Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

07 Mar

Sotsiaalpoliitika lähema tuleviku tee

 

 

1. Sotsiaalpoliitiliste probleemide aktuaalsus. Erakordsed ajajärgud toovad kaasa muutusi paljudel elualadel. Eestigi tänapäev on neist tulvil. Iga uus silmapilk lisandab neile veel
uusi.

Nii on taas avanemas riikliku organismi ventilatsioonilõõrid, kuna õhk oli juba läinud liiga umbseks. Ja, jätkuvalt, ühekülgne ning ülalt suu­natav solidarismi kultus on asendumas kõikide loovjõudude, maailma­vaadete ja ühiskondlike kihtide, vaba tegutsemise, kindlustamise ning koostöö rõhutamisega. Riigitüüri uute hoidjate töökava tõstis need põhi­mõtted väljapaistvalt esile.

Erakordne aeg dikteerib ülesandeid just sotsiaalpoliitili­sel alal. Eriti meil tuleb ühiskondliku rahu süvendamise ja säilitamise huvides astuda nii mõnigi julge samm. Kui viimastel aastatel toitsime end sel alal peamiselt lubadustest, siis nüüd peab asuma tegudele. Sellejuu­res väärivad ühtlast kohtlemist kõik sotsiaalsed kihid, kes vajavad kaitset ja kelle olund nõuab parandust.

Sotsiaalpoliitika lähema tuleviku tee tähistub mitme suurema üles­ande kaudu. Enamus neist on püsinud päevakorral juba aastaid. Seal on suurülesandeid sotsiaalkindlustuse, kutseühingute liikumise ja tööturuprobleemistike alalt. Väiksemamõõtelisi muresid ei tarvitse esialgu loetledagi.

2. Ülesandeid sotsiaalkindlustuse alalt. Ei ole peale Leedu ühtegi riiki Euroopas, mis oma kodanikkonna sotsiaalse kindlustuse osas oleks nii mahajäänud kui Eesti. See tõik ei tee meile
au. Kui veel hiljuti võisime pidada omasarnaseks Lätit, siis nüüd on ta selles küsimuses juba möödunud meist. Tugev reformimise hoog näib seal tõotavat veel mõndagi.

Sotsiaalkindlustus, teadupoolest, jaguneb paljudesse alaliikidesse. Nii tuntakse kindlustumist tööõnnetuste, haiguste, vanuse, töövõimetuse ja töötuse vastu; lisaks neile veel omaste- ja emade-kindlustust. Eesti iseseisvusaegne seadusandlus pole ühelgi mainitud alal teostanud mär­kimisväärset uut, peale põllutööliskonna, kus 1936. a. põhiliselt reformiti tööõnnetusvastase kindlustuse kord. Käitistööliste haigus- ja tööõnnetus­vastase kindlustuse alal aga kehtib ex-vene normisfik, mida omariikluse ajal on vaid üksikute novellidega lapitud ning täiendatud.

Haiguskindlustus ei hõlma meil kõiki töötavaid kihte. Töös­tuslikest käitistest on osa neile allutamata; 80.000 põllutöölisest on kindlustussammeid võimaldatud ainult mõnele sajale, kes teenistuvad riigile kuuluvais põllumajapidamistes. Tööliste perekonnaliikmete abistamine hai­guste puhul sünnib ainult sedavõrd, kuipalju lubavad haigekassade pii­ratud ressursid; perekonnaliikmete sundkindlustus on alles tööliskonna sotsiaalpoliitilise programmi üheks loosungiks.

Tööõnnetusvastase kindlustuse alal on samuti kehtiv 1912. aasta normistik, mis vananenud, täis lünke ja tühikuid ning võõras moodsa aja nõudeile. Reformi vajavad mainitud kindlustust teostavad kindlustusühingudki, milliste juhtimisel on ainupädevad tööandjad, kelle huvi­des, nagu avalikkuseni ulatunud kaebustest võib järeldada, pole iga kord kaugeltki tõhus hüvitus tööõnnetuse tagajärgede leevendamiseks, pige­m sotsiaalkindlustuse vaimule sobimatu printsiibi — omakasu — rõhu­tamine.

Kindlustus vanaduse ja töövõimetuse puhuks on seni pandud meil kehtima ainult riigi- ja omavaiitsusametkonnale, samuti riigitöölistele ja õppejõududele üldise pensioniseaduse alusel. Tööliskonna suhtes aga ei ole mingit põhjust märkida nii selle kui ka teiste ülejäänud sotsiaalkindlustuse alaliikide olemasolu.

