Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

03 Mar

Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg

 

 

H. Kruus, P. Johansen, R. Kenkmaa, E. Blumfeldt, F. Linnus, E. Tender, J. Uluots, A. Soom, A. Saareste, R. Paris, Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tegev- ja peatoimetaja H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1937, XVI + 504 lk.

 

1937. a. sügiseks ilmus „Eesti ajaloo” II köide, mis käsitleb Eesti keskaega, s. o. aega muistse iseseisvuse kaotamisest kuni Vana-Liivimaa konföderatsiooni kokkuvarisemiseni XVI sajandi keskpaiku. Rida autoreid meie tuntumate akadeemiliste eriteadlaste hulgast võtavad vaatlusele sel ajal toimunud poliitilised võitlused,, talurahva olundi, asustuslikud ja agraarolud, linnade arengu, maa halduse korrastuse, eestlaste ainelise kultuuri, kaubanduse, rahanduse ja mõõdunduse, õiguse ja kohtu, kiriku- ja vaimuelu. Ka keele- ja kunstiküsimused leiavad käsitlemist.

Teose kandva osa — maa poliitilise ajaloo — kujutis on valminud selgena, parajal määral koondatuna ja süstemaatilisena. On näidatud väga veenvalt, et koloniaalvõimude põhiülesanneteks olid meie maal alistatud põlisrahva alamluses hoidmine, võimude omavaheliste suhete korraldamine ja maa kaitsmine välisvaenlaste vastu. Nende keskenduspunktide ümber on koondunud vaatlusaluse ajalooperioodi kogu poliitiline elu. Eri aegadel ja eri olukordades oli muidugi mõni neist esikohal või nad esinesid tähtsuselt ühes või teises kombinatsioonis. Seda asjaolu arvestati, nagu teoses mainitud, ka linnuste rajamisel, mis leidsid vastava paigutuse. Pregnantselt nähtub ka meie kodumaa geopoliitilise asendi iseloom ja tähtsus. Üllrohkeil kordadel esineb käsitelus mainitud asendile omaseid ohtlikke seiku ja sellega ühenduses kohalike vastuolude kasutamise püüdeid välisvõimude poolt. Lõpuks selgubki, kuidas neil tingimustel riiklik ühiskond, kus riigivõimu koondamise probleem oli jäänud rahuldava lahenduseta, varises kokku, kui teda ründasid vahepeal tugevnenud välisvaenlased.

„Eesti ajalugu” II näitab rahulikult ja asjalikult, kuidas poliitilise iseseisvuse kaotus kujunes eesti rahva arengule üldiseks katastroofiks, mille mõju küündis varem või hiljem kõigile elualadele. Kujukalt selgub, kuidas eestlased muutusid maal lõpuks sunnismaiseks talurahvaseisuseks ja linnades alamkihiks. Teoses kasutamist leidnud uuemate uurimuste alusel tõestatakse siiski rõõmustavat asjaolu, et eestlaste õiguslik ja majanduslik olund polnud alul võõra võimu all nii halb, kui varem arvati. Võõrelement ei tunginud esialgu kuigi suurel määral orjastavalt eestlase igapäevasesse ellu. Osale eestlastest, kes olid vahest teistest mõnevõrra lihtsama mõttekäiguga, võib-olla ei tundunudki uus põli eriti kohutavana, aga seda pahemaks osutusid hilisemad kogemused. Teosest nähtub markantselt, kuidas eestlased olid sunnitud esmajoones teenima ülimuskihtide huve, mis olid eestlaste huvidele tavaliselt risti vastu, ja kuidas nad lõpuks ka vaimselt kängu jäid. Kui mõne eestlase käekäik osutuski paremaks kui teistel, olgu siis vasalliks pääsedes või linnas rikkaks saades, siis siirdus selline isik tavaliselt ülimuskihti ja läks Eesti ühiskonnale kaduma. Nähtub masendav tõik, kuidas eestlased pidid aktiivse vastupanu murdudes lõppeks leppima ainult passiivse vastupanuga, mis väljendus pagemises linna, metsa, üle piiri jne., leidmata erilist tröösti ka imporditud kirikust. Ka rahvaluules ja -usundis tekkis negatiivseid jooni.

