Betti Alveriga vestlemas
— Ja muidugi… Viletsuse komöödia idee on kaunikesti peidetud. Teos on õieti mõtlemise vili. Üks arvustaja sõelus seda õige karmilt. Kahjuks ta polnud aga õieti mõistnud mu tööd. Viletsuse komöödia on inimeses peituvate vastolude sõelumise ja avastamise raamat. Kõik kummalised seiklused ja kirjanduslikud võtted, mis siin esinevad, on kõrvalise tähtsusega. Need teenivad abinõudena, et inimest viia teatud seisundisse, nii et oleks võimalik vaadelda, mis ta teeb ja kuidas ta reageerib. Inimest on siin käideldud samuti kui keemik katsetab hapetega, et saada teatud reaktsiooni. Oma teost ma nimetaksin hingeliste ja vaimsete seisukordade uurimise raamatuks — eksperimentaalseks tööks.
Et minu loomislaadi ja viisi õieti mõistetaks, pean teile jutustama, millisena mina kujutlen kirjanikku ehk milline ta õieti peab olema. Kirjanik peab mõistma kõiki programme ja seisma väljaspool kõiki programme. Vaevalt mõni parteimees suudaks anda head, veel vähem geniaalset teost, sest inimese tunde- ja tunnetuseskaala on niivõrd avar, et seda on võimatu tühjendada mistahes loosungisse. Kirjanik peab olema halastamatu ses mõttes, et ta ei säästa midagi (esmajoones mitte iseennast) ega summuta oma loomisimpulsse traditsiooni, päevanõuete ega mugavuse pärast. Ta on ühtlasi arst ja patsient. Ta haiguslugu (iseenese sisemiste konfliktide jälgimine ja sõnastamine kirjanduslikus vormis) võib põhjustada õigeid diagnoose ja otsekohest ravi.
Oleks mõttetu loota, et kogu rahvas modelleeruks ühe teatava eeskuju järgi. Küll on aga otse paratamatu nõue, et kirjanik ühendaks eneses kogu rahva kalduvused ja vastolud. Vaba vaim aga ei suuda luua ettekirjutuse järgi. Endast mõista peab kirjanik seisma igati oma kutse kõrgusel, kuid teisest küljest jumal hoidku kirjanduse eest, kus liigne „teaduslikkus” või esteetitsemine kipuvad lämmatama elava elu hingeõhku. Teoseid, mis meid üllatavad oma algupärase elulisusega, suudavad anda vaid need, kes ühendavad eneses kõige vastandlikumaid elemente. Pole tingimata vajalik alati jõuda sünteesini. Tähtis on juba see, et avastatakse ja antakse kuju meis tunglevaile aimustele ja võimalustele. Elu pole kunagi plakat ega programm, vaid alati uus ja vahelduv summa mitmesugustest üksteist mõjutavaist tegureist. Maailmakirjanduse kõige ehtsamad tüübid kajastavad kõik seda looduse seadusepärast mitmekülgsust. Nõnda ainult sünnivad väärtuslikud teosed — muidugi ma ei mõtle siinjuures oma mitmeti ebaõnnestunud katsetust Viletsuse komöödiat. Peatüübiks on siin Joel Jordan. Ta on õieti kollektiivtüüp — täis äärmusi. Ta tahab olla õilis ja päästa oma ema vaestemaja viletsusest, kuid iga kord, kui avaneb võimalus, käib sellega kaasas eksiteele sattumine. Ta tahab olla õilis, ometi on alatu. Need jooned on kõik vägagi inimlikud. Igas inimeses on arutu palju kurja, seda valitsetakse, selle olemasolu isegi salatakse. Kui korra katkevad enesevalitsuse ohjad, siis tulevad kurjategijad, kelmid. Just seepärast, et nad ise on kurjad, peaks inimestel olema eksimuste vastu rohkem tolerantsi. Üldinimlike joontega on mu teoses teisedki tüübid. Komödiantide-vanakeste paar elab mineviku illusioonides ja petab end lootusega, et tütar neid aitab. Pimpa on teoses autori enese suhtumine. Olen tundnud, et inimene ei ole harmooniline tervik…
Nõnda räägib Letti Alver kirjanikust ja oma neljandast raamatust.
