Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1

esti õigusajaloo senisest uurimisest ja tuleviku ülesandeist on kirjutanud prof. J. Uluots hea ülevaate, märkides neid rohkeid ülesandeid, mis oota­vad lõikajaid Eesti õigusajaloo viljaväljadel. Selles märgib ta Eesti õigusajaloo tähendust H. Brunner’i sõnadega: Nagu iga ajalugu, nõnda ka õigusajalugu töötab inimsoo enesetundmise üleva probleemi kallal. Ta omab selletõttu oma olemasolu õigustuse iseendas ega tarvitse seda põhjendada eeskätt kasu­ga, mis temast võib saada praegus­aegse õiguse tundmiseks. Käsitelles küll inimkonna õiguskorra kujunemise üht murdosa eestähendatud ulatuses, aitab Eesti õigusajalugu seega kaasa kogu inimkonna õiguse tundmisele ja enesetundmisele. Õiguskord, milles rah­vas elanud ja elab, kujundab elulisema ja olulisema osa vastava rahva elust ja olemasolust. Selles mõttes Eesti õigus­ajalugu aitab otsustaval määral kaasa Eesti rahva eneseteadmisele ja enese­tundmisele ning selle kaudu oma olevi­ku ja tuleviku kujundamisele . . . Erilise ja põhjapaneva tähendusega on aga Eesti õigusajalugu Eesti õiguse tundmi­seks ja teadmiseks. Kuna kõike, mis on, võib mõista ainult siis, kui teatakse, kuidas   see   on   saabunud,   siis   oleks enesepetmine uskuda, et kehtivat õi­gust võiakse tunda tema ajalooliste aluste vaatlemiseta. Alles õigusajaloo kaudu, mis seletab õiguse ole­viku tema minevikust, jõutakse kehti­va õiguse teaduslikule mõistmisele. Nagu rahvas sisaldab endas mitte ainult üksteise kõrval, vaid ka üksteise järel elavaid põlvesid, nõnda ka rahva õigus sisaldab endas mitte üksnes olevikus kehtivaid, vaid ka neile eelnevaid õigus­norme.

Üks ülesandeid, mis ootab Eesti õigusajaloolasi, on kindlaks teha need õigusnormid, mis vanas iseseisvuseaegses Eestis olid kehtivad, selle järel vaa­delda nende püsimist, muutumist ja ka­dumist Eesti võõraste valitsuste all viibi­mise perioodis, kuid ühtlasi ka uute omapäraselt tekkinud õigusnormide väl­jakujunemist sama perioodi kestel. Kõik need nähted kujundavad endast õiguse arengu, ja selle põhijooni vana Eesti õiguse suhtes katsutaksegi käesolevas käsitluses valgustada. Ses mõttes ei ole täiesti täpne käsitluse pealkirjas väl­jend   „talurahvaõiguse”,    sest   ürgselt vanal iseseisvuseajal ja veel hiljemgi polnud see üksnes „talurahva õigus”, s. o. ei sisaldanud ainult talurahva elu ja olu korraldavaid õigusnorme. Hiljem ometi, eestlaste olukorra halvenemisega nii majanduslikult kui ka õiguslikult, su­lasid ühelt poolt eri rahvakihid kokku kihiks, mis oli tuntud talupoegade nime all, teiselt poolt läks osa rahva kõrge­mast kihist üle ja sulas kokku sakslas­tega. Selles mõttes on ka käesolevas käsitluses jäädud senise trafaretse ni­metuse juure.

