Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Aug

Möödunud sügis prantsuse kirjanduses

 

 
 

irjanduslik sügis algab Pariisis oktoobri lõpul tagasitu­lekuga suvituselt, on täies hoos novembri teisel poolel ja jõuab haripunktile detsembri algul, et varsti laiali valguda jõulumeeleoludesse.

Sel hooajal aga muutsid rahvusvahelised sündmu­sed kirjandusmaailmagi tavalist ilmet sel määral, et traditsioonilisest elevusest võiks küll kõnelda alles novembri lõpu poole. Kirjandus­likud ajakirjad pühendasid oma juhtartikleid poliitilistele problee­midele, kirjanduslikel koosviibimistel olid kõneaineks peaaegu eran­ditult rahvusvahelised küsimused. Lugejad vaatasid üle arvustus­test ja esseedest, et leida vastust põlevamaile päevaküsimustele. Oldi heidetud elu primitiivseima küsimuse — „olla või mitte olla“ — ette, millel puudusid aga Hamleti filosoofilised perspektiivid. Küsimus oli asetatud nii lageda jõhkrusega, et pärastsõja illusioonideletargiast ärkasid isegi need, kel seni oli võimalus olnud mõelda ainult elu mahedusest. Prantsusmaa põikas teatavasti otsesest vastusest kõrvale, kuid haavadega, mis löödi ta tundlikemaisse organeisse: auteadvusesse, õigluseideestikku, julgeolekuvaistu. Hilisem areng sel­gitab, mil määral 30. september oli pöördeline Prantsusmaa kogu elu­tundelise, ideelise ja poliitilise saatuse kohta. Esialgu võib öelda ai­nult seda, et see päev kajab järgi peaaegu kõigis kirjutistes või kõ­nelustes, mis puudutavad üldisemaid eluküsimusi. Terve rida nime­kamaid kirjanikke on kultuuriküsimuste, inimese siseprobleemide ja esteetiliste kaalutluste juurest pöördunud oma avaldustes poliitiliste, ühiskondlike, üldiste eluvaate probleemide juurde. Nii Duhamel, Montherlant, Mauriac, Maurois, Benda, kõnelemata J. Romains’ist, keda poliitika on alati huvitanud, ja kõnelemata loendamatuist vihjeist kirjanduskriitikas, esseistikas, loenguis, mis ulatuvad mõnikord kuni Sorbonne’i kateedriteni. See kõik kõneleb läbielatud vapus­tuse ulatusest, meeltepinevusest ning äkitselt koondunud tahtest leida olukordadega kooskõlalisemat väljapääsuteed kui oli see, mis viis septembri diktaadini. Kogu selle ideelise käärimise jälgimine moodustaks aga omaette teema, ega kuulu käesoleva ülevaate raami­desse, mille ülesandeks on puudutada tähelepandavamaid puhtkir­janduslikke sündmusi sel sügisel.

Viimased ei taandunud igatahes mitte näitelavalt. Võib-olla andis meelte üldine elevus neile isegi suuremat värskust ja erakord­suse sära. Paljude rõõm uutest vaimutooteist võis olla seda elavam, et need kuristiku kõrval tõestasid jälle mahedate nõlvade, kutsuvate kauguste ja innustavate kõrguste olemasolu, või teritasid pilku lähe­daste asjade mitmekesiduse ja elukülluse nägemiseks. Üheks selle elevuse märgiks on juba see, et vististi kunagi varem pole Pariisis olnud nii suurt kirjanduslike loengute tulva kui sel sügisel. J. Coc­teau kõneles teatrist, A. Maurois pidas sarja loenguid „Mõtlemiskunstist“, „Vananemiskunstist“, „Käsutamiskunstist“, G. Duhamel ettekande „Montesquieu Pärsia kirjadest, Abel Bonnard „Pearl Buckist ja Hiinast“, Jules Romains Prantsusmaa šanssidest jne. Nende hulka võib arvata küll sisukaima sündmusena Paul Valéry loenguid Collège de France’is kirjanduslikust loominguprotsessist ja loomingutüpoloogiast, kus teaduslik eksaktsus ja eruditsiooniavarus avaldub ise ehtsaima sõnakunstina. Ja miks mitte lugeda kõigile neile lisaks laiemale üldsusele avatud „avalikke loenguid” Sorbonne’is, kus Daniel Mornet ettekanded Diderot üle on täitnud vii­mase võimaluseni filosoofiateaduskonna suurima auditooriumi, või kus Charles Bruneau loengud sümbolistide (enne kõike Verlaine’i, Rimbaud ja Mallarmé) sõnakunstist, resp. keelest sulgevad saalitäie publikut pinevasse vaikusse, või Gustave Coheni’ värvikaid loenguid keskaegseist müsteeriumidest, mida katkestavad kuulajaskonna ela­vad vastukajad jne. Kuid kogu selle vaimse aktiivsuse jälgimine viiks liiga kaugele kirjanduslikust tänapäevast endast, mille all esmajoones kujutleme ikkagi loovaid kirjanikke ja loomingut ennast, nii loov kui mõnikord ei olekski selle interpretatsioon.

