Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 May

Eesti ja Läti rahvusliku ärkamisliikumise kokkupuuteist.

 

    

Eesti ja läti rahva geopoliitiline asend, nende lähedane arvu­line suurus, nende asukoha üldiselt sarnased looduslikud tingi­mused, nende ühesugune sotsiaalne struktuur jne. on määranud nad saatuskaaslasteks. Nende rahvaste tõus, langus ja iseseisvus saavad olla ainult üheaegsed nähtused. Seda õpetab minevik kõige kaugemale ulatuvais üksikasjus; seda võime aimata ka kogu ettenähtavas tulevikus. Seetõttu on ühine ja kooskõlasta­tud tegutsemine ning võitlus nende rahvaste saatuse ja arengu olulisi eeldusi. Seda veendumust süvendada mõlema rahva juhti­vais tegelastes ja laiemais hulkades on elulisi ülesandeid kum­malegi poolele. Üheks õpetajaks ja kasvatajaks ses suhtes on ajalugu, eriti need ajastud, kus meie rahvastel on tulnud pidada ühist võitlust oma eluõiguste eest. Iseäranis ülendavalt ja siduvalt mõjub olevikus ja samuti tulevikuski see koostöö ja vastas­tikune mõjutus ning tunnustus, mis valitses meie rahvaste juhti­vate tegelaste vahel rahvuslikul ärkamisajal.

Rahvuslik ärkamisaeg sõna erilisemas mõttes on kummagi rahva juures üheaegne, umbes veerandsada aastat kestnud ajastu, mis algab 1860-ndate aastate algusega ja jätkub tõusude ja mõõ­nadega venestamisreformide tulekuni 80-ndate aastate teisel poo­lel. See nii eesti kui läti uueaegse ühiskonna rahvuslik uuesti­sünd on oma eeldustelt, sihtidelt kui ka vahenditelt üldiselt täiesti ühesugune nähtus, mis on tingitud mõlema rahva tolleaeg­sest ühesugusest poliitilisest ja majanduslikust olukorrast, enam­vähem ühelaadilisest kultuurilisest tasemest ja ühesugusest sot­siaalsest struktuurist. Kuid samal ajal on kummagi rahva ärka­misaegsel tõusul omajagu erinevusi, mille valgustamine vastas­tikku viljastava kontakti tundmaõppimise seisukohalt vajab veel spetsiaalsemat uurimist. – Siinkohal tahame vaadelda eestipool­selt vaatekohalt kõigepealt selle kontakti välimisi avaldusi.

Läti rahvusliku ärkamise algjärk on seotud selliste silma­paistvate nimedega nagu Kaspar Biezbārd, Juris Allunān, Krišjān Valdemār, Krišjān Baron, Atis Kronvald, Joh. Jurjān. Need mehed on kõik pikemat või lühemat aega viibinud ka Eesti alal, eriti Tartus, kus nad õppisid ülikoolis. Ja esimeseks küsimu­seks nende puhul on, kuipalju neil siin viibimise ajal oli kontakti kohaliku eesti ühiskonnaga.

Neist kõige vanem – Biezbārd – oli õppinud 1823.- 1826. a. Tartus usuteadust, seega samal ajal, kui siin peaaegu üksiku eestlasena studeeris arstiteadust ärkamisaja eelseid silma­paistvamaid estofiile Fr. R. Faehlmann. Kas need kaks naaberrahva sitket poega siin teineteist ka leidsid, on teadmata. Samuti pole mingeid märke nende suhtlemisest ka hilisemail aas­tail. Pärast peatus Biezbārdi elutee kestvamalt eestlaste maa südames – Viljandis, kus ta oli kakskümmend aastat (1833- 1853) kreiskooli õpetajaks ja inspektoriks, seega tegev linnas, mille maakonnas eesti rahvuslik liikumine virgus kõige varemini.

Meil ei ole küll mingeid otseseid andmeid Biezbārdi Viljandi perioodi rahvuslikust tegevusest, mis oleks võinud mõju­tada ka kohalikke eestlasi, aga tema teatavat mõju siin võime siiski oletada. Nii kuulus Viljandis tema õpilaste hulka päras­tine eesti rahvusliku ärkamise silmapaistvamaid tegelasi Johann Köler, samuti ka Hans Wühner, pärastine Tarvastu kösterkooli õpetaja ja agar tegelane Eesti Aleksandrikooli mõtte arendami­sel 60-ndate aastate algupoolel. Temasse oli Biezbārd koolis avaldanud sügavat mõju. Viljandi kreiskoolis Biezbārdi ajal oli käinud ka eesti rahvuslikus liikumises, eriti palvekirjade aktsioonides 60-ndail aastail juhtivalt tegevuses olnud vendade Adam ja Peeter Petersonide vanim vend Jaak, kes oli saanud teatava poliitilise äratuse Biezbārdilt ja mõjutas hiljem ka oma nooremaid vendi. Neist eesti rahvustegelasena eriti silma­paistev Adam Peterson kirjutas veel oma vanemas easki suure lugupidamisega „vahvast võitlejast Besbardist”.

Eespool mainitud läti rahvuslikest tegelasist Allunān, Valdemār, Baron ja Jurjān õppisid Tartu ülikoolis 50-ndate aastate teisel poolel.  Nende kõrval studeeris samal ajal siin hulk teisigi läti soost üliõpilasi, kelle koguarv ulatus üle 30-ne. Sellele läti akadeemiliste noorharitlaste kolooniale lisandus veel rahva­kooliõpetaja kutsele valmistuvaid läti noormehi Tartu õpetajate seminarist, mille õpilaskonna koosseis oli tol ajal enamikus lätiline. Kas sel läti koloonial, eriti tema kitsamal, rahvuslikult meelestatud juhtival ringkonnal, millesse kuulus tosina ümber üliõpilasi, nende hulgas esikohal ülalmainitud rahvuslikud aktivistid, oli lähemaid kokkupuuteid kohaliku eesti elemendiga, selle kohta pole andmeid. Kui seda oligi, siis igatahes mitte kuigi ulatuslikult. Tartu polnud tol ajal veel mingi eesti rahvuslik keskus. Eesti soost üliõpilaste arv oli siis siin veel õige väike, vahest poole tosina ümber, kellest pealegi keegi ei tõusnud silmapaistvamale kohale eesti rahvuslikus elus, peale J. Hurda, kes imtnatrikuleerus 1859. a.

