Aeg ja muutuvus
Filosoofilised kirjad.
H. Bergson.
(Aeg ja muutuvus.)
Praeguse aja filosoofidest seisab kahtlemata Henri Bergson esimeste seas. Ta on Inglismaal sündinud, aastal 1859. Kuigi ta tööd juba ammu ilmusid, siiski ei olnud aeg nähtavasti seks küps, et neis avaldatud ideed suurt revolutsiooni mõtteteaduse vallas oleksid sünnitanud. Alles viimastel aastatel on Bergson populaarseks saanud, ja veel seda võrd, et seda College de France’i professori kuulama minnakse, nagu kuhugi teaatri kõige paremat lauljat või artisti: vaesed üliõpilased peavad sellega leppima, et nende ees auditooriumis Pariisi kõige peenemad kübarad ja suled viibivad. Paari viimase aastaga on Bergson aukoha saanud filosoofide keskel, nagu seda näitas rahvusvaheline filosoofide kongress Bolognas, kus teda suure austusega „maestro“ks nimetati. Pöörangut, mille Bergsoni vaated filosoofias kaasa toovad, on võrreldud Kanti ja Kopernikuse omaga. Arutlused tema vaadete üle on saanud päevaküsimusteks, ja ta tööd on juba tõlgetena olemas kõigis suuremais haritud keeltes.
Aeg on ka Eestis tutvust teha filosoofiliste käärimistega, kuigi seks võib olla esialgu vähe vastukõla leidub. On ju see valdkond meil alles täiesti söödis. Kui teised teadusharud viimasel ajal hakkavad oskussõnu saavutama, eks siis tule järg ka lõpuks mõtteteaduse kätte, valdkonda, mis kõige peenemaid abstrakt aimeid eeldab. Täpipealsete terminite väljatöötamiseni peab aga tarvitama juhslikke sõnu, mis enam või vähem mõistet vastavad
Ühes omas viimases töös (L’intuition philosophique) ütleb Bergson, et igal filosoofil on olemas üksainus tsentraalmõte, mis intuitsiooni teel saadud, üks lihtne idee, mis punase niidina kõigist töödest läbi läheb ja mis end kord seesugusse, kord teistsugusse ümbrikku mähib. See valitsev mõte on vaja üles otsida, ja käes on lähtekoht, kust mõtteteadlase kõige sügavamaisse sügavustesse pääseb. See tsentraalmõte ei tarvitse olla keeruline ega raske. Tavaliselt just ümberpöördult! Nii oli see näiteks Kanti juures, kes ütles, et looduse seadused on vormid, mis mõte meie tuntuse peale paneb. Bergsonil on sama lihtne mõte aluseks. Sellepärast, et see mõte lihtne on, on tast nii kergelt mööda mindud. See on nimelt — puhta aja, muutumise, vältav u s e mõte.
Aja, vältavuse mõiste on vaja puhastada igasugustest lisandustest ja siis saame mõtte, mis kogu ilmavaate, ilmatundmise muudab. See puhastus on aga raske. Me oleme nimelt ära harjunud omale aega ette kujutama kui midagi jagatavat, arvulist. Need omadused aga pole aja omad, vaid ruumi. Ainult ruumi võib jagada, võib numbriteks lahutada ja liita. Puhast aega ei saa jagada. See paistab esialgu imelik olevat, sest on ju olemas päevad, tunnid, minutid, sekundid — aja jaod. Veel kaugemale, kõige väiksemate sekundite osadeni võib aega jaotada. Seep see asi on. Oleme harjunud vaatega, nagu näitaks minutite, tundide jaotus, et aega on võimalik jagada. Aga see on vale harjumus. Nagu allpool näeme, ei oie see muud, kui ruumi jaotus, mille me aja mõistele juurde lisame. Ruumilised mõisted on inimeses valdavad. Just ruumi mõiste on see, mis inimest aitab ainelisest ilmast võitu saada. Kogu teadus ja elutarkus on asjade süsteem, mis liikumata on, mis paigal seisavad ja millel mõõt on. Filosoofia on seni ka just sama rada käinud, mis teaduski, on mõistetega opereerinud, mis kindlad on, määratud piirjoontega ja selged. Bergson asetab filosoofiale võimaluse neist vormidest käänduda, mis tal seni olnud ja pöörduda uutele teedele selle läbi, et mõtteteadus oma aluseks võtab — aja mõiste, liikuvuse, vältavuse.