Jah, isegi prantsuse loovale kirjandusele algas see sügis raske löögiga. Francis Jammes, kelle olemasolu ja looming oli nii paljudele saanud üheks kõige puhtamaks rõõmulätteks, lahkus ela­vate seast, et, nagu paljud kindlalt loodavad, leida meelepärasemat eluaset oma hea Vanataadi juurest, kellega ta oli elanud südamlikus sõpruses juba maa peal, sest see usklik poeet oli pühendanud kogu oma ürgjõulise ande kristlike tunnete eksalteerimisele. Tema Jäneseromaan on saksa tõlke kaudu küllap meilgi hästi tuntud. Ega leiakski paremat esindusnäidet ta loomingust kui see lapselikult tundlik lugu haavasaksast, kellele too põldude ja metsade keskel kodus olev poeet suutis kinkida nii elava hinge. Midagi püha Franziscuse panteistlikust hardusest oli üle aegade uuesti elustunud Jammes’i lüürikas. Ka on harva ühe luuletaja looming olnud nii pidev ja üldilmelt nii ühtlane kui Jammes’i luule. Alates 1892. a. ilmunud noorusvärsside põimikust üle ta lüüriliste proosajutustuste kuni ta viimaste värssideni toitub ta luule aina kristlike elamuste lättest, avaldudes kord melanhoolse heldimusena, kord valulise kannatustundena, kord lapselikult rõõmsa andumusena Jumala maail­male. Jammes’i asendamatu originaalsuse moodustab aga värskus, millega ta elustab seda sajandite jookul nii teadlikult haritud tun­nete- ja kujutlustekompleksi, et see oli juba ammu kangestunud elu juhiseks selle asemel, et olla elu ise. Jammes’i luule elujõud seisneb enne kõike nende harduselamuste tagasiviimises lihtsaima elutõeluse raamidesse ja sisustamises oma loodusvärske temperamendi puhan­gutega, Nii kohtusid ta luules õige omapäraseks ühenduseks habras tundlikkus ja robustne realism, peenelt nüansseeritud sümbolite ning aimuste kunst ja lapselik lihtsameelsus, pühakulik malbus ja kõige maisem elurõõm.

