Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kui pöörate ühe foliandi suuri, kangeid lehe­külgi, mõne käsikirja kolletanud lehti, lühidalt mõnd poeemi, mõnd seaduseraamatut, mõnd ususümbolit, missugune on siis teie esimene tähele­panek? See, et ta pole tekkinud iseendast. Ta on ainult vorm, nagu kivistunud konnakarp, ta on jälg, nagu need uurded, mida kunagi olnud ja siis hukkunud loom on jätnud kivisse. Konnakarbi all oli aga loom, ja üriku all oli inimene. Milleks uurite konnakarpi kui mitte selleks, et kujutlust saada loomast? Samuti uurite ürikut selleks, et tundma õppida inimest; konnakarp ja ürik on surnud jäänused ja neil on väärtust ainult tervikliku ja elava olendi märgina. Selle olendini tulebki jõuda; teda nimelt tulebki kat­suda rekonstrueerida. Eksitakse, kui uuritakse ürikut, nagu oleks see üksi olemas. See tähen­daks asjade kohtlemist lihtsameelse erudiidi kombel ja langemist raamatukoguillusiooni. Põ­hiliselt pole olemas ei mütoloogiat ega keeli, vaid ainult inimesi, kes korraldavad sõnu ja ku­jutelmi oma elundite tarviduste ja oma vaimu omapärase kuju järgi. Üks õpetus pole omaette võetuna midagi; vaadake inimesi, kes on selle loonud, näiteks mõnd XVI sajandi portreed, mõne inglise piiskopi või märtri ranget ja ener­gilist nägu. Miski pole olemas muidu kui ainult indiviidi tõttu; indiviidi ennast tuleb tunda. Kui on püstitatud õpetuste hargnevus, või poeemide liigitus, või põhiseaduste areng, või kõneviiside muutumine, siis on puhastatud ainult vaatevälja; tõeline ajalugu algab alles siis, kui ajaloolane hakkab läbi aegade vahemaa välja koorima ela­vat, tegutsevat, kirgedest kantud, harjumustega varustatud inimest oma hääle ja näokuju, oma liigutuste ja rõivastega, kes on niisama kindla­piirdeliselt eralduv ja täielik kui see, kelle juu­rest me äsja tänaval lahkusime. Püüdkem siis nii palju kui võimalik kõrvaldada seda suurt ajavahet, mis meid takistab vaatlemast inimest oma silmadega, meie oma pea silmadega. Mis on peidus mõne moodsa poeemi satäänsiledalt kauniste lehtede all? Kaasaegne poeet, mõni mees nagu Alfred de Musset, Hugo, Lamartine või Heine, kes on käinud koolis ja reisinud, kel on must saterkuub ja kindad, keda daamid näe­vad meelsasti ja kes õhtuti teeb seltskonnas oma viiskümmend tervituskummardust ja ütleb paar­kümmend vaimukust; kes loeb hommikul aja­lehti ja elab tavaliselt kolmandal majakorral; kes pole sugugi liiga lõbus, sest tal on närvid; eriti aga seepärast, et ses matsakas demokraa­tias, milles lämbume, on ametlike auastmete väärtuselangus liialdanud ta pretensioone, tõstes ta tähtsust; ja et ta tavaliste aistingute peenus annab talle mõningal määral isu pidada end Ju­malaks. See on, mida silmame kaasaegsete mõ­tiskluste ja sonettide all. — Samuti on XVII sajandi tragöödia taga omaette poeet, niisugune poeet näiteks nagu Racine, elegantne, mõõdukas, kaunikõneline, majesteetliku paruka ja lindistatud kingadega, kes oli kuningriiklane ja südamelt kristlane, „olles saanud Jumalalt armuanniks võime mitte punastada üheski seltskonnas, ei kuninga ega evangeeliumi omas“; kes oskas osavasti lõbustada valitsejat ja tõlkida talle ilusasse prantsuse keelde „Amyot’ gallia keelt“, kes oli õige aupaklik suurte vastu ja oskas nende läheduses alati „seista oma kohal“, teenimisvalmis ja parajalt tagasihoidlik niihästi Marly’s kui Versailles’s, keset lihvitud ja dekoratiivse looduse korrapäraseid meelepärasusi, keset nende kullaga tikitud isandate reveransse, kombeid ja peensusi, kes hommikul on ärganud selleks, et ära teenida järelelu, ja šarmantseid daame, kes loevad oma sõrmedel sugupuid, et saavutada aujärge. Küsige selle kohta nõu Saint- Simon’ilt ja Pérelle’i vasetrükiseilt, nagu te nüüdsama vaatasite Balzac’i teoseid ja Eugène Lami’ akvarelle. — Ja kui loeme mõnd kreeka tragöödiat, siis peab meie esimeseks mureks olema samal viisil kujutleda kreeklasi, see tähen­dab inimesi, kes elavad poolalasti gümnaasiu­mides või avalikel väljakuil, särava taeva all, pee­nimate ja üllaimate maastike vastas, kelle tege­vuseks on kujundada endale osavat ja tugevat keha, vestelda, vaielda, hääletada, täide saata isamaalisi mererööviretki, kes aga muidu on jõudelised ja kained, kelle majasisseseadeks on kolm veekruusi ja toiduvaraks kaks kala õlivaagnas, mida kannavad ette orjad, kes jätavad neile vaba aega oma vaimu harimiseks ja oma liikmete har­jutamiseks, ning ainsaks mureks elada kõige kaunimas linnas, kus on kõige kaunimad rong­käigud, kõige kaunimad ideed ja kõige kauni­mad inimesed. Selle üle annavad teile palju paremat õpetust kui hulk väitekirju ja kommen­taare mõni raidkuju nagu Meleagros või Theseus Partenonis, või veelgi pilk sellele siidtuunika taoliselt siniselt helklevale Vahemerele, kust marmorkehadena tõusevad esile saared, ja kõige selle juurde paarkümmend Platonist või Aristotelesest valitud lauset. — Ja just nii­samuti alake india Purana kuulamist sellega, et kujutlete perekonnaisa, kes „olles näinud poega oma poja põlvedel”, tõmbub seaduse kohaselt üksindusse, kirve ja kruusiga kusagile oja kal­dale banaanipuu alla, lakkab kõnelemast, mitme­kordistab oma paastumisi, seisab alasti nelja tule vahel ja viienda tule all, see tähendab kohutava päikese all, mis lakkamatult õgib ja uuendab kõike elavat; kes järk-järgult ja tervete näda­late kaupa hoiab oma mõtted koondatuina Brah­ma jalale, siis põlvele, siis kintsule, siis nabale, ja nii edasi, kuni selle intensiivse mõtiskluse pin­gel ilmuvad hallutsinatsioonid, kuni kõik ole­masoluvormid, segunedes ja üksteisesse moondu­des, tiirlevad läbi selle vihuri kantud pea, kuni see liikumatu mees, kinni pidades hingamist ja üksisilmi vahtides määratud punkti, näeb kogu maailma suitsuna hääbuvat kõikehaarava ja tühja Olemuse kohale, millesse ta ihaldab hukkuda. Selles suhtes oleks reis Indiasse parimaks õpe­tuseks; parema puudusel aga asendavad seda rei­sikirjeldused, geograafia, botaanika ja etnoloo­gia raamatud. Igal juhul peab uurimise tee olema sama. Mõni keel, seadustekogu, usuõpe­tus pole kunagi muud kui abstraktsed asjad; täielik asi aga on tegutsev inimene, kehaline ja nähtav inimene, kes sööb, kes kõnnib, kes võit­leb, kes töötab; jätke sinnapaika põhiseaduste ja nende mehhanismi teooria, õpetused usun­deist ja nende süsteemist, ja püüdke näha ini­mesi oma töökojas, oma bürooruumides, oma põl­dudel, oma taeva, oma maapinna, oma majade, oma rõivaste, oma harimisviiside, oma toitudega, nagu te teete, kui Inglismaale või Itaaliasse sõi­tes vaatate nägusid ja liigutusi, kõnniteid ja kõrtse, jalutavat linlast ja töölist, kes joob. Meie suureks hooleks olgu nii palju kui võimalik asendada käesolevat, isiklikku, otsest ja tund­likku vaatlust, mida meie enam ei saa kasutada: sest see on ainus tee inimese tundmaõppimiseks; tehkem endale minevik nüüdisolevaks. Selleks, et ühe asja üle otsustada, ta peab meil olema ees; ei saa kogeda äraolevaid asju. Muidugi jääb see rekonstruktsioon alati puudulikuks; ta võib lubada ainult ebatäielikke otsuseid; kuid sellega tuleb leppida; parem piiratud tunnetus kui üldse mitte või kui vale tunnetus, ja pole teist teed omaaegsete tegude ligilähedasekski tundmaõppimiseks, kui umbkaudugi näha mineviku inimesi.

See on esimene samm ajaloos; see astuti Euroopas kujutlusvõime uuesti ärgates läinud sajandi lõpul Lessing’i ja Walter Scott’iga; vähe hiljem Prantsusmaal Chateaubriand’i, Augustin Thierry’, härra Michelet’ ja nii paljude teistega. Nüüd aga tuleb teine samm.

Hippolyte Taine

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938