Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Läind aasta luuletoodang ei anna põhjust hõiseteks. Kvantitee­dilt see pole imponeeriv, kuid see ei ole ime, arvestades majandus­liku surutise mõju kirjastuste tegevusse, kes ammu enam ei võta vaevaks end tülitada nii vähe kasutoova ja „mõistliku” ametiga kui luuletuste trükkitoimetamine. Ainuke kirjastus, kellele värsid ikka veel on jäänd südameasjaks, Eesti Kirjanikkude Liidu oma, on teind kvantiteedi suhtes kõik, mis ta suutis, avaldades tervelt neli kogu. Neile tuleb lisaks veel üks vihk värsse, mille kirjastajaks on autor ise. Muidu on kõik olnud kaunis vait, kuigi olnuks kujuteldav, et üks või teine autor, eriti noorematest, oleks oma värsid raamatuks sarjastand. Siiski, kes teab, kas tagasihoidlikkusest ongi kahju. Miks seda vahest ei tule kahetseda, peaks küllaldaselt selguma allpool järg­nevast. Eesmärgiks peaks lõppeks olema kvaliteet, mitte kvantiteet. Ilmund kogusid ongi osalt tulnud majanduslikel kaalutlusil ulatuselt veidi kärpida, üldiselt arvatavasti mitte nende kahjuks. Sedakorda ei ole esinejate kujudes mingit ühtlast kallakut. Jaan Kärner, Henrik Visnapuu, Johannes Barbarus, Johannes Schütz, Vilmar Adams on igaüks omaette isiksus. Erilisi üllatusi ei ole juba sellepärast, et peagu kõik, mida leiame nende autorite kogudes, on varem juba kuski ilmund. Siiski tuleb hääks kiita tendentsi, mitmelpool, kas või ainult Loomingu vihkudes, laialipillat palu sarjaks siduda, sisesarnasuste ja -erinevuste kohaselt grupeerida ning ühtlase meeleolude ja muljete maailmana lugejale esitada, kellel muidu oleks raske endale ülevaa­det ja üldmuljet hankida. Peagu kõikjal mõjuvad kogud allakirju­tanusse hoopis teisiti kui ebamäärased mälestused neis sisalduvaist luuletusist alul luband oletada. Sidemed üksikute helevuste vahel saavad niiviisi ilmseks, selgub nii mõndagi, mida muidu ei oleks osand endale täpsalt seletada, harjud paremini hindama nüansse – ning näed teravamalt ka nüansside puudust.

*

Üks meie viljakaimaid värsitootjaid on Jaan Kärner. Ta avaldab praegu juba oma kaheksanda kogu. On vähe järjekindlamaid värsside avaldajaid Loomingus kui Kärner, ning ta hakkab silma oma luuletuste suhtelise pikkusega.   Kuidas on lugu sisuga?

Päälkiri Inimene ristteel – kaunikõneline nagu Kärneril ikka – lubab oodata midagi murrangulist. Kuid selles ootuses pettume, vaadeldes sisulist külge. Ei ole palju vähem maailma ja inimeste süü­distusi kui enne, ei ole vähem realistlikke žeste, ei ole vähem tundevalanguid mingisuguses vist suureks traditsiooniks peetavas retoo­rilises stiilis. On nagu enne žanrportreid, loodusluulet, väljakutseid, võitlushüüdeidki. Endine meelekibedus elab Kärneril peaaegu igal pool edasi. Ning nagu enne püsib dualism ajuti taoteldava robust­suse ja teravajoonelisve ning alatasa segavalt vahele tuleva lüüritseva sentimentaalsuse vahel. Kärneri praeguse arenemisjärgu põhimine puudus on see, et ta ei oska endale stiili valida. Ta püüab sporaa­diliselt kujutada, kuid mitte kuskil, välja arvat mõnes kevadlaulus, pole see tal puhtalt õnnestund. Ühtlasi ei oska ta rängasõnalisve eristada realistlikust mõjuvusest ega suurt üldsõnalist fraasi lüürilisest intensiivsusest. Ning lõppeks on ka tema värsitehnika hakand ikka enam näitama lihtsalt hooletuse jälgi. See ilus patee­tiline või graatsiline joon, mis Kärneril omal ajal hästi õnnestus, on kuidagi lõtvund, murdund, laiali venind. Võib-olla tahab ta nüüd rohkem öelda ja sellele ohverdada kas või vormi. Võib-olla tahab ta olla otsesem ja selleks end koorida alasti kõigest esteetitsemisest. Ta ütleb ju ise: „Kõige raskem on ütelda lihtsalt, mida peidab mu pakitsev põu!” Ta usub pisarate lunastavasse jõusse ja tahab selle lunastuse võimalusest aimu anda ka enda kaasinimestele. Kas ta seda suudab?

Veenva objektiivse kirjeldusega oleks endastki mõista muu seas võimalik neid tulemusi saavutada. Tunduv osa Kärneri uudisraamatust püüabki „maalida” sümboolsena mõeld üksiksaatusi. Kuid Kärner ei esita oma sümboleid veenvalt ega mõjuvalt. Tema tendents on nii karjuvalt pääle võõbat, tema kommentaarid päälegi nii šabloonsed, et ta harva küünib tõelise artistlikkuseni. Ägedust ja pisaraid on palju, kuid nad ei mõju. Ning sellased hämmastavad lapsused nagu vana eruadmirali „keiserlikud kired” ja „naiste suurte, väge­vate” ning „suure tsaari laevaväe” juhtimise üheaegne mainimine tekitavad kahetsetavalt koomilise mulje.