André Gide avaldas Jammes’i surma puhul Nouvelle Revue Française’i detsembrikuu numbris artikli, mis väärib juba omaette mainimist kui üks haaravamaid isikukujutusi viimaseaja kirjanduses. Gide’i deemonlik tung inimhinge varjatud põhitunge tabada ja vastu traditsioonilist viirukistiili esitada ülima austuse märgina tõde, millest pole midagi kõrgemat, avaldub ses artiklis veelkord kogu ilmekuses. Jammes’i isik koorub sellest veelgi eluküllasemana kui ta loomingust, avastades otsustavatel hetkedel ürgseid vaiste, mis on nii ilmses vastuolus ta kristliku malbusega, et võiks peaaegu öelda, et ta vajas viimast oma hingelise tasakaalu alalhoiuks. Olgu selle tõendu­seks järgmised tunnistused Gide’i isiklikest mälestustest: „Võimelisem, kui soovite, halastuseks ja haletsuseks kui tõeliseks sümpaa­tiaks, oli Jammes liiga täidetud oma tähtsusega, et suuta hästi mõista teist inimest. Ma ei usu, kas ta iseennastki väga hästi mõis­tis ja end vähekesi ei meisterdanud; ta südame kõige ilmsem liigu­tus, ma mõtlen see, millel ta laskis enim esile tõusta, polnud vahest alati kõige loomulikum või vähemasti mitte spontaanseim. Korra koos jalutades, leidsime äkitselt kusagil kraavipõhjas ühe jänesepoja. Jammes tõstis vaistlikult esimesel hetkel oma kepi, et teda maha lüüa; kuid peaaegu samas end kogudes, end valitsedes hüüdis ta: — Oh sa vaesekene! Teda tuleks teelt kõrvale viia, muidu või­daks talle veel haiget teha. — Sest suur armastus, mida ta kuulutas loomade vastu, taganes sageli kütivaistu eest. See on üks neid ta loomuse vastuoksusi, mis moodustasid ta enda aimamata ta rikkuse ja toitsid ta luulet. (Samuti kui sõnatu võitlus kaastundmuse ja sensuaalsuse vahel.) Väikeses aias, mis ümbritses ta esimest väikest maja Orthez’is i), kus veetsin tema pool mõned päevad, toi üks tuulepuhang korra kaasa põlenud püssirohu lõhna, nagu seda tuntakse pärast tulevärki või laskmist. Iga teine oleks kahtlemata mõelnud: „Näe! tunduks nagu püssirohu lõhna.” Jammes aga hüüdis: „Siin lõhnab ju jahisaagi järele.”… ühel õhtul Biskras, kui olime külas­tamas üht neegriküla, äratas meie tähelepanu külaplatsil jageleva lastetrobikonna kisa ja naer. Lähenedes nägime, et nad lõbustasid end ühe varblase asjatute lennukatsetega, keda nad üht jalga pidi nööri küljes hoidsid. Tahtsime lindu kohe vabastada ja ostsime ta lastelt. Jammes, kes mõne sammu eemaldus, tegi mu naise rahus­tuseks, nagu laseks ta linnu vabadusse; kuid minu juurde tagasi tul­les, ütles ta mulle tasa: „Ta on mul taskus. Ta ei saa enam len­nata, Ära ütle seda oma prouale. Katsun teda kägistada… Tun­nen, kuidas ta viskleb. Ah! missugust piina see mulle teeb! See on hirmus!“ — Aga võib-olla just selle allasurutud julmuse energiast destilleeris Jammes’i vaim luulepärleid, mis on annud tänapäevale hulga kõige südamlikumalt köitvaid elamusi.