Säärasest poolikust sotsiaalse kaitse hoonest on aga vähe riigile, kes tahab elada omaenda elu ja vajab selleks kõikide ühiskondlike jõu­dude kaasabi. Tööliskond nii maal kui linnas, käitises, põllul ja metsas, on loova riikliku organismi olulisemaid alustugesid. See alustugi on mõranematu aga üksnes siis, kui teda koheldakse täisväärsena teiste ühis­kondlike rühmitistega võrreldes ja kui ta olund kujundatakse riigivõimu korraldusel sääraseks, nagu see omane iseseisvale riigile ja nagu seda ka lubaks meie majanduslik kandejõud.

Järelikult — sotsiaalpoliitika lähema tulevikutee esimestel etappi­del põrkame kohe kokku sotsiaalkindlustuse reformi­mise ja laiendamise vajadusega. Siin ei või enam väljastada lubadusveksleid,— neid on viimastel aastatel jagatud küllaldaselt,— vaid küsimus tuleb asetada otse tähelepanufookusesse. Haiguskindlus­tuse laiendamine nii, et see ühe ja sama seaduse järgi hõlmaks nii käitis- kui maatöölisi ühes perekonnaliikmetega, tuleks võtta kästele esijoones ja otsemaid. Seoses sellega, eriti aga põllutööliskonna kaasatõmbamisega, osutub hädavajalikuks haigekassade ja teistegi kindlustusasutuste (kindlustusnõukogu ja kindlustusametite) reform, kusjuures, nagu töölis­kond korduvalt ja kategooriliselt on rõhutanud, kindlustusasutuste juhti­misel tuleb säilitada otstarbekaks osutunud kassaliikmete omavalitsuslik põhimõte. Saksa sotsiaalkindlustuse rakingus ülalt pealesunnitud juhiprintsiip meie oludes vaevalt sobiks.

Niipea aga, kui haiguskindlustuse reformile on antud kuju, peaksime, teiseks, võtma lõplikult käsile sotsiaalkindlustuse järgmise astme — kind­lustamise vanaduse ja töövõimetuse vastu. Seni on mainitud küsimuse arengus valitsenud ebajärjekindlus. Riigivõimu käsitsejate informatsioo­nis tunnistati esialgselt kiireks haiguskindlustuse reform; hiljem on tõs­tetud esirinda vanuse- ja töövõimetusevastase kindlustuse teostamine. Sedasi on mõlemad kavatsused vastastikku kõikunud. Säärane selguse­tus sihtides peaks aga kaduma. Sotsiaalkindlustuse teostamine annab parimaid tulemusi vaid siis, kui see sünnib loogilises järjestuses: kõige­pealt tööõnnetusvastane kindlustus, siis haiguskindlustus ja alles kolman­daks kindlustumine vanaduse ja invaliidsuse puhuks. Pole millegagi põh­jendatud, kui sotsiaalkindlustuse väljaarendamises lahkume otstarbekailt rööpmeilt. Pealegi baseerub vanaduse- ja töövõimetusevastase kindlus­tuse ehitis haiguskindlustusrakingule.

Teistest sotsiaalkindlustuse liikidest tuleks võtta sotsiaalpoliitilise pro­grammi olulisteks punktideks veel omaste- ja emade kindlus­tus. Esimene neist lülitatakse tavaliselt vanadus- ja töövõimetusvastase kindlustusse, teine aga eeskätt haiguskindlustusse (nii on ta kehtiv ka meie riigiametkonna — tööliste ja õppejõudude suhtes). Peale selle aga tuleks emade ja laste kaitset tunduvalt laiendada veel teiste sammudega. Viimastest väärib siinkohal märkimist lasteabi raha, ehkki see, sõna tavalisemas tähenduses, ei kuulu niivõrd sotsiaalkindlustuse, kuivõrd sot­siaalhoolduse valdkonda.

