Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Jaan Lattik on ladus kõnemees. Teda on mõnus kuulata, kõ­nelgu ta kirikukantslist või parlamendipoodiumilt. Kõneldes jääb Lattik alati lihtsaks, asjalikuks ja omapäraseks; just samad jooned iseloomustavad Lattikut kirjamehena – igatahes neis teoseis, mida üldistavalt võiks nimetada noorsooraamatuiks. Sellisteks teosteks on ilmumise järjekorras: jutukestekogu „Meie noored” (1908), jutukeste ja vestete kogu „Minu kodust” (1921) ja mälestustekogu „Koolipoisid” (1928); siia kuulub oma laadilt teatud määral ka reisikirjeldustekogu „Lõunamaale” (1925).

Kas Lattik ise oma laste ja noorte elust võetud lühilookesi jutustades alati just noort lugejaskonda silmas pidas, seda ei tea küll öelda. Iga kord vist mitte. Neid lookesi jutustades hu­vitas ehk autorit lugejaskonna küsimus üldse vähem kui jutus­tamise võimalus ja jutustamisprotsess ise. Niihästi „Meie noo­red” kui ka „Minu kodust” ja „Koolipoisid” on sisuliselt autori lapsepõlvemälestusi kirjeldavad teosed; selliseid asju kirjuta­takse küpsemasse ikka jõudes nii öelda enda lõbuks, mitte ole­tatava lugeja meeleheaks. Ja selliste asjade väärtus oleneb suu­rel määral sellest, kuidas neid jutustatakse.

Lattiku lühilookesi lugedes on tunne, nagu kuuleksid autori enda häält, nagu pajataks neid jutukesi elav inimene, mitte sur­nud trükitäht, – nii südamlikult intiimne ja nii lihtne on jutus­tamisviis. Oivalisteks noorsooraamatuteks teebki Lattiku lugudekogusid peamiselt see jutustamisviis: ideaalne noorsooraamatu stiil, milles pole vähimatki teesklust ega sõnadega vigurdamist, vähimatki püüet kunstipäraselt keeruline või ainest üle olev olla. Lattik ei taotle välist mõjuavaldust, ei taha vormiga hiilata; tema kirjutusviis on ta noorsooraamatuis nii lapidaarne, et välispidine külg kaob sisu taha; sõnakunstis paratamatult vajalik vorm su­lab sisusse ja muutub selle lahutamatuks osaks: vorm ja sisu on üks.

Lihtne ning asjalik on Lattiku noorsooraamatute stiil, kuid asjalikkus pole kuiv ega lihtsus puine: Lattiku stiilis on liiga palju omapärasust, jutustajat ennast iseloomustavat isikupära­sust. Ta mõte teeb ajuti ootamatuid käänakuid, lööb vahel jutu käigusse või lauseehitusse vembu sisse. See annab stiilile erilist mõnu, paneb vahel muigama, võib ka mõnikord natuke pahandada, kui lugeja ise pole sugugi vembumees ega armasta üle aisa hüppamist, vaid eelistab siledat ning kulunud rada. Ilusa näite Lattiku stiilist annab „Kodu”-nimelise pala algus vestete- ning jutustustekogus „Minu kodust”; see algus käib nii: „Seda pean ma kohe alguses ütlema, et õunaaeda meil ei olnud. Üksainus metsõunapuu kasvas koplis, see kandis vissisid, niisuguseid üsna mõrudaid õunu…” Jne. Lattik asub alati kohe asja juurde – resoluutselt ja ilma et ta seda kõige sobivamat algust ootama jääks või otsima läheks. Ta kirjutab nii, nagu vestaks ta oma lugusid nelja silma all või kitsas sõpraderingis; sellest see in­tiimne soojus ja kodusus kõige lihtsuse juures.

Tol ajal, kui „Meie noored” ilmus, s. o. 30 aastat tagasi, ei peetud meil üldiselt stiili lihtsust veel kuigi suureks vooru­seks, – otse vastupidi: selles kiputi sageli nägema vaesust, väl­jendusvõime saamatust. Alles tänapäeval osatakse vahet teha lihtsuse ja vaesuse vahel; maitse on kolmekümne aasta jooksul muutunud koguni seevõrd, et lihtsus ning asjalikkus nüüd on seatud aukohale ja lihtsat asjalikkust taotlevad needki kirjani­kud, kelle loomusele see hästi ei vasta. Lattik on oma noorsoo­raamatutega tublisti ajast ette jõudnud ja „uusasjalikkuse” pioneeriks olnud ammu enne uusasjalikkuse mõiste olemasolu; juba 30 aasta eest oli Lattik moodne tänapäeva mõttes. Võib ju olla, et mood aja jooksul jälle muutub, kuid loetavaks jäävad Lattiku noorsooraamatud oma stiili poolest veel kauaks, sest liht­sus paelub ka siis, kui see just moes ei ole, – palju hõlpsamini vananeb väline stiili ehtimine ebaoluliste ilustavate võtetega, mis sisuga orgaaniliselt seotud pole.

