Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Isamaatunne on kogu tsivilisatsiooni põhijõude.”

Lucien Romier, „Nation et Civilisation.“

Maurice Barrés väidab kusa­gil, et rahvuslus on teatava determinismi omaksvõtt. Aga rahvuslus on õigusepärast enam kui paljas paratamatuse aktsepteerimine. Rahvusluse juures on oluline just anduv tahtlikkus ja vankumatu teadlikkus oma ene­seväärtuse suhtes. Rahvus ise on kultuurmisjon, ning rahvus­lus on tahe seda teostada.

Lucien Romier’l on õigus öel­da, et midagi ei kattu niivõrd tsivilisatsiooni (ja kultuuri) üldise mõistega, kui loomulik isamaa­armastus. Ei saa ju olla inim­likku edu eriliste kultuurülesanneteta, ega teostu nad, ilma et iga üksikisik neile teadlikult ja tahtlikult anduks.

Tõepoolest näitab ajalugu, et kultuurpinge ja rahvuslik enda- ning eneseteadvus on käinud käsikäes. See ei ole avaldunud üksi järeluhkuses oma saavutuste üle, vaid palju ürgsemalt ning loovamalt teadvuses oma erisugususest, oma misjonist ning ülesandest. Helleenid ja Iisrael, Keskriik ja Itaalia — seotus koduga ning iseendaga on ol­nud igal pool niivõrt põhjapanev, et vastakus võõraga sai paratamatuks. Aga see vastakus ei ole olnud tühine ning asjata. Ta on saanud loovteguriks; mõis­ted «barbar» ja «võõras kurat», juutide pöördumine oluvõõra vastu — need on olnud posi­tiivseteks väärtusteks nende rah­vuste sisemises kasvamises, paratamatud ning tarvilikud nende eneseteostumisel.

Seepärast ei saa rahvusluse näilikult negatiivseidki avaldumisvorme hinnata mingist esteeti­lisest vaatenurgast. Naeruväärne on haletseva südama vastolude pä­rast mõista hukka tervet ülevahu­tavat rahvuslikku keevust. Kus valgust — seal varju, aga varju pärast ei saa eitada valgust. Seepärast tohib ka rahvusluse eitavaid, vastolusid tekitavaid ja hävitavaid külgi hinnata ainult nende rahvuste kultuuri enda piirides.

Kui tõstatakse küsimus, mis on natsionalismis püha ja mis kardetav, — siis šokeerub küll esteeditsev silm ja humaanne süda iga radikaalsema avalduse juures. Aga kui juletakse vas­tata üldväärtuste seisukohalt, siis leitakse kardetavus mitte liiga suures rahvustundes, vaid tuntakse hädaohtu liiga nõrgas rah­vuslikus pinges. Kuna tõsine rahvuslus ikka on olnud loov tegur, katkestab vedel internatsionalism ning kosmopolitism igasuguse arengu. Kui keegi mõt­leb nagu 18. sajandi Veneetsia patriits, et «peen inimene leiab igalpool kodumaa» — siis on tema kodumaa lõpp tõepoolest ligi jõudnud!

*   *

*

„Rahvus on kaua edenenud purustatud inimsuse kulul“

Rabindranath Tagore, „Nationalism“

Ilutsevate hingede poolt te­hakse tihti rahvuslusele ettehei­teks tema arvatav vastolu üldinimsusega. Kuna seda oleks Õige raske tõestada lõikudega, Cogniardidest saadik, valitakse
pilke või sapi märgilauaks õõnes karikatuur «šovinism».

Šovinism saab tekkida ainult žesfikuleerival lõunamaal, kõik see naeruväärsus, mida tahe­takse šovinismiga tabada, on meie laiuskraadil olematu. Küll aga on kindlasti meilgi sama intensiivset patriotismi kui kol­mevärvilise kokardi kangelasel. Aga see on midagi hoopis teist, sügavamat, võib-olla süngemat.

Meil ei saa olla liiga palju rahvuslust.

Mitte ainult sellepärast, et meie iseloom ise meid seob, et eestlase juures tundeline liial­dus on peaaegu võimatu.

Sellepärast, et noor ja väike kultuurüksus üldse ei saa olla küllalt tihe ja endassekiindunud, igatahes mitte küllalt võrreldes väliste hädaohtudega.