Ka otsesed kaebed ja süüdistused ei saavuta kavatset mõju. Neis oleks tarvis kas rohkem jõudu või rohkem diskreetsust.

Ülevust ja õilsat tooni simuleerivad klišeed on erakordselt sage­dased ja vahel absurdilt rakendet. Kärneri amorid, faunid (millega küll väliselt laitmatult riimib „kaunid”) kipuvad alatasa sekka see­dimata toorainena, eriti lõppluuletuse „aamori tiibade vihinas”.

Tõelist esteetilist rahuldust pakuvad siiski mõned üksikud palad, millest parimad leiduvad väikeses kevadluuletuste sarjas. Sääl on kergelt ja loomulikult voolavat keelt, konkreetset nägemust, liht­sust ja paiguti diskreetsust. Suur žest puudub – ja luuletused õnnestuvad.

Üldmulje on see, et Kärner on enese tugevasti üle töötand. Ta on oma andekust varem dokumenteerind ja selle välgatusi leidub ka nüüd, kuid kahjuks vähe. Keskpärasusse vajuda pärast sellest üle-küündivaid saavutisi ei ole meeldiv saatus, kuid sellest ei pääse, kui elukutseliselt ja lakkamata harrastetakse „kõrget tooni”, nagu Kär­ner seda teeb kõigist oma väidetavaist lihtsa siiruse taotlusist hoolimata.

Henrik Visnapuu praegune kunstiline tase on hoopis kõr­gem Jaan Kärneri omast, kuigi ei saa öelda, et temagi oleks Päikeses ja jões annud oma parima. Sellesse on jäänd midagi, ning mitte vähe, Visnapuu harjund artistlikkudest kvaliteetidest, kuid osutub nähtavasti tõeks see, mida allakirjutanu on pidand tähendama Visna­puu eelmiste värsikogude puhul: tema inspiratsioon pääseb tõeliselt mõjule alles tugevate inimlikkude elamuste, otse vapustuste puhul – olgu need rõõmu- või valuvapustused. Ta ei ole täiel määral poeet selles põhitähenduses, mida võib tuletada kreekakeelsest sõnast „poiein” – „tegema”, s. o. ta ei suuda end nähtavasti teadlikult ja tahtlikult töötada inspiratsiooni, viljaka tööhoo meeleollu, vaid oleneb rohkem kui nii mõnigi teine ebatahtelisist puhanguist. Ning et vii­mased ei tule reeglipäraselt ega järjekindlalt, aga värsikirjutamise harjumus on juba kord veres ja sules, siis võib Visnapuu toota hulga luulet, mis sisuliselt ja tehniliselt näitab teda väiksema meistrina kui ta tõepoolest on. On m. s. ka väga kaheldav, kas „Tulihänna” tegevus tema tõsistesse värssidesse hästi on mõjund.

Tema praeguse kogu kohta ei saa kuidagi öelda, et see oleks halb. See ei ole kaugeltki halb, kuid liiga suurelt osalt jätab see jahedaks ja on literatuur. Ses on liiga sageli tegemist „inspiratsiooni” rutiiniga. Tekib isegi mulje, et Visnapuu imiteerib iseenda paremaid hetki, selle asemel et igale hetkele anda tema õige ja tõe­line sisu. Luule võib ülevuse ja koomika vahelises skaalas aseneda peagu ükskõik kuspool ja ometigi jääda hääks või väga hääks kir­janduseks, kui ainult ei simuleerita õrnu või suuri tundeid sääl, kus neid ei ole, või ei kujuteta neid tugevamateks kui nad on tõeliselt. Kahjuks ei saa Visnapuud kuidagi vabaks mõista tooni ülekruvimise patust. Ta nähtavasti tunneb, et tal seni kõige paremini on õnnes­tund intensiivsete tunnete või diskreetse hardumuse väljendamine, ja ta püsib pea kogu aja neis helilaadides ka siis, kui ta vaid võrdle­misi kahvatult kordab iseennast. Meil on vähe luuletajaid, kes nii sagedasti kui Visnapuu kirjutaksid värsse juubelite, avamiste ja muude enam-vähem laia kõlapõhjaga pidusündmuste puhul. Tulemusi on psühholoogiliselt vaatekohalt huvitav uurida, ja tüübiliseks näiteks on kõnesolevas vihus „Hakkame kinni päikesest”. Suured süm­bolid, mingi küll visnapuulik, aga kulund muusika, kõla, rütm ja eba­määrane nõrk üldmulje. Nii oma ehtsama inspiratsiooni hetki tagant järele ekspluateerida on kahjulik, sest see viib mingisse laulikulisve rööpasse, mingisugusesse sisuvõõrasse maneeri, mis võib külge jääda isegi siis, kui on öelda midagi olulist. Ei ole tarvis ole­tada, et autor igakord end oleks sundind paraadpalade tegemi­seks, vaid on võimalik, et vahel ta lihtsalt liiga usaldab poolikuks jäänd meeleolusid ja liiga vähe kontrollib vaimust nägemust ja sõnas­tust. Paljukirjutamine on sääljuures arvatavasti tekitand mingi petliku sujuvuse, mis vahel sobib väga hästi hõredusega.

