Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Mar

Rahvusfilosoofilisest ilmavaatest

 

 

I.

Me elame tehnika ja teaduse ajajärgul. Loomulik, et need siis ka inimeste teadvuses õige tähtsale kohale on tunginud, kitsavaatelisemate inimeste juures koguni ainuvalitsevale kohale pääsenud. Mida kõike ei oodata ja loodeta tehnikalt ja teaduselt! Mitte ainult inimkonna elu väliskülje täielikku muutmist, vaid ka sisemise, vaimuelu avalduste ümberloomist, nagu seda aja­looline materialism peab võimalikuks, tähele panemata jättes inimeste vaimsete võimete bioloogilist alust, pärivuse teel aasta­tuhandete, võib olla miljonite kestes kuhjunud energiakapitali.

Et ka meil teaduselt rohkem nõutakse, kui see anda suudab ja võib oma olemuse tõttu, näitab muu seas J. Jans ühes kirjutuses (Tartu Päevaleht 25, 1914), milles ta kaebab, „loogiline järjekindlus modern-teaduslikul alusel” puuduvat meie rahvuslusel. Ta leiab, et meie rahvuslus teaduslikult põhjen­damatu on, seda unustades, et teadus nähtusi ainult konsta­teerida ja seletada võib, mitte aga immanentselt põhjendada. Teadus on võimetu iseenesegi olemasolu immanentselt põhjen­dama, milleks inimese loomuses peituvaid teadmisinstinkte peab tähele panema; viimaseid võib teadus ainult uurida, seletada, mitte aga luua ehk põhjendada.

Ka rahvuslikud elamused esinevad meile konkreetsena hingeelulise tõsiasjana, mille olemasolu maha salata võimatu, kõige rahvusvahelisemal ilmakodanlaselgi. Jääb ainult selgusele jõuda rahvuslike elamuste väärtuse ja tarvilikkuse üle rahva bioloogilise (= kehalis-vaimse) arenemise seisukohalt, sest rahva sisemisest arenemisest olenevad kõik selle välised elu­avaldused, mis muidugi omalt poolt jällegi sisemise arenemise kohta mõju avaldavad, sellele laiemad ehk kitsamad piirid tõmbavad, pahemal korral selle koguni võimatumaks teevad.

 

II.

Meie vaatluse lähtekohaks on üksiku isiku teadvus praegusel silmapilgul, kui kogu reaalse vaimsuse inimliku mõistusega käsitatav ürgosa, algelement, millest gnoseoloogilises mõttes konkreetselt kaugemale minna võimatu. Filogeneetilisel ehk sotsioloogilisel vaatlusel, ajaloolisest seisukohast välja minnes jääb üksik isik muidugi ainult lüliks lõpmatumas inimpõlvede reas, kelle loodud materiaalne ja vaimne kultuur üksiku isiku kujunemises igatahes suurt osa mängib. Ajalooline vaatlemine, nii tarvilik ja õigustatud kui ta ongi, jääb ikkagi teoreetiliselt tagasikonstrueeritavaks, teatava määrani hüpoteeti­liseks vaatlemisviisiks juba oma käsitusaine olemuse tõttu. Inimkonna ajalooline minevik ei ole konkreetne realiteet gnoseo­loogilises mõttes; sellena esinevad ainult praeguse ajani säilinud mälestused, ainelised ja vaimsed, mille põhjal siis aja­loolist arenemiskäiku teoreetiliselt enesele kujutletakse, õigemini minevikku olevikku projetseerida katsutakse, nii palju kui see võimalik, — sest eneseteadvust on võimatu reaalselt olevikust minevikku viia, kuna aeg ise on sisemisena nägelikuna vaatlus­vormina meie teadvuse funktsioon (Kant).

Teoreetiliselt võib ju muidugi kõnelda üksiku isiku teadvust kandvaist jõududest, jumalusest, loodusest materiaalses, spiritu­aalses ehk panteistlikus mõttes (Häckeli „theophysis“), maailmade vaimust jne., kuid need on ikkagi ainult oletused, millega midagi ääretumat enese teadvuses tahetakse ära määrata, fikseerida. Konkreetse uurimise ja tähelepaneku aluseks ei või tulla mingisugune oletatav, hüpoteetiline ülivaim ehk ülijõud, küll aga inimliku vaimuelu vahekord oma enese loodud jumalustega, niipalju kui see isikus reaalselt avaldub.

Kui meie üksiku isiku elusisu tahaksime gnoseoloogiliselt ära määrata, saaksime umbes järgmise formeli. Kogu inimese elu, teadvuse vaatepunktilt nähtuna, on vältav ja laialdane vahe­kordade kompleks, mis alatasa muutub ja areneb. Inimesel on vahekordi enesega, teiste inimestega kitsamas ja laiemas mõttes, surnud rahvapõlvede pärandustega („haridus“), isiku ja rahva kujuteldava tulevikuga, kogu lähema ja kaugema ümbrusega ja kogu loodusega nii suures ulatuses, kui seda igaüks enese teadvusse suudab mahutada. Need lõpmatumad faktilised vahekorrad omade kajastustega inimese hinges moodustavadgi isiku subjektiivse maailma, mille sisu võib areneda, muutuda, täielikkuse, kõrgeväärtuslikkuse sihis ehk vastupidi. Välismaailm on objektiivses mõttes kõigile ühine, kuid seda vaatleb igaüks ise seisukohalt, ise silmaga, isesuguste elamuste, mõtete ja tunnetega. Kuna objektiivse maailma mõiste matemaatiliselt kindla, konstandi suurune laadi kannab, on subjektiivne maailm teatavas mõttes inimliku teadvuse ja tahtvuse funktsioon, sest üksikul isikul on igatahes õige palju kaasa kõnelda selles, mis milgi korral inimese subjektiivses maailmas sisaldub. Igatahes on teatava määrani võimalik sellest vääritumaid elemente välja sulgeda ja väärilisemaid suuremale maksvusele viia. Elutarkus seisnebki selles, et subjektiivsesse maailma ainult häid, täisväärtuslikke elemente vastu võetakse ja neid omas temperamendis ümber sulatatakse, millele järgneb sise­mine kristallisatsioon, uus kujuvõtmine, seda täielikum ja selgem, mida paremad olid sulatusained, mida põhjalikum ise sulatuskäik.