2

Eesti talurahvaõigus, milline see oli üksikuil ajajärkudel, on veel läbi uuri­mata. Vana iseseisvuseaja õiguse suhtes väärivad mainimist eriti prof. J. Uluotsa uurimused riiklikku ja ühiskond­likku korda reguleerivate normide alal. Muus osas on vana iseseisvuseaegne õigus veel läbi uurimata ja selle sisu veel kindlaks tegemata. Seda teha ei ole võimalik ka käesolevas käsitluses. Vanemas teaduslikus kirjanduses on Eesti vana iseseisvuseaegses õiguses tahetud näha Vana-Germaani, eriti Skan­dinaavia õiguse mõjustust. Leonid Arbusow ütleb, et Skandinaavia õiguse mõjustused olid üldse ainsad võõrad, mis saksa õigusnormide kõrval tulid talupoegade suhtes õiguslikult tähtsate ürikute ja õigusraamatute sisuosiseina küsimuse alla. Üks sellaseid Skandi­naaviast laenatud õiguse instituute pidi olema kihelkond – kiligunde ehk kihlakunta. Paul Johansen seletab kihel­konna tekkimist järgmiselt: Väljendi „kilikunde” tekkimine on selge, kui pidada silmas, et kesk-rootsi keeles kasutati kuni 16. sajandini „kihlakunta” nimetusena „gislalagh”. „Kihla” tuleb keelelisest küljest kui „gisla’st” tekkinut vaadelda. Vana-rootsi „lagh’i” tähen­dus vastab eesti „kond’ile”. Selle põhjal oletab Johansen, et maa jagunemine kihelkondadesse on pärit ajast, kui Põhja-Germaani vallutajad sundisid maale peale oma võimu   ja   valitsuse. „Gislalagh” oleks seega maa-ala, kust anti pantvange või sõlmiti vastav kok­kulepe. Oma teooria lähemaks põhjen­duseks esitab ta veel seisukoha, mille järgi maa-alaline jagunemine kihelkon­dadeks on Lääne-Eestist tunginud ida poole, mida tõendavat muide ka nähe, et kõige läänepoolsema Eesti kihelkon­na nimetus esineb pärisnimena. See teooria ei näi suutvat siiski mitte küllalt veenvalt tõestada Skandinaavia õiguse mõjustusi Vana-Eesti õiguses. Et sellased haldusõiguslikud instituudid – nagu kihelkond – oleksid Skandinaavia õigusest laenuna tunginud Vana-Eesti õigusse, oleks vajalik olnud Eesti lääne­rannikul asetsevate maa-alade pikema­aegne vallutamine skandinaavlaste poolt. Lühiajalised röövretked, mida skandinaavlaste poolt on küll ette võe­tud ja mille tulemustena on maksetud lunamaksu kaasaviidud pantvangide eest, ei võinud olla suutelised skandinaaviakeelseid termineid eesti keele üle tooma. Nad ei võinud tuua Eestisse ka ühtegi skandinaaviapärast haldusõiguslikku instituuti, millega koos eesti keele oleks üle toodud nimetus.

Võõraste õiguste mõjustuste otsimisel Vana-Eesti õiguses tuleb väga tõsiselt arvestada tolleaegset õiguslike nor­mide iseloomu. Kõigepealt oli see kirju­tamata õigus, mille sätted elasid edasi rahvas sel teel, et nad suuliselt edasi anti põlvest põlve. See nähe võib esi­mesel hetkel esile kutsuda arvamuse sellaste õiguslike normide ebastabiilsu­sest ja muutuvusest ja ühes sellega ka kerge võimaluse vastu võtta sätteid võõ­raste, esmajoones naaberrahvaste õigustest. Ent ometi ei olnud see nii! Kirjutamata õiguslikud normid ei olnud tollal mitte väikese kitsa spetsialistide ringkonna, vaid kõigi õigusevõimeliste isikute teada. Nende tekkimine, muutu­mine ja kadumine oli mõeldav ainult sel teel, et kogu rahvas tekkis üldine ja enam-vähem ühtlane vaatekoht uue normi tunnustamise kohta õigusliku nor­mina, endise õigusliku normi kasutami­se kohta uuel, muudetud kujul või seni­se kehtinud õigusliku normi kasutamata jätmise kohta. See iseloomustav joon Vana-Eesti õiguses tingis äärmise kon­servatiivsuse, tema tekkimise, muutumi­se ja kadumise suhtes, nagu on ses suhtes konservatiivse iseloomuga iga tavaõigus.

Veel teine iseloomustav joon on oma­ne Vana-Eesti õigusele. See oli sakraal­ne õigus või vähemalt põimitud läbi sakraalsete elementidega. Kahjuks pole Vana-Eesti õigus ning tema üksikud sät­ted niivõrd läbi uuritud, et meil oleks võimalus siinkohal üksikasjaliselt näi­data, kui suurel määral tolleaegne õigus oma koguulatuses ning millised tema sätted omasid sakraalse iseloomu. Ometi lubavad meile tähelepanekud eestlaste eluavaldusist, mis on doku­mentaalselt tõendatavad palju hilise­mast ajast, seletada neid üksnes Vana-Eesti õiguse sakraalse iseloomu eeldu­sel. Nii on XVII sajandil esinenud sageli juhtumeid laulatamata kooselust talu­rahva vahel. Rootsiaegne õigus luges sellase kooselu kuriteoks, mida kiriku­õpetajad olid kohustatud registreerima igal aastal kohtule esitatavais kurja­tegijate nimestikes ehk „Delinquenten-Liste’des”. Arvestades sellase nähte sagedust, ei saa meie siin seletada seda rahva nõrga moraalse ja kõlbelise tasa­pinnaga. Õigem on arvata, et sellane nähe oli põhjustatud rahvas säilinud vaatest mehe ja naise kooselu vormile. Kui kiriku pingutused – tunnustada kirik­likku laulatust abiellumise ainuõigeks vormiks – ei annud sajandite jooksul tu­lemusi, siis võib see seletatav olla ainult sellega, et rahvas olid tugevad vastu­pidised   religioosse   ilmega   veendumu­sed. Veel 1712. jj. aastail on Hageri kirikuraamatute andmete järgi leidnud küllalt laialdast kasutamist surnute mat­mine kalmetesse. Sama nähe esineb kaunis laialdaselt veel teisteski kihel­kondades ja ka hiljeminigi. Seegi nähe tõendab kujukalt Vana-Eesti aegsete religioossete tõekspidamiste sügavat juurdumist rahvas veel mitusada aastat ristiusu all elades. Kui neist näidetest viimane, s. o. matmiskombed, kuulub enam usulisse valdkonda, on meil esi­mese, s. o. mehe ja naise kooselu vormi puhul tegemist siiski õigusliku instituu­diga. Vana õigusliku instituudi edasi-püsimine sajandite jooksul kehtiva õigu­se vastaselt võib seletatav olla ainult selle instituudi omaaegse sakraalse ilmega.