Neist 50-ndate aastate Tartu läti koloonia rahvuslikest akti­vistidest tekkis mõni aasta hiljem ainult Kr. Valdemāril tihedam kontakt eesti tegelastega. Kuid veel enne selle isikliku kontakti tekkimist leidis eestlaste poolt tähelepanu tema 1862. a. Leipzigis ilmunud anonüümne brošüür: „Baltische, namentlich livländische Bauernzustände”, milles oli valjult arvustatud Liivimaa agraarolusid Saksamaa olukorra taustal, mida autor oma eel­nenud välismaareisil oli võinud isiklikult tundma õppida. See brošüür tõlgiti nähtavasti juba selle ilmumise aastal eesti keelde, lõuna-eesti murdesse. Kuigi see tõlge ei ilmunud trükis, ring­les ta vähemalt käsikirjas Võrumaa talupoegade keskel. Käsi­kiri sattus paar aastat hiljem ka ametivõimude kätte ning põhjus­tas tema tõlkijale Kanepi kihelkonnakoolmeistrile Joh. Eglonile suuri sekeldusi.

Selle, läti ärkamisaja trükitooteist eestlaste juures kõige varemini aktiivset huvi äratanud brošüüri autor Kr. Valdemār sai peagi lätlaste poolel keskseks sidemepidajaks eesti tegelas­tega. Kõige kestvam ja tihedam suhtlemine arenes tal eesti rah­vusliku liikumise radikaalse suuna vanema tegelase, Peterburis asuva maalikunstniku Johann Köleriga.

Seda sidet dokumenteerib ajaloole nende suhteliselt suur kirjavahetus, millest on säilinud Valdemāri kirju Kölerile 104 ja Köleri kirju Valdemārile 17. Hulk kirju, neist rõhuvas ena­mikus Köleri saadetuid, on läinud kaotsi. Valdemāri säilinud kirjad algavad pärast tema Moskvasse asumist 1867. a. (2 kirja). Sellele järgneb 7-aastane ajavahemik, kust pole ühtki kirja. 1875. aastast peale on jälle üksikuid kirju. 1882. a. tihenevad Valdemāri säilinud kirjad, sel aastal on neid 16; 1883.-1886. a. on neid 6-12 aastas, 1887.-1889. a. 2-3 aastas, 1890. a. tõuseb nende arv 17 ja Valdemāri viimasel eluaastal (1891) 15-ni. Seevastu algavad Valdemārile Köleri poolt saadetud kirjad, mis on säilinud, märksa hiljemini, alles 1877. a. (1 kiri). Edasi on neid 1881., 1886., 1887., 1889., 1890. ja 1891. a. 2-3 kirja aastas. Nii on kogu see kirjavahetus oma säilinud osas kahe tähtsama eesti ja läti ärkamisaegse rahvusliku tegelase vahel õigegi puudulik ja lünklik. Ometi on ta meile olulisemaks allikaks nende suhete jälgimisel.

Aga enne kui ulatume nende meeste vahekordade juurde kirjavahetuse põhjal, oli neil kokkupuuteid juba märksa vare­mini. Esimeseks küsimuseks sel puhul on: kunas algas kontakt Köleri ja Valdemāri vahel? – Otsesed andmed selle küsimuse vas­tamiseks puuduvad. Oletada aga tuleb, et see lähem kokkupuu­tumine algas 1863. a. teisel poolel. Valdemār oli juba eelmise aasta suvest saadik tegev „Peterburgas Avlzes’e” väljaandmisel. See läti ajaleht pidi äratama peagi tähelepanu ka eesti üksikute haritlaste hulgas, kes tol ajal elasid Peterburis ja 1863. a. sügis­talvel koondusid väikeseks „eesti patriootide” ringiks. Huvita­vat küsimust, kas Vene pealinnas asuvate läti haritlaste varemini alanud rahvuslik tegutsemine etendas osa ka sealsamas asuvate eesti haritlaste rahvuslikul koondumisel, ei ole võimalik andmete puudusel vastata. Aga tõenäoliselt see teatavat mõju siiski avaldas.

Peterburi „eesti patriootide” aktiivsemaks meheks ja poliiti­lisemaks peaks sai peagi maalikunstnik Johann Köler. Tema lõplik virgumine eesti rahvuslikuks tegelaseks toimus 1863. a. suvel seoses kodumaal tehtud ringreisiga. Sama aasta lõpul ta on tegevamaid mehi Peterburis „eesti patriootide” koondami­sel. Ja nähtavasti samasse ajajärku langeb ka Köleri lähem tutvus Valdemāriga. Juba mõne kuu pärast ühes kirjas maikuust 1864 ta nimetab Valdemāri oma sõbraks, kes tema usaldusmehena oma eeloleval reisil läbi Eesti pidi õiendama mõningaid ülesandeid.