Eriti palju viimase aja uurimistulemusi ja vastavat sünteesi pakuvad „Eesti ajaloo” asustust ja agraarolusid ning linnade arengut käsitlevad osad, mis ka üsna loomulik, sest need ajaloolise uurimise alad on eriti viimasel ajal leidnud hoogsamat käsitelu; seda on tõhusalt kergendanud arhiivmaterjalid, mis on mainitud alade suhtes üldiselt enampakkuvamad kui poliitilise ajaloo suhtes. Selgub muuseas reljeefselt, et eestlaste osa oli väga oluline isegi saksa kultuuriavalduste viljelemisel, nagu linnuste, mõisade, linnade jne. ehitamisel, kus nad moodustasid ka suure osa elanikkonnast. Hästi on esile tõstetud, kuidas linnade ajalooline areng osutab üldiselt tihedale orgaanilisele seosele muinasajaga. Linnuste asukohaks valiti sageli vanad Eesti muinaslinnad, mis asetsesid tähtsatel, lühema või pikema minevikuga majandusliku ja strateegilise teedevõrgu sõlmkohtadel. Ka maa jaotus kihelkondadeks püsis, samuti eestilised kohanimed ja vana-eesti õiguski jäi peamiseks õigusvormiks.

Teose osa, mis käsitleb eestlaste asustust, on jäänud kahjuks võrdlemisi lühikeseks. Ruumi on pühendatud sellele enam kui poole võrra vähem kui asustuse võõrelemente käsitlevale osale, millist nähtust ei saa pidada loomulikuks. Eestlaste asustus vääriks tulevikus kindlasti põhjalikumat ja laiemat käsitlust.

Mõnevõrra kahtlust äratav ja ebaselgeks jääv on asustuse ja agraarolude käsitelus toodud väide, millest järeldub, et lätlastel olnud kohanemisvõlmelisem iseloom kui eestlastel (lk. 74). Õnnestunuks ei saa pidada ka järgmist tekstiosa lk. 81: „Kõike kokku võttes asetub talurahva olund võõra võimu all esimese saja kuni saja viiekümne aasta kestel mitte just ebasoodsasse valgusse. Majanduslikult ja isiklikult vaba, võis eesti talupoeg oma osavõtuga rüütlite arvukaist kuulsusrikkaist sõjakäikudest ka poliitiliselt osa etendada maa saatuse kujundamisel…” Mainitud poliitiline osa pidi tunduma eestlastele kindlasti vähesena, kui arvestada eriti sunnimomenti sealjuures ja asjaolu, et need sõjakäigud teatavasti mõnigi kord lõppesid ka üsna ebakuulsusrikkalt. Püüd kuulsusele polegi muuseas eestlaste domineerivamaks iseloomujooneks, liiatigi, kui seda kuulsust võidakse saada ainult mingisuguse teisejärgulise abiväena ja peamiselt teiste huvides.

Ainult tingimisi võiks leppida väitega (lk. 64), et kiriku jaoks ei otsitud paika mitte niivõrd kihelkonna suurimas külas kui domineeriva asendiga kohal, mis olevat tüüpiline härraskirikule. Ei näi olevat kindel, et see üldiselt nii oli. Edaspidine uurimine peaks tulevikus ses suhtes tooma rohkem selgust ja tuleks arvestada ka kihelkonnapiiride aegade vältel toimunud muutusi.

Teoses on õigustatult esile tõstetud kaubanduse erikaal, rõhutades kaugkaubanduse eriti suurt tähtsust Eesti linnade tekkimises ja pärastiseski kujunemises. Õigustatud näib ka oletus, et Eestis on juba viikingiajal olnud püsivaid linnailmelisi kaubandus-tööstuslikke asulaid. Ka Irus Tallinna ligidal teostatud kaevamised osutavat püsiva asustuse olemasolule seal ja ümbruses, mis pidi olema erilise kaubandusliku tähtsusega. Üldiselt nähtub üsna tõenäoselt, et ilma eestipoolsete eeldusteta poleks olnud mõeldav nii kiire linnade tekkimine võõra võimu algusaegadel, nagu see toimus tegelikult. Suurema või väiksema eduga on teoses püütud ka võimalikult lähemalt kindlaks määrata kõigi üheksa keskajal tuntud Eesti linna asutamise või tekkimise aega ja püstitatud mitmeid huvitavaid hüpoteesegi, et täita lünki linnade arengu selgitamisel (näit. P. Johanseni omad).

Raamatu mitmesuguste alade kogu laialdane aines on püütud üsna õnnestunult sulatada ühiseks plastiliseks tervikuks, mis võimaldab lugejale selge ülevaate Eesti rahva rangest arenemiskäigust teatud minevikuperioodil. Teoses on edukat rakendamist leidnud põhimõte anda kokkuvõtlik pilt Eesti rahva ajaloost võimalikult avaras perspektiivis, kasutades kõiki tähtsamaid meie maa ja rahva kohta käivaid andmeid ja uurimusi, mis on viimasel ajal rikastanud ajalooteadust kodu- või välismaal. Seetõttu pakubki „Eesti ajaloo” II köide rohkesti uudset, mida oleks asjatu otsida muulaste kirjutatud ajalooteostest ja mis õigustatult paisutab meie usku oma võimetesse ning tugevdab meie iseteadvust.