Need Vana-Eesti õiguse iseloomusta­vad jooned sunnivad meid äärmise ette­vaatuse ja umbusuga suhtuma igale hüpoteesile, mis tahab Vana-Eesti õigu­ses leida võõraste, muuseas ka Vana-Germaani ja Skandinaavia õiguste kül­lalt märgatavat mõju.

Tuleb seega, kuni küllalt konkreet­sete andmetega pole tõendatud vastu­pidist, jääda seisukohale, et Vana-Eesti õigus arenes iseseisvalt ja omapäraselt ja saavutas XIII sajandi alguks suhteli­selt küllalt kõrge taseme, mis ei olnud madalam samaaegsest germaani õigu­sest.

3

Eesti maa ja rahva alistumisega võõ­raste võimu alla XIII sajandi esimesel poolel kerkib esile Vana-Eesti õiguse edaspidise saatuse küsimus. Selle vaat­lemisel ei saa päris vaikides mööduda Leonid Α r b u s ο w’i seisukohtadest. Arbusowi arvates võib läbi kogu XIII sa­jandi jälgida sakslaste poolt üritatud kohtu ja õiguse sisseviimist eestlaste maale. „Siinjuures ikka ja jälle kerkiv küsimus kohaliku ürgse tavaõiguse ole­musest, sisust ja lõplikust saatusest laseb käesoleval silmapilgul vaevalt teisiti vastata, kui et vastmainitud areng oli õigusliku elu germaniseerimine. Talurahva õiguste sisuks on puht germaaniõiguslikud sätted kriminaalõigus­liku, protsessuaalse ja eraõigusliku ise­loomuga.” Saarlaste poolt 1241. ja 1255. aastal sõlmitud lepinguid, milliste järgi foogt võis kohut mõista ainult kokkuleppel maa vanematega ja kind­laksmääratud aja jooksul ning viimase lepingu sätteid, mille kohaselt nende saarlaste pärandi üle, kes „secundum eorum consuetudinem eliminari contigit pro peccato contra naturam commisso”, ja samuti artiklit, „in quem seniores terre pro tota terra consenserunt”, et tap­mist pärandi saamise eesmärgiga karis­tatakse pärandi kaotamisega maahärra kasuks ja trahviga, „que de homicidio dari consuevit in illa terra”, ei võta Arbusow oma väitlemises arvesse. Selle põhjenduseks toob ta ette, et need olid ainult individuaalsed, ainult Saaremaa olukordi eriti arvestavad määrused. Need ei kehtinud mitte kogu maal ja neid ei võetud sisse hilisematesse kodifikatsioonidesse. Ka 1255. aasta lepingus ettenähtud trahvirahasid arvab ta mitte põhinevat maa kombeõigusel, vaata­mata lepingu teksti otsesele sõnastu­sele, vaid tahab siingi näha Skandinaa­via õiguse mõjustuste võimalusi. Seega pidid siis Arbusowi järgi XIV sajandil kodifitseeritud talurahva õigused sisal­dama puhtal kujul germaaniõiguslikke elemente.

Kuid Arbusowi argumentatsioon ei ole veenev. Nii Eestimaa alistumine kui ka õiguslike vahekordade vähene kor­raldamine sündis XIII saj. esimesel poolel eestlaste ja võõraste vahel sõlmitud lepingutega, nagu veenvalt on näidanud prof. Uluots. Need õiguslikud küsimused aga, mis lepin­gutega korraldati, olid niivõrd ük­sikud, et nende kaudu senise õiguse ümberkorraldamisest ei või juttugi olla. Kõik see õiguse valdkond, mida praegu tunneme eraõiguse nime all, jäi neist puutumatuks. Kõik eraõiguslikud vahekorrad ja tavad jäid seega püsima endi­sel kujul, kui välja arvata ainult mõnin­gad vähesed kanoonilisest õigusest tin­gitud muudatused, mis puudutasid pea­miselt abieluõigust. Üldiselt jäid püsi­ma ka karistusõiguslikud normid. Muu­datused selles sündisid ainult uute risti­misest tingitud kuriteoliikide juurdetulekuga ning mõningate muudatustega, mis olid tingitud uute lääniõiguslikkude maahärrade huvidest. Kõige suuremad olid muudatused haldusõiguses. Kuid siingi oli maahärra nii välispoliitilistes kui ka sisemise valitsemise poliitikas teataval määral seotud veel XIII sajandi esimesel poolel.