Visnapuu armastab suure sümboolse sisendavusega sõnu. Sõna „päike” käesoleva teose päälkirjas peab ilmsesti tähendama kuumust ja valgust ühtlasi. Kuid peab sedastama, et Visnapuu vormi ja näge­muse fookus pole tihti küllalt mõjus laialipillat kiirte koondamiseks lugejasse. Mõnikord, ja mitte harva, on tema päike leigevõitu. Ru­tiiniks saav soojus muutub paratamatult leiguseks. Ei  ole  kuski tunda samasugust kontsentratsiooni kui Visnapuu eelmise kogu lõpp-palas.

Kuid huvitavat on siiski. Visnapuul on kahtlemata loodusevaimustust, ning juhtub mõnigikord, et ta oma natuke monotoonselt laulva üldkohalise tehnika täiendab sellega, mida ta nii väga vajab – diskreetse, intiimse vaatlusega. „Künd”, „Rukkioras”, „Lõoke” ja mitu samalaadset pala on tõesti maalähedased oma suggestiivsete detailidega. Ning mõnel puhul suudab meeleolu mõjule pääseda ka siis, kui kindel konkreetne nägemus puudub ja tervik on vaid mingi rütmide, sordineerit Visnapuu riimide, kergelt sugereerivate süm­bolite ja metafooride tasane hõljumine. Siia kuulub eriti „Kuldsesse virvendusse” – luuletus, kus muide puuduvad täiesti Visna­puul viimasel ajal mitte päris haruldased tuimad, isegi lamedad kohad (näitena mainin motiveerimata lamedust riimipaaris „tantsib” – „[silmad, mis] töntsid” luuletuses „Rõõm”).

Raamatu teise poole, „Kalalaulude” päämisele puudusele on tei­salt juba juhit tähelepanu. See seisab otseste kalastamiselamuste ja nende kaudu sümboliseerit armumälestuste ühtesulatamattuses. Kõ­neldakse kalastamise tehnilistest peenustest, mis lubavad oletada andumist sellele teemile, kuni äkki märkad, et vahel on siiski mõeld midagi muud. Lisaks ei ole sümbolid vahel adekvaatsed sümbolisee­ritavale sisule ning konkreetset kalastamismotiivi on siin-sääl armastusmotiividega paralleelitet liiga alasti. Sõnaga, autori meetodist jääb ebakindel mulje, mille tõttu ei satuta täiesti ihatava sugestiooni alla. Pilt on poolik, kuid ei saa salata, et värsside sagedane voolavus ja kergelt mänglev tehnika ning mõttekujutuse välgatused taoti kisuvad kaasa:

    Sa oled külm ja karsk kui väike viidikas,

    kui hõbemürt mu silme jõkke ujud.

    Su valge nägu kergelt sinisiidikas

    ning silmaden sul vallatlevad tujud.

Oma väga kangekaelse püüdega riimitehnikasse täiesti legitiim­sele kohale tuua enda uut riimitüüpi teeb Visnapuu endale vahel kahju. Tema riimidel puudub seetõttu sageli see elavus, mis neil oli enne tema reformaatoritungi ajajärku, kuigi autor nähtavasti on tejsel arvamisel. Alatasa tundub, et on lihtsalt leit uus skeem uue kõlalise maailma asemel. Ka siit paistab Visnapuu kalduvus rutiini. Kuigi ta samasugusele tootlikkusele vaatamata ei ole kunstiliselt tasemelt kannatand ligikaudugi nii palju kui Jaan Kärner, avaldab ta siiski ilmsesti rohkem kui tema jõud õieti kannaks ja ruttab uute kogude koostamisega. Seda on veteraanile halb öelda, kuid fakt on ilmne. Kui alles aasta pärast oleks ilmund võib-olla ainult veerandi võrra suurem, kuid selle eest tihedam ja sõelutum värsivihk, oleks Visnapuu end näidand neis väärtusmõõdetes, mida talt ootame. Kuigi tal alati püsib omapärane laulvus, mis on täiesti individuaalset ja jäljendamatut laadi, söandab see liiga suure korduvusega esineda ilma värskema nägemusliku ja elamusliku tuumata.

