Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

taevast taotlev kõrgussetung ja peenenenud vormi­tunne.

 

Romaani stiiliga tõusid Euroopa kunstiarengus esikohale põhjapoolsed Euroopa maad: Prantsusmaa ja Saksamaa oma mõjupiirkondadega. Lõuna-Euroopas oli romaani stiili uut loov jõud nõrgem, kuna ta seisis seal tugevamini bütsantsi ja teiselt poolt ka ida­maade kunsti mõju all. Keskaja lõppsajandeil (XIII, XIV, XV sajandil) see kummagi piirkonna eriilme süvenes veelgi ja viis lõpuks kahe sisemiselt vastand­liku kunstivoolu rööbitiarenemiseni Euroopas: põhja pool gootika, lõunas (Itaalias) aga juba renes­sansi algus. Üldiselt võime keskaja lõpu valitse­vaks stiiliks kogu Lääne-Euroopas lugeda siiski gooti­kat, mis tungis ka Itaaliasse, kuigi taganedes seal juba XIV sajandi lõpul algava renessansiarengu eest.

Seda ajajärku iseloomustab ühiskondlike elutingimuste järjekindel paranemine. Rahvaarv kasvas eluvõimaluste lahenemisega Euroopas kiiresti. Töötajaskonna ja tarvitajaskonna suurenemise, töötehnika paranemise ja rahulikumate olude tõttu arenes maal põllutöö ja linnades käsitöö, rakendades ja toites ikka enam inimesi. Eriti silmapaistvalt tõusis aga kauban­dus. Kui varemalt piirduti oma lähema ümbruse põllusaaduste ja käsitöötoodetega, siis juhtisid nüüd rikas­tuva linnakodanluse ja aadli suurenenud nõuded välja sellest kitsusest. Hakati kaubaühendust otsima kau­gemate maadega ja loodi pikapeale laialdased kauban­duslikud võrgud. Hansa linnade kaubanduslik liit oli üks selline võrk Põhja-Euroopas, mille mõju oli tugev ka meie maal. Linnad muutusid selle tulutoova tege­vuse kaudu ikka jõukamaks, linnakodanlus ühiskond­likult järjest iseseisvamaks.

Kuid ka rüütelkonnas oli sündinud olulisi muu­tusi. Romaani ajal elas rüütelkond veel täiesti too­rest ja karmi elu. Omavahelised tülid ja sõjakäigud olid igapäevaseks nähteks niihästi vähemate lossiisandate kui ka vürstide vahel. Aja jooksul langesid aga vähemad isandad ikka enam suuremate ja jõuka­mate vürstide mõju alla. Linnade rikastumine ja ise­seisvumine koos talupoegade olukorra paranemise ja enesetunde tõusuga kitsendasid omaltki poolt sõja­kate lossiisandate tegevusvabadust. Samal ajal soo­dustas varade juurdekasv ja koondumine suurisandate kätte kultuurilisema elulaadi tekkimist hoovkondades. Luuleharrastus levis XII ja XIII sajandil kõikides vürstihoovides, rüütliseikluste jutustused ja armu­laulud tõrjusid lärmitseva mõõgatäristamise ikka enam tagaplaanile.

Linnakodanluse ja talurahva elulaadi paranemine peegeldus loomulikult samuti eluviiside peenenemi­ses. Keskaegne rahvaluule ja tolle aja kodanlik näitemäng tõendavad seda. Kunstiala, mille arenda­misest aga eriti linnakodanlus kogu oma uhkusetun­dega osa võttis, oli kiriklik ehituskunst. Üksteise võidu hakkasid linnad püstitama ikka toredamaid ja järjest suuremaid katedraale. See ehituspalavik muu­tus gootika ajal otse teadlikuks võistluseks: kui üks linn oli ehitanud katedraali, tahtis püstitada teine tin­gimata suurema.

Need ehitised ei kõnelnud mõistagi mitte enam romaani rasket ja sünget keelt. Nagu kogu ühiskond oli jõudnud romaani ajastu karmilt, kuigi juba edene­valt astmelt palju lahedamale, kultuurilisemale ja vaimsemale tasemele, nii kehastasid ka selle ühiskonna kirikuehitised peenemaid ja elavamaid tundeid.

