Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

(60. sünnipäeva puhul)

Käesoleva sajandi alul valitses soome lüürikas suur, kuid eba­kriitiline produktiivsus. Kõikjal helises kanneldajate osalt inspireerit, osalt lame laul. Kõigile näitab eeskuju Eino Leino, see loodusegeenius, kes ei osand pidada mõõtu milleski, kuid kellel parimail hetkil õnnestus saavutada maailmakirjandusse ulatuv tase. Ent kui Leinos tõesti oli midagi Nietzsche üliinimesest, siis ei saa seda kuidagi öelda tema rohkeist jäljendajaist. Pateetiliselt deklameeriv, tae­vast ja põrgut, Väinämöist, Ahtit ja kogu muinassoomlaste Olümpi järjest sümboleina tarvitav tolleaegne luule oli küll rikas vaimustu­sest, kuid mitte nüanssidest. Selles oli üldiselt helinat rohkem kui sisu. Leinol oli see tõeline torm ja tung, tema kaasaegsetel selle­vastu udune ilutsemine suurelises ebamäärasuses. Tolle aja soome luule rütme ja meeleolusid kajastas meil andekalt noor Gustav Suits – praegu selle laadi täielik antipood. Soome lüürikas pole see žanr veel tänini surnud välja. Juubeliluuletustes, Larin Kyösti toodan­gus ja paljude „vähemate vendade” töis pääseb see ikka veel maks­vusele, kuid enamasti juba kultuursemal ja talitsetumal viisil. Mõõtuandvas luules on selle eest juba ammu puhumas teissugused tuu­led. Kuigi soomlased üldiselt on vähem skeptilised kui meie, on nad ammugi hakand täpsemalt analüüsima oma mina ja suurema kriiti­kaga vaatlema maailma, ning Uuno Kailas, Yrjö Jylhä, Lauri Viljanen, isegi ekspansiivne Elina Vaara mõjuvad meisse võrratult küpsematena kui sajandi alguse kandled, trompeedid ja fanfaarid.

Olen mõne aja eest püüdnud näidata Otto Mannise osa selles suunamuutuses. Kuid oma otseselt mõjult luuletajate enamikku märksa tähelepandavam on teine, kümmekond aastat Mannisest noo­rem poeet – äsja viiekümneaastaseks saand Turu ülikooli kirjan­dusprofessor Veikko Antero Koskenniemi. Vähe on soome kirjan­duses leida nii varakuulsaid mehi. 1906. aastast pääle, mil ilmus Koskenniemi esimene luuletuskogu Runoja, on ta olnud jäljendetav ja ülistetav suurus soome kirjanduslikus elus. Nii mõnigi nende värsside ilmumise eel veel luuletajaloorbereist unistand noor loobus sel alal õnne katsumast, tundes, et Koskenniemit ta ikkagi ei saa­vuta (kirjutan seda kindlate andmete põhjal). Veelgi rohkem võiks ehk olla neid, kelles Koskenniemi alles õhutas luuletaja au­ahnuse lõkkele. Kuid päris ilmne on, et tema esinemisega hakkas oluliselt muutuma soome lüürika toon ja tehnika. Ülevoolava tuiskamise asemele tulid mõtlikkus, melankoolia, pidurdet, loorit laad, mõlgutlused kaduvikust ja kõige mööduvusest, aeglased, nukrad rütmid. Sirelite aset hakkasid täitma krüsanteemid ja ranunkulu­eed, Väinämöise tõrjusid kõrvale Psüüke ja sfinks, ning mässava mere ja mühavate metsaseljakute maastik taganes kurbade, tühjade õhtuse linna tänavate luule ees. Vaiksed loojakud ja külmad ööd levitasid harduvatesse hingedesse uut kummalist hurma. Huvitav on muide selle muutuse ajaline ühtesattumus väga sarnase nähtega meie lüürikas. Villem Grünthali Lauludes on palju samalaadset. Tasuks ehk vaeva uurida, kuivõrra temaski on kajastund soome motiivid, eriti kui arvestada, et tema just siis oli lähedases kokkupuutes Soome võrsuva kirjanikupõlvega.

