Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Mar

Marseljees

 

 

Suur Revolutsioon, mis puhkes 1789. a., teostas osa Voltaire’i ja Rousseau’ mõtteist. Ta ei loonud ise uusi mõttesüsteeme, kuid ta tähendus on selles, et ta valgustusaja ideid rakendas tegelikkuses. Ta tähen­das idee võitu võimu üle, ja tõendas, et elujõuline ideaal võib leida vahendeid enese teostamiseks prakti­lises maailmas. 1789. a. revolutsiooni võib nimetada Prantsusmaa teiseks „ristisõjaks“, sest nagu esimene nakatas seegi; teisi rahvaid oma eeskujuga. Ta ei leppinud ainult Prantsusmaa olukorra muutmisega, vaid kuulutas kogu maailmale uut inimsusevangeeliumi ja oli valmis seda läbi viima. Uus tõde, mida ta oma õpetajate Voltaire’i ja Rousseau vaimus kuulutas, oli enne kõike see, et riigivõim pole Jumalast antud üksik­isiku eesõigus, et ta kuulub rahvale, kel on õigus oma soovide kohaselt luua riike ja valitsusi. Alguses are­nes revolutsioon selle uue teadvuse alusel võrdlemisi mõõdukais piirides. Põhimõtteliselt olid revolutsio­näärid nõus isegi kuninga säilitamisega ainult uue põhiseaduse alusel, mis kuninga üle oleks asetanud rahva esinduskoja. Kuid see rahva ülemvõimu mõte oli vana korra esindajaile nii koletislikult uus, et nad oma käitumisega lõhkusid viimsed sillad endi ja või­duka revolutsiooni vahel. Nad otsisid välisriikidelt tuge iseoma rahva vastu. Aristokraadid põgenesid üle piiri, et luua emigrantide sõjaväge, kes pidi relvadega lämmatama hädaohtliku liikumise. Kogu Euroopa isevalitsejad toetasid seda ettevõtet, sest oli ilmne, et rahva võit Prantsusmaal oleks tähendanud vürstide jumaliku autoriteedi hävingut ka mujal.

Selle välise vastase ees, kes tuli appi kõrvaldatud sisemisele vastasele, ühines kogu Prantsusmaa enneolematu südidusega. Revolutsioon oli kogu rahva asi, tema kaitsmises nägi kogu maa ühist eluhuvi. Luge­matute hulkadena voolas vabatahtlikke noore vabariigi kaitseväkke. Kõiki hingestas tuline vaimustus ja varsti saavutasid need emigrantide elukutseliste sõdu­rite poolt vihatud rahvahulgad otsustavaid võite.

Selle võitlusega oli kaasa tulnud hoopis uus, seni vaevalt kusagil ilmnenud nähtus: rahvuslik ühistunne ja iseteadvus, rahvuslus, millel tulevikus tuli rahvaste vahekordades etendada määravat osa.

XVIII sajand ei tundnud veel seda vaimset hoia­kut. Kogu Euroopas valitses prantsuse kultuur ja poliitilised huvid ei mõjutanud kultuuriteadvust. Paljud prantslased tervitasid näit. Friedrich Suure võite Prantsuse sõjaväe üle, nähes selles valgustuse võitu, ja sama Friedrich Suur oli läbi imbunud prant­suse kultuurist, põlates saksa vaimu kui barbaarsust. Sõ­dasid peeti kuningate omavaheliseks arveteõienduseks ja oli tavaline, et ühest rahvusest aadlik teenis palga­sõdurina teise riigi sõjaväes, kes võitles ta enda sünni­maa vastu. Palgasõdureid värvati kõigilt maadelt ja sageli müüsid neid maa isandad ise kõliseva kulla eest.

