Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

02 Mar

Euroopa saatuse kujunemine O. Spengleri ajaloofilosoofia taustal

 

 

Avaldame alljärgneva L. Vahteri kirjutuse, mis — nagu juba pealkirjastki nähtub — on kirjutatud peamiselt 0. Spengleri tööde järgi. Autor on Spengleriga ühel seisukohal, suhtumata nendele kriitiliselt. Tegelikult on Spengleri ideed huvitavad, kuid tema ajaloo-süntees kannatab ühekülgsuse all, kuna osa ajaloo käiku põhjustavaid tegureid on arvestatud, osa aga jäetud arves­tamata. Sellest sõltuvalt on ka Spengleri hinnang tänapäeva kul­tuuri ja tsivilisatsiooni kohta küll huvitav, kuid siiski subjektiivne.

Toimetus.

Tva40änapäeva inimene on sügavalt veendunud, et inimkonna ajalugu käib lakka­matut progressi teed ja et inimese kõikvõimas mõistus oskab ja suudab juh­tida inimkonna saatust kõrgete ideaalide kohaselt üha suurema õnne ja täiuse suunas. Ebatänulik on katsuda veenda tänapäeva inimest, et ajalool on oma sisemised metafüüsilised seadused, oma arenguteed, mis ei küsi inim­likest ideaalidest ja soovidest. Ajaloos on kõikidel midagi loota, midagi saavutada, kõikidele on antud vaba arenemisvõimalus. Vaja vaid aru saada vajadustest ja abinõudest, vaja vaid tagasi anda inimkonnale temalt äravõetud vabadused, jalule seada demokraatia, sisse seada sotsialism või igavene rabu. Üks on kaljukindel sotsialismi tule­kule, teisele lööb jälle uuesti särama tuhmunud demokraatia päike, kolmas elab ennenäge­matu kunsti tõusu perspektiividel. Lootused ja ootused kasvavad tõsioludest hoolimata usuks ja seda rohkem, mida suuremal määral eemaldume neist ideaalidest (credo quia absur­dum est). Ja kui nende ideaalide taustal näeme tagasiminekut ja ka tänapäeval demokraa­tias suurt dekadentsi, langust, siis leiame selle põhjendust erilistes oludes, Maailmasõjas, ebademokraatlikes inimestes või mujal, ilma et meie enestelt kordki küsiksime, kas siin ei ole tegemist ajaloo paratamatu käiguga, selle sisemise seaduspärasusega.

Tänapäeval räägime kriisist kõikjal — majanduses, kunstis, kõlbelisuses, usus. Kunstid on kohutavalt langenud. Keda võime tänapäeval maalikunstis võrrelda näiteks niisuguste meistritega, nagu seda olid Leonardo da Vinci (+ 1519), Dürer (+ 1528), Tizian (+ 1576), Rubens (+ 1640), Rembrandt (+ 1669), Murillo (+ 1682) ja väga paljud teised samaaegsed ja hilisemad. Keda võime kõrvutada tänapäeva muusikas Bachiga (+ 1750), Mozartiga (+ 1791), Haydniga (+ 1809), Beethoveniga (+ 1827), Wagneriga (f 1883). Oleviku kummutehitused oma materjalivõltsinguga ja ka stiililt on koletised suurepäraste gooti, eriti aga barokkehituste kõrval. Rahvasündimus langeb pidevalt, tõuseb enesetapmiste arv, abielu puruneb. Riikidevahelised suhted võtavad üha anarhilisema suuna, ühel pool on määratu imperialism, teisel pool patsifism. Rahvusvaheline õigus on lakanud olemast, rah­vusvaheline leping on kohustav ainult nõrgemale, tugevamale vaid niivõrd, kuivõrd see on temale kasulik.

Tänapäeva maailm on langenud sügavalt barbaarsusse. Meie tunneme, nagu oleks ära libisenud pind meie jalge alt, nagu oleks kogu olemine vormist välja langenud.

Teisest küljest näeme tehnikas, eriti aga sõjatehnikas määratut edu, mis edufilistritele annab põhjust üha suuremaks optimismiks ja tulevasteks illusioonideks — vaja vaid raken­dada see tehnika kultuuri teenistusse. Tekib küsimus, mida tähendavad need tõsiasjad?

Oswald Spengler (+ 8. mail 1936), kes vaatleb ajalugu Mittleri järele ainulaadse sünteesi­võime ning intuitsiooniga haruldaselt kõrguselt, on oma ajaloolises filosoofias andnud täna­päeva probleemidele masendava vastuse. Tänapäeva nähtused on seletatavad sellega, et Õhtumaa kultuur on ületanud oma kõrguspunkti juba sadakonna aasta eest ja asunud lan­guse teele, teele, mille saatusliku paratamatusega on pidanud läbi käima kõik mineviku hukkunud kultuurid. Kõigepealt küsib Spengler (Untergang des Abendlandes I), kas on ajaloolistes sündmustes loogikat, kas lubavad ajaloolised sündmused teatavaid järeldusi, jaataval korral, kus on nende piirid, kas võib ajaloos kasutada orgaanilise maailma mõisteid tekkimisest, noorusest, vanusest, elupikkusest, surmast ja teeb etteheiteid ajaloolastele, kes ajalugu kujutavad lakkamatu tõusuna alates Egiptuse ajast, mõistmata, et kultuurid teki­vad, elavad ja surevad, nagu elavad ja surevad taimedki.

Kui tahame mõista tänapäeva, siis peame vaatama maailma ajalugu mitte provintsiinimese, mitte parteiinimese, mitte moralisti, mitte mõne ideoloogi seisukohalt, vaid ajaloo­lise vormimaailma ajatult kõrguselt. Ainult sellelt seisukohalt avastuvad meile oleviku kriisi põhjused.

 

KULTUUR

Kui vaadelda ajalugu sellelt seisukohalt, siis näeme maailma ajalugu tohutute kultuu­ride näitemänguna, mis oma elu kestel taimeliselt oma sünnikohaga seotuks jäävad, mis tekivad, kasvavad, õitsevad, närtsivad ja surevad. Kunstid, teadused, lahingud, suured inimesed, usk moodustavad selle kultuuri vormikõne, mis räägib palju nendele, kes seda vormikõnet tunnevad. Kultuur on nagu päike, mis tõuseb ning omad kiired ikka kaugemale saadab, andes valgust ning tekitades elu. Ta seob sügavasse, rangesse vormi kõik ajaloo­lise elu avaldused ja sündmused. Kõrge kultuur on nagu taim, ta tekkimine on juhuslik nagu taimel, kelle seeme kantakse tuulest taime tekkimise paika, kohta, kuhu ta juured ajab. Kui ta aga on tekkinud, siis tähendab tema kasv ja areng ühe suure sisemise idee teostamist, metafüüsiliselt ettemääratud saatuse kujunemist. Me võime ette aimata tema eluea kestust, kuju arengufaase. Nagu taime kasv, tähendab ka kultuuri areng metafüü­silist tungi täitumisele. E. Haeckeli biogeneetilise seaduse järele on ontogeenia (isend) fülogeenia (suguvõsa) kordumine. O. Spengleri järele käib inimajalugu läbi kõik need ast­med, faasid, mis läbib üksik inimene sünnist kuni surmani. Peale sündi on lapse olemus veel vormitu. Ta näeb oma ümber imelikku, seletamatut, salapärast maailma (makrokos­most), mille nähtusi ta ei suuda seletada. See tunne on lapse maailmakartuse aluseks, mis on ka iga suure kunstniku osa. Lapsepõlv tähendab määratut fantaasiaküllust, vähest intellekti ja arenematut kausaliteeditunnet. Samuti on iga kultuuri algus veel vormitu ja otsiv. Sellel kultuuri ajastul tekib rahvaeepos, müüt, Dante põrgunägemused. Prantsus­maa romaani kirikute portaalid tähendavad kivisse raiutud hirmu. Mida rohkem inimene kasvab, seda vormiküllasemaks muutub tema nägu, tema hing, tõustes teatavale kõrguspunktile, seniidile, kust algab tagasiminek. Inimese vananemine tähendab tema fantaasia, tundekülje järk-järgulist vähenemist, intellekti ja teadvuse suurenemist. Sama nähe läbib ka iga kõrge kultuuri kasvu ja arengut. Kultuuri kasv tähendab alalist teadvuse tõusu, vaimu võitu tunde üle, mis tõuseb oma tipule, kust algab sajandeid kestev allakäik kuni hukkumiseni, kultuuri surmani. Kõik kultuurid, igaüks oma tuhande-aastasel kestusel, läbivad ühed ja needsamad arengufaasid. Üheaegsed on selles mõttes Aleksander Suur antiikses kultuuris ja Napoleon Õhtumaa kultuuris, Indias Buddha ja Vana-Rreekas Sokrates.

 

TSIVILISATSIOON

Ületanud oma tipu, läheb kultuur vastu langemisele, oma tsivilisatsioonile, vanadusele. See tähendab pööret surmale, jõuetust, hääbumist, mis haarab iga kultuuri lõpus mõned sajandid. Tsivilisatsioon tekitab kultuuris sügava pöörde ja sellest tingitud erinähtused. Ta algab igas kultuuris ratsionalismiga, mis tähendab endiste väärtuste ümberhindamist, endiste rangete vormide eitamist, käepäraste ideaalide tekkimist, materialismi ja nihilismi. Nihilistid olid Voltaire, Rousseau, Strindberg, Hebbel, Marx, Wagner niisamuti nagu enne neid Sokrates ja Buddha. Tsivilisatsioon tähendab ka ükskõiksust usu vastu. Enne olid kõik kultuuri eluavaldused — kunst, teadused jne. — läbi põimitud sügava religiositeediga. Nüüd on ainsaks usuks mõistus, see intelligentide usk. Filosoofias kaob metafüüsika, tung mõista asja olemust, asemele tekib eetika, teadvuslik ühiselu normide konstrueeri­mine. Ühes sellega muutub sügavasti ja kõigekülgselt kultuuri elu ja selle nähtused.

 

KULTUURIDE LOETLUS

3000 aastat enne Kristuse sündi tekkisid korraga kaks kultuuri, Kirde-Afrikas Egiptuse kultuur ja Eufrati jõgikonnas Babüloni kultuur. 1500. a. ümber tekkis India kultuur, 1400. a. ümber Hiina kultuur ja 1100. a. ümber enne Kristust antiikkultuur, mis haarab Kreeka ja Rooma aega. 300 a. ümber enne Kr. tekib Araabia (Islami) kultuur ning mõnisada aastat peale Kr. sündimist Põhja-Ameerikas Mehhiko kultuur. Kõik need kultuurid on juba enne 1000 aasta möödumist ületanud oma seniidi ja asunud tsivilisatsiooni teele. Paari sajandi möödumisel ilmneb aga sügav laostumine, üha sügavam kaos, millele järgneb kultuuri vor­mide tardumine. Tardunud ja valminud on aastatuhandeid India ja Hiina kultuurid oma kindlate seisusevahede, kastide, oma kunsti ja teadusega jne. Teiste kultuuride pinnale on tekkinud uued kultuurid, mis eelmiste tardunud kultuuride vormid on lahti sulatanud.

