Tallinna Linnaarhiivi vanim ürik 700-aastane
Tänapäeval on kirjalik asjaajamine vallutanud kõik alad. Arvututes kantseleides produtseeritakse igapäev igasuguseid pabereid massiliselt. Üksik dokument ei oma seepärast tavaliselt enam kuigi suurt erikaalu. Hoopis teine lugu oli ajalooliste aegade algul. Siis oli kirjutamisoskus alles väga vähe levinud ja kirjalikud ülestähendised õige haruldased. Aegade jooksul on neistki vähestest kirjapaladest arvatavasti kaugelt suurem osa hävinud. Sel põhjusel väärib tähelepanu ning hindamist mitte ainult iga vanimast ajast säilinud rida, vaid ka iga üksik sõna, koguni rääkimata tervetest ürikutest, pealegi kui mõni neist on väljastatud nii tähtsa ning kõrge isiku poolt, nagu käesoleval juhtumil.
Nimelt pühendatakse siin need read Tallinna Linnaarhiivis ning ühtlasi ka kogu Eestis säilinud vanimale originaalürikule. See tähelepanuväärne ajalooline dokument pärineb aastast 1237 ning saab tänavu seega 700-aastaseks. Reproduktsioon temast on toodud käesoleva väljaande esilehel. Juubeliüriku kõrgus keskelt mõõdetuna on 7,2, laius sealtsamast 21 cm. Nagu need väikesed mõõtmed ja reproduktsioon näitavad, ei paku see pärgamendile kirjutatud ladinakeelne dokument väliselt enesest midagi iseäralikku. See oli tol ajal ja osalt veel hiljeminigi päris tavaline nähtus. Ka Taani kuningate kirjade ja privileegide hulgas, mis Tallinna Linnaarhiivis säilinud originaalidena ajavahemikust 1255—1345, leidub küllalt sama väikesi, kuid ka terve rida isegi kuni kaks korda väiksemaid pärgamendiribakesi. Vaevalt julgeks viimastele keegi tänapäeval nende väiksuse pärast anda dokumendi nimetustki. Ometi on meil aga tegemist tähtsate, osalt koguni väga tähtsate ürikutega.
See näitab kujukalt, kuivõrd kokkuhoidlik oldi tol ajal kirjutusmaterjaliga isegi kuninglikes kantseleides. Selline kokkuhoid oli esijoones tingitud kirjutusmaterjali — pärgamendi — kallidusest, sest paberit siis Euroopas peagu veel ei tuntudki. Igatahes ei kasutatud teda veel ürikute kirjutamiseks. Areneva tehnika tõttu alles keskaja lõpupoolel ja järgneval Rootsi ajal, millal ikka enam tuleb tarvitusele paber, muutuvad ka Tallinna pärgamentürikud ja -privileegid endisest üha suuremaks ja omandavad enamasti tavalisi kirjapalasid ületava kaunima välimuse.
Et väikestele pärgamendiribakestele ja -tükikestele mahutada võimalikult palju teksti, selleks tarvitati keskajal väga ohtrasti igasuguseid lühendeid. See andis mõnikord ürikutele poolenisti meieaegset kiirkirja meenutava välimuse ja iseloomu ning tegi nad sageli loetavaks ainult spetsialistidele. Peamiselt seepärast ei piisa nüüd laiemale tarvitajaskonnale selliste ürikute publitseerimisel mitte kunagi ainult nende reprodutseeritud jäljenditest, vaid viimastele tuleb lisada tingimata ka täielik tekst, milles kõik lühendid on lahendatud, nagu toimitakse alamal käesolevalgi juhtumil. Leidub ju meiegi juubeliürikus rohkesti lühendeid. Neid tähistatakse enamasti umbes numbri 8 kujulise märgiga ridade vahel. Kohe üriku esimene sõna — väljastaja nimi — tuuakse lühendatud kujul ainult initsiaali „W“ näol.