Natsionalismi hädaoht võib peituda ainult liiga suures kvantiteedis, mis tekitab niisuguse toore jõu, et ahvatleb hulgalt vä­hemaid kultuurüksuseid hävi­tada. Meil ei ole seda karta: meie rahvuslus püüab iseendas teostuda, ja seda ei saa teha iialgi liiga põhjalikult, liiategi, kui oleme alalise sisemise ja välise hädaohu ähvardatud.

Ses mõttes meie rahvuslus on loovtegur, mis ei saa olla liiga radikaalne ega liiga inten­siivselt mõjuv. Meie rahvuslus on kultuuriline eneseteostumine, püüd olla inimene omal viisil ja taotleda omapärasuses üldinimlikke väärtusi. Ses mõttes meie rahvuslus on osa ülesehitavast inimsusest, mille kohta ülekohus tarvitada õrna poeedi kahjutunnet inimkonna kärista­tusest. Mitte eraldumine eral­dumise pärast ei ole meie deviis, vaid eraldumine iseseisvaks loominguks. Ja kui me peame endid asetama teistega vastollu, siis mitte spordiks või teiste rõhumiseks, vaid hädavajadusest ja enese säilitamise tungist.

Kui saab olla põhiliselt negatiivset hurraapatriotismi, siis mitte rahvuse-, vaid riigivaimustuses. Sest riik ei pruugi veel olla kultuurväärtus, ja see­pärast ei pühitse tema oma nimel tehtud tegusid.

Meil aga on ka riik kultuurväärtus — sest ta on rahvus­riik. ja kui teostada tema üles­anne ja teda tõeliselt muuta rahvusliku mõtte teostuseks, siis on muutunud eestlus või­malusest realiseerunud väärtu­seks.

*    *

*

„Me kõik ei saa teenida isamaad ühteviisi.“

Goethe.

Me ei saa olla küllalt radikaalsed rahvuslased, et teostada eestluse eduks. Aga me ei saa tegutseda kõik ühte viisi.

Meie riigi liberaalne põhikonstruktsioon nõuab ametlikku erapooletust — ka rahvusküsi­muses. Kuni see põhimõte pole muudetud, peab jätkuma prae­gune suund. Ja ta jätkub — pole kahtlust. Sest Eesti Vabariik on niivõrd riigistatud, et eraalgatusele on jäänud üle ainult parteide kaudu organi­seerumine selle riigivõimu teos­tamise oma kätte saamiseks.

Meil ei ole enam seltskonda. See, mis oli eesti seltskond enne Iseseisvust, on saanud riigitegelaste pereks.

Meil ei ole ka veel seltskonda. Aga meil on noorus!

Meie noorsoo ülesandeks on üritada rahvuslik eneseteosta­mine meie riigis, milleks oma põhilaadi tõttu meie riik ise ei ole võimeline. Just üliõpilasnoorsoole langeb eesvõitleja osa selles rahvuslikus ürituses.

Üliõpilaskond on vastutusrõõmsalt endale võtnud eestluse ülesande. Ei kahtle, et võitlustes meie üliõpilased annavad oma parima ja vääriliselt täidavad oma kohustuse. Aga üliõpilas­kond peab meeles pidama, et mitte ainult võitluse kaudu ei teostu meie rahvuslikud pingutused — eestlusele tema oma riigis kodu luua.

Rahvuslik eneseteostumine peab algama radikaalsete abi­nõudega, isegi välises võitlus­tes võib ta avalduda. Aga kind­lasti peab ta arenema pikapeale pidevaks, püsivaks, positiivseks tööks, mis avalduks igas üksi­kus rahvuslases ja tema elus.

Rahvuslik liikumine on esmalt selleks üritatud, et avardada pinda omakultuuri tekkimisele; selleks, et puhastada tõketest ja häiretest meie kodumaad.

See avardumine peab enesega ka süvenemise kaasa tooma. Sest ainult selles viimases on peidul tõsised jäädavad väär­tused, kuna ekstensiivsus on hinnatav ainult selle tekkimiseks vajalikuna eeldusena.

Kui igas üksikus kaasvõitlejas jäädvustub leegiks ainuski säde, mis sünnib hulkliikumistel esi­mese astme teostamiseks, siis pole vaja kartust ka teise astme pärast. Sest kui eestlane teeb argitööd see tuluke rinnus, siis teeb ta kõike seda rahvusla­sena, ja mis tähtsam — rah­vusluse tähe all.

Iga üksiku tööd siduda ühiste kultuurmõistetega ja kultuursihtidega — see aga ongi rahvus­luse eesmärk!

Ilmar Tõnisson

Üliõpilaslehest nr. 1/1939