Kaheksandaks ja praegu ainukeseks elavaks kultuuriks on Õhtumaa kultuur, mis tekkis kohe enne 1000. a. peale Kr. romaani stiiliga, on oma kõrguspunkti ületanud barokkajastuga ja asunud ratsionalismiga 18. sajandil tagasipöörmatult tsivilisatsiooni teele. Enne kultuuri on primitiivne ajastu, mida tähistab isesugune jõuküllane elu, kuid ilma sisemise paratamatuseta, pärast kultuuri aga tihti aastatuhandeid kestev tardunud vormide kogu oma väheste tõusude ja mõõnadega, oma väikeste küsimuste ja kostmistega, sünd välisel tõukel ilma sisemise loogika ja paratamatuseta, nagu see toimub aastatuhandeid Hiinas ja Indias. Kultuur tähendab sügavat vormi, tsivilisatsioon tähendab selle vormi laosta­mist. Tsivilisatsioon on igal ajal oma võite ja oma saavutusi laiali kannud kaugele üle oma piirkonna teistesse maadesse, nii nagu antiikmaailma saavutused on levinud Hiinas, Indias ja mujal, nagu tänapäeval Õhtumaa saavutused on levinud Hiinas, Jaapanis, Indias ja kõikjal maailmas.

 

TAIM JA LOOM

Loom erineb taimest vabadusega määrata ise oma asukohta. Taim on maa osa, ta on tugevasti seotud kosmosega. Kevadel ajab ta oma juured maasse, suvel kannab oma vilja ja sügisel sureb, närbub. Ta on ühenduses kosmilise ringkäiguga, ta elab n. ü. kosmilises rütmis. Loom on vaba. Hiigeltamm elab, kuid ta ei liiguta end ise, vaid tuul liigutab teda, ent mikroskoopiline infusoor veetilgas tammelehel võib oma asukohta määrata vabalt. Loomal on teadvus, taimel ei ole seda. Teadvus aga tähendab polariteeti, mina ja sina, enese ja maailma vastuseadmist. Siin on kaks maailma, see väike teadvuslik olend (mikro­kosmos) ja see määratu suur välismaailm (makrokosmos). Teadvus aga tähendab ühtlasi ka pinget, mis tekib mikrokosmose ja makrokosmose vastamisi seadmisest. Me räägime pin­gutatud kuulmisest, rääkimisest, mõtlemisest. Mida vaimsem on inimene, seda suurem on temas see pinge. Ka loom on seotud kosmosega. Inimene läheb õhtul magama, mõni loom läheb öösel saagile, teine puhkama, mõni muudab oma karva. See seotus on aga palju väiksem kui taimel. Tsivilisatsiooni inimene on tugevasti arenenud mikrokosmilise (tead­vusliku) küljega, tugeva pingega. Pinge aga nõuab lahendamist, selleks on tsivilisatsiooni inimesele sport, poks, neegritants, kino, teosoofia, lõbustused, mis ei puudu üheski tsivili­satsioonis.

 

LINNA PROBLEEM

Primitiivne inimene on alatiselt vastamisi vaenuliku loodusega, millelt ta püüab midagi võita ja varastada. Sügava pöörde toob põllupidamine. Vaenuline loodus on muutunud sõbraks.

Inimene näeb, et tema armastuse ja hoole ning looduse anni vahel on sügav suhe. Kul­tuuri algusega tekivad otsekohe ka väiksed linnakesed. Ka primitiivses ühiskonnas (Lääne-Aafrikas) on olemas suuremad keskused, kuid need on vaid majanduslike huvide ristlemiskohtadeks, mitte rohkem. Ka on kultuuri alguse linn väike ja mannetu, paari tänavakese ning majaäbarikuga, kuid tal on eriline linnahing, mis tema avaldustele erisuguse ilme annab. Kultuuri areng tähendab ka ühtlasi linnade arengut. Kultuurrahva elu on järje­kindel tee linnastumisele, urbaniseerumisele. Kõik religiooni, kunsti, vaimu, majanduse suured küsimused tekivad linnas ja otsustatakse siin. Kultuuri arenguga ühed linnad kasvavad suurlinnadeks, kes maa üle valitsevad ja maale ette kirjutavad, mis eest see vaja­duse korral peab surema. Talupoeg ei ole kultuuri vältel palju muutunud, ta on „igavene“ ja sügavalt seotud loodusega, elab „kosmilises rütmis“. Tema maja, kõik tema elu­viis ja olemine osutuvad sellele sügavale seotusele kosmosega. Kultuuri areng tähendab teadvuse emantsipatsiooni, pinge suurenemist ning kosmilise rütmi lõdvenemist. Saatusli­kuks saab aga tsivilisatsiooni linn, eriti tsivilisatsiooni maailmalinn oma tohutute kivimas­sidega, milleks looduses ei ole ühtegi eeskuju. Ta tähendab ääretut võõrdumist maast, puhta vaimu eksistentsi ning ebaloomulikku olukorda. Siin tekib oma ööelu, oma erisugune eluviis, lõbud, mis näitavad sügavat võõrdumist loodusest. Tohutute kivimüüride vahele kogunevad üha suuremad juuretud inimmassid. Keldrites, tagaõuedes ja katusekordadel kasvab uus inimpõlv, kellel ei ole arusaamist vanadest kultuurisümbolitest ja kes ei tunne austust kõige selle vastu, mis tähendab kultuur. Siin valitseb kirjeldamatu vaesus, korteriviletsus, selle kõrval kõlblusetus ja sügav kommete lodevus. Tohutud linnad ei tekita mitte ehituslikku probleemi, vaid otsustava tähenduse annab tsivilisatsiooni inimesele võõr­dumine maast. Maailmalinnadeks oli Egiptuses Teebai, Tell-el-Amarna, Indias Pataliputra, Babülonis Babülon, antiik-kultuuris Rooma, Aleksandria, Mehhikos Tenochtitlan, Õhtumaal New York, Berliin, London, Pariis, Rooma, kes valitsevad kultuurpiirkonna üle, kuna muu osa moodustab vaid provintsi. Ratsionalismiga, kultuuriteadvuse valmimisega, tekib tarve ümber hinnata ka endist linna. Kõikjal alatakse ümberehitusi ja ehitamisi vastavalt ees­märkidele, olgu see ilu, liiklemine, odavus. Sel ajal algab kõikides tsivilisatsioonides en­diste linnade ehituste ja majadekvartaalide mahakiskumine. Asemele tekivad geomeetri­lises stiilis ehitused. Tsivilisatsioonis muutub ka stiil. Endised ranged vormid on tsivilisatsiooni inimesele raskeks muutunud, ta püüab end vabastada selle köidikuist. Stiil on kultuuri pulsilöök, ta näitab selle kultuuri täitumist. Romaani stiil ja barokk, dooria ja joonia on Õhtumaa ja antiikkultuuri noorus ja vanus. Stiil on kultuuris mingisugune sisemine imperatiiv, sisemine postulaat, mis vormib kunsti ja kunstniku ja annab kunstile alateadvuslikult vormi ja suuna. Ainult tsivilisatsioonis on stiil probleemiks muutunud, teadvusliku otsingu ja arengu objektiks, konstruktsiooniks. Sellega on stiil kaotanud oma loomingujõu, põhjustades tänapäeva „stiilikriisi“ ja kunstide kadumise. Tsivilisatsiooni linnad on kõikjal ühesugused oma sirgjooneliste tänavate, geomeetrilist stiili kummut-ehituste, suurepäraste aedade, majade-kvadraatide ja templitega, sageli tohututes dimensioo­nides. Linna keskel on ilusad plutokraatia, kaubandus- ning rahaaristokraatia ja valitse­jate hooned, äärlinnades aga tõusevad kastehitused tööliskasarmutena.

Tsivilisatsiooni linna stiil on otstarbekohasuse stiil, konstruktsiooni vili. Reeglipäraseid majadekvadraate imestles juba Babülonis Herodotos, mille kohta ajaloolane Eberstadt kir­jutab: „ei ükski maastiku iseärasus, ei ükski jõesäng ega küngas mõjuta selle müüride sirg­joonelist arengut”. Babüloni äärlinnades aga kerkisid 3—4-kordsed tööliskasarmud. Nii­samasugused olid hilisegiptuse Tell-el-Amarna linna hiigelehitused 45-meetrise tänavalaiuse juures. Egiptuse tsivilisatsiooni geomeetrilises stiilis Karnaki ja Luksori hiigelehituste vare­meid võime veel tänapäeval imetleda. India tsivilisatsioonilinn Pataliputra (kuningas Asoka pealinn) moodustas vägeva kvadraadi. Hiigellinna Taxilat (Indias) ja teisi imestlesid kreek­lased nende korrapäraste tänavate ning geomeetriliste joonte pärast.

Antiikmaailmas Hippodamos (5. saj. e. Er.) tegi Thurii linna kavandi Pythagorase õpe­tuse järele. Sel ajal tekkisid paljud linnad nagu Rhodos, Aleksandria, Timgad ja Hom­mikumaa imelinn Antiookia oma ühtlaste majade fassaadide ja nöörsirgete tänavatega, ignoreerides maastiku iseäraldusi. Roomas tekkisid Suburi linnaosas, tsentrumis, vägevad valitsejate ja rahamagnaatide paleed (Galigula palee, Neero „kuldne maja” Palatinil jne.). Eolossaalseim ehitus oli Maximuse tsirkus oma 650-meetrilise küljepikkusega, mahutades 385.000 vaatajat. Vaid veidi väiksem oli Colosseum oma 50-meetrilise kõrgusega, mille eeskujul ehitati Rooma riigis 200 samasugust ja millest kaks olid isegi suuremad (Puteolis ja Capuas). Rooma äärelinnas aga tõusid 5—10-kordsed hiigelkasarmud töölistele, mis halva ehituse tõttu pahatihti kokku langesid ja oma alla matsid ka inimesed. Pärast hakati seadusandlikus korras majade kõrgust vähendama. Crassus oli suurim ehitusplatside spe­kulant. Araabia maailmas ehitati islami meistrite poolt 767. a. p. Kr. imelinn Bagdad reeglipäraste tänavate ja majadega ning üks sajand hiljem hiigellinn Samarra tohutute ehi­tustega, millest Balkuvara palee moodustas 1250-meetrilise küljepikkusega kvadraadi, kuna suurim selleaegne mošee Samarras mahutas eneses 100 000 palvetajat. Araabia imeaiad lei­dusid Granadas, Sevillas ja mujal. Mehhiko allaheitmisel Cortesi poolt (1519./21. a. p. Kr.) ei suutnud hispaanlased küllalt imetleda atsteekide hiigellinna Tenochtitlani nöörsirgeid tänavaid, määratut kolonnaadi turuplatsi ümber, tohutuid templeid, keiser Montežuma pa­leed jne. Tenochtitlani tänavad olid suurepäraselt asfalteeritud ja hispaanlased nägid suurt vaeva, et oma hobuseid libedal asfaldil jalgel hoida. Linnas oli 1000 tänavapuhastajat ja pesijat ning liiklust valvas hoolas ja karm politsei.

