Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Keiser Aleksander II poolt 26. III 1877 allakirjutatud ukaas, mil­lega Balti linnades pandi kehtima Vene 1870. a. linnaseadus, tähen­das siinseis linnaomavalitsusis põhjaliku pöörde algust. Senised sei­suslikud omavalitsusorganid – raad ja gildid – pidid minetama oma valitseva osa linna asjade juhtimisel. Asemele astus linnavoli­kogu ja tema poolt valitav linnaamet.

Linnavolikogu, mis Tallinnas kui suuremas linnas oli uue sea­duse järgi 72-liikmeline, valiti neljaks aastaks kolmeklassilise süs­teemi alusel. Hääleõigus oli Vene riikkondsusse kuuluvail linnaela­nikel, kes olid vähemalt 25 a. vanad ja kandsid nõutavaid maksu­. koormisi linnale. Valijaskond jagunes kolme klassi, milledest igaüks valis ühe kolmandiku (24) linnavolinikke. Esimesse klassi kuulusid kõige suuremad maksjad, kes kokku maksid kolmandiku linnamaksudest. Teise kolmandiku maksjad, järgmised maksu suuruse järgi, moo­dustasid teise klassi. Kolmandasse klassi, mis oli kõige rohkearvu­lisem, kuulusid kõik ülejäänud maksjad. Tallinnas, nagu teisteski Balti linnades, oli erinevalt Vene linnaseadusest antud hääleõigus ka nn. literaatidele, kui nad linnale maksid vastavalt kindlaksmääratud maksu. Literaadi mõiste alla, mis uue linnaseaduse puhul tekitas mitmesuguseid tõlgendusi, määrati lõpuks ametlikult poolt isikud, kes on käinud ülikoolis või teistes vastavais kõrgemais õppeasutisis.

Uues olukorras püüdis Tallinnas seni linna asju juhtinud isikute ring, raeliikmed ja gildide juhtivad tegelased, kes moodustasid nn. raepartei tuuma, kaasa tõmmates literaate, suure enesekindlusegaüles seada seniseid seisuslikke lähtekohti linnaomavalitsuses. Selle ringkonna poolt koostatud kandidaatide nimekirjad, millesse olid võetud ainult konservatiivsemad sakslased, esitati suuremale nn. literaatide koosolekule. Siin aga selgus õige suurel määral erisoove ja esitati rohkesti uusi kandidaate, nii et nende koguarv tõusis 197-le, kuna aga valida tuli ainult 72. Lõpuks sai raepartei ettevalmistava komitee nimekiri koosolekul siiski enamuse.

See nimekiri, mis püüdis kindlustada senisele raeringkonnale juh­tiva enamuse, põhjustas aga laiemas valijaskonnas rahulolematuse, mis haaras mitte üksnes eestlasi ja venelasi, vaid ka osa sakslasi. Opositsiooniliselt meelestatud elemente kõigist rahvusist ja seisusist kogunes erakorteritesse, kus püüti omavahel sõnastada oma meele­olusid ja nõudmisi. Juhtivaks sai opositsioonile põhimõte, et kandi­daatide ülesseadmisel tuleb arvestada võimalikult laiu valijate ring­kondi, samuti ka kõiki rahvusi. Mingit ühist tegevusprogrammi opo­sitsioonil siiski ei kujunenud. Laiemaile saksa ringkonnile oli vastu­meelne senine raeringkondade klikevaim, nende poliitiline kitsarinnalisus ja moraalne surve. Eestlaste ja venelaste juures olid mõjumas ka rahvuslikud vaatekohad.

Opositsioonil oli suuremaid väljavaateid ainult III klassis ja üksi siia koondaski ta oma võitluse, mille otsustamine toimus valimistel 24. ja 25. XI 1877. Esimesel päeval oli ilmunud 1610-st hääleõigus­likust 1132 valijat, seega 70,3%, mis ka omalt poolt tolleaegses olu­korras näitab õige kõrget võitluspinget. Opositsiooni nimekirja ette­otsa oli paigutatud senine raesündik O. v. Riesemann, kes esines ka raepartei kandidaadina, ja sai seetõttu mõlema voolu pooldajate hääled (1118). Edasi aga järgnesid kandidaadid eraldi suundade järgi. Opositsiooni kandidaadid, kes absoluutse enamusega osutusid valituks, said hääli 631-567. Vähemusse jäänud kandidaadid said hääli 565-432, mis näitab, et „raepartei” pooldajate protsent oli suhteliselt õige suur. Seetõttu jäi esimesel päeval ka ligi ¹/₃ opositsi­ooni kandidaatidest vähemusse – valiti ainult 17 volinikku 24-st. Opositsiooni juhtivamaist meestest said hääli Thomas Jakobson – 599 ja Aleksandr Tšumikov – 570. Järgmisel päeval toimunud järel-valimistel võitis opositsioon endale kõik 7 vaba kohta, koondades oma kandidaatidele 549-514 häält, kuna vastaspoole kandidaadid said 450-419 h., mis arvud näitavad jällegi „raepartei^“ suhteliselt kõr­get poolehoidu.

Seega oli opositsiooni võit III klassi valimistel olnud täielik. Ta oli läbi viinud kõik oma kandidaadid. Seejuures oli ta esinenud vägagi mõõdukalt. Tema nimekirjas oli ainult 6 eestlast ja 6 vene­last, pooled kandidaadid (12) olid sakslased, viimaste hulgas ka endisi rae tegelasi ja aadlikke.

See opositsiooni võitluskinda heitmine ja lõpuks tema võit teki­tas „raeparteis” suure meelepaha ja ärevuse. Hinnates seda võitu kui seniste linnaomavalitsuse eesotsas seisnud ringkondade autori­teedi parandamatut kõigutamist, kardeti nüüd opositsiooni tekkimist ka II klassi valijate keskel. Ja gildidesse koondunud kodanikkonnas oligi märgata kiiret vastasrindluse tõusu. Eriti lõi käärima Väike-gildi liikmeskond. Suur osa sellest ei tunnustanud tehtud otsust, hääletada üksmeelselt „raepartei” valimiskomitee poolt esitatud kan­didaatidele, vaid jättis endale tegevusvabaduse.

Opositsioonilise meeleolu tõusu oluliseks põhjustajaks oli asja­olu, et mitmed III klassis läbikukkunud „raepartei” paremad kandi­daadid, keda aga siiski taheti linnavolikogusse viia, paigutati nüüd ootamatult I ja II klassi nimekirjadesse, mille tagajärjel mitmed varemini ülesvõetud kandidaadid sealt pidid välja langema. Need väljalangenud koos oma pooldajatega suundusidki nüüd opositsiooni. Nagu hästi informeeritud kaasaeglane teab jutustada, nõudnud selle tõusva vastasrinna vaigistamine asjaosalistelt „määratud pingutust”.

Lõpuks toimusid valimised II ja I klassis siiski ilma ulatusli­kuma opositsioonita. Väike vastasrind esines aga nendeski, mille aval­duseks tuleb pidada II klassis 5 ja, I klassis 6 vähemusse jäänud kandidaadi esitamist. Oma täieliku võiduga II ja I klassis kindlus­tasid konservatiivsed raeringkonnad koos literaatidega ja gildide juhtivamate tegelastega linnavolikogus endale absoluutse enamuse. Kuid opositsiooni võitlus ja võit III klassis oli siiski põhjustanud unustamatu häire ja tugeva lainetuse Tallinna linnaomavalitsuse senises suikuvas idüllis. Raeringkondade poolt taoteldud „mõtlemisviisi ühtlust”, nagu tähendab õigusega kaasaeglane oma tagasivaa­tes, ei saadud enam jalule seada, „vana Tallinna kodanikkond oli tundnud kirvest oma juurel”.

Opositsiooni tegevus esimeses linnavolikogus kujunes peagi õige aktiivseks ja ilmekaks. Kuid ta ei esinenud siiski mitte mingi kindlalt koordineeritud ja distsiplineeritud rühmana. III klassis valitud saks­lased läksid omaette, moodustamata tegelikult kindlamat opositsi­ooni enamusrühmale. Ka eestlaste ja venelaste vahel puudus tihedam ja plaanikindel koostöö. Opositsiooni kandvamaiks meesteks olid venelane Aleksandr Tšumikov, erustunud keskkooliõpetaja, ja eest­lane Thomas Jakobson, trükikojaomanik ja kaupmees. Kuid nii mõnigi kord läksid nemadki oma seisukohavõttudes vastamisi, enamikul juhtudel aga toetasid nad teineteist ja esinesid ühiselt. Ja opositsi­ooni all linnavolikogus selle esimesel kvadrienniumil tulebki mõista peamiselt nende kahe mehe vastavaid esinemisi.