Kuid Eesti maa ja rahva alistamine võõraste võimu alla kaasas siiski suure muudatuse senistesse õigusnormidesse. Endise Vana-Eesti õiguse kõrvale hak­kas tungima võõraste õigus – peami­selt germaani õigus. Kuidas see sündis, pole seni õigusajaloolised uurimused suutnud veel täpselt kindlaks teha. Kuid juba praegu võib küllaldase tõenäolisu­sega väita, et see ei sündinud mitte kor­raga – samaaegselt maa alistamisega, nagu väidavad balti-saksa õigusajaloolased, vaid aegamööda ja järkjärgult. Õigusraamatud, mis kujutavad retsipeeritud germaani õigust, on pärit XIV sajandi algult. Selle ajani, s. o. peaaegu terve sajandi kestel, polnud olemas kir­jalikult ülestähendatud õigust, vaid elati tava- ehk kombeõiguse järgi. See asja­olu mõjustas aga omasoodu Vana-Eesti õiguse tungimist võõrastesse õigusnor­midesse. Hiljem, tavaõiguse ülesmärki­misel õigusraamatuisse, võtsid nende koostajad eeskuju umbes sajandi võrra varem Saksamaal tekkinud õigusraamatuist, eriti Saksi peeglist, ja seetõttu sattus neisse õigusraamatuisse germaa­ni õigust hoopis suuremal määral, kui see senini tegelikult oli kasutusel. Sama nähe, kus kehtiva õiguse kirjalikul üles­märkimisel  kasutatakse võõraid vasta­vaid kirjalikke allikaid, eriti teoseid, millistes on läbi töötatud võõrad õigu­sed, ja sealjuures võetakse võõrast õigusest suurel hulgal eeskirju, mis seni mitte ei kehtinud, esineb meie maal ka hiljem, nimelt XVII sajandi õiguse kodifikatsiooni katsetes ja XIX sajandil balti õiguse kodifitseerimisel. Võib seega küllaldase tõenäolisusega väita, et XIII sajandil oli Vana-Eesti õigus palju laialdasemalt kasutamisel kui pärast õigusraamatute koostamist XIV sajandil. Kuid ka pärast õigusraamatute koostamist jäi neisse siiski püsima Vana-Eesti õiguse sätteid, vaatamata teostunud germaani õiguse sissetungile. Liivimaa Õiguspeegli, mis sisaldab üldist maaõigust, uurimisel on rea sellaseid sätteid kind­laks teinud Leo Leesment. Võib­olla, et neid leidub teisiski õigusraamatuis.

Peale germaani õiguse sissetungimise ilmestas võõraste võimule alistumisele järgnevat ajajärku õiguse erinemine vastavalt üksikute maa-alade ja seisuste järgi. Maa-alade järgi oli igas maahärras-konnas oma õigus. Kuid maa-alaliselt jagunes õigus ka maahärraskonna enda piirides – eeskätt maaõigusisse, mis kehtisid väljaspool linnade piirkondi, ning linnaõigusisse linnade piirides. Seisuste järgi kujunes viis õiguse liiki: 1) kirikuõigus, millele allu­sid eeskätt vaimulikud, kuid ka palju ilmlikke isikuid, eriti viimaste perekond­likud vahekorrad; 2) lääniõigus, mis korraldas vahekordi maahärrade ning vasallide vahel; 3) mõisaõigus, mis määrustas vahekordi vasalli ja tema tagaasurite talupoegade vahel, eriti talupoegkonna kohustuste ja koormis­te suhtes; 4) talurahvaõigus, käsitlev vahekordi talupoegade vahel ja talu­poja isikut kui niisugust ning 5) linnaõigus, mis määritles avalikke ning eravahekordi linnakodanike vahel.

Järgnevalt võtame vaatlusele ainult mõisa- ja talurahvaõiguse arengu põhi­jooned, mis kajastavad vasallide kihi tegelikust ülevõimust väljakasvanud eri­nevate õiguslike tõekspidamiste võitlust. Sel puhul esitatud näited talurahva õigusliku seisundi kohta ei ole mõeldud purgivaina, vaid on käsitlemist leidnud ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik olnud osutatud õiguste arengu olulise­mate põhijoonte tähistamiseks.