Kõige varem kujunes uus nn. gooti stiil välja Prantsusmaal, mille ühiskondlikki areng käis tollal esirinnas. Prantsusmaal andis gooti stiil ka oma kuulsamad ja tähtsamad ehitised. Nii pole gooti nimetus õieti mingis ühenduses ta algupäraga (s. o. germaani tõugu gootlastega), vaid on püsinud ainult traditsiooni tõttu renessansist peale, kus Itaalia meist­rid hakkasid tarvitama seda nimetust barbaarsuse tähenduses põhjapoolsete maade hilisema keskaja kunsti kohta, mis oli neile sisemiselt võõras ja vastu­võetamatu.

Gooti stiili kirikehitiste hingelaadi, elutunde täielikuks mõistmiseks ei jätku siiski veel eelpool antud ühiskondlikust tagapõhjast. Vahelülina viimase ja kunstiteose vahel etendab eriti gooti ehituskunsti puhul tähtsat osa ajajärgu usuline tundelaad. Kirik on ju enne kõike ühiskonna usulise elamuse väl­jendus ja alles selle kaudu ja selle kõrval üldise elu­tunde kehastus.

Romaani kiriku sõdurlik maisus, ta tüse „lihalikkus“ oli ühenduses tolle ajajärgu kiriku võitleva meel­susega, mis ei põlanud kõige tooremaidki maisi abinõu­sid. Usku sunniti vägivaldselt peale vastupuiklevaile Kesk-Euroopa ja põhjamaade rahvastele (nagu hiljem eestlastelegi). Viimased omandasid uue usu esialgu ainult väliselt, vormina ja kohustusena, mida tuli täita. Aja jooksul hakkasid aga uue usu õpetused juba sisemiseltki inimesi kaasa kiskuma. Suur kirikorganisatsioon oma piiskoppide, preestrite ja arvutute munkade ja nunnade malevaga töötas püsivalt ja järjekindlalt selles suunas. Looduse kõikvõimsuse kõrval oma nõr­kust ja abitust tundva talupoegluse hingelaad, millele linnadel polnud veel vastukaaluks asetada tugevamat mõistuslikku kultuuri (teaduste, eriti loodusteaduste areng oli soikus kogu keskaja), pakkus sellele kül­laltki soodsat pinda. Samal ajal mõjus üldise elu­järje aeglane paranemine hingeelu rikastavalt ja peenendavalt, mis tõi kaasa ka usutunde süvenemise. Kloostrite ebaloomulikus suletuses arenes see äärmus­teni, mis, olgugi osalt maiselt tingitud (näit. ebaloo­muliku eluviisi mõju hingeelule) väljus tõepoolest kõigest tõelisusest ja maisusest. Juba omaette nau­dinguks saav lihasuretus, lihaliku maise elu põlgus, kirglik tung Jumala poole, taevaliku lunastuse igat­sus olid selle usutunde põhiomadused. Hiliskeskaegne müstika oli üks selle avaldusi. Ka gooti ehitus­kunstis avaldub sama äärmuslik usu­line sublimeerumine (peenenemine), see ebamaine ülespüüd ja äraigatsus ainelisest reaalelust. See mõju on seda arusaadavam, et ehitajaiks olid sageli mungad, kelle usuelamused ja elutunne olid küpsenud kloostrite elukauges õhustikus.

Gooti ehitusstiil kasvas välja romaani ehituslaa­dist käsikäes üldise elutunde muutumisega. Üleminek ühelt teisele sündis peaaegu märkamatult, sest gootika arendas õieti ainult edasi romaani vorme, vabastas neis peituvad eeldused. Kohati sündis see üleminek juba sel ajal, kui mujal valitses veel puhas romaani stiil. Nii ehitati St. Denis’ (Prantsusmaal) kloostri­kiriku vanemad osad juba 1137.—1144. aastal gooti vormides. Üldise piirjoonena Lääne-Euroopas tohiks nimetada aastat 1200. 1250. a-ni valitses kohati alles üleminekustiil. XIII-nda sajandi keskelt alates võime igatahes kõnelda juba puhtgooti ajajärgust.

