Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Terrorile järgnes Direktoorium, mis ei suutnud veel üldist kaost korraldada, kui vabariiklik kindral Napoleon ilma pingutuseta haaras kogu riigivõimu enda kätte. Maa oli väsinud ja võttis selle dikta­tuuri vastu rahulikult. Oleks olnud arusaadav isegi tagasipöördumine „vana korra“ juurde (mida Bourbon’id tegidki pärast Napoleoni langust), kuid Napo­leon nägi selle asjatust. „Vana kord“ oli sama surnud kui revolutsioon. Tuli luua midagi täiesti uut, mis ühtlasi oleks vastanud rahva hingelaadile. Seda uut nägi ta Vana-Rooma impeeriumi idees. Ta tahtis olla uueaegne Caesar, kes elustab ja teostab uuesti Rooma maailmariigi mõtte. Ta oli vaimult roomlane, mitte prantslane; ka rahvuselt oli ta Korsika saarelt pärit pool-itaallane. Ja selle hiigelunelma teostamiseks ei puudunud tal geniaalsust.

Ladina mõtte- ja tundeilmale alati lähedal seisnud Prantsusmaal leidis tema kava vaimustatud poolehoidu. Ta võitis eilsed revolutsionäärid oma uuendustepoliitika poole, mis austas revolutsiooni edusamme, ja köi­tis alalhoidlikud kihid valju korra maksmapanekuga kogu riigis. Revolutsioonisõdades ärganud rahvus­likku vaimustust kasutas ta sõdadeks naabermaadega, kes nägid temas revolutsiooni edasikandjat. Neist sõdadest Austria ja Preisi vastu tuli ta alati tagasi võitjana. Võiduvaimustus kattis ohvrid, mida maa iga uue sojaga pidi kandma.

Napoleon vallutas Austrialt Itaalia, lõi Reiniäärseist maadest uue riigi, mis seisis ta ülemvalitsuse all. Austriale’ ja Preisile võis ta dikteerida oma käske. Ta mõju ulatus Skandinaaviasse, kuhu valiti vabanenud troonile uueks kunibgaks. Napoleoni marssal Bernadotte, praeguse Rootsi kuninga esiisa. Ta ise oli end vahepeal lasknud paavstil kroonida keisriks, kuid kroonimishetkel oli ta haaranud krooni paavsti käest ja pannud ise endale pähe. Paavst pidi teda tunnus­tama, kuid tema ei tahtnud Roomast oleneda. Järk-järgult oli ta Prantsusmaal uuesti sisse seadnud kõik autoriteedi toed, kuid uuel kujul: ta keisrivõim ise erines vanast kuningavõimust; ta andis kirikule tagasi selle õigused, kuid jättis ühtlasi enda alamaks; ta tõi tagasi aadli, kuid enda loodud sõjaväelise aadli. Siiski, oma keiserliku paiste kindlustamiseks tegi ta suure kummarduse vanade kuningakodade ees: ta lahu­tus oma endisest naisest Josephine’ist ja nais Austria keisri tütre Marie-Louise.

Püsivamad ja Prantsusmaale õnnelikumad kui ta võidukad ja verised sõjad olid ta sisepoliitilised tee­ned. Ta riigimehelik andekus avaldus neis sama silmapaistvana kui ta strateegiline osavus. Ta lõi suure seadusteraamatu Code Napoléon’i, mis jäi paljude teiste eeskujuks ja on kehtimas Prantsusmaal veel praegugi. Ta lõi ka uue koolikorralduse, mille põhi­mõtted maksavad samuti tanapäevaL See oli ehitatud klassikalise hariduse alusele ja määras ladina vaimu kogu rahva kasvatajaks. Ta lõi Prantsuse riigipanga ja stabiliseeris sellega riigi rahanduse; ta lõi ka „Légion D’honneur’i“ (Auleegioni), mis oli üks ta süsteemi põhitugesid. Ta taipas, kui tähtsat osa võivad eten­dada auahnus ja kuulsusejanu. Auleegioni märgiga sidus ta endaga oma maa aktiivseima elemendi, kuid jagas tunnustust ka erapooletuile vaimutegelastele, kes olid kandnud oma kivi Prantsusmaa kuulsusehoonesse.

„Gloire“ — „kuulsus“, õieti „kuulsusesära“, et edasi anda kogu selle sõna hiilgust, oli Napoleoni va­litsusaja lemmiksõna, mis pimestas kogu rahvast ja levitas ühtlasi vaenu väljaspool keisririiki. Rooma keisrite eeskujul laskis Napoleon ehitada võidukaari, igavesi auväravaid, mis pidid jäädvustama keisri hiil­gavaid võite. Võidule marssivate ja võidult tagasi pöörduvate vägede kujutised, lahingute ja marssalite nimed kehastavad neil selle ajajärgu pateetilist kuulsusetahet (vt. kaanepilt).