Peale teksti omasid keskaegsed ürikud veel üht väga olulist ning lahutamatut osa, millel oli otsustav tähendus nende ehtsuse ja juriidilise kehtivuse kohta. Need olid pitserid, mida igal ürikul oli vastavalt ta väljastajate, teinekord ka ürikus mainitud õigusliku tehingu tunnistajate arvule. Pitserid täitsid keskajal veel tundmata allkirjade aset ja neil leidus enamasti pitseriomaniku (s. t. üriku väljastaja või tunnistaja) kunstipäraselt väljatöötatud vapp või õuemärk. Selle tõttu on pitsereil suur kultuuri- ja kunstiajalooline tähtsus. Pitseriaineks oli meil kuni 16. sajandini peagu eranditult vaha ja 13. sajandil oli tavalisimaks viisiks riputada pitser nööri või paela abil üriku külge. Ka meie juubeliüriku küljes on kord rippunud väljastaja pitser. Üriku kõrge ea tõttu on see aga kas ürikust eraldatud või mõnel muul teel kaduma läinud. Tema nöörist on üriku alumises ääres veel praegugi näha jäljed väikeste augukeste näol. Pitseri omaaegse olemasolu kui ka selle tõttu, et üriku sisu ei anna põhjusi mingisugusteks kahtlusteks, peame konstateerima, et meil käesoleval juhtumil tõesti on tegemist originaalüriku, mitte koopia, võltsingu või ka nn. „transsumptiga” (ametlikult kinnitatud ärakirjaga).
Üriku ladinakeelne tekst kõlab järgmiselt:
„W(ilheImus), diuina miseracione Episcopus quondam Mutinensis, penitenciarius domini pape, apostolice sedis legatus, Dilectis in Christo fratribus vniuersis, ad quos presentes littere peruenerint, salutem in nomine Jhesu Christi. Quia scriptum est in lege domini Frederici imperatoris, canonizata per dominum Honorium papam, quod nullum fiat statutum, ncc factum conseruetur, neque eciam consuetudo aliqua contra ecclesiasticam libertatem, et quicunque con- trauenerit, si monitus infra duos menses se non correxerit destruendo statutum et uerbo et facto sonsuetudinem reprobando banno imperiali subiaceat, et sic excommuni(ca)cionis vinculo innodatur, Nos predictam legem in Riga et Rewelia coram vniuerso populo fecimus publicari, denunciantes excommunicatum et bannitum, qui predictam legem ausus fuerit violare. Intellecto igitur, quod in terra Livonie et Estonie prohibuntur Thetonici et neofici de agris sue hereditatis conferre ecclesiis viuendo vel eciam moriendo, quod est manifeste contra ecclesie libertatem, statuimus et prohibuimus, auctoritate qua fungebamur apostolica, quod talis prohibicio in predictis terris nullatenus de cetero fiat et quicunque hoc fecerit, sit usque ad satisfaccionem excommuni(ca)cionis vinculo innodatus. Vnde et quicunque voluerit domui fratrum leprosorum de Rewelia de bonis suis mobilibus vel inmobilibus pro anima sua conferre, super hoc liberam habeat potestatem. Datum Rewel(?ia), anno incarnacionis Domini MCCXXXVII.”
Eestikeelne tõlge:
„Wilhelm, Jumala halastusest kunagine Modena piiskop, härra paavsti pönitentsiaar, apostliku järje legaat, kõigile kallitele vendadele Kristuses, kelledeni käesolev kiri jõuab, tervitusi Jeesuse Kristuse nimel. Sest et härra keiser Friedrichi, härra paavst Honoriuse poolt kinnitatud seaduses on kirjutatud, et ei antaks ühtki määrust ega säilitataks juba antut ega ka mitte ühtki taba kirikliku vabaduse (eesõiguste) vastu. Ja igaüks, kes selle vastu teeb, langeb keiserliku põlu alla ja seotakse ekskommunikatsiooni ahelaga, kui ta, selleks manitsetud, ei paranda end kahe kuu jooksul, tühistades määruse sõna ja teoga ja taunides tava. Meie lasksime mainitud seaduse kuulutada kogu rahva ees Riias ja Tallinnas, teatades, et ekskommunitseeritud ja põlustatud on see, kes maioitud seadust on julgenud rikkuda. Kuulnud aga, et Liivi- ja Eestimaal keelatakse sakslastel ja vastristitutel annetada eluajal ja surma puhul oma pärandusest põlde kirikutele, mis on ilmselt kiriku vabaduse (eesõiguste) vastu, määrame ja keelame oma apostliku võimuga, mille põhjal tegutse(si)me, et sellist keeldu mainitud mais edaspidi kogunisti ei pea enam olema. Ja igaüks, kes seda teeb, olgu hüvituse andmiseni seotud ekskommunikatsiooni ahelaga. Ja seepärast igaüks, kes tahab oma vallas- või kinnisvaradest midagi annetada oma hingeõnnistuseks Tallinna pidalitõbiste vendade majale, sellel on selleks vaba võimalus. Autud Tallinnas (Räväiäs) Issanda lihakssaamise 1237-dal aastal.”