Opositsiooni startimine linnavolikogu esimestel koosolekutel kujunes esialgu mõnevõrra ebamääraseks. Linnapea valimisel ei saa­vutanud „raepartei” enda poolt esitatud kandidaadile, senisele raesündikule O. v. Riesemannile küll üksmeelset toetust: tema poolt hääletas 66-st koosolevast linnavolinikust 53. Kuid seekordseiks vastuhääletajaiks polnud siiski III klassi opositsioon, vaid need päri­nesid nähtavasti kahes esimeses klassis valitud linnavolinikkude hul­gast. III klassi opositsiooni liidrid asusid pärast Riesemanni vali­mist otse võistlema ettepanekutega, et linnapeale määrataks kõrgem palk. Kuna enamusrühma keskelt soovitati siin aastapalgaks mää­rata 4000 rubla, pidi see Tšumikovi esitise järgi olema 6000 rubla, Jakobsoni ja kahe teise III klassi linnavoliniku soovitusel aga 5000 rubla, mis saigi enamuse.

Opositsiooni heatahtlik suhtumine Riesemannisse avaldus hiljemi­nigi, kui viimane 3-kuulise tegevuse järel hädise tervise tõttu linna­pea ameti maha pani. Siis oli just Tšumikov see, kes tegi ettepaneku, et linnavolikogu avaldaks Riesemannile tänu tema senise töö eest ja ühtlasi ka kahetsust tema ametist loobumise puhul erilise saatkonna kaudu, milles pidid olema esindatud kõik volikogu vähegi erivarjundiga rühmad.

Linnavolikogu enamus omalt poolt püüdis opositsiooni suhtes vähemalt esimestel kuudel pidada teatavat leplikku joont. Nii valiti näiteks Jakobson linnaameti asetäitvaks liikmeks, samuti ka komis­jonidesse. Mitmesse komisjoni valiti ka Tšumikov.

Kuid peagi hakkasid vahekorrad pinevnema. Ajaliselt langes see ühte Riesemanni lahkumisega linnapea kohalt, kes nähtavasti oma autoriteediga oli suutnud sobitada ja lepitada pooli. Uueks linna­peaks valitud parun A. Uexküll läks läbi õige arvuka vastasrind­lusega, saades 65 häälest 38 poolt.

Juba koosolekul 10. IV 1878 oli Tšumikov esitanud linnavoli­kogule pikema eriarvamuse, milles oli arvustanud raelt ja teistelt seisuslikelt asutisilt uuele linnaomavalitsusele linnavarade ja asjaaja­mise ülevõtmise komisjoni aruannet. Eriarvamus oli suunatud ise­äranis esitise vastu, eraldada nn. Jumalalaeka („Gotteskasten”) vara­dest kaks mõisa (Rae ja Kautjala), mis pidid siirduma mitte linnale, vaid evangeeliumi-luteriusu kirikule. Linnavolikogu võttis selle esitise vastu, mis hiljemini põhjustas pika protsessimise. Samal koos­olekul oli ka Jakobson arvustanud ülalmainitud komisjoni tegevust

Opositsionääride esinemine sel koosolekul põhjustas nähtavasti õige vaenlikke meeleavaldusi enamusrühma ridadest. Sellele rea­geeris Tšumikov järgmisel koosolekul (29. aprillil) õige sapise demonstratsiooniga. Motiveerides asjaoluga, et linnavolikogu ajutises kodukorras puudub paragrahv, mis lahendaks küsimuse, – kas on linnavolinikel õigus avaldada käratsemisega oma halvakspanu kõnelejale või teda samal teel korrale kutsuda, tegi Tšumikov koos­olekule kirjaliku ettepaneku, otsustada, kas kuulub see õigus üksnes linnavolikogu juhatajale või on selle osalised kõik selle liikmed kor­raga. Et selline meeleavaldus vaenlikke vahekordi aina süvendas, on mõistetav. Opositsiooni poolt oli selles suunas järgnevaks sammuks, et kolm tema liiget, nende hulgas ka Jakobson, astusid linnavarade ülevõtmise komisjonist välja.

Vaenlikuna püsiv vahekord põhjustas linnavolikogu esimese kvadrienniumi kestel opositsiooni esindajail veel rea mitmesuguseid konflikte. Teravamad neist olid ikka seotud A. Tšumikovi esinemi­sega.

Linnavolikogu koosolekul 18. I 1879 oli päevakorras kodukorra kavand, mis oli välja töötatud komisjoni poolt, mille liikmeks oli ka Tšumikov. Viimane deklareeris volikogu koosolekul, et ta ei saa vas­tutada kavandi trükitud eksemplaride teksti eest, sest et linnapea komisjoni juhatajana pole nõutanud lõplikule redaktsioonile tema allkirja. Kavandi ühes paragrahvis olevat ühenduses tema, Tšumikovi, sellekohase eriarvamusega olulisi eksimusi. Kõneldes edasi, protestija ikka enam ja enam ärritus, tarvitades linnapea käitumise puhul sõnu, nagu „unwahr, übereilt, unvorsichtig, Diffamation” jne., ja nõudis, et ta avaldaks kahetsust oma ebaõige sammu puhul. Koosolek arenes õige kuumaks. Mitme sõnavõtja poolt mõisteti Tšumikovi kõne tooni teravalt hukka ja lõpuks koguni võeti, 3 hääle vastu olles, vastu otsus, millega avaldati protestijale linnapea vastu tarvitatud „ennekuulmata ja ebaparlamentaarsete väljendite eest… „suurimat laitust” („höchste Missbilligung”). Järgmisel koosolekul pidas Tšumikov   tarvilikuks   protestida sellegi otsuse  vastu,  leides, et linnavolikogu ei saa olla kohtutribunaliks oma liikme suhtes, mis tõttu mainitud otsus olevat täiesti tühine. Oma pahandust tekitanud väljendite puhul avaldas kõneleja kahetsust, vabandades, et need juhtunud tema saksa keele mitteküllaldase oskuse tõttu.

Tšumikoviga seoses märgitakse linnavolikogu protokollis veel vahejuhtumit koosolekul 11. XII 1881. Nimelt oli Tšumikov vare­mini teinud ettepaneku asutada linna kulul lasteaia plats. See esitis oli antud puiesteede komisjoni, kuhu selle küsimuse arutamise puhuks oli koopteeritud keegi kohalik ülemkooliõpetaja. Linnaeelarve arutamisel avaldas Tšumikov linnavolikogus rahulolematust, et puies­teede komisjoni esimees teda kui esitise autorit ignoreerinud. Kui selle peale esimees deklareeris, et ta eelistanud tegelikku kooliõpeta­jat Tšumikovile, kes juba paarkümmend aastat tagasi õpetajaametist lahkunud, ägestus viimane, rõhutades oma pedagoogilisi teeneid, mis olevat tuntud koguni välismaal. Kui volikogu juhataja ei lasknud edasi kõnelda, hüüdis Tšumikov keelust hoolimata püsti seistes koosolekule, et puiesteede komisjoni juhataja käitumine lasteaia platsi küsimuse puhul olevat tingitud isiklikust vaenust tema vastu ja nimetas seda alatuks. Tšumikov lahkus saalist, volikogu juhataja aga kutsus teda korrale.

Need mõningad näited teravamaist vahejuhtumitest ühendu­ses opositsioonitegelaste, eriti Tšumikovi esinemisega on omajagu kujukad Tallinna linnavolikogus esimese kvadrienniumi kestel vas­tasrinna ja enamusrühma vahekordade suhtes. Kuid oleks siiski eks­likult ühekülgne iseloomustada neid vahekordi ja üldse opositsiooni tegevust üksi nende drastilisemate stseenide kaudu. Vastasrinna käi­tumine polnud kaugeltki opositsioonitamine „põhimõtte pärast”, vaid talle oli omane õige tugeval määral ka asjalikkus. Selles vaimus tehti opositsioonitegelaste poolt rida mitmesuguseid esitisi. Ühtlasi avaldusid nende esinemistes teatava järjekindlusega ka vastasrinda kandva valijaskonna huvide hinnangust tingitud erilised taotlused.

Nii peeti hoolikamalt silmas eeslinnade vajadusi. Nõuti suuremat tähelepanu nende tänavate sillutamisele, sinna ka vee- ja gaasijuhtmete laiendamist, millele vastavalt soovitati kesklinnas kuluka parkettkividega sillutamise piiramist. Koeramaksu kohta käiva sundmääruse kavandi arutamisel soovitas Tšumikov, et eeslinnades jäetaks igas majas üks koer maksuvabaks.