Silmitsen kitsast tuba, mille aken avaneb lumisesse aeda. Tapeedid on tumedavärvilised. Seintel ripuvad paar maastikku kujutavat õlireproduktsiooni. Nurgas asub keraamiline vaas, siis jugendstiili sugemetega diivan ning laual petrooleumilamp, millel lõhevärviline, tulbiõiesarnane kuppel.
Preili Alver vihjab väikesele kirjutuslauale akna all ja lausub:
— Siin ma töötan.
— Nii kodanlikult mugav tuba, nii tagasihoidlike eluviisidega autor, aga loodud tüübid tahavad olla sajaprotsendilised boheemlased. Kuidas seda seletada?
— Boheemlaslikud tüübid annavad enam võimalusi inimelu avalduste jälgimiseks.
— On ehk teie endagi unistus?
— Ei.
— Kujutate siis enese isikus kodanlast, kes on opositsioonis kaasaja elu konventsionaalsustega?
— Iga mõtleja inimene peab olema opositsioonis. Ükski intellektuaalselt arenenud inimene ei või pooldada seda, mida teised juba ette valmis on närinud. Ma ei tahagi, et inimene jõuaks kunagi tasemele, mis teda olemasolevaga täiesti lepitab. Need inimesed pole ühiskonna vaenlased. Ei. Kaugeltki mitte. Nad ei soovi aga lepitust. Mõtlejad inimesed peavad alati olema erksad ja valvel. Kestvat rahulolu ma otse kardan — see oleks surm.
— Mõtlejate inimeste üheks väljendusvormiks on esseed, artiklid…
— Olen mõelnud ka sellele. Mulle on soovitatud hakata esseesid kirjutama ja kritiseerima. See ala peaks mulle sobima ja võib-olla kunagi teen algustki. Ma armastan ikka kõiki asju homse peale lükata. Artiklit ma lihtsalt ei julge kirjutada. Kui mul valmib raamat, siis jääb sinna — olgu hea või halb — kõik minust enesest. Artiklis aga pean puudutama väljaspool ennast seisvaid nähteid ja isikuid. See nõuab äärmiselt suurt vastutustunnet.
Milline pieteet! Peaksite üks aasta kusagil toimetaja olema!
Mu pilk satub nurgariiulil kehakatte köidetele.
— Kes on teie mõtlemise salajased abilised, ehk äraseletatult — mida te loete?
Arvan, et nüüd mu kaaslase vaimusilma eest jooksevad mööda Kant, Bergson, Poe, Gide, Klabund, Zweig, Maupassant, Shaw ja Freud ning tal on nende keskelt valiku tegmine raske.
Letti Alver lausub ruttu:
— Kõike loen.
Ta võtab riiulilt köite.
— Mirco Jelusich. Tunnete?
— Küll. Lugesin ta Julius Caesarit.
— Siin Hannibal. Võib-olla jätan selle raamatu lugemise üldse pooleli. Mina andestaksin raamatule palju, kui ta sisaldaks kas või üheainsa täiesti uue mõtte või asetaks ammutuntud asjad ja tõekspidamised seniolematuisse vahekordadesse. Kuigi inimene ei karda midagi tegelikult rohkem kui täiesti uusi mõtteid, siis jääb ometigi tõigaks, et ta midagi muud rohkem ka ei vaja. Vähe sellest, et meie mõistus töötab reprodutseerides: tõeline elu seisab võitluses, ning kõigepealt just iseenese tardunud tõekspidamistega. Selles mõttes on otse kisendav vajadus teoste järele, mis meid seesmiselt üles raputaksid, jõudusid koondama sunniksid, olgu siis kas või ainult vastupanuks … Loen palju. Viimasel ajal tegelesin pisut Puškiniga. Eesti Kirjanduse Selts avaldab temast ühe antoloogia, milleks tõlkisin „Vaskratsaniku”. Puškin on luuletaja ideaal. Temast enam kaugemale minna ei saa. Ta on õieti süntees. Kavatsen hakata tõlkima ka prantsuse luuletajaid. Loen Rousseau Confessions’e, Voltaire’i vaimukusi. Minu suurim armastus maailmakirjanduses on muidugi Dostojevski.
… ?
— Loetu on mind kindlasti mõjutanud. Inimene on ju vastuvõtlik. Mõjub aga see, mis vastab minu natuurile. Inimese sihiks peab olema vabanemine ühiskonna paatunud hüpnoosist. Ise kõik läbi võidelda ja siis omaks võtta — see on ideaal. Viletski võitleja on parem kui rahulolev mõnuleja.