See ühe kunstilaadi rahulik ja võrdlemisi aeglane asendumine teisega oli täielikus kooskõlas ühiskond­liku elu ja usutunde järkjärgulise, kuid järjekindla arenguga, mida vaatlesime eelpool. Romaani ehitiste tundelaad ei vastanud enam hingestatumale elutun­dele. Uue ajajärgu ekstaatiline taevaigatsus ei võinud enam rahulduda seniste ehitiste raske maa külge needitusega. Uus tunne juhtis kõrgustesse, Jumala ku­juteldava asukoha poole. See astmeline vahe eraldabki gooti ehitusstiili romaani omast. Ehitiste mas­siivse raskuse asemele astub ikka enam hoo­gus ülestung. Müürid kaotavad tüseduse ega valitse oma tardumusega enam ehitise üldpilti, püst­jooned hävitavad kõikjal nende liikumatu lamamise tunde. Teiseks erivaks peaomaduseks on tähelepanu koondamine välisehitises fassaadile (esiküljele). Kui romaani ehitistes kooriosa (sissekäigu vastaskülg) võistles välisehitises fassaadiga, kui seal tornid paigu­tati ühetaoliselt mõlemate juurde, siis otsustas goo­tika selle võistluse kindlalt fassaadi kasuks. Gootika loobus otsustavalt koori ja nelitise kohale (rist- ja pikilöövi ristlemiskohale) paigutatud tornidest ja asetas välisehitise raskuspunkti sissekäiguküljele, mis töötati välja seda toredamalt. Kogu ehitist valitsevad tornid tõusevad gooti katedraalis esiküljelt. See tähelepanu keskendus ehitise ühele küljele on samuti kooskõlas gooti põhitundega, kirgliku ülestungi hooga, mis nõudis jõu koondamist otsustavasse punkti, sest ainult kõike jõudu ühendades otsustavaks pingu­tuseks oli võimalik saavutada sellist võimast kõrguse mõju, mida selle aja elutunne nii väga nõudis. Tornid said niiviisi välisehitise peaosadeks. Et täielikult mõjule pääseda, pidid nad koonduma ühte punkti ja et peaosana kõigile kohe silma paista, pidid nad ase­tuma esiküljele. Ehitise iseseisev fassaad kaob seega peaaegu täiesti. Maapinnalt tõusvad tornid (hiljem sageli isegi üksainus torn) matavad ta endasse, muu­tudes oma laiades alaosades ise fassaadiks.

Võtame kõrggooti kirikliku arhitektuuri näiteks Amiens’i katedraali (pilt 9), mis esindab prantsuse katedraalikunsti täiuslikemaid saavutisi. Tugeva jõuga näib kogu see ehitis end sirutavat maapinnalt üles. Ikka kõrgemale ja kõrgemale liigub vaataja pilk mööda püstloodis tõusvaid pindu, ikka ilmsemalt peadpööritavasse tornide kõrgusse. Järkjärgult kitsenedes näivad tornid õhinal tõttavat mingi kõrguses asuva sihtpunkti poole. Amiens’i katedraalis see püsiv ülestung katkeb enne sihtpunkti saavutamist, sest tornid on jää­nud lõpuni ehitamata nagu mitmes teiseski prantsuse kated­raalis. Esialgne ehitise kavand nägi siiski ette kõrgeid tornikiivreid, mis pidid juhtima kummagi torni tõusutunde oodatavasse lõpppunkti. Täiendades mõttes selliste kiivri­tega praegusi torne, tunneksime end seisvat määratu ehitise ees, mille sisemine tõusujõud oleks nagu murdnud kogu aine raskuse, paiskudes võimsalt ja takistamatult kõrgustesse. Üleinimlik tundepinge, vägivaldselt vaatajat kaasa kiskuv suurusetunne ja sirutusetahe näib täitvat seda ehitist prae­guselgi kujul.