Esimeses säilinud kirjas tituleerib Valdemār Kölerit „Herzensfreund’iks”. Ja kui me siit – 1867. aastast peale – tahaksime kasutada olevate kirjade põhjal pilti saada nende meeste vahekorrast, siis jääb see 1882. aastani õige lünklikuks. Ilmselt on mitmed kirjad siin kaotsi läinud. Kuid nähtavasti on toimunud meeste vahel ka teatav kaugenemine ajavahemikul 1867-1875, missuguse aja kohta nende kirjavahetusest ei ole jälgi. Iseloomustavalt on selle aja jooksul Valdemāri kirjades endine „Herzensfreund” muutunud „Hochgeehrter Herr’iks”, mis aga peagi asendub „Geehrter Freund’iga”.

Ajavahemikul kuni 1881. a. lõpuni kajastuvad Valdemār-Köleri kirjavahetuses mitmesugused isiklikud küsimused. Käsit­lust leiavad aga ka üldisema tähtsusega probleemid. Et suure­mal määral on säilinud Valdemāri kirju, siis saame siit tema kohta rohkem andmeid kui Köleri suhtes. 1867. a. on Valdemār aktiivses ühenduses M. Katkoviga ja tema „Moskovskija Vedomost’iga”, millele saadetud kaastöös käsitleb ka Eesti ala küsi­musi. Samuti hoolitseb ta, et sama aasta kevadel Moskvas korraldataval suurel etnograafilisel näitusel oleksid ka lätlased ja eestlased küllalt väärikalt esindatud.

Valdemāri suurimaks lemmikalaks on kogu aja laevanduse arendamise eest hoolitsemine Baltikumi pärisrahvaste keskel. See kuulus ju omajagu tema kui Vene kaubalaevanduse edenda­mise seltsi asjaajaja-liikme ametiülesannete hulka. Kuid läti rahvuslasena ta pani erilist rõhku just Balti rannikule, tehes suuri pingutusi merekoolide rajamiseks ja laevanduse propagee­rimiseks rannarahvastiku keskel. Suure aktiivsusega pidas ta ses suhtes silmas ka Eesti ala. 1864. a. oli tema algatusel ja toe­tusel asutatud Eesti-Läti piiril Heinastes merekool, 1875. a. viis ta läbi merekooli asutamise Paldiskisse ja tema suurejoonelises edaspidises programmis oli asutada uusi merekoole Eestimaale 5-6, Saaremaale 2-3, Liivimaa rannikule 2-3. Sellest kavast suutis ta suurte pingutustega teostada küll ainult murdosa.

Peale merekoolide asutamise eest hoolitsemise otsis Valdemār otse kirglikult vahendeid ka laevanduse propageerimiseks Eesti rannikurahva keskel. Selleks saatis ta kirjutisi eesti aja­lehtedele ja hoolitses ka selle eest, et ta spetsiaalne lae­vandust propageeriv brošüür C. R. Jakobsoni tõlkes eesti keeles päevavalgust nägi.

Pidades laevanduse arendamist läti ja eesti rahvale rahvusli­kuks ülesandeks, püüdis Valdemār otse rõhuvalt aktiviseerida eesti tegelasi selle küsimuse edasiviimiseks. Iseloomustav ses suhtes on tema kiri, milles ta õhutab J. Kölerit eestlaste keskel laevanduse arendamiseks ka ainelisi ohvreid tooma, kirjutades:

Das sind Alles Griinde, urn Sie zu veranlassen ais Vertreter des ganzen Estenvolkes jetzt mit Ihrer Tasche zu helfen, sonst klage ich das ganze Estenvolk schriftlich bei der Nachwelt auf unerhörte Gleich-giltigkeit gegen ihre geistigen und weltlichen Bedürfnisse an. Hören Sie!… Nicht wahr, ich setze Ihnen gradezu die Pistole auf die Brust! Aber die Zeit drängt und ich darf sie nicht thatenlos verstreichen lassen und ruhig zusehen wie Alles schief geht was so leicht verbessert werden könnte, weit leichter ais bei Plewna.

Ulatuslikumad eesti-läti poliitilised ühisprobleemid on Valdemār-Köleri säilinud kirjavahetuses kuni 1881. a. lõpuni vähe kajastust leidnud. Kuid kindlasti on nad lähemalt kõne all olnud nende suhteliselt sagedastel isiklikel kokkupuutumistel. Samuti on käsiteldud neid ka kirjades, mis aga kahjuks pole säilinud. Tähelepandava erinevusena lähtekohtades enese ja Köleri vahel märgib Valdemār lahkuminekut Balti edaspidiste reformide väljavaadete hindamisel. 80-ndate aastate algul ta ei pea end enam selliseks nn. radikaaliks, nagu ta oli olnud 60-ndail aastail ja nagu püsis sellena Köler ka järgnevail aastakümneil. Radi­kaalina ta lootnud, et Vene riigivõim, lähtudes oma üldriiklikest huvidest, on võimeline teostama Baltimail põhisemaid reforme. Pettunud selles kontseptsioonis, oli ta hiljem neist lootustest loobunud. Seetõttu ei pooldanud ta ka eesti seltside saatkonna poolt 1881. a. keiser Aleksander III-le esitatud suur-palvekirjas avaldatud soove, mille teostamiseks ta arvas Vene riigivõimu poolt puuduvat igasugused eeldused.

Saanud „mõõdukaks” (Gemässigter), lähenes Valdemār eesti ajakirjanikest rohkem Harry J a n n s e n i l e, kes tõusva rah­vusliku poliitika vastu oli hakanud uudisena propageerima nn. „baltluse” poliitikat. Kui Harry Jannsen 1882. a. hakkas Tallin­aas välja andma oma saksakeelset ajalehte „Die Heimath”, leidis see kohe sooja pooldamist Valdemāri poolt, kes algusest peale selle ajalehe toetamisel ja levitamisel mitmeti tegev oli, tunnus­tades teda eesti ja läti rahva ühiste sihtide eest võitlevaks hääle­kandjaks. Kui H. Jannsen oma „Heimath’iga” Tallinnas kit­sikusse jäi ja läti rahvuslikkude ringkondade kutsel ja toetusel jätkas oma ajalehe väljaandmist Riias, jäi ta ikka veel Valdemāri vaateväljale, kuigi viimane tema häälekandjas lõpuks täielikult pettus.