Selle uue suuna algatajaks ja päämiseks esindajaks oli Kosken­niemi. Kõik polnud temas küll algupärane. Tema värsitõlgete kogu Lyyra ja paimenhuilu annab umbkaudse kujutluse sellest, mida laadi autoritega tema tegeles. Prantsuse hääbuvusromantika: Alfred de Vigny, Baudelaire, Paul Verlaine’i öisemad ja resigneeru­vamad elevused, Alfred de Musset’ süngemad palad; Villoni vitaal­sest toodangust, ainult jumalagajätt eluga; Carduccilt need meeleolud, kus läbi tänapäeva joovastuse vilgub lahkumisnukruse eelai­mus; Hölderlini ebamaised igatsused; Heidenstami antiikne marmorluule – säärased on varasema Koskenniemi kirjanduslikud süm­paatiad. Mõned Detlev von Liliencroni elurõõmsad pisipalad ei langeta vaekaussi vastupidisesse suunda. Isegi Verhaerenilt ei leia Koskenniemi muud kui ühe akvarellkarge, hääbuvalt läbipastva väi­kese luuletuse; teda ei näi ahvatlevat selle poeedi jõulised hümnid elule, mille toon ja laad oleks sellevastu võind hästi sobida mõnele moodsamale Eino-Leino temperamendile. Loeteldust on juba õige ilmne, millistest allikatest noor Koskenniemi sai vaimset karastust ja virgutust. Teda puudutas nähtavasti kõige lähemalt romaani rahvaste pessimistlikumate luuletajate karge, kuid tundlik vorm, nende võime oma melankooliat väljendada tihedalt, subtiilselt ning kõigele peenusele vaatamata siiski selgelt. Kui tema tõlkeid võr­relda algupäranditega, siis selgub, et ta nii mõnegi terava ja ro­bustse joone on pehmendand õrnemaks ja vähem emfaatiliseks, et ta briljantsust asendab intiimsusega, et ta retušeerib elavaid värve ja julgeid antiteese – otsese vastandina Eino Leinole ja tema koolile. Selgub aga ühtlasi, et ta hoolikalt katsub kinni püüda luuletuste „hinge”, nende keskuses peituvat, nende sõnade taga värelevat meeleolulist tuuma.

Vaadeldes Koskenniemi esikkogu Runoja (1906), leiame kõik need jooned. Selle motodeks võiks panna Leconte de Lisle’i „Fiat nox” (mille autor on vabas tõlkes paigutand raamatusse) ja Verlaine’i II pleut sur la ville”. Ühele luuletusele ongi pand päälkirjaks „Kaupungilla sataa” – „Linnas sajab vihma.” Hämarus, halla­ööd, lillede närbumine ja linnade kivine trööstitus on valitsevateks ‘motiivideks. Järjest tuleb meelde Suitsu „Nebulosa”, kui lugeda “neid kristallselgeid, süngelt musikaalseid värsse, mille selguses pee­geldub nii hämar taust. Elu saadused tunduvad luuletajale karmi­dena – „parimad õied on kurbuse õied.” Ta näeb vahel laanes vii­datavat Paani alasti kuju, kuid ainult selleks, et üksinduses eksides jääda unistama tema hulludest ürgjõulistest lauludest. Faune näeb ta alles siis, kui nad on juba vanad ja jõuetud. Elu sümboliks saab talle kõrve sfinks, kelle vaatest paistab tühjus. Metsade „sinipiiga” ei too temale täitumust – ainult igatsusi; ta paneb teda „otsima, otsima oma hinge.” „Eksivõitlejad” on selle maailmavaate järgi para­tamatult maärat taluma ainult rahva vandeid ja sajatusi, „ja kui nad surevad, ei nuta keegi”. Sellele meelelaadile pakub leevendust ja lohtu koduse Põhjamaa lai, lage, unistavalt vaikne võlu, „mis on otse­kui ukseks igaviku maile…” ,,Ei mõista talvega harjund hing suurt, suvist valguse uima. Poeedi hing on „kui luulevaim üle la­gendiku nurmede ja niitude,” see otsib „külma kõrgust, kus rõõm ja nukrus lõpevad”, seda ahvatleb põhjamaade öö kummaline val­gustus, „kui kõik tuttavad aidad saavad muinasjutulise kiirge”, kui „vaevalt värisevad tundehergad haavad ja kuski krigiseb vana kaevu vinn”. Selle vaimu ekstaasid on üksildased ja öised, harva võtavad nad hoogu „kõrgest päikesetõusust,” nagu palju imeteld luuletuses „Nää, oi mun si eluni, auringon korkea nousu.”

