Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

KUULDUB kaebusi, meie kirjandus olevat eluvõõras. Küsimust arutati kirjandusnädala selle­kohasel vaidlusõhtulgi „Estonias”, aga vaevalt tõi seegi küsimusse suuremat selgust. Ainult ühte näis ta tõendavat: vaidlusõhtu ise pidi olema elu­võõras, sest miks muidu puudus seal rahvas. Või peaks siit isegi seda järeldama, et kogu küsimus on eluvõõras, vähemalt sel kujul, nagu teda käsi­tati. See küsimus tekib ehk ainult nende peas, kes otsivad viisakat vabandust eesti kirjanduse mittelugemiseks või õigust tema materdamiseks. Vii­masel juhul saab kirjandusküsimusest sagedasti kirjanikkude küsimus, kes millegi pärast kellelgi teel ees.

Aga katsume üürikesekski loobuda eesti kirjandusest, sest see ärritab viimasel ajal rohkem kui arutluseks vaja. Küsime üldiselt: millal kir­jandus võiks olla eluvõõras?  Ja vastame: siis, kui ta jääb elust maha, kisub tagasi või ruttab temast ette – üks kahest.

Suure tagasikiskumise näitena võiks nimetada saksa romantikuid läinud sajangu alul. Uuema kirjanduse suurimaid etteruttajaid on Shakespeare, aga ka Goethe ja Schiller, üldse enamasti kõik suured. Shakespeare vajas paar sajandit, enne kui muutus Euroopas ebaeluvõõraks. Õieti läbi löönud pole ta mõnel maal ehk tänapäevgi veel.

Schilleri saja-aastasel sünni- ja surmapäeval oli kogu mõõduandev Saksamaa otse vasikavaimus­tuses, nii elulisena paistis neile Schiller nüüd. Aga kui see mees alles elas ja kui ta kirjutas oma „Röövlid” ja needsinatsed teised raamatud, siis teadis iga kõrgem aukandja, koolimees ja sulerüü­tel, et Schiller oli hirmus „eluvõõras”. Sest kui see nõnda poleks olnud, milleks andis ta siis ühes Goethega välja „Xenien”, need „põlevate sabadega rebased vilistite viljapõldudele”. Ka Goethe oli elades seevõrd „eluvõõras”, et leidis palju vähem lugejaid kui temaaegne Rinaldo Rinaldini „eluline” autor.

Selletaolistest näidetest kubiseb kogu maailma kirjandus. Aga lepime nendega. Kui nüüd juttu tehakse eesti kirjanduse eluvõõrsusest, siis peaks eelkõige küsima: kuulub ta tagasikiskujate või etteruttajate kilda?

Muidugi, tagasi tükkida pole meil kuhugi, see on kõigil selge. Sellepärast toonitataksegi, et kir­jandus kipub nii kaugele ja kõrgele, et rahvas ei suuda järele. Aga sama häda on ju olnud ka pari­matega ilmakirjanduses. Sama häda on üldse kõi­giga, kes katsuvad luua midagi uut. Vanas Kree­kas oli see samuti nagu tänapäevgi.

Ja mitte ainult kirjanduses ja kunstis, vaid ka teaduses, isegi toitumises, riietuses, lõbustustes, kommetes. Maakera liikumise pärast pidid inime­sed tuleriidal põlema, sest „rahvas” ei jõudnud sellele liikumisele järele. Inimliha toiduks tarvi­tamise keeld on veel tänapäevgi mõnes paigas ajast, ja elust etteruttamine, mida „rahvas” mõistab hukka. Suitsetajail lõigati millalgi nina ja kõrvad, aga nüüd võistlevad sel alal noored ja vanad, me­hed ja naised ning jagatakse auhindu.

Ainult riietuses ja kommetes ei ole karta, et „rahvas” ei jõua järele, seda mitte. Ennem on vastuoksa: elu ei jõua „rahvale” järele. Elu jääb „rahvast” maha! Elu variseb tühjusse, läheb liht­salt pankrotti, sest mis peaks tegema see õnnetu elu, kui rahvas tormab temast lõbustusis, riietuses ja kommetes nii pööraselt ette.

Tähendab, meie kirjandus põeb nähtavasti sama pattu, mida põdes ja põeb ikka veel nii pal­jude suurte ja kuulsate kirjandus. Kuid siin ongi punkt, kus meiega vaevalt nõus ollakse. Sest meie „rahvale”, isegi meie „kirjarahvale” tundub pent­sikuna, otse pühaduseteotusena kõrvutada meie kirjandust ükskõik mille noolest teiste rahvaste suurte teostega. Ei, ei, ennem kõik muu kui see. Ennem juba olgu meie kirjandus üsna kenakesti eluline, aga mitte temale kaitset otsida mõne Shakespeare’i või Schilleri eeskujust. Venelastegi seas võib leiduda kirjanduses selgelt-, kaugelt-, ette- ja läbinägijaid, aga meil mitte. See on meie „rahva” kindel veene. Meie kirjandus peab tampima nagu uhmris tänast päeva, peab andma kujud ja ideaalid isegi seal, kus „rahvas” piilub Peipsi taha või laulab raskest isamaateenistusest puhates kodukoldel ikka veel „Kadakas käib üle kõige”, vastasel korral on ta, ah, nii eluvõõras!

