Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

18 Aug

Loomingu süvapsühholoogiast

 

 

Kirjanduslikus loomingus, nagu igas teiseski kunstiloomingu harus avaldub elu, mille pale õige tunduvalt oleneb kunstilooja, rah­vuse ja kogu kultuurinimkonna hingeelust. Alateadvuses peituvad käärivad jõud vajutavad elule ja loomingule oma pitseri.

Hingeelu alateadvuslikud jõud on teataval määral konstantsed, ent mõningate asjaolude tõttu võivad neis ürgsetes jõududes kerkida esile kompleksid. Olude sunnil võib vitaalsus saada häiritud ja vaimu­elu funktsioneerimine muutuda ebaterveks. See kehtib nii üksikindi­viidide kui ka rahvaste kohta. Eks rahvaste iseloomulikumaid näh­tusi on alaväärsustunde tekkimine olukorras, kus rahvas või indiviid on poliitiliselt ja sotsiaalselt raskesse seisukorda sattunud.

Viimane kompleks avaldub mainitud juhul üksikindiviidide juu­res erinevalt. Osa indiviide näit. püüab rahvust ja oma endisi tõeks­pidamisi maha raputada ja minna ühes nende kihtidega, kelle seisu­kord on parem. Ent renegaat ei tunne end kodusena, samaväärsena, ja teatud alaväärsustunde kompleks võib selgesti esile tõusta. Järg­negu selle näitena tõik meie lähemast minevikust. Möödunud sajandi teisel poolel pääses meil valla kirg oma maalapi järele. Inimene võis öid ja päevi töötada, et saada omandiks kodukohta, et olla isik enese­ette. See protsess andis kõige enam tulemusi Lõuna-Eestis: mulgid vallutasid talud. Majandusliku iseseisvuse saavutamisega käis käsi­käes enesetunde süvenemine, ent samas ka selle liigne teravnemine ja kontakti lõdvenemine kaasinimestega. Mulki kui niisugust on austatud, kuid on ka karikeeritud, arvestades tema mina vaimu nõtruse paljastumist tema suurnikku järeleaimavates joontes. Kuigi karikeerimist ahvatlevad jooned on tõeliselt osa mulgist, arvestame ja hindame ometi tema ajaloolist aktiivsust, suurt vitaalsust, omadust, mis kuulub inimhinge loomulikkuse põhinähtusse.

Tavalises elus kohtame rohkesti erineva psühholoogilise aktiivsusega inimesi: on optimiste, on pessimiste, on passiivseid ja on aktiivseid indiviide. Elurõõm ja -tahe, eneseusaldus ja enese maksmapaneku kirg on neis varieeruv. On elust välja lülitatud endasse süvenenud isikuid ja on elurõõmsaid. Elutung tuksub siiski neis kõigis, ühtedes enam, teistes vähem, olenedes hinge struktuurist, east ja sotsiaalsest seisukohast. Ka Eesti elu on konstrueeritud neist varieeruvatest elementidest. Missuguseid inimesi ja tüüpe neist näeb loov kirjanduslik geenius, see oleneb tema enda hingelaadist, vastuvõtu- ja kujundusvõimest. Kuid ka aeg, kirjanduslik vool ja miljöö sugereerivad ning vajutavad oma pitseri kirjanduslikule loomingule.

Loovad isikud on sageli suuresti mõjutatud ajavaimust, nii et nende endi sisemine mina ja kunstilised veendumused on pidanud ajavaimu soovide eest taganema, sest vastasel korral satutakse kollisiooni, jäädakse tähelepanematuks või muututakse koguni põla­tuks. Näitena olgu siin mainitud soome suurkirjanik Aleksis Kivi, kelle looming ääretult pahandas kaasaegset Soomet, keda aga järelpõlved ei suuda küllalt imetleda, või meie oma kirjanikest Kr. J. Peterson. See on loova vaimu traagika: üksijäämine oma loominguga. Kuid suurt loovat isikut tema looming siiski kisub vastupandamatu jõuga kaasa ega lase minna kaasa ajavaimuga. See on tema elu maksimum, sisemine veendumus, ääretu võim ja suur kiusatus.

Meie kirjandus on andnud mitmesuguseid inimkujusid ja tüüpe. Nende loomisel on mõjutajaiks olnud kaasaeg, looja isiklik psühho­loogiline struktuur ja üldine kultuurimaailm.

Üks loomingu suuri põhijõude pesitseb siiski ka alateadvuses, vaistus, hinge ammutamatus alateadlikus sisejõus, võimes näha, taibata, luua, rõõmu tunda jne. Olgugi et inimpsübholoogilised põhilähted on teataval mõõdul konstantsed, on siiski olemas erinevus avaldumisviisides.

Arusaadav, et igal loojal peab olema teatav loomulik eeldus asju ja inimpsühholoogilisi omadusi näha oma silma läbi ja oma hingestruktuuri kohaselt. Nii on seletatav, miks kirjanduslikes teostes on autori hingelähedased teosed peaaegu alati soojalt ja sümpaatselt esitatud. Kuid kohtame rohkesti ka neid juhuseid, kus autori hingelaadile vastandtüüp on kujundatud erilise lembusega. See nähtus seletub igatsusega vastandlikkuse järele. Inimene igatseb ja ülistab sageli seda, mille puuduse all ta ise kõige rohkem kannatab. Nii otsib ta eneserahulduse enesetäiendust ja väljapääsu ummikust.

