Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

Kui see sõna veel on seotud oma algupäraga, siis küll õige peenikese niidikesega.

Fanaticus oli autiitel; ta tähendas ühe templi heategijat või hooldajat. Vanaaja uurijad, nagu ütleb „Trévoux sõnastik“, on leidnud raidkirju, kus silmapaistvamad room­lased on võtnud endale tiitli fanaticus.

Cicero kõnes pro domo sua leidub passaaž, kus sõna fanaticus tundub mulle raskesti seletata­vana. Mässuline ja oheldamatu Clodius, kes oli vabariigi päästmise ettekäändel Cicero saatnud maapakku, oli mitte ainult rüüstanud ja lõhkunud selle suure mehe majad, vaid, et Cicero ei saaks kunagi tagasi tulla oma Rooma majja, ta oli veel pühendanud jumalaile ta krundi, ja preestrid olid ehitanud sellele templi Vabaduse, või pigem orjuse auks, milles Caesar, Pompeius, Crassus ja Clodius pidasid sel ajal vabariiki: seevõrd on usk kõigil aegadel aidanud taga kiusata suuri mehi !

Kui Cicero õnnelikumal ajal lõpuks tagasi kutsuti, siis pidas ta rahva ees kaitsekõne, et saavutada oma maatüki tagasiandmist ja maja ülesehitamist rooma rahva kulul. Ta väljen­dub oma kaitsekõnes Clodiuse vastu (Oratio pro domo sua, cap. XL) niiviisi :

„Adspicite, adspicite, pontifices, hominem religiosum, et …. monete eum, modum quem­dam esse religionis : nimium esse superstitio­sum non oportere. Quid tibi necesse fuit anili superstitione, homo fanatice, sacrificium, quod alienae domi fieret, invisere?”

Kas tähendab sõna fanaticus sel kohal pöörast fanaatikut, halastamatut fanaatikut, võigast fanaatikut, nagu seda mõistame tänapäev? Või tähendab ta usklikku, jumalakartlikku, vaga inimest, harrast templisulast? Ons see sõna siin sarjamine või irooniline kiitus? Ma ei tea kül­lalt palju, et otsustada, kuid ma tõlgin:

„Vaadake, vaadake, preestrid, seda usklikku meest …. meenutage talle, et ka usul on mingi piir, et pole tarvis olla liiga jumalakartlik. Mis tarvidus oli sul, fanaatiline mees, vanaeide vagatsusega osa võtta võõras majas toimetatud ohvritoimetusest?“

Cicero viitab siin heldele jumalannale pühen­datud palvuskombeile, mida Clodius oli profa- neerinud, hiilides naiseroivais ühe vanaeidega Caesari majja, et magada seal ta naisega: nii on siin küll ilmsesti iroonia.

Cicero nimetab Clodiust usklikuks meheks; iroonia peab järelikult käima läbi terve selle passaaži. Ta tarvitab auväärseid sõnu, et Clodiuse häbi paremini tunda anda. Mulle näib siis, et ta tarvitab sõna „fanaatik“ auväärse sõnana, mis sisaldab jumalakartliku, uskliku, harda templisulase mõisteid.

Hiljem võidi see nimi anda neile, kes arvasid end olevat jumala vaimust hingestatud.

    Kes kuulutavad jumalaid,

    on kingi saanud paraja:

    kas võimalik on preestritaid,

    kui mõistus poleks vajaka?

Sama „Trévoux sõnastik“ ütleb, et vanad prantsuse kroonikad nimetavad Clovis’i fanaatikuks ja paganaks”. Lugeja sooviks, et talle oleks juhatatud neid kroonikaid. Ma pole leid­nud seda Clovis’i epiteeti neis vähestes raama­tutes, mis mul on käepärast siin Krapack’i mäe lähikonnas, kus ma elan.

Tänapäev mõistetakse fanatismi all sünget ja julma usuhullust. See on vaimuhaigus, mis levib nagu tuulerõuged. Raamatud nakatavad teda palju vähem kui rahvakogumised ja kõned. Lu­gedes ägestutakse harva: sest meeled võivad sel ajal puhata. Kui aga mõni tuline ja tugeva kujutlusvõimega mees kõneleb nõrkadele kujutlustele: ta silmad leegitsevad ja see tuli kandub edasi; ta hääletoon, ta žestid vapustavad kuula­jate kõiki närve. Ta karjub: „Jumal vaatab teid, ohverdage kõik, mis on vaid inimlik; võidelge Issanda võitlust“; ja minnaksegi võitlema.