Kõigis neis vahekordades ehk suhteis on mitu eri külge, mida eraldi vaja vaadelda. Kõigepealt on meil tegemist suhete objektiivse küljega, nende reaalse alusega, ilma milleta suhe üleüldse pole mõeldav. On võimatu kedagi armastada, kui tundmusalust isikut pole; samuti on võimatu ideaalidest vaimustatud olla, kui need inimese teadvuses teatava realiteedi pole omandanud, olgugi hõljuva, hämarapärase.

Suhete väärtus isiku kohta ei seisne aga mitte nii palju nende välises, objektiivses küljes, kui nende sisemises küljes, neis vastukõlades, mõtetes ja emotsioonides, mida teatav objek­tiivne vahekord meie hinges äratab.

Objektiivse suhte psüühilisel refleksil, mida subjektiivseks suhteks võiksime nimetada, on jällegi mitu eri külge. Kõigepealt objektiivse suhte kajastus meie mõistuses (intellektuaalne suhe), mis on igasuguste teadvuste aluseks: rahvusteadvus (või nagu meil harilikult on öeldud: rahvuslik iseteadvus), klassiteadvus, tõuteadvus jne. Teadvuste tähtsus seisneb selles, et nad meile orienteerumisvõimalusi pakuvad nii hästi sise- kui välismaailmas. Peale selle võimaldab teadvus millestki teatavate normide ja nõudmiste ülesseadmist tuleviku kohta. Kogu hingeelu, ka tundmused ja tahtmised selguvad, kristalli­seeruvad teadvuses.

Ainsast teadvusest pole aga veel mitte küll. Tervele inimese hingele, hästi toidetud, jõuküllasele, füsioloogilisest enesekihvtitusest vabale peaajule ja närvikavale on omane veel otsekohesem, vahetum asjade hindamine, nimelt tundmuste kaudu; viimaste võimupärasus ja kestvus ongi teatava suhte bioloogilise väärtuse näitaja, sest tundmustes avaldub inimese isiku sügavustes peituv algjõud, mille abstraktina kajastusena mõistus esineb; viimast peaks vahest formaalses mõttes instinktide hulka arvama, sest sel on palju instinktipäraseid jooni, enne kõike selle avaldumise sunduslikkuses, iseäranis tugevama mõistuse puhul.

Tundmuslikul, sensitiivsel suhtel võib jällegi mitu eri varjundit olla, eri tundmuste valitsevuse, domineerivuse tõttu. See võib olla hedonistlikku, lõbutundelist, ehk jälle esteetilist, ilutundelist laadi jne.; väärilisemad sensitiivsetest suhetest on vahest need, mis paremus- ja pühadustundele rajanevad, mitte ainult kiriklikus mõttes!

Intellektuaalse ja sensitiivse suhtega seltsib alati voluntaarne, tahteline. Tõepoolest, kui meis mingi asi mõtteid ja tundmusi äratab, siis on see tunnistuseks, et sel meie isiku bioloogilise arenemise kohta tähtsust on. Viimast on aga võimatu maksma panna ilma meiepoolse tegevuseta, kõige vähemal korral meie nõusolekuta; viimast peaks mingisugusena passiivsena aktiviteedina karaktriseerima. Tegevus, aktiviteet põhineb aga tahtmiste, lootuste ja ootuste peal. Tahte kõrgem aste avaldub teadlikus riskeerimises, kõige kaalule panekus tuleviku nimel, kuna selle õrnem aste soovides, unistustes, igatsustes ja ihaldustes esineb.

Ei tarvitse iseäralikult seda toonitada, et normaalses, hästi arenenud isikus teatav suhe täielikult avaldub, inimese liikuma paneb nii hästi mõtteis, tundmustes ja tahtmistes. Suhte, vahekorra täielikkus ongi see mõõt, millega neid kõlvulisteks või jälle kõlbmatuiks tuleb pidada. On suhe puudulik, ühekülgne, siis on selle põhjus kas välise objekti ehk suhtes oleva subjekti puudulikkuses; viimane juhtumine ei tarvitse aga alati raskest degeneratsioonist kõnelda, vaid nii mõnelgi korral möödaminevast, ajutisest arenemisveast ehk mõne hingeelu (ja peaaju) osa üliarenemisest teistega võrreldes, mis normaalseks, loomulikuks peetud hingelist tasakaalu teisendab.

 

III.

Missugusel reaalsel alusel põhinevad rahvuslikud elamused, rahvusteadvus, rahvuslik ilmavaade?

Ehk küll rahvuslus ja isamaalisus kahte teatava määrani erinevat mõistet tähendavad, on neil siiski nii palju ühiseid elemente, et me neid täie õigusega koos võime vaadelda. Nad edustavad õieti ühe ja sama asja eri külgi.

Rahvuslikkuse ja isamaalisuse aluseks on kõik need faktilised olukorrad, kõik see ümbrus, milles teatud rahvas elab, ühtlasi kõik see, mis teatavale rahvale vanemailt põlvedelt pärandunud. Meid viiks pikale kõike seda üksikasjalikult loetlema hakata; tähendame ainult, et näit. suurema osa meie rahva liikmete jaoks kogu looduse vaatlemine kodumaaga algab ja lõpeb; väljamaa reisid ei suuda üksikutegi elus selle tähtsust vähendada, ammugi mitte rahvahulkades. Samuti oleme meie kõik oma osa saanud kodumaa haridusest, mis peaasjalikult keele tõttu isesuguse, teistest eraldatud ala moodustab üleüldis-euroopaliku hariduse pinnal; eksiarvamistest hoidumiseks tähendan, et siin mitte üksikutele osaks saavat võõrakeelset kõrgemat haridust pole mõeldud (mis seegi kodus haritud pinnale on istutatud), vaid seda perekonna, seltskonna, kirjan­duse jne. kaudu omandatud, meie rahva ajalooliste mälestuste abil kasvatatud vaimulaadi, mis meid faktiliselt eestlasteks teeb, ka siis, kui rahvuse mõttele vastu on juhtutud sõdima; viimase nähtuses peegelduvad osalt praeguselegi põlvele omased hingelised vastolud, mis aga tulevikus suuresti vähenema peavad, kui rahvas väliste ja sisemiste elutingimuste paranemise ja tahtliku parandamise tõttu rahulikumasse, ühtlasemasse arene­misjärku jõuab, vahest ilmasõja loodetava lõpu järele.