Seega ei saa olla küsimust, missugused kirjanduslikud tüübid on elule lähedamad; kas need, kes on virilad, mannetud, või jälle need, kes on jõulisemad, robustsemad. Tõelises elus on nad kõik olemas. Kirjaniku fantaasia ainult täiendab või retušeerib neid seejärgi kui­das autor oma isikliku pitseri kujudele peale vajutab. Tunneme saksa kirjaniku Kellermanni titaanlikke kujusid, tunneme ka Strindbergi vastuoksuslikke tegelasi. Ka meie kirjanduses leidub rohkesti virilaid, elujõuetuid ja sisemiste vastuoludega tüüpe, elujõulisi aga vähem.

Viimasel ajal on oma loomuliku vaistu taipavusega andnud roh­kesti jõulisi tüüpe Aug. Jakobson, sama autor, kes on mananud esile ,,Vaeste-patuste alevi” elurõõmust ja elutahtest välja lülitatud tüüpe. Samal ajal, kui ta on andnud eriliselt jõulisi tüüpe ,,Miika Valtsbergi roimas”, ,,Töö alguses” ja „Vallutajates‘‘, on ta kirjutanud ka novelli­kogu ,,Reisijad lõppjaamas”, kus esinevad jälle elust, teost ja rõõmust välja lülitatud tüübid, eluõhtul seisvad vanakesed, kes oma loomuli­kust elutööst on lahti kistud ja seega paratamatule surmale määratud. Kus on Jakobson võimelisem ja reaalsem, kas seal, kus ta kujutab elust tülpinuid, väljalülitatud, kes lootusetult lõpetavad oma vanadus­päevi, või seal, kus ta jälgib optimismi, ürgjõulist elutahet ja instinkti? Et Jakobson on võimeline elus murtud tüüpe kujutama, selles üldiselt pole kaheldud. Kaheldud on aga selles, kas ka tema elujõulised tüübid on reaalsed ja psühholoogiliselt õieti põhjendatud. Et Jakob­soni loomulik vaist lubab teda tõlgendada ka jõulisi ja elutahtelisi tüüpe, pole kaheldav, kui ollakse tuttav tema loominguga. Näiteks võib mainida tema novellikogus „Üksiklased” leiduva novelli „Joosep ja Maarja” naispeategelast, keda elu on juba teatavas mõt­tes välja lülitamas, kuid kes kokku puutudes oma moodsa, kerge­meelse positiivse elutahtega õemehega, terve naise ürgjõuliku vaistu sunnil liitub sellega psüühiliselt. Siin kõneleb ja käsib alateadvus. Toimub see, mida alateadvus nõuab, s. o. end säilitada elule: ta või­dab vaistlikult õemehe, et end elusse tagasi lülitada. Kõik see toimub ja areneb nagu iseenesest. Jakobson suudab siin taibata jõulise elu hüüdu. Ja jõuline peabki elu ja selle kirjanduslik kujundus olema, sest absoluutne mannetus tähendaks olemasolu lõppu ja osaline mannetus virelemist, mis pole omane elutahtelisele ja -jõulisele rahvale.

Käesolevate ridade ülesanne pole hinnata seda, kuivõrd Jakob­soni jõulised tüübid täidavad kirjandusliku vormi nõudeid või kui­võrd nad mõnel juhul võivad olla hüpertrofeeritud, vaid seda, kas tema vaist taipab vitaalsust. Tundes kirjanduslikku loomingut märkame, et tüüpide loomine on loovate isikute poolt toimunud peaaegu ikka vaistlikult, alateadvuse võimete kohaselt ja sunnil. Jakobsoni loominguga lähemalt tutvudes peame konstateerima, et tal on tugev vaist ja suur vitaalsus ning niisugusena on aidanud ta rikastada meie kirjandust uute ja väärtuslike väljavaadetega.

Kuigi elu on kõikne — täis rõõmu, viletsust, häda, kannatust, võitlust, mannetust, tüdimust jne. ning kirjanduslik looming peab kõike seda jälgima, eelistame siiski rohkem teoseid, milledes leidub elurõõmu, julgust ja tugevat vitaalsust.

Inimestel on nälg kongeniaalse ja vahel ka enese mina omandi eitavategi elementide järele. Kõige selle rahuldamiseks on loomingul suured võimalused, kuid ka suured ülesanded. Ta on kohustatud tulema inimese juurde nii jõuga kui mannetusega, elusse lülitatute ja elust väljalülitatutega.

Kõige selle järele januneb hing. Hea oleks, kui kirjanduslik loo­ming siin ka tegeliku eluga proportsionaalsuses suudaks sammu pidada ja mitte ülekaalus ei esitaks mannetuid, elus takerdunud tüüpe. Ka nukrutseja elu oleks hoopis mannetu, kui ta ei tunneks kirjanduseski vajadust jõulise, terve, võimsa ja võitlusrikka elu järele.

Elu võimas hüüd peitub meie kõikide vaistus ja kirjanduse püha kohus on vastu hõigata sellele hüüule ning kutsuda seda esile inimeste alateadvusest, et meil oleks ikka rohkem ja rohkem elujõulisi ja -tahtelisi võimsaid teoinimesi igal alal.

H. Sepp

Eesti Raamatust nr. 3/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share