Eestlaste-talupoegade olukord ei muutunud alistumisega võõraste võimu­le mitte järsku senisest vabast rahvast vasallide orjadeks. Sel puhul vajab sel­gitamist üks asjaolu. See on nähe, mille kohaselt vasallidele anti kohtupidamise õigus maa tagaasurite üle. Eriti vajab siin vaatlemist olukord Harjus-Virus, kus vasallidele näit. Waldemar-Eeriku lääniõigusega oli antud kohtupidamise õigus ka elu ja surma peale, mis pidi seda tähendama, et vasallil oli õigus tavali­ses kohtupidamise korras karistada oma tagaasureid surmanuhtlusega. Kuigi Waldemar-Eeriku lääniõiguse kirjapanemist on arvatud 1315. aastale, tuleb tema sätete tekkimist arvata palju varemale ajale, ja seega võisid sellased tavad kehtivusel olla juba varsti pärast Eesti vallutamist ja Harju-Viru asustamist vasallidega. Kui see nii oli, siis pidi vasallikohtu tegevuse tõttu endine õigus hakkama juba varakult moonduma ja germaniseeruma, kuna vasallkond oma suures enamuses komplekteerus saksla­sist. Ometi ei olnud see päriselt nii. Kui jätta ka arvestamata võimalus, et osundatud Waldemar-Eeriku lääniõiguse säte ei tarvitsenud tegelikul kasutamisel olla, milline võimalus eraviisiliselt koostatud õigusraamatute suhtes, nagu seda nähtavasti oli Waldemar-Eeriku lääniõigus, kunagi ei ole täieliselt välja lülitatud, ei vasta eespool esitatud tõl­gitsus ometi mitte Waldemar-Eeriku lääniõiguse    osundatud   sätte   tõelisele mõttele. Waldemar-Eeriku lääniõiguse järgi ei ole meil tegemist mitte vasalli tõelise jurisdiktsiooniga oma tagaasurite üle, vaid esmajoones tähendas see jurisdiktsioonist saadava sissetuleku, trahvirahade näol jne., minemist vasal­lile. Teiseks kehtis kogu piiskopi ja orduaja põhimõte, mille kohaselt kohtu­mõistmine kuulus ainult omataolisele, seega võis kohtumõistjaks eestlase-taluniku üle olla ka ainult eestlane-talunik. Et see nii oli, tõendavad näited hoopis hilisemast ajast. Bunge poolt on 1851. aastal trükitud „Ordnung der Bauern”; see moodustab ärakirja Tönnis Maydell’i raamatust. Maydell oli admi­ral ja asehaldur Koluveres ning Eesti­maa rüütelkonna pealik 1597. aastal. Ärakirja on valmistanud tuntud meeskohtunik Gustav v. Lode XVII sajandi teisel poolel. Raamatu „Ordnung der Bauern” 5 punktis kujutatakse kohtu­pidamist talurahva üle järgmiselt: „Õigete ja tõendavate hagide peale tehakse ülemuse ja 6 vana kogenud ja maaga taluniku poolt otsus maa õiguse ja tegelikkude asjaolude põhjal” Sa­muti huvitab meid Liivimaa rüütelkonna esindajate vastus Rootsi hertsogile Kar­lile (26. maist 1601 p. 11), kus jurisdikt­sioon talurahva üle on kujutatud järgmi­selt: „Kui talunik on üle astunud oma härraste või teiste vastu, kutsutakse ta isiklikult ette ja määratakse talle aeg kostmiseks ja tunnistajate ette­toomiseks, milliseks ajaks nimeta­takse talunikkude vanemaist 3 või 4, keda kutsutakse õiguseleidjaiks. On asi eraõiguslik, teevad need eel­käinud hagi ning kostuse ja ka tun­nistajate ülekuulamise järel otsuse. Kui see leitakse olevat õige, peab kost­ja asja sisu järgi seda täitma või oma vastaspoolega otsuse kohaselt kokku leppima. On see aga kriminaalasi, siis määratakse ülalnimetatud hirsnikkude juure kõrge ülemuse poolt kolm vannu­tatud kohalikku aadlikku, kes asja käi­ku pealt kuulavad. Teevad siis õiguseleidjad õiglase otsuse, jääb asi sellega; aga juhul, kui seda mitte ei sünni, pehmendavad või kõvendavad juures­viibijad vannutatud mehed seda otsust asja iseloomu kohaselt, et ühelgi poolel poleks põhjust õigusega kaebami­seks”. Nagu näeme sellest, oli veel XVII sajandi algul talunike osavõtt kohtumõistmisest talurahva üle küllaltki intensiivne ja seda veel neli sajandit hiljem. Nende allikate järgi talunikest kohtunikud otsustasid küsimused tsiviilasjus lõplikult, kriminaalasjus mõisnike osavõtul, kusjuures mõisnikel oli krimi­naalasjus otsusega määratud karistuse pehmendamise või kõvendamise õigus. Süüdi mõista aga õigeksmõistetud süüaluseid ja õigeks mõista süüdimõistetuid ei olnud neil õigust. Sellane kohtupida­mise kord ei olnud kehtiv mitte üksnes talunike omavahelistes protsessides, vaid ka taluniku ja mõisniku vahelisis tüliküsimusis. Kahelda nende allikate tõepärasuses ei ole mingit alust. Sama tõendab talupoegade osavõtmine hirsnikena talupoegade protsessides ka Tal­linna linnusekohtus ja Liivimaa maakohtuis 1632. aastal.