Kes oli üriku väljastaja, endine Modena piiskop ning paavsti pönitentsiaar Wilhelm ja millist osa etendas ta Eesti, eriti aga Tallinna ajaloos? — Neile küsimustele on meil samavõrra kerge kui ka ühtlasi raske vastata. Kerge selles mõttes, et meil on kasutada alles 1929. aastal Helsingis ilmunud põhjalik, 450-leheküljeline monograafia Soome rootsi uurija Gustav Adolf Donner’i sulest, pealkirjaga: „Kardinal Wilhelm von Sabina. Bischof von Modena 1222—1234. Päpstlicher Legat in den Nordischen Ländern (s. 1251)“Raske on aga nii ulatusliku eriuurimuse kõige olulisemaidki andmeid ja tulemusi suruda käesoleva kirjutise kitsastesse raamidesse. Peame seepärast paratamatult piirduma kõige üldisemate joontega ja lähemalt, niipalju kui selleks on andmeid, puudutama ainult kõnealuse ürikuga seotud asjaolusid.
Mainigem kõigepealt, et meie juubeliüriku väljastaja Wilhelmi isikus esineb meile suurim võimukandja, kes üldse kunagi kogu ajaloo kestel on tegutsenud Eesti pinnal, andes siin oma käske ja jagades põhjapanevaid korraldusi. Olles tol ajal parajasti oma võimu ülimal tipul seisva katoliku kiriku pea, paavsti legaadiks, s. t. saadikuks ning erilise usalduse osaliseks, haaras ta väga elav ning mitmekülgne tegevus kogu Euroopat, välja arvatud ainult mõned kõrvalised ääreosad. Kuid isegi sinna, nimelt Venemaale, kaugele Islandile ja koguni Gröönimaalegi ulatus ta mõju. Peale kolme vägeva paavsti, Honorius III (1216—27), Gregorius IX (1227—41) ja Innocentius IV (1243—54), kelle ülesandeid Wilhelmil tuli täita, oli tal isiklikke kokkupuuteid vähemalt 8 Euroopa tolle aja tähtsaima ning võimsama valitsejaga, keisriga või kuningaga, rääkimata vähematest vürstidest.
Rahvuselt oli Wilhelm itaallane, sündinud hiljemalt 1184. aastal Alpide jalamil Piemondis, kuid võimalik ka, et Savojas või nende alade ümbruskonnas, mis Donner’i arvates on vähem usutav. Täiesti kindlaid teateid temast omame aga alles 1220. aastast alates, millal ta tõusis paavsti asekantsleri kõrgele kohale. 1222. aastal määras paavst Honorius III Wilhelmi Modena (ladina keeli „Mutina“) piiskopiks. Juba ta asekantsleriks olles, üha sagedamini aga ta uuel ametikohal, hakkas paavst väljapaistvate diplomaadivõimete ja -oskustega Wilhelmit kasutama mitmesuguste eriülesannete, peamiselt keerukate tüliküsimuste lahendamiseks. Ja kui Riia piiskop Albert Eesti mandriosa lõpliku alistamise järel 1224 palus Roomast saata kohale paavsti legaadi, kes oma autoriteediga oleks suuteline otstarbekalt korraldama siin vastvallutatud maal vastamisi ja sassiläinud võimusuhteid, siis määras Honorius III selleks Modena piiskopi Wilhelmi.