Romaani ehitistes avaldunud püstitõusu tahe on saa­nud siin teoks. Kui romaani ehitist võisime võrrelda tüseda raske kehaga, mille liikumatul välispinnal tõmbusid, nagu ette valmistades tõusuliigutust, ainult mõned sooned pingule, siis võiksime gooti katedraali kujutleda viimse liik­meni, viimse soone ja närvini pingunud tugeva kehana, mis sirutub dünaamiliselt (jõuliselt liikuvalt) üles mingi igat­setava sihi poole. Endised rasked ja paljad müüripinnad on kadunud, asemele on astunud kitsaste püstloodis kujundite, teravate kaarte ja tipustatud pinnalõikude loendamatu mitme­kesisus.

Seniste ehitusstiilidega võrreldes on gootikas seega mõ­jule pääsenud hoopis uus ehitusprintsiip. Arhitekti põhi­ülesanne on ju õieti ehitusmassi raskuse võitmises. Et ehi-

 

 

Joon. 9. Amiens’i katedraali fassaad.

 

tis kindlalt püsti seisaks, tuleb murda ta raskusjõud. Antiik­ajal lahendati küsimus niiviisi, et asetati talastiku raskusele vastukaaluks staatiline (rahulik, liikumatu) toestik, mis hoi­dis kateplaati kindlalt üleval. Staatiline tasakaal rõhuvate ja kandvate osade vahel iseloomustas seda ehituslaadi. Sama printsiip jätkus, kuigi varjatult, ka algkristlikes ja romaani ehitistes. Ikka oli raskusemõju tasakaalustajaks mingi­sugune tugisüsteem, mis kandis oma turjal ülaosasid, kuigi ei saavutatud kummagi jõu vahel enam endist tasa­kaalu.

Gootika lahendas aga raskusetungi küsimuse teisel teel. Ehitise tugiosad ei seisa enam staatiliste kandjatena vastu­kaaluks ülevalt rõhuvale raskusele, vaid tõusevad dünaami­liste (jõuliselt liikuvate) kujunditena alt üles, kuna lamavaid raskuse osi pole üldse enam näha. Dünaamiline ülestung on hävitanud täielikult ehitise raskuse ja võidutseb ehitise kõr­geima tipuni.

Amiens’i katedraali esiküljel võime, tõsi küll, näha ka horisontaalseid (rõhtloodis) vööte, kuid ükski neist ei mõju siin enam ülestungile vastupaneva jõuna. Nad on selleks liiga kitsad ja vertikaalsed kujundid murravad neist kogu aja läbi. Mitte rahuliku sirgjoonena ei lõika nad kobrutavalt tõus­vast fassaadist läbi, vaid võtavad murtud siksakjoonena üldi­sest liikumisest osa. Nad mõjuvad pigemini klambritena või vöödena, mis ühendavad ja suruvad nagu koomale tunglevaid vertikaalosi ja suurendavad selle kaudu veelgi nende ülestungihoogu.

See tõusuhoog kisub kaasa kõik üksikvormid. Portaalid, aknad, viilud, kaared sirutuvad kõik ühises püüdes üles. Vastandina alla tagasi langevale romaani stiili ü m m a r kaarele jooksevad teravkaares, mis on iseloo­mulisemaid gooti vorme, mõlemad küljed üles keskpunkti kokku. Tulemuseks on ilmne sihipüüd, tahe kätte saada ülal asuvat sihtpunkti. Tähelepandav on sel fassaadil veel teravkaarte järkjärguline kitsenemine ja sirgumine ülespoole jõu­des. Portaalide teravkaared on alles laiad ja kehakad. Maa lähedus hoiaks nagu veel kinni nende hoogu. Mida kõrge­male aga, seda enam vabastub dünaamika. Viimase tornikorra aknad on sirutunud kõrgeiks ja kitsaiks püstkujundeiks, kus näib elavat veel ainult üks tahe: üles ja ainult üles taeva poole, välja maisest raskusest ja lihalikkusest.

Torni ülaosa akende kõrval näeme nurgatornikeste kandeosi sirutuvat veelgi kitsama ja veelgi teravama kaarena üles. Raskusetunne on kadunud täiesti, ehitise müüriliha on lõplikult maha jäänud, heites endast ülespoole ainult pin­gelise soontekimbu.