Tehes nüüd kõigest eelnevast järel­duse, peame möönma, et Vana-Eesti õigus jäi Eesti maa-alal püsima ka siis, kui maa langes väliselt võõraste võimu alla. Vana-Eesti õigus jäi püsima mitte üksikute õiguste instituutidena, vaid üldise reeglina, en masse, kuna uued õigusnormid tulid senistele ainult juure ja täiendasid või muutsid neid ühes või teises sihis. Seega on meil XIII sajandi Eesti õiguse suhtes tegemist sama nähtega, mis hiljemini kordus XVI sa­jandi keskpaiku, kui ordu riigi langemi­sel endine õiguskord kinnitati Poola, Taani ja Rootsi valitsejate poolt ja XVIII sajandi algul, kui endine õiguskord kin­nitati Vene valitsejate poolt.

4

Vaatamata asjaolule, et endine õiguskord jäi enam-vähem täielikult püsima, sündis pärast Eesti vallutamist võõraste poolt põhiline murrang talu­poegade omandiõiguses maale. Ainuomandusest, olgu see siis kas ühisomandus või eriomandus, sai uue korra järgi mitmeastmeline omandus, nagu see oli omane lääniõigusele. Vanas iseseisvuseaegses Eestis oli omandiõigus maale kahesugune. Metsa-, heina- ja alemaad olid küla ühisomanduseks. Küla ühisomanduseks oli ka suurem osa põllumaid. Kuid juba siis oli maid, mis polnud mitte kogu küla ühisomandus, vaid mis olid üksikute isikute või perekondade eriomanduses. Selle omandiõiguse säilitasid eestlased ka pärast maa vallutamist, kuid sellele lisanes ülenevas astmes esiteks, vasalli omandiõigus ja selle üle veel maahär­rade, nimelt ordumeistrite ja piiskoppi­de omandiõigus samale maale. Iga omandiõiguse sisu oli mitmesugune. Maaisanda omandiõigus seisnes õigu­ses talle kuuluvaid maid teatavate kindlaks fikseeritud kohustuste vastu läänistada vasallidele kõigi seal elava­te asuritega ja õiguses lääniõiguses ettenähtud juhtumitel maad oma otse­sesse valdusesse tagasi saada. Vasalli õigus maale seisnes õiguses temale läänistatud maa asuritelt kindlaks fikseeritud suuruses makse saada ja õigus kohut pidada kujul, nagu seda juba ülal kind­laks tegime. Kohtupidamise õigus seis­nes seega peamiselt õiguses saada en­dale trahvirahasid. Talupoegadele jäi maa valdus- ja kasutamisõigus koos pärandamisõigusega endiste õigusnor­mide kohaselt. Kuid maa valdus- ja kasutamisõigusega olid talupoegadele pandud ka teatavad kohustused kiriku ja vasalli ning samuti ka läänihärra vastu. Nende loetelu aga ei kuulu käes­oleva käsitluse ülesandeisse. Need endi­sed õigusnormid, mis vanal iseseisvuse ajal olid olnud osalt seatud õigusnor­mid, osalt tavaõiguslikud, jäid sest ajast peale ainult tavaõiguslikeks normeks. Nende normide arenemine ja muutumine sündis nüüdsest peale esma­joones tavaõiguslikul teel.

