avaldasid oma nõusoleku 27. jaan. Meil pole lähemaid andmeid Marienburi garnisoni kohta, kui suur see oli ja kellest see koostus. Loss ise on, nagu seda lubavad oletada Conrad Bussau andmed, kes oli olnud hertsog Karli teenistuses, Poolalt vallutatud kindluse revideerijana, halvas seisukorras. Karli poole üleläinud Otto Vietinghoff ja Fabian Tiesenhausen teotsesid selle järgi Karli agentidena Liivimaa kaguosas. 9. veebruaril soovisid nad hertsogilt Sesswegeni jaoks samu tingimusi kui Marienburi aadlile, samuti ka Bersonile ja Latgallia linnustele Ludsenile, Rosittenile. Karl lubaski Sesswegeni aadlile kaitset ja muis asjus nende saadikuga läbi rääkida. Kuid juba sama päevaga on dateeritud Fabian v. Tiesenhauseni kiri Tirseni alistumisest. Ta oli 10. veebr, õhtul umbes 20 ratsaväelasega saabunud kindlustatud Tirseni mõisa juurde, nõudes selle kapituleerumist. 20-ne meheline garnison olevatki alistunud. Tiesenhausen lubab nüüd astuda vastavaid samme ka Sesswegeni ja Bersoni suhtes, paludes selleks, et enam usaldust äratada volitust hertsogilt. Tema arvates ei tarvitsevat Karl Bersoni ja Sesswegeni pärast sinna saata väge, kuid küll Rosittenile ja Ludsenile soovitavat hertsogilt abiväge ja kaitset, sest neil olevat pahad naabrid. Tema enese ja Otto Vietinghoffi vähestest meestest aga ei jätkuvat selleks. Samas kirjas palub ta põhjenedes asjaolule, et Tirsen olevat tema, tema venna ja selle poja Caspari pärusmõis, määrata tema selle valitsejaks, kuni pärijad lahendavad oma kohustused hertsogi vastu.
Mittheilungen IV, lk. 66. Samuti halvas seisundis olnud ka Sesswegen ja Kirumpää.
Mõni päev hiljemini teatas Fabian v. Tiesenhausen, et ta ühes leitnant Wilhelm v. Hövelniga saabunud Sesswegenisse, pidades aadliga läbirääkimisi lossi kapituleerumise üle. Ka Sesswegeni aadliprivileegid kinnitas Karl 19. veebr.
Eriti silmapaistev on nende lossidega läbirääkimiste pidamisel just Fabian Tiesenhauseni agarus, mis ka täiesti arusaadav. Kuulusid ju Tiesenhausenitele üldse Ida-Liivimaal suured alad. Fabian Tiesenhauseni enese valduste hulgas leidus Tirseni kihelkonnas Adlehni mõis. Ida ja Kesk-Liivimaal asetsesid ka rikkamate ja silmapaisvamate Liivimaa aadlimeeste Johann ja Fromhold Tiesenhauseni mõisad Bersonis ja Sesswegenis, kes kõik oma mõisad kaotasid, kui Poola võim tagasi tuli.
Peagi langes hertsogi võimusesse ka Latgallia. Otto v. Vietinghoff ja Fabian v. Tiesenhausen teatasid Karlile 1. märtsil Rosittenist, et kohalik aadel olevat meeleldi alistunud Rootsile. Kirja autorid kujutavad seejuures õige vägivaldsena Poola staarosti Matthias Karkoffski käitumist talupoegade suhtes, mis leiab kinnitust ka teistes allikates.
VI.
Otto v. Vietinghoffi ja Fabian v. Tiesenhauseni kiri hertsog Karlile, Rosittenist 1. III 1601, – Mittheilungen XVII, lk. 501.