Kõige tähtsamaks rahvusliku ilmavaate immanentseks, olgugi harilikult alateadvuses peituvaks aluseks on aga vere- ja tõusugulus, rahvuse tõuline, füüsiline olemus. Selle kaudu on niihästi kogu rahvas kui ka selle üksikud liikmed oma olemise saanud, mis kõige muu aluseks on. Olgugi, et praeguse aja rahvad harilikult mitme tõu segiminekust on tekkinud, on neis siiski teataval tõuelemendil valitsev koht, mille ümber sünnib uus kristalliseerumine, uus tõuomaduste kujunemine. Praegused segatõulised rahvused on uuesti kuju­nemas tõulise puhtuse poole; selle väliseks märgiks on tugev tõuteadvuse ärkamine elujõulisemate ja enam arenenud kultuurarahvaste juures, selle tõus alateadvusest üliteadvusse. Kus see teadvus endist viisi suigub pimeduse ja harimatuse ehk ebateadusliku „tõueelarvamiste“ eitamise tagajärjel, seal võib muidugi edeneda tõugude segiminek ja sellega harilikult kaasas käiv rahvuse tüübi degeneratsioon.

Küsime nüüd, kuidas kajastuvad need faktilised, reaalsed sidemed ja olukorrad meie rahva hingeelus, selle teadvuses, tundmustes ja tahtmistes.

Kõigepealt, kui selge on meil rahvusteadvus, esitatud faktiliste olukordade mõistuslik hindamine? Seda on meil, iseäranis rahvuslikult mõtlevais ringkondades, muidugi sel määral, kui palju seda meie rahva mõistuse arenemise tasapind lubab, mis muidugi üksikuis isikuis väga mitmesuguses ulatuses avaldub. Kurb on igatahes see asjaolu, et meil pea viimase ajani veel inimesi leidub, kes rahvusliku olemise reaalsetest alustest aru ei suuda või ei taha saada, iseäranis ühekülgse kosmo­politismi ja rahvusvahelisuse õpetuse mõju all olles. Selgub aga meil üleüldse rahvuse mõte ja rahvusteadvus, siis sunnib see ennast muidugi viimseilegi kahtlejaile Toomastele peale. Heaks tuunnituseks selgumiskäigu edenemise kohta on ärganud huvitus tõuküsimuse kui meie rahva bioloogilise olemise küsimuse kohta.

Rahvusteadvuse tõus on fataalne, saatuslik. Kui kogu maailmas rahvuse mõte kõveneb ja puhastub, parem- ja pahempoolsete poliitiliste eelarvamiste köidikuist vabaneb, siis on võimatu meilgi rahvusküsimuses ükskõiksele seisukohale jääda, pealegi kui sellest loobumist meie rahva välised elutingimused ja sisemised arenemistarvidused tungivalt nõuavad. Teaduslikult, bioloogiliselt mõtlejale inimesele peaks selge olema, et iga individuaalne olevus iseenesest, omast jõu tagavarast, omade, enese olemuses peituvate sihtide järgi areneb, väljastpoolt ainult mitmel määral edendavaid ehk takistavaid mõjusid vastu võtab, neid ümber sulatab. Kultuuriloolise arenemise seisu­kohalt tähendab see, et iga rahvuslik üksus iseenese elu elab, enese pärast, enese aastatuhandete kestes kogutud jõukapitalist, võõrailt rahvailt ainult häid ehk halbu mõjusid vastu võttes; viimasel korral kaitseb muidugi elujõuline rahvuslik organism ennast lagunemise, hävimise vastu, võõraid hävitavid mõjusid jõu kohaselt eemale tõrjudes. Ja nagu looduses eluvõitlus jõuetumaid, vigaseid olevusi hävitab, nii surevad ka rahvad, kui neil küllalt kindlust pole väljastpoolt sissetungivate halbuste vastu. Paralleel ulatab veel kaugemalegi. Nagu looduses lagunenud surnukehad uuele tärkavale elule toiduks saavad, nii sulatavad ka elujõulised rahvad lagunenud rahvuste jätmed enestes, olgugi, et see mõnel korral rahvusliku organismi kihvtitamist, rahva väljakujunenud tõuomaduste segamist tähendab; viimase eest hoidub igatahes kaugele nägija mõistlik rahvuslus, kuna jäme politseilik marurahvuslus oma ümberrahvustamise tuhinaga on kõige hõelam eugeenilise, tõu puhtust taotleva rahvusluse vastane.

 

IV.

Rahvusteadvusega on kõige lähemas ühenduses rahvus­tundmus, selle vahekorra sisemine äratundmine, hindamine ja kalliks pidamine, mis üksikut isikut rahvusega ühendab. Nagu tundmused üleüldse, on rahvustundmuski salapärane, seletamatu omas olemuses, väga mitmekesine omades avaldustes, joobunult ja ülivaimustatult hõiskavaist paroksüsmidest (tundemurranguist) alates vaevalt märgatavam põhjavee tasaseni liikumiseni, mis vahest kunagi vee pinnal ei avaldu. Ka selle tundmuse sisuline pool, nii palju kui see mõistuses kajastub ja seletub, sisaldab eneses väga mitmesuguseid elemente. Kord ollakse uhke oma rahvuse väärtuslikkuse üle, kord kurdetakse selle puuduste üle; ollakse vaimustatud mineviku saavutuste ja võitude ehk jälle idealiseeritud tuleviku üle, mille poole kirglikult püütakse; või jälle tuntakse ennast võlglane olevat oma rahva ees nende headuste ja kultuuri varanduste eest, millest üksik isik rahva liikmena osa võib saada; vahest tuntakse pahameelt ja viha nende vastu, kes rahvuse arenemisteed tahavad sulgeda ehk kitsendada, aima­takse peidetud värinaga tuleviku raskusi, millele julgelt ja mehi­selt vasta minema valmis ollakse jne. Ühesõnaga, rahvus­tundmuses sisaldub terve rida tundmusi ja affekte, mis on rahva arenemisejaolemise seisukohalt tähtsad ia sellepärast väärtuslikud.

Igasuguste tundmuste juures on tähtis nende intensiviteet, võimupärasus, mis närvikava tervisest ja jõuküllusest oleneb. Jõuetumad, rikutud närvid ja arenematu peaaju ei suuda iialgi harmoonilisi, ilusaid ja tugevaid tundelainetusi tekitada ega kanda — ja see asjaolu seletabgi suurelt osalt, miks meie rahvustundmus nii puudulik, mõnel korral jäme ja ebameeldiv, ehk jälle vesiselt maotu, lääge on omade avaldustes. See on vahest ehk osalt põhjust võinud anda meie käremeelisetele kogu rahvustundmuse hülgamiseks, kuna puuduliku mõtlemise tõttu asja enese ja selle üksiku avalduse vahel vahet ei tehta.