Resigneerunult taandunud venepoolsete reformide lootusest, läks Valdemār siiski kohe aktiivseks, kui päevakorrale kerkis senaator Manasseini revisjon, mis põhjustaski 1882. a. tema kirja­vahetuse tihenemise Köleriga. Ühiselt viimasega oli tal kohe arutamist, kuidas saada Manasseinile eesti ja läti rahva huvide seisukohalt sobivat instruktsiooni. Eriliseks mureküsimuseks oli nii Kölerile kui Valdemārile leida revideerivale senaatorile abilisteks kohaseid lätlasi ja eestlasi. Valdemār omalt poolt võt­tis selleks üksikasjalise vaatluse alla kogu endale tuttava läti intelligentsi nii Moskvas, Peterburis kui Riias ja arutles põhja­likult, kuidas organiseerida Manasseinile kaastööd kohalikkude olude objektiivseks ja igakülgseks valgustamiseks. Vana „radikalism” lõi nüüd Valdemāris uuesti lõkkele, nagu ta aval­dus samal ajal ka teises küsimuses, nimelt 1882. a. algul Peter­buri saata kavatsetud läti delegatsiooni eest hoolitsemises, mil­leks ta nõutas ka Kölerilt abistust. Samuti pidi Köler aitama ka teist läti delegatsiooni järgmisel aastal.

Nagu varem, nii jätkus ka 80-ndail aastail koostöö Valdemāri ja Köleri vahel kohalikkude võimude poolt taga kiusatud eesti ja läti rahvuslikkude tegelaste abistamisel. Nii toetas Valdemār raskustesse sattunud eesti tegelasi, vendasid Petersone ja M. Mitti, Köler omalt poolt läti toimetajat Veinbergi jt.

Köleri vähestest kirjadest ei saa kuigi palju andmeid tema huvi ja orienteerituse kohta läti rahvusliku liikumise eriküsi­muste suhtes.  Valdemāri kohta palju suuremas ulatuses säilinud materjal näitab, et ta oli väga elavas kontaktis eesti ühiskonna päevamuredega, eriti nendega, mis olid seotud J. Köleri nimega.

Nagu Valdemār 60-ndate aastate algupoolel oli katsetanud läti koloonia asutamisega Novgorodi kubermangu, nii seisis Köler paarkümmend aastat hiljem samalaadilise eesti koloonia rajamise eesotsas. Koos eesti asunikega ostis ta 1882. a. Krimmis suure Kuntagani mõisa, sattus aga oma konsortsiumiga juba esi­meste väljamaksude puhul rahalistesse raskustesse. Pingsed katsed asja päästa ei andnud soovitud tulemusi ja mõis läks mõne aasta pärast oksjonile, millega kogu üritus lõppes täieliku fias­koga. Seni aga, kui see polnud sündinud, oli Valdemār omalt poolt mitmeti abistamas Kölerit Kuntagani küsimuses, nii nõu­annetega kui ka raha hankimise katsetega.

Seoses Kuntagani ostmisest tekkinud raskustega püüdis Kö­ler 1883. a. algul saada laenu Eesti Aleksandrikooli kapitalist, mis leidis aga vastuseismist peakomitee presidendi J. Hurda poolt. Sellega ühenduses tõusid lahkhelid ja tülid E. Aleksandrikooli komitees enneolematu teravuseni. Neis tülides oli Valdemār kogu aja truult Köleri poolel. Viimane omalt poolt hindas Valdemāri seisukohta niivõrd kõrgelt, et pidas tarvilikuks selles küsimuses ühe oma tähtsaima avaliku kirja Hurda vastu lasta enne selle avaldamist oma läti sõbral läbi vaadata. Viimane tegigi seda, andes Kölerile õige üksikasjalist nõu, kuidas eesti rahvus­likes üldhuvides esineda Hurda vastu võimalikult mõõdukalt.

Elavana püsis Valdemāri huvi 80-ndail aastail ka eesti rah­vuslike suurürituste vastu. Eesti Aleksandrikooli kohta ta nõutas korduvalt üksikasjalisemat informatsiooni ja toetas seda ka omalt poolt nõuannetega. Iseäranis südame lähedal seisis talle eesti kaubalaevaseltsi „Linda” saatus. See eesti rahvusliku ärkamisliikumise õhkkonnas tõusnud majanduslik üritus sündis kõige otsesemas seoses selle laevanduse arendamise propagan­daga, mille nii tulihingeliseks kandjaks oli Kr. Valdemār. Ta valiti ka „Linda” esimesel koosolekul 1879. a. seltsi asjatundjate komiteesse. On aimatav Valdemāri suur huvi selle oma lem­mikalalise ja naaberrahva majandusliku suurürituse vastu, aga pole teada, kuipalju ta sellele tegelikult sai lähedal seista selle tegevuse esimesil aastail.

Kui aga „Linda” tegevus oli hakanud allamäge minema, üht­lasi ära libisedes oma põhisuunalt, mille eesmärgiks pidi olema laevanduse arendamine, astus Valdemār asjale vahele. Augustis 1883 kurtis ta Vene kaubalaevanduse edendamise seltsi koosole­kul teravalt „Linda” kõrvalekaldumist oma peapõhimõttest ja oli kogu järgneval ajastul kategooriliselt seltsi reorganiseeri­mise vastu, millega temast taheti teha üldkaubanduslik ettevõte. Oma suurte kogemustega laevanduse arendamise alal ja samuti seoses läti „Austra” arenguteest saadud tähelepanekutega püüdis ta „Linda” juhtimise kohta anda elutarku näpunäiteid, mis aga ei leidnud rakendamist.

