Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 Jun

Mida pakub luule

 

 

Nouv. Litt. avaldab ankeedi, millega üks ta kaastöölisi on pöördunud prantsuse kirjanike, teadlaste ja kriitikute ipoole, et teada saada nende seisu­kohta luule suhtes. Esitati kaks küsimust; Mida mõistate luule all? Mida ootate talt? Toome järgnevas mõned huvitavamad vastused.

Maurice B l o n d e l, üks tänapäeva tuntumaid filosoofe, vastab : „P o e e t on iga inimene, kes avastab ja paigutab asjade ja olendite hallusse salapärast elu: see on mingi uue, saavutamatuna ja väljendamatuna näiva maailma ja tõelusehinge kehastumine aistitavas ja lõplikus. — Poeetiline on järelikult kõik, mis sugereerib ja teostab seda imetegu: hingestada sisemiselt mateeriat, mida seni on nähtud ainult väljastpoolt või mis on lämbunud hingetute sõnade ja elutute vormide koorma all. — Poeem on iga teos, mis annab edasi seda eluvoolu, tekitades igatsust ärataval ning ühtlasi karastaval kombel seda lõpmatusevärinat oma eriliste kõlade ja kujutlust elustavate piltide kaudu. Kuid samuti on tõsi, et me ei leia luulet kusagil, kui me ei kanna teda endas.”

Selle filosoofiliselt suurejoonelise ja kaugete perspektiividega vastuse kõrval esindab Abel Clarté vastus modernistliku poeedi spontaanset ja väga individuaalset seisukohta:

„Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga.

Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.”

Kui palju teravat meeleheidet selle vastuse taga, millele sõjamälestused heidavad oma varju! Kuid pangem ühtlasi tähele üllast hingestust, mis kõigest masendusest üle, kiindub illusiooni ja hõlmab selle kaudu elu. Võib-olla kajas­tab see vastus luule kõige suuremat heategu.

Selle järel on Georges Duhamel’i kristalne vastus nagu päikese­paiste pärast kõuepilvi:

„Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip par excel­lence. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.“

Igapäeva ületamine, elutu hingestamine, asjade inimliku olemuse avasta­mine, ülendavate hingeliigutuste äratamine, „esilemanav nõidus”, „rooside avas­tamine pimedusest”, põhiinimliku, s. t. hingelise ja hingestatu vallandamine, need on omadused, mida kõik järgnevad vastused peavad luulele olemuslikemaiks. Luuletaja Max J a c o b’i vastus võtab need kokku lihtsasse maksiimi:

„Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.”

Henri Pourrat viib selle ühendusse oma panteistliku elukäsitusega:

„Francis Janunes on kunagi kirjutanud, et luule pole muud kui looduslike nähete siiras esitus. Eeskujulik definitsioon, ütles mulle keegi, kuid kohane Jammes’i luulelaadi jaoks. Andke talle ulatus, mis talle vajalik, ja ta maksab kogu luule kohta. Kõik lähtub loodusest, nagu tunnistas Proust; nimelt tema, maa, annab inimolendile kujutluse imelisest. Imelisest, jah, mis ületab iga kunsti. Ja seepärast võib loota nii palju täpsusest ja alandlikkusest.”

  1. Pourrat, lüüriline naturalist, mõtleb alandlikkust looduse ees, ustavust nähtavale, kuuldavale ja tuntavale maailmale meie ümber. See deklaratsioon võiks meeldida meil J. Sütistele, kuid ta peaks sõlmima siis erikokkuleppe „imelise“ suhtes.

Valéry’le toetudes annab Nizza ülikooli juhataja Maurice Mignon aga täieliku primaadi puht kunstilisele elemendile ja nimelt kõlaväärtustele: „Luule on enne kõike laul, muusika ja rütm. Tähendus tuleb alles selle järele: ta pole vajalik ja muutub interpreteerija kohaselt. Kokkuvõttes: pindaroslik luule on põhiline luule: teistel luulelaadidel on ainult see nimi.”

Fernand Gregh, sümbolismi üks elavaid esindajaid, tuletab seevastu meelde kõigi elementide harmoonia vajadust: „Luule on muusika ja mõtte sün­tees, ses ulatuses, milles mõte on väljendatav sõnade kaudu ja võttes sõna „mõtet“ kõige laiemas tähenduses, s. t. mahutades sellesse mitte ainult ideed, vaid ka tunded ja aistingud. Jagamatu kolmik, millest poeemis ei saa hüljata ühtki elementi, ähvardusega tappa luulet ennast.“

Kaugelt suurem enamus vastuseid eeldab sedasama kooskõla. Naiskir­janik Rachilde võtab selle vajaduse kokku tähendusrikkasse lausesse: „Mida ma luulelt soovin, on värin, mida võib äratada ainult luule muusika, kuid ma ei tunnusta teda, kui ta pole sündinud inimlikust toonist.”

Luulele väga julgustava vastuse on andnud lõpuks prantsuse haridusminis­ter Jean Z a y, kes oma harukordse pilguavaruse ja algatusvõime tõttu on võitnud lühikese ajaga suure populaarsuse niihästi vaimse eliidi kui masside keskel. Ta vastab järgmiselt:

„Te korraldate ankeeti luule kohta. Mõnedele näiks, et meid ootavad teised palju kiirema iseloomuga küsimused. Te ei taibu nende surve ees ja meenutate meile täna luulet. Tänan teid selle eest ja soovin teile õnne. Sest kindlasti on õigus teil, või õigemini Temal, poeesial, sest ta üksi elab üle meie viletsustest. Ärgem siis unustagem teda. Meie pole kunagi vajanud Teda rohkem.

Aleksander Aspel

Loomingust nr. 7/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share