Teiselt poolt ei saa aga sedagi tähendamata jätta, et selle põhjuseks võib teatava määrani olla üleüldse peenemate tund­muste puudulik arenemine meie rahva juures, mis nähtavasti meie tõuliseks veaks on, tingitud mineviku ja oleviku raskeist elutingimustest ja närvihügieeniliste teadmiste puudusest; seda aitab edendada kogu praegune massilise sotsiaaldemokraatia jämedavõitu õhkkond oma tegelik-materialistliku eluvaatega, rahva mineviku elutarkusest pärandunud usuliste, kõlbuslikkude, rahvuslike jne. „eelarvamiste” hävitamisega, klassiviha õhu­tamisega jne. Eksiarvamistest hoidmiseks pean otsekohe tähen­dama, et seda väites töölisteklassi püüdeid paremuse ja ühis­elulise õigluse poole, ka klassivõitlustki sugugi ei taheta eitada; ainult rahvuskultuuraliselt seisukohalt põhjendatud nõud­misena on tööliste klassi kohta, et see määratu jõud, mis ennast kogu inimkonna tuleviku hariduse kandjaks peab, oma ülesande väärilisel kõrgusel seisaks, enesele tõesti edumeelse, s. o. kõiki isiku bioloogilise edenemise nähtuseid, tarbeid ja nõudmisi arvesse võtva ilmavaate looks. See ilma­vaade ei saaks aga kõige oma käremeelsuse juures aastatuhandete kestes kujunenud „eelarvamistest” ühe käeheitega lahti, vaid võtaks neist paremad, isiku bioloogilisele arenemisele tarvilikumad osad uuegi eluvaatluse põhjuskapitali hulka. See bioloogiliste teaduste selgitatud rahvussotsialistlik ilmavaade ei saa tähele­panemata jätta rahvuslikkegi elamusi, rahvuslikke tundmusi, kui inimliku hingeelu ilusamaid, võimsamaid avaldusi, mis inimese subjektiivset maailma võivad määratumalt rikastada.

 

V.

Inimliku hingeelu avaldustel on kaks külge: passiivne (vastuvõttev) ja aktiivne, tegevuslik. Need on aga enese keskel alatises ühenduses, sest tahtmised, tungid ja tegevus põhje­nevad ühelt poolt jõukülluses ja instinktide tugevuses, mida pärivuse teel saadud ja isikliku jõu säästmise abil värskena ja võimsana on hoitud, teiselt poolt neis mõtteis ja tundmustes, mis isikut teataval pilgul või ajajärgul valdavad. Kogu inimlik tegevus ongi päritud ja isiklikult kogutud jõukapitaliga kauplemine käesoleva aja nõuete ja tingimuste kohaselt; need kajastuvad aga inimlikus teadvuses mõtteina ja tundeina, mis otsekoheselt ehk kaudselt teatud tunge ja tahtmisi juhutavad.

Loomulikult tekitavad rahvuslikudki instinktid, mõtted ja tundmused isikus tahtmisi, tunge ja tegevust, mida rahvuslik­eks võiks nimetada, sest et nad rahvuse enese piirides, rahvuse enese kasuks täiel määral maksvad on. Sisuliselt ei lähe nad tihti üldinimlikuist püüdeist lahku, kuid erinevad neist ainult omade kandjate ja sihi poolest selle tõttu, et nad teatava rahvuse ajada on, teatava rahvuse kasuks tulevad. Kapital on näit. täitsa rahvusvaheline asi, raha- ja pangaasjandus samuti. Kui aga see teatava rahvusega ühendatakse, teatava rahvuse teenistusse sunnitakse, siis leiab see palju rohkem tähelepanekut teatava rahvuse keskel, avaldab kogu rahva arenemise ja iseteadvuse kasvamise peale palju suu­remat mõju, kui samas ulatuses, samas piirkonnas toimiv rahvusvaheline ehk võõrarahvuslik rahatalitus; viimane töötab koguni teatavas mõttes rahvuse kahjuks, kuna ta selle majanduslikust lisatoodangust tubli osa teise rahvuse keskele juhib. Samuti on lugu kõigi üleüldisinimliku kultuur varandustega: neil on meie jaoks nii palju väärtust, kui palju meie neid enda kasuks, oma rahva ehk selle üksikute enam arenenud liikmete arenemiseks maksma suudame panna; väite viimane pool käib peenemate, kõrgemate vaimsete varanduste kohta, mis omal täielikul kujul iialgi hulkade omanduseks pole või­nud saada.

Esitatud väite maksvus ulatab kaugemale, kui seda harili­kult arvataksegi. Rahvusmõtet eitavil sotsialistlikel dok­triinidel (õpetustel) oli ja on nii palju tähtsust meie kohta, kui palju see Eesti töölise ehk „tööliste sõbra“ vaimseks omanduseks sai, muidugi rahvuslikus välimuses, sest Vene ehk muid keeli mõtlevid Eesti töölisi ja „tööliste sõpru” on meil ikkagi liiga vähe, kui neid üleüldse leidub. Ei tarvitse palju seletada, et nende rahvuselt eneselt laenatud abinõudega rah­vuse mõtte eitamine iseenesest eitav väärtus on, haiglus teatava rahvusliku organismi ühes osas. Või milleks muuks võib nimetada seda, kui Eesti keeles Eesti keele kui meie rahvuse kandja tähtsust eitada või kahtluse alla tõmmata on tahetud! Õigust öelda, niisugune jäme rahvus mõtte eita­mine esineb meil ikka harvemini — sotsialistlikultki mõtlevad ringkonnad näivad sellest üle kasvavat — kuid jäänud on seniajani igatahes teatav irisemine meie rahvuslike ette­võtmiste ja kavatsuste kallal, mis mõnelgi korral tarviliku terava, kuid head sooviva arvustuse aset täidab. Selle nähtuse põh­juste eritlemine toob meid lähemale rahvusluse ja poliitika enesekeskse suhte küsimusele.