Uus ajastu 80-ndate aastate teisel poolel, mis tuli uute refor­midega, tõi mõlemaile naaberrahva veteraanidele, nii Kölerile kui Valdemārile, uusi muresid, mis leidsid kajastust ka nende jätku­vas kirjavahetuses. Aga see oleks peatükk omaette, mis ei kuulu enam käesoleva käsitelu raamesse. Märgime ainult, et soe ja sõbralik vahekord mõlemate meeste vahel jätkus kuni läti sõbra maise teekonna lõpuni, avaldudes ka Valdemāri viimases säilinud kirjas, mis on saadetud kolm kuud enne ta surma.

Ka teisel eesti ärkamisaja tähtsaimal tegelasel ja tolle ajastu suurimal poliitikul C. R. J a k ο b s ο n i l oli lähemaid isiklikke kokkupuuteid ja kirjavahetuslikku suhtlemist Kr. Valdemāriga. Selle suhtlemise kohta on säilinud 13 Valdemāri kirja Jakobso­nile ja 2 Jakobsoni kirja Valdemārile. Suur osa kirjavahetu­sest on ilmselt kaotsi läinud. Valdemāri kirju Jakobsonile on säilinud 1869. a. 2, 1871. a. 1, 1872. a. 2, 1876. a. 1, 1878. a. 4 ja 1879. a. 3. Jakobsoni kirjad Valdemārile on 1878. ja järgmisest aastast, kummastki üks.

Nende meeste isiklik tutvus aga ulatub kindlasti sellesse aega, kui Valdemār elas veel Peterburis. Teatavasti ärkas C. R. Jakobson aktiivseks rahvuslaseks alles 1865. a. Ja sellesse, võib-olla aga ka järgmisse aastasse langebki tutvumine Valdemāriga, mis tõenäoliselt toimus J. Köleri vahendamisel. Selle tutvuse alguse lähemad üksikasjad on teadmata. 1868. a. kevadel aga tõlkis Jakobson Kr. Valdemāri algatusel eesti keelde tema saksa ja vene keeles ilmunud brošüüri, mis ilmus s. a. pealkirja all: „Meie Kauba aevavägi Lääne meres” (Tartus 1868) ja trükiti Holstres korjanduse teel kogutud rahaga. Nii kujunes selle lät­laste ja eestlaste keskel laevandust propageeriva raamatukese väljaandmine omaviisiliseks eesti ja läti koostöö üheks esimeseks avalduseks.

Säilinud kirjavahetus Valdemāri ja Jakobsoni vahel 1869. aas­tast peale keerleb peamiselt kahe küsimuse ümber. Esiteks käsi­tellakse selles eesti radikaalse ajalehe väljaandmiseks loa saamist. Teiseks küsimuseks on laevandust propageeriva eestikeelse kir­janduse soetamine ja levitamine.

Peterburi „eesti patriootidel”, eriti Köleril, kes polnud rahul J. V. Jannseni toimetatud „Perno Postimehe” ja hiljem „Eesti Postimehe” vagatseva, liigse usulise moraliseerimise ja saksa­meelse orientatsiooni vaimuga, oli juba 1864. a. kavatsus hakata Peterburis välja andma radikaalsema ilmega eesti ajalehte, mil­leks nähtavasti andis omajagu õhutust lätlaste „Peterburgas Avizes”. Kuid Jannseni-vastast opositsiooni kandvate ja juhtivate elementide hõredus, mitteküllaldane sisemine kandejõud ja koondumatus tõkestab oma kindlakujulisema poliitilise hääle­kandja soetamist. Alles C. R. Jakobson võtab selle küsimuse 1868. a. sügisel tõsiselt südamesse, esitades valitsusvõimudele esimese palve uue ajalehe väljaandmiseks loa saamiseks. Sel pal­vel aga pole tulemusi, nagu paljudel järgnevailgi. Jakobson kirjutab kümneid kirju ja peab otse meeleheitlikku võitlust, aga see kõik jääb tervelt üheksa aasta kestel tagajärjetuks. Alles 1878. a. märtsis võib ilmuda tema „Sakala” esimene number.

Valdemār omalt poolt võttis Jakobsoni ajalehe väljaandmi­seks loa hankimisest kõigiti suure innuga osa, püüdes selleks kasutada oma suhteid Vene riigiametnikega, eriti aga mõjuka „Moskovskija Vedomosti” toimetaja M. Katkoviga, ja andes Jakobsonile mitmesuguseid kasulikke näpunäiteid.

Oma esimeses säilinud kirjas – 6. jaanuarist 1869 – on ta informeeritud Jakobsoni esimesest katsest oma ajalehe väljaand­miseks luba saada ja juurdleb põhjalikult, miks see palve senini ikka veel rahuldamata on. Arvestades asjaolu, et ametivõimud on lätlastele olnud vastutulelikumad, andes neile veel eelmisel sügi­sel loa Riias uut edumeelset ajalehte välja anda, samuti võimalda­des uue läti seltsi asutamist jne., arvab Valdemār, et riigivõimul ei saa kuidagi olla sihiteadlikku püüet tõkestada eestlaste rahvus­likku arenemist, vaid et Jakobsoni palve on jäänud rahuldamata mingil juhuslikul põhjusel, mida ta soovitab kõigepealt selgitada. Omalt poolt lubab ta mitmeti kaasa töötada Jakobsoni palve toe­tamiseks, kavatsedes muu seas sellest kirjutada ka Katkovi hääle­kandjas.

