Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Jun

Miks pooldame keeleuuendust

 

 

l.

Kui hea viiuldja leiab Stradivariuse ja viiuldajal on või­malik osta see, küllap ta võtab Stradivariuse ja jätab kõik muu. Kui omatakse raha ja tahetakse osta klaverit, siis ostetakse küll Bechstein.

Aga miks, kui tohib küsida?

Oo, see on ju enesestmõistetav, sest Stradivarius on pa­rim viiul ja Bechstein parim klaver, vastatakse. Eks ju igaüks tea, et parem instrument annab parema kunstinaudingu.

Mis on nii enesestmõistetav muusikas, ei ole paraku enesestmõistetav kirjanduses keele alal. Ometi on keel see suurim ja õilsaim instrument, mille kaudu inimhing avaldub.

Keel ei ole väärtus omaette, vaid abinõu üldiseks mõtete väljendamiseks ja ilukirjanduslikuks loominguks. Hea viiul ei mängi iseenesest ning hea keel ei loo iseenesest suurteost, aga hea viiuldaja ja hea viiul ning suur kirjanik ja täiuslik keel annavad tulemusena võrratut.

Eesti keeleuuendus on kirjandusliku väljendusinstrumendi, keele, kvaliteedi tõstmine, tooni puhastamine, jõu- ja varjundirikkamaks tegemine ja viimistlemine. Seepärast kir­janike enamik täies teadmises pooldab keeleuuendust kui oma parimat ja ustavaimat abimeest. Keeleuuendus on paratamatus käesoleval hetkel. Eesti kirjanikud on selges teadmises ka sellest hädaohust, mis keeleuuendus toob prae­guse põlve kirjanikele, eriti luuletajaile. Keeleuunduse hädaohtlikkus praeguse põlve loovaile kirjanikele seisab ni­melt ses, et keeleuuendus viib eesti keele edesi kvaliteedi suhtes, ja meie praegused teosed osutuvad tulevikus ses mõttes niisama ebamaitstavaiks ja ebaloetavaiks nagu läinud sajandi kirjanduslikud teosed meile. Egoistlikel põhjustel me loovad kirjanikud peaksime olema õieti vaenulikud keeleuuendusele. Meile oleks kaugelt parem, kui eesti keel normeeritaks ja jääks praeguse staadiumi juure. Nõnda oleks mugavam, kergem. Meil ei tarvitseks mõelda keelest ja stiilist, me võiksime mõelda rohkem sisust, meie töid ei tarvitseks redigeerida tulevikus. Neil põhjustel mõned kirjanikud ongi instinktiivselt keeleuuenduse vastu.

 

2.

Keeleuuenduse patriootlik tegu on aga nii suur ja val­dav, et siin isiklikud hetkehuvid peavad jääma kõrvale, ja me kirjanikud peame Aavikule ja kõigile keeleuuendajaile, meie suurimatele abimeestele ja vaenlastele avaldama suurimat lugupidamist ja soovima nüüdsest peale veel lakkamatumat energiat ja südikamat pealekäimist.

Miks pooldame keeleuuendust? Küll juba seepärast, et keset energilist ja aktiivset aega keeleuuendus on andnud eesti keele arenemisele elu vastava rütmi. Tuleks otse imestleda, kui keeleuuendus puuduks praegusel rahva elu ülesehitaval hetkel; tuleks lausa „imestada“, et maanteid hööveldetakse, aga keelt ei hööveldeta mitte, et maanteehöövli tundmatute osade jaoks ja tegevuse kohta luuakse vastavad oskussõnad, aga inimhinge õilsaimate väljenduste kohta ei tehta seda mitte. Praktiline tarvidus on toonud meile rea oskussõnastikke, oleme saanud rikkamaks ses suh­tes. Tahame saada rikkamaks ka vaimsel alal.

Keeleuuendus tegutseb keele selle osa kallal, mis sisaldab eneses kõrgemaid vaimseid väärtuseid, eriti ilukirjanduslikuks väljenduseks tarvismineva keele kallal. Keeleuuendus on tulnud appi eesti kirjanikule, keeleuuendus on rajanud sir­gema tee kirjaniku südamest lugeja südamesse, keeleuuen­dus on päästnud eesti kirjaniku teatavast kirjanduslikust kidakeelsusest, millesse eesti kirjaniku on asetanud eesti kirjanduslik tumm minevik. Keeleuuendus on kõigepeat rikastanud eesti kirjanduslikku keelt leksikaalselt, on tõstnud oleva sõnavara ja kirjandusliku kõne eufooniat ja eurütmismi, on soodustand kirjandusliku kõne grammatilist painduvust, väljenduse nobedust ja nõtkust. Keeleuuenduse rahvuslik tegu sihib sõnade korra reformis, võõra saksapärase laadi väljatõrjumisele eesti kirjandusest. See on suur ja õige tee rahva vaimsele vabadusele. Kas peaksime kõnelema üleva sihi juures veel pisiasjadest, mida teavad luuletajad ja luuleharrastajad? Kas peaksime kõnelema sellest, et ainult keeleuuenduse kaasabil on võidud asuda värsi tõsisele instrumenteerimisele ja stroofi väljendusrikkale riimistamisele ja ülesehitamisele?

Ei. Me peame tulema, ilma et hakkaksime loetlema kõiki üksikasju, ja ütlema oma südamliku tänu ja suurima lugupidamise meie suurimale abimehele, keeleuuendusele. Me pooldame keeleuuendust.

Henrik Visnapuu

Koguteosest “Keelekultuur I”, 1928-1929

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share