Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Feb

Piinlikult hea tahe

 

 

Paul Viiding. Piinlikult hea tahe.

Novellid. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1936.

Kõnesoleva novellikogu tegelasi iseloomustab „heaä tahe” teha midagi korralikku, kuid mingi paratamatu „küündimatuse” tõttu läheb neil alati „piinlikult” viltu. Need tegelased kuuluvad ülikooliharitlaste ringkonda. Vaimutasemelt moodustavad nad erilise väikekodanliku miljöö. Ühelt poolt naiskorporatsiooni kõlbelise kasvatuse saanud naisharitlased ja teiselt poolt vaimsete huvidega üliõpilasorganisatsioonides võrsunud meespere.

Kuigi need inimesed on kehaliselt täisealised, viibivad nad mingis vaimses puberteedieas ning näivad koomilistena, nagu täismehed skautide ridades. Nad liiguvad oma seltskondlike konventsioonide nõiutud ringis, mille kitsusest teadlikud olles otsivad väljapääsu, kuid nende vaimse küündimatuse tõttu iga selline katse nurjub, pannes nad häbis põgenema tagasi. Nad on teadlikud ringi kitsusest, kuid ebateadlikud sellest, mis neid selles ringis hoiab. Nad märkavad oma mentaliteedi masinavärgis häireid, kuid ei suuda üles leida neid tekitavaid algtegureid. Nende tõeline olemus jääb neile lahendamatuks probleemiks.

Samuti lahendamatuks probleemiks jääb ka autorile tema tegelaste tõeline olemus. Ta vaid kirjeldab oma tegelasi nõnda, nagu ta neid on näinud terase, kuid mitte läbinägeliku pilguga.

Välja arvatud novell „Aia ja hange vahel” on selle kogu novellidel kõigil õieti üks ja sama peategelane, kes ennast eri novellides maskeerib mitmesuguste varjunimede taha.

„Valges kraes” astronoom Pernambuk vahetab kohviku tualettruumis krae ja läheb naiskorporandi preili Niiluse sünnipäevale, kus nagu tavaliselt „istutakse, haigutatakse mõttes, teeseldakse lõbusust, tantsitakse grammofoni järele, mängitakse viis senti kaart lotot ja sent silm mutti”. Pärast seda läheb Pernambuk sõbra seltsis kõrtsi, kus tunnetab, et ta on tülpinud „jõledast ja kõledast kohvikute elust”, ja otsustab hakata mustatööliseks.

Pigemini näib peituvat selle otsuse taga aga alateadlik teesklemine enese ja sõbra ees, sest Pernambuki (alias Viidingu novellide peategelase) iseloomu põhijooneks on vaistlik vajadus teeselda isegi seal, kus selleks pole mingit tõelist tarvidust.

Ta otsustab minna Kohtiasse. „Kaevurite sekka.” Ära siit, mitte kaugele… Ameerikasse mitte, siiski relatiivsesse eksootikasse (sic!). Tundmatusse, pea ees, külma vette.” Nõnda siis külma, aga mitte sügavasse vette. Ta pandib palitu ja ostab saadud raha eest tööülikonna. Tööbörsil aga kuulda saades, et tema tööandjaks osutub „äiapapa” Niilus, põgeneb ta säält jalamaid kohvikusse.

Situatsiooni lõpplahendus on kõigiti kooskõlas selle tegelase iseloomuga. Kuid kerkib küsimus, mida oleks teinud Pernambuk siis, kui ta tööbörsil tööotsijana tõesti oleks sattunud vastamisi vana Niilusega. Näib, et sellele rahuldavalt vastata ei suudaks ka autor, sest Pernambuki põhiolemus jääb temagi ees varjatuks. Autor näeb oma tegelaste iseloomu ainult selles ulatuses, kuivõrd see peegeldub nende välistes tegudes, kuid ta ei suuda tungida nende sisemise olemuse allikateni.

Novellis „Hoiak” teotseb sama peategelane Haini nime all kindlustusagendina. Rahatuna asub Hain vapralt veetma öö pealinna tänavail, et koguda sangarlikke elamusi. Tema „hea tahe” osutub aga siingi napp-napilt küündivaks. Sangarlik peavarjutu-elamuste nautimine asendub tal rabelustega ulualuse otsingutes ja teesklemisega. Nii teeskleb ta politseikordnike ees ja isegi raudteejaama pakihoidja ees, kus sellel pole mingit mõtet.

Selles novellis on siiski märgata juba peategelase teatavat emantsipeerumist. Tema hingeelust on autor andnud sügavamat kujutelu.

Puberteedieast välja nii vaimselt kui füüsiliselt jõuab peategelane alles käesoleva kogu viimases novellis „Diotima”. Selles galantses novellis a’ la Hugo Raudsepa „Õngitsejad”, kus kahekümne kahe aastase üliõpilase Halja pühendab ellu kahekümne üheksa aastane eluküps naisüliõpilane Diotima, on valgustatud tegelase hingeelu põhiolemust juba küllaldaselt. Kas on siin tegemist autori väljajõudmisega katsetavast tegelaste karakterikirjeldamisest nende hingeelu põhitegurite läbinägemisele või on see ainult juhuslik märki-tabamine, seda näitavad alles autori edaspidised tooted.

Peale „Diotima” kannavad kõik käesoleva kogu novellid tunduvat kirjandusliku loomingu jäljendamise ilmet kätteõpitud võtete varal.

Rida lühinovelle selles kogus on vaid visandlikud suleharjutused, mis omalt poolt valgustavad täiendavalt selle kogu kõigi novellide ühise päätegelase karakterit.

„Aia ja hange vahel” kujutab üht „Kreugeri ja Stavisky taskuväljaannet” meie oludes. Ainelt ja peategelaselt teistest erinedes on see novell ka vormilt kaunis terviklik. Kuid tema peategelasest on antud siingi vaid väline karakterikirjeldus. Põhjalikum sissetungimine hingeellu puudub ka siin.

Viidingul on väga terav pilk karakterite tabamiseks, kuid samas on märgata ka teatud „küündimatust” hingeellu tungimiseks. Selles võiks teda võrrelda tema novellide tegelastega. Stiilis on tähelepanuväärt omapärasusi, kuid ei puudu ka maneeri ning otsitud võtteid.

A. Suik

Loomingust nr. 10/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share