Mitte ainult oma stiililise nappuse ja pregnantsusega pole Lattiku „Meie noored”, „Minu kodust” ja „Koolipoisid” esmajär­guliseks noorsoo lugemisvaraks, vaid samuti ka sisuliselt, kuna tegelasteks on neis peaaegu alati lapsed ja noorukid, sünd­musteks pisijuhtumused laste ja noorte elust. Tänapäeva noorte lugejate vaatekohalt annab neile lugudele omamoodi eksootilise hõngu see asjaolu, et need juhtumused kõik toimuvad kau­ges minevikus; olud on vahepeal peadpööritava kiirusega muu­tunud, vaated mõnelegi asjale hoopis teissuguseks saanud. Linnalastest rääkimata elavad praegu maalapsedki üsna teissugust elu kui need Võru-Karula murrakut kõnelevad mehehakatised ja pisitüdrukud, kellest jutustab Lattik. Noortele meeldib lugeda asjust ja aegadest, mis oma võõrapärasusega tähelepanu ärata­vad; mida kaugemale minevikku kaob Lattiku noorsooraamatuis kirjeldatav aeg, seda enam peaksid need raamatud noortele luge­jatele huvi pakkuma. Mitte ainult lihtsat uudishimu rahuldava ajaviite lektüürina, vaid ka silmaringi avardavas ja kasvatavas mõttes: mida kaugemale minevikku vajub Lattiku lapsepõlve aegset maaelu iseloomustav eksootika ja mida vähem usuta­vaks muutuvad Lattiku kooliskäimise tingimused, seda rohkem õpetlikku sugeneb Lattiku noorsooraamatuisse, ilma et autoril tarvis oleks selleks enam kätt või jalga liigutada: aeg ise töö­tab tema eest. Vaba Eesti kooliõpilastele võib Lattiku „Koolipoiste” veneaegne kool varsti fantastilisena tunduda – nagu eesti linnalapsele fantastilised tunduvad „Meie noortes” jutusta­tud lookesed neist muistseist aegadest, mil „meil veel pükse ei olnud”, mil „karjapoiss oli kuningas” ja käis metsas „kronksu” pesa otsimas.

Meil on vähe noorsooraamatuid, mis linnanoortele suudak­sid isade ja isaisade aegseid maaolusid lähedale tuua; nende vä­heste seas on Lattiku omadel tänini silmapaistev koht olnud, – mitte juhuslikult pole „Meie noored” juba neljandat korda trü­kist ilmunud. Lattiku noorsooraamatute meeldivuse üheks põh­juseks on peale muu, peale stiilivooruste ja sisu paeluvuse, kind­lasti ka teoste meeleoluline külg. Alati oskab Lattik parajal pai­gal mõne vähese sõnaga sisendada õiget meeleolu, nii et tunned end tõesti kantuna kirjeldatava aja oludesse: „Kätte nad seekord üksteist ei saanud. Kevadel on ülepea raske teist kätte saada. Põgeneb eest ära, kõik teed on lahti, jookseb küüni, punub metsa, – ei ole tuisatud teed, ei ole külma, ei ole jalas raskeid saapaid. Kevadel on inimene vaba” (Minu kodust, lk. 87). Sa­geli on meeleolul nukrutsev alatoon, niisama tihti mõnusalt humoorikas kõrvalmaik, mida noored lugejad ikka hea meelega tervitavad, mille eest aga suur enamik noorsookirjanikke püüab kramplikult hoiduda, püsides aina väärikuse igavais piirides.

Lattiku lookesed lastest ja noortest suudavad täiskasvanuid just samal määral veedelda kui noori, mõnikord ehk rohkemgi: siis, kui täiskasvanu on omal ajal ise maal karjakuningaks olnud

või kui ta on jõudmas neisse eluaastaisse, mil enda ja teiste lapse­põlve hakkab kuldama kirgas ehavalgus. Noorsooraamatute väär­tuse mõõdupuuks on alati olnud see, kuivõrd nad jaksavad küt­kestada täiskasvanut; Lattiku noorsooraamatud on head, sest isa loeb neid niisama meelsasti kui poeg, isa pärandab nad po­jale ja poeg pojapojale. Lattiku noorsooraamatud on raud­varaks meie noorsookirjanduses – klassiliseks raudvaraks, mille väärtus on põline.

M. Sillaots

Eesti Kirjandusest nr. 11/1938