Jammes’i kaotuse leinatunded taganesid siiski varsti elevuse eest, mida äratas silmapaistvate uudisteoste ilmumine. Need ei ra­banud küll sel aastal millegi väga erakordsega, kuid nad lisasid nii mõnegi esmajärgulise asja seniseile, mis lubab jälgida ühtlasi täna­päeva kohta tunnuslikke ideedeliikumisi ja tundevoole. Siin on küll esmajoones mainitavad Jules Romains’i Hea tahte inimeste järjekordsed köited (XV ja XVI) Prélude à Verdun (XV) ja Ver­dun, mida arvustus on tervitanud kui kaaluvamaid selle monumen­taalse teose seniilmunud köiteist. Nagu juba pealkirjad osutavad, viivad need raamatud maailmasõja olustikku. Kahtlemata vastas see kollektiivse aktsiooni teema kõige paremini unanimismi põhjendaja vaimulaadile. Ka arendab ta selles oma ideoloogilist ja ühiskonna psühholoogilist analüüsi suure meisterlikkusega. Sõjaaegse mõtte­laadi ja sõduripsühholoogia analüüsina on kõrvutatud Romains’i uue teosega ainult filosoof Alaini hiljuti ilmunud esseedekogu Mars ou la Guerre jugée (Marss ehk sõda kohtu ees), mida on üldiselt peetud tihedaimaks ja läbinägelikemaks eritluseks sel alal. Romains ei püüa võistelda seniste sõjaromaanidega sõjaolustiku, s. t. kaevikuelu ja lahinguolukordade kujutusega, kus olnuks võimatu ületada Barbusse’i ja Remarque’i vahenditult haaravat kirjeldust. Ta püüab oma suurromaani järjes anda selle asemel vertikaalset läbilõiget sõjast Prantsuse poolel, mõista oma romaani üldplaani perspektiivis nende eri sotsiaalsete komponentide sisemist ja välist mehhanismi, mis sõja mõjul tõusid esiplaanile ja vallutasid kogu ühiskonna. Nii jälgib ta sõjaväelise ülemjuhatuse probleeme omaleiutatud kindral Duroure’i isikus, kelle paralleelkujuks on sõjaminister Gurau. Arvustajad on neis kujudes ära tunnud mitme prantsuse väejuhi jooni, kuid nii uues põimingus, et need kujud esindavad tõeliselt õige paljusid, pee­geldamata ühtki üksikult. Ka on õige üksmeelselt tunnustatud sel puhul Jules Romains’i analüüsi läbinägelikkust ja ta kujutuse jõulist reljeefsust. Teise olulise kihi moodustab ta sõjapanoraamis endiste tsivilistide, romaani peakangelaste Jerphanioni, Jallez’i ja Clanricard’i reastumine sõjaväkke ja kohanemine selle tingimustega. Clanricard’i patsifism, mis on põhiliselt ju ainult sügavale juurdunud ko­husetunne kaasinimeste suhtes, kujuneb ümber ta leitnandikohustuste ennastsalgavaks täitmiseks sõdurite suhtes, Jerphanion interpretee­rib kompaniiülemana sõda oma veendumuste kohaselt kui uut saa­tuslikku kogemust ja kui üksikisiku paratamatut lülitumist sotsiaal­sesse masinasse, arvates aga sellest maha kõik vahutavad fraasid san­garlusest, kohusetäitmise rõõmust, auotsimisest jne. Rinde ja kind­ralstaabi vahel näeb temagi haigutavat psüühilist kuristikku, mida läbistavad aga sõjamehhanismi väga tõhusad ühendustraadid. Sel puhul on mõned arvustajad märkinud, et sellest olemasolevast kuris­tikust on suutnud siiski üle astuda tõeliselt suured väejuhid, kes pole tundnud end enam ainult operatsioonitehnikutena ega käsutajatena, vaid on samastunud oma teadvuses kogu armeega ja kogu maaga, elades sellega kaasa kuni oma isikuteadvuse kaotuseni. Sellistena nimetatakse marssaleid Foch’i ja Lyautey’d, kahetsedes, et Romains pole võtnud mõnd säärast meest oma kujutuse eesmärgiks. Romains on aga siingi eelistanud erandlikule tüüpilisemat. Nende vertikaalsete probleemide kohal hargneb nimetatud teoseis muidugi kogu sõjasündmustik Romains’i stiilile nii omase ratsionaliseeritud ülevaat­likkuse ja pregnantsusega.