Väiksemate maksude kandjate huvides oli opositsioon linna põhimikumaksude kõrgendamise vastu, oli skeptiline linna kulukamate ettevõtete, eriti veevärgi laiendamise puhul ja rõhutas üldiselt vaja­dust taotella suuremat kokkuhoidu linna majapidamises, mis aval­dus reas konkreetseis seisukohavõttudes.

Opositsioonile ilmekas oli ka Tšumikovi esitis, korrastada hoo­litsemist linna majanduse ja hüvangu eest detsentralistlikel aluseil. Selleks soovitas ta jagada linn väikesteks territoriaalseteks ühi­kuteks, millel igaühel oleks oma eriline hooldaja, kelle ülesandeks pidi olema hoolitseda oma rajooni huvide ja vajaduste eest. Samas mõttes väärib mainimist Tšumikovi teine esitis, valida komisjon, mille ülesandeks pidi olema uurida elukalliduse, eriti leiva- ja lihahindade tõusu kohalikke põhjusi ja leida abinõusid, kuidas ses suhtes aidata just vaesemaid rahvakihte.

Opositsiooni vaatevinklilt oli teadlikult järjekindel ka Jakob­soni esitis 1881. a. kevadel, kustutada kinnisvarade hindamise instruktsioonist paragrahv, mille järgi immobiilid alla 50-rublase aastatuluga vabastati linnamaksudest. See vabastamine tähendas suure osa opositsiooni toetavate kinnisvaraomanikkude jätmist ilma hääleõiguseta linnavalimistel, mis järjekordselt sama aasta lõpul ees seisid.

Opositsiooni liidrite mõningais esinemisis avaldus ka rahvus­lik lähtekoht. Eriti oli Tšumikov omajagu aktiivne ja järjekindel oma venelise orientatsiooni arendamisel. Kui 1878. a. suvel oli linnavolikogus arutamisel ekspresside kontori asutamiseks loa and­mise küsimus, soovitas Tšumikov võtta selle põhikirja nõudmine, et ekspresside palkamisel eelistataks neid, kes oskavad suuremat arvu kohalikke keeli. Vene õigeusu kalmistu lähedal asetsevast linna­maast obrokikrundi väljarentimisel oli Tšumikov hoolega valvel selle kiriku huvide puhul. Linnaeelarve arutamisel hoolitses ta mõningate vene asutiste rahaliste toetuste eest. Kui linnaomavalit­suse kroonuasutistega läbikäimise keele suhtes linnavolikogu otsus­tas toetada võitlust saksa keele õiguste eest, ei pidanud Tšumikov koos oma vene rühmaga võimalikuks selle seisukohaga ühineda.

Kui üldiselt Tšumikov oli kõige aktiivsem ja värvikam opositsi­ooni esindaja, siis seevastu eestlastest vastasrinna liider Jakobson oli tugevate kompromissikalduvustega. Ses mõttes polnud ka juhus, et opositsionääridest just tema valiti linnaameti asetäitjaks liikmeks. Ja pärast oma eelkäija A. Elfenbeini surma oli ta 1881. a. ka tege­likult linnanõunikuks.

Sel kohal aga sattus ta mitme küllaltki piinliku katsumise alla, mida vastaspool püüdis kasutada tema autoriteedi õõnestamiseks. Kaks juhtumit olid ses suhtes eriti tähelepanuväärsed.

Novembris 1881 selgus uute linnavalimiste eel mõningaid juh­tumeid, kus valimistunnistuste hankimisel esitati volitusi, mille puhul aga asjaosalised hääleõiguslikud tagantjärele eitasid vastava voli­tuse andmist. Linnaamet teatas selliseist juhtumeist kubernerile ja algatas nende puhul politseilise juurdluse. Ühtlasi kahtlustati linna­ametis selliste. volituste andmisel Th. Jakobsoni kui tol ajal ase­täitjat linnanõunikku oma võimu kuritarvitamises. Kui Jakobson sel­lest süüdistusest, mis oli tõstetud tema ajutise eemalviibimise ajal, teada sai, esines ta sel puhul linnapeale terava protestiga ja esitas hiljemini viimase vastu kaebuse ka kohtule.

Märksa tülikamaks osutus Jakobsonile teine seik, mis põhjustas pika, järgmistesse aastatesse ulatuva järellainetuse linnavolikoguski. Linnaameti asetäitva liikmena 1881. a. oli Jakobson olnud korteri- ja tuletõrjekomisjoni esimeheks. Sel puhul heideti temale ette ja korrati hiljemini ametlikus aruandeski, et ta ei olevat täitnud oma ülesandeid hoolikalt ja kohusetruult. Eriti pahamaiguliseks kujunes tema vastu ametliku juurdluse kaudu kindlaks tehtud süüdistus, et ta oli samal ajal, kui täitis linnaameti liikme kohuseid, müünud enda juhitud korterikomisjonile puid. Ametliku revisjoni andmeil pol­nud ta sellega küll toonud linnale ainelist kahju, kuid oli aga ilm­sesti eksinud kehtiva linnaseaduse vastu.

Hoolimata oma mõningaist äpardumistest oli opositsioon Tal­linna linnaomavalitsuses selle esimese kvadrienniumi kestel kujune­nud tõsiselt arvestatavaks ja oma aktiivsuse ning järjekindlusega ilmekaks teguriks. Konservatiivsele saksa elemendile nii volikogus kui väljaspool seda oli ta kogu aja valusaks pinnuks silmas. Ses mõt­tes on huvitav ka see hinnang, mis sellest ringkonnast anti esimese linnavolikogu tegevuse tagasivaates opositsioonile. Vastasrind taotelnud sihte, mis polevat olnud käsiteldavate küsimustega mingis otseses seoses, kasutanud isegi kahtlasi võitlusvahendeid ja pole­vat tagasi kohkunud ka õige raskeist kahtlustusist, et „diskrediteerida vastaseid ja kujutada kõike seda, mis toimub omakasupüüd­matus üldise hüvangu huvis, nii nagu oleksid sellega tegelevad isi­kud silmas pidanud vaid endi kasu. Nagu must niit läbib see opo­sitsioon uue linnaomavalitsuse olemasolu neli esimest aastat, võt­tes ajuti küll kahvatumad värvid, ajuti seevastu jällegi tumeda, õnnetust toova, linnavolikogu väärikust otse hävitava koloriidi”.

See oli muidugi ühekülgne ja sihilik „raeparteile” omane seisu­koht opositsiooni tegevuse hindamisel. Seevastu oli saksa liberaal­sete ringkondadegi hinnang hoopis teistsugune. Nii kirjutatakse sealtpoolt „Revaler Beobachter’is” mainitud seisukohta arvustades, et III klassi linnavolinikest olevat suuremat opositsiooni teinud ainult A. Tšumikov ja Th. Jakobson. Ei olevat aga õige, kui süü­distada ainult neid ebaasjalikus ja väiklases opositsioonis – ka teiste klasside poolt valitud linnavolinikud olevat mõnikord käi­tunud selliselt, mis polevat ühendatav linnavolikogu väärikusega. Samas ajalehes arvatakse, et oleks olnud saksa ringkonnale hoopis parem, kui ta oleks esimestel linnavolikogu valimistel oma kandidaa­tide nimekirja võtnud ka eestlasi ja venelasi. Seda aga ei olevat toi­munud just seetõttu, et „raepartei” pidanud silmas eeskätt vaid väiklasi klikehuvisid.

Linnavolikogus ja seltskondlikus elus tuli opositsioonil teotseda igatahes õige raskes ja umbses õhkkonnas. Vastasrinna olukorda tundnud W. Rosenthal kirjutab, et vähemalt alul reageeritud ena­muse poolt opositsionääride esinemisele koosolekuil suure umbusal­duse ja meelepahaga. Väljaspool koosolekuid aga pilgatud ja naeru­vääristatud neid. Seda iseloomustust kinnitavad ka eespool esitatud üksikjuhtumid.

Järgmistel linnavalimistel, mis toimusid 1881. a. lõpul, oli opositsiooni enesetunne, eriti eesti ja vene rahvuslikes sektoreis, juba omajagu tõusnud. Nagu varemini, jäi nüüdki tema kandebaasiks detsentralistlik tendents suunaga aguli poole. See tendents avaldus juba kandidaatide nimekirja koostamisel III klassis, mis jäi endiselt peamiseks võitlusareeniks, ja nimelt püüdes võtta nimekirja isikuid võimalikult kõigist linnaosadest. Rahvusliku kuuluvuse järgi võeti III klassis opositsiooni nimekirja seekord ainult 6 sakslast, kuna 18 kohta jagunesid venelaste ja suuremas enamikus eestlaste vahel.