Nii on ehitusmassid viimaste pisiasjadeni täidetud ülestungiva eluga. Kogu ehitises ja igas üksikvormis on ühtla­selt läbi viidud astmeline tõus ja teravnemine tipu sihis, mis kisub vaatajat kaasa võimsa hooga. Ajajärgu ekstaatiline (ülierutatud, joobunud) usutunne on leidnud siin sel kombel täiusliku kehastuse. Igatsevalt taevaliku õndsuse poole siru­tuv hing on jäädvustunud kivimasside pingelisse ülestungi.

Olgu tähendatud, et vaadeldud näites see ülestung ei esine veel kõige teravamal kujul. Tugev tõelisusetunne, korra- ja tasakaaluvaist, mida on peetud prantsuse elutunde põhiomaduseks, pani end maksma ka gootika ajajärgul. Hoopis ägedama hooga, veelgi kitsamate teravkaarte ja teravamate tornikestega tõusevad aga mõned gooti katedraalid Saksas. Tundele, mida prantslane on harjunud hoidma mõõdukuse piirides, on antud seal vaba voli. Itaalias seevastu olid tasa­kaaluvaist ja maapealsusetunne veelgi tugevamad. Seal ei suu­detud uut põhjapoolset stiili sisemiselt üldse omandada. Itaalia gooti stiilis katedraalid (näit. Milanos) võtsid küll üle gooti detailvormid, ei suutnud aga tervikehitises maksma panna seda vertikaalset pinget, mis neid alles sisemiselt õigustab. Gooti ehitised on jäänud võõrkehadeks Itaalia kunstiarengus.

Tõusutung üksi ei iseloomusta gooti arhitektuuri veel täielikult, nii nagu suur usklikkus ei iseloomusta täielikult kogu tolle ajajärgu elutunnet. Mis meid gooti ehitise ees vertikaalsuse kõrval kohe rabab, on vormide paljus ja mitmekesisus, see kaarte, viilude, fiaalide, tornikeste, krabide jm. hulk. Katedraali fas­saad seisaks nagu suur kivine pitsikangas meie ees. Ülestungiga liitub niiviisi rikka elu rõõmumulje. See pole enam karm ega sünge sirutumine taeva poole, vaid justkui juubeldav osasaamine jumalikust kõrgusest, otsekui pühalik, heli- ja vaheldusrikas orelimäng. Ajajärgu ühiskondlik ja maine edutunne ja mänglev vormirõõm on liitunud neis vormides usulise kõrgtundega. Mitte juhuslikult ei tekkinud sellised katedraalid jõukate linnade keskele. Jõuka ülemseisuse ja rikastunud linnakodanluse toetusel ehitatud, pidid nad kõigile ühise usutunde kõrval rahuldama ka nende tõusvate kihtide uhkusetunnet. Sellest järeldus juba nende suurus, kuid veelgi ilmekamalt vastas sellele kobrutav vormirikkus, mis elustas kõiki ehitise pindu. Lisaks teistele ehteosadele laskis see uhkuse- ja rikkusetahe varustada ehitisi veel hulga skulptuuridega. Portaalid ja portaaliviilud ehiti lugematute raidkujudega, fiaalisambakeste vahele ja fassaadi ülemisse ossa paigutati vahel terve skulp­tuuride rivi, nn. kuningate galerii, mis ulatub fassaadi ühest äärest teiseni. Tolle ajajärgu ühiskondlik tõus, eluviiside ja tundelaadi peenenemine on leidnud gooti välisehitises niiviisi sama ilmeka väljenduse kui usu­line innukuski.