Astume delikaatsemasse ja varjundipeenemasse maailma ning tagasihoidlikuma teema ringi Georges Duhameli uue romaa­niga Cécile parmi nous (C. meie keskel), mis on samuti järg ta suu­rele romaanisarjale Chronique des Pasquier. Jules Romains’i laiusse haaravale vaimulaadile vastukaaluna annab Duhamel oma jõgiromaa­nis keskendatuma ja kaugelt rohkem sügavusse orienteeritud analüüsi ligikaudu samast ajajärgust. Kui Romains’il on esiplaanil ühiskond­likud ja poliitilised probleemid ning üldised küsimused, mida ta lahendab samal üldideede pinnal, siis Duhamelil intiimsemad elu­probleemid, mille kaudu ta laseb alles peegelduda ajajärgu põlevamail küsimustel ja ajaloolistel sündmustel. Nii omandavad viimased ta kujutuses inimliku soojuse ja delikaatsuse, mis puudub sageli Romains’il, kelle pärisalaks on ideede eritlus, sünteetilised ülevaa­ted, kollektiivsete elutingimuste analüüs ja karakterite puhul nende põhijoonte määritlus. Duhameli romaanis jälgime seevastu enne koike tundeherga süüme kajastusi ajajärgu tingimuste vastas. Kui Romains tallutab lugejat läbi kõigi elukutsekihtide ja isegi asustusregioonide (pealinn ja provints), siis on Duhamel koondanud kcgu tähelepanu ühele haritlasperekonnas, kelle seast Laurent Pasquier, noor, ärevahingeline ja peenetundlik loodusteadlane, on tõusnud seniseis köiteis kandvaimaks kujuks, kelle päeviku kaudu lugeja tut­vub lähemalt ka teiste tegelastega. Kuid viimatiilmunud romaanis astub Laurent tagaplaanile oma hapra õe Cécile’i kasuks. Cécile on suure andega klaverikunstnik, kes seni on elanud kõigist kõrval oma suurte muusikute, Bachi, Mozarti, Händeli, Couperin’i seltsis. Aga selle ülemaise rahu hävitab varsti ta mees, Richard Fauvet, jäise in­telligendi tüüp, kes omaenda kõledust püüab varjata kadedusega Cécile’i sisemise kirkuse vastu ja avantüüridega, mida otsib mujalt. Siin astub lõpuks mängu ka Duhameli põlevamaid eluvaate prob­leeme: mõistuse kriisi küsimus, mida ta esitab aga selle elulises ke­hastuses karakterite kaudu. Richard Fauvet on ainult arvestava ja brutaalse mõistuse esinduskuju, kelle kõrval Cécile, kõige hingesta­tult inimliku kehastus, hakkab põlgama mõistust ennast. Varsti selgub ka Fauvet’ kogu hingeline madalus ebaõiglase ajakirjandus­liku rünnaku puhul filosoof Chérouvier vastu, kes oli julgenud ava­likult kaitsta bulgaarlasi ühe ärimeeste komploti poolt levitatud süü­distuste vastu, nagu oleksid nad kasutanud sõjas lõhkevaid kuule (ro­maani tegevus areneb nimelt 1913. aastal). Nii põimuvad ajajärgu sündmused Cécile’i ellu. Ta ei suuda enam taluda üksteisele järg­nevate hoopide raskust, kui viimane neist röövib isegi ta väikese poja. Kõik kaotanud, leiab ta Jumala. Laurent aga jääb ustavaks mõistusele, mis on talle ainsaks usaldatavaks juhiks, isegi siis kui tuleb rännata „ängistusega mõistetamatu keskel”. Ta on aga uute kogemuste kaudu õppinud kahtlema liiga enesekindlas arukuses. Viimase eluvaenulikule rangusele vastukaaluks lisab sellele teosele elava noodi vana Raymond Pasquier oma nii ehtsa usaldusega illusioonidesse, mis lubab tal veel 67-aastaselt hakata romaani kirjutama. Selle inimliku sisetõeluse kõrval taanduvad tagasivaates nii mõnedki suure praktilise mõistusega kujud mingi julma väärarengu avaldusteks. Duhameli kunsti üks veetlusi on igatahes võime esile tõsta humaanseid väärtusi kogu nende kiirgusega, ilma et ta sulgeks silmi kõige selle kohta, mis neid tänapäeva elutingimuste keskel ja inimese loomuses endas alati ähvardab lämmatada. Õrnahingeline ja mõnikord peaaegu sentimentaalne poeet kõneleb ta proosas kõr­vuti terava kriitiku ja iroonilise eluvaatlejaga, kellel on väga tundlik silm elunähete jälgimiseks.

Duhameli poeesiale väga lähedastest eeldustest on vormitud ka romaan Sylvie Velsey, mille autor Cilette Ofaire oli veel mõne kuu eest tundmatu algaja, praegu aga tänu sellele raamatule üks kõige tunnustatumaid uusi andeid. Sylvie Velsey on samuti kunsti­andelise naise arenguromaan mehe kõrval, kellele ta ohverdab täie­likult oma isiku, ilma et see ohverdus päästaks nende abielu. Mees eemaldub seda enam naisest, kelle õlul on kõik elumured, et otsida rahuldust seltskondlikus menus ja et teda lõpuks täielikult hüljata. Sylvie on vahepeal samuti läbi elanud tõelise armastuse ülendust, kuid ta jääb ustavaks oma kodule kuni mehe lahkumiseni. Kõike seda käsitleb aga autor erilise õrnuse ja päikesepaistelise usaldusega maailma kaunidusse, mis ei lase traagilistelgi sündmustel heita liiga tumedat varju. Praeguse süngetoonilise kirjanduse valitsusajal on selline põhiliselt muretu eluusaldus igatahes eriti värskeks vaheldu­seks. Ka pihib autor teose lõpul oma sügavaima veendumuse, kui ütleb õnne, mis ilmub nii harva suurtel avalikel teedel, ootavat meid intiimse elu mitmeharulistel ja subtiilseil teeradadel. Ja pärast kõiki katsumisi on Sylvie Velseyl julgust nimetada end õnnelikuks, „nagu poleks mind puudutanud miski muu kui see, mida olen armasta­nud.” Muidugi põhjeneb selle õnne tõeline saladus selle naise otse lapselikult hellas tundlikkuses, mis lubab tal kõige lihtsama tõeluse keskel otsekui võluaias liikuda. Kirjanik on ka suutnud seda kõike edasi anda erilise hõljuva lürismiga, mis sulatab suured kontuurid üldisse muinasjutulisse atmosfääri, kuid hoiab alal pisiseikade pregnantsuse, mis ei lase kujutusel lõtvuda meeleolu udusse. Arvus­tajad on kõrvutanud seda laadi õigusega Rilke Malte Laurids Brigge märkmete ja Catherine Mansfieldi kunstiga. Igatahes väärib see teos tähelepanu ka kui uus tunnistus tolle tänapäeva Lääne-Euroopa kirjanduses märgatava voolu esiletungist, mille põhitendentsiks on nimetatud igapäeva poetiseerimist, jah, isegi uue, lihtelu kultusel põhjeneva müstika vallandamist. Ses müstikas pole midagi usulist. Ta järeldub muljeintensiivsusest, millele piisab vähimast as­jast, et kogu tundeelu värelema panna ja lasta kogeda seda asjade sisemist valgust, seda „tõelist juuresolu”, mida on tajunud kõik müstikud.