Õigusnormid, mis ordu ajal olid sea­tud talupoegade ja vasallide vaheliste suhete korraldamiseks, ei olnud arvukad ega kõiki esilekerkivaid küsimusi regu­leerivad. Nende korraldamine jäi juba siis suurelt osalt tavaõiguse määrata. Algul olid eestlaste ja läänihärrade vahekorrad küll korraldatud lepingute­ga, kuid XIII sajandi lõpul ja hilisemal ajal sellaseid lepinguid enam ei esine. Uusi korraldavaid määrusi nõudis vasallimõisade asutamine vasalli ja tema tagaasurite vahekordade reguleerimi­seks. Kuigi nende korraldamine võis osaliselt sündida seatud korras, toimus see enamasti tõenäoliselt siiski tava­õiguslikul teel. Nende vahekordade korraldamine aga nõudis paratamatult talupoegade seniste õiguste kitsenda­mist, mis ilmnebki mitmel alal. Haara­tud olid sellest talupoegade omandi­õigus maale, sest eramõisaid ei rajatud mitte üksi asustamata maale, seega maale, mis ei olnud veel kellegi valdu­ses, vaid nende   alla  võeti   sageli  ka just eestlaste poolt asustatud maad. Sellased juhtumid olid juba täiel määral õiguserikkumised, seda rohkem veel, et ka tolleaegne seatud õigus ei tunnus­tanud seda. Õiguserikkumisi esines ka veel sel kujul, et vasall või mõisavaldaja tõstis omavoliliselt oma talu­poegade koormisi. Talupoegade kord juba väljakujunenud koormised mõisavaldaja kasuks olid kinnitamist leidnud tavaõiguses. Talupojad uskusid, et nad on kohustatud neid koormisi tegema mõisavaldaja kasuks ja et mõisavaldajal on õigus nõuda nende koormiste tegemist. Sama sisetunne oli ka mõisavaldajail. Kui nüüd mõisavaldaja tõstis äkki seni tava teel väljakujunenud koormiste suurust ja hulka, siis ei saa­nud tal olla sisemist veendumust selle kohta, et ta on suurendatud koormiste nõudmiseks õigustatud ja talupoeg nende sooritamiseks kohustatud. Seda võis ta teha ainult veendumuse põhjal, et tegelik võim annab talle kätte võima­luse koormiste pealesurumiseks talu­poegadele. Talupoegade sisetunne aga ei nõustunud kunagi koormiste suuren­damisega ja nad ei saanud neid tunnistada õiguspärasteks. Sellasel õigusvas­tasel teel sündis talupoegade koormiste, tõsi küll pikaldane, kuid selle vastu aga pidev ja järjekindel suurendamine.

Isiklike õiguste poolest jäid talupo­jad edasi vabadeks, võisid omal suval vahetada oma elukohta, siirduda ühest mõisast teise ja isegi ühe maahärra valitsuse alt teise alla. Talupoegade isikliku vabaduse piiramine sündis juba õiguspärasel teel, kuna see toimus lepe­te kaudu seisuste ja maahärrade vahel, s. t. talupoegade õigusvabadust kitsen­davad õigusnormid anti kõrgeima võimu poolt ja olid seega seatud õigusnormid. See sündis orduajal lõpul sel teel, et talupojad kinnitati aja jooksul maa külge, tehti sunnismaisteks. Sunnismaist talupoega võis mõisavaldaja igalt poolt kohtu teel tagasi nõuda, kui ta oli page­nud. Õigus tagasi nõuda pagenud talu­poega ei olnud  mitte   mõisniku   isiklik õigus, vaid see õigus kuulus mõisale, s. t. igakordsele mõisavaldajale. Sunnis­maisus ei tähendanud seega siis mitte isiklikku õiguslikku sidet mõisniku ja talupoja vahel, ei tähendanud mitte, et talupoeg oleks olnud mõisniku omand, ori või pärisori, vaid ainult seda, et talupoeg ei tohtinud enam lahkuda oma maalapilt, oli sellega õiguslikult seotud. Sunnismaisus ise aga ei kitsendanud mingil määral seniseid talupoegade omandiõigusi oma maalapile. Millised tegurid kutsusid sunnismaisuse esile, ei kuulu käesolevase käsitlusse.

Talupoegade omavaheliste vahekor­dade korraldamine jäi suurelt osalt orduajalgi tavaõiguslikkude normidega arendatavaks, seega oma põhiolemuselt Vana-Eesti õigusele tugineva talurahva õigusega.