Jälgigem nüüd Karli oma retke peale Tartu vallutamist Lääne-Liivimaal, milleks ta kasutas juba maal käepärast olevaid vägesid. Marssimine oli sügava lume tõttu raske, päeva jooksul suudeti edasi minna kõige enam 2 penikoormat. Sõjaretk suundus kõige pealt Lääne-Liivimaa Koivajõe liini kindluste Volmari ja Võnnu, kõigepealt esimese vastu. Saabunud Volmari alla, nõudis hertsog trompetiga lossi ja linna kapituleerumist. Kui seda ei tehtud ja samal ajal saabus teateid, et vaenlane püüab Võnnust Volmarile appi tullar kantsitusid rootslased lume ja heinamärssidega (hölass), asetades ümberringi teravaid teibaid, ja tõid oma rasked kahurid linna alla müüri laskmiseks, pidades ühtlasi tugevat valvet vaenlase võimaliku ilmumise puhuks. Karl oli pöördunud 29. jaanuaril teist korda linna poole, nõudes kapituleerumist ja lisades juurde ähvarduse, et vastasel korral keegi ei saavat armu. Gyllenhjelmi andmete järgi kapituleeruski – loss ja linn -, pärast seda kui kahurid olid hakanud laskma müüris lävi ja Võnnust oodatud abi jäi saabumata. Nyenstädti järgi olevat nüüd poolakad Võnnus, kuuldes, et Volmari langenud, linnast lahkunud, täites oma vankrid kodanikkude viljaga ja koheldes seejuures neid halvasti.
Nähtavasti olid poolakad Võnnus jõudnud veendele, et linna ja lossi vastupanu suuremaarvulisele Rootsi väele on asjatu. Gyllenhjelm, kes retkel ise kaasas oli, jutustab Rootsi väe lähenemisest Võnnule järgmiselt. Tema olevat kaasa võtnud enesega mõned liivimaalased ja mõnevõrra Rootsi ratsaväge, et jõuda selgusele, kas Võnnus on vaenlasi, kes kavatsevad vastu panna. Saabunud Võnnu lähedale, peatus ta, saates umbes 20 ratsaväelast trompetiga linna taha. Müüril polevat kedagi olnud, vaid ainult mõned kodanikud väravate peal ja lossis veel mõned sõjaväelased allstaarostiga. Nemad öelnud, et nad ei võivat enne avada väravaid, kui pole teada, kellele seda teha. Seejärgi ratsutanud Gyllenhjelm ise väravate juurde ja küsinud, kas nad avavad hertsog Karlile väravad ja lasevad tema sisse. Saades teada, kes küsija on, vastanud väravail olejad, et nad laseks tema küll otsekohe sisse, kuid väravad olevat kinni löödud (förtimrade). Gyllenhjelm jättis nüüd mõned oma saatjaskonnast väravate juurde ootama nende avamist, kuna ta ise läks hertsogi juurde, kes tegi korralduse, et mõned kompaniid majutataks linna, ühes nendega ka hertsogi ihukaart ja õukond, kusjuures neile valjult keelati tarvitamast vägivalda kodanikkude kahal. Teised sõjaväelased majutati Võnnu ümbruskonda. Volmari ja Võnnu kapituleerumine toimus veebruarikuu esimestel päevadel. Peale Võnnu okupeerimist viibis hertsog mõned päevad seal, tehes korraldusi Ronneburi piiramiseks. Ronneburi loss oli võrdlemisi heas kaitsekorras, olles piiratud kõrgete tornide ja müüriga. Ronneburi kaitses Leedu aadlimees, asepealik Matthias Wiossolovsky, toetudes garnisoniväele, mis koostus lossi põgenenud saksa aadlimeestest. Need aga jätsid komandandi hätta, võttes temalt võtmed, andsid need Karli pooldajaile üle. Sakslased vandusid nüüd Karlile truudust, komandant ise viidi vangina esialgu Pärnu ja sealt Rootsi.
Peale selle vallutati veel mõned väiksemad lossid Võnnu ümbruskonnas. Mõnevõrra tõsisemat vastupanu oodati Pebalgilt, kuhu oma väeosaga Võnnust oli lahkunud Matthias Dembinsky. Kõneldi, et tema kavatsevat sinna koguda rohkemal arvul mehi ümbruskonnast. Hertsog saatis sinna Gyllenhjelmiga tugeva ratsaväe salga Soome jalaväelastega, kavatsedes Dembinskyt üllatada, kinni võtta ja ühes sellega ka vallutada Pebalgi lossi. Kaasa saadeti vana kogenud sõjamehena ka Karl Horn, et vajaduse korral noorematele anda näpunäiteid. Dembinsky, kuuldes rootslaste lähenemisest, polevat mõelnud vastupanule, olgugi et loss olnud võrdlemisi heas kaitseseisundis, ümbritsetud kõrgest müürist, vallist ja kraavist. Talve tõttu aga oli kraav kinni külmunud, vallid polnud küllalt kõrged ja paksud ja olid ilma rinnatiseta. Ootamata rootslaste saabumist lahkus Dembinsky Pebclgist päev varem. Sügava lume tõttu ei jõudnud ta kaugele. Gyllenhjelm saatis Horni nõusojekul 200 ratsaväelast ühes mõne hea Liivimaa ratsaväelasega teda taga ajama. Need võtsidki Dembinsky veel samal öösel kinni, tuues tema tagasi. Vallutati ka Pebalg. Fabricius süüdistab Dembinsky vangilangemises liivimaalasi ja nimelt Georg Nötkeni. Vahva ja kogenud Dembinsky vangilangemine oli poolakatele mõnevõrra valusaks löögiks. Dembinsky oli pikaajalise sõjategevuse ajal osutajiud võrdlemisi suuri ja tunnustamisväärseid teeneid.