Sisemuse lähemaks vaatlemiseks valime ühe vormipuhtaima kõrggooti siseruumi, Chartres’i (l.šartri) katedraali pealöövi (joon. 10). Siingi valdab meid kohe kõrgusetunne. Kõr­gena ja oma kõrguse tõttu kitsana võtab pealööv sisseastuja vastu. Pahemal ja paremal pool sirutuvad hooga üles kujult haprad, kuid jõult ääretu sitked tulbakimbud. Allpool veel koos jämedama kesktulba ümber, lendavad nad läbi kapitee­lide takistamatult ja jõuliselt sirgete lattidena üles kõrgusse, kuni võlvini. Nende ülestõus ei peatu aga võlviski, ainult liikumise suund pöördub sissepoole. Juba näeme ka selle suunamuutuse põhjust. Teiselt poolt pöörduvad piidajooned samuti sissepoole, et vastaspiidale vastu tulla. Löövi ülemi­sel keskjoonel jooksevad nad teravas kaares kokku. Nende siht on saavutatud, nad on ühinenud ja sellest kokkusaami­sest on sündinud siseruumiski gooti teravkaar. Iga uus piidakimp heidab meie vaate niiviisi kõrgusse. Peale terav­kaare, mis viskub kõrge sillana üle löövi ja jaotab selle nii­viisi osadeks, võlvikuiks, tõusevad piitade ülaosast võlviroided, mis omakord jooksevad võlvi keskel sissepaindunud teravkaartena kokku. Roiete kantud ristvõlv on omandanud ainuvalitseja seisukoha gooti kirikus. Sellisena on ta vaba­nenud ühtlasi romaaniaegsest raskepärasusest. Sihvakana tõusevad ta osad üles, et tipustuda keskkohal, mida ehib nn, päiskivi. Väga kergena näib ta kummuvat pea kohal. Pii­tade ülestung on hävitanud ta raskusemõju, muutes ta dünaa­miliselt ülespüüdvaks vormiks, just samuti nagu ehitise välisküljel püstloodis vormid panid liikuma kõik ehitise osad ülespoole.

Nagu välisküljel, nii on ka romaani siseruumis valitse­nud seinamassid siin pea täielikult kadunud. Külglöövidesse avanevate teravkaarte kohal on küll säilinud veel osake pal­jast müüri, kuid seegi on murtud: teravkaar on lõiganud tast suurema osa välja. Ülevalpool on aga müür uuesti läbi murtud. Kiriku ümbriskäik asub seal külglöövide kohal. Ainult haprad sambakesed ja uued teravkaared on järele jäänud endisest müürist. Veelgi ülemal avanevad kõrged aknad, mida katavad meisterlikud klaasmaalingud. Lugema­tuis värvides helkiv salapärane ja summutatud valgus langeb nende kaudu kiriku pühitsetud sisemusse, mitmekordistades

 

 

Joon, 10. Chartres’i katedraal, sisevaade.

 

arhitektooniliste vormide tundeid erutavat mõju. Ääretusse kõrgusse, Jumala ja taeva kõige lähemasse lähedusse näivad ses valguses juhtivat hämarusse üleskihutavad piidad ja kaarjooned.

See täielik raskusetunde hävitamine oli võimalik ainult uue võlvimisviisi, r i s t v õ l v i tõttu, mille eriomadusi puudutasime eelmises peatükis. Koondades kogu oma ras­kuse ainult neljale tugipunktile, tegi ta seinamassid ülearu­seks. Seda tugevamad pidid aga olema piidad, mille üles­andeks oli vastu võtta seda koondatud raskust. Kui gooti ehitises piidad siiski võisid kergetena sirutuda kõrgusse, siis seepärast, et võlvide tugev külgrõhk juhiti sisepiitadelt ehi­tise välisseinast välja ulatuvate tugikaarte ja tugipiitade peale. Sisetugesid abistades ümbritsesid nad kogu ehitist.