Jakobsoni esimene katse oma ajalehe väljaandmiseks luba saada nurjub. Tulemuseta jäävad ka järgmised katsed. 1871. a. kevadel teatab ta ühele oma sõbrale, et ta on juba viis korda palunud luba oma ajalehe väljaandmiseks, aga ikka eitava vas­tuse saanud. Nüüd on ta teinud kuuenda katse ja juba ligi 50 kirja ses asjas kirjutanud. Kuna ta varem oli kavatsenud oma häälekandjat välja anda Peterburis, on nüüd selle ilmumiskohaks ette nähtud Tallinn. Siia asubki ta sama aasta suvel elama, näh­tavasti kindlama lootusega kui varem, et loa saamise katse see­kord õnnestub.

Jakobsoni vahepealsete rohkearvuliste katsete puhul oma ajalehe väljaandmiseks loa nõutamisel pole teada, kuipalju neisse oli pühendatud Valdemār. Väga tõenäoline on aga, et ta oli neist informeeritud ja omalt poolt astus kõik võimalikud sammud asja lahendamiseks. Seekordse katse puhul aga rõhutas ta küsimuse vastu oma huvi „kõrgeimal määral”, toonitades, et üritus nüüd peab „igal juhul teostuma”. Toetudes oma lähedasele vahe­korrale Katkoviga lubas Valdemār novembri lõpul 1871 nõutada temalt soovituse nii ülemtrükivalitsuse uuele juhatajale kui ka Eestimaa kubernerile Jakobsoni palve kiireks ning rahuldavaks otsustamiseks. Samas suunas on Valdemār ka järgmistel kuudel aktiivne. Kuigi seekord asja püüavad toetada Peterburis ka Jakobsoni eestlastest sõbrad ja ta ka isiklikult püüab mõjutada Eestimaa kuberneri, nurjub ta seekordnegi katse.

Veel 1876. a. algul oli Jakobsonil oma ülalmainitud palvele vastus ülemtrükivalitsuselt saamata. Vahepeal oli ta oma isik­likus elus teostanud suuri muudatusi, oli olnud vallakirjutaja ja hakanud lõpuks taluperemeheks. Kuid veendumus oma ajalehe vajaduses, mille ülesandeks pidi olema rahva poliitiline ärata­mine, polnud tal kustunud, vaid oli saanud aina kindlamaks. Nii saatis ta 1876. a. algul ülemtrükivalitsusele uue palve, et tal luba­taks varem kavatsetud ajalehte välja anda Viljandis. Asja kiirus­tamisöks palub ta toetust ka Valdemārilt. Viimane pidaski nüüd oma järjekordsel Peterburi külastamisel asja kohta lähe­malt nõu Köleriga ja saatis Jakobsonile uue ajalehe asutamise asjus rea kasulikke näpunäiteid. Kuid Valdemāri seekord­negi hoolitsemine oli tulemuseta. Jakobson sai peagi oma pal­vele ülemtrükivalitsuselt eitava vastuse.

Kui Jakobsonil viimaks õnnestus 1877. a. lõpul saada luba oma ajalehe „Sakala” väljaandmiseks Viljandis, oli sel puhul sii­ramate rõõmustajate hulgas ka Valdemār. Samuti läks talle sügavasti südamesse ka 1879. a. kevadel „Sakala” sulgemine ametivõimude poolt 8 kuuks. Ta katsus ka omalt poolt õigus­tada „Sakala” senist suunda ja kasutada oma sidemeid, et selle sunnitud seisaku aega lühendataks, mis aga ei andnud tule­musi.

Teine keskne küsimus Valdemār-Jakobsoni kirjavahetuses – nimelt läti tegelase algatatud laevanduse propaganda – kajas­tub enamikus tema säilinud kirjades. Eriti elustub Valdemār ses suhtes kohe, kui Jakobson oli saanud loa oma ajalehe välja­andmiseks. Tema mõjutusel ilmubki „Sakalas” laevandust pro­pageerivaid kirjutisi. Ühest neist, ja just Valdemāri pike­mast artiklist, tehakse ka 3000-eksemplariline äratrükk, mis val­mis autori erilisel hoolitsusel ja ainelisel toetusel.

Peale Köleri ja Jakobsoni oli Valdemār tuttav veel teistegi omal ajal „Peterburi eesti patriootide” ringkonda kuulunud meestega, neist nähtavasti rohkem keisri ihuarsti dr. Ph. Ka-relliga, kes muuseas 1864. a. veebruaris oli Valdemāri pulmas, ja ametnik N. Russowiga, kellest eriti viimane osutas talle mõnin­gaid isiklikke teeneid.

Valdemāri tuttavatena tuleb eesti tegelastest veel märkida vendi Adam ja Peeter Petersoni, kes olid etendanud juhtivat osa eesti talupoegade palvekirjade aktsioonides 60-ndail aastail. Kui nad sattusid kohalikkude ametivõimude tagakiusamise alla, abistas Valdemār neid mitmeti protsessimistel. Ja kui nad lõpuks Liivimaalt välja saadetuna olid sunnitud elama Vene sisemaal, külastasid nad Moskvas sageli ka Valdemāri, kelle kaudu nad tutvusid ka Vene natsionalistlikkude tegelastega, muude seas J. Samariniga. Veel aastakümneid hiljem kirjutas A. Pe­terson Valdemārist suure lugupidamisega, tunnustades tema suuri teeneid ka eestlastele. Tema austus Valdemāri vastu avaldub kujukalt ühes ta hilisemas kirjas:

Nii auusaid rahva mehi, kui Köler ja Woldemar olivad, kes meie rahvast nii palavalt ja puhtast südamest ilma vähemagi auuahnuseta ja omakasupüideta on armastanud, – ei ole ma mitte leidnud. Köler oli tõesti suur Eestlane ja Woldemar veel suurem Lätlane.