Nüüd algas Wilhelmi elus uus ajajärk. Varustatuna paavsti poolt suurte volituste ja väga tähtsate ülesannetega sooritas ta üldse 4 pikka, kokku umbes 13 aastat kestnud legatsioonireisi Põhjamaadele, mis nüüd lõunapoolsemate maade kõrval kujunesid tema peamiseks tegevuspiirkonnaks. Et tal seejuures Modena piiskopi ametikohuste täitmine nähtavasti muutus raskeks, siis loobus ta 1233. aasta lõpul või järgmise algul sellest kohast. 1236. aastal nimetati ta paavsti pönitentsiaariks, kellele allus kiriklike karistuste ja hüvitustegude määramine patukahetsuste, meeleparanduse ja vaimulike poolt sooritatud süütegude asjus. Selle tiitli, mis esineb ka meie ürikus, säilitas Wilhelm arvatavasti 1244. aastani, millal ta ülendati kardinaliks ning erilise austuse ja tunnustuse avaldusena ühtlasi ka Sabiina piiskopiks. Suri Wilhelm 1251. aastal Lyonis Lõuna- Prantsusmaal, kuhu maetigi. Tema haud ei olnud seal enam säilinud 16. ja 17. sajandi pöördel.
Wilhelm külastas Eestit oma kahel legatsiooniperioodil, aastail 1225/26 ja kindlasti teadaolevalt ka aastail 1237 ja 1238. Mõlemal korral, nimelt 1226. aasta algul ja 1237. aasta lõpul ning järgmisel suvel käis ta ka Tallinnas. 1237. aasta lõpust peabki seega pärinema meie ürik, millel kuupäev puudub, kuna see on dateeritud ainult aastaga. Peamiselt tänu Läti Henriku kroonikale näeme Wilhelmit oma esimese legatsiooni kestel otsivat otseseid kokkupuuteid ka maa põlisrahvaga — eestlastega —, samuti kuuleme tema korduvaid manitsusi sakslastele, mitte liigselt koormata vastristituid ja neid seega võõrutada uuest usust. Üldse püüdis ta siingi, nagu kõikjal mujal, lepitada ning tasandada valitsevaid vastuolusid.
Millised erilised põhjused tõid 1237. aastal paavsti kõrge esindaja siia kaugele Vana-Liivimaa kõige põhjapoolsemasse linna — Tallinna? Eelistas ta ju muide sakslaste alistatud Ida-Baltikumi esimest, suuremat ning lõunapoolset keskust Riiat, mis oli kogu vallutatud territooriumi riiklikuks, kiriklikuks ja kaubanduslikuks keskuseks. — Peab möönma, et paavsti legaadi Wilhelmi Tallinnasse ilmumine 1237. aasta lõpul oli tingitud samast peamisest algpõhjusest kui 1226. aastalgi, nimelt väga teravatest, peagu lepitamatutest vastuoludest ja võitlusest siinse maa uute peremeeste — sakslaste ja taanlaste vahel.
Pärast Wilhelmi esmakordset lahkumist Liivimaalt 1226. aasta kevadel varises tema poolt arvatavasti üleminekustaadiumina Virust, Järvast ja Läänemaast võitlevate poolte eraldamiseks üksteisest Põhja-Eestis loodud paavsti vaheriik kokku. See sündis juba järgmisel (1227.) aastal. Mõõgavendade Ordu ja teised Riia sakslased kihutasid taanlased Harjust, Räväläst ja Tallinna Toompea linnusest (all- ehk pärislinna tollal veel ei olnud) kerge vaevaga minema. Terve Põhja-Eesti läks nüüd sakslaste valdusse. Sellest hoolimata ei tulnud siin tülidest ja hõõrumistest, eriti Mõõgavendade Ordu ja läänimeeste (vasallide) vahel puudu. Neid ei suutnud summutada ka Aina Balduini tegevus, kes 1230. aastal paavsti aselegaadina ja 1233. aastal tema täievolilise legaadina ilmus Liivimaale korraldama siinseid olusid. Just vastuoksa seatud sihile ajas ta oma oskamatu ning ebadiplomaatliku käitumisega ja arvatavasti ka teostamatute, fantastiliste plaanidega vastuolud äärmiselt teravaks. Tulemuseks oli kohutav veresaun, mille panid toime Balduini vihaseimad vastased, orduvennad, teda pooldavate paavstimeelsete vasallide kallal sügissuvel 1233 Tallinna Toompeal.