Raske on eraldada, kui suurt osa tõeliselt auahnus etendas Napoleoni poliitikas ja kui palju see oli vaid tahtlikult õhutatud meeleolu, et rahvast sundida andma oma viimset energiat. Kindlasti hõljus tal mõt­tes ka ühendatud ja õnnelik suurriik — Euroopa riik (või, tarvitades uut sõna — Pan-Euroopa), kus vanad vaheseinad oleksid arukalt olnud tasandatud ja valitsenud ülesehitav rahu. Kuid selle ideaali teosta­mist lükkas ta järjest edasi, sest ta riigi piirid tundusid iga uue võidu järel veel liiga kitsaina. Ta ei leppinud enam Karl Suure mõjualaga, vaid tahtis oma riiki laiendada isegi väljapoole vana Euroopa piire. See tõi hävingu. Napoleoni võim murdus Venemaa ja eriti Inglismaa vastu.

Juba vabariikliku kindralina nägi Napoleon oma peavastast Inglismaas. Ta katsus teda halvata seal, kus see maa oli kõige tundlikum: ta tahtis vallutada India. Selleks vajas ta kõigepealt Egiptust, Süüriat ja Konstantinoopolit. Ta vallutaski direktooriumi ajal Egiptuse, kuid see jäi poolikuks võiduks, mille kuulsusevilja ta kasutas Prantsusmaale tagasi pöördudes võimu haaramiseks.

Inglismaa oleks võib-olla leppinud suure Euroopa keisririigiga, kuid maailmariigi vastu, mis tahtis püstituda ta enda varemeil, pidi ta võitlema viimse hinge­tõmbeni. Ja ta võitis selles heitluses.

Ekslik oleks pidada Napoleoni ainult Prantsuse keisriks. Muidugi oli Prantsusmaa talle lähem kui teised rahvad, kuid ta ei samastanud end kunagi Prantsusmaaga. Prantsusmaas nägi ta oma riigi südant, kuid ühtlasi ainult üht selle riigi rahvaist. Oma tulevases riigis ei mõelnud ta isegi riigikeelena ainult prantsuse keelt, vaid kavatses juba varakult selle kõrvale võtta itaalia keelt. Alles selle suurriigi mõtte nurjumine liitis teda viimaks lõplikult ainult Prant­suse ajalooga.

Ükski pole raskemini tema all kannatanud kui prantsuse rahvas. See maa jooksis alatistes sõdades sõna otseses mõttes verest tühjaks. Kuulsuse vastukingiks olid lesed, vaeslapsed, lugematud invaliidid ja riigi välise mõju kaotus. Kuid ühelegi teisele ei andnud Napoleon ka enam kui Prantsusmaale. Ta lei­dis eest riigi varemeis ja jättis maha riigikorralduse, mille tähtsaimad alused: kool, haridus, kohtud, püsi­vad veel praegu. See ülesehitav töö, mida ta tegi riigi seespool, elas temast kauemini ega kao nii pea. Võib­olla aitab see üles kaaluda osa ta parandamatust hävi­tustööst.

Ta ise suri 1821. a. üksikul ookeanisaarel Inglise vangina. See traagiline epiloog on suurendanud ta kuulsuse paistet. Kuid inimlikult traagiline oli lõpuks kogu ta saatus. Ta ei saavutanud oma sihti, vaid otse vastupidist. Ta ei põhjendanud uut valitsejate sugu­võsa: ta ainus poeg suri Austria keisrikoja vangina; Prantsusmaa võim murti, isegi ta endisi maaalasid piirati; Inglismaa tõusis tema kaudu võimsaks maailmariigiks ja ühendatud Euroopa asemel äratas ta kõigil mail rahvusliku iseteadvuse, mis viis teravamate vastandlusteni, kui olid kõik varasemad — ja püsivad tänini.

Napoleoni poliitilises testamendis seisab lause: „Sõda on anakronism (ajast ja arust). Kes teda Euroo­pas veel soovib, soovib kodusõda.“ Kuid mees, kes jättis selle rahusoovi, oli sama, kelle kogu elu oli ainult sõda ja kes selle soovi täitumisele asetas tõkked, mille kõrvaldamiseks ei jätkunud XIX sajandist ega käes­oleva sajandi seniseist aastaist. Enne teda olid vaid kuningakodade-vahelised tülid — rahvaste vaen on suurel määral tema sünnitus. Võitlus Napoleoni vastu oli Saksamaale vabadusvõitlus ja Venemaalegi „isamaaline sõda“. Ta hävitas ka prantsuse kultuuri üldmaksvuse Euroopas, millest oleks võinud kasvada ühine Euroopa kultuur.

Nii saavutas ta kõik selle, mida ta tahtis kõrvaldada, ja kaotas kõik, mida soovis (välja arvatud Prant­susmaa siseriiklik ülesehitus). Pärast surmagi pole ta jäänud rahvaste lepitust soovivate vaimude, vaid mili­taristide ja võimujanuste ebajumalaks. Temas ei nähta mitte ehitavat, vaid hävitavat geeniust. Ta on jäänud Prantsuse väepealikuks. Ta siht inimkonda liita hävi­nes ta enda vägivallas.

1841 toodi Napoleoni jäänused St. Helena saarelt ja sängitati Pariisi, Invaliidide kirikusse auhauda. Kan­natused ja hävingud olid ununenud. Napoleon oli saa­nud prantslaste rahvuskangelaseks. Ta jäi selle küll hävitava, kuid siiski „särava kuulsuse“ sümboliks, mille austust ta oli ise istutanud prantsuse rahvasse.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935