Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Mar

Fr. Tuglas ja Ilo

 

 

Mingi filosoofilise teose lõpul on katsutud kokku võtta kõik inimese mõttepingutuse saavutused vaimsel alal. Ka seda on püütud resümeerida, kui kaugele on jõutud usundilisel alal jumala mõistmises. Selles viimases asjas olid tulemused kasinavõitu. Et jumal on arm või armastus, nagu nii palju korrutatud ja ikka veel jätkatakse, selle kohta avaldati kõva kahtlust. Tõenduseks toodi inimeste hukkumine loodusejõudude läbi, väetite kannatused, kes veel mingit karistust pole teeninud jne. Või see armu jumal ja tema arm on meile äramõistmatu nagu mitmed teisedki tema omadused. Aga ometi üks tema omadustest leiti olevat mõistetav, tajutav ja vaidlematu. See on ilu, Ilo, nagu see avaldub kõikjal elavas ja elutus looduses, siin maa peal ja kogu kosmoses.

Ei ole seepärast ime, kui pagana rahvad on Ilo tõstnud kui mitte ülimaks, siis ometi üheks jumalaks; veel vähem on põhjust imestada, kui mõned inimesed kummardavad kõigi teiste jumalate hulgas Ilo. Või peavad teda teistest jumalaist kõige kõrgemaks.

Ilo kummardaja on meie kirjanike hulgas Friedebert Tuglas. Noor-Eestis, kus ta oli üks juhte ja selle kirjandusliku rühma palgele esteetilise pitsati vajutajaid, tuli tal ühiselt ehitatavas vaimses templis ka teisi jumalaid sallida. Kui aga Noor-Eesti heterogeensed elemendid laiali valgusid ja Tuglasel võimalus avanes asutada oma ajakiri, siis kirjutas ta kõhklemata sellele pealkirjaks Ilo.

Selle ajakirja esimeses numbris kõneleb ta Ilost ja teeb julge oletuse, et meie orjaaja sajandeil on „uus kultuurilaad” esile kerkinud: „Ilo kultuur”. Pimedais oludes võtnud piirjooni „Ilo esteetika”.

Kas see nüüd nõnda oli, kas vahest Ilo kultuur muistsel vabaduse ajastul selgemaid piirjooni ei omanud kui orja ajal, jäägu oletuseks, aga huvitav on kuulda, missuguse tähtsuse Tuglas annab Ilole ja kunstile rahva elus:

„ … kunst on täiel jõul elava rahva ideaalne eneseteostus”.

Siingi tahaks midagi vahele hüüda, aga laseme Tuglasel arendada edasi oma mõtet:

„See (kunst) on oluline osa rahvast enesest, ta teo ja unistuste peegel, ta kultuuri kõrgeim avaldus.”

Tuletagem siin ainult nõnda palju meelde, et Hellases kunst küll rahva kõrgeim eneseavaldus oli, Roomas aga teisele kohale kippus jääma, kuna rahvas seal ennast teostada püüdis riiklikult täiuslikumat korraldust taotledes.

Vaadelgem nüüd, kust Tuglas otsib Ilo ja kust ta seda leiab.

Mis on kõik tema matkad maailma lõppu, eksootikasse, fantastikasse ja unelmate valdkonda muud kui Ilo kuldvillaku otsimine! Eks ole tal enesel kui kirjanikul palju sarnasust Allaniga (v. „Rändur” novellide ja miniatuuride kogus Hingede rändamine), keda nägemuste maailm avatleb mängima, kes näeb neid kesk päeva, kes tahab oma mälus need segada unedega.

Tõelisusest ei piisa Tuglasele Ilo loomiseks, ta peab teisele pinnale tõusma või laskuma, kus idealiteedi ja kujutluselementide segamine on lubatav ja võimalik. Tõelisust kehastab idioot, Ilomaailma poeet. Grotesksed pildid ja kujud on kontrastiks, et Ilo selgemini esile tõsta.

Me näeme Felix Ormussoni reaalelule võrdlemisi lähedal olevat, aga ta piirab enese kui suvitaja-esteet rahvast, kes esindab igapäevast, n. n. halli tõelisust. Kord puutub Ormusson siiski, juhuslikult muidugi, üsna drastilise elupildiga kokku: ta näeb, kuidas näljane laps närib elavat kassi. Ta ei astu vahele, ta sulgeb silmad, vaatleb kinnisilmi hirmsat kassisöömise pilti ja õhkab: „Mina olen pidanud mõtlema neid asju — õrna luule asemel.”

Toon taas selle tsitaadi — olen selle varem kusagil toonud — et selgemini näidata vahet elulähedaste ja elukaugete kirjanike vahel, et näidata Tuglase distantsivõtmist tõelisuse suhtes.

Aga seda ei pea siin võtma tema loomingu hindamisena, veel vähem allahindamisena. Ümberpöördult: nimelt siirdudes argielust, halli igapäevsuse õhkkonnast, kõigile nähtava ja tajutava tõelisuse tasandikult kujutluste, unelmate ja eksootika maailma, otsides sealt Ilo ja kujutades seda ebatõelist, elukauget luule maailma realistliku täpsusega ja nägemusliku värvirikkusega on ta toonud meie kirjandusse täiesti uut, omapärast ilmet.

Kas ei ole see üksi küllaldaseks põhjuseks, et Tuglast tema juubeli puhul tuletada austavalt meelde!

Kui aga nimetada siin veel tema kirjandusloolisi uurimusi ja arvustusi, millega ta tõstnud nende tasapinda ja mõjutanud suuresti kaasaegset kirjandust, siis on tema austamiseks elu suurel pööripäeval mitmekordselt põhjust.

Ed. Hubel

Loomingust nr. 3/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share