Kirjeldet motiivistik väljendatakse vormis,   mille uudseks  joo­neks on suur tagasihoidlikkus n. n. „poeetiliste” väljendite tarvita­mises. Koskenniemi hoidub võimalust mööda eriti Kalevalast saadik soome luules kodunend arhailistest sõnadest ja sõnavormidest, pik­kadest, pidulikest, kuid sagedase tarvitamise tõttu juba kulund kee­lenditest, mida enne teda armasteti värssidesse põimida üliohtrasti. Tema sõnavara on valjult valit ja suhteliselt piirat, tema süntaks kaldub normaalkeele süntaksi poole. Kõiges on näha prantsuse vor­midistsipliini ja mõõdukust. Seda suurema kaalu omandab täpsalt õigel kohal tarvitet üksik sõna. Innutsev ja häiriv sõnaline liigliha on kadund. Teistsugusel viisil viis väga sarnase reformi oma luules läbi Otto Manninen, kelle distsipliinitunne küll   hoopis suuremal määral kaldub erandlikkuse ja sõnavaralise rikkuse poole, kuigi see tihendamisprintsiibi viib läbi võib-olla veelgi suurema energiaga. Mõlemail on haruldasel määral arenend kunst meeleolu või mõtet koondada mõnesse üksikusse stroofi, andes esindavate detailide ja suggestiivse sõnamuusika varal aimu sellest, mis peitub ilmselt an­tava taga.

Eino Leino luules oli Kalevala hing liitund moodsa kultuuri­inimese rahutult otsiva meelelaadiga. Laiad laaned, kiired käres­tikud ja kosed kuuluvad lahutamatult temast saadavasse üldpilti. Temas on ürgloodust, mis murrab nüüdiskultuuri hoolikalt viljeld maastikku. Sageli tema värsside vahutav tulv lõhub eest kultuuri tammid. Koskenniemi näitas end juba oma esimeses kogus endasse süvenend, hingeliselt peenenend linnainimesena, kelles kõik oli kristalseni ja läbistikku vormikam, kuid ühtlasi jahedam kui Soome met­sade ja mineviku suurel laulikul.

See üldilme ei muutu ka järgmises kogus, Valgetes linnades („Valkeat kaupungit” 1908). Paani motiivi on leida siingi. Kosken­niemi kirjutab temast uuesti – seekord luuletuses „Νοοr Paan”, keda enam ei rahulda metsade rõõm, vaid kes ihaldab inimtütre armas­tust, kuid ei saavuta seda. Paan on pettund. Metsad – lüürilise loodusrõõmu metsad – ei ole enam küllaldased, ta ihkab inimlikke tundeid. Pisut sedasama püüdu kontemplatsioonist välja kire poole on märgata ka autori mina-luules, kuid endine laad jääb üldjoontes siiski püsima. Võib märkida suuremat ja intiimsemat konkreetsust looduspiltidee, mis mõnikord meenutavad meie Juhan Liivi. Kuid „toone regi”, iha kaugele viivate saanide, kellakõlina, ja „õhtuse nuk­ruse” järgi on täis sama hääbuvust ja resignatsiooni, kui eelmiseski raamatus. Aprill on luuletajale ikkagi liiga vara tärkavate taimede hävituskuuks. „Iialgi ei puhke täide õide aprillis ärkaja noorus. Nagu kallis vein voolab tühja elu härrandlikena õnn.” Ainult usk sangarlusse sangarluse enese pärast päästab meeleheitest – usk sellesse, et sangari õnn on suurem kui loorberid ja maine menu. See on ehtne soome motiiv, mida lumelagendike elanikele on ehk veelgi rohkem, tarvis kui päikeselisemate maade, rahvaile. Enamasti aga näib autorit painavat teadvus, et

Sisulist rikastumist ja endiste teemide intensiivistamist osutab kogu Hiilivalkea (1913). Senisest rohkem ja konkreetsemalt hak­kab Koskenniemi eepiliselt mõjuvates piltides ja lühiballaadides kä­sitlema ajaliselt või ruumiliselt kaugeid kultuure. Heredia’d mee­nutavasse sonetti koondab ta Vene-Jaapani sõja verise kuma ja ad­miral Togo vaikiva, herooilise kuju. „Väikeses Charlotte’is” ärkab ellu rokokoo-aegne rootsi aristokraatia. „Meister Pietari Särkilahti kiusatuses” katsub ta sümboolse suurejoonelisvega kujutada soome kultuuri esimest ärkust. Kuid ka endised, subjektiivselt lüürilised motiivid elavad tugevasti edasi. Suurepärasemaks kui enne paisub autori pagemine unistuste valdkonda. Ta unenäod on nüüd nagu õhtupilved, „punarüülised vägimehed, auvahina reatund ümber sureva päikese.” Ta tunneb end „Viimse Lusignan’ina”, kelle ööd on täis hiilgava mineviku värvikat suurust – mis sellest, et päevad on võõrad ja armetud. Ta näib endas nägevat soome keele sääduslikku pärijat, kes suudab esile päästa selles varjul oleva neitsiliku värs­kuse, selle „vokaalide tütarlapse-unelmaid” ja kaashäälikute „päikeselt endalt saad jõu”, ta on täis usku oma keele tulevikku, selle keele, mille „noorde põue” on peidet „Petrarca, Dante, Shakespeare, Muusa ise.” Ning julgelt ja juba õige aktuaalselt laulab ta „Nuiameeste marssi”, millest kõmiseb hallaööde külma jõudu.