Vist ei ole väär väide, et puhast rahvuslust, ilma mingi­suguse poliitika lisaseguta praegu vähe on leida enam-vähem laiema liikumise kujul; üksikute mõtlejate teadvuses on see muidugi võimalik. Alati on rahvuslust selle ehk teise poliitikasihiga ühendatud, mitmelgi korral kõrvaliste sihtide kaitsekilbiks tarvitatud. Ka on rahvustundmuse, kui tugeva ühiselulise ins­tinkti kõditamine ja äritamine üks paremist abinõudest rahvahulki oma võimu alla saada, neid teatavas sihis liikuma panna. Kohasteks nädeteks on igasugused suurte rahvaste shovinistlikud, marurahvuslikud liikumised, mida kui määratumaid algjõu esilemurdumisi psühholoogilise huviga võib vaadelda, kuid mille tarbekohasus siiski on õige tihti enam kui küsitav.

Ei ole seegi juhtumine, et rahvuslus suuremal hulgal juhtumitel kodanlusega on ühendatud. Oli ju kodanluse esile murdumine ajaloo näitelavale teatavas mõttes meie modernse vaimuilma algus. Vabaneti feodalistlikuist traditsioonidest ja keskaja skolastilisklerikaalsest ilmavaatest, oldi vaimustatud vabaduse, vendluse ja ühetaolisuse aateist. Loomulik, et niisugusel aatelise sulamise ja uuesti kujunemise puhul ka rahvuslikud instinktid ja elamused omadesse õigustesse pääsesid, et nad romantilise aja tugevama vaimse tegurina koguni iseäraliku, erakorralise tähtsuse omandasid. Alles hiljem hakati nendega toimima kõrvaliste sihtide saavutamiseks.

On arusaadav, et hiljem ajaloo näitelavale ilmunul neljandal seisusel (töölistel) teatav õigus oli kodanlikku poliitikat ajavast rahvuslusest loobuda. Seda tehti aga nii põhjalikult, vähemalt väliselt, et kogu rahvusteadvusest ega tundmusest pea midagi järele ei jäetud. Sisemiselt jäid aga faktilised, objektiivsed rahvuslikud olukorrad muutumata — ja nii satuti ebakadestatavasse seisukorda, kus iseenese saatuslikke suhteid oma rahva vastu, seega siis iseennastki alaväärtuslikuks, eitatavaks pidi tunnistama, kui taheti rahvusvahelisuse usutunnistusele kirjatähelikult ustavaks jääda. Sellest sisemisest vastolust on väljamaade enam arenenud proletaarne ideoloogia juba vabanemas — töörahva keskel on aukartus rahvusegi mõtte vastu loomulikuks tunnistatud. Samas sihis areneb muidugi meiegi tööliste klassi ideoloogia, kui selleks tarvilik ilmavaatelise küpsuse aste on saavutatud, kui mõtet ja selle kandjaid suudetakse üksteisest eraldada.

Meilgi on rahvuslikku mõtet seni ajani, kõige vähemalt teatavalt poolt, Eesti kodanluse, õigemini selle idealistlikult sublimeeritud modifikatsiooni, eduerakondluse ainuõiguseks peetud, mõnel puhul ka E. R. E. ringkondade eneste poolt, mille tõttu Eesti rahvuse mõte sai mitmelgi puhul mõne mee­lest sotsiaalse edu takistaja, sotsiaalistelt küsimustelt silmade kõrvale pööraja tähenduse. Selles mõttekäigus on kahtlemata eksitud. Meie rahvuslus on ennast kaitsvas seisukohas, mille tõttu sel ei või pealetungiva, agressiivse imperialistliku shovinismiga palju ühist olla viimase eitavais avaldustes; mis aga üleüldse meie rahvuslusse puutub, siis on see tihti lubamatult loid ja ükskõikne.

Mida kõrgemale hariduslikus arenemises jõutakse, seda enam on erialul ühinemise tarvet muus asjades lahkuminevategi ilmavaadetega isikute keskel. Teadusmehed peavad näit. omadel erialadel rahvusvahelisi kongresse, poliitiliste ilmavaadete lah­kuminekute peale vaatamata. Omast rahvusest loobumine ei tule niisuguse faktilise rahvusvahelisuse avaldumise kor­dadel kellelegi meelde; küll on aga võimalik rahvusvahelisuse ja rahvusluse kokkusobimatuse üle siis teoreetiliselt ja põhi­mõtteliselt filosofeerida, kui kummagi mõiste reaalse sisu üle hämaras ollakse.

Mis keelaks meiegi mitmesuguseid poliitilisi rühmitusi rahvuslikutes algküsimustes enam-vähem ühte pidamast, siiski omadest sotsiaalpoliitilisest vaateist loobumata? Peaasjalikult vist küll ilmavaateline arenematus, fanaatiline kitsarinnalisus ja primitiivne vastastikkune vÕÕrastusinstinkt, mis vahet ei tee mõtte ja selle kandja, mõtte sisu ja selle väliste avaldumismooduste vahel, mis ei näe sügavamat ühendavat sidet väli­selt nähtavasti mõnelgi korral vastakaste põhimõtteliste seisukohtade vahel (näit. rahvuslus ja rahvusvahelisus). Teiselt poolt aga mõjuvad siin kaasa juba varemini mõlemailt poolt kihvtitatud vahekorrad ja suurelt osalt nende peal põhinev vastastikune usaldamatus ja lugupidamatus — nähtused, mida küll võimalikult ruttu peaks haritud Eestist eemale tõr­juma, esinegu need mil puhul ja kelle poolt tahes.

Igas enam-vähem korralikus parlamendis on erakondi kõige parempoolsemaist alates äärmiste pahempoolseteni. Ehk küll oma vahel ägedas sisemises võitluses ollakse, esinetakse väljaspoole ikkagi ühe parlamendi ja selle seljataga seisva riikliku ühenduse edustajaina. See on, leitakse kõige suure­mate põhimõtteliste lahkuminekute peale vaatamata ometi ühiseid huvisid, mille eest ühiselt välja astutakse. Mis keelaks meilgi ajakirjanduse ja muude avalikkuse abinõude kaudu seesuguse rahvusliku parlamendi moodustumist, milles võima­likult palju sisemisi lahkuminekuid ja elavust oleks, kuid mida siiski ühendaks vastastikune aru saada tahtmine, aumehelikkus esinemistes ja teatavate võimalikult laialdasele alusele seatud rahvusliku elu algnõuete heakskiitmine ja toetamine. Õieti olemegi selles sihis tublisti arenenud, kuid tihti ei taheta või ei juleta seda enesele tunnistada, mitmesuguste ja mitmeväärtuslike abinõudega varjata püüdes seda immanentselt rahvuslikku momenti, millest käremeelsemgi meist lahti ei saa, kõige tahtmise peale vaatamata. Kas peame veel kaua aega ootama, kus kõigil, kes ennast eestlasteks nimetavad, kodanlikku julgust jätkuks objektiivselt olevaid rahvuslikke vahekordi sub­jektiivselt, sisemiselt täiel määral hinnata, maksvaks tunnistada, ja sellest tarvilikke järeldusi teha?