Lasteabi raha on tõhusaim lasterikaste perekondade toetamisvahend. Ei ole kerge palgalisel, olgu ta väikesetasuline riigiteenija, käitis- või maatööline, käsitööline või väike talunik, kelle sissetulekud väga piiratud, kasvatada lasteperet, koolitada, anda arstiabi, varustada riietega ja toiduga. Riigi Statistika Keskbüroo poolt hiljuti lõpetatud palgaliste büdžetiuurimus tõendab seda kujukamalt. Kui 6- ja rohkemaliikmeline perekond teenib aastakeskmiselt ühe täistoidustatu kohta kõigist allikaist kokku ainult 25 kr. kuus või isegi vähem, siis peab olema otse meister, et katta sellega kulusid, mida nõuab suur leibkond. Loomulikult kannatab toitlutuss, ravi on puudulik — ja tagajärjeks kõrge suremus, — maatööliskonnal ulatub see riigikeskmiselt tervenisti ligi 20%-ni!

Kui lasteabirahamaksmine teostub, — siis peab see küll haarama lasterohkeid töötavaid perekondi ka maaI. Maal on lasteõnnistus suu­rim: sündimus on rahvaloenduse andmeil põllutööliskonnas näiteks üle 25%; väikemaapidajate hulgas (kelle enamik teotseb ka osapalgalisina) koguni 40,6%!

3. Küsimusi kutselise organiseerimise alalt. Kutsealane organiseerumine on meil viimaste aastate vältel kulgenud kahte rada. Ühelt poolt tegutseb rida avalikõiguslikke kutseomahaldusi, kutsekodasid, millised tihedas sõltuvuses riigivõimust. Sääraste kut­seesinduste süsteem ei hõlma aga kõiki huvigruppe, nii ka kõiki palga­lisi. Tööliskoda käitistöölisfe koondisena toetub ainult suuremaile käitistele. Maatööliste ja Väikemaapidajate Koda lubab enda moodustami­sele ainult teatava kvalifikatsiooniga põllu- ja metsaföölisi. Käsitöölised on kuidagiviisi lülitatud Käsitööstuskotta. Iga äsjamainitud koda allub eri ministeeriumile. Koostööinstantsi, mis koordineeriks kutseesinduste tööd, pole olemaski. On loomulik, et korporatiivset süsteemi matkiva pooliku lahenduse juures seda suuremaid ülesandeid veeretub vabadele kuiseühinguile, missugused printsipaalselt on sõltumatud hal­dusest.

Kutseühingud on meil praegu reorganiseerimisjärgus. Lõppemas on kohandumine töövõtjate kutseühingute ja nende liitude seaduse alusel antud normaalpõhikirjadele. Kutseühingute keskliidu organite komplek­teerimine uutel alustel seisab veel ees. Täielikult on aga ummikus maal asuvate põllu-, aia-, metsa-, kraavi- ja turbatööliste organiseerimine, kus üleriigilise kutseühingu ellukutsumise taotlused on erakorralise hal­duse käsitsejate poolt otsustatud eitavalt.

Kahjuks ei saa ka kutseühingute ja nende liitude seadusele põhje­neva kutsealase organiseerimise juures kõnelda koalitsioonivab a d u s e s t sõna tuntuimas tähenduses. Mainitud seadus muudab kutse­ühingud liigselt olenevaks riigivõimust. Siseministril ja politseiprefektil on nende suhtes laialdased võimupiirid, alates koosolekute keelamisest ja lõpetades ühingute sulgemisega. Neile kitsendustele lisandub kaitseseisundi kestel Sisekaitseülema instituudiga seosesolevaid takistusi; maa­tööliste kutselise organiseerimise ebaõnnestumist märkides vihjasime juba neile.

Säärane range sõltuvus halduslikest instantsidest ei lase kutseühinguid anda oma parimat. Teadmine, et igal sammul tuleb arvestada ühinemisvabadust ja -õigust kitsendavaid tegureid, kes pealegi oma tegevuses võivad kehtiva normistike sätteid tõlgendada suvaliselt, häirib töölis­konda kujunemast ühtlaseks tervikuks ja ei ole kasuks sotsiaalse rahu süvendumisele. Eriti siis, kui ühe osa töötavate kihtide kutsealane organiseerimine osutub täiesti võimatuks, idaneb pettumustunne ja kõi­kide kihtide isetegevuslikust tööst, mida viimasel ajal kõikjal rõhu­tatakse, pole säärasel juhul juttugi.

Sotsiaalpoliitiliste probleemide lähemaaegsete ülesannete sarjas on töötavate kihtide kutseühingulise elu normaliseerimine olulisem kui seda tavaliselt arvatakse. Väärsammud sel alal, liig vali ohjeshoidmine ja asja­tult pikk hooldamisperiood võib muuta problemaatiliseks kogu reorganiseerimistöö saavutused. Tööliskond tervikuna oskab hinnata omariiklust ja tahab olla selle tublimaks kandjaks. Seejuures peab tal olema aga kõik võimalused vabaks arenguks ja küllaldaselt õhku hingamiseks.