— Päris revolutsioonilised mõtted.
— Ei saa midagi uut ehitada, kui pole oma tunnetuses vana puruks lõhutud. Siinjuures ma ei mõtle muidugi ühiskonda.
— Olite algul prosaist, siis aga hakkasite luuletajaks. Oli murrang?
— Hakkasin lihtsalt luuletama. Mulle toodi värsikogusid… üks käsitsi kirjutatud kogu…
— Olen häbematult uudishimulik — kes oli see hea vaim?
— Saladus. Hakkasin luuletusi lugema. Värsid meeldisid. Siis otsustasin ise katsetada. Pakkusin oma luuletusi Loomingule. Semper pani nad sisse. Nõnda saigi minust luuletaja. Mul on valminud värsse juba hea hulk. Kõiki neid ei taha avaldada. Teen valiku.
Ettepanek oma luuletuskogu avaldamiseks tehti mulle ühe kirjastuse poolt. Sügiseks loodan värsikoguga avalikkuse ette astuda. Praegu on mul pooleli poeem „Sinisukk”. See on sisult irooniline ja groteskne nagu kõik minu asjad. Paiguti ehk vaimukaski. Vaimukus ei rahulda aga mind enam. Voltaire pole enam mu ideaaliks. Praegu olen töö katkestanud, õieti on kogu minu loomingus tekkinud seisak. Otsin uut vormi ja uut lähenemisvõimalust ainele. Ma ei taha korrutada sedasama, mis olen paari eelmise töö ja mõnede vähemate Loomingus ilmunud poeemidega öelnud.
— …?
— Kirjutamist kavatsen kindlasti jätkata. Õieti pole ma veel iseend leidnud. Otsin. Seepärast olen jätnud mõnegi mõtte, mõnegi kavatsuse teostamata. Elan ju väga tagasihoidlikult, räägib Betti Alver edasi. Tuleviku suhtes olen üpris julge. Kui vaja, siis hakkan kas või kala müüma. Inimene saab igast asjast üle, kui ta ainult tahab.
— Näite oma tagasihoidlikkuses olevat au ja kuulsuse põlgaja,
— Kaugeltki mitte. Au ja kuulsust ma ei põlga. Kuid selle saavutamiseks hakata end teadlikult pingutama, tundub mulle mõttetu olevat. Õieti usub ju iga kirjanik, et ta äsjavalminud töö sobib maailmakirjandusse, on esmajärguliselt hea.
— On ka sulemehi, kes enesest on hoopis vähemas arvamises.
— Need pole siis õiged kirjanikud.
Vestlus kaldub ootamatult teemale, kas ta looming on elulähedane ja kaasaegses mõttes positiivne.
— Nn. „positiivne” suund ei ütle iseenesest midagi, räägib Letti Alver. Positiivne on kõik, mis aitab meid inimhinge kõiki omadusi tundma õppida, olgu need siis „ilusad ja õilsad” või hukkamõistetavad tavaliste normide järele. Häda rahvastele, kes ei tunne oma jõudu, kuid suurem häda neile, kes nagu jaanalinnud peidavad pea hädaohu eest liiva sisse! Kõigepealt: psühholoogiline, julge ja ilustamata tõde! See on ka ühtlasi elulähedane kirjandus. Rahvuslikkust aga ei saavutata kirjanduses mitte ainevaliku ja etnograafilis- ja ajalooliste sugemete kuhjamisega, vaid kirjanik on seda rahvuslikum, mida avaram on tema hinge amplituud, mida täielikumalt ta kajastab eneses kogu rahva omadusi, eeldusi ja kalduvusi. Just nende kirjanike rahvuslus, kes seda kannavad plakatil, on kõige kaheldavani. Iga suur kirjanik on rahvuslik, taotlegu ta seda või mitte.
… ?
— Ajaloolist romaani kirjutaksin ma siis, kui leian tüübi, mia mind äärmiselt köidaks. Selle tüübi pärast püüaksin siis mineviku mõtteilma sisse elada.
— Kujust üksi ei piisa. Ideestiku suhtes on kaasajal oma nõuded. Näiteks Aino Kalda Mare ja ta poja lugu.