Valimistel leidsid opositsiooni nimekirjast 4 kandidaati toetust ka saksa konservatiivsete poolt, saades lähikaudu kõigi valijate hääled. Nende hulgas oli ka opositsiooni juht A. Tšumikov, saa­des kõige rohkem hääli (1316). Th. Jakobson sai peaaegu ainult opositsiooni pooldajate hääled (937). Teistest tuntumaist eesti tege­lastest valiti linnavolikogusse arst H. Rosenthal (921 h.), preester K. Tiisik (895 h.) ja kaubalaevaseltsi „Linda” senine juht G. Esion (866 h., oli valituist viimasel kohal). Üldiselt saavutas vastasrind III klassis täieliku võidu. Ta pooldajate arvuline ülekaal oli sellekska täiesti kindel: umbkaudu 1300 valijast oli tema kandidaatide poolt läbistikku 900 ümber.

Seekordseil valimisil katsetati, nähtavasti eeskätt saksa vaba-meelsemaist ringkonnist, ka II klassis opositsiooni organiseerimisega. Kuid valimistel varises see siiski täiesti kokku. Esitati ainult osa puhtopositsioonilisi kandidaate, kes aga jäid suurde vähemusse. Kuna enamuse kandidaadid valiti 293-230 häälega, said vähemusse jäänud, arvult 8, ainult 63-50 häält. Viinud läbi oma kandidaadid ka I klassis, säilitasid saksa konservatiivsed, nn. raepartei koos lite­raatidega Tallinna linnaomavalitsuses oma senise juhtiva seisukoha.

Opositsioonil, mille kandjaks jäi endiselt eesti-vene blokk, tuli uues linnavolikogus teotseda üldiselt samades tingimustes ja samas suu­nas, nagu eelmiseski. Kuid mõnevõrra oli tema olukord siiski muu­tunud. Ta oli nüüd arvuliselt suurem, tema juhid omasid suuremaid kogemusi ja tema vahekorrad enamusparteiga olid võtnud selgemad ja teravamad äärjooned. Need olid eeldused, mis soodustasid opo­sitsiooni kristalliseerumist, tema organisatsioonilist ja ideoloogilist kujunemist, mis just selle linnavolikogu kestel tegi ilmseid edusamme.

Organisatsiooniliselt funktsioneeris opositsioon nüüd märksa paremini kui eelmise kvadrienniumi kestel. Temasse kuulunud H. Rosenthal kiidab oma mälestustes õigusega oma rühma head distsipliini ja temas toimunud plaanikindlat ettevalmistustööd. Kuna kõik rühma liikmed ei vallanud küllaldaselt saksa keelt, milles toi­mus linnavolikogus asjaajamine, siis arutatud järjekindlalt iga koos­oleku eel kellegi rühmaliikme erakorteris nõupidamisel päevakord üksikasjaliselt läbi, mispuhul tehtud otsused olnud siduvad kõigile rühma liikmeile.

Vahekord enamusrühmaga kujuneb opositsioonil algusest peale teravamaks kui eelmise linnavolikogu ajal. See avaldub kujukalt juba linnaameti ja komisjonide liikmete valimistel. Kui linnapeaks valitakse tagasi seni sel kohal olnud parun A. Uexküll, ei leia tema kandida­tuur opositsiooni poolt toetust. Juba eelmise linnavolikogu ajal pinevnenud vahekord A. Uexkülliga jätkub ja põhjustab opositsi­oonil hiljeminigi temaga konflikte.

Üks selliseid toimus 1882. a. suvel. Linnapea oli määranud linna­volikogu koosoleku 23. juuni, s. o. jaanilaupäeva õhtupoolikule. Jakob­son ja rida teisi linnavolinikke olid palunud muuta koosoleku aeg, et see ei saaks takistuseks „jaaniõhtu igivanale rahvuslikule pühitse­misele”. Linnapea aga jättis selle soovi arvestamata, millega põhjus­tas Jakobsonilt terava protesti järgmisel koosolekul. Selles protestisvihjas Jakobson ka reale „piinlikele stseenidele”, mille põhjustanud linnapea hoolimatu käitumine rea linnavolinikkude, nähtavasti opo­sitsionääride suhtes eelmise kvadrienniumi lõpul.

Vahekord linnapeaga ei paranenud, vähemalt opositsiooni liid­ritel, ka hiljemini. Ja kui parun A. Uexküll 1883. a. suvel hädise tervise tõttu lahkus linnapea kohalt ning sel puhul linnavolikogu otsustas talle avaldada tänu tehtud töö eest, ei ühinenud Jakobson ja Tšumikov selle otsusega.

Iseloomulik enamusrühma ja opositsiooni vahekorra suhtes on ka asjaolu, et uue volikogu poolt ei valita ühtki vastasrinna liid­ritest komisjonidesse. See jääb nähtavasti teravalt torkiva okkana eriti Tšumikovil südamesse. Ja kui 1883. a. lõpul tahetakse teda valida linnapanga likvideerimise küsimuse arutamiseks kujunda­tud komisjoni, keeldub ta sellest demonstratiivselt, vihjates sellele, et ta varemini komisjonidest välja jäetud.

Opositsiooni kandvamaiks meesteks jäävad endiselt A. Tšu­mikov ja Th. Jakobson. Uute aktiivsemate liikmetena on rühmal juurde tulnud dr. H. Rosenthal ja ülemkooliõpetaja A. Iljin. Vahete­vahel võtab sõna ka rühmaliige preester K. Tiisik. Suhteliselt sageli esineb linnavolikogus Rosenthal, piirdudes aga enam spet­sina linna tervishoiu küsimustes sõnavõttudega. Tšumikov ja Jakob­son aga esinevad kõigil aladel suure aktiivsusega, ületades ses suhtes kõik teised linnavolinikud. Tšumikov tähendab sel puhul 1884. a. lõpul teatava uhkusega, et uue linnaseaduse ajal olevat tema koos Jakobsoniga teinud rohkem ettepanekuid kui kõik teised linnavolinikud kokku. Hiljemini esitab ta arvustikugi, mille järgi tema ja Jakobson on linnavolikogus 1884. a. teinud 17 kirjalikku esitist, kuna aga kõigilt teistelt linnavolinikelt kokku oli neid sama aja kestel ainult 16.

Sisuliselt jäi opositsiooni suund teisel kvadrienniumil sama­suguseks, nagu eelmiselgi. Arvestades oma valijaskonda, kes rõhuvas enamikus asus eeslinnades ja kuulus väikemajaomanikkude hulka, ei saanud opositsioonimehed unustada just selle rahvastiku osa otseseid ja kaudseid huvisid. See arvestus juhtis ka nende seisukohavõttusid linna üldise majapidamise küsimusis. Siin kujunes nende markantsemaks programmipunktiks kokkuhoiunõue. Sellega ründasid nad eriti linnaomavalitsuse haldusaparaadi kulukust ja sel kvadrienniumil teoksil olevat veevärgi laiendamist ning reaal­kooli hoone ehitamist. Eriti aktiivne oli sel puhul Jakobson, kuna seevastu Tšumikov kuluka reaalkooli hoone ehitamist pooldas.

Iseäranis   iseloomulik   Jakobsoni  kokkuhoiunõude rõhutamisekohta oli tema sõnavõtt 1885. a. eelarve otsustamisel. Selles arvustas ta õige teravalt linna valitsemiskulude suurenemist ja võlgadele rajatud uute ürituste teostamist, nende hulgas eriti puu­dulikult funktsioneeriva veevärgi laiendamist ja reaalkoolile suure „ebaproduktiivse hoone” ehitamist. Pidades linnaomavalitsuse majan­duslikke väljavaateid õige lootusetuiks, nõudis ta ikka ja jälle kokkuhoidu, mille saavutamiseks tegi koos teiste rühmakaaslastega rea konkreetseid esitisi.

Korduvalt esinesid ka teised opositsiooni liikmed kokkuhoiu nõudmisega. Eriti ei meeldinud neile saksa teatri direktorile toe­tuse maksmine, mille vähendamiseks mitmel korral tegi esitisi eest­lasest linnavolinik K. Tiisik.

Opositsiooni rahvuspoliitilised noodid kajastusid tema liikmete sõnavõttudes, milledes pooldati ja nõuti eesti ja vene õppekeelega algkoole. Samas mõttes tuleb märkida Jakobsoni esitist: linna­amet avaldagu kõik oma kuulutused kohalikes saksa ajalehtedes vene ja saksa keeles ning eesti ajalehtedes eesti keeles.

