John Keats
LÄIND sajandi algus oli Inglismaa kirjanduses üks neid tõusuajajärke, mis isegi suurte kirjanduste ajaloos juhtuvad harva. Uus nn. „romantiline” suund oli luuletajate mõttekujutusele andnud tugeva tõuke avaruse ja süvenemise poole pärast kaheksateistkümnenda sajandi tihedat, kuid sageli pinnalist hingeelu. Kitsad müürid, mille taga peitusid kord klassiline, kuid ahtake võlu ja taltund meelelaad, olid murdund, ja uue tulvana tungis esile alateadvusse survund suur energia, mis otsis vaatlusala igalt poolt, eriti sellest, mis oli veetlev oma kauguse ja ebatavalisvega.
See oli aeg, mil inimvaim elas läbi uue nooruse. Suur avantüürihimu haaras meeled kaasa. „Välja argielust!” oli märkhüüdeks – mitte tingimata argielust tavalises mõttes, vaid keskpärasest, sumbuvast elust. Lihtsaimastki osati leida võlu, kuid ainult, kui lihtsaimas oli sügavust. Wordsworth, selle ajajärgu suurim, hiljem patriarhiks saav algataja, otsis just igapäevasest elust-olust ilu, kuid tema silma all muutus igapäevane erakordseks ja sisemiselt suureks. Mingi hingeline fluiid läbistas kõike, mida ta vaatles. Tavalises lilles võis ta näha surematuse sümbolit, tuule käes hõljuvad järveäärsed nartsissid muutusid talle elu kirgastavaks ilunägemuseks. Eelnevale sajandile nad olid olnud meelepärane, graatsiline dekoratsioon.
See oli ka oma esindajate suhtes nooruse ajastu. Selle juhtivatest kujudest võib ainult Wordsworthi kujutella vanana ja auväärsena. Tema põline kaasvõitleja, ajajärgu arengus mõõduandvaks saand luuletuskogu „Lyrical Ballads” kaasautor Samuel Taylor Coleridges elas samuti vanaks meheks, kuid luuletajana jääb ta meelde oma nooreea suurte saavutustega, mida hiljem enam ei suutnud ületada. Walter Savage Landor suri õige vanana aastatelt, kuid elu lõpuni säilisid temas tuline revolutsioonivaim ja mingi nooruslik ägedus, mis viisid ta üha uusile riskeerit ettevõtteile. Ning romantismi teine sugupõlv koosnebki vara hauda läind kujudest, mis sellegipärast jõudnud luule tippudeni. Byron hukkus kolmekümne kuue-, Shelley kahekümne üheksa-, Keats kahekümne nelja aastasena. Jääb mulje, kui oleks elu suur intensiivsus nad viind varasele hävingule. Samuti kadusid vara elulavalt sakslased Novalis ja Heinrich von Kleist, Grabbe ja Büchner, venelased Gribojedov, Lermontov ja Puškin, poolakas Slowacki, prantslased Gerard de Nerval ja Alfred de Musset. Friedrich Hölderlin oli kodanliste mõõdupuude järele vana, kui kustutati ametlikkudest nimestikkudest, kuid ta teadlik elu oli lõpnud nooruses, ja Diotima nägemus määras ta haige hiliselu ebamääraste unistuste suuna. Teame, et üks inglise romantika meeldesööbuvamaid eelkäijaid, Thomas Chatterton, tegi oma elule vaevalt noormeheikka jõudnuna lõpu pärast hiilgavaid saavutusi ja süngeid pettumusi. Näib, kui oleks kõik valgus keskendund ühte tulipunkti, noorusse, nii et see, mis järgnes, võis olla vaid sumb ja hämarus. Ka Nikolaus Lenau saatus käis sama traagilist teed. Tuletagem meelde ka Kristjan Jaak Petersoni!