Harilik mõtlemine käsitab aega, mis segatud on teiste mõistetega. Enesevaatlusel võime aga puhta aja, väitavuse (durée, длительность) mõiste välja koorida. Pigistame silmad ja katsume süveneda teadvuse alalisesse muutuvusse. Me tunneme, kuidas midagi on, mis paigal ei püsi, vaid mis aiatasa järgneb, vältab. Seal on nagu mingisugune lauluviis, mis kuulmata kuhugi voolab. Just lauluviis ja mitte üksikud noodid, mis teineteise kõrvu seisavad! Nii on ka aja osadega, kui aega puhtalt maitseme: need kaovad ära, sulavad ühte, saavad elavaks olevuseks, mille jaod mitte üksteise kõrval ei ole, vaid teineteisest läbi tungivad. Me ei tee vahet siis oleviku, mineviku ega tuleviku vahel. Me tunneme ainult pidevat voolu, vastastikku läbitungimist. Säärasel korral ei ole meil mingi arvuga tegemist, vaid ainult omadusega. Kuid laseme ruumi mõisteid ligi pääseda. Mida siis näeme? Kõigepealt joone, mida mööda aeg nagu liiguks. Seda võib jagada. Üksikud osad seisavad teineteise kõrval, ei tungi vastastikku läbi, nagu eeloleval juhtumil. Me võime siis ajast välja võtta mineviku ja tuleviku ja järjekorra.
Ühesõnaga, meil on siis arvulise üksusega tegemist. Tõmmake sõrmega mööda lauda. Tunnete, kuidas sõrmed ruumis liiguvad, tunnete järjekorda, tunnete ühte ioont, mille mööda sõrmed läksid Kuid võib ka teist ette kujutada: ainult aja vältavust nimelt seda aega, mil mu sõrme otsades tundusid need või teised omaduslikud (mitte arvulised) muutused. Vältavus ongi omaduslik mitmekesisus, esinev arvust. Kujutage ette üks inimene, kel puudub ruumi tunne. Kui ta liigub, siis ei oleks tal aimu olnud ruumist, millest ta läbi liiguks, küll tunneks ta aga omadusi, mis alatasa muutuksid, erineksid. See oleks puhta vältavuse ja ka liikuvuse tunne, kus muud ei ole, kui puhas omaduslik mitmekesisus. Kõige parem näitus on lauluviis. Kui seda kuulata, siis ei kuule me üksikuid noote, üksikuid helisid. Ei, need tungivad vastastikku teineteisest läbi, need mässivad endid teineteise ümber ja vahelduvad pidevalt. Siin ei ole meil midagi ruumilist. Siin tunneme omaduslikku muutuvust ja vältavust. Kui seinakell oma aegapidise tik-takiga magama uinutab, siis ei ole see viimase pendli löögi mõju, mis ma korraga tähele panen, ei ole ka selle tähele pandud pendli löögi ja juure lisatud endiste löökide mälestuse mõju (sest kui ma praegusele seinakella löögile mälestuse endistest löökidest meele tuletan, siis ei uinuta see veel magama). Ei! Mõjub just löökide rütmiline koosseis, omaduslik külg. Iga löök on nagu noot lauluviisis, mis tundmata, kuulmata eelmisele juure liitub ja niiviisi pendli kiikumisest loob otsekui musikaalse fraasi.
Sarnasel aja mõiste käsitusel on võimatu aega mõõta. Seda saab siis, kui puhtast aja mõistest loobume. Kui ma pendli liikumist vaatlen oma silmadega, ja tema lööke loen, siis ei loe ega arva mitte aega, vaid üheaegsust. Ja see on hoopis teine asi. Kui ma oma mälestuste poole ei pööra, siis näen ma ainult pendli aseme vahetamist ruumis. Ja ainult ühtainust liikumist, sest oletasime, et mälestus ei tööta. Siis meil vältavust ei ole. On ainuit teatav väljaspoolseis (extériorité) ; järgnevust ei ole. ümberpöördult, loobume pendlist ja selle liikumisest. Siis jääb meisse ainult minu „mina“ mitmekesine vältavus, järgnevus. Vastastikku väljaspoolseisu (extériorité réciproque) ei ole, nagu siis kui ainult pendelt vaatleme, milles iga löök teine teisest väljaspool seisab ja mitte millegagi ühendatud pole. Nimetatud kahe asja vahel sünnib isesorti vahetamise protsess, mis sellega lõpeb, et me ruumi mõistega segatud aja mõiste saame. Puhas ruum on aga väljaspool aega. Ja puhtal vältavusel ei ole ruumiga mi-dagi tegemist. Vahelüli, mis need kaks vormi ühendab, on üheaegsus.