— See oli lihtsalt piinlik. Mina pole küll veel lugenud ta tööd ega näinud teatris, kuid kaitsen teda juba printsiibi pärast kõigest hingest.
— Olete ehk mõelnud mõnikord, kas nooremal kirjanike generatsioonil on ühiseid ideid, oma joont, kas kasvab neist omaette vool nagu oli Noor-Eesti, Siuru? Kas pooldate noorema generatsiooni tihedamat koostööd?
— Mul on tunne, et kaasaja noori kirjanikke seob palju. Neil on erinevustest ja laialipillatusest hoolimata midagi ühist. Nad süvenevad enam ainesse, nende juures on ilmnenud tugevam vormi austamine kui agulinaturalismi päevil. Minu arvates kirjandus ei seisagi elu registreerimises, vaid avastamises. Õhus on midagi liikumas. Ma tunnen, et saabub uus epohh.
Betti Alver — muidu nii tagasihoidlik — vaimustub. Ta silmadesse tekib sädelust, käte žestikulatsioon saadab sõnu.
— Arvan, et meie aeg on küps uueks romantikaks. See uus romantism peaks võtma parima kogu meie kirjandusest ja ühendama. Siis sünnib suur teos. Ma usun, et kaasaegsete noorte hulgast tõuseb eesti geenius! Noorel generatsioonil pole tarvis painduda mingisuguse vormeli alla. Ühesugune suhtumine teistesse, tolerants teiste vastu, halastamatus iseenese suhtes — need on eeltingimused lähenemiseks vanemale generatsioonile. Tahan koguni hüüda: maha kõik kitsendavad programmid loovas töös!
*
„Ko-Ko-Ko” kohvikus… Seljataga saagitakse viiulit. Klaver, jutusumin, doominokivide monotoonne klõbin…
Väike nugisesilmaline tüdruk seisatab meie laua juures ja ütleb:
— Tänane Postimees.
— Vaadake, sõnan Betti Alverile, kus on ärivaim. Ise ei oska veel rahagi lugeda, aga aina tegutseb. Vaat elulähedus ja praktiline taip.
Suures inimhulgas on Betti Alver jutuahtram. Istudes hoiab ta mantli siile koomal ning vaatab ümbrust ettevaatlikult, katsuvalt.
— Müümine ja hangeldamine on vist kõigi laste haigus. Sundijaks polegi igakord puudus, vaid lihtne uudishimu ja lõbu. Räägin teile ühe loo. See oli maailmasõja aegu, vist 1914. aastal. Siis ma elasin Jõgeval; mu vanemad olid raudtee teenistuses. Igapäev vooris, meie majast mööda sõjaväeronge, täis vene sõdureid. Alevinaised, korvid käes, askeldasid siis raudtee ääres ja tegid äri. Olin siis kaheksa-aastane plika. Eks korra võtsin minagi korvi, panin sinna keldrist õunu, värskelt soolatud kurke ja lippasin raudtee äärde. Rong tuli, sõduritele nähtavasti meeldis väike tüdruk. Nad ruttasid hulgani minu käest ostma. Vaskkopikaid aina kukkus mu korvi. Vanad naised aga vaatasid kõõrdi ja vihaselt. Seda lugu nägi ema läbi akna pealt. Sain siis karmi käsu kohe tuppa tulla. Ah, aga tore oli see müümine.
— Igal tütarlapsel on olnud suur unistus, milleks ta tahab kord saada…
— Ega minagi sellest pääsenud. Lapsena unistasin näitlejanna elukutsest. Hiljem aga selgus, et mul pole lava jaoks põrmugi annet. Ma lihtsalt ei suuda kujutleda, kuidas inimene võib rääkida õhtute viisi ühte ja sama; aina korrata ning mitte midagi uut luua. Esietendus on iseasi. Väikesena aga tegin teiste lastega koos teatrit. Kui jõudsin ikka, et oleks avanenud võimalusi laval katsetamiseks, siis oli vaimustus lahtunud.
— Nüüd tehke äpardumine seega tasa, et kirjutage näidend.
— Olengi näidendi kirjutanud. Pajatsid või Komödiandid — midagi seesugust oli selle asja nimi. Näidend vastas ilmelt minu teistele teostele. Oli poolest saadik tragöödia ja komöödia. Olin tol ajal veendunud, et mu asi sobib lavale. Läksingi käsikirjaga Vanemuisesse. Direktoritoolil istus siis August Gailit. Ta luges tüki läbi ja ütles: „Võtke ja töötage tragöödia asemel komöödiaks ümber”. Häbematus! Tulin koju ja viuh saatsin kogu tragöödia ahju… Kahju mul sellest asjakesest pole.