Aga kas ei ole ehk lugu pisut nõnda, et mitte niipalju kirjandus kui just „rahvas” on eluvõõras. Ehk kordub meil sama nähe, mis saksaski: seal pidid Goethe ja Schiller alles selle „rahva” kasva­tama, mis karjus neile hosianna saja aasta pärast. Enne neid peeti kirjanikke, kunstnikke ja teadlasi hoovinarridega ühevääriliseks. Wilhelm I määras isegi oma hoovinarri akadeemia presidendiks, mille vastu häält tõsta ei leidnud keegi põhjust, ja kogu akadeemia sai ühes hoovinarridega palka. Fried­rich Suurgi nimetas veel Voltaire’i hoovinarriks ja läinud sajandi teisel poolel kinnitab keegi tun­tud saksa kirjanik, kes liikus hoovkonnas, et „seal ülal ollakse ikka ainult hoovinarr”. Kui aga arvesse võtta, millise hoole ja südidusega aadel ning jõu­kam kodanlus hoovkonna vaateid ja kombeid jäl­jendas, siis peab küll arvama, et niihästi saksas kui ka mõnelgi teisel maal peab sündima veel mitu ja mitu Schillerit ja Goethet ning nende vähemat venda, enne kui „rahvast” saab tõeline rahvas. Iga­tahes eesti kirjanikud võivad rõõmutseda, sest meil puudub esiotsa hoovkond ja nõnda ei võida neid lugeda hoovinarride kilda.

Seega oleks siis päris loomulik, et meie kir­janikud, tahtes seista oma kutse kõrgusel, peavad olema vähemalt teatud määralgi eluvõõrad ja seda mitte ainult vormilt, vaid ka sisult – mõtteilt, tundmusilt. Kirjanikus on ikka pisut prohvetit, pisut hüüdjat häält kõrves, sest kes muidu rapu­taks inimese ajutisekski argielu rähklemisest ja tuimusest. Või arvab mõni, et vana kui ka uue testamendi prohvetid polnud „rahva” meelest elu­võõrad? Ja ometi lõid suurel määral just need „eluvõõrad” prohvetid selle rahva. Rahva lõi Taaniel lõukoerte augus, Ristija Johannes oma verega, mis nirises, kui naine tantsis tal pea otsast. Ja kes lõi ristirahva? Jällegi need „eluvõõrad”, kes lasksid end heita metsaliste ette, kes kanna­tasid piinakambreis ja kes surid tuleriitadel.

Kirjanik kuulub väga sagedasti samasse leeri, sellepärast see etteheide eluvõõrsuses. Muidugi, palju mõnusam oleks kõndida ühes mõne Courths-Mahleri või Edgar Wallace’iga, kes edustavad kol­mandat liiki eluvõõraid kirjanikke. Aga meil ei osata veel hästi neid jäljendada, sest meie „kul­tuur” pole nii kõrge. Sellest on meie kirjandusel väga kahju. Sest kui me seda suudaksime, siis ei süüdistaks meie kirjandust enam keegi eluvõõrsuses, vaid „rahvas” jookseks ummisjalu meile jä­rele. Siis hakkaks kirjandus rahvale nagu mõni kuri tõbi külge. Aga küllap me õpime, kannatust pisut! Sest ka meie kirjaniku nina harjub leivalõhna tundma, ärge muretsege.

Sest pangem tähele: rahvas tahab, et igast köögitüdrukustki peab „luules” saama krahvitar või paruness, kui tal aga küllalt jätkub puhast, vooruslikku, platoonilist armastust, olgugi et ar­mastus elus tundub ainult rõvetsemisena ja äriesemena. Vaesest ja ausast peab tingimata saama õnnelik rikas, kuigi elus lähevad pankrotti isegi nupukad kelmid ja kuigi ausus paistab totrusena mitte ainult äris, vaid ka ühiskondlikus elus ja perekonnaski. Arukast ja töökast peab paratama­tult saama midagi suurt ja auväärset, aga ühiskon­nas kipub ikka enam maksvusele onupoeg ja kuns­tis ning kirjanduses oma rühma mees.

Nõnda tahab rahvas, sest elust ollakse tüdi­nud, temas ei saavutata ju midagi sellest, mida näi­tab kino.   Ja tüdimuses pole muud kui köis kaela.

A. H. Tammsaare

Olionist nr. 3/1930