Eelpool oli juba kõnet gooti ehitusprintsiibi erivusest endiste ehituslaadidega võrreldes. Siseruumi vormides on see vahest veelgi ilmsem. Kogu ehitis näib siin koosnevat ainult ülestungivaist ritvadest ja vöötidest, mis allpool on pisut tüsedamad, õhenevad ja peenenevad aga ülespoole jõu­des järjest. Romaani tüsedast kehast oleks nagu järele jää­nud ainult läbipaistva luustikuga kõhn askeedikeha, milles elab tugev tahe ja selle tõttu võitmatu sitkus ta kõõluste ja kontide ülessirutuses. See oli täielik vastand antiikaja mõõdukale ja tasakaalustatud inimesele. Antiiksuses valitsenud horisontaalse rõhu ja vertikaalse püstihoiu tasakaalu muutu­misega ühekülgseks vertikaalseks tungiks käis kaasas ka teine oluline erivus, mis siseehitises paistab silma eriti ilm­selt. Antiikehitiste ja osalt isegi hilisemate algkristlike ja romaani ehitiste eri osade selge omaetteseis ja ülevaatlikkus on muutunud gootikas ülenähtamatuks tunglemiseks. Tiheda metsana tõusevad piidatüved kummalgi pool löövi, võlviroided näivad põimuvat üksteisesse (eriti keerukalt nn. tähtvõlvis), üksikosad lõikuvad teistesse, tungivad neist läbi, lõhestavad pindu, katkestavad jooni. Kõigele sellele lisan­dus veel poolhämar valgus, mis ähmastas piirjooni ja segas kauguste õiget hindamist. Antiikaja objektiivselt selge, „plastilise“ nägemise asemele oli astunud sellega subjektiiv­selt tingitud tundeäärmustes ähmastunud nägemine, mida võiksime nimetada maaliliseks, sest maalinguiski ei panda niipalju rõhku teravaile joontele kui läbisegi voogavaile värvidele.

Väliskülje vormirikkuses kehastunud pingelist ülestungi nägime nii siis sisemuses olevat väljen­datud vahest veelgi tundeküllasemalt. Müstilis-usulise igatsuse kajastusena paiskub kogu ehitis taevaste kõrguste poole, olles viimse liikmeni täis tõusupinget. Sellise halastamatu järjekindlusega pole ükski teine stiil läbi viinud puhtdünaamilist tõusuprintsiipi. Nii on gootika õieti üks äärmus paljude ehitusstiilide reas, mis võis õigusega tunduda vastumeelsena teise elutundega inimestele, nagu nägime Itaalia puhul.

Kuid ta on täiuslik äärmus, vormirikkalt ja ühtlaselt läbiviidud äärmus, mis võib kaasa kiskuda uueaegsegi inimese. Ristvõlvi meisterlik rakendamine tõusu teenistusse ja toestikuküsimuse osav lahendus kõnelevad samal ajal selle ajajärgu kõrgeist puhtehituslikest, konstruktiivseist võimeist. Taevasse ja ainult sinna pürgiva ebahariliku tundeäärmuse kehastajana ei jää­nud see stiil aga paljalt askeetide-munkade elutunde väljendajaks, vaid leidis ühenduse ka kogu oma aja ühiskonnaga selle vormiderikkuse kaudu, mis elustab eriti gooti ehitiste väliskülge.

Võrreldes romaani stiili raidkunstiga on kõrggooti skulptuur teinud suure edusammu juba puhttehnilises oskuses. Endise toorevõitu abituse ja kohmakuse asemel kohtame gooti paremais teostes juba paindlikku vormistamisoskust ja kaugelearene­nud võimet elamusi ja sisemisi nägemusi sisendada kogu värskusega teistesse inimestesse. Õppinud kujurikätt on tunda kõikjal. Ajatundena valitseb ka neis sama ebamaine tunderikkus ja stiliseeritult eks­pressiivne (väljenduslik) hingestus, mida nägime juba ehituskunstis. Gooti kuju keha on enamasti ebaloomulikult pikaks venitatud, õlad on kitsad ja kogu kuju jätab selle tõttu hapra ja kerge mulje. S-kujulises mahedas kaares gooti madon­nad otsekui kasvavad paindlike ja õrnadena alu­selt üles, ei rõhu teda nagu odakandja. Sama kerged on nende liigutused. Tasa, vaevalt näpuotstega puu­dutades toetavad nad oma süles Kristus-last. Liikuv ülestung avaldub nii siis siingi, kuid hoopis maheda­mana, graatsilisemana ja peenemana. See pole pingu­tuv ega jõuline ülespaiskumine, mis valitses katedraali vormides, vaid nagu kergelt hõljuv, iseendast kasvav tõus, mis ei liigu mööda järsku sirgjoont, vaid on vali­nud paindlikult lookleva S-kujulise tõusutee. Aja­järgu peenenenud elutunne on muutnud siin Jumala­ema valitseva kujugi õrnalt ja graatsiliselt poseerivaks printsessiks.