Oleme seega märkinud kogu eesti tegelaste ringi, kellel oli lähemaid või pealiskaudsemaid kokkupuuteid Kr. Valdemāriga. Need tegelased kuulusid rõhuvas enamikus eesti ühiskondliku mõtte radikaalse suuna esindajate hulka, kelle tutvus algas Pe­terburis 60-ndail aastail vastastikuse vaimusuguluse ja ühiste eesti ja läti rahvuslikkude ülesannete ja sihtide tunnetuse õhk­konnas. Kr. Valdemār sai lätipoolselt eriti aktiivseks suhtle­mist arendavaks keskuseks, kellel eestlaste poolel arenes ise­äranis lähedaseks vahekord J. Köleriga. Küllaltki tihe oli Valdemāril suhtlemine ka C. R. Jakobsoniga, kuna läbikäimine teiste eesti tegelastega oli enam perifeerses osas.

Valdemāri eestlastega suhtlemise peateljeks oli tema väsi­matu hoolitsus laevanduse propageerimise ja arendamise eest. Käsitlust leidis ka kirju rida suur- ja väikeprobleeme rahvusliku liikumise alalt. Valdemār oli teadlikum kui ükski teine kaas­aegne läti või ka eesti rahvuslik tegelane haritud eestlaste ja lät­laste vaimse lähenemise tähtsusest. Hoolitsedes oma brošüüri „Vaterländisches und Gemeinnütziges”, samuti A. Kronvaldi „Nationale Bestrebungen” levitamise eest ka eestlaste keskel kirjutas ta:

Es kommt uns s e h r darauf an, einen selbständigen Geist unter den gebildetern Letten und Esten zu wecken, und dazu können solche Brochüren vermutlich beitragen. . . Die geistige Annäherung der gebil­detern Letten und Esten unter einander würde in Gegenwart und Zukunft von grossen Werth sein.

Läti ärkamisaja tipptegelastest paelub kõnesolevalt seisu­kohalt meie tähelepanu veel Atis Κ r ο n ν a l d, kes just meie rahvusliku tõusu hoogsamal ajastul elas pikemat aega Tartus. Siin veedetud aastad (1865-1867 ülikooli juures asuvail peda­googilistel kursustel ja hiljem kuni 1873. a. suveni õpetajana kohalikus õpetajate seminaris) olid Kronvaldil tema rahvusliku ilmavaate lõpliku kujunemise ja küpsemise ajaks, mille kohta kirjanduslikuks avalduseks oli tema 1872. a. ilmunud brošüür „Nationale Bestrebungen”.

Kronvaldi võimalikest kokkupuuteist eesti tegelastega ja nende vastastikustest mõjutustest puuduvad meil otsesed teated. Kas ta jalad ka üle „Eesti Postimehe” toimetaja J. V. Jannseni läve ulatusid, on meile teadmata. Kontaktis oli ta aga eesti õpeta­jatega, nende hulgas eesti rahvuslikes ringkondades omajagu lii­kuva G. B.lumbergiga, Kreutzwaldi väimehega. Samuti puutus ta nähtavasti kokku ka Jakob Hurdaga, kes juba tol ajal kuu­lus eesti juhtivate rahvuslikkude tegelaste hulka.

Kui mitte muul teel, siis oli tal kokkupuuteid Hurdaga vähe­malt Tartu kooliõpetajate poolt korraldatud omavahelistel „pedagoogilistel õhtutel”. Nagu nende äärmiselt lünklikest protokollimärkmeist nähtub, ei olnud Kronvald neil pedagoogi­listel õhtutel, millel arutati üldisemaid ja erilisemaid kasvatus­teaduslikke küsimusi, küll kuigi sagedane külaline. Võib-olla võõrastas Kronvaldi, kellele muide oli omane otse vaimustatud andumus oma õpetaja-kutsele, oma linna ametivendade koosvii­bimiste liiga tugevasti alla kriipsutatud saksluse vaim. Seevastu Hurt külastas neid õhtuid oma kooliõpetajaks oleku ajal (1868- 1872) märksa sagedamini, tõenäoliselt vist küll heasoovlikkusest oma vana heategija ja äiapapa dr. C. Oetteli vastu, kes oli nende koosviibimiste agaramaid tegelasi. Ühel ning samal ajal on siiski mõlemad, nii Hurt kui Kronvald, esinenud Tartu pedagoo­gilistel õhtutel. Ja mõlemad on käsitelnud küsimusi, mis seal tavaliselt kõne all olnud probleemide ringist välja ulatuvad. Novembris 1869 kõneles Hurt maakoolide oludest ja nende paran­damisest maakreiskoolide kaudu („Über das Landschulwesen und dessen Verbesserung durch Landkreisschulen”). Sama õppe­aasta lõppkoosolökul juunis 1870 esines Kronvald ettekandega läti rahvalaulu ja selle tähtsuse kohta rahvusteadvusele („Über das lettische Volkslied und dessen Bedeutung für das Nationalbewusstsein”). Siis kõneles Hurt veel sama aasta novembris eesti keele kui õppeaine sissetoomise kohta kõrgemaisse kooli­desse („Über die Einführung der estnischen Sprache ais Lehrgegenstand in d. höheren Schulen”). Sellega nähtavasti piirduski kummagi rahvustegelase aktiivne osavõtt Tartu „pedagoogilistest õhtutest”. On tähelepandav, et kumbki oli valinud oma käsitlusaineks küsimusi oma rahvuse kultuuri alalt, mis näitab kooskõla nende teemadevalikul.

Mõlemad, nii A. Kronvald kui J. Hurt, olid tol ajal oma rahva emakeelse kultuuri ideoloogia silmapaistvaid arendajaid. Nende järelejäänud avaldustes esineb tugev vaimusugulus ja kohati ühesugune argumentatsioongi. Küsimus nende vastasti­kustest mõjutustest ja kumma mõju teisesse siin algatavam ja tugevam oli, peab jääma esialgu lahtiseks.