Sellesse olukorda tõi Prantsuse revolutsioon järsu pöörde. Oma ühise vabaduse eest sõtta minnes, mindi välismaalaste vastu. Revolutsioon, vabadus, inimõiguste võit — see kõik oli üle öö muutunud rahva teadvuses prantsuse rahva võiduks. Tõsi küll, revolutsiooni ideed kõnelesid kõigi inimeste õigustest ja eeldasid kõigi maade rahva vabastumist, kuid seni kui see polnud teostunud, oli tarvis kaitsta uut varan­dust oma saavutusena, tuli võidelda Prantsusmaa eest, kes kehastas vabadust. „Marseljees“, türannide vastu sõtta minevate isamaapoegade laul, mis ilmekalt peegeldab seda rahvuslikku ja revolutsioonilist vaimus­tust, on jäänud sealt peale Prantsuse vabariigi hümniks.

Revolutsiooni levik teistesse maadesse oleks vii­nud võib-olla Euroopa ühendriikideni, kus ärganud rahvuslikkus oleks sama kiiresti tasandunud. Kuid ajaloo käik võttis teise pöörde. Revolutsiooni mesinädalaile järgnes Prantsusmaal terror, mida põhjustas suurel määral ka sõda välismaaga. Terrorile järgnes varsti Napoleoni diktatuur. Viimase sõjapoliitika lõi teistelgi maadel soodsa pinna kord ärganud rahvus­liku teadvuse arenguks.

Nii osutus rahvusluse mõte uueks Prantsuse kin­giks Euroopale. See sündis aga ajajärgul, kus ta kul­tuuriline mõju hakkas langema. Napoleoni sundpoliitika ühelt poolt, ärkav rahvustunne teiselt poolt pöörasid XIX sajandi alguses rahvaid prantsuse kee­lest ja kultuurist eemale. Ainult Venemaa aristokraa­tia ja haritud kihtide seas see püsis endisel kujul.

Teadagi jahutas ka revolutsioon ise välismaa aadli vaimustust prantsuse kultuuri kohta, mille vaba vaim oli näidanud neile oma kurja palet.

Kuid selle esialgse tõkestuse põhjal oleks ekslik alahinnata Prantsuse revolutsiooni saavutusi. Tõeli­selt järgnes ta eeskujule varem või hiljem enamik Euroopa maid. Ta oli Euroopa arengus astmeks, mis tähendas suurt edusammu endisega võrreldes. Kui Prantsusmaa Euroopa mandril selle sammu esimesena astus, siis kiirendas ta kõigist vahepealsetest tagasitõmbumistest hoolimata üldist arengukäiku. Ta näitas teostatuina uusi tõdesid ja jättis mälestuse, mis hõõ­gus kuni plahvatusteni. Kuid ta kandis ka esimesed rasked ohvrid selle edusammu altarile. Kogu rahva ennastsalgava kangelasteona oli see võib-olla Prantsusmaa suurim teene Euroopale.

Ta pühkis keskaja jäänused inimsuse arenguteelt. Ja nii algame ajaloos kõige uuemat aega Prantsuse revolutsioonist. Mainisime juba kuninga absoluutse autoriteedi hävitamist. Selle sümboliks sai Louis XVI-nda hukkamine 1793. a., milleni viis käremeelse voolu esile­tung ühelt poolt ja noore revolutsiooni nõrkus teiselt poolt. Nagu inimeste juures üksikult nii osutab ka riikide elus toorus ja vägivald ta sisemist nõrkust. Tõeliselt oleks revolutsioon võinud leppida ka deko­ratiivse kuningaga, nagu on näit. Inglismaal, kelle kuningavõim on palju väiksem Ameerika Ühendriikide presidendi omast. Revolutsiooni tõeline vaenlane oli ainuvalitsuslik süsteem, mille ta asendas parlamentaristliku süsteemiga. See oli saavutus, mille suunas hiljem are­nesid kõik Euroopa maad.

Kogu rahva huvid ühinesid selles uuenduses. Are­nevat kaubandust ja tööstust takistas vana aristokraat­liku süsteemi koormustepoliitika, mis võttis rahva­massidelt ostujõu. Kuningad ei hoolitsenud küllalda­selt välisturgude eest; kaubanduslik vabadus oli tund­matu asi. Vaesemaid kihte rõhus maani vana korra kaudsete maksude süsteem, ta ei saanud rahuldada oma vajalikumaidki elutarbeid, kõnelemata ligipääsust ha­ridusele. Kohtukorraldus, mis igale seisusele jagas eri õigust, rõhus kõiki alamaid.