Selle vaimulaadi juured ulatuvad kahtlemata impressionismi elutundeni, millele Bergsoni õpetus andis ka mõningaid filosoofilisi pidepunkte. Sel puhul on aga ka korduvalt nimetatud Kierkegaard’i nime, kelle filosoofia maailmasõja järel elas läbi tõelise uuestisünni ja kelle hetkelise igaviku mõiste tähendab just seda hetkeelamuse ääretusse haaravat ulatust. Näib, kui vajaks inimkond välise tõeluse kõige jäigema surve all oma sisemise tasakaalu jaluleaitamiseks ikka jälle kõige haprama tundluse abi. Igatahes on see alavool täna­päeva prantsusegi kirjanduses jälgitav kuni populismi ääremaadeni. Pruugib vaid meenutada Giono otse müütilisi kujutusi mägilaste ja talupoegade elust või proletaarse miljöö kujutaja Eugène Dabit tun­nistusi, millele oleme juhtinud tähelepanu teisal. Suur menu, mis on saanud osaks viimasel aastakümnel Alain-Fournier romaa­nile Le Grand Meaulnes, kus koolipoisi armuseiklust manatakse esile selle lihtsa ja enesestmõistetava võluõhkkonna keskel, mida loob enda ümber suur tundehõõgus, järeldub lõpuks samust eeldustest. Kui vähendada müstika kaalu ning asendada seda kerge irooniaga, siis ei takista miski siia reastamast ka Giraudoux modernistlikku erudiidipoeesiat, Valéry Larbaud muljeerksaid kosmopoliitilisi jutus­tusi või läinud kevadel Eestit külastanud Marc Chadourne’i pitoresk­seid eksootilisi romaane.

Aga need nimed eemaldavad meid möödunud sügise aktuaalsusest, kus ainult Gionolt ilmus (ta müstiliste kalduvuste kohta väga iseloomulik) astroloogilis-poeetiline essee Le Poids du Ciel (Taeva kaal), kus ta siirdub vaatlema taevalaotuse määratust ja ini­mese suhet sellega, Jean Giraudoux’lt ilmusid ajakirjas La Nouvelle Revue Française alles esimesed peatükid ta uuest romaa­nist Chdix des Elues (Väljavalitute valik), mis tõotab kujuneda üheks järgneva hooaja naelaks. Ta uus Comédie Française’is mängi­tud ühevaatuslik komöödia Cantique des Cantiques on aga pigem juhuteos, kus autor sädeleb küll oma tavalise vaimukusega, kuid ei ava neid kaugemaid psüühilisi ja eluvaatelisi perspektiive, mis and­sid erakordse köitvuse ta varasemaile draamadele.