Kolmas möödund aastal värsiraamatuid avaldand keskikka jõud­nud luuletajapõlve esindajaist, Johannes Barbarus, erineb jär­sult nii Visnapuust kui Kärnerist. Barbarust ei saa laita literatuuri tootjaks. Ta on vitaalsust täis laet, ja kogu tema raamat on rida närvienergia prahvatusi. Üheltpoolt on tal elamused kogu aeg nii tugevad nagu nad peaksid olema Visnapuul tema tundestiilsete tiiblemiste õnnestumiseks, teiseltpoolt ta tajub meelelist maailma nii intensiivselt, et ka siis, kui tal pole teha muud kui edasi anda välis­ilma muljeid, on tal pea alati küllaldasel määral põnevalt huvitavat materjali, et teha sellest eluõiguslikke luuletusi. Iseäranis praegu, mil me vaimlises maailmas on tunda suurt mõõna, on Barbaruse klikkide elust eemal püsiv kuju lugupidamist äratav oma erksusega. Siin on tegemist poeediga, kes pole kutseline, kuid kellel aktiivse ametitege­vuse kõrval jätkub värskust kõige ümbritseva ahneks jälgimiseks ja originaalseks kajastamiseks. Just see ebaliteraarne, kuid eluline joon temas on huvitav. Ta on täisindiviid, kes vaatab elule näkku ja läheb sellega käsitsi kokku, kuid ometigi naudib seda, joobub sellest, laseb end kaasa kiskuda jõulisteks mõtte- ja mõttekujutustuurideks mööda väga mitmekesiseid elusfääre. Tema toodetes on konarlust, vahel koguni fataalset, neis on ümbertöötamata elamusmaterjali, kuid siiski on neisse osat panna nii palju elektrit, et nad ei saa kui­dagi jätta ükskõikseks. Ning lõppeks evib Barbarus ka väga välja­paistva sõnastamis-, kujundamis-, rütmistamis- ja – mis tema juu­res oluline – ka riimimisvõime, mille koolitus pole laitmatu, kuid milles on väga andeka autodidaktsuse isemeelset päälehakku.

On õieti üllatav, et Barbaruse aeroplaanitsemised ja filmilintide väntamised veel ei tüüta. Ta mõjub mingi inspireerit reporterina, kelle eesmärgiks on kõige pealt anda võimalikult palju ja anda rabavat. Ta on seda laadi harrastand aastast aastasse, kuid ikka veel haarab see amet teda, ikka veel sisendab see talle joobumust ja ikka veel välkleb joobumus esile teravates piltides, löövates metafoorides, naela pää pihta tabavates võrdlustes. Ikka veel jätkub ta lennukil bensiini, propeller vuhiseb ja filmi kaamera töötab. Kõik on näht läbi mingi palaviku, mis pole haiglane, kuid osutab üle normaalse ulatuvat elamislusti. On ju õige, et see lendav reporter vahel pakub asju, mis sobivad pigemini ajalehele kui luulefe. Kahes paralleelses veerus esitet eepos Eesti Vabarii­gist on paberile paisat energiliselt, kuid nii kaootilise hoolimatusega, nii kontrollita, et täiesti usud autori järelmärkust, nii olevat tal olnud kergem kirjutada, kuid ta ei olevat silmas pidand lugejat. Viimast ta on teind nii vähe, et poeem tervikuna on saand ebaloetav, kuigi autori ind purskab ühtelugu esile lapidaarsetes, kuid tugevasti vasardavates, elavates formulatsioonides. See on ainult materjal millegi jaoks, mitte valmisteos. Peagu samasuguse mulje jätab pikk poeem „Eroica”, vaatamata kontseptsiooni omapärasusele ja tarmule, millega muljehärgade sarvist on kinni hakat. Ometigi jääb pärast nendegi palade lugemist midagi meelde elama, on tahet nende üle vaielda, tunned end sunnit nende puhul seisukohta võtma ja oled ajuti karastet otsekui pärast pisut „vulgaarse” ja pooleldi praet liha­toidu konsumeerimist, mis siiski annab organismile midagi.

Barbaruse alatised ammendamised tehnilistest oskussõnastikkudest vahel tüütavad, kuid suudavad teinekord siiski sisendada seda lendamis- ja ründamismeeleolu, millest ta luule on võrsund. Päälegi ta ei piirdu selle laadiga, vaid annab nii rohkesti vastupidiseid, robustseimast ja lihtsaimast argielust võet effekte, et äärmusest äärmusse paisatuna veered värsside laviiniga kaasa. Väga leidlikud ja aiste ning mõttekujutust haaravad võrdlused avavad kaugemaid perspektiive, avardavad kujutluselu, kõrgendavad närvipinget. Ka traditsiooniliselt poeetilised teemid – linnud, loodus – esinevad nii kiirgavas välkvalguses ja nii eriliselt nähtuina, et jääb püsima sild intiimsemale tundeelule.

Barbarus on üks neid luuletajaid, kes kõige veenvamalt rõõmutsevad kevadest. Ta on ise kevadine luuletaja, kuigi tema kevad pole sentimentaalitsejate ilutsemislaat. Temas käärivad mahlad, temas on kogu aeg näha midagi virgumas, mille tõttu ta suudabki edasi anda kevade pakitsevat lootusrikkust. „Värss mu kevad!” Ei ole sugugi vastolus lugeja muljega, kui ta selle päälkirjaga luuletuse lõpul väidab:

    Ja ma seisan paljajalu,

                           varbad – juurtena mullan,

    mu mõtete salu

                          kohab päikese kullan.