Väga meeldivaks teeb käsiteldava suurteose teaduslik objektiivsus. Vaatamata seigale, et teose koostajad on Eesti omad teadusmehed, ei ole kuski märgata asjaolude moonutamist eestlaste kasuks. Ainest on käsitletud teadusliku kaalutlusega, kainelt ja ettevaatlikult, osutades tähelepanu ka varjukülgedele ja laskumata rahvuslikul pinnal romantikasse. Sealjuures on sündmustik ja asjaolud käsiteldavas teoses esitatud võimaluse järgi tihedalt läbipõimitult üldajaloolise taustaga, nii et pakutud Eesti ajaloo aines ei esine eraldatud komplektina, vaid kindlas seoses üldajaloo tervikuga. Seetõttu nähtub kujukalt, mis viisil välisalad oma kultuuri ja ajalooliste protsessidega on mõjutanud Eesti rahva arengut. Koguteose üsna hästi õnnestunud terviklikkuse ja ülevaatlikkuse teostamisel on kahtlemata palju vaeva näinud toimetajana prof. H. Kruus, kes on läbi viinud ühtlustamisel vastava resoluutse joone.

„Eesti ajaloo” II köite sisu on võimalikult täpne, kui arvestame uurimise praegust taset, ja isegi trükivigu esineb väga vähe. Keeles suhtes on taotletud selgust ja voolavust ning on välditud segaseid mõistelisi keelendeid. Seetõttu on esitatu vastavalt realistlikule vaatlusviisile loogiline ja elementaarne, mis asjaolu on väga kiiduväärt, kui silmas peame, et käsiteldav teos levib võrdlemisi laiadesse rahvahulkadesse. Selles mõttes oleks ka väga soovitav olnud, kui raamatu keeleteaduslikus osas oleks antud juhatus filoloogiliste märkide mõistmiseks, et ka mittefiloloogidel oleks võimalik olnud suurema vaevata tajuda selle teoseosa hüvesid. Üldiselt on raamatu stiil soliidselt asjalik ja rahulik. Selgusele ja ülevaatlikkusele mõjub soodustavalt ka asjaolu, et teos on koostatud küllaltki koondatult. Ainult mõnes üksikus kohas oleks ehk võidud öeldut lühemalt esitada.

Teksti selgust segavaid või puudulikke väljendusi on väga vähe. Esitagem siin ainult mõne, mis silma puutunud. Puudulikuna näib lk. 310 esinev lause: „Samanimeline kohus (alamkohus) ei puudunud ka Narvas ja arvatavasti teisteski temataolistes linnades.” Näiva sisemise vastuoluga on lk. 325 lause: „XIII sajandi algul münditi Lääne- ja Kesk-Euroopas juba Karl Suure ajast saadik pea ainuüksi hõbemünte…” Lk. 364 esineb väljend: „…eestlastele jäi ristiusu sisu täiesti võõraks”, mis näib olevat liiga kategooriline. Selles mõttes ei ole ehk hästi kohane ka lkl ’51 lause: „Saksa rahvas… tungib välja Läänemere äärde, muutes selle umbes aastasaja jooksul Saksa sisemereks…” Sisuliselt on raske nõus olla ka lk. 327 väitega, et kaugelt paremad Lüübeki pennid, tõrjunud alaväärtuslikud Liivimaa omad kõrvale. Tõenäosem on et halb raha surus hea välja. Sellist seika tõendavaid näiteid esineb käsiteldavas raamatuski õige mitu (lk. 328, 330 ja 331).