Opositsiooni valijaskonna kindlustamisele III klassis oli suuna­tud Jakobsoni järjekindel püüd, et maksustataks ka need majaomani­kud, kelle majad ei anna aastas tulu üle 50 rubla. Seni oli selliseid maju üle 300 maksu alt vabad olnud, mistõttu nad ei omanud linna­valimistel ka hääleõigust. See oli ilmseks kahjuks opositsioonile. Vastavas senati ukaasis oli aga siiski kinnitatud, et valimisõigus on ka neil majaomanikel, kes linna kasuks makse ei tasu. Sel põhjusel oli linnavolikogu lõpuks 1885. a. Th. Jakobsoni pealekäimi­sel sunnitud tagasi andma valimisõiguse eelmainitud majaomanikele. Muidugi otsustati nüüd neilt jällegi majamakse nõudma hakata.

Tallinna uue linnaomavalitsuse teisel kvadrienniumil tõusis 1885. a. poliitiliseks suurküsimuseks konflikt linnapea Th. W. Greiffenhageni ja äsja Eestimaa kuberneriks määratud vürst S. Sahhovskoi vahel, mispuhul ka eesti-vene opositsioon oma osa etendas. Asunud oma uuele ametikohale, hakkas Sahhovskoi peagi suure järjekindlusega nõudma kohalikelt linnaomavalitsustelt, nagu kõi­gilt  teisteltki   ametiasutistelt,  et  nad  kirjavahetuses kubernerigaja teiste kroonuasutistega tarvitaksid vene keelt. Greiffenhagen tõr­kus seda nõudmist täitmast, tarvitades oma kirjades kubernerile senise tava kohaselt saksa keelt. Küsimuse teravnedes organiseeris Greiffenhagen vastupanu ka linnavolinikkude keskel.

Eesti ja vene opositsioon asus arenevas keeletülis kuberneri poolele. Kui linnavolikogu erakorralisel koosolekul 18. VI 1885 pidi arutusele tulema kuberneri vastav ringkiri, mille peale kavat­seti kaevata senatisse, käisid enne seda Th. Jakobson ja A. Tšumi­kov kuberneri juures, kellele tegid teatavaks oma teotsemisplaani eeloleval linnavolikogu koosolekul. Tunnustades kuberneri korral­duse seaduspäraseks, kavatsesid nad nõuda, et linnavolikogu selle arutamise oma päevakorrast välja jätaks, ja kui see mitte ei toimu, pidid nad esinema enamuse otsuse vastu protestiga.

Kubermangu linnaasjade komitee otsusega kõrvaldati kuberneri ringkirja arutamine Tallinna linnavolikogu 18. juuni koosoleku päeva­korrast. Sel koosolekul aga, millele oli kogunenud saal tulvil täis pealt­kuulajaid ja mis kujunes äärmiselt ärevaks, esinesid 42 linnavolinikku nõudmisega kokku kutsuda linnavolikogu erakorraline koosolek kubermangu linnaasjade komitee ülalmainitud otsuse arutamiseks. Eesti ja vene opositsioonirühma liikmed hoidusid sellest nõudmisest täiesti eemale.

Et linnapea Greiffenhagen jätkas endiselt kubernerile saksa­keelsete kirjade saatmist, kuberner aga omalt poolt kõik sellised kirjad arvestamata tagasi saatis, siis tegelikult katkes ametlik suht­lemine Tallinna linnaomavalitsuse ja kuberneri vahel. Šahhovskoi algatas nüüd Greiffenhageni ametist tagandamise küsimuse. Ja sel­lega ühenduses tegi ta esitise määrata Tallinna linnapeaks oposit­siooni mõjukama juhi Th. Jakobsoni.

Linnapea tagandamine administratiivses korras oli tolleaegseis Venegi oludes täiesti erakordne nähtus. See otsustati lõpuks Greif­fenhageni kahjuks alles keisri otsusega. Uut linnapead Tallinnale siiski ei määratud. Selleks jäi senine abilinnapea parun V. Maydell, kes hiljemini valiti linnavolikogu poolt ka linnapeaks. Thomas Jakob­soni linnapeaks määramine langes seega päevakorrast.

Greiffenhageni ametist tagandamine põhjustas linnavolikogu koosolekul 21. IX 1885 enamusrühma meeleavalduse, mille puhul ka opositsioon demonstreeris omapoolset suunda. Endisele linna­peale korraldati linnavolikogu enamuse poolt suur meeleavaldus ja linnavolinik parun Wrangel tegi ettepaneku avaldada temale tänu kasuliku ja kohusetruu teenistuse eest. Selle vastu protestiseestlaste rühmast Η. Rosenthal, kvalifitseerides Wrangeli ettepane­kut kui sündmatut ja taktitut algatust. Rosenthali sõnavõtule reageeris eesti ja vene rühm omapoolse poolehoiuavaldusega.

Seega olid kaks-kolm kuud enne järgnevaid linnavalimisi rae­kojas ja selle ümber aset leidnud tähtsad sündmused, mille kohta võidi arvata, et nad ka hääleõiguslikus kodanikkonnas määratult suurendavad huvi nii eelolevate valimiste kui ka linnaasjade vastu üldse. Samasuunalist mõju oli loota ka 1882. a. Tallinnas ilmuma hakanud eestikeelseilt ajalehtedelt „Virulane” ja „Valgus”, mis mõle­mad olid kogu aja opositsiooni linnavolikogus, paar erandjuhtu välja arvatud, muide kõigiti toetanud ja linnaomavalitsuse küsimuste vastu mitmeti elevust tekitanud.

Kuid sellest kõigest hoolimata ei kujunenud linnavalimised 1885. a. lõpul niigi elavaks, nagu eelmised. Suhteline osavõtt vali­mistest langes kõigis klassides, nende hulgas ka opositsiooni kand­vas III klassis. Kui varemini siin oli valimas käinud 75,0% (1877. a.): ja 70,4 (1881. a.) hääleõiguslikest, siis langes nüüd osavõtt vali­mistest 52,5%-le. Nagu näitavad valimiste arvulised tulemused, oli selle osavõtu protsendi langus tingitud loidumisest sakslaste nime­kirja toetavas valijaskonnas. Seevastu eesti-vene bloki kandidaadid said hääli veel mõnevõrra rohkemgi kui eelmistel valimistel.

Uudseks nähtuseks seekordseil valimistel III klassis oli, et eesti-vene opositsioon nüüd oma kandidaatide hulgast oli lõplikult välja jätnud sakslased. Juba varsti pärast 1881. a. valimisi hakati eesti ringkonnis kahetsema, et sakslastele oli III klassis tehtud järeleand­misi ka nende kandidaatide nimekirja võtmisega. Selles suunas mõtlema pani eriti järgnevail Riia linnavalimistel teostunud puhta­kujuline opositsioon läti-vene valimisbloki näol. Nüüd teostuski siis samalaadiline eesti-vene blokk ka Tallinnas.

Valimistel 1885. a. lõpul said eesti-vene nimekirja kandidaadid III klassis 1005-945 häält, kuna sakslaste kandidaadid jäid ligi­kaudu 3- kuni 4-kordsesse vähemusse, saades 284-267 häält. Rõhuva enamiku selles klassis valitud linnavolinikest moodustasid eestlased. Venelasi oli nende kõrval vahest pooltosina ümber (otsustades peamiselt nimede järgi).

Katse organiseerida opositsiooni ka II klassi valimistel nurjus seekord samuti, nagu vareminigi. Samal ajal, kui enamusrühma kandidaadid said hääli 315-256, langes aga vähemusse jäänud kandi­daatidele (keda oli 13 sakslast ja 6 venelast) ainult 56-10 häält.

Opositsiooni kandvamaiks meesteks jäävad selleski linnavoli­kogus A. Tšumikov ja Th. Jakobson, nende kõrval tagasihoidlikumalt ka dr. W. Rosenthal. Vahekorrad kahe esimesega jäävad enamus­rühmal endiselt pinevaiks. 1886. a. ei valita neist kumbagi alalistesse komisjonidesse, kuna teisi opositsionääre sinna siiski pääses, nende hulgas ka W. Rosenthal, kes valiti tervishoiu- ja hiljemini ka ehitus- ja teedekomisjoni. 1887. a. aga valiti ka Tšumikov seekidekomisjoni ja Jakobson vee- ja gaasivärgi- ning revisjonikomisjoni.

Põhimõtteliselt ei esine opositsiooni seisukohtades linnavolikogu kolmandal kvadrienniumil oluliselt midagi uut. Nagu varemini, nii rünnatakse linnaametit nüüdki suurema kokkuhoiu nõudmisega, pea­miselt linna eelarve arutamisel, kusjuures piirdutakse aga enam pisiasjade kallal nokitsemisega. Kokkuhoiu vajadusest lähtudes nõuab Jakobson 1889. ja 1890. a. eelarve arutamisel suure ägedusega koguni linnaarhivaari koha kustutamist, pidades seda ametit liigseks luksuseks. Kuid mõlemal korral leiab see esitis vastuseismist koguni opositsioonikaaslase Tšumikovi poolt, kes ka muide on enam kultuurihuvisid arvestav kui tema eestlasest liitlane.