Õhtumaa kultuuris kerkivad tänapäeval uued linnad sirgjooneliste tänavate ja ühtlaste majafassaadidega. Me näeme, kuidas endisi „kasvanud“ linnaosi maha kistakse, et ase­mele ehitada suuri geomeetrilises stiilis maju. Napoleon III lasi Pariisi tsentrumis maha kiskuda terved kvartalid, et asemele ehitada uusi. Berliinis käivad ehitused moodsas stii­lis. Hitler kavatseb kahe suure ristleva magistraaliga jaotada Berliini neljaks. Samasugu­sed ehitused tõusevad ka mujal. Ameerika suurlinnad kujutavad määratu kõrgusega nii­suguseid geomeetrilises stiilis ehitatud majade masse. Tänapäeva nn. funktsionaalne stiil ei ole muud midagi kui kõikide tsivilisatsioonide konstrueeritud stiil, stiil ajastust, kus kunsti­looming on lõppenud. Neis üürikasarmutes kasvab uus nomaad, kellel ei ole kallis isa­maa ja kelle kohta on maksev „ubi bene, ibi patria“ ja kes ühest linnast või majast teise kolib kodutult, nagu seda kord tegid kauged esivanemad primitiivajastul. „Panem et circenses“ iseloomustab kõikide kultuuride tsivilisatsioonide elusisu. Cracchuse ajal hakati Roomas jagama linnamassile leiba. Caesar vähendas leivasaajate arvu Roomas 320 000 pealt 150 000-ni. Pärast suurenes jälle see arv ja liakati jagama ka viina ja Aureliuse ajal ka sealiha. Rooma keisrid olid vägevad vaid vaadatuna provintsist, kuna nad aga Roomas nägid määratut vaeva, et seda massi vaos ja poliitikast eemal hoida. Leivajagamine sündis ka Egiptuse Teebais ja Hiina tsivilisatsioonis Hani ajastul. Rooma tsirkustes valitsesid toored instinktid. Korraldati ebaloomulikke ja veriseid mänge, millest kujukalt kirjutab Friedländer (Sittengeschichte Roms). Roheliste (tsirkuspartei) kaotus masendas Rooma elanikke rohkem kui kord Cannae lahingu kaotus. Pidupäevi oli Augustuse ajal 66, Tiberiuse ajal 87, Marcus Aureliuse ajal 135 ning Constantinuse ajal juba 175. Amfiteat­rites korraldati veriseid stseene. Mitmed keisrid juhtisid ise oma võiduvankrcid, Elagabalus lasi oma tsirkuse vankri juhi ema tõsta konsuli seisusse. Rooma tänavatele tekkisid kõikjal võiduajajate kujud. Samal ajal oli see mass ükskõikne Rooma sõjaliste vallutuste vastu või jälgis seda vaid sportliku huviga. Roomlaste lõbustuskohtadeks olid ka arvurikkad saunad ning veel praegu võime imetleda Roomas Caracalla ja Diocletianuse hiigelmonstrumsaunade varemeid. Sel ajal oli neid Roomas 952. Mehhikos imetlesid hispaan­lased arvurikkaid saunu Tenochtitlanis. Samasuguseid nähtusi võime tähele panna ka teiste tsivilisatsioonide maailmalinnades.

Õhtumaa areng liigub kiiresti selles suunas. Tsivilisatsiooni maailmalinnad suurenevad kiiresti, hoolimata sellest, et neis suremus ületab sündimuse ja et ei ole Spengleri järgi selles suunas veel kaugeltki saavutatud maksimumi. Neis linnades valitseb juba praegu, nagu möödunud tsivilisatsioonideski, aguliosades kirjeldamatu vaesus, korteriviletsus ning kommete lodevus, kuna kesklinna osades valitseb määratu rikkus ning toredus. Meie aja inimene on sügavasti muutunud. Kadumas on inimese individuaalsus ning üha rohkem kerkib esile massinimene, hulk, keskpärasus, nagu seda nii kujukalt kirjeldab Jose Cartega y Gasset ja mida Rathenau nimetab „vertikaalseks barbaarsuseks”. Kõigi tsivilisat­sioonide „panem et circenses“ nähtused võtavad üha sügavama ilme. Berliini spordiväljak ei erinenud 1912. aastal Spengleri järgi kuigi tuntavalt enam vana Rooma amfiteatrist. „Kirjanduses ja filmis viljeldav erootika, girlikultuur, mille püüdeks on naisekeha välja­arendamine sportlikeks saavutusteks, mitte aga emakohustusteks, kõik see on eelkõla „panem et circenses“ suunas“ (Spengler, Reden und Aufsätze). Elamine tsivilisatsiooni linna müüride vahel selle ööelu, kunstliku valguse, määratu liiklemise ja kiirusega on tsivilisatsiooni inimese viinud kaugele loodusest, kosmilisest rütmist. Teadvuse pinge üha suureneb ja seda lahendab tänapäeva inimene samuti nagu esivanemad kaugest minevikust spordi, neegritantsu (foks, tango jne.), poksi, iludusvõistluste, kõmu ning sensatsiooniga. Ajaviite­romaanid, „Happy end“ ning bulvarikirjandus on võidukas pealetungis ja leiavad üha suuremat kasutamist. Ameerikas Dempsey-Tunney poksivõistlustel suri erutusest 10 ini­mest. Poksivõistlust Schmelingi ja neeger Louis’i vahel reklaamiti Ameerikas kui „vii­mase sajandi suurimat lahingut”. Vaimukangelane on juba ammugi unustatud, ei ükski neist suuda tähelepanu enesele tõmmata. Tänapäeval on vaid hipodroom, võistlusjooks, poksikangelane, jõumees, massmiitingud need, mis masse kokku tõmbavad. Kõikjal täna­vatel näeme jõumeeste, poksijate, esisportlaste pilte, nagu mineviku Roomas võidusõitjate büste ja kujusid. Sinna hulka on mõne vaimutegelase pilt otsekui ära eksinud. Kuritegevus käib üha tõusvas tendentsis. New Yorgis olevat (Korherri andmetel, XJolk und Raum) umbes 30.000 kurjategijat. 1928. aastal saadeti selles linnas korda 300 mõrva, kuna tabati vaid 7 mõrvarit. Kõik need nähtused osutavad sügavale erinevusele eluviisidest ja menta­liteedist, mis valitsesid õhtumaal sajand ja rohkem tagasi.

I osa Varamust nr. 2/1940
 

ABIELU PURUNEMINE

Tva40sivilisatsioom ajal algab kõikjal määratu sündimuse vähenemine ja abielu ning perekonna instituudi purunemine, millele seltsib üha suurenev enesetapmiste tõus, pessimism, abort, prostitutsioon.

Juba piibel räägib „patusest Paabelist“. See käib tsivilisatsiooniaegse Babüloni kohta. Kuningas Hammurapi reguleeris abielulahutamist oma koodeksiga (§§ 138—143, 148, 149), abort oli keelatud raske karis­tuse ähvardusel (§§ 209—214). Andmeid abielu ja perekonnaelu lagunemisest on ka Egiptusest, Indiast, Hiinast, Islami maailmast ning Mehhikost. Kultuuri tõusu ja kõrge kultuuri ajal on abielulahutused peagu tundmatud. Roomas ei tuntud kuni 233 a. e. Kr. abielulahutamist üldse mitte. Esimesena lahutas abielu (a. 233) keegi Carvilius naise sigimatuse pärast. Tema tegu leidis kogu Roomas hukkamõistmist. Vaevalt sajand hiljem võttis lahutamiste arv tohutu ulatuse. Juvenalise andmetel olid Cicero ja Ovidius 3 korda abielus, Caesar ja Antonius 4 korda, Sulla ja Pompejus 5 korda. Mõned kodanikud olid abielus 5 aasta jooksul 8 korda. Hieronymuse järele oli keegi roomlane lahutanud oma 21. abielu naisega, kes omakorda oli olnud 23 korda abielus. Seneca ironi­seerib, et mõned naised ei lugenud oma vanust mitte konsulite, vaid oma meeste järgi. Suure surve tõttu oli abielulahutamise protseduur lihtsustatud; lahutus pidi toimuma seitsme tnnnistaja juuresolekul. Atsteekide tseesarite ajal toimus abielu lahutamine hispaanlaste teadete järgi abielulahutamiste erikohtutes. Prostitutsiooni peamisteks pesadeks olid Roo­mas Isise ja teised Hommikumaa kultuse templid. Hetäärid moodustasid peene prostitutsiooni seisuse, Indias olid selleks bajadeerid, Araabia maailmas lauljannad ning Mehhikos lugupeetud avalikud prostituudid. Laialdase ulatuse olid võtnud abordid Roomas ja Kree­kas; Mehhikos kasutati selleks ciupatli taime jooki. Tugevamini mõjus peeneks jahvatatud tlacuatzin -looma saba juurdelisamine sellele joogile.

 

ABIELU ÕHTUMAAL

Sama teed sammub kindlalt ka õhtumaa tsivilisatsioon. Abielulahutamised, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid haruldusteks, on võtmas üha massilisemat ulatust. 100 000 elaniku kohta oli Saksamaal 1900. a. abielulahatamisi 15,8, 1908. a. — 23,3, 1924. a. — 58,0 ja 1935. a. — 75,2, seega on arv 35 aasta jooksul kasvanud peagu viiekordseks, Aust­rias kasvas see ajavahemikul 1913. a. kuni 1931. a. üheksakordseks, Helveetsias kahekord­seks, Rootsis kolmekordseks, Inglismaal kuuekordseks. Katoliku maades on üldiselt lahu­tus väiksem kui teistes, mis on seletatav lahutuste raskusega. Inglismaal on siiski veel võrdlemisi vähe abielulahutamisi (100 000 elaniku kohta 1913. a. — 1,6, 1934. a. — 10,6), mis on seletatav lahutusprotsessi äärmise kalliduse ja raskusega. Kuid lahutuste arv ük­sinda ei iseloomusta veel abielu purunemist. Inglismaal on Ungern-Sternbergi andmetel umbes miljon abielu, kus pooled elavad lahus ja abielu tegelikult ei eksisteeri.

Iga tsivilisatsiooni kõige iseloomustavamaks ja masendavamaks nähtuseks on kohutav sündimuse vähenemine, mis algab esialgselt linnas ja laieneb sealt varsti ka maale. Selle kõrval käib tsivilisatsiooni linna üha suurem tõus, mis sünnib väiksemate linnade, peami­selt aga maa arvel. Linnas ületab varsti suremus sündimuse ja linna elanike arv ei suu­daks kuigi kaua oma rahvaarvu tasakaalus hoida, kui ta ei saaks juure alaliselt uut verd maalt. Maailmalinn oma suurtööstusega, oma mitmesuguste kiusatustega imeb maa üha rohkem tühjemaks, hoolimata sellest, et maal sündimus veel esialgu ületab suremuse. Kui maa on tühjaks ammutatud ja lakkab maavere alaline juurevool, siis tühjeneb korraga ka maailmalinn viimsena peale seda, kui väiksemad linnad on juba ammugi ruineerunud; see kord nii tohutu ime variseb korraga kokku, tühjenevad majad ja ehitused, ja linn muutub vegetatsiooni ohvriks, moodustades tsivilisatsiooni dramaatilise lõppakti.