Puhta aja mõistega on seotud liikumise, muutuvuse mõiste. See mõiste on ka tavaliselt segatud ruumi mõistega. Sest kui ütlen, keegi läks kodunt jõe ääre, siis kujutan pigemini maad ette, kust ta läks, kui sisemist aega, mille ta seks tarvitas. Puhas liikuvus pole aga mitte ruumiline mõiste, vaid psüühiline akt. Selle esimene tunnusmärk on absoluutne jagamatus.
Minu käsi on A. punktis. Ma tõstan ta B. punkti. Liikumine A-st B-sse on lihtne asi. Kahtlemata, me oleks võinud käe peatada punktis C. Kuid siis oieks see juba teine liikumine olnud. A-st C-ni oleks siis meil pidev liikumine olnud. Vahemaa, A B, milles käsi liikus, võin ma ju jagada kümnesse, tuhandasse jne. jakku, kuid liikumist ei saa ma mitte jagada. Sest igas pisemas vahes on siis eri liikumine. Liikumisel A-st B-sse ei jää käsi ühessegi punkti peatama. Käsi läheb ainult läbi sellest punktist. Teiste sõnadega, käsi oleks võinud seal seisma jääda. See on, liikumine oleks võinud seal lõppeda. Liikumine on pidev. Seda ei saa jagada. Illusioon on, et liikumist võib ilmotsata jagada, tarvilik illusioon, sest harilikus elus ei huvita inimesi liikuvus ise, vaid olekud, asendid, mis muutuvad. Inimeses on tarve liikumatuse järele. Ja mida sarnasemalt ruumile me liikuvust ette kujutame, seda arusaadavam on liikumine meile. Kuid reaalsus on liikuvuses ja mitte paigalseisus. Paigalseis on illusioon. Kui kaks rongi ühesuguse kiirusega teine teise kõrval liiguvad, siis näib neid seisvat. Niisugune olukord näib meile normaalne olevat, sest et see kasulik on: reisijail on võimalik teises vagunis sõitjaga vestelda jne. See ongi see „liikumatus”. Selle seabki inimene õigeks reaalsuseks, absoluutseks. Liikumine on nagu midagi juurde pandud. Tarvis aga praktilise elu tarbeist pöörduda sisemisele elule, neile andmetele, mis hinge sügavustes lebavad, ja me tuleme vastapidisele otsusele: ainukene reaalsus on liikuvus. Mu ees on tindipott. Ma võin nii või teisiti tema peale reageerida, ia seda ainult sellepärast, et meie ühes ja samas ajas kõrvu liigume, nagu eelnimetatud kaks rongi. Mina muutun vahetpidamata. Tindi pott muutub iga momendiga. Iga silmapilk muutub selle objekti vastuvõte. Värv väljaspool mind on alaline liikuvus (värvi lained) ja mu oma isik on alaline liikuvus. Kui objekt ja subjekt neis tingimustes liigub, mil võimalik on objekti peale mõjuda, siis vaadeldakse asja kui liikumatut. Nii on kasulikum. Kuid see mis kasulik tegevusele, on ebakohane õigele reaalsusele. Kasulik on tegevusele see, et asi, millega meie opereerime, ei muutuks. Inimese mõisted ongi kõik nii sisse seatud. Reaalsuses muutub käsitatav asi igal silmapilgul. Me näeme enne ikka asja ja siis selle liikumist. Kuid õige on ainult liikumine. Liikumine ei eelda liikuvat asja. Kuulame üht lauluviisi. Seal ei ole mingi asja, mis tunneme liikuvat. Kui pikk ta ka oleks, ikka on see lauluviis pidev, jagamata. Kuulmismeel tarvitab vähem ruumi, kui nägemine. Kui me ka jagaksime lauluviisi osadesse, siis saaksime meie ettekujutataval paberil noodid, mis kõrvu seisavad, või klahvid, millel mängitakse, s. o. ruumilised mõisted. Loobume neist mõistetest ja meie ees on puhas muutuvus, mis mingi asjaga pole seotud.