Juba eelmise linnavolikogu lõppjärgul sisse murdma hakanud venestamine ja nüüd valitsusvõimude poolt tihenevad mõjuavalduskatsed leiavad opositsiooni poolt järjekindlat toetust. Nii pooldab opositsioon agaralt kuberneri algatust likvideerida linnaöövahtide instituut ja sellest tekkivad rahalised ülejäägid anda politseimeeskonna suurendamiseks. Samuti toetavad just opositsiooni kõnemehed politseimeistri esitist, lõpetada senine linnatänavate jagamine ava­likeks ja erauulideks, mis raskendas viimaste korrashoidu ja järele­valvet selle kohta. See oli opositsioonil üks väheseid seisukohti, mis sai linnavolikogus linnaameti vastuseismisest hoolimata enamuse (tõsi küll, õige napilt – poolt 28, vastu 26 häält). Tabas ju vastasrinna seekordne seisukoht kõige otsesemalt õige suure osa maja­omanikkude, nende hulgas ka linnavolinikkude isiklikke huvisid. Üksi opositsiooni poolt leidis pooldamist ka Tartu õppekonna kuraatori esitis, et linnavolikogu oma senise toetuse kohalikule kreiskoolile, mis 1887. a. pidi muudetama puhtvene kooliks, annaks selle reformitud õppeasutise juures avada kavatsetud käsitööklas­sidele. Opositsiooni pooldav tähelepanelikkus valitsusvõimude suh­tes avaldub ka mitmesuguste muude küsimuste puhul.

Veel enne, kui venestamisreform täies ulatuses tabab ka linna­volikogu, esinetakse vene rühmast sooviga, et ka vene keeles peetud kõned võetaks protokolli, mis otsustatakse ka tingimisi rahuldada. Sel puhul kurdab sakslasest linnavolinik Heubel eriti nende eestlastest linnavolinikkude olukorra üle, kes ei oska ei saksa ega vene keelt, milles volikogus läbirääkimisi peetakse. Kuid mingit algatust linnavolikogus ka eesti keelele koha andmiseks kuskilt poolt siiski ei järgne.

Eesti rühma toetus venestamisreformidele avaldub kujukalt ka tema esindajate seisukohavõtus Heubeli esitise puhul, muuta reaalkool eraõppeasutiseks, et säilitada temas saksa õppekeelt. Sel puhul leiavad Rosenthal ja Jakobson, et koolides saksa keele asenda­mine vene õppekeelega ei tähendavat õppivale noorsoole mingit kaotust, vaid et seda muutust tulevat koguni pooldada.

Kuberner Šahhovskoi omalt poolt hindas ka selle linnavolikogu opositsiooni arvestatavaks teguriks ja oli sellega paari esimese aasta kestel üldiselt rahul. Kuid 1888. a. hakkas ta selles pettuma, nähes vastasrinda laostuvat. Selle põhjuseks pidas ta opositsiooni mõjukama juhi Th. Jakobsoni üleminekut sakslaste poolele. Sakslased olevat oma majandusliku ülevõimuga teinud Jakobsonile tema ärioperatsioones suuri kahjusid ja sundinud seega teda nendega kokku leppima. Seda kahtlustust Jakobsoni suhtes tuleb võtta siiski vajaliku ettevaatusega. Tema sõnavõtud vastasrindluse vaimus olid 1888. a. ja järgmise aasta esimesel poolel küll hõredamad ja kahvatumad. Kuid hiljemini näitas Jakobson jällegi nii mõnelgi korral saksa enamusele opositsioonilist värvi.

Tallinna linnavolikogu opositsiooni laostumise ettekäände all ja siin uutel alustel vastasrinna ülesehitamise sihiga esines kuberner Šahhovskoi mõningate oluliste ettepanekutega Balti linnade oma­valitsuse suhtes tehtud erandite kaotamiseks. Pidades Tallinnas saksluse mõju olulisemaks kandjaks, samuti opositsiooni langemise põhjustajaks nn. literaate, suunas kuberner oma teravamad relvad just nende vastu. Et neid välja lülitada linnaomavalitsusest, tegi ta siseministrile ettepaneku, et neile Baltimail seni erandina lubatud hääleõigus linnavalimistel tühistataks ja et ühtlasi linnavoli­kogus määrataks asjaajamiskeeleks vene keel, mida literaadid Tallinnas ei vallanud kuigi ulatuslikult. Nende uuenduste najal lootis Šahhovskoi Tallinna linnaomavalitsuses opositsiooni üles ehi­tada peamiselt vene elemendist. Šahhovskoi esitise kohaselt teostatigi vastavad reformid. Ja nii toimusid linnavalimised 1889. a. lõpul ja järgmise alguses ilma literaatide osavõtuta.

Need valimised olid viimased 1877. a. kehtima pandud linnaseaduse järgi. Opositsioon eesti-vene bloki näol esines seegi kord ainult III klassi valimistel, kus aga osavõtt kujunes enneolematult loiuks: 2345-st hääleõiguslikust käis valimas ainult 656, seega kõi­gest 28,0%. Puhtopositsiooni kandidaadid said hääli 349-321, kuna vastaspoolele anti hääli 321-303. Nelja kandidaadi suhtes tuli teostada veel järelvalimised. Kolm kandidaati said põhivalimistel lähikaudu kõik hääled. Nende hulgas oli ka Th. Jakobson, kellele anti 650 häält. A. Tšumikov aga sai ainult 337 häält, nähtavasti üksnes eesti-vene bloki pooldajailt. Loidumine III klassi valijaskon­nas langes ilmselt eesti-vene bloki arvele, kelle kandidaadid said hääli umbes kolm korda vähem kui eelnenud viimastel valimistel. Suur laostumine ja pettumus, mille tõi enesega kaasa meie ühis­konnas venestamisaeg, avaldus siinseski elusektoris. Kuberner Šah­hovskoi kavatsus opositsiooni üles ehitada üksnes vene elemendist siiski ei teostunud. Kolmandas klassis linnavolikogusse valituist oli venelasi umbes 1/3.

Selles linnavolikogus on opositsioon kaotanud suure osa oma endisest aktiivsusest ja värskusest, mis talle oli omane eriti kahe esimese kvadrienniumi kestel. Teravama opositsioonilise meelsuse kandjaks jääb endiselt A. Tšumikov. Tema kõrval esineb sageda­mini rühmakaaslane eraadvokaat Doljanski. Th. Jakobson on 1890. a. pikemat aega haige ega saa linnavolikogu tegevusest osa võtta. Linnavolikogu enamuse ja linnaameti kommunaalpoliitikat ründab opositsioon endiselt peamiselt suurema kokkuhoiu nõudmise esi­tamisega, on aga muide suhteliselt taltsas.

Venestamismeelsete uuenduste puhul ilmneb opositsiooni pool­dav suhtumine kujukalt Th. Jakobsoni seisukohavõtus linnavolinik parun Roseni ühe esitise puhul, mida ka linnaamet toetab. Nimelt ei nõustunud Tallinna politseimeister, et tänavasiltidel oleksid nimed senise kombe kohaselt vene, saksa ja eesti keeles, nõudes, et need oleksid üksnes vene keeles. Linnaamet pöördus selle otsuse puhul kaebusega kuberneri poole, kes aga jättis selle tagajärjeta. Nüüd soovitati siis linnavolikogus pöörduda vastavas korras kõrgemate võimude poole, et see Eestimaa kuberneri otsus ära muudetaks. Selle esitise vastu võttiski sõna Jakobson, pidades kogu seda küsi­must niivõrra „tähtsusetuks”, et sel puhul ei maksaks kaebusega ärritada valitsusvõime ja nii põhjustada neid käimasoleva venestamisreformi veel järsemale teostamisele. Rõhutades, et sel kaebu­sel poleks mingit tegelikku kasu, tähendas Jakobson edasi^. „See küsimus puudutab ainult publiku tähtsusetu osa mugavust ja rii­vab riiklikku ideed ning nimelt vene keele tingimusteta esikohta… Uulitsate ümbernimetused ainuüksi vene keelde on üks neist hari­duslikest vahenditest, mis linna huvisid riivamata viib meie noor­põlve aja jooksul riigi keele põhilisele tundmisele.”