 

VI.

Iseäralikku psüholoogilist huvi pakub silmapilk, kui isik endale tugevasti sisemiselt „mina“ ütleb. Nagu igaüks teab, tõuseb sel korral inimese iseteadvus, enese väärtuse tundmus, tiheneb kogu hingeelu, omandab selgemad, tera­vamad jooned. „Mina“ ütlemisvõime energilisus ongi arvatavasti kõige parem hingelise arenemisjärje mõõdupuu, iseäranis kui hindamisel psüühilise aktiviivsuse seisukohalt välja minna.

Väga tähtis on tähele panna, mis sünnib energilise „mina“- ütlemise ajal inimese kehas. Filosoofide ja füsioloogide tõen­duse järele jaatame, kindlustame meie ennast „mina“ öeldes, mitte ainult psüühiliselt, vaid ka füüsiliselt. „Mina‘‘ öeldes on kõik meie tähelepanek meisse endisse juhitud, kaugelt suurem osa kehanärve saab keskjaamast ärrituse, mis igal pool musklid enam-vähem pingule tõmbab, vere käikugi teatava mää­rani kiirendab. Kogu keha saab energilisema, teravama ilme, omandab ühes vaimuga kõrgema bioloogilise kujuväärtuse. Seda nähtust nimetatakse enesejaatamiseks.

Mitte ainult üksiku isiku elus ei ole enesejaatamine tähtis. See võib kaugemalegi ulatada, üle enam-vähem ühesuguste huvidega isikute rühmadegi, kusjuures iga üksik kõigi teiste peale mõju avaldab, ühtlasi ise neilt mõjusid vastu võtab. Nii tekib klassikaline, seisuslik, erakondlik jne. enesejaatamine; selle avaldusena on teatav rühmaline iseteadvus, teatav kindel meelsus ja usk oma rühma ülesandeisse, teatav distsipliin, mis rühma püüdeid lagunemise ehk tahtliku lahutamise eest kaitseb. Kõik see on aga kõige lähemas ühenduses enesejaatamise energilisusega; see aga on omalt poolt teatud rühmas kokku kuhjunud bioloogilise energia avaldumismood, ja sellena võib see ainult teatava matemaatilise ala- ja ülimäära vahel kõikuda, teatud kindlasti veetud piiridest väja pääsmata. Muidugi, mida ühtlasem on teatud rühm huvide poolest, mida paremast inimollusest ta koos seisab, seda tihe­dam ja tugevam on ta enesejaatamisprotsess, lähenedes teoree­tiliselt mõeldavale ülimäärale.

Samasugune enesejaatamine on maksev rahvusegi piirides, sest kogu rahvuslus oma avaldustes ei olegi muud, kui enese kindlustamine, enesejaatamine, enese sisemise pinguloleku, sisemise jõutundmuse ja distsipliini tõstmine kogu rahva poolt. Peaks arusaadav olema, et sel protsessil on määratu suur bio­loogiline tähtsus, sest see näitab rahva tervist, jõudu areneda ja kasvada väliselt, süvenduda sisemiselt, järjest kõrgemale iseteadvuse astmele jõudes, järjest tõsisemaid nõudmisi enesele asetades omade võimiste tarvitamisel, järjest suuremat sisemist ja välist korda ja sihikindlust enese eluavaldustesse tuues, sest ainult viimasel korral on võimalik antud energia kapitaliga kõige suuremid tagajärgi saavutada.

Rahvusliku enesejaatamise (mis klassilist enesejaatamist sugugi ei taha eitada) vastu võib vaevalt keegi midagi asja­likku, kaaluvat ette tuua, ehk olgu et lagunemist tarvilikumaks peetakse kui arenemist, tervajoonelisemat kujunemist. Niisuguse degeneratiivse ilmavaatega (mis ennast nii mõnelgi korral kõige käremeelsema edumeelsuse ja demokratismi hilpudega püüab katta) ei arva aga tõsiselt keegi, kelles eluinstinkt valitseb, kelle hingeelu laad on kooskõlas üleüldise edenemise sihtjoontega, mida intuitiivselt enam-vähem selgesti aimatakse; mõistus võib neid jällegi ainult konstateerida, omade instinkte selgitavate loogiliste operatsioonide aluseks võtta.

Rahvuslikku enesejaatamist eluliselt tarvilikuks tunnistades võtame meie enese peale tõsise kohustuse selle edenda­mise ja arendamise sihis tegev olla, meie võimiste ulatuse piirides. Ei tohi ükskõikne, hoolimatu olla oma rahva edenemispüüde vastu, ei tohi oma abi keelata, kus seda vaja on. Veel vähem on lubatud asjatumaid ja põhjendamatuid sega­dusi sünnitada meie rahva elus, ebakõlasid luua selle ede­nemise sümfooniasse, mis võimalikult täielikuma harmoonilisuse sihis peaks harguma. Vastolud ja kokkupõrked üksikute isikute, asutuste, rühmade ja voolude vahel peaks võimalikult asjalikult, võimalikult vähese jõu-, sõna- ja tindikulutusega ära õiendama, mitte aga niisuguseks põhjalikuks teise (ja oma jämeduse kultiveerimise tõttu iseenesegi) mahategemiseks muutma, nagu see meil paraku veel väga võimalik on. See on õigupoolest halb tunnismärk, mis meie rahvusliku enesejaatamise, meie rahva sisemise distsipliini nõrkusest kõneleb. Tugev, vaimselt hästi arenenud rahvas ei luba enese keskel igatahes niisuguseid mõttesegamisi ja isikulis-üleüldiseid vas­singuid, nagu need meil veel võimalikud on. Patt on õigu­poolest rahva teadvust alaväärtusliku tülikõmuga ja tüliihaga täita, sest see viib rahvast alla poole tema vaimses arene­mises, edendab jämedust ja hingelist nüridust. Ainukeseks seletuseks, kuigi mitte vabanduseks selle patu harjutajaile on nähtavasti see asjaolu, et nad vist alati „ei tea, mis nemad teevad. “ Olgu see neile andeks antud siis, kui nad arusaa­misele jõuavad, et lubatud on ainult täisväärtuslikku ja puhast vaimutoitu inimestele ette kanda!