4. Probleeme ja ülesandeid tööturu küsimuste alalt. Kolmanda küsimustekompleksina, kus sotsiaalpoliitiline tuleviku­tee dikteerib väga pingsa tähelepanu pälvimise, on tööturuga sidestatud probleemidesari. Siin tõusetub eeskätt küsimusi töösoetuse ja töövahendluse sfäärist.

Töösoetuse alal on sõjaolustik muresid mitmekordisfanud. Kui töomuretsemise probleem normaalseil aegadel eksisteeris meil vaid se­soonse nähtena, talveabi-aktsioonina, siis nüüd näib see kujunevat per­manentseks pähkliks, mis kummitab pidevalt. Johtuvalt raskustest toor­ainete saamise alal, samuti mereblokaadist tingitud turgude piiramisest, võib esineda tootmisprotsessi pidurdusi tööstuslikes käitistes ja töökäte vallandamisigi. Sümptome selleks juba esineb. Vabanevad töölishulgad tulevad aga paigutada uutele töödele, leida neile uusi teenistusvõima­lusi, kuna vastasel korral võivad nad ühes perekondadega sattuda raskustesse ja ohustada riigiorganismi ühtlust. See ülesanne on raske ja nõuab suurt taktitunnet ning selget pilku, kuid on lahendatav, kuna meil ühelt poolt esineb terve rida tootmisalasid, kus töömaht tunduvalt suureneb (põlevkivitööstus, fosforiiditööstus) ja, teiselt poolt, leidub neidki raken­dusalasid, kus seni on ilmnenud töökäte puudus, nagu talviti metsatöödel ja suviti põllumajanduses. Riigivõimu ratsionaalse sekkumisega töösoetus- ja tööjagustusprotsessi võib tööprobleemide eelkirjeldatud osa, s. o. töö- ja leiva kindlustamist kõigile, teostada võrdlemisi rahuldavalt.

Töölisringkondadest on seoses tööpuuduse probleemiga tõusetatud ka töötusevastase kindlustamise teostamise nõue välis­maade eeskujul. Näib aga, et sellest esialgu ei tule siiski midagi välja, enne kui pole läbi viidud sotsiaalkindlustusreformi kaugelt olulisem osa — haiguskindlustuse laiendamine ja vanadus- ning töövõimetusvastase kindlustuse kehtimapanemine. Töötute abistamist tuleb aga teostada sel teel, et neid uuesti tööprotsessi rakendada küll uute töö­alade soetamisega, ja, kui ka neist ei piisa, avalike ja talνeabitö ö d e korraldamisega, eriti linnades naistele ja nõrgajõulistele perekonnaliikmetele.

Kaugelt suuremaid ponnistusi aga nõuab tööturu probleemistiku teise osa — töövahendlusküsimuste lahendamine.

Töövahendlus on seni olnud meie sotsiaalpoliitiliste lahen­duste nõrgimaks osiseks. Näib, et sel alal on aastate vältel tahetud midagi teha, on kavatsetud päris ulatuslikke samme, kuid tulemused on mini­maalsed. Otstarbeka töövahendluse eeltingimus on mitmesuguste instant­side koostöö ja ühtlane juhtimine, ent selle vastu on seni patustatud enne­kõike. Sirgjoont on siin asendanud hüplemine siia-sinna, tsentralisatsiooni lodev koordinatsioon ja killustamine. Tööbörsid on rajatud linnaomavalitsuste juurde, kuid nende tööd ei ühtlusta ega suuna keegi. Nime poo­lest on küll keskendavaks organiks Sotsiaalministeerium, kuid viimase, nagu varem Teedeministeeriumigi sellealane töö on piirdunud ainult töö­börside mittemidagiütlevate poolkuuaruannete kokkuvõtmisega. Roh­kem teha polnud neil võimalikki. Põllutööliste töövahendlus usaldati Põllutöökojale, kes sel alal on tegutsenud täiesti monopoolselt; tema side Sotsiaalministeeriumiga seisneb vaid aruannete lähetamises,          kollaboratsioon tööbörsidega puudub üldse. Töövahendlusasutuste juures nõuab vastav rahvusvaheline konventsioon, mis kehtib meil siseriikliku õigusena, töövõtjate ja tööandjate pariteetseid esindusi, kuid neid pole seni üldse kreeeritud. Põllutööliste töövahendluse alal pole põllutööliste kutseesindusel sõnagi ütlemist.