Viimativalitud linnavolikogu tegevus kestis ettenähtud nelja aasta asemel ainult kolm. 1892. a. juunis kinnitati keisri poolt uus linnaseadus, mille põhjal juba sama aasta detsembris Tallinnas teos­tati uued valimised. See uus, mitmeti reaktsioonilisem seadus, mis suurendas valitsusvõimu bürokraatlikku järelevalve ja vahelesega­mise õigust linnaomavalitsuse tegevuse suhtes, tõi ühtlasi ka linna­volikogu kui omavalitsuse kõrgema organi uue valimiskorra. Senine kuriaalne valimisviis kaotati; kehtima jäi tsensuslik hääle­õigus, mis oli. ühetaoline kõigil 25 aastat vanaks saanud Vene riikkondsusse kuuluvail kodanikel, kes Tallinnas omasid kinnisvara, mis oli kinnitatud vähemalt 1000 rubla peale, ja I ning II gildi kuuluvate kauplemis- ja tööstusettevõtete omanikel. Seltsidel ja ühinguil oli samul eeldusil valimisõigus, mida nad võisid teostada oma esindaja kaudu. Valimisõiguse omajad, kes alla 25 aasta vanad, samuti ka naised, võisid oma õigusi teostada volinikkude kaudu. Valimised linnavolikogusse, mille liikmete arv Tallinnas oli 60, toimusid politseijaoskondade järgi, mida siin oli kokku kuus. Hääleõiguslikkude arv langes umbes poole võrra: kuna see vana seaduse järgi Tallinnas viimati oli olnud 2784, alanes see nüüd 1352-le. Kahanemine toimus muidugi peamiselt senise III klassi valijate arvel, kus väiksemate kinnisvarade omanikud hääleõigu­sest ilma jäid. Opositsioonile ei avardanud uus linnaseadus esialgu kuidagi väljavaateid, vaid koguni halvendaski tema olukorda. See­pärast oli opositsiooni seisukohalt täiesti aluseta kiita uut linnaseadust, nagu seda tegi Th. Jakobson uute valimiste eel. Samuti oli asjatu tema lootus, et uus valimisviis aitab elustada seni järjekindlalt langenud huvi valimiste vastu. Eelmistel valimistel oli käinud hääletamas 2784 hääleõiguslikust 965 (35,4%), nüüd 1892. a. lõpul ilmus valima 1352 hääleõiguslikust 613 (45,4%). Suhtarv küll tõusis, mis toimus väiksemate kinnisvarade omanikkude hääleõigu­sest Ilmajätmise tagajärjel, kuid absoluutarv ei näidanud valimiste vastu huvi elavnemise tendentsi ka valijaskonna jõukamas osas.

Opositsiooni kujundamise kohta 1892. a. valimiste eel puuduvad otsesed andmed. Ajakirjandus jääb ses küsimuses üldiselt „vaikivasse olekusse”, nähtavasti hoitud vaos tsensori valvega. Ainult kuud kolm enne valimisi kirjutab „ Valgus”, tutvustades uut linnaseadust, opositsioonile teed valmistavalt: „Rahvas tunneb oma tõsi­seid sõpru; valigu ta siis nende seasi;, kes endid linnavolinikkudeks soovitavad või selleks ette pandud saavad, ainult neid mehi, kes pilliroo viisil sinna ja tänna ei kõigu, vaid kindlad ja usalduse väärilised on.” Ja edasi kirjutatakse samas ajalehes tunnustavalt senise opositsiooni juhist, nähtavasti A. Tšumikovist, ja avaldatakse lootust, et vastasrind ka eelolevail valimistel oskab endale leida „tubli juhimehe”. Konformselt senise opositsiooni põhinõudega soovi­tatakse, et tulevane linnavolikogu hoolitseks linna hüvangu eest kokkuhoiu vaimus. Sellise hoolitsemise kohta arvatakse, et see, „kui ta heaste ja targu rahahoidmisel sünnib, ka meie Suure Vene isamaa auu kasvatab ja seega meie kõigel pool armastatud Keisri Härra meelepärast on”.

Opositsioonilisi kandidaate esitati neil valimistel kõigis jaos­kondades, välja arvatud VI linnaosa, mis haaras südalinna, kus sakslastel arvati olevat kindel enamus. Valimistulemused aga kujune­sid vastasrinnale üldiselt vähelohutavaiks. Rõhuv enamik tema kandi­daate jäi vähemusse; linnavolikogusse pääsesid ainult need, keda toetas ka saksameelne enamus. Sissepääsnute hulgas olid ka Th. Jakob­son ja A. Tšumikov. Väljaspool valimisi tuli linnavolikogusse kreeka-katoliku kiriku esindajana opositsiooniliselt meelestatud prees­ter K. Tiisik.

Kui juba eelmises linnavolikogus opositsiooni esinemine oil kuju­nenud üldiselt õige nigelaks, siis arenes see 1892. a. valitus veelgi mannetumaks ja ilmetumaks. 1894. a. alguses lahkub linnavoli­kogust A. Tšumikov, nähtavasti pettunud ja vanadusest väsinud. Th. Jakobson aga lähenes ilmsesti enamusrühmale. Omaette vene- ja venestamismeelse opositsionäärina esineb volikogus määratud liige K. Tiisik. Olles kogu aja järjekindlalt valvel kreeka-katoliku kiriku huvide eest, jääb ta ühtlasi linnavolikogus peaaegu ainsaks valitsus­võimude vahelesegavate sammude ja esitiste toetajaks.

Järgmised linnavalimised – 1896. a. avaldavad opositsiooni­lise meelsuse ja aktiivsuse veelgi sügavamat laostumist. Valimised mööduvad veelgi loiumalt kui neli aastat varemini. 1538-st hääle­õiguslikust ilmub valimistele 511, seega 33,2%. Eesti ja vene vastas-kandidaate esitati ainult IV ja V linnajaos, kus nad ka osaliselt läbi viidi.

Endine opositsionäär Th. Jakobson pääses seegi kord linnavoli­kogusse, kuhu ta valiti I linnaosas, saades poolt 53 häält, vastu 8. Ilmsesti toetasid teda nüüd ka sakslased, Jakobsoni vastasrindlus oli ka juba täiesti lahtunud. Teda peeti nüüd sobivaks kandidaadiks linnaameti liikmegi kohale, kuhu ta valiti 1897. a. alguses ja kus ta püsis enda surmani sama aasta lõpul. Opositsioonilisest esi­nemisest ei Jakobsoni ega teiste poolt selles linnavolikogus pole ei protokollis ega mujal vähimatki jälge. Ühiskondliku mõtte loidu-mine linnaomavalitsuse küsimusis langeb selle volikogu, kestel oma sügavpunkti.

Linnavalimised 1900. a. toimuvad juba tõusva pinevuse õhkkon­nas. Huvi suurenemist dokumenteerib ka elavam osavõtt valimis­test. 1697-st hääleõiguslikust ilmus valima 753, seega 44,4^% (1896. a. oli see olnud 33,2%). Eesti ja vene kandidaate esitati seekord kõi­gis valimisjaoskondades, peale VI linnaosa. Otsustav häälteenamus oli eesti ja vene valijail I jaoskonnas, kus valiti 3 eestlast, 1 vene­lane ja 3 sakslast. Neljast järgmisest jaoskonnast pääsesid voli­kogusse eesti ja vene kandidaatidest ainult sobivamad saksa rühma seisukohalt. Kokku said volikogus kohti sakslased 47, eestlased 9, venelased 4.

Opositsioon oli seega 13-liikmeline. Silmapaistvaimaks ja aktiivseimaiks meesteks siin olid I jaoskonnast valitud Johann Umblia ja Peeter Sorgus. Nad olid kogu järgneva kvadrienniumi kestel vastas­rinnast kõige agaramad sõnavõtjad. Kuid üldiselt jäid nad oma ava­likes esinemisis „heatahtliku asjalikkuse” piiresse, suutmata arendada ulatuslikumat ja värvikamat kommunaalpoliitilist perspektiivi. Kuigi opositsioon 1900. a. valitud linnavolikogus jäi üldiselt ilmetuks ja kaunis passiivseks, etendas ta siiski omajagu osa eesti-vene bloki võidu ettevalmistamisel järgmistel linnavalimistel. Eriti tähtis oli J. Umblia enam „telgitagune” tegevus: vaestelastekohtu liikmena võis ta J. Poska nõuandel hoolitseda, et rida eesti haritlasi, kes ise ei omanud kinnisvara, said hooldajateks ja sel teel ka hääleõigus­likeks eelolevail linnavalimistel; samuti sai ta kinnisvarade hinda­miskomisjoni tegelasena tihedamasse kontakti eesti majaomanikkudega ja kaupmeestega, kellest hiljemini moodustus kaader valimisvõitluseks.