E. V-r. on ürgsema eluga raamat kui mõlemad eelmised. Selle värvid on kirevamad, kuid seda võib Barbarus enesele lubada, sest ta elujõud hoiab kõik koos. Riime tuleb tal muide kui käiksest, nende seas harva ird- või muid retušeerit riime. Viimased ei näi rahuldavat tema tugevaid pintslitõmbeid ja lõkendavaid toone armas­tavat vaimu. Mõnikord tema riimiakrobaatika läheb koguni liiga kaugele, kui ta näiteks riimid peidab ebatraditsioonilisse kohta, värsi alule, kust neid hiljem vaevaga hakkad otsima, kui oled trikki juh­tund taipama. Värsi siseelule see võte palju ei tundu juurde and­vat, kuigi see poeeti ennast võis huvitada võimalusena näidata oma virtuositeeti. Häirivaks jääb Barbaruse juures veel veidi puudulik eesti keele morfoloogia tundmine ja mõni sekka juhtuv väga eba­puhas riim sääl, kuhu kõiki tunnuseid mööda orgaaniliselt kuuluks rõkkavaim ja selgeim riimifanfaar.

Kokkuvõttes – Barbarus on jäänd Barbaruseks, otse barbaarse vitaliteediga nüüdisaja poeediks, kes keset nii sagedast kaasaegset verevaesust tuletab meelde, et elu on veel olemas. Võib-olla oleneb see osa vanemate luuletajate aneemiast, et E. V-r tundub tõusuna isegi kui sellega võrrelda Maailm on lahti. Ma ei ole viimast teost enne käesoleva ülevaate kirjutamist enam uuesti läbi lugend, kuid mälu ei luba seda kõrgemale asetada kui E. V-r, mis on tugevaimaid favoriite praegusel eesti luulehipodroomil, kui sellesse rakendada Barbaruse enda luulesportlase keelt.

I osa Loomingust nr. 1/1933

   

Barbaruse kärsitul rühkimisel ja alati ergul vaatlusel on sugu­lust Johannes Schützi suhtumisega elu vahelduvasse nähtestikku. Mõlemad on huvitet kõigest – ülevaimast „madalaimani” poeetilisimast proosalikemani, Homerosest lihaturuni, Olümposest aguli kehvikute elu kurbade detailideni. Ning mõlemad jälgivad seda kõike elava ja vahel harduva sümpaatiaga. Kuid – imelik küll – Schütz läheneb iga aastaga klassilisele traditsioonile, kuigi ta ei loobu enda põhilaadist. Barbaruse veri mängib igas uues kogus ikka rahutumalt, resignatsioonihetked on tal ainult väga põgusat laadi, ta korjab luulevaimulise entomoloogina ikka uusi muljete liblikaid ja põrnikaid oma kollektsioonidesse, ilma et oleks näha, mil ta ekstravertne elu-, vaatlus- ja siunamishimu täitub. Schütz on kõigele oma elulisvele vaatamata diskreetsema hingelaadiga. Ta jääb kergemini mõlgutlema. Tema trotslikud ja vahel pisut liialdet väljakutsed on tarvilikud  tema temperamendi  ventileerimiseks, kuid  ta ilmsesti ihaldab vaatekohta, kust maailma saaks võtta vähem impressionistli­kult, rahulikumalt, süvenenult, aga siiski laia haardega. Ta võib masenduda ja kauaks mõttesse jääda oma spordihuvist hoolimata. Elu vaiksemad ja tagasihoidlikumad nähted kisuvad teda ikka enam ligi ning pääle välisilma kuulatab ta põnevalt ja vahel ärevalt ka iseennast, otsides väljapääsu hingelisist ummikuist.   Kuigi  ta uue kogu päälkirjaks on Maha rahu!, nähtub just siin palju rahuotsinguid. Ta taotleb küll rahu, mis ei ole tardumus, vaid aktiivne, kuid siiski rahu, või, kui seda täpsamalt defineerida, tasakaalu. Tihti oskab ta nüüd suure rütmilise ja plastilisega väljendada vaikiva vaatluse muljeid, realistlikke, selgeid, dünaamilisi, kuid distsiplineerunuid.  See on hingelaad, mis võimestab andma teravajoonelist inter­jööre, pisiülesvõtteid, mis on ühtlasi sümboolselt süvendet, kuid mitte pääletükkivalt, nimisedeliga pääl.   „Kell tiksub ikka ühtlaselt kui laekur loeks nikkelraha.” Võtke pisut kõmu tekitand luuletus „Riigilipu all”, kus puuduvad suured, laiutavad žestid, kuid kus sumbjas, rõhuv füüsiliste ja sotsiaalsete, ilmastikuliste ja hingeliste äikeste eelmeeleolu on koondet paari väga vahedalt joonistet, erili­selt toonitamata pilti. Schützi endine emfaas tuleb niisugustes luuletustes esile ainult väga lakooniliselt, ja moraali otsesele sõnastusele ta näikse juba eelistavat kaudset edasiannet aistiliste muljete abil, milledel ühtlasi on intellektuaalset tagapõhja, põhjuslikku sidestust, kuigi vaid  ridadevahelist.   Siin  Schütz harrastab sünteetilisemat kunsti kui varemalt.