See ei ole vististi juhus. Revolutsioonid on verised, suur tunnete ja mõttekujutuse tõus nõuab julgust, andumust ja ohvreid. Elult taheti võtta kõik, mis tal oli anda, ja mõnikord rohkemgi. Närvid olid erakordselt pinevil, pääaju tulvil täis, emotsioonid viisid kaaluvalt mõistuselt võidu, risk oli omasem kui ettevaatlik edasi-samm. Kaua vaolhoit elamusvõimed kippusid esile, nõudsid oma õigust, maksid oma tasu. Kuid tõkked murdusid.
* *
*
ON raske öelda, missugune inglise romantikute teise põlve kujudest oli mõjuvaim. Kas Byron – vanade traditsioonidega sugukonnapää hüsteerilise ema ja pillajaliku isa poeg, kelle impulsiivne, tujukas energia näis tühjendamatu, kelle pattude arv oli suur, kuid kes oma poosidest hoolimata ahvatles avameelsuse, suurejoonelisve ja jõuga? Byron on kraater, kelle puhkemistega voolas esile laavat – tuld ja saasta, lõket ja lämmatavat suitsu, kuid alati hoogu. Ta pääsis harva kristalsuseni ja muusikani, kuid ta elu heroiline, võib-olla pisut poseeriv, aga kindlasti õilis lõpp loob ta ümber oreooli, mis nüüd on ehk veidi tuhmund, kuid särab ikka veel. Mandri kaasaeglastesse mõjus ta haaravamalt kui ükski muu tolleaegsel Inglismaal. Oli see Shelley – see sümpaatia ja eluvõõra, andund hoogsuse kehastis, kelle närvikriisid viisid kord suurepärasesse avarameelsusse, kord nukrutsemisse, mis kujutles ideaalina rahulikku hääbumist meretuulte sahinal, lainete lüües vastu kalda liivastikke? Või tuleb esimesena arvesse Keats – noorim inglise varakadund geeniustest, lahtimeelseim, mitmekülgseim ja hingeliselt võib-olla terveim, kuigi enneaegse surma idusid endas kandev? Mujal maailmas on ta neist kolmest vähim tunt, kuid läind sajandi keskpaigast pääle näikse inglaste eelistus sageli kalduvat temale, ning praegu pühitseb ta kuulsus uut spontaanset renessanssi.
* *
*
SHELLEY kirjeldab oma Keatsi surmale omistet eleegias „Adonai’ses” Rooma protestantide surnuaeda – vaikset pelgupaika Cestiuse püramiidi lähedal, kus küpresside alla maet rohkesti lõuna soojusest ja kirkusest tervendust ja indu otsind, kuid surma leidnud põhjamaalast. Varjulises kohas keset teisi haudu leidub praegu efeuga kattund kiviplaat päälkirjaga „Cor Cordium”, kuhu peidet eleegia autori enda jäänused. Pisut kaugemal, teistest haudadest eralduvamas paigas, püramiidile lähemana seisab püstkivi, millele on märgit sõnad: „Siin hingab üks, kelle nimi on kirjutet vette.” See, kellele siin tehti puhkease, oli surmahaigena Rooma tulnud John Keats. Südasuvel ja ka muidu ühaalati siristavad ümberringi tsikaadid. Kevadel olevat see koht täis sinikanne. Juulis, kui rohi juba kõrbend ja peaaegu veel ainult küpressid ja elupuud säilitavad rohelust, püsivad roosadena oleandrid ja raske, kuum vaikus toonitub veelgi teravamalt üle kõrgete müüride ulatuvast linna mürast. Inglise luule kaks suurt lootust naudivad siin püsivat rahu ligilähedaina lõunalooduse viljakale küllusele, mille aimust ei suuda hävitada isegi kõikenärvutava põua lõõsk.
Shelley oli vana aadelisoo võsu, Byron oli lord. Keats ei olnud isegi käind ülikoolis, ta oli oma algupäralt seda, mida populaarselt ristitakse nimega „cockney”. Kuid ta nimi ei ole kadund, vaid see on kangekaelselt säilivana varju jätnud mõnegi, millele väline menu omal ajal näis lubavat kergemat püsi.
