Kaks nooremat luuletajat
Bernard Kangro: Vanad majad. Luuletusi 1936—37. Eesti Kirjanike Liidu kirjastus, Tartu, 1937. 71 lk. Hind 2 kr. 25 s.
Heiti Talvik: Kohtupäev. Luuletusi. Eesti Kirjanike Liidu kirjastus, Tartu, 1937. 64 lk. Hind 2 kr. 50 s.
Meie luuletajate kõige nooremas põlves paistis Bernard Kangro silma juba oma esikteosega, intiimse loodusluuletuste koguga „Sonetid”. Ükski meie poeetidest, ka mitte Villem Grünthal, polnud osutanud nii teravat silma metsa, põllu, heinamaa, soo pisidetailide jaoks. Isegi seisuvee lompidest leidis Kangro huvitavaid teemasid, isegi nende eriõhustikku oskas ta pädevalt tabada. Võib ehk väita, et „Sonettides” vahel üksikasju oli kuhjatud liiga rohkesti, kuid sellest hoolimata need püsisid õige orgaaniliselt koos. Need polnud elutud päevapildid, vaid looduslõigud, mis olid nähtud läbi erilaadse temperamendi, millele see kõik oli tõesti eluline. Ei puudunud paiguti isegi suur joon, ängistav ja haarav salapärasustunne, sügavam sümbolism. Õieti näis autor oma olemuse mitte väga laiades piirides juba nii kujunenud, et oli raske ette aimata, kas ja kuidas ta edasi areneb.
Lugedes „V a n u m a j u” ei teki enam seda lõplikkuse muljet. Miski on arenemas, suund on nähtav, kuid paistab, et võib veel tulla üllatusi. Läbi autori fantaasia on hakanud puhuma hoopis avaramad tuuled. Umbjärved, rabad, sood oma kihava pisieluga ei ole enam iseloomustavad tema luulele. Ta näeb oma otsest ümbrust väga teravalt, kuid vaatab kaugemale ning aimab veelgi kaugemat. Ta ei joonista enam peene, vaheda pliiatsiga täpsekontuurilisi miniatuure, vaid annab olulist ja sugestiivset peamiselt tugipunktina mõttekujutusele ja tundele. Konkreetne, mida ta kujutab, on veel ainult sümbol — millega pole öeldud, et ta meelelist maailma ei suudaks enam kujutada tabavalt ja elavalt. Ning ta värss on hakanud laulma. „Sonettides” see vahel liikus pisut raskepäraselt, vaatamata oma puhtusele ja sagedasele ilmekusele. Kuigi autor endale võttis üsna rohkesti vabadusi eriti riimides, jäi nii mõnigi kord puudu voolavuse ja vabaduse, loomulikkuse ja musikaalsuse mulje. Mingisugune harmoonia oli peagu alati saavutatud, kuid sagedasti nähtavate pingutustega. Praegu on ses suhtes toimunud oluline muutus. Värss libiseb kergelt, kuigi mitte kergemeelselt, ta võib minna lendu ning jälle aeglustuda, ilma et sealjuures oleks märgata autori juhtivat kätt: värsipurje tuuleks näib olevat meeleolu ja tunne.