Sääraselt ebamäärane on meie töövahendluse ala tänapäevne pale. Senise süsteemi pahed ilmnevad eriti kujukalt siis, kui sesoonne tööpuudus vaheldub sesoonse tööliste puudusega. Praegune töövahendlusorganisatsioon põllumajanduse osas ei ole õieti muud suuremat suutnud teha, kui importida võõrtööjõudu ja olla vahen­dajaks tööandja ning välismaiste töölisjõukude vahel. Välistööjõu kasu­tamine on aga lihtsaim vahend tööjõunõudluse rahuldamisel. Kodumai­sed regionaalsed töökäte reservid, missuguseid meil vaieldamatult esi­neb, on jäetud tähelepanemata, sest nende rakendamine ja tööprotsessi lülitamine nõuab kõigepealt hästifunktsioneerivat vahendlusmehhanismi ja, teiseks, vastavat riigipoliitilist mentaliteeti. Mõlemad on meil seni puudunud. Tänapäeval aga jätta tööturu reguleerimist töötasude ja hindade hooleks, on petlik lootus, — see vaid süvendab häireid tööturu alal.

Lähem tulevik nõuab töövahendluse küsimuses murrangulist reformi. Muutunud oludes osutub illusoorseks välistööjõu importi­mine põllumajandusse. Talundeis jääb edaspidi puudu ca 4000 töölist, kes olid tänavu toodud endisest Poolast, ent nüüd siirduvad oma uutele kodumaadele. Teisalt on arvata, et tööjõu põgenemine maalt võib üha jätkuda, isegi süveneda, eriti loodetavate ehitustööde tõttu vene sõjaväe­baasides. Kui sotsiaalpoliitika seirab praegust tendentsi, asetades töö­liste olundit parandades maatööliskonna teise järku, siis otsib iga hak­kajani põllutööline paremat elatist töönduslikelt tööaladelt. Kord juba käitisse või linna siirdunud leibkonda aga tööpuuduse perioodidel maale tagasi juhtida osutub peagu võimatuks; vähemalt administratiivsete kor­raldustega seda ei suudetaks. Maa töökäsi talundeis kinni hoida liiklemiskeelu ja elukutsevaliku tõkestamisega samuti ei saa, — pealegi ei luba seda meie konstitutsioon ja vaba rahva kohtlemisreeglid. Jääb üle ainult kaks teed, mis tulevad võtta kasutamisele korraga ja otsemaid. Esiteks, tervendades maatööliskonna olukorda ühtlaselt käitistöölistega ja teiseks, muutes tööturu mehhanism sedavõrd painduvaks, et ta hõlmaks kogu riigiterrifooriumi ja kõiki tähtsamaid kutsealasid.

Kavad töövahendluse ümberkorraldamiseks ongi juba liikumas. Rat­sionaliseerimise Komitee vastavas sektsioonis on valminud teesid tööturu reformiks. Nende kohaselt tuleks keskhalduse juurde rajamisele riiklik tööamet, kelle kohainstantsideks oleksid ringkonnatööamet d, omavalitsuste juures töötavad tööbürood (praegu tööbörsid) ja tööameti esindajad, eeskätt valdades, nagu Šveitsis. Riikliku tööameti deliberatiivseks organiks oleks direktor koos juhatusega ja nõu­andvaks kolleegiumiks nõukogu, milline komplekteerub halduse ja asja­omaste kutsekodade esindajaist. Ringkonnatööametite ja tööbüroode juures töötaksid samuti omahalduse ja kodade esindajaist koosnevad nõuandvad komiteed. Riikliku tööameti pädevusse kuuluks, esi­teks, töö- ja õpilaskohtade vahendamine, teiseks, tööturu reguleerimine ja, kolmandaks, teised ülesanded, milliste eesmärgiks tasakaalu saavuta­mine tööturul ja tööjõudude optimaalne esitus rahvamajanduslikus töö­protsessis. Põllumajandusliku tööturu paremaks reguleerimiseks luuakse tööameti juurde põllumajandusosakond. Välistööliste sissetoomine jääks tulevikus tööameti kompetentsi. Samuti on kaalutud kutsenõuande allutamist kavatsetavale tööametile.