Ei puudu muidugi ka tuiskleva rahutuse hetked. Kuid needki on leidnud siin-sääl täiuslikuma, ühtlustetuma väljenduse kui Schützil varem, eriti „Hingetuisus”. Kadund on siin suured apostroo­fid, pateetilised dekoratiivsused. Ollakse rahutu, kuid suudetakse vaatleja distantsist jälgida enda kärsitust ja sellele leida laitmatu, eht, viimse rakukeseni elav sõnastus ja rütmistus. Täitemater­jali ja paisutuste puudumine, terav musikaalne vaist, mille juha­tusel värsid ja muljed tõesti „nagu sõdurid sammuksid rivin” eksi­matu päälikuväe viipeid jälgides, vabariimide tagasihoidlikkus ja ühtlasi täpsus, kõlaline vaheldusrikkus ja elavus – kõik lähimas seoses meeleoluga – teevad selle pala tõeliseks mikrokosmoseks, mil omad sisesäädused, üheks Schützi parimaid luuletusi ja vististi käes­oleva vihu puhtaimaks saavutiseks. Nii intensiivselt ja ühtlasi koordineeritult pole Schütz oma enesevaatlust minu teada veel väljendand. Siin ta saavutab väikesemate vahenditega rohkem kui Bar­barus. Ta ei kuhja võrdlusi nii ja nad pole eksootilised, kuid nad lähevad otse märki. Siin on seda kooskõla ja ilmekat lihtsust, seda poeeditseva poosi puudumist ja suurt rikkust väikesel ruumil ning lõppeks ka seda kindlat rütmilist raami, mis on omased näiteks Puškini klassilisele värsile:

Vahel kui vinguks / viili all vask, / vahel kui lingult / visataks kivi, / puhu kui suisutaks / uinuvat last, / puhu kui sõdurid sammuksid rivin.

Panoraamilisi vaateid linnulennult leidub „Novembri õhtus” ja „Kevadises avavõistluses”. Värskus on neis endine, tagapõhi paiguti sügavam. Kuid „Läbi töötavate tänavate”, kus samuti antakse pano­raam, ainult väikesem, mõjub intiimsemalt. Need lihtelu pildid on köitvad igaüks omaette, kuigi seos näib natuke juhuslik ja puudub hää ühte liitev finaal.

Schützi taotlusist antiikse stiili suunas jääb poolikum mulje. „Heitluse” rütmiline ilu, selle plastilised distükonid ja tooni läbistikune klassiline väärikus ei luba siiski silmi sulgeda mõningaile kardetavaile stiilivääratusile. Tänapäeva väga ebaantiiksed ja puhuti triviaalsevõitu detailid on liiga järsult kõrvutet nimedega, mis pääliskaudselegi antiigi tundjale sisendavad võlut haldjamaailma assotsiatsioone. Mõlema elemendi põrkumine on liiga tugev, ning har­moonia kaob. Schütz nähtavasti ei arvesta, et distükon väga eri­neb tema tavalisest hüplevamast vormist, kus kontraste saab kerge­mini tennispallideni edasi-tagasi lüüa. Sellegipärast oleks huvitav näha selle žanri arendamist tema poolt.

Juba on näha Schützi virde selgumist. Muljed nõrisevad loomu­likult kokku nagu kevadeveed „Tööjaotuses”. Vaimukalt tipnevad nad mõnikord drastiliselt kokkuvõtvas fraasis, näiteks kui kaks krooni leidnud kojamees „veel kord südamest aevastab õhku oma parima lüürika – rahast saab jalgade veere ja viinast saab riim…” Elastselt ja liialdamatuna korraldub kujutlustik väga mitmelpool, kuigi mitte alati, sest ka venitusi leidub küllalt, nagu tõestab „Vastu ööd”. Rütm praguneb ja segineb ajuti ebakohal, kuid üldiselt ta jookseb laineldes ja kohati keerdudes oma loomulikku sängi mööda, mühatades üle teel esinevate tõkete. Kindel reaalse, nähtava ja kuul­dava, haistetava ja kombatava maaailma tunne, lähima ümbruse erk, mõtlik vaatlemine, enesepuuringud ning nähtavasti ka mõttelised ot­singud, arvetegemised endaga ja kõige muuga ei degenereeru peagu kuski paljaks effektitaotluseks ega poseeringuks. Schütz on autohtoonne, kuid intelligentne luuletaja, ja tema meetod on sümpaatne. Käesolevas raamatus ta ei satu vastu küllalt tugevaid tõkkeid, et oma jõudu lõpuni proovida, ja kesksena see tema loomingus ei tundu, kuid see näitab pilgu teritumist ja taidurlikkude vaistude diferent­seerumist.

V i l m a r  Α d am s i, kelle uus kogu Maise matka poolel teel sisaldab tema viimase kuue aasta värsside parimiku, on harjut koht­ama kui muulast ja sissetungijat meie värsitegijate perre, kelle õige koht oleks mujal. Kui arvestada, et meil nii meeleldi koketeeritakse: eksootikaga, siis see tundub vähekese võõrastav. Ta on enam linnapoeet ja poeet-intelligent kui enamik teisi, ja temas on tugevam annus slaavi elementi, kuid tuleb alles kaaluda, kas see võib-olla ei ole meie luulele rikastuseks, nii ebamugav kui see meie kitsas õhus­tikus mõnele võibki tunduda.