Vangistatud Dembinsky saadeti ühes Horniga hertsogi juurde Võndu, Gyllenhjelm ise ja Peter Stolpe jäid Pebalgi kuni uute käskude saamiseni. Peale Horni saabumist Võndu teinud hertsog Karl ühes Horniga korralduse, et vägi puhkaks oma laagrites 14 päeva jooksul,kuni hertsog saabub Tartust, kuhu ta oli läinud, et kokku saada abikaasaga, kes sinna tulnud Paidest. Poolakad olid Liivimaalt lahkunud, Farensbach ise oli Riiga läinud. 18. veebr. 1601 teatas Võnnust Niclas Ficke Karlile, et Sunzel, Kremon ja Rodenpois olevat vabatahtlikult alistunud hertsogile. Ta lootvat ka, et Heinrich Lieven juba Siguldagi on vallutanud. Kui langeb ka Toreida, siis olevat edaspidiseks takistuseks veel ainult Riia.
Lossid maa keskosas olid nähtavasti varem alistunud. Juba 8. jaan., enne kui Karli retk Volmari ja Võnnu vastu oli alganud, teatas Betram Tepell Karlile Wohlfahrtist, et aadel Ronneburis ja Smiltenis olevat valmis Karli poole üle minema, sest et poolakad neid väga koormavat. Nagu, nägime, võeti Ronneburi peale Võnnu langemist ja umbes samal ajal läks ehk rootslaste kätte ka Smiltent.
Nüüd oli siis Karlile alistunud ka Lõuna- ja Edela-Liivimaa peale Riia ja Kokenhuseni. Ka siin oli aadel, vähemalt selle enamik, vabatahtlikult Karli poole üle läinud. Lõuna-Liivimaa keskosades, Smilteni ja Rodenpoisi piirkonnas oodati juba aasta vahetusel igatsusega Rootsi vägede ilmumist. On põhjust arvata, et ka mujal Liivimaa lõuna- ja edelaosades valitses üldiselt samasugune meeleolu: meeleldi oli näit. valmis üle minema Raupa, Sunzeli, Kremoni ja Rodenpoisi ala aadel. Gyllennhjelm peatub eraldi just Erla valdaja Detlev Tiesenhauseni Rootsi poole ületulekul. Tema andmetel läinud Pebalgist Horni ja Gyllenhjelmi nõusolekul Erlasse Adam Schrapffer, et saada vana ja õpetatud meest Karli poole. Sel Tiesenhausenil olevat nagu Schrapfferilgi olnud suur mõju ümbruskonna aadlile. Säärasel viisil olevat üle tulnud ka Johann Tiesenhausen, mees, kes olnud tuntud hea kõneanni ja ladina keele tundmisega. Need mõlemad, Detlev kui ka Johann Tiesenhausen, mõjunud selleks kaasa, et aadel Riia ja Kokenhuseni vahel enamikult üle läinud Karli poole, kusjuures need aadlimehed, kellel olnud losse, võtnud vastu Rootsi garnisonid.
Gyllenhjelmi andmed jätavad mulje, nagu oleks Detlev ja Johann Tiesenhausen astunud lõpliku sammu alles Schrapfferi mõjul. Vististi ei saa aga siiski Tiesenhauseni te teguviisi praegusel korral seletada ainult Schrapfferi mõjuga. On tõenäoline, et vähemalt Johann Tiesenhausen juba varem kaldus Karli poole. Arvatavasti viivitas ta lõpliku sammu astumisega seni kuni maa-ala, kus asetsesid tema mõisad, polnud rootslaste poolt veel okupeeritud ja seni kui läheduses olevatest lossidest, mis veel poolakate käes, oleks võidud välja saata karistussalkasid tema mõisade rüüstamiseks. Mõne Koivajõest põhjapool asetseva mõisa saatus eelmisel aastal võis temale olla hoiatuseks. Teistsugusem oli olnud Liivimaa idaosa aadli seisukoha võtmine just seetõttu, et seal puudusid läheduses Poola väli- ja tugevamad garnisoniväed lossides. Nähtavasti just seega on seletatav see asjaolu, et siin Fabian Tiesenhausen juba peale Tartu vallutamist Rootsi vägede poolt võis vabalt ja takistamatult esineda Karli poolehoidjana ja agendina Ida-Liivimaa ja Latgallia losside okupeerimisel.