Nüüd ei jäänud paavst Gregorius IX-al teist pääseteed, kui 9. veebruaril 1234 tühistada Balduinile antud volitused ja määrata tema asemele igasuguste tüliasjade lahendamisega nii vilunud ning meile juba tuntud Wilhelmi, keda sel puhul esmakordselt nimetatakse „kunagiseks“, s. t. endiseks Modena piiskopiks. Oma ülesannete täitmiseks sai ta seekord eriti suured volitused, mis osutusid hädavajalikeks siin täiesti segiläinud võimu- ja tüliküsimuste lahendamiseks. Riiga jõudis Wilhelm juba hiljemalt sama aasta augustis, Eestisse aga (niipalju kui seni teada) alles 3 aastat hiljem. Vahepeal käis ta paavsti ülesandel Roomas ja mitmel muul maal.
1237. aasta lõpul Wilhelmi Tallinna saabudes oli siin põnevaimaks lahendamist ootavaks päevaküsimuseks Toompea kindluse, tema varju alates 1230. aastast saadik tekkinud linna ja kogu Põhja-Eesti tagasiandmine Taanile, vastavalt kuningas Valdemar II tungivale nõudmisele ja teda rahuldavale paavsti otsusele 10. aprillist 1236. See ei teostunud aga sugugi nii kiiresti ja libedasti, nagu kärsitu kuningas ja paavst ootasid. Alles Mõõgavendade Ordu purustamine leedulaste poolt 22. septembril 1236. aastal Saule lahingus ja ta jäänuste ühendamine järgmisel aastal Preisis asuva Saksa Orduga valmistasid selleks pinna. Teiselt poolt ei lakanud ka Valdemari pealekäimised ja paavsti korduvad meeletuletused Wilhelmile. Eriti viimase terav kiri 13. märtsist 1238 ja Valdemari ettevalmistused sõjaretkeks sundisid Ordu lõpuks järeleandmisele. Viimaks 7. juunil 1238. aastal sõlmiti Stensbys (Själlandis, Taanimaal) rahuleping, mille järgi Ordu nõustus Taanile tagasi andma Tallinna ühes Harju- ja Virumaaga. See paavsti legaadi Wilhelmi energilisel vaheltsobitusel toimetulnud leping sai aluseks üle 100 aasta kestvale Taani võimule Põhja-Eestis.
Stensby lepingut ettevalmistavas olukorras andiski Wilhelm 1237. aasta lõpupoolel Tallinnas viibides meie juubeliüriku, mille tekst ja tõlge on toodud eespool. Üriku sisu siiski ei puuduta mingit tähtsat poliitilist küsimust, nagu oleks võinud oodata, arvestades väljastamismomenti, vaid varade annetamist kirikule. Liivi- ja Eestimaal ses suhtes senikehtinud keeld kaotatakse ekskommunitseerimise ehk kirikuvande alla panemise ähvardusel ja keiser Friedrichi vastava seaduse põhjal, mille Wilhelm on lasknud välja kuulutada Riias kui ka Tallinnas ja mille mittetäitjad langevad kõigepealt riigivande ehk -põlu alla. Lõpuks mainitakse eraldi, et vallas- ja kinnisvarade annetamise vabadus hakkab kehtima ka pidalitõbiste vendade maja suhtes Tallinnas. Olid ju keskajal hoolekandeasutused, nagu haiglad, vanadekodud ja koolidki lahutamata seotud kirikuga.
Ürikus mainitud keisri seadust peab Donner F. G. v. Bunge järgi Saksa keisri Friedrich II-se omaks, kuigi seni tuntakse ainult tema sellesisulist edikti Itaalia linnadele 20. septembrist 1220. aastast (Donner, lk. 206, mk. 1). Mis üldse puutub kinnisvarade minekusse kiriku ja vaimulike ehk nn. „surnud käe“ valdusse, siis oli keskajal see eriti linnades väga mitmes suhtes ebasoovitav. See ei jätnud mitte ainult kodanikud ilma vajalikust, kuid linna ringmüüriga nii piiratud elamisruumist, nagu arvavad Bunge ja Donner, vaid ka linna kui üldsuse mõningatest maksudest ja avalikest koormistest linna heakorra ja kaitse heaks. Neid võidi kirikutele, esijoones aga privileegidega varustatud kloostritele näiteks Tallinnas vanemal ajal peale panna ainult maahärra — Taani kuninga — erilisel loal. Teistes keskaegsetes linnades oli seisund ses suhtes analoogiline.