Asjaolu, et enam kui poole kümnendi töö tulemused on koondet ühte väikesse vihku, on raamatule ilmseks kasuks, samuti nagu fakt, et värsid ei ilmu enam esialgsel kujul, vaid et neid on silut ja süvendet. Palju ebamäärasusi on sääljuures kadund ja üldpilt on selgem ja tajutavam. Järjestus on tunduvalt ideoloogiline, mõttestikuga seostet ning teos osutub credo’ks ja seisukohavõtuks. Adams eitab prae­gust suurt üldsust ja seab ennast ja oma taotlusi sellega teravalt vastollu. Tema usk viimaste väärtusse on fanaatiline, tema vaen kõike maatasa tasandava keskkonna vastu leppimatu. Aluseks on usk vaimsusse – usk, mille innukus vahel väljendub meie külmaverelisse enamikku donkihhotsena mõjuval viisil. Kuid pidagem meeles, et Adams otsesemalt kui ükski teine meie kirjanik, ka Vis­napuu mitte välja arvat, põlvneb vene sümbolistidest, kus vaimsuse kilbiletõst sagedasti liitub müstikataolise innuga, teosoofialähedaste spekulatsioonidega, täieliku vajumisega filosoofiliste ulmade maa­ilma, kust kerkib esile lüürilis-meloodiline metafüüsika, mida praegu võime arvustada, kuid mille siirust ja tolleaegset tõsiseltvõttu ei tohi unustada. Bjelõi, Blok, Fjoodor Sologub on vaimlised potentsid, mis samataolisse hingeellu võisid avaldada otsustavat mõju; Adamsi suhtes see näibki sündind. Tema n. n. ekstravagantsused ei ületa sümbolistide omi, ja nende seotus tema põhivaatekoha siirusega näib kahtlematu. Meie teised kunagi vene sümbolismist mõjutet luule­tajad on hiljem eestilikult positiivistund ja ratsionaalistund – võe­tagu näiteks Suits ja Semper – või on harilikult suhtund ellu impressionistlikumalt nagu Visnapuu, kuigi suured sümbolid ilmsesti ahvatlesid viimast esteetiliselt vaatekohalt.

Läbi kogu Adamsi luule käib brutaalsele välistõelikkusele vae­nuline interplanetaarse vaimuilma kodaniku žest. See žest on ehtne ja tema luules väga mõjuv, kus sellele ei lisandu mingit Severjaninilt põlvnevat egofuturisti mina-kultust. Igatahes tuleb möönda, et Adams on enda suhtes õige avameelne. Ta nimetab oma hinge „kõige hellitatumaks lady’ks”, „luksust, au ja raha ihkavaks” ning „sentimentaalseks nagu ooper”, kuid säälsamas „lunastaja ja askeedi” omaks, „enesesse sulet ringiks” ning siiski „teenivaks mungahingeks”. Need vastolud on selles tugevapingelises hingeelus kindlasti olemas. Adams suudaks vaevalt saada intiimseks koduluuletajaks – vähemalt lähemal ajal mitte -, selleks on ta liiaks väljakippuv ligemast ümbrusest, liiaks „literatuurne”, kui soovitakse, kuid „literatuurne” hääs mõttes: teda veetleb tagasihoidmatult parim maailma „vaimulähedases” kultuuris, selles kultuuris, mis tserebraalsust eelis­tab mullalähedasele eluvaatlusele. Realistlikud detailid on temale vaid malekujudeks esteetilises ja intellektuaalses mängus, mille põnevus on nii suur, et ka tunded töötavad tugevasti kaasa – või jällegi neid mainitakse selleks, et neid atakeerida.

Adamsi pessimism on juurdund õige sügavale. Meie praeguse publiku üldise kultuurivaenu juures pole see imekspandav. Hing, mis sarnleb „hellitet lady’le”, leiab meie üldsuses vaevalt arusaamist või sümpaatiat. Kui puuduvad robustsus ja eeldused maaläheduseks, eriti aga kui ei ole huumoritunnet – sarkasm pole huumor -, siis kibestumine näib meil peaegu paratamatu.

Ükskõik kuidas me publik suhtubki Adamsi keeldumisse kom­promissist meie seltskonnaga, tuleb tunnustada, et tema ilmavaadet täielikumalt esitav avasari „Inimene inimeseta” sisaldab küpseid luulelisi saavutisi, mille läbielatus ilmneb nende vahenditust mõju­vusest. Suur musikaalsus, eriti sarja esimeses luuletuses, muusi kõnet­luses ja laulus „sellest, mis kirmendab pinnal”, ühineb terava, kontraste armastava formuleerimisvõimega ja julge, kõikjalt pilte lae­nava fantaasiaga. Need pihtimused ja väljakutsed on intensiivsed nii vormilt kui sisult. Oskus mõjuvalt ning üldhelevusega kooskõlas puänteerida, võime luuletusi sugestiivselt ja teravalt lõpetada on ainult osa tema üldisest distsiplineerit tehnikast. Tühje või tuimi kohti leidub raamatus väga vähe. Harilikult on igal real ja sõnal kindel, orgaaniline osa tervikus ja üldmeeleolus.