Möödunud hooaja haripunkti moodustasid aga nagu iga aasta detsembri algul jagatud kuulsad kirjandusauhinnad. Meie lugejail on küllap juba teada, et Goncourt’i auhinna sai seekord noor vene päritoluga kirjanik Henry Troyat ( = Tarassov) teose eest L’Araigite (Ämblik). See kahekümneseitsme-aastane kirjanik pol­nud enam tundmatu algaja. 1935. a. kroonis populistide auhind ta romaani Faux-Jour ja seejärel oli ta juba avaldanud kolm uut teost, kui ilmus L’Araigne. Arvustus oli täiesti üksmeelne selle teose sil­mapaistva meisterlikkuse hindamisel, tervitades seda eriti kui karakterromaani uuestielustajat selle liigi klassilises tähenduses, nagu seda olid välja arendanud Balzac, Stendhal, Daudet, Meredith. Vii­masel ajal oli prantsuse psühholoogilises romaanis karakterite joontekindel esitus asendunud tõepoolest kujude mitmepalgelisuse ja komplitseeritud varjundiküllusega, mis suurendas kahtlemata nende elulist paindlikkust, avas vaateid alateadvuse kuristikesse, aga haju­tas ühtlasi tüüpide reljeefsuse. (Nii Prousti, Gide’i, osalt ka Duhameli ja Mauriac’i romaanides.) Troyat, kes ütleb end palju olevat õppinud Balzac’ilt, Gogolilt ja enne kõike Dostojevskilt, on tõenäo­liselt omandanud oma tehnika kahelt eelmiselt, vaimulaadi aga vii­maselt, kelle mõjuga liitub François Mauriac’i katoliiklik pessi­mism. Kuid ta on ilma viimaste lunastuseusuta, vähemasti ei lase ta seda oma romaanis läbi paista, ja seepärast on ta psühholoogiline realism süngem ja (võib-olla ka nooruslikult) pessimistlikum kui ta suurtel eeskujudel. E. Jaloux nimetab ta karmust pettunud idealisti hävitusraevuks ja meeleheiteks, mis näitab maailma ja inimesi kalgi­mana kui nad on tõeliselt. Vaatekoht, mis on omane paljudele prae­guse põlve noortele ja mille üheks silmapaistvaimaks esindajaks on noor romanist Jean-Paul Sartre, kelle kargest kunstist Loomingu lugejad leidsid näite detsembrikuu numbris.

Troyat Ämblikus kujutatakse üht neid hüsteerilisi intelligendi karaktereid, kes oma eluargust püüavad tasa teha oma lähimate psüühilise türanniseerimisega. Teose peakangelane Gérard Fonseque koob oma võrgu ema ja kolme õe ümber, kellesse ta on kiindunud tigeda, armukadeda kirega. Ema on alistunud juba oma emaarmas­tuse tõttu sellele haiglasele valitsuskirele, mis on ühtlasi igatsus hellituse, meelituse, kaastunde järele, kuid õed tahavad elada oma elu. Nad leiavad üksteise järel omale elukaaslase, kelle vastu vend paneb mängu kogu oma sofistliku loogika, ja kui see ei aita, siis kavalalt sepitsetud intriigid, et lõhkuda juba sõlmitud abielu kooskõla. Ta külmetab end haigeks oma esimesena naituva õe pulmapäevaks, tal õnnestub lahutada mõneks ajaks oma teise õe abielu, kuid naiste ter­vem vaist juhib neid varsti tagasi elu põliseisse roopaisse. Ka ema sureb. Lõpuks on Fonsèque tõepoolest üksi jäänud, sest isegi ta noo­rim õde pole suutnud „tema pärast loobuda niuete võikast lõbust“, nagu see pettunud küünik nimetab abielu, sest temale on see enne kõike ta hellitajate roojastumine, uppumine keskpärase elu madalusse, reetmine. Et vältida oma noorima õe kaotust, simuleerib ta lõpuks enesetapmist, kuid võtab liiga suure annuse mürki ja sureb küüntega elu külge klammerdudes, viimseks lohutuseks silmis oma õdede hirmunud pilgud. Autor on aga kujutanud seda perekonnatüranni küllalt mitmekülgselt, et ilmseks teha ta kaastunnet väärivat õnnetust, rõhutades samal ajal küüniliste detailide ja üldise kõledusõhkkonnaga, mida ta enda ümber loob, ta õelat leppimatust. See kõik annab sellele teosele mingi halastamatu arveteõienduse iseloomu, mis haarab lugejat pinevalt kaasa, kuid loob ühtlasi vajaduse lõhutavama lektüüri või värske tõeluse enda järele. Tänase intelligentsi vaimu­laadi suhtes võib aga seda teost lugeda iseloomustavaks kui lõpparve tegemist selle diletantliku ja pretensioonika idealismiga, mis küllastas end lämbumiseni Nietszche filosoofiast, mida Troyat ämblik ei väsi tsiteerimast.