Sündimuse vähenemine ei sõltu inimese sugutungi vähenemisest, vaid ta on tekkinud kõikjal seoses ratsionalismi (tsivilisatsiooni) tekkimisega, inimese teadvuse ärkamisega. Nüüd hakkab inimene tundma, et lapsed on muutunud temale koormaks. Ta hakkab nende arvu kunstlikult reguleerima, ta soovib, et laps jääks peale tema surma elama rikkana, või et üldse pääseda sellest koormast, mis laps temale peale paneb. Sündimuse vähenemine on kõikjal sel ajal teadliku reguleerimise tagajärg (Spengler, Korherr, Burgdörfer jt.). Esiteks areneb kolme, siis kahe, siis ühe lapse ja viimaks koguni lapseta süsteem. Sündimuse vä­henemisega käib kaasas ka rahva rassiline halvenemine, tühjenevale maale rändavad võõ­rad rahvad, barbarid, kes moodustavad inimeste puudumisel tähtsa osa sõjaväest ja saavad varsti kõikjal määratute rahutuste ja segaduste allikaks.

Egiptuses oli 19. dünastia ajal maa päris lagedaks muutunud, samasugune nähtus oli ka Babüloni, India, Hiina ja teistes tsivilisatsioonides. Hilises Hellases võis päevad läbi ringi käia ja mitte ainustki inimest näha. Dio Crysostomos, rääkides esimesest sajandist p. Kr., leidis maa olevat troostitus seisukorras. Kaks kolmandikku maad oli tühjenenud, ei olnud kedagi, kes põldu hariks. Polybios (f 120 e. Kr.) kirjutab: „meie ajal on inimeste puudus ja lastetus üldine, mille tagajärjel linnad on tühjad ning maasaagid tagasi läinud hooli­mata sellest, et juba pikemat aega ei ole olnud suuremaid sõdu ega ka epideemiaid. Ini­mene on pöördunud välisele hiilgusele, rahaahnusele ja laiskusele. Ta ei taha enam abi­elluda, ja kui ta abiellub, siis ei taha tema enam lapsi või soetab vaid üks-kaks, et need peale tema surma rikkad oleksid.“ Roomas tähendas sündimuse vähenemine ja linnadesse põgenemine tohutu tragöödia algust. Araabia oli kiiresti tsivilisatsiooni ajal loonud mää­ratu riigi, kuid varsti algas maa kohutav tühjenemine. Väike-Aasia, Mesopotaamia, Araa­bia, Süüria, Põhja-Aafrika oli kord Araabia maailmariigis õitsvas seisukorras, tiheda rah­vastikuga, kuid nad muutusid varsti inimlagedaiks, mis isegi veel tänapäeval end tunda annab. Mehhiko kultuuris algas maa tühjenemine kõigepealt nahua rahva juures ja juba 11. sajandil. Kord nii jõukas tolteekide maa tühjenes peagu täielikult. Kõikjal oli laos­tumine.

Maa tühjenemisega langeb kõikjal kokku ka põllupidamise allakäik, mida riigivalitsused katsuvad kõigiti tõkestada. Kõikjal asuvad barbarid tühjadele maadele või koloniseeritakse maid barbaritega teadlikult. Hiina roomlusriigi Tsini vallutamiste järele said piirid barbaritele täiesti avatuks ja nad võisid piiramatus ulatuses maad saada. Shi-Hoangti ajal asustati võidetud maa-aladele pool miljonit kolonisti. Põllumajanduse kriisi vastu seati sisse, nagu tänapäevalgi, viljamonopol. Antiikmaailmas katsusid roomlased sisekolonisatsiooni teel kriisi vastu võidelda. Oma reisil nägi Tiberius Cracchus Etrnurias tüh­jadena laialdasi maa-alasid ja latifundiumidel töötamas ning karja hoidmas suure arvu võõraid, mis andis tugeva tõuke maareformiks, Cracchuse lex sempronia agraria (133 a. e. Kr.) andis aluse laialdaseks sisekolonisatsiooniks. Katsuti siduda põllumeest maa külge nagu Hiinas ja mujalgi. Marcus Aureliuse ajal katsuti tühjenevaid maid koloniseerida väikerentnikega (colon). See kõik ei aidanud. Guglielmo Ferrero järgi on latifundiumide tekkimine põllumajanduse kriisi põhjuseks. Spengleri järgi on olukord otse vastupidine, kuna latifundiumid tekkisid väärtusetuks ja tühjaks muutunud maade omandamise teel. Vii­mane seisukoht paistab ka õige olevat. Pildi masendavust iseloomustab Fertinaxi seadus (193 p. Kr.), mille järgi igaüks võis tühjenenud maale vilja külvata. Sellega muutus maa otsekohe külvaja omanduseks. Katsuti abinõusid leida ka sündimuse vähenemise vastu. Au­gustuse laste- ning abieluseadus (lex de maritandis ordinibus) mõjus roomlastesse masen­davamalt kui Varuse kaotus (Spengler, II).

Laostumine tungis üha sügavamale. Võõrad muutusid riigile määratuks hädaohuks. Si­semised pöörded ja vastuhakud muutusid igapäevasteks. Üks Egiptuse prohveteist kirju­tab: „Kõrged ametnikud on kõrvaldatud, väheste hullumeelsete poolt on röövitud kuningas ning vanad nõukogud teevad tõusikutele teed troonile. Kõrged seisused nälgivad, kohus on sattunud pööbli kätte, valitsus on lakanud valitsemast, haudadest kistakse välja muumiad ning surmatakse kõrgemate seisuste lapsi. Madalad saavad rikkaks ja praalivad paleedes. Endised orjad laiutavad endid, röövimised ja tapmised on alalised nähtused, viljasaagid lähevad tagasi, puhtuse eest ei hoolitse keegi, sündimused muutuvad haruldusteks, oh, tulgu juba inimestele kord lõpp!“ Väliselt paistis tsivilisatsiooni hiilgus, kui aga Amosis kauaste võitluste järele jalule seadis Egiptuses „keisririigi“, siis oli see sisemiselt juba õõnes, mida ei suuda varjata ka Thutmosis III, Amenophis IV, Ramses I ja II hiilgavad nimed. Ehi­tuskunst oli ammugi lõppenud, kuid ehitustele anti hiigladimensioonid. Hilisemad valitse­jad rahulduvad eelkäijate nimede mahakraapimisega vanadelt mälestistelt ja nende asen­damisega oma nimedega — meetod, mis leidis kasutamist kõigis tsivilisatsioonides. Kõi­gis tsivilisatsoonides ollakse sunnitud sõjaväge rekruteerima võõraste ollustega, barba­ritega, kes aga varsti tõusevad oma käskijate vastu (pretoriaanid Roomas!). Veel Caesari ajal võidi Ambiorixi poolt hävitatud poolteist leegioni ilma vaevata asendada kolme uuega. Augustuse ajal aga muutus see juba raskeks. Varuse kaotus (9. a. p. Kr.) oli roomlastele peagu hävitav, mida väljendab Augustuse meeleheitlik ohe: „Quintilius Varus, anna tagasi mulle minu leegionid.” See päev jäi paljudeks aastateks Rooma suureks leinapäevaks. Claudius rekruteeris sõjaväge ainult Itaaliast, Trajanus ei suutnud aga enam seda teha ja koos­tas sõjaväe kõigi provintside elanikkonnast, peamiselt aga germaanlastest, kes tungisid varsti ka kõrgemaile kohtadele ja isegi keisrite troonile, saades Roomas määratute sega­duste ja rahutuste allikaks. Võõras ollus on kõikjal muutunud mässude ja rahutuste põhjuseks. Egiptuses mängisid peremehe osa liibüalased ja teised, Babüloni maailm käis ühe võitja käest teise kätte (assüürlased, kaldealased, meedlased, perslased). India maailm lan­ges enne mongolite, siis araablaste kätte ja pärast tulid maale võitjatena „Lääne punased barbarid“. Hiinas võimutsesid oma soovi kohaselt hunnid, mongolid, jaapanlased, korea­lased jne., antiikmaailmas slaavlased ja peamiselt aga germaanlased (lääne osas), Araabias türklased ja teised, Mehhikos atsteegid. Kõige traagilisem on oma ilmelt ning teeb kul­tuuri tuhandeaastasele näitemängule lõpu aga linnade tühjenemine, mis algab väiksemaist linnadest ja lõpeb maailmalinnade kokkulangemisega. 1300 a. e. Kr. oli Egiptuses Amenemhet IV hiiglapealinn Tell-el-Amarna juba sajandid aastad tagasi täiesti tühi ja rusu­des. Lybia valitsuse algusel oli maha jäetud täiesti ka „sajaväravaline“ hiiglalinn Teebai ja langenud vegetatsiooni ohvriks. Samasugune saatus tabas ka teisi Egiptuse linnu. Rooma ajal olid Egiptuse linnade ja ehituste hiiglavaremed roomlaste ihaldatavamaks reisisihiks. Vägev Germanicus seisis masendatult nende varemete kui „möödunud aegade vägevuse tun­nistajate” juures. Babülonis näitavad väljakaevamised, et juba Akkadi ja Sumeri lõpul olid paljud linnad tühjad (Lagas, Larsa, Kisurra, Surrupak, Adab ja teised). Kui aastal 630 p. Kr. hiina reisija Hven Tsang külastas Indiat, siis nägi ta India kuninga Asoka endise hiiglapealinna Pataliputra asemel tohutut kivikõrbe, mis oli juba sajandid tagasi täiesti tühjaks jäänud ja mille toredust omal ajal ei jõudnud küllalt imestella Megasthenes (Seleukos Nikatori saadik). Sama reisija nägi oma reisil veel sajandeid tagasi tühjaks jäänud ning varemeteks muutunud linnu (Buddha sünnilinn Kapilavastu, Rajagriha, Udjein jne.), nende hulgas ka Taxila, mida Strabo kirjeldas kui suurimat ja rikkamat linna. Ainult vähesed mungakloostrid mõne mungakesega paistsid veel siin ja seal silma. Hiinas on Steini, Sven Hedini, Grumvedeli, Le Coqi ja teiste poolt teostatud väljakaevamised avas­tanud põrutava pildi sellest linnade hiiglahävingust. Antiik-maailmast teatab noorem Plinius, et „Kreekamaal on tänapäeva linnad jõuetud ja koguni Sparta ja Ateena on vaid mineviku varjud”. Antiikseis linnades näeme, kuidas foorumitel ja gümnaasiumidel külitakse vilja ja karjatatakse karju ja kuidas viljas paistavad välja vanade jumalate Hermese ja teiste kujud. Provintsistunud Ateena elatas end vaid turismist ja rikaste annetustest. Pea kaob ta sajanditeks täiesti annaalidest. Saatusliku paratamatusega järgnevad ka teised Rooma linnad ja lõpuks ka kord üle kahemiljonilise elanikkonnaga (1. saj. lõpul p. Kr.) hiiglalinn „igavene Rooma“. 2. s aj andi lõpul on seal juba üks miljon, Severuse ajal 600 000 elanikku ning Constantinuse ajal veel kõigest 200 000—300 000 ümber. 455. aastal p. Kr. vallutati Rooma vandaalide poolt, kuid jutud Rooma tühjaksriisumisest on ajaloolaste väljamõeldus (Korherr), kuna seal ei olnud sel ajal enam palju riisuda. Totilase sissemarsimisel leiti Roomas veel vaid 500 elanikku.