Teose aines on üsna otstarbekohaselt jagatud peatükkidesse, ja need omakorda üksikosadesse, mis varustatud vastavate alapealkirjadega. Iga peatüki lõppu on otstarbekalt paigutatud kirjanduse loetelu, mis võimaldab nõudlikumale lugejale üksikasjalikumalt tutvuda peatükis käsitletud küsimustega. Hea meelega oleks näinud, kui alapealkirjadega varustatud tekstilõiked oleksid olnud ühtlasema suurusega. Näiteks lk. 4 algav tekstiosa pealkirjaga „Kriisiajastu 1227—38″ on ulatuselt umbes 5l/2 lk. ja tekstiosa pealkirjaga „Sakslased maavabade hulgas” (lk. 63) on suuruselt mõni rida suurem kui 1/2 lk. jne. Muide mõni alapealkiri oleks võinud olla konkreetsemalt väljendatud, näiteks lk. 43 esinev „Järgnevaid sise-ja välispoliitilisi sündmusi”. Loomulikum oleks olnud ka, kui lk. 312 algav tekstiosa pealkirjaga „Rahvussuhted”, mis käsitleb rahvussuhteid Eesti linnades, oleks hõlmanud ka eestlasi. Selles tekstiosas aga eestlasi ei käsitleta. Parem oleks olnud, kui see osa oleks pealkirjastatud „Muulased Eesti linnades” või „Võõrelement Eesti linnades” või kuidagi selliselt. Mõni lühidavõitu teksti alaosa oleks ehk väärinud avaramat käsitelu. Hea meelega oleks soovinud näha näiteks, et osa pealkirjaga „Kohtuvõim linnades” (lk. 310) oleks olnud ulatuslikum. See osa on üks väiksemaid (mõni rida üle 1/2.) ja on võrdlemisi pinnaline. Soovitav oleks olnud käsitleda mainitud kohtute kompetentsi. Eriti oleks viimatiöeldu kehtiv raekohtute kohta.

Trükitehniliselt on teos õnnestunud vägagi hästi. Välimus ja paber täiesti laitmatu, trükk puhas ja hästiloetav. Oluliselt suurendavad head muljet tihti luksuslikul kriitpaberil ja osalt esmakordselt esitatud suurepärased pildid, kaardid ja skeemid, mida esineb suhteliselt üsna suurel arvul — XVI + 304 lk. teksti kohta 220 pilti, kaarti ja skeemi. Pakutud illustreeriv materjal aitab kahtlemata tekstiosi mitmeti selgitada ja mälus säilitada. Mõnevõrra häiriv on ainult, et nähtavasti peamiselt tehnilistel põhjustel on osa pilte ebaotstarbekohaselt paigutatud. Näiteks on raamatu kunsti käsitlevas osas palju viiteid eespool asetsevate jooniste leidmiseks, milliseid pole just kerge kiiresti leida (parem oleks olnud, kui viited mainiksid joonise lk. numbrit). See tekitab teose kõnesoleva osa lugemisel segavat lehitsemist, pealegi oleks võidud paigutada osa jooniseid eestpoolt kunsti ossa vastavaile kohtadele või neile tunduvalt lähemale. Näiteks Hans Paulsen’i kenotaati pilt (lk. 411) oleks sobinud lk. 459 tekstiossa, kus sellest ka juttu. Tallinna Suure Gildi maja pilt (lk, 316) oleks võinud olla tekste osas, mille pealkirjaks „Gildid ja vennaskonnad” (lk. 311), mis puhul oleks lk. 451 pidanud olema vastav lk. 311-le juhtiv viide. Sama pilti oleks võidud võimaluse korral paigutada ka üsna otstarbekalt lk. 451-le. Ka Tallinna Suure Rannavärava linnavapi pilt (lk. 496) oleks otstarbekohasemalt sobinud lk. 460 tekstiosa (kus vastav käsitlus) lähedusse jne.

Muidu on pildimaterjal huvitavalt ja otstarbekohaselt valitud ja omab suure väärtuse ka koolide õppetöös, pakkudes palju võimalusi esitatava näitlikustamiseks ja illustreerimiseks. Isegi õppetunnis pakutava dokumenteerimiseks on „Eesti ajaloo” II köites nii mõndagi leida (näiteks tähtsate ürikute reproduktsioonid) ja ka tekstis pakutud huvitavamad alliklõiked võivad otstarbekalt kasutamisele tulla klassis esitatu tugevdamiseks ja elustamiseks. Koolide seisukohalt on muidugi tähtis, et ka olulisemad uudsed uurimistulemused, mida „Eesti ajalugu” II loodetavasti senisest avaramini suudab propageerida, arvestamisele tuleksid õpperaamatute koostajate poolt, et kiiremini hajutada mitmesuguseid seni püsinud tühiseid eelarvamusi ja kaasa aidata tervema mentaliteedi kujunemisele.

Üldiselt tuleb heameelega konstateerida, et „Eesti ajalugu” on täitnud temale asetatud lootused hästi ja esineb suureväärtusliku ja siira tööna, olles ühtlasi äärjooni tõmbavaks, teed rajavaks ja ergutust andvaks tööks järgnevatele uurimustele. Seepärast peaks see suurteos teed leidma igasse Eesti perekonda.

H. Fischer

Ajaoolisest Ajakirjast nr. 1/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share