Kõige vähem meeldis üha suuremat iseseisvust ning sõltumatust taotlevatele linnadele aga vaimuliku seisuse mitteallumine linnaraadide kohtumõistmisele (jurisdiktsioonile). On selge, et majade kohta, kus elasid ainult vaimulikud ning mis olid nende valduses, ei olnud muide päris piiramatu võimuga harjunud linnarael peaaegu enam midagi öelda. Igal juhtumil ähvardas see ebasoovitavate sekeldustega, kui vaimulikud, toetudes oma eriõigustele, pöördusid kaitset ja abi otsima oma ülemuselt. Viimase tipus seisis aga keskajal ka ilmlikkudes asjades nii võimas paavst.
Neil põhjustel on mõistetav, et linnad püüdsid takistada kinnisvarade sattumist kiriku ja kiriklike asutuste (näiteks mungaordude, haiglate jne.) kätte, kust pealegi polnud üldse ette näha nende taassiirdumist ilmlikku valdusse. Isegi paavsti legaadi Modena Wilhelmi siin vaadeldud vastupidine määrus 1237. aastast ei suutnud sellesse tuua pööret. Riias jäi vastav keeld maksma hoolimata Modena Wilhelmi määruse meeletuletamisest 1251. aastal koguni paavst Innocentius IV enese poolt ja keiser Karl IV erilisest „konstitutsioonist” 1366. aastal. Tallinnas võeti vastavad keelumäärused siinkehtivatesse vanematesse Lüübeki õiguse koodeksitesse aastaist 1257 ja 1282. Samuti nagu Riias võidi ka siin kirikutele pärandada ja annetada mitte kinnisvarasid endid, vaid nende müügist saadud raha. Kui meie keskajal linnades siiski leiame mitte just vähesel arvul kinnisvarasid kiriku valduses, siis toimus nende omandamine linnarae igakordsel loal ja eritingimustel, mitte seaduse üldnormide alusel.
Maal Põhja-Eestis tähendas aga Modena Wilhelmi lubakiri 1237. aastast kirikliku valduse uuestijaluleseadmist. Ordu vahevalitsuse ajal 1227—38, eriti pärast Balduini kukutamist 1233. aastal oli see paavstivaenuliste orduvendade ja Ordu läänimeeste poolt täielikult likvideeritud
Kõige olulisem tähtsus oli kinnis- ja vallasvarade annetamise vabaksandmisel siiski üriku lõpul mainitud pidalitõbiste vendade majale Tallinnas. See, nagu hiiisemate ürikute najal võimalik tõestada, oli praeguse Jaani vanadekodu vanim eelkäija ning asetses sealsamas Tartu maanteel, nagu nüüdnegi hoolekandeasutus oma kirikuga, millel on niiviisi igivanad, otse Tallinna algaegadest pärinevad alusmüürid. Pidalitõbiste haigla oli siia asutatud arvatavasti Ordu poolt ja maa taassiirdumisel Taani valitsuse alla oli hädavajalik kindlustada talle edasielamise võimalused.
Näib, et kohutav ning parandamatu haigus — pidalitõbi — oli tollal Eestis levinud õige laialdaselt. Peale Tallinna leidus keskajal väljaspool linna pidalitõbiste haigla, õigemini eraldusmaja veel Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Paides ja isegi väikeses Lihula alevis ia Saaremaal Maasilinna lähedal maal. Tundub tõenäolisemana nende uurijate arvamine, kes pidalitõbe meil peavad igivanaks, iuba esiajaloolisest ajast päritud haiguseks. Saksa ristisõitjate poolt kaasatooduna, nagu osa uurijaid oletab, ei oleks ta suutnud nii kiiresti levida. Isegi Lundi peapiiskop Andreas Sunonis ehk Sunesön, kes 1219. kuni 1221. või 1222. aastani oli Taani kuninga Valdemar II asehalduriks Tallinnas, haigestus Eestis pidalitõppe. Ta oli selle tõttu sunnitud kodumaale tagasi minema ja ameti maha panema. 1228. aastal surigi ta sellesse parandamatusse haigusse.