Tähtsaimaks teguriks aga opositsiooni kujundamisel sai noor eesti haritlastepõlv, kes uue sajandi alguses saabus Tallinna, tul­les peamiselt Tartu ülikoolist, ja oma uues asupaigas seadis endale peale teiste ühiskondlik-poliitiliste ülesannete sihiks ka võitluse koha­liku linnaomavalitsuse pärast. See võitlus oli oluline ja lahutamatu osa „Teataja” ringkonna üldisest poliitilisest tegevusest K. Pätsiga eesotsas. Uue generatsiooni kandel pool aastakümmet varemini Tar­tus alanud renessanss eesti ühiskondlikus mõttes jätkus nüüd ka Tallinnas, tuues siia mitmeti eripärastes vormides avalduva ärkamisliikumise, mille tähtsamaks organiks sai uus päevaleht „Teataja”. Eestluse uueks seltskondlikuks keskuseks sai 1901. a. asutatud spordi­selts „Kalev”, mis järgnevate linnavalimiste organiseerimisel ka omalt poolt etendas olulist osa.

„Teataja” otsene ja kaudne propaganda „mittesakste” võitluse õhutamiseks linnaomavalitsuste pärast algas õige varakult. Juba eesti-läti bloki võidu puhul Valga linnavalimistel 1901. a. oli sellel häälekandjal põhjust rõõmutseda ja kuulutada murrangut ka teistes kodumaa linnades. Tihedamalt arendab „Teataja” selgitustööd linnaomavalitsuse küsimusis 1904. a., seoses eelolevate linnavalimistega sama aasta lõpul.

Kui see propaganda ,,Teataja” veergudel siiski ei kujunenud silmapaistvalt ägedaks, siis oli siin üheks tagasihoidvaks põhjuseks teadlikult taktiline ettevaatlikkus. Et mitte enneaegselt häirida saks­lasi ja võimaldada neil omapoolseid vastutrumpe välja mängida, eelistati avalikule kihutustööle väliselt vähemärgatavat isiklikku pro­pagandat. Üksikud agaramad tegelased, nende hulgas esikohal J. Ihermann, J. Schlisti, K. Mettik, käisid majaomanikud ükshaaval läbi, selgitades neile eelolevate linnavalimiste tähtsust ja õhutades neid ilmuma hääletamisele eesti kandidaatide heaks. Sama meeto­diga töötasid ka sakslased, kelle eest olid väljas peamiselt palga­lised agendid. Kihutustöö pealöögid koondusid lähemaile päevadele enne valimisi, mil vastasrinna poolt peeti ka avalikke koosolekuid. Need koosolekud on asjaosalistele jäänud meelde oma ägeda kirg­likkusega, kusjuures mõnikord mindi käsitsigi vastaspoole meeste kallale. Ühel neist koosolekuist tekkis ka mõiste „sumadanimees”. Nii hakati sakslaste poolt hüüdma vastasrinna kandidaate, kel endal puudus kinnisvara, kuid kes olid saanud linnavalimistel hääleõiguse vaestelastekohtu poolt kinnitatud hooldajaina.

Nädalapäevad enne valimisi selgus sakslastele organiseeritud opositsiooni tõeline pale ja kurja ennustav ulatus. Ühtlasi selgus ka, et vastasrind oli kujundatud nagu vareminigi eesti-vene bloki näol, mis võitlust tema vastu riigivastases separatismis kahtlusta­mise võtetega oluliselt raskendas. Vastasrinna võimaliku võidu puhul ennustati nii sõnas kui kirjas linnale suurt õnnetust. „Revalsche Zeitung” kirjutas: „Uued elemendid tahavad masside õlgadel tun­gida linnavolikogusse. Kuid homines novi ja nende rahvuslikkude parteikaaslaste võit oleks suur õnnetus meie linnale.” Suuliselt kollitati valijaid, et eestlased raekoja peremeestena hakkaksid teotsema barbaritena, suleksid reaalkooli, muudaksid linna promenaadid kartulimaaks jne.

Pinevas õhkkonnas 1904. a. detsembris toimuvail valimisil oli opositsioon esitanud oma kandidaadid kõigis valimisjaoskonnis peale VI linnaosa, mida peeti kõigutamatuks saksluse kantsiks. Eri päe­vadel jaoskondades toimunud valimistel saavutas eesti-vene blokk võidu võidu järel. Üldse sai blokk uues linnavolikogus 43 kohta, neist I valimisjaoskonnas 7, II – 5, III – 9, IV – 12 ja V – 10. Saks­lased said kõik kohad VI jaoskonnas ja pooled kohtadest, nimelt 5, II              jaoskonnas, kokku 17^so. Blokis endas olid kindlas enamuses eestlased, kelle koguarv oli ühtlasi üle poole volikogu liikmeist, uimelt 38, kuna venelasi oli ainult 5. Eestlastest linnavolinikkude hulgas oli ühtlasi 8 kõrgema haridusega isikut (K. Päts, J. Poska, M. Pung, J. Teemant, O. Strandman, F. Karlson, V. Lender, dr. G. Köler), nii et bloki koosseis ka hariduslikult tasemelt oli üldiselt õige kõrge.

Nii suur eesti-vene bloki võit tuli kummalegi võitlevale poolele suureks üllatuseks. Eesti rinde tegelased olid lootnud küll kujundada tugevat vastasrinda, polnud aga söandanud nii täielikust võidust unistadagi. Toimunut hinnati nii kaotajate kui võitjate poolel suure ajaloolise murranguna. Seda ta oligi; oli seda kõigepealt Tallinna linnaomavalitsuses, kus eestluse ja saksluse osad ümber pöördusid: seni valitsev element taandus opositsiooni kohale, kao­tades oma endise positsiooni jäädavalt; ,,linnaisadeks” tulid uued mehed, keda kandis võidule tõusev eesti ühiskond. Need uued mehed tõid kohalikku linnaomavalitsusse uued suunad ja värskuse, nagu see oli tarvilik areneva elu ja ühiskonna uute vajaduste arvestamiseks. See tõusva eestluse esimene suurem poliitiline võit, mis saavutati tahtekindla ja osava, olukorra eritingimusi tähelepanelikult ja taip­likult arvestava taktikaga, ei piirdunud muidugi ainult kohaliku linnaomavalitsuse alaga, vaid oli olulise tähtsusega kogu eestluse eluteel, eriti aga Eesti suurima linna ulatuses. Kuid selle hindamine on juba peatükk omaette. Meie aga võime siinkohal oma käsitluse lõpetada, olles jälginud eesti ja vene elemendi kantud opositsiooni Tallinna linnaomavalitsuses selle algusest kuni võiduka lõpuni 1904. a.

See opositsioon kestis üle veerandsaja aasta, saades võimalikuks oma avaldusis Vene linnaseaduse kehtimapanemise järel 1877. a. ja olles ilmekam oma algperioodil, siis laostudes ja langedes eriti 1890-ndail aastail, uue linnaseaduse kehtivuse ajal, elades läbi samalaadilise loidumise ja mandumise, mis oli omane kogu meie ühiskondlikule mõttele sügavama venestamise perioodil. Tema tõus ja võit sai võimalikuks vahepeal arvuliselt suurenenud ja sotsiaal­selt osatähtsuselt tõusnud eesti elemendi kandel, mille organiseeri­jaks ja vaimseks äratajaks ning poliitiliseks kasvatajaks oli uues rahvuslikus ja sotsiaalses renessansis kasvav noorem haritlastepõlv. Kuid sellele võidule eelnenud viimane jõukatsumine rajanes oma olemuselt ja meetoditelt kogu eelmise opositsiooni võitluses saadud kogemustele ja alustele. Nii kujunesid juba alguses pärast esimese Vene linnaseaduse kehtimapanekut opositsiooni alused eesti-vene bloki näol, mis leidsid rakendamist ka kogu hilisemal ajal, samuti ka 1904. a. Samuti oli lugu ka vastasrindlikkude arvustamismeetoditega, mille lähtekohaks oli algusest peale, piltlikult öeldes agul, seega laiema valijaskonna huvide arvestamine, mis andis opositsi­oonile kestva demokraatliku baasi. Mõjuta ei jäänud opositsiooni kandvate kihtide kasvatamisel eriti see moraalne meelekindlus, mis avaldus vastasrinna tegelaskonnas iseäranis esimese linnaseaduse kehtivuse ajal. See kõik teeb opositsiooni arenemise enne oma lõpliku võidu saavutamist omaviisiliseks tervikuks, mis väärib huvi mitte üksnes oma suurtulemuse seisukohalt, vaid paelub meie tähele­panu ka omaette peatükina eesti uueaegse ühiskonna võitluste ajaloos.

Hans Kruus.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1938