Kronvaldi brošüür „Nationale Bestrebungen”, mis polnud tundmata Hurdale, leidis head vastukaja ka teiste eesti haritlaste keskel. Koguni nii nõudlik ja vali arvustaja nagu C. R. Jakob­son sattus Kronvaldi selle teose puhul otse vaimustusse. Soovi­tades seda brošüüri ka oma eesti sõpradele, seadis ta selle autori otse rahvussangari eeskujuks, kirjutades tema kohta: „Seda meest ma auustan nüüd kõigist südamest, sest see ei saa oma kantsi enne vaenlase kätte andma, künni ise ka kantsi varemete alla on langenud”.

*

Püüdnud oma käsitelus märkida olulisemaid kokkupuuteid eesti ja läti rahvusliku ärkamisliikumise tähtsamate tipptegelaste vahel, saame vastava allikmaterjali lünklikkuse tõttu küll veel kaunis fragmentaarse pildi. Kuid nende tegelaste vastas­tikuse suhtumise üldilme avaldub selleski täie selgusega, mille põhisemaks jooneks on vastastikusele austusele ja tunnustusele ja ühiste rahvuslikkude huvide tunnetusele rajatud koostöö vaiim. Selle koostöö vaimu ilmekamaks avalduseks oli Köleri ja Valdemāri vastastikune truu sõprus ja abivalmis olek nii rahvus­likes kui isiklikes küsimustes, mis on jäänud kaunima lehekül­jena Eesti ja Läti vahekordade ajalukku.

Aga juhtivamate tegelaste kokkupuuted ja nende koostöölised üritused olid ainult üks, kuigi väga oluline osa eesti ja läti ärkamisliikumise vastastikustest mõjutustest.  On hea meel mär­kida, et eesti ja läti rahva saatuskaasluse vaim elas ja süvenes mitte üksnes juhtides, vaid ka laiemas ühiskonnas ning viljastas ja rikastas vastastikku rahvuslikku üritlikkust nii ühel kui teisel poolel.

See avaldub eriti kujukalt juba meie ärkamisliikumise algul eesti vanima ja hiljem populaarseima rahvusliku suurürituse – Eesti Aleksandrikooli asutamiseks arenenud liikumise tekki­misel. Selle mõtte arengus esimeseks etapiks oli soov mälestada keiser Aleksander I-st, kelle ajal oli teostunud eesti ja läti talu­rahva vabastamine pärisorjusest. Sel puhul tõusebki Viljandi­maal koolmeistrite ja taluperemeeste kitsamas ringis kavatsus rajada Aleksander I-le ausammas Eesti ja Läti piirile mõlema rahva ainelisel kandel. 1862. a. sügisel langeb ausamba ehitamise kavatsus tagaplaanile, esikohale tungib Aleksandri-nimelise kõr­gema eesti kooli asutamise mõte. Kuid sellegi puhul loodavad algatajad, et tema teostamiseks „Läti naabrid” kaasa aitavad.

Sellest kaasaaitamisest ei tulnud hiljem küll midagi välja, kuna Eesti Aleksandrikooli asutamine kujunes puhteesti liiku­miseks. Kuid see eestlaste algatus sai omajagu tõuget andvaks samalaadilisele üritusele lätlaste juures. Kui A. Kronvald oma Tartu perioodil arendas mitmel puhul oma kirjades läti kõrgema kooli asutamise mõtet ja lõpuks Riia Läti Selts 1869. a. otsustas asuda eeltööde tegemisele sellise kooli asutamiseks, mis ühtlasi pidi kandma Aleksandrikooli nimetust, oli Eesti Aleksandrikooli mõttel juba pikk areng seljataga.

Läti poolel osutab samal ajal ühistunnet oma põhjapoolse naaberrahva suhtes Riia Läti Seltsi asutamise eellugu, mis teata­vasti kasvas välja 1868. a. viljaikaldusest tabatud Eesti ala abis­tamiseks asutatud „Läti abiandmise seltsist puudust kannatava­tele eestlastele”.

Edasi olid tugevasti läbi põimitud vastastikuste mõjutustega 60-ndate aastate ja ka hilisemad palvekirjade aktsioonid nii eest­laste kui lätlaste juures, rahvuslikud laulupeod jne. Ka ärka­misaja rahvuslikud majanduslikud üritused – laevandusseltsid, eestlastel „Linda” ja lätlastel „Austra” – on omal kombel sõsarettevõtted.

Eriti märgatavad on 60-ndail ja 70-ndail aastail läti rah­vuslikkude tegelaste ideoloogilised mõjud ka eesti rahvuslikku vaimumaailma.   Biezbārdi, Valdemāri ja Kronvaldi saksakeelsed brošüürid on ilmselt viljastanud ka eesti rahvuslikku mõtet. Seevastu on Fr. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, mis nii oluliselt on mõjutanud eesti rahvuslikku mentaliteeti, omakorda viljas­tanud ka läti rahvuslikku luulet. Ja kui selles vaimusuguluses ilmunud A. Pumpuri läti rahvusliku eepose „Läcplesise” pea­tegelane pärast olnud võitlust eesti hiiglase Kalapuisiga (Kalevi­pojaga) lepib oma vastasega, andes vastastikku tõotuse, et see heitlus jäägu viimseks lätlaste ja eestlaste vahel, siis on see leppimine suure sümboli väärtusega eesti ja läti vahekordade mõistmises ja suundamises, nagu see oli omane mõlemale poolele ärkamisajal.

Hans Kruus

Eesti Kirjandusest nr. 3/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share