* *
*
TEMA elu välisfaktid ei ole keerulised. Sündind 179õ. a. Londonis vähenõudlikus perekonnas, saab ta hariduse, mis võimaldab vaid keskpärast tutvumist kultuuri tippnähetega. Ainult ühe oma õpetaja isikliku vastutuleku tõttu avardub ta silmaring niivõrd, et klassilise antiigi mütoloogilised kujud saavad talle omaseks ja inglise renessansi ja baroki suured kirjanikud, eriti Edmund Spenser ja Shakespeare, mõjutavad teda kestvalt. Homerusega ta koduneb George Chapmani vanaaegse vabalt võet, kuid tulise tõlke kaudu, mil puhul talle tundub, kui oleks uus täht esile ujund ta taevasse, või kui viibiks ta ühes Corteziga Kesk-Ameerika mäestiku tipul, kust esimest korda helgib laialt vastu Vaikne ookean. Varakult orvaks jäänuna peab ta valima praktilise tööala ja õpib arstiteadust, kuigi mitte ülikoolis. Kuid ikka enam haarab teda luule. Ta puutub kokku revolutsioonilise luuletaja ja ajakirjaniku Leigh Huntiga, Shelley ja Byroni sõbraga, kes parajasti poliitilistel põhjustel peab elama vanglas, kus ta sulg ikka veel jätkab tööd. Hunt esitleb teda oma laiale sõpruskonnale, muu seas suurejoonelisele, kuigi lõppeks siiski ebaõnnestuvale maalijale Haydenile, Charles Lamb’ile ja Shelley’le. Viimase närvleva laadiga ei suuda teatavas mõttes tüsedam ja vaiksem Keats leppida. Noorema venna tiisikussesurm tekitab tõsiseid kartusi enda tervise pärast. Majanduslik kindlustamatus närib teda kogu aeg – luule ja praktiline elu ei sobi ühte. Ta on füüsiliselt tugev, ta isegi harrastab poksi, kuid varjat haiguseeod tulevad esile. Esimene luuletuskogu a. 1817 leiab suhteliselt külma vastuvõtu, kuigi sõbrad julgustavad teda. „The Edinburgh Review” hoolimatu kallaletung ei tapa Keatsi, kuigi seda väidab hiljem Byron, sest küpsev geniaalne and otse sunnib optimismile, kuid vapustuseni erutav suhe üsna noore, hääloomulise, aga näiliselt kergemeelse tütarlapse Fanny Brawne’iga lööb luuletajale raskeid haavu, nagu selgub eriti ta postuumselt avaldet kirjavahetusest. Rahaline olukord raskeneb üha, eriti isalt pärandet summade kinnipidamise tõttu ebasõbraliku hooldaja poolt. Luuleretked lähevad ikka lennukamaiks, isiklikud vahekorrad sööbuvad sügavamaks ja valusamaks, karastuseks ettevõet rännak Šotimaale kõvendab haiguse haaret. Lõppeks Keats on sunnit oma sõbra maalija Joseph Severniga loobuma Inglismaast ja Fanny Brawne’ist ning Itaaliast otsima leevendust, mis ei tule. 1821 raugeb ta Rooma. Viimsed kuud on täis rahuldamatut kirge ja võitlust endaga. Ta viimses sonetis Inglismaale kajastub rahutahe, mis ei leia täitmist. Just neist lõppkuudest on säilind rida portreid Joseph Severnilt, mis näitavad Keatsi klassilist ja mehist profiili. Inimesena keset teisi inimesi elas ta ometi ainulaadselt rikast ja pinevat elu, mida tema meeleheitest ja armukadedusest hämmastund Fanny Brawne ei suutnud sellal täiel määral mõista.