Omapärane on meie üriku pärastine saatus. Arvatavasti läks ta kohe väljastamisel või õige pea selle järel üheskoos Jaani pidalitõbiste haiglaga Tallinna rae valdusse. Igatahes on raad sellest ajast peale, kui kaugele kindlad teated üldse ulatuvad, alati olnud selle asutise ja kinnisvara omanikuks ning valitsejaks. Üriku tegeliku tulemusena sai enesele pidalitõbiste haigla vististi Patika küla Kautjalas, mis juba 1241. aastal koostatud „Taani Hindamisraamatu” suures nimistus on „haigete“ päralt. Kuna aga üriku sisu, nagu eespool nägime, muide vastu käis linnaõiguse edaspidisele arengusuunale, mis ei võinud kirikule lubada piiramatut kinnisvarade omandamise vabadust, siis arvatavasti jäeti see ebasoovitav, isegi kahjulik dokument linnaarhiivi nii-öelda „kalevi alla“. Teda ei mainita, niipalju kui seni teada, üheski orduaegses ega ka hilisemas privileegide nimestikus. Sinna oleks ta oma sisult aga kindlasti pidanud kuuluma.
Alles suurte ajalooliste huvidega ning õpetatud Tallinna pürjermeister F. G. v. Bunge avastas üriku 1843. aastal uuesti vanade pärgamentkirjade hulgast, mis olid paigutatud raekoja alumise korra võlvide alla ja seal sattunud õige korratusse olekusse. Bunge avaldas kohe järgmisel aastal üriku ka trükis oma väljaande „Archiv für Geschichte Liv- Esth- und Curlands” III köites (lk. 308). Teiskordselt tegi ta seda oma tuntud üri- kutekogu „Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch” I köites, mis ilmus Tallinnas 1853. Välja jättis ta aga Modena Wilhelmi üriku väga iseloomustaval viisil Tallinna linnaõiguse allikatena avaldatud privileegide hulgast. Et meie ürik juba ammu oli eraldatud taaniaegsetest originaalprivileegidest ning huvitaval kombel isegi teistest Tallinna linna, eriti Jaani seegimaja maavalduse kohta käivatest ürikutest, näitab viimaste üllatav avastamine alles 1875. aastal.
Üriku kirjutaja (kes keskajal peagu alati oli teine kui väljastaja) isiku kindlakstegemise katse, samuti üriku keeleline analüüs viiksid meid liiga spetsiaalsete ning kaasaegsete allikmaterjalide hõreduse ja laialipillatud asukoha tõttu väga raskete, kuid õige vähetõotavate küsimuste lahendamisele. Loobume seepärast siin sellest.
Oleme käsitlusega lõpule jõudnud. Jääb ainult nentida, et kuigi Tallinna Linnaarhiivi vanim ürik 1237. aastast ei omanud omal ajal püsivamat tegelikku tähtsust, on tema ajalooline väärtus siiski väga suur. Ta on esimene otsene kirjalik tunnistus meie pealinna kaugest minevikust, tunnistus, mis väljastatud siinsamas kohal ja mis sisaldab kohanime esimest autentset kirjalikku kuju. Kahtlemata oli Tallinnas juba varematelgi aastatel kirjutatud ja dateeritud ürikuid, kuid ükski neist pole enam säilinud ega seni ilmsiks tulnud ka välismaa vanemates ning suuremates arhiivides. Isegi sama väljastaja, Modena Wilhelmi järgmise aasta 1. augustil samuti Tallinnas antud põlustuskiri rahumurdjate ja nende abistajate vastu on Roomas Vatikani arhiivis säilinud ainult ärakirjas, mitte originaalis.
R. Kenkmaa
Vanast Tallinnast 1937