Kui meil omal ajal hakati tarvitama irdriime, siis just värsi loomulikkuse ja värskuse nimel. Kardeti kinnijäämist piiratud riimirepertuaari ning sellest järgnevat monotoonsust, keele vägistamist lõppkõlade välise laitmatuse saavutamiseks. Tegelikult tuleb konstateerida vastupidist: irdriimi tulemuseks on olnud hallus ja ilmetus. See on lõdvendanud vormidistsipliini, on viinud hooletule ridade ühtelükkimisele, eriti pärast uuest avastusest tekkinud esimese noorusliku õhina raugemist. Luuletused küll pikenesid, kuid kaotasid tiheduselt. Kangrole pole olnud põhjust ette heita luuletuste venitamist, kuid pole kahtlust, et tema uued väheste eranditega puhtariimilised värsid on läbistikku nõtkemad kui tema sonetid ning et neis on hoopis rohkem meloodiat. Teda, nagu muide ka Merilaasi ja Sanga, eristab sealjuures Talvikust ja Alverist suhteliselt vähene huvi epigrammaatilise löövuse vastu. Äärjooned on selged, kuid vähem alla kriipsutatud, diskreetne lüürilisus on üldiselt värvidega tagasihoidlik, punkte ei asetata nii tugevasti, otsad jäävad lahtisemaks, kogu laad on hapram. Iga luuletus on nagu laine, mis möödub ning annab ruumi järgmisele, kuid igal üksikul värelevad iilid ja päikesehelgid või pilvevarjud. Raamat on tervikuna tugevam kui ükski laul omaette, kuid kõiki on vorminud samad loomulikud jõud. Pilvi on rohkem kui päikest, kuid õhku on igal pool.
Raamat algab tsükliga „Rõõmsad rohulibled” ja lõpeb sarjaga „Kooluheinad”. Kummaski pealkirjas on looduselähedust — botaanikat (mida leidus nii ohtralt juba sonettides), kuid muidu nad tähistavad läbikäidud tundeskaalat. Siiski ei esine kuskil päris äärmusi. Rõõm on melanhoolne ja nukrus on leplik. Harva leidub selles kogus nii eluküllast, looduse rikkusest joobuvat optimismi nagu „Tuhingus”, harva säärast pääsmatuõuduse tunnet nagu lõppsarja tiitilluuletuses. Kaduviku mõtteid esineb peagu kõikjal, kuid sellega lepitab veendumus elu edasikestvusest: „Ja kui noorel pilverünkal / naerab vana kuu, / juba minu hauakünkal / võrsub rõõmus puu” (lk. 17). Mets, mis oma lopsaka pealetungivusega ähvardab hävitada kodutalu, ei mõju masendavalt, sest selleks antakse meile liiga elavalt näha tema vallatut olemisrõõmu — kuigi mainitakse hunte, on need kirjeldatud vähema mõjuvusega kui hullavad oravad ja toksivad rähnid. Uppumine saab rõõmsalt ergutavaks avantüüriks:
Nii laman endamisi kui lõhkend savinõu, kuid kuskil pulmalisi on tulvil kitsas õu. Ja kuskil armuvaevas lööb nurru kirju kass — ja kõige üle taevas kui pestud piimalass.(Lk. 59.)
Ei, selle nukruse taga on noorust — selle masendusi, selle ekslemist, selle aimlemisi, selle huvi elu mitmekesise vaatemängu vastu. Küll ei paelu autorit seevõrd inimesed kui loomad, taimed, tuuled, veed, kuid neisse ta on kirglikult kiindunud. Tema eksaltatsioonid on vaiksed, kuid rikkad. Tüüpiline on tema „Kiidulaulu” lõpp: „Ma vaikin ja istun tamme all / ja mardikaid tilgub puust” (lk. 16).
Kogu raamatu tuumana tundub mulle sari „Tuulelaulud”. See on ihalduste, otsingute, aimuste väljendus. Kauguste veetlus ning umbusaldav endassepöördumine, tunne kõige kaduvusest ja tung kõike pandiks panna, püüd koduse kaldamuuli juurest eemale kirdetaeva meretaguste lõõmitsuste poole kõlavad siin vaheldamisi, rahutult ja sugestiivselt, üha muutuvates rütmides. Mitmedki neist luuletustest on võluvad ja veatud, näiteks viies, kuues, kaheksas. Kogu sarja lähtekohaks olevat tundekihku väljendab kõige haaravamalt kaheteistkümnes „tuulelaul”. Need värsid ei taotle metalsust, kuid neis on midagi muud — ärevat, voolavat ja lainetavat. Mõnest segametafoorist, mitte väga tarvilikuna tunduvast eksootilisemast joonest, isegi triviaalsusest hoolimata („Kon-diitri korvi unustatud kringel”!) on see tsükkel üks ilusaimaid meie noorimate luules. See vein ei ole veel täiesti läbi käärinud, kuid see on ehtne vein!