 

VII.

Me oleme võrdlemisi pikalt peatunud selle juures, kuidas avaldub rahvuslik vaimne olemine käesoleva momendi seisukohalt. Kuid nagu üksiku isiku teadvus ainult käesolevast ajast saadud muljeist koos ei seisa, nii ka rahvuslik koguteadvuski mitte (eksiarvamistest hoidumiseks olgu tähendatud, et viimane on olemas ainult üksikute isikute teadvuses, niisiis intra-, mitte transsubjektiivses mõttes). Ka käesoleva momendi rah­vuslik koguteadvus sisaldab eneses palju endise aja mälestusi ja tuleviku lootusi. Nii püsivad rahva mineviku väärtus­likumad juhtumised, elamused ja tooted, ainelisel ja vaimsel alal, mälestuste kujul rahva praeguseski teadvuses, seda rikas­tades, kontinuiteeti, jätkuvust rahva minevikuga alal hoides ja teatava määrani tuleviku sammusid juhtides. Sellelt seisu­kohalt on arusaadav see huvitus, võiks öelda peaaegu kirg, millega meil igasuguseid endisaja mälestusi, igasugust vanavara on kogutud ja veelgi kogutakse. Peab siiski tähendama, et ainult teatav osa kogutud aineist on seda väärt, et seda endisel ehk uuendatud kujul jällegi maksma panna meie rahva elus; suur osa jääb rahvateadlastele aineiks meie rahva lapsepõlve kirjeldusel ja uurimisel. Et meie määratumil vanavara lasudel sellelt seisukohalt suur tähtsus on, seda ei tule muidugi keegi keelama, kel on vähegi aimet rahvateadusest ja selle rahvuslikust tähtsusest.

Meie vanavara ja selle rahvuslikku tähtsust on ülis­tatud, on sellele kiidulaule pühendatud. Nüüd, kus muidugi väärtusi meie rahva teadvusse on tunginud, jääb matemaati­lise seaduspärasuse tõttu vanavaralistele huvidele võrdlemisi vähem maad kui enne. Kui meil korjamistöödega lõpule saa­dakse, siis jääb vanavara sügavam läbiuurimine üksikute eriteadlaste ja kunstnike asjaks, kelle tegevuse tagajärgedena parem osa meie rahva muinaspärandusest uuesti rahvuslikku teadvusse imbub, seda omapäraste joontega rikastades.

Palju tähtsam meie rahva elule olevikus on selle tulevik, nii palju kui see praegusel silmapilgul reaalselt avaldub tea­tavatena tulevikku sihitud tungidena, tahtmistena, ideaalidena, tuleviku usuna ja lootustena. Selleks, et millegi poole püüda, midagi kätte saada tahta, peab kõigepealt teadma, kuhu püütakse; see teadmine juhib siis tegevust juba olevikus. Nagu üksikul isikul, nii peavad ka rahval omad ideaalid olema, mis reaalsena hingelise tõukejõuna rahva tahtmisi, päritud jõukapitali liikuma panevad, seda tugevamini, mida täie­likumad ja selgemad, ilusamad ja kaasakiskuvamad nad on.

Kui suured ja kõrged ideaalid meie rahvas üles seab kui suure hooga ja kui kindla usuga ta nende poole püüab, oleneb lõplikult rahva pshühhofüüsilisest jõuküllusest. Ja siin tulemegi kogu meie rahva elu valusama koha juure: meil ei ole kuigi palju ülevoolavat jõuküllust, vaid selle asemele tihti peale jõuetust, leigust. Näib, nagu oleks suurema osa meie kaasrahvalaste peaaju ja närvikava liiga kurnatud, liiga väsinud, võimetu midagi kõrgeväärtuslikumat tootma, sügavamaid tundmusi kandma, liiati veel kõrgeid ideaale üles seadma ehk nende poole püüdma. Sest inimese kõrgem vaimu­elu, ideaalid, vaimustatud püüded jne. on kõige lähemas ühen­duses peaaju ja närvikava füsioloogilise kõlbulikkusega, jõukülluse ja värskusega. On see aga rikutud kas pärivuse kaudu ehk aga isiku enese hoolimatuse või teadmatuse tõttu (alkoho­lism, suguline enesekulutamine, ebatervislikud elu- ja töötingi­mused, rasked ja hävitavad hingelised elamused jne.), siis on saatuslik, et sellega ühes inimene parema osa omast vaimuelust peab kaotama; ta võidab selle alles siis teatava määrani tagasi, kui ta oma peaaju ja närvikava endise füsioloogilise tervise ja värskuse tagasi võidab.

Meie rahvusluse loidust, ükskõiksust, selle avalduste primi­tiivsust, labasust, mõnel korral jämedustki tuleb vist küll esi­tatud alajõulisusega, hingelise jõupuudusega seletada; viimane avaldub kõigepealt alatundelisuses, tundmuste, sümpaatiate ja huvide puuduses, ebaühiskondlikus, kinnises hingelaadis. Rahvas, kes nii palju suutis alkoholi kihvti enesse imeda, kelle hulgas suguline enesekulutamine mõnelgi korral loomulikke piire ei tunne, kellel kõige lisaks õige vähe hügieenilisi teadmisi on, mis iseäranis närvikava tervishoiusse puutub, — ei või nii suurt vaba vaimse energia massi tekitada, mis kas või vastu tahtmist esile murduks rahvuslikuna vaimustusena, idealismina, vankumatuna usuna meie rahva suure tulevikku. Hoopis selle vastu: hingeliselt labastatud, nüritud olekus naerdakse meil tihtipeale niisuguse „lapseliku vaimustuse” üle! Kas ei ole see mitte paha sümptomaatiline nähtus, et meil vaimustus võõraks kipub jääma, kuivale tundevaesele igapäevasele reh­kendamisele maad andes?