Siin ei ole koht üksikute luuletuste eriliseks analüüsiks. Juhin siiski tähelepanu sellele, et meil seesuguseid meloodilise ja plasti­lise, julge mõttekujutuse kombinatsioone kui „Lendurid” pole kuigi palju. Mänglev muusika, millest heliseb „Daam peilitumas” või „Laul leelutada haigevoodis”, terava, virtuoosliku rütmiga ,,Εi”, graatsiliselt lainlev „Meloodia armsamast” peaksid huvitama meie tulevasi antoloogiate koostajaid. Ka läbipaistev trikk „Variatsioonis ‘neidisele täna’ ” on läbi viid vaimuka kindlakäelisvega. Muude loetlemisest tuleb loobuda. Kuigi väitsin ja väidan, et Adamsile huumor on võõras, on tema iroonia intelligentsus ja sarkasmi salvavus silmapaistvad.

Tunnustame, et selles kogus leidub värsse, mis õigustavad auto­rit enda hinge iseloomustama sellaseks, „kellel pole ühtki piita, kuid kelle iga rakk on hing”, kuigi tuleb toonitada, et palju leidub ka nii­sugust, mis on eeskätt mänglus. Sellest hoolimata on Maise matka poolel teel selle aasta ühtseimalt läbiviid värsiraamat ning kajastab omapärast isiksust ja originaalset kunstnikutemperamenti.

*

Akadeemiline harjumus artikleid lõpetada järelduste tegemisega ja kokkuvõtetega ei taha käesoleval puhul hästi sobida. Kust leida ühine  nimetaja viiele praegu käsiteld autorile?   Nagu eelmiselgi aastal tuleb vahest konstateerida, et ebamäärase musikaalitsemise ja -äpiratsioonitsemisega on meie keelele raske enam midagi väärtus­likku lisaks tuua. Selles on n. n. „eluläheduse” pooldajail õigus, et on tarvis rohkem vaatlust kui mõned veidi vanemast koolist põlvne­vad luuletajad näivad arvavat. Kümnendite kaupa värsse produtsee­rida ilma vahenditu ja intensiivse kokkupuuteta ümbritseva eluga võib vaid eriti kirgliku intellektiga raamatuinimene, kellele kabinetielamused tõesti asendavad elamusi lihases maailmas, või lüüriline geenius, kelle puht artistlikud võimed ulatuvad üle kõigest, mis meil seni üldse näht. On olnud juttu sümbolismi pankrotist meie luules. Sellest on teht juttu ka mujal. Edmund Wilson näeb sümbolismi olemust luksuslikus, ekstaatilises solipsismis. Kuid mina peab olema eriti suurte emotsionaalsete ja intellektuaalsete tagavaradega, et kogu aeg enesest elada. Visnapuu on jõudnud kriisini, mil enesesse sukel­dumine ei tundu talle enam andvat inspireerivat materjali, Kärneril on see hetk olnud käes juba ammu. Kumbki ei ole suutnud nii täie­likult ja andunult viskuda välisellu, et sellest ammendada uut jõudu. Antaioni-ime ei ole nendega veel sündind. Reaalsus, mida Kärner püüab kirjeldada, on liiga sentimentaalistet, ebausutav ja melodramaatiliseks stiliseerit, et sellega kunstiliselt võiks saavutada võite. Schütz ja Barbarus on algusest pääle olnud lahtisema silmaga ja Adamsil on veel midagi enese ja oma siseilma kohta öelda, eriti kuna tema intellekt on küllalt harit, rohkelt varustet ja painduv. Päälegi ei ole Adamsi luuletused kaugeltki alati lüürilised hingevalangud, vaid ta oskab kasutada vahedalt näht situatsioone ja joonistada port­reid. Samuti on tal võimet abstraktsete mõtete konkreetseks rõivastamiseks, ilma et tal oleks tarvet kogu aeg spekuleerida oma tundekapitaliga. Võib-olla suudaks abstraktse mõtte õiguste jalulesäädmine anda meie luulele uut sisu ja tarmu. Eelduseks peaksid mui­dugi olema tõelised mõtteelamused, mitte mingi palavikuline filo­soofia õpperaamatute kättehaaramine oma luule sisustamiseks. „Thought’s lucid pain”, „mõtte kiirgav valu” ei ole meie lüürikute enamiku seas seni olnud populaarne. Et see luulele suudab anda uusi kvaliteete, seda tõestavad m. s. Paul Valery, Rainer Maria Riike ja T. S. Elioti toodang. Meil on intensiivseist mõttelõkkumisist inspiratsiooni saand Suits, Semper, vahel Adams, ja teel sinnapoole näib olevat Schütz, kelle materjal küll läbistikku viimasel ajal on nii konkreetne, et eelprotsesse võib ainult aimata.

„Saatustest troostitum”… Meie kitsas, nii Tartus kui Tallinnas õige provintslikku laadi õhkkonnas ei ole küllalt ergutavat ümbrust rikkalikkude uute intellektuaalsete muljete saamiseks. Ning selleks, et tegelikust, ainelisemast elust huvitavaid muljeid koguda, peab olema varustet putukateadlase või bakterioloogi detailnägemusega. Siiski annab elu oma fataalsuste ja vapustustega ise alati teataval määral materjali, ja kuigi iga aasta ei peakski ilmuma täpsalt täna­vusele kogutoodangule võrduval määral inspireerit värsse, on kindel, et kui üleproduktsioonist hoiduda ja vältida värsitegemise lähenemist manufaktuurtoodangu tasemele, ei tarvitse tuleviku suhtes olla liig­selt masendet.

Ants Oras

II osa Loomingust nr. 2/1933