Ei või öelda, et raamatus poleks kahvatumaid kohti, kuid ta ei mõju kuskil surnuna ja tema luuletuste suurel enamikul on individuaalsust. See ei tähenda, et paiguti ei märkaks reministsentse, näiteks „Kooluheintes” Underi omi, kuid underipärasustegi tarvitamisel seab autori instinkt endale kindla, kangropärase piiri. Seegi luuletus liitub orgaaniliselt muuga. Võib soovida intensiivsuse ja konkreetsuse tõusu (kuigi sagedasti ei tea enam midagi puudu olevat), ent peab tundma rõõmu kõike läbivast individuaalsest vibreerivusest. Selle luule väärtus selgub sellest, et see mitmekordsel lugemisel avaneb intiimsemana, et selle veetlus ei peitu pinnal. Selles on varjul mõndagi kõigest pooleldi avaldunut, mille täielikumat ilmnemist ootame autori järgmistelt teostelt.
Heiti Talvik oli juba oma esikkogu ilmumise aegu meie luule individuaalsemaid kujusid — mitte avar, kuid terav ja tihe, mitte lopsakas, kuid lõikav. „Palavikus” oli veel üsna rohkesti puberteeti meenutavat üleaisalöömist, hoogsat poosi, innukaid žeste, millele ei vastanud täpsalt niisama imposantne elamussisu. Ometigi polnud poosidki võltsid, vaid ainult toonitasid veidi liigselt endast olemasolevaid elamusi, esitasid aplombiga seda, mis oleks diskreetsema väljenduse kaudu pääsenud paremini mõjule. Oli juba leitud oma isikupärane toon, oma pildistik, oma teravalt münditud vorm. Võis pigemini kurta teatud kinnisideid kui isikupärase ilme puudumist. Täiesti selge oli autori kirglik viskumine oma ülesandesse, püüd mingit ees kangastuvat nägemust vormidesse ja rütmidesse sulgeda, ürgelamuse painajalik ehtsus, tunnete põlevus, mis oli mitmele luuletusele oma märgi nii sügavale sisse vajutanud, et tulemused olid otse klassikalised. Rasked neuroosid näisid autorit vaevavat, kuid tema vormiv energia sai neist võitu ja valas painajatest värsimetalli. Tihendamistung oli sealjuures nii suur, et lüüriline sisu suruti kokku epigrammaatilisteks puäntideks, mis ei mõjunud kunstlikuna, vaid säilitasid täiel määral lähtekohaks olnud elamuste olemuse.
Käesolevas kogus Talvik on jäänud endale kõigiti truuks, kuid ta on siiski muutunud. Nooruse käärivus on kadunud, kuid energia on jäänud alles. Domineerib nagu ennegi epigrammaatiline rabavus, kuid selle löögivõimsus on pigem suurenenud kui vähenenud. Kinnispilte esineb veel, kuid harvemini. Enda manduvust kurdetakse veel, kuid peamiselt mõnes varasemas luuletuses. Midagi aktiivset, ründavat ja mehist leidub mitte enam ainult vormimisjõus, vaid ka sisus. On võllahuumorit, on endapiitsutust, kuid on rohkem „Dies Irae” süüdistavat paatost. Autori pilk on endisest suuremal määral pöördunud väljapoole, kuigi ta ei ründa detaile, vaid formuleerib põhimõtteid. Kui ta veel vahel kõneleb vaenlasest, kelle ees „kõik meie püüded on pilliroog, / mis murdub mannetuna ta jalgu” (lk. 27), või väidab, et „kui oksalt langend leht / ma triivin igas tuules” (lk. 9) või et „juba tubaka- ning õllemaigus / on tunda Surma mõrkjat põhipärmi” (lk. 17), siis ei vasta see sugugi enam raamatust saadavale üldmuljele. Seekord meil pole enam tegemist „palavikuga”, vaid tõesti juba „kohtupäevaga” — kindlasti osalt iseenda, kuid niisama ilmsesti ka teiste üle. Luuletaja on teadlik hetke ajaloolisest tähendusest:
Nii paljud väsivad ja vaovad unne. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.Ta on sellest teadlik ega taha ise kuuluda tukkujate hulka. Tõsi küll, „kogu poeetkond magab / ümber kustunud lambi” (lk. 41), kuid tema ise teab, et „kes luua nüüd veel võib idülli, / naiivne pühak on või narr” (lk. 41), ning „süvenev tusk” teda „magada enam ei lase” (lk. 50). „Too taevast alla tulikosk, / mis eostaks jahtuvaid maailmu!” hüüab ta võitlusvalmis ekstaasis: „Elu tuum on trotsis” (lk. 50′).