See kava on julgemaks algatuseks meie kaootilise tööturuolustiku tervendamisel.  Kava üksikasjade, eriti organite ja territoriaalse liigestuse üle võib ju veel vaielda, kuid tema siht — võtta praegune olukord põh­jalikult uuendamisele — on täiesti selge ja rõõmustab iga­ühte, kellele sotsiaalpoliitilised probleemid südamelähedased. Tahaks ainult loota, et kavatsetav reform teostuks veel enne, kui teravneb mure, kust võtta suveks põllutöölisi. Aega selleks on jäänud väga napilt. Peale töövahendluseorganisatsiooni tuleb ju koostada kavasid ja väljata veel rida normistikke reformi elluviimiseks ja tööturu reguleerimiseks. Võibolla ei pääse me mööda tööteenistuslikest formafsioonidestki, vähemalt vabatahtlikul kujul. Ka tööraamatute sisseseadmise küsimus, mida eriti nõu­takse talupidajate ringkondades, vajab põhjalikku kaalumist, kas see samm annab neid tulemusi, mida loodetakse.

Muuseas vahemärkmena mainitagu, et Rootsis kutsuti hiljuti ellu Riiklik Tööjuhatus ja Lätis võib tööliste paikamine toimuda äsjase korral­duse põhjal ainult Riikliku Töökeskuse kaudu.

Tööturu ümberkorraldamise vajadus seisab meil igas huviringkonnas väljaspool kahtlust. Raskusi näib aga veeretuvat sealt, kus hästifunktsio­neerivat töövahendlust oleks ennekõike vaja — nimelt põllumajanduse ringkondades. Teatavasti on põllutööliste töövahendlus 1937. a. novelli alusel usaldatud Põllutöökoja tööbüroole ja kõik katsed, mis pärit pea­miselt tööliste kutseesindustest, ei ole suutnud väärata selle monopoli talunditööjõu nõudmise ja pakkumise registreerimise alal. Nüüdki on kuulda arvamusi, et riiklik töökeskus võidakse küll luua, ent Põllutöökoja tööbüroo tuleks praegusel kujul säilitada. Tehes seda, on aga kogu reform joosnud liivale, sest senise süsteemi peamised puudused seisnevadki ju selles, et puudub, esiteks koostöö kahe töövahendluse peamise osise – linliku ja maaliku tööturukorralduse vahel ja, teiseks tööliskond ei usalda üksnes tööandjaist juhitud töövahendlust ning on jäänud oma suu­res enamuses sellest täiesti eemale.

Teatavaid raskusi võib ehk veel tõusetuda tööturuaparaadi ülal­pidamise kulude küsimuses, kuna väljaminekud senisega võrrel­des mõnevõrra suureneksid. Kuid, loodetavasti, ei paisu vajaline summa siiski mainimisväärselt ulatuslikumaks praegusest. Riik on andnud seni töövahendluse otstarbeks toetust ca 30.000 kr. aastas, sellest 18 tööbörstele kokku 7000—10.000 kr. ja Põllutöökoja tööbüroole, kelle tegevus kodu­maiste tööjõudude vahenduse alal on ainult 7% tööbörside tegevusest, ülejäänud osa. Lisaks sellele on tööbörside ülalpidamiskulude enamiku kandnud maa- ja linnaomavalitsused. Need toetused, loodetavasti, säi­livad ka tulevikus. Töövahendlus aga läheks pärast reformi kahtlemata odavamaks. Praegu nõub üks tööbörside poolt vahendatud isik riigilt 35—40 senti, Põllutöökoja tööbüroodes vahendatu aga Ratsionaliseeri­mise Komitee andmeil ca 14 kr.! Kui hästifunktsioneeriva töövahendluse mehhanismi juures vahendustoimingute koguhulk tõuseb (praegu on see väiksemais tööbörsides minimaalne), siis iga üksiku tehingu kulud vähe­nevad; mitmekordselt aga, kaheldamatult, tõmbuvad kokku põllutööliste hankimise kulud.

5. Veel üks valus küsimus maal. See kuuluks küll pigem agraarpoliitiliste küsimuste sarja, kuid et ta omab tugevat sot­siaalpoliitilist värvingut, siis väärib ta riivamisi siinkohalgi. See on nimelt sakslastest mahajäetud maade taasasustamise ρ rob­I e e m.