VII.
Eelpool esitatust nägime, et Karli kiirete kordaminekute põhjuseks oli osalt tugevamate Poola välivägede puudumine ja Liivimaa aadli üldine poolehoid Rootsile. Poola väikesearvuline välivägi oli sunnitud tõmbuma Karli vägede ilmumisel Liivimaal Koivajõe liinile, peatudes ajutiselt osaliselt Volmari-Võnnu kindluste piirkonnas, taganedes lõppeks Riiale lähemale. Kuid üsna tugevasti aitas kaasa Karli kordaminekutele Liivimaa aadli Karli poole kaldumine ja üleminek.
Seisukohta Karli suhtes tuli võtta peale Pärnu vallutamist Salatsest lõunapool asetsevate kihelkondade aadlil. Siin oli olnud üldine poolehoid Karlile ilmne, mis muidugi ei võinud jääda kahe silma vahele Poola siinsetele võimukandjatele, kelledest esirinnas tuleks mainida Võnnu piiskopp Schenkingi ja Poola vägede ülemjuhatajat Liivimaal Farensbachi. Püüti mõjutada Võndu maapäevaks kokkukutsutud aadlit, et ta ei läheks Karli poole üle ja täidaks oma kohust ratsateenistuse näol. Ei puudunud ähvardusedki ja vahetevahel karistusekspeditsioonidki. See ei võinud aga mõjutada üha kasvavat poolehoidu Karlile. Poolakaid pidi see muidugi täitma kibedustundega. Tekkisid kahtlustamised, vihavaen ja kättemaksuiha. Suuresti mõjus kaasa muidugi näit. säärane ilmne poolehoid Karlile, nagu see esines Ronneburi kaitsmisel 1601. a., kus lossis viibivad aadlimehed kiskusid lossipealikult võtmed, andes need rootslastele üle. Nii läheb Karli kätte ilma vaevata võrdlemisi tugev loss, mis, nagu näha 1601. a. hilisematest sõjasündmustest, suudab edukalt pikema aja jooksul poolakatele vastu panna. Ka pidi kahtlemata enesele pöörama tähelepanu Tartu kiire kapituleerumine peale ainult paaripäevast piiramist. Ometi pidi Poola sõjavägi hiljem Tartut tagasi võttes pikema aja jooksul seda piirama. See kasvatas tugevasti pahameelt ja õhutas kättemaksukirgesid, mis nii kui nii juba varem olid olemas. Poolakate ja sakslaste vastuolu näib arendanud olnud ka poolakate vägivaldsus, eriti üksikute isikute poolt. Eriti erutavalt sakslastesse ehk koguni ka muisse maaelanikesse võis mõjuda üksikute Poola väeosade ja ohvitseride vägivaldne käitumine. Et siin lubatust üle astuti, on näha tolleaegsest allikmaterjalist. Kujukaid näiteid toob sellest säärane poola- ja katolikumeelne ja saksavaenuline allikas, nagu Fabriciuse kroonika. Fabriciuse andmed on seda usaldustäratavamad, et ta oli nähtavasti lähemalt tuttav poolakate vägivallaaktidega Lõuna-Liivimaal. Fabriciuse järgi mõtelnud poolakad välja uusi piinamisviise, et välja pressida talupoegadelt raha ja vara, keetes neid keevavee padades, talitades nendega seejuures nagu tapetavate sigadega, keda puhastatakse harjastest jne. Kui talupojad piinamise abil täiesti paljaks röövitud, on neid lõppeks veel surmatud. Nähtavasti on Fabriciusel õigus, kui ta mainib neis hirmutegudes süüdlastena esijoones just kasakaid ja tatarlasi. Fabricius leiab täiesti põhjendatult, et need hirmuteod ärritanud vihale aadli ja talupojad. Polevat siis imestada, et need, kes juba algusest peale kaldunud üleminekuks vastaspoolele, nüüd Karli poole üle läinud. Karl olevat hoopis teisiti käitunud Liivimaa talupoegadega, et neid võita enda poole. Ta keelanud oma vägedele talupoegadelt toiduainete väljapressimise ja nende töödesse vahelesegamise. Keelust üleastujaid karistatud väga rängasti. Ka olevat Poola sõdurid sageli tunginud aadlimeeste mõisadesse, häbistades nende naisi ja tütreid, mis mõjutanud aadlimeeste ülemineku Karli poole.