Sealjuures ta ei jää üldsõnade juurde peatuma. Ta teab, mida ta vihkab. Ta ei pea lugu „kultuurist, mis härrasklass kord ajaviiteks rajand” (lk. 37), sest see kultuur, mida tema hindab, ei ole ajaviiteasi. Kuid niisama vähe sümpaatiat on tal pimedate masside vallalepääsu vastu, keda õhutatakse väärõpetustega, mida „sigib kui mürgiseeni” (lk. 37): „preisluse pühkmeist haakristlane / iial vastset ei raja Rooma” (lk. 38). Korruptsioonist on löönud kihkvele „tuuldepuhutute / ja vaimustki vaevatute leegion” (lk. 39), ja tulemusena ähvardab kaos: „Barbaaride pime matk / pühkis Antiigi…” (lk. 38). „Kogu võim on sääl praalival puupääl. Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl!” (lk. 36) on situatsiooni kokkuvõtt autori poolt. Siiski jääb igavesi väärtusi, mille valvuriks ja hooldajaks on pandud luuletaja, isegi kui ta end metafooriliselt ütleb „kuu pääl” elavat. Aegade ärevuses on tarvis valvata uut Lunastajat, kes võib tulla ükskõik millise „päti ja pükstepressija” näol, on tarvis elementide pimedast raevust vormida stroofe, mis ei ole ainult „saledad”, nagu ühes kohas ütleb autor, vaid mis kuulutavad vaimsuse elamajäämist. Luule olgu teadlik aja ahastavusest ning püüdku seda ületada oma usuga vaimu korraldava jõu olemasollu. „Tõdede vankuval müüril / meelt heita — ning elada siiski” (lk. 49), ja mitte ainult elada, vaid ka mõtelda ja säilitada sisenägemuse distantsi, on luuletaja juhtlauseks. Tuleb vaadelda maailma, tuleb jälgida ennast, tuleb erksalt kuulatada iga sisehäält, mis võib-olla võimaldab uute, põhjapanevate tõdede leidmist: „Keegi ei tea, / mis tasa meis kõigis tärkvel / taga teadvuse lampiderea … / Olgem ärkvel!” (lk. 50).
Nagu näeme, on need mõttekäigud kaugel defetismist, passiivsest norguvajumisest ja melanhoolitsemisest. Neis on värskust ja julgust, on meelsust, — just seda, mida praegu üldiselt leidub kõige vähem. Päästvat praktilist vormelit, millest poliitik võiks kinni haarata, ei anta siin muidugi mitte, kuid raamatut lugedes saame veendumuse, et isegi meie intelligentseimate vaimude seas leidub neid, kes ei ole jäänud jõuetult longu.