5

Rootsi ajal jätkus talupoegade ja mõisavaldajate vahekorda korraldava tavaõiguse muutumine viimaste õigus­vastaste tegude kaudu. Kõigepealt sün­dis see muutus talupoegade koormiste tõstmisega ja talude mõisastamisega, s. o. talupoegadelt nende omandi – maa – äravõtmisega ja mõisa külge liitmisega või nendest uute mõisate asutamisega. Talupoegade õiguslik sisetunne ei saanud seda kunagi tunnis­tada õiguspäraseks nähteks. Kaheldav on ka, kas sellased nähted olid koos­kõlas mõisavaldajate eneste õigusliku sisetundega. Selge on küll, et suurel hulgal juhtumeil ka mõisnikud ise ei võinud veendunud olla oma tegude õiguspärasuses, sest rootsi aja algul Baltimaile tunginud rooma õigus oma õpetusega orjadest ei suutnud veel sel määral tungida suuremalt osalt vähese haridusega mõisnike laialdastesse hul­kadesse, et oleks suutnud juba selleks ajaks ümber muuta viimaste õiguslikke tõekspidamisi. Nende ümberkujundumine rooma õiguse mõjustusel kehtivate talurahvaõiguse normide vastaselt võis sündida siiski võrdlemisi kiiresti, sest on inimlik oma   tegude   õigustamiseks, mille õigluses ei olda sisemiselt veen­dunud, otsida põhjendusi, mis neid muu­daks õiguspärasteks. Ometi ei olnud ka rootsi aja lõpul veel uued tõekspidami­sed mõisnike hulgas maksvusele pääs-nud, nagu näeme veel juhtumeist vene aja algul. Nii jäi tavaõigusega normee­ritud talurahvaõigus endisel kujul ikkagi selleks õiguslikuks aluseks, mis korraldas vahekordi talupoja ja mõisniku vahel. Kui talupoegade olukord rootsi aja kestel tunduvalt halvenes, siis ei sündinud see mitte õiguspäraselt. Kuid kuigi meie talurahva olukorra ümber­kujunemise algmeid rootsi ajal leidsime õigusvastaseis nähteis, moondusid viimased pideva ja pikemaaegse tarvita­mise tõttu uueks tavaks, mis ses suhtes muutis ka senist talurahvaõigust. Uue olukorra kujunemine leidis ka seadus­likku tunnustust rootsi aja lõpul talu­rahva seadusandluses. Viimase eeskir­jad ei sisalda kaugeltki kõiki talupoe­gade ja mõisniku vahekordi korraldavaid norme, vaid sisaldavad sellest ainult murdosa, millele teaduslikus kirjanduses ka juba tähelepanu on juhitud.

Veel ühe nähte juures tuleb peatuda, hinnates talurahva olukorda rootsi ajal. See on allikmaterjalides, küll harva, kuid siiski esinevad juhtumid talupoega­de müümiste kohta. On katsutud nende põhjal seletada talupoegade isiklikke õi­gusi nii, et need rootsi aja lõpuks pidid olema juba täiesti kadunud ning talu­poeg pidi oma õigusliku seisundi poolest sarnlema täiesti asjale, mida mõis­nik, tema omanik, võis müüa, kinkida, laenuks anda, vahetada hobuste, koerte ja teiste loomade vastu täiesti oma heaksarvamise kohaselt, nagu asja. See arvamus pole aga sugugi põhjendatud. Sellane talupoja olukorra kirjeldus ei vasta esiteks sugugi talupoja ja mõisni­ku vahekordi korraldava tavaõiguse arengukäigule, teiseks ei vasta see ka sugugi rootsi ajal talurahva kohta käi­vale seatud õigusele. Osa neist müügi­aktidest võib seletada sel teel, et need te­gelikult ei tähendanud talupoja müümist, kuigi see järelduks vastava dokumendi tekstist, vaid tegemist on ainult pagenud talupoja väljanõudmise õigusest loobu­misega või selle edasiandmisega kolmandale isikule. Kuigi ka otseseid müügitehinguid võis tegelikult esineda, siis võisid need olla ikkagi ainult õige üksi­kud juhtumid ja sel korral kindlasti õigusvastased.

6

Eesti maa-ala minekuga Vene alla ei muutunud talupoja olukord seadusandli­kul teel sugugi. Tegelikult muutus see õige tunduvalt. Kui meie võime talupoe­gadest kogu rootsi aja kestel kõnelda kui vaid sunnismaistest, siis XVIII sajan­di jooksul muutus nende olukord juba pärisorjuseks. See muutus sündis täiel määral tavaõiguslikul teel. XVIII sajandi algul ilmneb juba sümptomeid, mis näi­tavad, et mõisnikkonnas on läbi löömas vaated talupojale kui orjale rooma õi­guse mõistes, mida ilmekalt näitab Roseni deklaratsioon 1739. aastast. Kuigi see ei väljenda mõisnikkonna üldisi vaateid talupoegade õigustele, mõjustas see neid ometi tugevasti ja järgnev mõisnikkude põlv võttis need juba täies­ti omaks. Talurahvas ise pole oma õig­lustundes kunagi tunnustanud mõisnikku õigustatuks nendeks tegudeks ja selleks kohtlemiseks, mis talurahvale osaks sai pärisorjuse ajal. Ometi osutusid siin mõisnike tõekspidamised talupoegade ja mõisnike vahekordade korraldamise küsimusis tugevamaiks talupoegade omist, sest esimesed said kaudse tun­nustuse kõrgemalt võimult, Vene valitsu­selt, nagu see nähtub 1738.-40. aastail olnud Vohnja möldri Jaani protsessidest. Nii näeme XVIII sajandil talurahvaõiguse järsku ja sügavat muutumist talupoja õigusliku seisundi kahjuks. Kuid milliseks see XVIII sajandil tegelikult kuju­nes, nõuab veel ligemat uurimist just tollal kehtinud talurahvaõiguse sätete kindlakstegemise kaudu.

A. Perandi

Varamust nr. 6/1938