Meil, teatavasti, on Asundusametis seismas ligi 6000 sooviavaldust maasaamiseks. Neid pole seni suudetud rahuldada vabade maareservide puudusel, — uudismaade juurdeloomine on aga aeganõudev ja kulukaski. Kuid senine maanälg on viimaste sündmuste tiivustusel aina tõusmas: sadu kodanikke ründab kõiki võimalikke asutusi ja isikuid järelepärimistega, milliste sisuks— andke meile „ärakutsutute” maa. Isegi maaomavalitsused on võtnud vastu resolutsioone, mis toetavad sääraseid taotlusi.

Ametlikest ringkondadest aga vastatakse, et praegu ei olevat veel midagi selgunud. Põllutööminister ütles oma viimases raadiokõnes, et kui maajagamist tuleb, siis sünnib see ainult sel määral, kuivõrd Põllutööministeerium suudab neid maid omandada riigile. Loomulikult ei ole aga ministeeriumi kukkur teabkui suur.

Siinkohal ei saa teisiti, kui peame meenutama Lätit, kus sakslastest mahajäetud talundid võtab üle üks riiklikke panku, tükeldab need 3000 üksuseks ja jagab välja soovijaile. Meilgi tegutseb agraarürituste finant­seerijana Eesti Maapank, mille juures asub Maakapital; viimase ülesan­deks ongi just asundustegevuseks vajalike krediitide hankimine. Kas nüüd, kus võimalik oleks rahuldada suure osa maasoovijate nälga oma eluaseme ja maalapi järgi, ei peaks põllumajandusliku ressoori asemel astuma tegevusse just mainitud agraarpank, kellel selleks võimalusi ja ka kohustused?

Mõne sakslaste talundi ostmisest ei piisa. Peale sadade endiste maasoovijate on neile viimastel päevadel tulnud juurde sadu uusi. Edasi. — Läänemaalt peab mitukümmend talupidajat sunduslikult lahkuma oma põlistest kodudest (paljud kavatsevad rännata sealt välja ka vabatahtli­kult), — neile tuleks anda uus tööpaik mujal. Ka lasterohkete perekon­dade soodustamise küsimuses on tunnustatud tõhusaimaks abistusvahendiks neile maa andmine. Sotsiaalministeeriumi andmeil on linnades üksi ca 500 säärast suurt perekonda, kes meelsasti läheksid harima oma põllu­lappi; peale selle on valdades ja alevikes maata lasterikkaid leibkondi veel hulgaliselt. Lõpuks on mitmes paigas raske teostada sisemist maa­reformi — maakorraldust, — kuna seni puudusid läheduses riigivarumaad, milledega oleks saadud elujõustada seniseid lapi- ja väiketalundeid. — Kõigi nende rahvaliikmete huvides tuleks sakslaste maade prob­leem lahendada kiireimas korras ja nii, et see maa, mis meilt ajaloo vältel on libisenud võõraste elementide kätte, nüüd jälle leiaks õige ja ustava peremehe maa põlisrahvast. Valitsus on lubanud omas töökavas aidata kaasa selleks, et igaüks võiks luua endale kodu ja peavarju, — nüüd on soodus hetk tõestada, et see lubadus pole ainult deklaratiivne fraas.

6. Sulusõnana tuleb veelkordselt konstateerida, et Eesti rahva kõigi kihtide koos- ja kaastöö riigivõimuga ning ühiskondlik rahu, —  mõlemad on meie iseolemise olulisimaiks postulaatideks praegusel harukordsel ajastul, — on rajatav ja süvendatav vaid sel teel, kui sotsiaal­poliitika tuleviku tee valvsamalt kui seni arvestab  neid tähiseid,  mis kangastunud viimaste aastate kestel. Need on — sotsiaalkindlustuse laiendamine, rahva isetegevussfääri tõhus avardamine, eeskätt kutseühingute organiseerumise alal, tööturuala põhjalik reformimine ja maanälja leevendamine, eriti lasterikaste perekondade asustamise osas. Seejuures keegi ei nõua, et loetletud algatused peaksid olema sellised, et need võiksid kujuneda saatuslikuks meie riigi ja rahva kandejõule. Kuid ükski ei või väita, et me kõnesolnud küsimustes oleksime teinud isegi seda, mida lubab meie olukord päris lahedasti.

A. Vaigo

Akadeemiast nr. 7/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share