Suurepäraselt karastab sealjuures nende võitlusvärsside mehine lühidus. Meie ametlikud „positiivsuse” taotlejad on meid enam-vähem kõik tüüdanud laialivalguvusega, millega nad kordavad ajakirjanduslikke lööksõnu. Nende sültjalt retooritsevad luuletused ei sisenda seetõttu enam vähimatki veendumust. Nad on nagu provintsilehekeste juhtkirjanikud, kes korrutavad ja korrutavad ammuöeldut. Talvik ei mõtlegi teha liigseid sõnu. Ta ütleb, mis tal öelda, ja paneb punkti. Kui tal paar sõna juba kirja pandust ei tundu täiesti täppi minevat, siis, nagu juhuslikult tean, võib ta nädalate kaupa otsida le mot propre’i, enne kui laseb luuletuse avalikkuse ette. Kuid selle eest milline lõpliku saavutuse endastmõistetavus ja ehtsus! Säärane „ahtrus” on väärtuslikum kui kirjandusliku sõna lamendamine lõpmatu multiplikatsiooni teel.
Eelöeldust peaks olema täiesti selge, et Kangro ja Talviku luulelaadi erinevused on peagu ületamatud. Inspiratsioonilainete mängust ei või Talviku juures olla juttugi. Raske on kujutleda teravamaid äärjooni kui temal. Ta laseb endal küll minna selles mõttes, et paneb igasse luuletusse ja värssi kogu oma tarvitada oleva temperamendi ning löövuse, kuid iga pala on midagi täiesti omaette seisvat, kuigi sajad mõtte- ja stiiliniidid seovad teda kõige muuga. Harva suudavad lühimadki luuletused jätta säärast massiivsuse muljet nagu Talvikul. Ning ometigi need värsid lendavad, ometigi väreleb neis autori impulsiivsus. Kogu inimene oma andumuste ning ajenditega elab neis.
Leidub küll leebemaidki toone, vähem kohtumõistjalikke stroofe ja terveid luuletusi, kuigi mitte just rohkesti. Üks viimase aja isikupäraseimaid ning usutavaimaid pihtimusi meie keeles on näiteks avaluuletus „Poeet”, milles ebausutav on ainult esimene rida: „Ma iial polnud eht”. Saame pildi poeedist, kes end tavalises elus ei tunne kindlana (selles mõttes võivad siiski vastata tõele read: „Kui oksalt langend leht / ma triivin igas tuules”), leides oma tõelise olemuse alles siis, kui vaimsed puhangud saadavad ta õhuvalda päikese lähedale, kus tema „tuhatuum / end ruskeks kullaks pleegib” (lk. 9). Kuid vaimse kulla käibeväärtus on väikene, ning ainult lapse pilk märkab vahel selle ehtsust. Odava žurnalistika börsikurss on võrratult kõrgem.
Leiame vahel ka huumorit, näiteks „Lauliku hommiku” muigavas eneseiroonias (lk. 19). Kuid veel mõjuvam on ehk moodsalt apokalüptilise „Surmatantsu” sünge grotesksus. Väga õnnestunud on siiski ka mõned diskreetsed meeleoluvisandid, näiteks härmaniit-hõbedane „Sügiselaul” (lk. 35).
Oma uue raamatuga on Talvik maapinnale lähemale tulnud kui „Palavikus”. Ta näeb end keset ümbritsevat reaalsust ning lööb aktiivselt kaasa — kuid turukarja sekka ta ei lähe. Ta püsib ikkagi hoopis kõrgemal, ei tegele hetke pisiasjadega, vaid määrab kaugemaid sihte endale ja samameelsetele. Selle ülesande täitjana ta on sagedasti tõesti inspireeriv. Poeedi väärikusest ta ei kaota kübetki, kuid ta julgeb võtta seisukohta ja teeb seda hoo ja innuga. Tema, nagu tema kaasvõitlejategi selja taga on aastatuhandete parima vaimsuse traditsioone, ning sellest ta on teadlik, olles valmis neid „trügiva Arvu” kaootilises möllus kaitsma. Ta usub hommiku tulekusse, kuid usub ühtlasi, et selle toob meile ainult julgus, mitte arglemine. Tuleb heita „ööle / raudne kinnas näkku” (lk. 60). Juba see hoiak ise, kui ta esineb nii energilisena ja veenvana kui siin, on ülimalt hinnatav positiivne väärtus. Võetagu see omaks teistegi poolt!
Ants Oras
Eesti Kirjandusest nr. 12/1937