Analoogilisi andmeid Poola vägede vägivallategudest leiame üsna ohtrasti ka teistest kaasaegsetest allikatest, kust neid ilmselt on kasutanud hilisemate allikate koostajad. Ka teab sama autor (lk. 489), et Võnnu piiskopp Otto Schenking, keda Karl tahtnud vangistada, olnud sunnitud end peitma, kusjuures tal tulnud enam kannatada oma sõdurite kui vaenlaste
poolt, esimesed röövinud temalt üle Koivajõe põgenemisel kaelakett ristiga ja veel muid asju.
Nagu võib arvata, koostus Liivimaal Poola väli- kui ka garnisoni vägi võrdlemisi heterogeensetest elementidest tolleaegsetelt laiadelt Poola riigi aladelt, muuseas Ukraina kasakatest, tatarlastest, kes siia kaasa tõid barbaarseid, Ida-Euroopas tarvitusel olevaid võitlusviise, mis esijoones olid välja arenenud Lõuna-Venemaal, kus sajandeid kestev vastastikune alade rüüstamine ja elanikkonnaga vägivaldne ümberkäimine oli oluliselt seotud tatarlaste sõdimisviisiga, kes sel teel püüdsid terroriseerida vastaste ala. Toore talituse tõttu julmusid muidugi ka sõdivad pooled. Tatarlastega võideldes olid omandanud nende võitlusviisid ka kasakad.
Kasakate ja tatarlaste julmus tõukas aga ikka enam ja enam Liivimaa aadlit ja lõppeks ka talupoegkonda Poolast ära, kasvatades igatsust teise võimu järgi. Karl, kes Liivimaa vallutamisel kasutas ära poolavaenulist meeleolu, pidi selle meeleolu säilitamiseks valvama selle järgi, et tema väeosad ei lubaks sääraseid vägivaldsusi. Nii oli see just otsekohe tema huvides, et nõuda Rootsi vägedelt elanikkonnaga ümberkäimises ettevaatlikkust, et seega rajada pinda Rootsi võimule Liivimaal, mis esialgu andis nii töötavaid tagajärgi. Kuid pea algas Poola vastulöök. Liivimaa rindele toodi suuremad väliväed ja sõjaõnn pöördus Karlist juba sama aasta suvel, veel enam aga sügisel. Asjaolud kujunesid lõplikult Rootsi kasuks alles Gustav II Adolfi ajal. Liivimaa aadli Rootsi poole üleminekul ei puudunud ka saatuslikke tagajärgi. Kui Poola väed veel sama aasta sügisel võidukalt Lõuna-Liivimaal edasi tungisid, oli Karli poole üle läinud aadel sunnitud osalt siirduma Venesse, osalt aga hiljem peavarju otsima Soomest ja Rootsist. Kõigepealt näib kannatanud olevat Võnnu piirkonna aadel, kuid ka teistes piirkondades võõrandati mõisaid. Kui Rootsi-Poola vahelduv sõjaõnn hüjem Gustav II Adolfi ajal kaldus Rootsile, kaotasid oma mõisad jälle Poolale truuks jäänud või Poola poole uuesti üleläinud Karli pooldajad. Sel perioodil kaotasid paljud Liivimaa aadlimehed oma mõisad. Eriti kannatasid mõned tähtsad aadlisuguvõsad, nagu Tiesenhausenid, kes seega ka lõplikult kaotasid oma mõjuvõimu, mis neil olnud ordu ja üsna ohtral määral veel Poola ajal. Seega kadus lõplikult üksikute tähtsamate aadlimeeste perekondade osa Liivimaa ajaloos ja hiljem kerkisid päevakorrale uued nimed. Järelikult on sel perioodil Liivimaa aadli ajaloos eriti suur ja mõõduandev tähtsus, ja väärib juba sellelt seisukohalt see ajajärk erilist tähelepanu.
H. Sepp
III osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1932