Niisugused on kõikjal olnud sündivuse piiramise tagajärjed, ta on tähendanud „edu“ ja rahu, kuid kalmisturahu.

Maailmas ei ole midagi igavest alates määratu suurtest taevakehadest lõpmatus maa­ilmaruumis kuni meie väikse planeedini, mille pinnal imepisike olend — inimene — on määratud võitlema oma saatuse pärast, tegema oma väikest, kuid ainult temale äärmiselt tähtsat ajalugu. Kuid kas on tänapäeva inimese hinges kordki tekkinud kahtlus Õhtumaa, meie kultuuri, saatuse kujunemise pärast. Ehtsate provintsiinimeste optimismiga nimetame Õhtumaa languse probleemi fantasmiks (kuna meie seda ei taha!), nagu seda teeb Saksa rassiteoreetik prof. Günther-Gründel omas vastuses Spenglerile (Jahre der Überwindung). Kõik mineviku kultuurid olevat surnud pimedalt ja Spengleri filosoofia kohaselt ja seda teed olevat ka Õhtumaa kultuur seni käinud. Kuid nüüdsest peale, tänu üleolevale looduse tundmisele ja valitsemisele, olevat Õhtumaa kultuur asunud uuesti ettenägemata tõusule, sest rahvussotsialism on leidnud mineviku kultuuridele tundmatu „rassitervishoiu“. Kuid jätame usu. Selle vastu ühineb üks praeguseaja suurimaist ajaloolastest prof, Eduard Meyer (f 1930) Spengleri vaadetega ja eriti ka väitega, et Õhtumaa kultuur on ületanud oma kõrguspunkti ja asunud oma arengu kurviga allapoole. Pöördudes faktide poole, peame arvestama seda, et Õhtumaa tsivilisatsiooni suhtelise nooruse tõttu (üle 100 aasta) ei ole kõik langusele osutavad nähtused veel küllalt selged. Üldine suund ja tendents on aga kindel ja paljutähendav.

 

Elussünde on 1000 elaniku kohta:

1751

1801

1841

1871

1902

1913

1932

1936

Rootsi . .

37,1

31,4

31,3

30,7

26,1

23,5

14,5

14,2

Prantsusmaa

32,2

28,1

25,5

21,2

18,8

17,3

15,0

Saksamaa .

_

36,6

38,8

37,7

28,0

15,1

19,0

Itaalia. . .

31,7

23,8

22,2

Inglismaa .

24,2

18,9

19,6

Eesti . . .

35,1

30,0

25,1

17,6

16,1

 

Nagu sellest tabelist näha, on keskmiselt sündivus langenud viimase saja aasta jooksul umbes kahekordselt. See nähtus on tekitanud kartusi, mispärast mitmes riigis on asutud abi­nõude otsimisele nähtuse tõkestamiseks (Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja mujal). Kul­tuuri kõrguspunktil seevastu on kõikjal olnud tunne inimeste ülirohkusest. Meenutagem vaid Malthuse manitsusi (samuti teateid antiikmaailmast ja mujalt).

Peagu igas kultuuris on ühed rahvad enne teisi asunud tsivilisatsiooni ja languse teele (Babülonis Lõuna-Sumer, Hiinas lõunariik Tsu, antiikmaailmas Hellas, Mehhikos Yucatan jne.). Õhtumaal on Prantsusmaa asunud enne teisi rahvaid languse teele ja on teistele elavaks hoiatuseks. Prantsusmaa pöördepunktiks on ratsionalismi tekkimine ja Suur Revolutsioon. Selle maa aadel on juba ammugi välja surnud ja mitte revolutsiooni tapakirve all, vaid sündimuse vähenemise tõttu. Ka põline Rooma aadel oli Augustuse ajaks peagu täiesti välja surnud. Prantsusmaa rahvaarvu ülalhoidjaks on nüüd vaid võõ­raste sisserändamine. 1933. aastal oli 42-miljonilise prantsuse rahva sündimuse ülejääk 21 598 inimest, kuna samal ajal Soome ca neljamiljoniline rahvas jättis ülejäägina 22 652 ja Leedu oma kahemiljonilise rahvaarvu juures 29 396 inimest. Juba 1935. aastal (Korherr) ületas suremus sündimuse 19 476 ja 1936. aastal 12 080 inimese võrra. Limoges’i kongressil toodud andmetel oli Prantsusmaal sünde absoluutseis arvudes 1870. aastal (üldrahvaarv umbes 37 mil.) 1 022 000, 1930. a. aga vaid 750 000 ja 1937. a. 616 000, hoo­limata sellest, et rahvaarv enne oli väiksem. Prantsuse teadlaste arvestusel sellise olu­korra edasikestmisel prantsuse rahvaarv väheneb 50 aasta kestel 12 miljoni inimese võrra. Sellele kõigele seltsib, nagu mineviku tsivilisatsioonideski, võõraste rahvaste sissetung maale, kellest peamist osa etendavad mustad Aafrikast (Lõuna-Prantsusmaal, samuti ka Flandria rannikult alla Rivierani ja sealt Biskaia laheni). Teistest sisserändajatest tuleb nimetada itaallasi, hispaanlasi, portugallasi, poolakaid, tšehhe jne. 1926. aastal ulatas sisse­rändajate arv igal päeval keskmiselt 1100 peale. Võõraste protsent üha kasvab. 1866. a. oli see 1,67, 1872. a. 2,05, 1911. a. 2,96, 1921. a. 3,95, 1926. a. 5,99, 1931. a. 6,91 ja vii­maste andmete järgi olevat protsent tõusnud 10-ni. On olemas terveid külasid itaallasi, poolakaid ja teisi oma keele ja koolidega. Aastat 50 tagasi ütles selleaegne Prantsusmaa tervishoiu peainspektor Rochard, et „rahvas, kes täiendab ennast välismaalaste sisserändamisega, kaotab pea oma karakteri, oma kombed, oma tugevuse ning lõpuks ka oma kõige suurema, ja nimelt natsionaliteedi“.

Need nähtused on ka tugevasti mõjutanud Prantsusmaa majandust. Põllumajandus on tugevasti langenud. Nisusaak on väiksem kui 70 aastat tagasi. Laialdased maa-alad pare­mat põllupinda on tänapäeval harimata ja töökäte puudumisel söödis, kuna maaelanik­kond on 1846. ja 1921. a. vahemikul vähenenud 5,7 miljoni inimese võrra. Kultuurmaid on 1882.—1932. a. vahel vähenenud 4,7 milj. ha võrra ning söödismaad on suurenenud 1913.— 1932. a. vahel 42,3 prots., tõustes 5,4 miljoni ha peale. Põllumajanduses on üha rohkem üle mindud ekstensiivsele majapidamisele — karjakasvatamisele. Prantsusmaal võib juba nüüd tõsiselt rääkida maa ja külade tühjenemisest, eriti aga viljarikkas Normandias. Samuti on peagu tühjenenud viljarikkad Garonne’i, Rhone’i ja Loire’i orud ning aja jooksul kadunud terved külad. Beaudmonti kogukond on 1831.—1921. a. kestel kaotanud 83 prots. omast elanikkonnast, Creisset’ kogukond koguni 100 prots. Sama masendav on nähtus ka teistes Prantsusmaa osades. Kõikjal on näha tühje maju ning varemeis külasid. „Revue Bleue“ järgi on põllumajanduse loenduse andmetel 37 aasta jooksul kadunud maalt 1220 000 põllutöölise elamut ühes aedade ja põllulappidega, samuti 753 000 väiksemat talu. Talu­pidajate arv on ühe inimea kestel vähenenud 1 700 000 võrra. Maaelanike arv, mis oli 1846. aastal 75 prots. üldarvust, on langenud 1931. aastal 48 prots. Hoolimata sellest, et hektarilt saak on tõusnud (15 tsentnerilt 18 peale), on üldsaak kogu Prantsusmaal lan­genud 84 miljonilt 79 miljoni tsentneri peale. Maa tühjenemisest on tekkinud ka maahindade kohutav langus, nagu see esines möödunud tsivilisatsioonideski (Roomas ja mujal).

Sündimuse järjekindel tagasiminek esineb kõigis Euroopa riikides. Väikest tõusu võib märgata vaid Saksamaal Hitleri võimuletulekust saadik. Burgdörfer on seda nähtust uurinud ja kirjutab selle abielulaenude arvele, pidades seda vaid ajutiseks. Kahtlemata tuleb seda tõusu seletada ka rahvussotsialistliku missiooniga maailma ajaloos. Kuid ka Saksamaal on sündimuse vähenemine masendav. 1901. a. oli Saksamaal sünde absoluutseis arvudes 58,6-miljonilise rahvaarvu juures 2 032 000, 1931. a. 64,6-miljonilise rahvaarvu juures 1 032 000, 1933. a. 64,9-miljonilise rahvaarvu juures aga kõigest 957 000. Burgdörferi järgi suureneb Euroopa riikide rahvaarv või hoiab end tasakaalus vaid praeguse inim­põlve edasilükatud surma tõttu, kuna viimastel aastakümnetel on Euroopa inimese kesk­mine eluiga tugevasti tõusnud. Suremuse ülekaal ilmneb kohe, kui läinud sajandi lõpul sündinud inimeste eluiga jõuab lõpule, millal kaob ka petlik sündide ülejääk.

Kõige väiksem on sündide arv linnades, eriti suurlinnades, kus elanike arv kasvab või hoiab tasakaalu vaid lakkamatu sissevoolu tõttu maalt või vähemaist linnadest ja alevikest. Bauri andmetel oli näiteks Berliinis iga 1000 elaniku kohta 1934. aastal elussünde 9, Viinis 1933. a. koguni 6,1, 1934. a. 5,9. Suremus ületas sündimuse Viinis 1933. ja 1934. a. 6,1 ja Berliinis 3,1 inimest. Korrherri andmetel väheneks välise juurevoolu ärajäämisel neljamiljonilise Berliini elanikkonna arv lähema 30 aasta kestel kolme miljoni peale ja järgneva 30 aasta järele juba 1,5 miljoni peale ning 150 aasta pärast 100 000 inimese peale.

Tallinnas oli sünde 1000 elaniku kohta 1927. aastal 10,9, 1931. a. 10,7, 1933. a. juba 9,4, suremus aga 1000 elaniku kohta 1927. aastal 14,3, 1931. a. 12,1, 1933. a. 12,7. Seega peaks ka Tallinna elanikkond ilma välise juurdevooluta vähenema.

Kui sellise olukorra juures linnad, eriti maailmalinnad suurenevad, siis ainult sisse­voolu arvel maalt. Maa ülesanne on kõigis kultuurides olnud linna oma juurevooluga toita. Maatööline jätab oma saha, talupoeg oma isadelt päritud koha, väikelinlane oma provintsilinna ning kõik voolavad pimestatult suurlinna hiilgusest uut õnne otsima. Maa­ilmalinn on see täitmatu moolok, kes maalt riisub viimase ja parema. Juba antiikses Roomas võis näha, et kõik parem loominguline jõud on pärit maalt sissetulnute seast (Horatius, Vergilius, Ovidius, Livius, Seneca, mõlemad Pliniused, Juvenalis jt.). Korherri andmetel ei ole viimasel ajal ühtegi berliinlast maailmakirjanduse suurnimede hulgas.