Võtame mõne asja välisest ilmast. Sel on teatav värv. Värv pole muud kui ülisuure kiirusega värisemine, seega liikumine. Nii on sisemise ilmagagi, kus elu tundub olevat pikk meloodiline
viis, liikuvus, pidev vältamine. Ühe sõnaga, reaalsus on liikuvus. On olemas elav, loov vool, mis kõik kaasa kisub.
Kuid üks kõige tähtsam inimese omadus on see, et ta liikuvaid asju tahab liikumatutena käsitada. See on sellepärast, et mõjuda võib asjade peale ainult seni kaua, kuni ta ses olekus on, kui praegu. Meis on instinkt üht keha vaadelda mitte ta muutuvuse küljest, vaid just sest küljest, mis liikumata. Niisama on lugu tundmustega, mis sõnade abil katsume kristalliseerida. Siit tuleb siis, et sagedasti segatakse tundmus, mis ju alaline, pidev saamine (devenir) on, tema välimise kujuga, näit. sõnaga, mis teda avaldab. Keele mõju tundmuste tardumise peale on suurem arvatavast. „Teravate piirjoontega, alati labane sõna, valides kõige liikumatuma üleüldise, ja järjeliselt isikutuma üleüldis-inimlikes läbielamistes, surub alla, või vähemalt varjab ära meie isikliku teadvuse peened ja tabamatud läbielamised.“ Tormine armastus või sügav kurbus valdavad kogu hinge. Need tundmused pole liikumata asjad. See on kogu alatasa heitlevaid, väänlevaid, voolavaid, pidevaid tundmusi ilma piirideta, ilma kalduvuseta ruumiliselt üksteisest erineda. Kui meie neid aga analüüsima hakkame, siis kaob läbielamine, asemele astub rida teineteise kõrval olevaid hinge asendid, mis liikumata on ja oma isikliku, kõige olulikuma tunnusmärgi kaotanud. Siis võib alles sõna ligi pääseda. Tundmustest jääb veel vari järele. Me arvame, et oleme võinud tundmust analüüsida. Selle asemel on aga meie ees rida üksikuid asendid, mis kõigile tuttavaid tunnusmärke sisaldavad. Ühe romaani kirjaniku osavus seisabki selles, et ta meile neid asendid pakub ühenduses salajamate sidemetega, terve kompleksiga nägemata ja tabamata liigutusi, mis lugejat sugereerivad kahvatu sõna varju all leidma kõige varjatumaid läbielamisi.
Mõtted on mitmesuguses suhtes meie isikliku eluga. Palju neist ujub pinnal, nagu lehed tiigi vee peal. Neid mõtteid käsitades, leiame et nad alati on kuidagi viisi liikumata, väljaspool siseilma alalist voolu. Need on ideed, mis valminult saadakse, ja mis meis vastu võetakse, assimileerimata meie isikule. Kuid mida sügavamale oma „mina“sse minna, seda voolavamaks läheb nende sisu, seda raskem on neid välja öelda, sõnades avaldada. Adekvaatselt võib ainult neid ideid sõnades avaldada, mis kõige vähem meie olemust puudutavad, milles kõige vähem isikut.
Sellest mõistame sümbolismi suurt väärtust. Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbol. Reaalsus on liikuvus. Kui tõsist elu tahetakse tunda, peab sümbolitest läbi tungima. Kõik inimlikud teadmised ja teadused on ainult sümboolsed.
Goethe ütleb oma Fausti II jao lõpus: Kõik, mis mööda läheb, on ainult sümbol. Me tuleme vastupidisele otsusele, nagu Nietzsche lausub: kõik mööda minemata, püsiv on sümbol. Tõe
elu on alaline voolamine, alaline liikuvus.
Mis tagajärjed sel lähtekohal on ilmavaate ja ilmatundmise kohta, sellest järgmistes kirjades.
Johannes Semper
Vabast Sõnast nr. 1/1915