Peab oletama, et see kõik ainult ülemineku aeg on, et sellele järgneb uus mehisuse, jõudude kokkuhoidmise ja kuhja­mise ajajärk, mitte selleks, et ihnuse viisi (hr. Ed. Laamanni arvates „köögifilosoofia“ põhimõtteil, vt. Tartu Päevaleht nr. 44, 1914 a.) ainult kokkuhoitud jõukapitali olemasolu üle head meelt tunda, jõudu ennast millekski tarvitamata. Ei! Jõudu hoitakse alaväärtuslikult kulutamast sellepärast tagasi, et seda täisväärtuslikult, hingeküllusest välja anda nende aatelisemate sihtide saavutamiseks, mis iga üksiku isiku vaimset arenemisjärge vastavad. Suudetakse meil selles mõttes rahvushüügieeniliselt edeneda, siis tõuseb, tugineb ja puhastub ka meie rahvuslik meeleolu, luuakse kõrgemad rahvuslikud ideaalid, tekivad suuremad ja tugevamad rahvuslikud tahtmised, puhastuvad, selguvad ja tuginevad rahvuslikud tundmused, kasvab usk meie rahva sisemisse suurusse, mille saavutamiseks meie kõik oleme kohustatud kaasa aitama.

 

VIII.

„Aga“ — öeldakse vastu „reaalsel alusel” seisvate käremeelsete ja ajalooliste materialistide poolt —„ideaalidest, taht­mistest ja tuleviku usust pole veel küllalt. Need on midagi illusoorlikku, see on lapselik ilutsus, unistus, ajaviide, millel vähematki tagajärge ei tarvitse olla!“

Vaatleme seda etteheidet lähemalt. Kõigepealt peame tunnistama, et tõepoolest platoonilised ideaalid võimalikud on, s. o. niisugused, mida ainult aukartusega vaadeldakse ja ime­tletakse, kuid mille poole sagedasti ei püüta, sest et nad liiga kõrgel on, väljaspool inimlike jõudude ulatuspiiri. Olgugi, et need ideaalid inimlikku tegevust harilikult ei juhi, võivad nad siiski heledamaks kohaks olla, millel inimese vaim puhkuspilkudel võib peatada.

Rahvuslikud ideaalid peavad aga hoopis midagi muud olema. Neil peab oma reaalne sisu olema, mis teatava mää­rani saavutatavgi võib olla, olgugi kaua kestva vaevanäge­mise ja võitluse järele. Või on see unistus, et meie rahvas tulevikus tervem, jõukam, tugevam ja iseteadvam peab olema, kui praegu? Ei suuda meie edenemist tahta, seda uskuda? Vastaku nende küsimuste peale jaatavalt, kes seda võib, ja püüdku ilma ideaalideta tuleviku poole, kui seda võidakse. Ka kõige realistlikumail sotsiaaldemokraatidel on (kõigevähemalt hulkade jaoks) nõiduvalt ilusad unistused tulevikuriigist, kus ei pea olema häda ega viletsust, vaid kus vabadus, vendlus ja ühetaolisus võimalikult kõige suuremal määral valitsevad. Miks ei taheta meile rahvuslikke ideaale lubada, ka siis mitte, kui need sotsialistide omadest palju reaalsemal alusel seisavad?

Puudutame veel ideaalide ja tahtmiste bioloogilise täht­suse küsimust. Lähtekohaks on jällegi modernse hingeteaduse ülesseatud õpetus psühhofüsioloogilisest paralleelismist: igale vaimuelu avaldusele vastab teatud füsioloogiline protsess peaajus ehk närvikavas. Sellelt seisukohalt vaadates omandavad ideaalid peale psühholoogilise veel koguni teatava füsioloogilise realiteedi teatavate peenenenud peaaju ärrituste kujul. Viimased on kõrgema arenemisastme tuleku esimesed tunnusmärgid, sihinäitajad — ja selle tõttu hingeeluliselt iseäranis huvitavad ja väärtuslikud. Samuti on tahtmisedki tuleviku arenemisvõimaluste eelaimed, teenäitajad. Kus on ideaale ja tahtmisi, seal on ka tulevikku, olgugi et halb maapind ja kaledad tuuled ja tormid nii mõnegi hea mõtte lämmatavad. Kuid see ei pea meid heidutama: loodus on juba selle eest hoolt kandnud, et häist seemneist, headest tahtmistest rahva elus iialgi puudust ei tule. Tarvis neid ainult hoolikalt, armastusega kasvatada ja tugevaks teha!

 

IX.

Meie rahva väärtus peab tõusma! See on meie elujõulise ja eluhimulise rahvusluse juhtsõna. Et aga rahvas üksikute isikute kogu on, siis võib esitatud juhtmõte teostuda ainult üksikute isikute väärtuse tõusmise kaudu. Viimane oletab aga kahtlemata isiku enese sellekohast taht­mist ja aktiivsust, sest välispidiste ahinõudega, ilma isiku enese tahtmise kaastegevuseta on õige vähe võimalusi isiku arenemise kiirustamiseks kaasa mõjuda. Isik võib ikkagi ainult omast energiakapitalist, omal tahtmisel ja püüdmisel areneda kõrvalt võib ta ainult arenemise sihtide selgitust ja niipalju hoogu saada, kui palju ta omade sisemiste võimete tõttu suudab kanda.

Nii viib meid rahvuse küsimusegi eritlemine selle lõppjaama juurde, millest kõik inimlik edu algab, millest kaugemale ehk sügavamale minna konkreetselt võimatu. Isikus on kõikide väärtuste alus ja mõõdupuu, isik on kõigi ühiskondlike ja rahvuslikegi väärtuste looja algement, olgugi, et isik ise nende ajalooliste väärtuste raamidesse on suletud. Meie võime ühiskondliku ja rahvusliku arenemise kohta iga­suguseid õpetusi üles seada, kuid konkreetsele vaatlemisalusele jäädes ei pääse meie siingi isikust mööda, kui teatavast ühiskondlikust ja rahvuslikust algaatomist, milles sulavad kokku kõik välised muljed ja mõjud aastatuhandete kestel pärivuse teel omandatud jõukapitaliga, et esile murduda uusi väärtusi luues, uut elu sünnitades.

Tähendab, kui meie üleüldse meie rahva väärtuse tõus­mist tahame, siis peame seda kõigepealt oma enese isikus maksvusele viima. Selleks on võimalusi kõigil ja igaühel, sest vaevalt võib mõtelda inimest, kes ennast täielikult, omade võimete absoluutseni ulatuspiirini oleks välja arendanud. Meis igasühes on jõudude allikas kätketud, millest ammu­tades me oma isiklikku elu ja selle kaudu kogu rahva elu rikkamaks, ilusamaks võime teha.

V. Ernits

Eesti Üliõpilaste Seltsi IX albumist, 1915

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share