Maailmalinnadesse ja suurlinnadesse põgenemine on tänapäeval võtnud määratu ula­tuse. Talupoja töö ei ole enam tasuv.

Saksamaal oli 50 a. eest talupoegkond riigis veel enamuses, 1933. a. moodustas ta riigirahvast vaid 21 prots. 1882. a. olid põllumajanduses tegevad 39,8-miljonilisest rahvaarvust 19,5 miljonit inimest, 1933. a. aga 65-miljonilisest rahvaarvust kõigest 13,7 miljonit. Kõige selle intensiivse põlluharimise juures on lea Saksamaal Korherri andmetel maaharimine vahetpidamata tagasi läinud. 1883. ja 1927. a. vahemikul on põllumajanduslik kasutamispind vähenenud 1,1 miljonit ha, 1927. ja 1935. a. vahel veel 0,77 miljonit ha. Põllumaad on vähenenud 1883.—1927. a. vahel 2,15 miljonit ha, kuna samal ajal on suurenenud heina- ja karjamaade hulk (kõikide tsivilisatsioonide nähtus). Samane nähtus esineb ka teis­tes riikides ja Eestiski. 1922. ja 1934. a. vahel on asunud linnadesse (peamiselt Tallinna) 40 000 inimest. 1934. ja 1938. a. vahel ületas maarahva sündimus suremuse 8 000 inimese võrra, samal ajal aga vähenes maarahva arv üle riigi 16 000 inimese võrra. Maalt linna­desse lahkunute arv on järelikult (8 000+16 000) 24 000 inimest, s. o. keskmiselt aasta jooksul 6000 inimest. Eesti talumajanduse kriisi iseloomustab vajadus viljahindade kaitse järgi viljamonopoli näol (samuti Hiinas Hani ajastul), väljaveopreemiad, talumajanduse ülevõlgnevus ja laenude pikaajaliseks muutmine seadusandlikul teel, hädavajaliku inven­tari kaitse võlgade sissenõudmisel talundite pidajatelt, üha suurenev põllumajanduse rat­sionaliseerimise ja industrialiseerimise tarve, et asendada puuduvat inimest, välistööjõu sissetoomine jne.

Kuid linna kahjustav mõju ulatab kaugemale. Ta on kahjustavalt mõjutanud maa­inimese tegevust, elusuhtumist ja mõtlemist suunas, mida tavaliselt nimetatakse „eduks“. Üha suurenev rahamajandus, jalgrattad, raadio, linna eluviisid, haridus linna koolides on tugevasti mõjutanud maainimese patriarhaalseid vahekordi, seda seotust loodusega, mis iseloomustab iga juurdunud talupoega. Talupoeg, kes ratsionaliseerib oma majapidamist, ratsionaliseerib ka oma perekonna juurekasvu. Sügavalt maasse juurdunud talupoega ise­loomustab Spengler järgmiselt: „Tungitagu maainimese hinge, kes juba ürgajast peale on olnud omal maal. Tema maja, tema omandus, see tähendab siin tema keha ja varan­duse mitte mööduvat ühtesattumist, vaid kestvat ja sisemist maa ja vere ühendust. Ainult sellega, tema paigaoluga müstilises mõttes, saavad mõistetavaks elu suur ringkäik, sündimine ja suremine, ainult sellega nad omandavad selle metafüüsilise võlu, mis moodustab kõigi juurdunud talupoegade kombe ja religiooni.” Atsteekide viljakate põldude jumal Lenteotl oli ka ühtlasi kõigi sünnitajate kaitsja. Sügavamalt ei ole rahva ja maa, vere ja mulla seotus enam mõeldav ega sümboliseeritav.

 

ENESETAPMISED

Igas tsivilisatsioonis selle hilisemas järgus tekib tugev pessimism ja lootusetus. Room­lased tundsid, kuidas elu oli läinud vormist välja. Sellele seltsib igas tsivilisatsioonis määratu enesetapmiste laine. Kultuuri ülesminekul vaadatakse enesetapmisele kui mille­legi sügavalt loomuvastasele ja koledale, kuid tsivilisatsiooni ajal vaade sellele muutub. Esiteks on enesetapmine vabandatav, siis kaitstav ja lõpuks propageeritav. Buddha ajal ja hiljem näeme Indias pika rea enesetapmisi. Masendava ulatuse võttis see antiikmaailmas. Cato enesetapmisest kuni Feregrinus Proteuse teatraalse enesepõletamiseni käib läbi Rooma keisririigi kohutav enesetapmiste laine. Caesari ajal võtsid enestelt elu Cato, Juba, Petrejus, Scipio jt., Augustuse ajal Varus, Brutus, Cassius, Tiberius jt. Eriti Nero ajal leiame Tacituse annaalides kohutava rea enesetapmisi (Libo Drusus, Silius, Silvanus, Cornutus, Cremutius Gordus, Vitellius, Nerva, Cajus Calba jne.). Sõjas friiside vastu võtsid 400 roomlast enestelt elu. Nooremale Catole näis enesetapmine olevat võitluse kõrguspunktiks saatusega ja inimtahte kõrgemaks avalduseks ning vabaduse kehastuseks. Cicero kujundab päris enesetapmise teooria. Vanema Pliniuse järgi asetab enesetapmise võimalus inimesi isegi kõrgemale jumalatest. Enesetapmiste laine on vallutanud ka õhtumaa kultuuri. Ini­mene ei taha enam võidelda saatusega ja peab paremaks lahkuda. Sügavalt on muutunud ka vaade sellele. Dante „Jumaliku komöödia” järgi langevad enesetapja osaks koledad põrgupiinad. Schopenhauer aga juba näeb enesetapmises inimese eesõigust loomade ees. Nietzsche järgi on enesetapmine inimesele igas olukorras suureks lohutuseks. Saksamaal oli enesetapmisi 1932. a. 18 934, 1933. a. 18 723, 1935. a. 18 422. Imeliku nähtusena paistab selle juures kõikjal, et enesetapmiste arv tõuseb paralleelselt sündimuse vähenemisega.

 

RIIK

Sündimuse vähenemise ja selle tagajärgede kõrval evib suure tähtsuse riigiprobleem. Ajaloos kui maailmas, milles elame, moodustavad kosmilised voolud selle, mida nime­tame tõelisuseks. Sihipärasuse seisukohalt võime seda käsitada kui liikumist või liiguta­tavat. Esimene on ajalugu, teine suguvõsa, sugupõlv, seisus, rahvas ja riik. Kuid üks on olemas teise kaudu. Riik on seisev ajalugu, riigiajalugu aga mõteldud voolavana. Tõeline riik on ajaloolise olemisvoolu füsiognoomia ja vaid teoreetikute riik on süsteem. Kultuur on natsioonide olemine riiklikus vormis.

Kõrgestiilne riik (riik kultuuris) tekib kõigi kultuuride algul koos aadli ja preesterkon­naga. Ajaloolise elu kõrgpunktil võitlevad kaks olemisvoolu ülekaalu pärast — riik ja seisused. Mõlemad püüavad oma saatust teha kõikide saatuseks. Iga kultuuri suurestiilne ajalugu algab lääniriigiga, mis ei ole riik tuleviku mõttes, vaid koguelu korraldus ühendu­ses ühe seisusega. See sunnib ühel ajal suure doomi ja püramiidide arhitektuuriga. Siin valitseb privaatõiguslik vaade, kõik olemine on ühe jaoks. Kuid lääniriigi tõus ja langus on üksteise lähedal. Kõikjal on aeg, kus lääni idee juba on langenud, kuid riigi idee ei ole veel tugev. See vaheaeg on alati olnud hirmsate kriiside ajaks. Egiptuses oli see viienda dünastia keskel, Hiinas 9. sajandil e. Kr., Lääne-Euroopas 13. sajandil p. Kr. See vapustus tähendab riigi võitu seisuste üle. Seni oli riik samane aadli saatusega, nüüd aga tekib idee, et üle aadli on veel midagi, ja nimelt riik. Piiramatu eraõiguslik vaade sünd­mustele läheb üle riigiõiguslikuks.

Otsustav pööre tekib hilisajastu alguseks, kus maa ja linn on veel tasakaalus. Sealt peale võidab lõplikult riigi idee seisuste üle ja asendub natsiooniga. Mida rohkem riik läheneb oma puhtale vormile, seda absoluutsemaks ta muutub, vabanedes igast teisest vormi ideaalist. Veel kord tõusevad endised seisused — preesterkond ja aadel, kellel kõik kaalul, riigivõimu vastu, õhtumaal nimetatakse seda aega fronde ajaks. 30-aastane sõda tähendab sisuliselt seisuste võitlust vürstide vastu. Selleaegses suurriigis Hispaanias tekki­sid provintsides cortesi mässud ja vastuhakkamised, Inglismaal kaotas kuningas Charles I oma pea, Prantsusmaal tekkisid mässukatsed. Hiinas oli see Ming-Dshou (685—591 e. Kr.), Egiptuses Sesortris I (12. dünastia) ajal, Kreekamaal türannia ajal. Selle ajastuga on kul­tuurriigid viidud vormi kõrguspunktile, mida nad edaspidi enam ei ületa. Ta langeb ühte barokk-kunstiga, Bachi ja Mozarti muusikaga. See on ajastu, mida iseloomustab suur­sugune kunstipärane poliitika oma kabinetidiplomaatia filigraani ja noblessiga, mäng ran­gete reeglitega.