Seda jõudu on ka Eleegiais („Elegioja” 1917), senini Kosken­niemi keskses teoses. Tõsi küll, pessimism, unistuslikkus, igatsused ja saavutamatu ilu taotlus etendavad selles raamatus vist valitsevat osa. Kuid selles leidub ka „Eleegia ööle”, milles luuletaja kasvab jõulisemaks kui kuski mujal, tõstes öö jäisusele tõrjuvalt vastu „suu­rima titaanidest, oma inimsüdame, ainsa sooja, hõõguva, kannatava keset külma, keset surnuid”: „Kustuta mu rinna kolle, kuid enda hooge läbi olen korra eland hetke sinu külmuses – ja mitte sinu armust.” Siin Koskenniemi saavutab suurejoonelise, „müütilise” me­hisuse, uhmava hoo, mis on seda mõjuvam, mida süngem on monu­mentaalselt maalit hilissügiseöö taust. „Sama-, kuid mitte nii ainu­laadseid noote kuuldub ka juhuluuletustes „Laul vabale Poolale”, „Lõvilipp”, „Laul Soome vabadusele” ja mõnes muus. Nende kõrval sisaldab see kogu aga ka Koskenniemi puht pessimistlikkude mõtte- ja tundeimpulsside veenvaimad väljendused, mille järgi „ainuke ustav on inimese vari”. Inimene on ainult somnambuul, kes kobab silma ja kätega enda ümber, keda igatsus kisub millegi poole, mida ta ei tunne, ta silm ei näe, ta kõrv ei kuule, ta käsi ei suuda omandada. „Maailm on meie teekonna sihi peitnud oma loori taha, maailm on petnud meie kõrva oma mürinaga. Vaikusest tulles ja vaikusesse minnes, oo inimene, käib su rahutu tee nagu uneskõndijal”. Pääsmine on ainult unes ja unustuses: „Vaikuse sängis on hää olla maa­ilmast pääsnuil, sääl on sul hää uinuda, rahutu süda.” Need on igi­vanad teemid, kuid Koskenniemi on neile mõnes oma eleegias leid­nud sama klassilise väljenduse nagu Leopardi mõnes luuletuses. Siirus on ülalpool igasugust kahtlust, ning eleegilise distihhoni vorm, mida autor just kõnesolevas kogus tarvitab eriti meeleldi, saa­vutab tal lahtikehastet, õhulise kerguse ja intiimse musikaalsuse, mida ületada peaks ka tõelistel meistritel olema raske. Samasuguse juba maailmakirjandusliku taseme saavutab allakirjutanu meelest ka samavormiline „Hippokrene allikal”.

See raamat on ilmund ajal, mil Koskenniemi intensiivselt tege­les klassilise antiigiga. Kui väga ta viimasesse oli kiindund, ilmneb muide ka tema peenevormilisest esseedekogust Roomalaisia runoilijoita. Antiikne stoitsism näib olevat tema maailmavaatesse mõju avaldand, kuid sama palju ergutust on temale kindlasti annud ka antiikse värsi muusika. Juba varem esines temal klassilise oodi stroofivorme, nüüd ta keskendub distihhonisse, millele oskab anda oma, kuid ehtsa rütmi. Ta ei ole prosoodilises suhtes nii puristlik kui Manninen oma tõlgetes, kuid seda ligemal püsib tema värss nor­maalsele kirjakeele stiilile, mille puhastamiseks ja õilistamiseks see on kindlasti palju kaasa aidand, nagu see on aidand puhastada luule­keelt. Muide, Eleegiates on lubat palju ruumi antiiksetele teemi-dele. Juba päälkirjad osutavad seda: „Etruski vaas”, „Prometheus”, „Endymion”, „Echo”, „Paan ja kitsekarjased”, „Polykrates ja tema sõber” – Schilleri ballaadiaine uus käsitlus -, „Marinissa pulmaöö”, „Ovidius Tornis”. Raamatu epiloogi moodustab soe ja siiras luule­tus „Tolm” – seekord üldinimlik, subjektiivse tundeerkusega täi­det lüüriline pala ilma mingi kultuuriloolise taustata.