Veelgi iseloomulikumad viimase kohta on Prix Interallié laureaadi Paul Nizani avaldused ühes intervjuus. Ta nimetab oma suurteks eeskujudeks Stendhali, Dickensit, Tolstoid, näeb aga Dostojevskis oma vaenlast, kuna viimane kujutab väljapääsuta maa­ilma. Nizanile, kes on elukutselt ajakirjanik ja veendeilt sotsialist, on aga väljapääs alati olemas. Ta auhinnatud romaan La Conspiration (Salasepitsus) on veelgi ilmsemalt kui Troyat teos arveõiendus selle üliintellektuaalse noorpõlvega, kes tõusis esiplaanile 1929. a. paiku jõukama kodanluse rüpest, kes polnud kogenud elutõde ega omanda­nud vastutustunnet, aga kes lennutasid maailmale vastu seda suure­maid pretensioone. Nizani analüüs pole ainult psühholoogiline, vaid haarab kogu ajajärgu olustikku. Ta kangelased Lafforgue ja Rosenthal, kahekümneaastased üliõpilased, on selle „kunstliku eluea“ esin­dajad, tappes oma põhilist igavust ja sisemist pidetust mässumeeste mängimisega, õhku rippuma jäävate konspiratsioonide sepitsemisega, äärmuserakonna raamides aga leidmata kunagi kontakti vastava ühiskondliku kihiga ja selle tõelise noorusega, kes lapseeast astub kohe meheikka, s. t. töö, kohustuste, eluliste kogemuste maailma. Konspireerijaile jääb üle ainult kaks teed, kas sisemiselt känguda, hingetuks ja kibestunuks muutuda nagu Rosenthal, või väga valusa sisemise revolutsiooni kaudu astuda meheikka, nagu Lafforgue, kes niiviisi saavutab sisemise tiheduse, mis tõotab kõige rikkamat elu. See ro­maan on kohtuotsus nooruse kui kuldse ea kohta, selle nooruse kohta, kes arvab omal olevat erilisi õigusi oma nooruse enda pärast ja keda autor näitab kui jõukama kodanluse perekonnaelu ja eluvaate tulemust, sest selle mässulisuski osutub talle lõplikus analüüsis mässuks oma vanemate hoolduse vastu.

Noored kirjanikud (ka Nizan on vaevalt kolmekümne kolme aastane), kes säärase otsustavusega kritiseerivad pärastsõja nooruse hüsteerilisi äärmusi, on võib-olla parimaks tõenduseks sügava mur­rangu kohta, mis on praegu teoksil uue sisemise stabiilsuse saavuta­miseks. Ja vanemate meistrite, Romains’i ja Duhameli suured üle­vaated näitavad veelgi suuremas mõõtes seda arveteõienduse vaja­dust kogu elutervikuga, mis on kahtlemata juba saavutatud selguse tulemuseks.

Romains’ile näib see positiivne selgus olevat antud „hea tahte inimeste” püüdes oma parima toetunde järgi töötada kogu ühiskonna hüvanguks, olla kasulikuks ja arengut soodustavaks elavaks liikmeks ses komplitseeritud tervikus, mis on sisemiselt seda tihedam, mida vabamalt võib avalduda üksikute loov energia. Otsustavail hetkedel, kui on tarvis kõikide koondumist ühiseks pingutuseks, näeb ta aga juhtide ülesannet nende jõudude koondamises mitte kabinetis hautud isiklike plaanide, vaid kõige vahendituma kontakti kaudu kogu elava ühiskonnaga, tajudes selle vajadusi, võimeid ja sihte iseenda omadena ja viimases tõstes nende mitmekesisusest esile need, mis olek­sid suutelised siduma võimalikult kõiki. Duhamel kaitseb sellele paral­leelselt isiku väärtuse austamist, mille hukkumisega ta näeb hukkuvat kogu õhtumaist kultuuri. Inimesele tuleb tagasi anda usaldus õiglusetundesse, autundesse, headusse, sisemisse noblessi, kõigesse kaunise ja kirkasse, mida inimkond on aastatuhandeid suure pingutusega loonud ja talletanud, et elu mõista ja elamisväärseks muuta. Cilette Ofaire on lisanud sellele omalt poolt kauni pärli otsekui asitõendiks ja noorte laureaatide kibe kriitika intelligentsi enda väärkülgede kohta on puhastustuleks, mida elav mõte on alati enda kallal har­rastanud.

A. Aspel

Loomingust nr. 2/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share