* *
*
INGLISE romantikale ei saa ette heita sügavusmomentide puudumist. Poolsomnambuulsest Coleridge’ist leiab nende vilgatusi, Wordsworth’il nad on sageli selgund kindlaks pildiks ja meeldejäävaks valemiks. Walter Scott liigub enam pinnal, kuid tema vaatele avaneva elu ürgne rikkus paneb ka teda mõnigikord nägema asjade tuuma, kuigi ta kerge sulg libiseb liiga kiirelt edasi keset dekoratiivseid panoraame. Byroni ühekülgne intensiivsus lööb vahel nägijalikke sädemeid, ja Shelley lennukus on küllastet filosoofiaga, mis ei ole jäänd vaid intellekti. Ta tundejõud, ta temperamendi anduvus viivad ta alatasa intuitiivseile tunnetusile, mis õigustavad teda kandma tema puhul vaevalt liialdet „südamete südame” nime. Võib-olla kõige enam eeldusi süvenemiseks oli siiski Keats’il, kuigi ka siin süvenemine ei tarvitse olla esijoones mõistuslik. Temas on püüt eitada spirituaalsust ja sisenemisvõimet, nähes teda vaid nauditsejana, kes lepib aistiliste tajumustega. Tema esimeste teoste kohta ongi see osalt tõsi, kuid ta hilisema luule suhtes selgub see täiesti väärtõlgitsuseks. On rõhutet lauset ühes tema kirjas, milles ta hüüab: „Oh for a life of sensations rather than one of thought.” Unustetakse siiski, et „sensation” võib tähendada komplitseeritumat elamust kui ainult aisting. Ei ole mingit kahtlust, et Keats’i nautiv kontemplatiivsus oli sihit muule kui ainult meeltelõbudele, olgu kui valituile tahes. Temal seguneb neisse peaaegu müstiline teadvus mingisugusest külluslikumast ja sügavamast elust, milleni jõuab vaid täielise lahtioleku läbi kõigile kogemustele. Nende kogemuste ja muljete rohkus, intensiivsus ja sügavale küündivus annavad ta loomingule avaruse ning rikkuse, mida samas ulatuses ei leidu ühelgi tema kaasaeglasel – ka Wordsworth’il, Coleridge’il ja Shelley’l mitte.
See ei ole esiotsa filosoofi sügavus, vaid sügavus peitub siin temperamendis. Ükski tolleaegne luuletaja, isegi Shelley, polnud võimeline niipalju vastu võtma, ja ükski, isegi Wordsworth, ei suutnud vastuvõetut nii täieliselt assimileerida. Shelley erkus on fenomenaalne, kuid ühekülgne. See hõljub pilvedes ja merel, kuid ei saavuta küllaldast kontakti maisemate nähtustega. Ses on siiski veel võrdlemisi vähe alaniresid – vähemalt kui seda kõrvutada Keatsi omaga. Noorema luuletaja tähelepanu on enam kiindund maasse, kuid see teab koguda muljeid nii laialt alalt, oskab iga muljete kompleksi nii tühjaks imeda elulisest sisust ja omandetut harmooniliselt siduda nii paljude tunde – ja mõttevooludega, et lõpptulemuseks on Keatsi küpsemate toodete võrratult ulatuslik kõlapõhi. Shelley’l näib inspiratsioon järgnevat liiga kiiresti esialgsele tundeväringule. See heliseb nagu tuulekannel, vikerkaarleb nagu pilv, valab esile helide jõgesid nagu tema enda hümni lõoke. Keatsi teadvus sellevastu on kalleimaid veine hoidev maa-alune võlvistik, mis annab kogut tagavarad lõppeks välja hoopis väärtuslikumaina ja aroomikarnaina, kummutades nad erakordselt helkivatena hinnalisisse astjaisse. Ning läbi gourmet’le naudingut pakkuvate hõngude tundub tervet, karastavat mõtte- ja tundeelamuste põhikvaliteeti.