Iseloomustatud madonnatüübi kõrval esines mui­dugi loendamatu hulk teisi skulptuurtüüpe, mis erine­sid omavahel suurema või vähema liikuvuse, karmima või õrnema vormistuse, elavama või tardunuma ilme poolest. Kuid nagu Jumalaema austus sellel rikastu­val ja elukombeilt järjest peeneneval ajastul tõusis ajatunnusena esiplaanile, nii tohiks ajajärgu stiilitundelegi madonnakuju ilme olla iseloomustav. Ehitus­kunsti usuinnu kõrvale lisab gooti skulptuur igatahes ühiskonna maise elutunde peenema varjundi. Tähele­pandav on seejuures ühtlasi skulptuuri endisest palju suurem paindlikkus tõelikkuse edasiandmisel. Oli alanud juba maailma nägemaõppimise periood, mis juhib meid edasi järgmise stiili juurde.

Gooti maalikunstis kohtame üldjoontes sama madonnatüüpi. Ta on ainult veelgi mahedam ja pehmem. Jumalaema hõljuvate inglite ümbritsetuna on sagedasemaid aineid gooti maalis. Üldiselt ei eten­danud aga maal sel ajajärgul veel kuigi olulist osa. Katedraalides polnud ju enam seinugi, kuhu maalida. Viimaste koha olid vallutanud aknad. See asjaolu juhtiski värvikunstnikke klaasmaali alale. Tulemu­seks olid oma värvi-ilus ületamatud maal-aknad, mis on säilinud eriti hästi Chartres’i katedraalis Prantsus­maal. Maaliprobleemide lahendamiseks ei andnud aga klaasmaal peale värviküsimuste esiletõstmise kuigi suurt ergutust.

*

Eesti maa-alal on gootika esindatud rikkalikult. Tallinnas on Oleviste, Niguliste ja toomkirik, Tartus Jaani kirik täisgooti ehitised, samuti ka Tartu doomi varemed. Ka vanemaist maakirikuist on suur osa samuti ehitatud gooti stiilis. Selle stiili põhiomadusi — kõrgeid torne, teravalt tipustuvaid viilusid, teravkaari, ristvõlve ja teataval määral ka valitsevat kõrgusemuljet — on võimalik igaühel vaa­delda ja järele tunda oma ligemas naabruses. Fassaadiehitise vormirikkust ei esinda meil aga kahjuks enam ükski gooti kirik. Siinne tagamaa oma raskemate elutingimustega oligi vähe soodus selliste uhkuseparaadide lavastamiseks, veel vähem vastas meie maa ülakihi kultuuriline tase sellisele peensustehindamisele. Meie gooti ehitisi iseloomustab üldiselt rangem, põhjamaiselt karmim laad: müürimassid on tüseda­mad, ehitiste kõrgus väiksem. — Ka gooti ilmliku ehi­tuskunsti näiteid võib leida meil rikkalikult eriti Tal­linna ja Narva vanemais osades: teravad viilkatused, teravkaarelised ukseavad ja aknalõiked kõnelevad nende muidu keskaegselt kindlusetaolistes müürides gooti lahedamat vormikeelt.

Gooti skulptuuri esindab meil mitu kõrgeväärtus­likku altarit. Tallinnas Kunstimuuseumisse viidud end. Pühavaimu ja Niguliste kiriku altarid on neist tähelepandavaimad oma peene puulõiketehnikaga. Keskaegse maali näiteid võib samuti originaalidena näha Niguliste kirikus ühes surmatantsu kujutavas maalin­gus, mis on tunnusmärgiline tollele usumüstika aja­järgule ka oma teema poolest. Antoniuse altar on samas kirikus mitte vähem tähelepandav. Haprad kehad, looklevad jooned ja värvitoonid, mis oma ilut­sevas naiivsuses on ometi puhtad ja elavad, esindavad neis puhast gootikat.

Aleksander Aspel

„Sissejuhatusest kunstivooludesse”, 1933