Ratsionalismiga algab kõigis kultuurides ja ka Õhtumaa kultuuris üleminek tsivilisat­sioonile, mis tähendab vormivabaduse tekkimist riigis, kunstis, kõigis ajaloolise elu aval­dustes. Endised kõrged barokk-ajastu vormid on inimesele raskeks muutunud, tsivilisat­siooni inimene eitab endisi vorme, ta tahab vabadust. Vabad tahavad olla kõik. Vaim ta­hab ellu viia „igavest õiglust” ajalooliste tõsiolude vastu, raha tahab saada vabu käsi äri­listeks otstarveteks. Uus inimlik hing väljendub klassitsismis ja romantismis. Ratsiona­lism tähendab käepäraste elulähedaste huvide esilekerkimist, vanade kultuurisümbolite mittetundmist. Tekivad maailmaparandajate hulgad ja unistused luua maailma uueks mõistuse argumentide ja ideaalide kohaselt. Vaid see on midagi väärt, mida õigustab kõik­võimas mõistus. Igavesed tõed, ideaalid, raamatud evivad juhtiva tähenduse. Ilma metafüüsiliselt mõjuvate vormikõrgusteta kaotab aga natsiooni elu oma sisemised jõud ja või­malused enese maksmapanemiseks ajaloolises elus. Tsivilisatsiooni alguseks evib tähenduse kolmas seisus — linlik kodanlus. Kodanlus on linliku vabaduse seisus, ta ei moodusta üht­last kogu. Üksmeelne on ta vaid võitluses vana korra vastu, sisemisel ehitamisel aga jagu­neb ta huvigruppideks. Ta püüdeks on teha riigist oma instrumenti. Juba fronde ajal evis ta tähenduse, kuna ta võitles riigi kutsel vanade seisuste vastu koos riigiga. Varsti aga võitleb ta juba riigi vastu, millises võitluses nüüd riik abi otsib vanadelt seisustelt. Prantsuse revolutsioon saab võimalikuks siis, kui riik on otsustanud kodanlusele vastu panna ja selles võitluses oma kaaslastena kaasa kutsuda vanad seisused — aadli ja preesterkonna. Tsivi­lisatsiooni ajal tõuseb ajaloo näitelavale uus jõud, pööbel (faex mundi Roomas, cuitlapilli Tenochtitlanis), see on tsivilisatsioonilinna juuretu mass väljaspool igasugust seltskondlikku seotust, kes ei kuulu ühessegi seisusse ega kutseklassi ega oma südame sügavuses ka mitte tõelikku töölisklassi, kuigi ta peab tööd tegema. Instinkti järgi kuuluvad siia kõikide klasside ja gruppide liikmed, ruineeritud talupojad, laostunud ärimehed, kõige pealt aga allakäinud aadel, nagu seda näitab hirmuäratavas suuruses Catilina aeg Roomas. Pööbli tähendus ületab tema arvu, sest ta on alati eesotsas seal, kus on suured sündmused, ta on kõigeks valmis, austuseta korra vastu, osates sündmusi kasutada oma huvides, leides tihti ideelist kaasabi ka haritlaste poolt. Selle juuretu massi ees tunneb kodanlus varsti tõsist hirmu. Kodanlus on seda massi oma rüpes kasvatanud, nüüd ei suuda ta enam seda tõu­sikut mõista. Sellest peale on kõigi tsivilisatsioonide ajastud muutunud permanentseks re­volutsiooniks.

Ideaalide kõrval kerkib raha määratu jõud. Raha on puhas tõsiolu ja sellena ideaali­dest üle. Demokraatia ja plutokraatia mõisted on samatähenduslikud. Nad suhtuvad üks­teisele kui soov tõelisusele, nagu teooria praktikale. Kõigi maailmaparandajate tragikoomikaks on see, et nad meeltheitvas võitluses raha vastu seda tegelikult, kuigi teadvuse­tult, toetavad. Ideaalide esindajad näevad vaid asja üht külge, raha esindajad aga töö­tavad teisega. Kõik mõisted liberalismist ja sotsialismist on tekkinud raha kaudu ja raha huvides. Võim mõtleb, raha juhib, selline on kõikide möödunud ja mööduvate kultuuride saatus ajast peale, millal suurlinn on võitnud esikoha. Ideaalides on võrdne valimisõigus, avalik arvamus, vabadus, tõsioludes avaliku arvamuse mõjutamine raha poolt, valimiste juhtimine. Hatschek kirjeldas, et 1700. a. paiku Inglismaal mängiti valimisbörsil samuti nagu mängitakse harilikul börsil, kus iga hääle hind oli täpselt teada.

Tsivilisatsiooni ajastu algust tähistab absoluutse riigi kujunemine konstitutsionaalseks monarhiaks, mille äärmiseks võimaluseks on vabariik. Ainult doktrinaaride suus on va­bariik iseenesest omaette erivorm. Tõeliselt on ta mitte-monarhia monarhialt laenatud vormidega, milles kajastub Õhtumaa inimese suur genealoogiline tunne. Kuid parlamen­tarism ei ole mitte kultuuri kõrguspunkt, nagu seda oli barokkriik, vaid ta on lühikeseks üleminekuks kasvanud vormidest vormivabasse maailma, suurte üksikisikute ajastusse. Ta evib barokkajastu häid sugemeid, nagu majad ja mööblid 19. sajandi esimesel poolel. Parlamendi kombed on inglise rokokoo, kuid mitte enam iseenesestmõistetavad ja veres olevad, vaid pinnaliselt järeleaimatud ja hea tahte vili. Ainult lühikeseks ajaks kutsub ta esile vaimustust, tekitades sügavuse mulje kui noore ideaali võit vanade seisuste üle, kelle head maneerid ja kombed võitja on üle võtnud ja endale kohustuseks teinud. Säili­tada vormi ka siis, kui see on vastolus kasudega, sellel eeldusel on parlamentarism võima­lik. Parlamentarismi saavutamisega on ta ka ületatud. Enne mindi rahvaesinduse saavuta­mise pärast barrikaadidele, varsti kaotab ta aga noore ideaali külgetõmbejõu. Tekivad abinõud väljaspool parlamenti, selle hulgas raha, majanduslik surve, streik ja mässud, et kiiremini oma sihte saavutada. Nüüd 20. sajandi algusega aga on parlamentarism lähene­mas kiirelt sellele osale, mida ta omal ajal on valmistanud kuningriigile — ta muutub varsti vaid näidendiks väiksele usklike hulgale, kuna suurpoliitika on läinud väljapoole parlamenti privaatringide kätte (nii Spengler Untergang H, 1922. a.).

Üleminekuga tsivilisatsiooni algab kõigis kultuurides võitlevate riikide ajastu, mille esimene osa on rahulikum, kuna edasise kultuurivormide laostumisega need võitlused võta­vad üha koledama ja masendavama iseloomu. See teine kohutavam osa on õhtumaa jaoks alanud Maailmasõjaga. Selle viimase ajajärguga algab ka kõigis kultuurides üleminek tsesarismile.

Võitlevate riikide ajastut iseloomustavad tohutud vormivabad riikidevahelised võitlused, määratud sisemised mässud ja revolutsioonid. Kõrge kultuur on kõik ajaloolised jõud ja nähtused tugevasti rangesse vormi sidunud. Nüüd on need jõud vabanenud. Pööre abso­luutsest riigist võitlevate riikide ajastusse tähendab tõsiolude maailmas üleminekut tradit­siooniliselt ja rangelt vormiküllasest, stiilis ja rütmis valitsemisest „sic volo, sic jubeo“ režiimi, mõistku idealistid seda kuidas tahes. Kõrge kunst on alati seotud suure vormiga, nii on see ka riigieluga. Riigielu nähtused on seotud üleisiklikku vormi. Seal on areng iseenesest­mõistetav. Võitlevate riikide ajastu võitlused ja mässud ning revolutsioonid aga teenivad kõik väljaspool riiklikke ja pärast ainult isiklikke võimuküsimusi, mille juures on ükskõik, mida nemad teoreetiliselt taotlevad. Ükski selle aja revolutsioonidest ja mässudest, mis on vaid juuretu linnamassi purskeiks, ei ole midagi saavutanud ega võigi midagi saavutada. Ainsaks maailmaajalooliseks tõsiasjaks jääb vaid vanade vormide laostumine ja selle kii­rendamine, mis valmistab teed lähenevale tsesarismile. Sündmused on muutunud nüüd eeldusvabaks. Ei ükski ajastu näita selgemini kui võitlevate riikide ajastu seda alternatiivi – suur vorm või suur isiksus. Ajal, mil natsiooni ranged vormid laostuvad, kasvavad energilisele privaatinimesele võimalused tungida alt üles maailma sündmuste etteotsa ning oma isiku jõu ja kaaluga rahvaste ja kultuuri saatust mõjutada. Traditsiooni asemele, mis ei vaja geeniust ja mis on kosmiline jõud selle kõrgemas potentsis, kerkib nüüd üles juhus suurte tõsiolude inimeste näol, mis võib viia nõrga rahva maailma sündmuste etteotsa (makedoonia rahvas Aleksander Suure ajal). Samuti võib surmajuhtum selle isikliku võimuorganisatsiooni kaosesse paisata, nagu seda näeme Caesari tapmise puhul. Hiinlased nime­tavad seda ajajärku omas ajaloos Tschan-kuo — „võitlevate riikide ajastuks’4 (480—230 e. Kr.). Esialgu oli Hiina kuituurpiirkonnas seitse suurriiki. Sajand hiljem jäi järele veel vaid viis. 241. a. e. Kr. aga hakkab Tsini keiser valitsema määratu suurt maailmariiki ühise keisririigina.

Antiikmaailmas algas „võitlevate riikide ajastu“ Ipsose lahinguga (301 a. e. Kr.), mil­lega määrati kindlaks Hommikumaal kolm võimu, ning õhtu pool roomlaste võiduga etruskide ja samniitide üle, mille tagajärjel Kartaago kõrval veel loodi suurvõim Rooma Kesk- Itaalias. Zama juures langesid Hommikumaa võimud. Suur Scipio vaatas tõelise hirmuga arengu paratamatusele ja katsus iga hinnaga loobuda edaspidisest riigipiiride laiendamisest. Kuid asjata. Imperialism on kõikide tsivilisatsioonide saatuseks. Sellega ühes muutus ka antiikmaailm üha vormivabamaks. Sisemiselt tekkisid koledad vapustused. Meenutagem vaid Mariuse ja Sulla võimutsemisi ja üksteise pooldajate hävitamist (proskriptsioonid). Sellest peale on ka kadunud roomlus kui tervik ning on alanud võitlused võimu pärast üksikute privaatinimeste (tseesarite) ja nende pooldajaskondade vahel. Samalaadseteks kujunesid ka võitlused teistes tsivilisatsioonides (Egiptuses, Babülonis, Indias, Mehhikos).

Õhtumaal on „võitlevate riikide ajastu” alanud Napoleoniga ja tema abinõude suure­joonelisusega. Tema peas tekkisid esmakordselt maailma valitsemise mõtted. Kui 19. sajand siiski vaene oli sõdadest, siis tuleb seda seletada sõja määratu riisikoga. Napoleonist saa­dik seisavad alati marsivalmis sajad tuhanded, on ehitatud tohutud laevastikud. See on sõda ilma sõjata, sõda ülepakkumisega sõjavarustuselt, sõjavalmiduselt, sõda arvude, tempo, tehnikaga. Mida kauem otsustus edasi lükati, seda suuremaks muutus pinge, kuni see lahendamist leidis Maailmasõjas, mis on aga tulevaste sõdade aluseks. Tee Aleksander Suurest kuni Caesarini on paratamatu ning iga tugevam rahvas peab selle läbi käima, kas ta seda tahab või mitte, mõistab või mitte. Selle ajastu sõjad ei ole mitte heade vormide vaimurikas mäng, millest igal ajal võib tagasi tõmbuda, ega ka enam 18. sajandi rüütliduellid Trianoni pargis oma valjude reeglitega, vaid hullunud inimeste võitlused hammaste, küünte, rusikatega kuni langemiseni ühes piiritu võidu kasutamisega. Vastu pidada või langeda, kolmandat ei ole. Tänapäeva loogika on mäeronija oma — viivuke nõrkust ja kõik on lõppenud. Oleviku filosoofia on vaid minnalaskmine ja sisemine tagasitõmbumine ning arglik lootus müstika kaudu tõsioludest põgeneda.