— Kuidas Tuulearmuke päevavalgusele pääses?
— Kui kirjutama hakkasin, olin kooliplika. Koolis ma just kirjandusega palju ei tegelenud. Eesti keel oli härra Schönbergi all pea alati nõrk.
— Kättemaksuks hakkasite siis romaani kirjutama.
— Ei tea isegi, kuidas tekkis idee. Lihtsalt hakkasin kirjutama. Ega ma siis veel mõelnud, et esimesele järgnevad teised teosed. Kui käsikiri oli valmis, otsustasin selle lugeda anda F. Tuglasele. Tol ajal oli veel kohvik „Linda” tegevus hoos. Pärisin siis järgi, kust võiksin Tuglast leida. Öeldi, et istub „Lindas”. Nii ma siis läksin. Värisesin, kui ulatasin talle käsikirja. Ta oli lahke minu vastu. Tuglas on algajate vastu ikka heatahtlik. Ta palus mind nädala pärast tagasi tulla. Sain vastuse, milles soovitati Tuulearmuke saata „Looduse” romaanivõistlusele. Nii algas minu kirjanduslik tegevus.. .
Vestlus kaldub nüüd matkamisele. Selgub, et kirjaniku tuleviku kavatsuseks on Ruhnu saare külastamine ja sealse omapärase elu-olu tundma õppimine. Letti Alver armastab meie rannikuid. On iga suve viibinud mere ääres. Elanud Kihelkonnal, Udrias, Sillamäel, Ontikas, Narva-Jõesuus…
— Selle merevete romantika tulemuseks olid siis Invaliidid?
— Kasutasin neid tähelepanekuid, mida tegin kalurite keskel elades. Käisin nendega koos kalal.
— Ja siis tuli inspiratsioon?
— Inspiratsiooni ma üldse ei tunne. Kui tahan, istun laua taha ja hakkan tööle. Mul pole vaja oodata mingisugust vaimu pealetulekut ega teha selleks ettevalmistusi. Kirjutamise kestel küll mõnikord vaimustun oma tööst. Kõige raskem on mulle käsikirja viimistlemine ja ümberkirjutamine. Luuletuste puhul läheb loomisprotsess pisut kiiremini. Värss jääb mul pea alati selliseks nagu ta mul kirjutamishoos sünnib. Riimides teen parandusi ja kohendusi. Olen „vanamoeline” — vormitraditsioonide austaja. Kui ehk küsiksite, kas töötan öösel või päeval, vihmase või kuiva ilmaga, siis üks reegel on mul küll. Loen või töötan alati hommiku kella 3—4-ni. Enne ei tule und.
— Pluss veel — absoluutne vaikus?
— Seda ka.
— Korra aga tegite mulle värsi otse kohvikulaua taga. Mäletate, noil päevil, kui kirjandusrahvas istus veel kohvik „Verneris”.
Letti Alver naeratab.
— Tookord küll… kirjandusnumbri puhul. Õigus. Te pakkusite ju ilusat honorari. Istusite ise teises lauas — raha näpu vahel.
— Ei. Tasumaksmine sündis teatavasti „Valge hiire” lokaalis. „Kammissepad” istusid seal koos.
— „Kammissepp” ma pole. Rühmitust kui seesugust õieti polegi. Millegi pärast arvatakse, et „kammisseppade” taga peitub kirjanduslik rühmitus.
…?
— Rändan heameelega. Üle Maarjamaa piiride ma kahjuks pole jõudnud. Kui aga võimalus avaneb, lähen kohe. Kui oleks valik Norra ja Vahemere kalda vahel, siis kindlasti siirduksin lõuna päikese maale. See on vist kõigi põhjamaalastega nii…
Kui soome kirjanikud meil käisid, siis Ilmari Kianto kutsus mind kangesti Soome tema kodukohas suve veetma. Jätsin siiski minemata. Lähen rändama sel juhtumil, kui saan olla täiesti iseenese peremees. Kirjanik peab osa saama kõigest, mis on maailmas, et suuta luua.
Edgar V. Saks
Loomingust nr. 2/1936