Revolutsioon kõrvaldas need arengutakistused ühes vana poliitilise süsteemiga. Ta hüüdsõnaks oli Liberté, Egalité. Fraternité“ (Vabadus, Ühetaolisus, Vendlus), mis on Prantsuse vabariigi deviisiks jäänud tänapäevani.

 

 Bonaparte

Louis David: Bonaparte ületamas Saint-Bernard’i mäekuru.

 

Tõeliselt suutis ta küll teostada ainult esimest nõuet neist kolmest. Ta andis rahvale poliitilise vabaduse, üheõigusluse seaduste ees, kuid ei suutnud kaotada lõplikult varanduslikke vaheseinu, mis takistasid põhilist kodanike üheväärsust ja nende vendlust. Ent juba õiguslik üheväärsus tähendas ka laiadele massidele suurt võitu, seda enam et sellega liitus vabanemine maksukoormaist ja hariduse kätte­saadavus ka vaeseile. Oli avatud arengutee kõigile, kuigi raha võim teiselt poolt piiras selle tee käidavust.

Nii teostus õieti Voltaire’i vabadusprogramm ja Rous­seau’ ühetaolisuse- ning vendlusenõuded pidid alistuma paratamatusele. Lõpuks oli samm väikese aristokraatliku kihi valitsusest kuni vennaliku ühiskonnani liiga suur, et seda oleks võidud korraga astuda. Tegelikult saavutati valitseva kihi laiendus. Uus, avardatud võim õiglasemail aluseil läks jõuka kodanliku klassi kätte, kuigi varanduseta massid kaitsesid revolutsiooni seespool oma ühetaolisuse igatsust viimse võimaluseni. Robespierre ja Marat olid nende juhid. Kui nende kava jäi teostamata, siis võib põhjusi näha nende põhimõtete vastvõtmatuses rahva suurele osale, kuid vahest ka teostamisviisides. 1793. aastal oli võim tegelikult nende käes, kuid siis osutus, et nende siht polnud niipalju üheõiguslus kui kõrgemal seisjate hävitus, mitte ühetaolisus, vaid teatav, kui tarvitada moodsat sõna, proletariaadi dikta­tuur. Mitte rahva ühise tahte võitmine vennalikult, vaid terrori kaudu teisitimõtlejate kõrvaldamine. Rousseau sihi nimel loobuti lõpuks Rousseau vaimust. Terroriaja äärmu­sed meenutavad ainult veel kaudselt Rousseau vaimu üht poolt, ta tundesiirust ja entusiasmi. Tulemuseks oli rahva soov saavutada inimlikum olukord, nõusolek lõpuks mis­tahes korraga, mis läks niikaugele, et võis tulla Napoleoni sõjaväeline diktatuur.

On tähelepandav, et Prantsuse revolutsioonis kohtame juba pea kõiki neid ühiskondlikke voole ja prob­leeme, mis hilisemas Euroopa arengus on etendanud olulist osa. Ta oli lahinguväli, kus algasid võitlused, mis pole veel praegugi lõppenud. Nüüdisaegsed vabameelsed parteid ulatuvad tagasi žirondistideni, jako­biinide pärand elab edasi sotsialistides ja äärmisel ku­jul kommunistides,_ diktatuuri traditsioonid küünivad Napoleoni. Lahendusedki, mida ühiskondlikele keerdküsimustele praegu antakse, leiti üldjoontes juba siis.

See määratu pööre, mille ta teostas, pani kõik liikuma, pani kõiges kahtlema ja kõike uuesti korral­dama. Kõigil aladel algas temaga uusim aeg, esitati küsimused, mis köidavad riike ja inimesi tänapäevani.

Teda on üldse võimatu eitada või jaatada, võib ainult öelda, et temaga andis Prantsusmaa kogu Euroopa jaoks vanale surmahoobi, et avada teed uuele arengule.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share