Sama suurt või veel suuremat osa kui Eleegiais etendab antiikne element Südames ja surmas („Sydän ja kuolema”, 1919), kuhu Kos­kenniemi on paigutand pika rea ladina ja kreeka luule pastiche’e ja kus klassilised ained ja viited esinevad pea kõikjal. Koskenniemi armastab siin juba siseneda teise isikusse ja monoloogides kõnelema panna antiikseid tegelasi endid, näiteks kaheteistkümnes „Epitaafis”, „Oodis luuletaja Albiusele”, „Värsiepistlis armund Gallusele” ja mu­jal. Kuid läbi antiikse rüü tungib järjest Koskenniemi enda   lüüriline hing. Sagedamini kui enne surub ta üldtõdesid lüüriliselt värvit sententsidesse, suhteliselt harva ta laulab nagu varemalt.

Uusia runoja (1924) ja Kurkiaura (1930) ei too kuigi palju uusi lüürilisi toone, kuigi vanu teisendetakse neis sageli endise meister­likkusega. Üldiselt on pessimism ja igatsusluule taandumas, rahu­likum, vanameisterlikum laad võtab maad, autor armastab katsuda jõudu väga mitmes kõigi maade ja rahvaste lüürika žanris, ta võtab sõna enda ja mõnikord ka mõne muu rahva saatuse- ja piduhetkil, ta jutustab meeleldi, ta kirjutab meeleldi ja kindla ülevusega oode. Kõik oma kunsti fassetid paneb ta mänglema oma kantaatides, ta luuletab nagu Byron ümber hebrealaste piibliluulet – Ülemlaulu, prohveteid -, ta tabab keskaegsete kirikulaulude tooni („Piae cantiones”), ta harrastab üllast didaktikat. Kõikjal valitseb sama puhas, meloodiline, läbipaistev stiil, mida noorpõlv imetleb ja jäljen­dab. Tundub ikka selgemini ja selgemini, et Koskenniemi viimasel kümnendil eriliselt on süvenend Goethesse, kelle maailmahaaravuse, kõigist kultuuridest arusaamise ideaal näib olevat ka Koskenniemi oma. Representatiivse kirjanduse tõlgitsejana interpreteerib ta mitte ainult oma esseedes ja uurimustes, vaid ka värsitoodangus ülemaa­ilmset luulekultuuri selle kõige erisugusemates faasides. Kõige vii­masel ajal ta on pöördund päämiselt essee ja kirjanduskriitilise mo­nograafia kui avaramat väljendust võimaldavate tõlgitsemisvahendite poole.

Olen jätnud mainimata Koskenniemi epigrammikogu Reisikepp („Matkasauva”, 1926). Ka selleks teoseks on Koskenniemi arvata­vasti saand äratust Goethelt, kelle värsiaforisme ta on tõlkind terve rea. Need on elutarkuse sademed, teravalt vormit üldtõed, enamasti surut riimipaaridesse, vahel ka distihhonidesse, ning nad annavad elavat tõendusi sellest sisemise tasakaalustumise protsessist, mis Koskenniemis kogu aeg on olnud käimas.

Koskenniemit tuleb hinnata mitte ainult väga väljapaistva, mõ­nele oma aja ja sugupõlve olulisemale mõtte- ja tundeelamusele lõp­likku lüürilist kuju annud luuletajana, vaid ka distingeerit kultuurisiksusena. Olen juba tähendand sellele suurele puhastavale ja kes­kendavale mõjule, mis tal on olnud soome lüürika sisu ja keele arengus. Peagu sama suur on aga tema tähendus ka esseistina – võõra kirjanduskultuuri proosainterpreedina. Ta on osand süvenevalt, stiilikalt ja avarast perspektiivist käsitella viimaste kümnendite silmapaistvamaid kirjanduslikke nähteid üldeuroopalikus ulatuses, ta on läind tagasi roomlaste ja Goethe juurde, ta on asund uusi va­gusid ajama Kiviuurimusse. Nii täpne kui ta neis teoseis ongi – ei esine ta neis mitte esijoones professorina ja filoloogina, vaid intuitsioonivõimelise kaasaelajana ja hindajana, kelle mõõdupuud on nõudlikemat laadi. Kas või mõnda tema lähematki esseed lugedes tajud kohe tema laia vaadet ja süüvivat pilku. Ta on humanist kõige avaramas mõttes, ta ei liiguta mitte ainult mõnd spetsialiseerund ajusoppi, vaid tema kriitika taga on tunda kogu inimest. Mitte asjata pole ta kuju saand nii esinduslikuks iga soome kirjandusele lähe­neja vaatele.

Ants Oras

Loomingust nr. 6/1935