Võitlevate riikide ajastu avaldub määratul viisil ka sõjatehnikas, sihtides ning taktikas. Selle ajastu sõjad ei ole enam epohhi, vaid ühe isiku loominguks. Mariuse ja Sulla sõja­väed ei ole enam „Rooma“, vaid nende eneste sõjaväed, nende eneste looming. Nüüd ei peeta enam sõdasid mõne üksiku küsimuse lahendamise pärast, vaid ülevõimu pärast siin maailmas ja vastase täieliku hävitamiseni. Sellepärast ka see määratu hävitavus tema sihti­des. Tuletame vaid meelde Cato alalist ütlust „Carthaginem delendam esse”. Ta tähendab ka kõikides tsivilisatsioonides riikidemaailma üleminekut maailmariigiks (imperium mundi), tohutute riikide tekkimist teiste riikide allaheitmise teel ühe rassipärasema, mittefilosoofilise ning ülevõimule tungiva rahva poolt.

Tsesarismiks nimetab O. Spengler niisugust valitsemisviisi, mis riigiõiguslikust formu­latsioonist hoolimata on sisemiselt vaba. Tähenduseta on selle juures, et Augustus Roomas, Hoang-ti Hiinas, Amosis Egiptuses, Alp Arslan Bagdadis oma seisukohti vanade nimetuste ja institutsioonidega ümbritsesid. Vanade vormide vaim on tagasipöörmatult kustunud, sellepärast on kõik vanad institutsioonid, kui piinlikult neid üleval peetakski, tähenduseta ja kaaluta. Tähenduse ja kaalu evib vaid tseesari isik, tema tahe. See kõik tähendab koju­tulekut vormirikkast maailmast primitiivsesse.

Demokraatia kujus triumfeerib raha. See on aeg, kus ta peagu ainuüksi poliitikat teeb. Niipea aga, kui ta on laostanud kultuuri endise korrapärasuse, tõuseb kaosest uus suurus — tseesarlik inimene, kelle ilmumisega hukkub ka raha kõikvõimsus. Tseesarite ajastu tähen­dab kõigis kultuurides raha ja vaimu lõppu. Unustusse vajub raamatute, vaimu ja problee­mide maailm. Sellest ajast peale ei ole enam poliitilisi probleeme. Vereojad on „võitlevate riikide ajastul” punaseks värvinud kõigi maailmalinnade tänavate asfalti, et demokraatia tõdesid tõelisusele viia ning võita õigusi, milleta elu näis mõttetu olevat. Nüüd on õigu­sed kätte võidetud, kuid lapselapsi ei suudeta isegi karistuse ähvardusel sundida oma õigusi kasutama. Sada aastat hiljem ei mõista isegi ajaloolased enam endisi probleeme.

Ajal, mil maailm nõrkeb alaliste sõdade tagajärjel ja rahvad verest tühjaks jooksevad, tõuseb üha kõrgemale ahastushüüe rahu järele. Seda propageerivad maailmaparandajad ja maailmarahust ning rahvaste lepitamisest unistajad (Hiinas Konfutsiuse kool, Hellase filo­soofid, Indias buddhalased jne.) See on sihitud rahva lahtiühtlemisele ajaloost, kuid mitte „igavese rahu“, vaid teiste kasuks. Maailmarahu idee tähendab tohutu enamuse loobumist sõjast, kuid ühtlasi teadvusetut valmisolekut nende saagiks, kes sõjast ei loobu.

Arengu lõpul on „vormitud riigina suikuma jäänud kõrge ajalugu. Inimene muutub jälle taimeks, kinni oma kodukolde küljes, nüriks ning ajatuks. Kerkib esile ajatu küla ning „igavene“ talupoeg, sünnitades lapsi ja külvates seemet emakesse maasse, mannetu askeldus, millesse löövad sisse sõdurikeisrite tormid. Maa keskel seisavad vanad, tühjad maailmalinnad, ühe kustunud hinge tühjad mälestused, millesse ajaloota inimene jälle pik­kamisi asub tagasi pesitsema. Elatakse peost suhu vähese ja tagasihoidliku õnnega ja kan­natatakse. Võitluses selle maailma saagi pärast tallatakse puruks massid, kuid inimese pri­mitiivse viljakusega täituvad jälle uuesti augud ja kannatatakse edasi. Ja ajal, mil all palutakse, palutakse selle teise religiositeedi vagadusega, mis selja taha jätnud igasugused kahtlustused, ülal võidetakse ja langetakse alalises vahelduses. Hingedes ja ainult seal on maailmarahu jälle tõelikuks saanud, jumala rahu ja väetite munkade maailmapõgenike õndsus. Ta on tekitanud inimese valude kannatamises niisuguse sügavuse, millist ajaloo­line inimene oma tuhandeaastases arengus ei ole tundma õppinud. Kõik see vaatepilt on oma mõttetuse ja otstarbetus ega suursugune ning sihitu, suursugune nagu taevatähestiku käik ning maakera ringlemine, nagu maa ja mere vaheldus, nagu jää ning ürgmetsade olemasolu sellel. Seda võime imetleda või nutta selle juures, kuid ta on nii.“ (Spengler, Untergang II).

Õhtumaa tsivilisatsiooni ajalugu tähendab omalt vormilt ja kestuselt rangelt piiratud ja mõnda sajandit kestvat ning oma olulistes osades ettearvestatavat üksiksündmust. Nii­sugune maailmaaspekt, mis oma peajoontes determineeritud, lõikab läbi meie kaugeleula­tavad lootused ja ootused. Muusika ja maalikunst ning draama on Õhtumaa inimese jaoks ammugi möödas, samuti ka arhitektuuri võimalused, mis kasvavad veel vaid dimensioo­nides. Meile jäävad veel vaid ekstensiivsed võimalused, lüürika asemel tehnika, maali­kunsti asemel merendus, tunnetusteooria asemel poliitika. Skepsis on õhtumaa viimane filosoofia. Meie hakkame üha rohkem taipama, et inimkonna pidev edu, „enamuse õnn“, igavesed tõed, sotsialism, kommunism, igavene rahu on muutunud utoopiaks, et demokraa­tia, vabadus, liberalism on vaid ühe ajajärgu nähtused ja väärtused ning on mööduvad nagu iga elu. Kord kaovad ühes meie tsivilisatsiooniga ka meie masinatehnika, meie raudteed, meie hiiglalinnad pilvelõhkujatega, nagu kadusid Rooma teed, veejuhtmed, ka­nalid, Hiina müürid ning vanad Memphise paleed.

Eelkirjeldatud maailmaaspekt annab meile võtme tänapäeva sügava kriisi mõistmiseks, mis ei ole mitte Maailmasõja tagajärg ega mõnest muust põhjusest tekkinud mööduv näh­tus, vaid mis tähendab õhtumaa kultuuri vananemist, selle tsivilisatsiooni probleemi kogu omas sügavuses. Juba 1922. a. kuulutas 0. Spengler (Untergang des Abendlandes II) demo­kraatia möödapääsmatut kadu. Sellest ajast on areng läinud ettekuulutatud suunas hiiglasammudega. Liberalism on kõikides poliitilistes eluavaldustes tugevasti tagasi läinud, parlamendi osa on tänapäeva riigiaparaadis üha ahtakesemaks muutunud, ühes sellega ka parteide tähendus. Mõnedes riikides on parlament kui niisugune ajalooliselt näitelavalt täiesti kadunud. Meie seisame tsesarismi lävel ja näeme, kuidas vormilagedas maailmas kõigi konstitutsionaalsete takistuste kiuste rahvaste etteotsa on pääsnud tugevad isiksused, diktaatorid (Mussolini, Hitler, Pilsudski, Franco jt.), need Õhtumaa tsesarismi eelkäijad. Siit saab mõistetavaks tänapäeva määratu imperialism. „Maailmasõda oli esimeseks kõuemürinaks, mis Õhtumaad käesoleval sajandil saatusraskelt tabab“ (Spengler). Vana-Euroopa maailm oli oma riikide range süsteemiga suursugune kujundus. Ta oli suursugune kujundus mitte ainult oma vormis, vaid ka omas mõtetes ja tegudes. Kõikjal valitsesid suursugused valitsemise ja opositsiooni, sõja ning diplomaatia konventsioonid ja traditsioonid. Nüüd on need laostunud. Tänapäeva võitlused ja sõjad ei ole sihitud mitte üksikute probleemide lahendamisele, kuigi need väliselt seda taotlevad, vaid teisi hävita­vale supremaatiale, ülevõimule sellel planeedil, imperium mundi asutamisele, kellele vaid üks riikidest võib nime anda (Abessiinia, Austria, Tšehho-Slovakkia, Albaania, Poola kadu­mine). Tänapäeva sõda on omalt iseloomult totaalne ja peab lõppema vastase täieliku hävitamisega.

Eeltoodu annab tänapäeva inimesele võtme sündimuse vähenemise, abielu instituudi languse, maa tühjenemise, põllumajanduse kriisi ning linna ja maa probleemide mõistmi­seks nende kogu sügavuses.

Kas ei vii niisugune aspekt pessimismile ning lootuseta tegevusele? Kuid kas ei ole põhjendamatu optimism enesepete ning eneseuinutamine tõsiolude eest? Tõsiolude varja­matu tundmine juhatab inimesele kätte abinõud võitluseks parema ja kõrgema saatuse pä­rast. Inimene ei suuda ajalooratast küll seisma ega tagasi veerema panna, kuid iga aja­looline moment evib teatava elastsuse, mis võimaldab teatavaid korrektiive inimliku tahte interventsioonil sündmustesse. Kuigi Õhtumaa kultuur, Õhtumaa ühiselu organism on laostumas, siis ikkagi jääb tänapäeva inimene teadvuse juurde, et kultuuri hüvedelt, selle universaalsuselt ning inimlikult mugavuselt, olevik ületab kõik eelmised ajastud. Minna tulevikule vastu avasilmi, paindumata tahtega endale saatuseks olla, mitte aga ajaloo objektina sündmuste mässavates voogudes uppuda, see olgu meie ülesanne ning loosung.

Leonhard Vahter

II osa Varamust nr. 3/1940

 
KASUTATUD KIRJANDUS:

1. Oswald Spengler, Der Untergang des Abendlandes I ja II.

2. „             Jahre der Entscheidung. 1933.

3. „             Der Mensch und die Technik.

4. „             Aufsätze und Vorträge.

5. „             Die politische Schriften.

6. Richard Koirherr, Der Untergang der alten Kulturvölker. Eine Statistik in Worten. 27. köite I ja II kaustik ning 28. köite I ja III kaustik (1937.—1939.a.).

7. Richard K o r h e r r, Volk und Raum. Atlaswerk. 1938. a.

8. Eduard Meyer, Spenglers Untergang des Abendlandes, 1925.

9. E. Günther-Gründel, Jahre der uberwindung, 1934.

10. Friedrich Burgdörfer. Völker am Abgrund. 1937.

11. Theodor Valentiner, Die seelische Ursachen des Geburtenrückganges, 1937.

12. Erwin Baur, Der Untergang der Kulturvölker im Lichte der Biologie, 1932.

13.Roderich von Ungern-Sternberg, Die Ursachen neuzeitlicher Ehezerrüttung, 1937.

14. Eesti rahva tulevik, II rahvusliku kongressi kõned ja läbirääkimised.

15. J osé Ortega y Gasset, Der Aufstand der Massen.

16. Statistika kuukiri. Rahvastiku probleeme Eestis, 1937.

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share