Keatsi meeled olid lahti kõigele, mis loomulik ja ahvatlev. Teda veetles Inglismaa graatsiline, kultiveerit ja terve loodus. Oma „Oodis sügisele” maalib ta rikka paletiga lõikusaja küllust – õunte rohkusest paindund aiapuid, meest ülevoolavaid kärgi, veinipresse ja viljatuulamist, väljade pakitsevat, kõrsi nõtkutavat saaki, kihulaste ehaaegseid tantse jõekallaste kohal ning lindude häälitsusi külahekkides. Tema sonetid ülistavad pikutamist kõrges suvises rohus, sirtsude laulu heinamaal ja ritsika siristusi kaminatule valgustet talvises toas. Kuid ta oskab samuti lennutada kõige fantastilisemasse, muinasloolisemasse maastikku. Loetagu mõningaid „Endymioni” kohti, süvenetagu „Püha Agnese õhtusse”. Viimases ta on suutnud paremini kui keegi muu sugereerida ebatõelist meeleolu, mida sisendab läbi värviliste gootiliste akende valguv kuupaiste. Ta ebamaised maastikupildid miltonlikus „Hyperionis” pole ainult võluvad ja vangitsevad nagu eranditult kõik eelkirjeldatu, vaid ka monumentaalsed – tõelised „suure stiili” meisterteosed. Ning „Püha Markuse õhtus” küünib ta kirjelduslik and sellise peene, meelimähkiva intiimsuseni, et see lühike katke on saand üheks hilisromantilise ja estetistliku luule väärtuslikemaks lähtekohaks. Keatsi nägemis- ja tajumisvõime ehtsuses ja ainulaadsuses ei saa olla kahtlust.
Ometigi ei seisa ta loomingu pääväärtus deskriptiivsete osade erakordselt kõrges tasemes. See kõik on vaid tagapõhjaks ja väljendusvahendiks tunde- ja mõtteelule, mis suudab lõkatada ja vallutada. Kõiges elab kirg, kõiges inimene tervikuna. Väline on vaid sümboliks. Panteistlik süüvimine ja armuelamused, luule ekstaas, surma ja saatuse vaev liituvad kogumuljeks, mis haarab kaasa. Kui Keats igatses ilu, siis sellist, mis pidi mahutama kõige selle, mis elus väärtuslik, nooruslikku, kuid siiski küpset ilu, mille teostus pidi saama enam kui olümpiline. See pidi sisaldama ka romantika huimavat hurma – seda huimavat võlu, mille kehastajaks Keatsi toodangus on „La Belle Dame sans Merci”, kire julmuse ja paratamatuse personifikatsioon. Teiseltpoolt sobis selle iluideaaliga ka kreeka urnide klassiliste joonistuste elav, kuid häirimatu, puhastav rahu. Ning selles ei puudu samuti inimlik ja karastav terve kiindumus, „warm love”, mille kaitsejumalannaks on Psüühe. Sellesse mahub ka ööbikulaulu melanhoolia. Vaevalt on kellegi iluskaala olnud avaram, vaevalt kellegi värving rikkam ja intensiivsem.
„Beauty is truth, truth beauty: this is all
Ye ever knew and all ye need to know.”
„Tõde on ilu, ilu on tõde” – see antiikne samastus ei ole tõemõiste lamestamine, kui ilu sisaldus on nii suur ja kui tung ilule on ühtlasi nii kirglik ja igakülgne tunnetamistung nagu Keatsil. Ilu on Keatsil identne süvendet, õilistet eluga. Kuid selle probleemi lõplik lahendus ei kuulu siia.
* *
*
KOGU tõelisus, kõik haldjamaad, kõik jumalate Olümposed näisid Keatsile avat. Kuid ta tunnetamisründ katkes just siis, kui ta sule alt hakkas esile pääsma surematu poeem surematu poeemi järgi. Kui kaugele ta hoog oleks viind, seda oletada näib jultumus. Juba praegu ei leita Keatsi elamusvõimele sobivat paralleeli mujal kui Shakespeare’is. Nagu kogu tema generatsioon, nii võrdub ka tema noile tema „Hyperioni” olümplasile, kelle ees peab melankoolselt taganema vanemate jumalate põlv. Ta on Apollo tõugu, kuigi kahjuks siiski surelik. Rooma surnuaia kohev muld peidab puhkemata nägemusi, mis arvatavasti oleksid inglise luule muutnud tundmatuks. Kuid ka nüüd näib „Adona’ise” mälestusele ammu kindlustet igavese linna igaveste nimede, Catulluse, Vergiliuse püsivus.
Ants Oras
Olionist nr. 7/1930