Fanatism on ebausule sama, mis jampsimine on palavikule, mis märatsus on vihale.

See, kel on ekstaase, nägemusi, kes peab uima­sid tõeluseks ja oma kujutlusi tulevikuennustus­teks, on algaja fanaatik, kes annab suuri lootusi: ta võib varsti tappa armastusest Jumala vastu.

Barthélémy Diaz oli jesuiidiks pühitsetud fanaatik. Tal oli Nürnbergis vend, Jan Diaz, kes oli ainult entusiastlik luterlane, ägedalt veendunud selles, et paavst oli valekristus, kan­des elaja märki. Barthélémy, kes oli veelgi äge­damalt veendunud, et paavst on Jumalaks maa peal, asub Roomast teele, et minna ümber pöö­rama ja tapma oma venda. Ta mõrvab ta; vaat nii oli hästi tehtud, ja sellele Diaz’ile oleme tasu­nud oma võla juba teisal.

Polyeucte, kes jumalateenistuse ajal läheb templisse, et ümber tõugata ja lõhkuda kujusid ja kaunistusi, on vähem õudne fanaatik kui Diaz, kuid mitte vähem rumal. Hertsog François de Guise’i, Oranje printsi Wilhelmi, kuningas Henri III, kuningas Henri IV ja nii paljude teiste mõrvarid olid sama raevu haiglased ohvrid kui Diaz.

Fanatismi võikaimaks näiteks on Pariisi kodanikud, kes püha Pärtli ööl jooksid mõrvama, kägistama, aknaist alla heitma, tükkideks raiuma oma kaaskodanikke, kes ei käinud missal. Guyon, Patouillet, Chaudon, Nonotte, eks-jesuiit Paulian on vaid uulitsanurga fanaatikud, vilet­sad, kellest minnakse mööda; kuid mõnel pärtliööl nad teeksid suuri asju.

On olemas külmaverelisi fanaatikuid: need on kohtunikud, kes mõistavad surma neid, kel pole muud süüd kui see, et nad ei mõtle nii nagu nemad; ja nood kohtunikud on seda enam süüdi, nad väärivad seda enam inimkonna jäles­tust, et olemata raevuhoos nagu Clément’id, Chastel’id, Ravaillac’id, Damien’id, nad näi­vad võimelistena kuulma mõistust.

Pole muud ravimit sellele epideemilisele tau­dile kui filosoofiline vaim, mis ühelt teisele levi­des mahendab lõpuks inimeste kombed ja hoiab eemale selle haiguse hoogudest: sest niipea, kui see haigus hakkab arenema, tuleb põgeneda ja oodata, kuni õhk on puhastunud. Seadused ja usk pole küllaldased hingekatku vastu; usk, ole­mata neile hingedele kaugeltki tervislikuks toi­duks, moondub nakatatud ajudes lausa mürgiks. Neil viletsail on vaimusilma ees üha eeskujuks Aod, kes mõrvab kuningas Egloni; või Juudit, kes Holovernesega magades lõikab maha ta pea; või Saamuel,kes raiub tükkideks kuningas Agagi; või preester Joad, kes tagaväravas mõrvab oma kuninganna, jne. jne. jne. Nad ei mõista, et näi­ted, mis vanaajal olid auväärsed, on praegusel ajal jäledad; nad ammutavad oma pöörasusi samast usust, mis neid tegusid taunib.

Seadused on veel väga jõuetud nende raevusööstude vastu: mõju on sama, kui loeksite mõnd nõukoguotsust mõnele märatsejale. Need inime­sed on veendunud, et püha vaim, mis neid täi­dab, seisab ülalpool seadusi, et nende entusiasm on ainus seadus, mida nad peavad kuulama.

Mis vastata inimesele, kes teile ütleb, et ta kuulab parem Jumala kui inimeste sõna, ja kes järelikult on kindel, et teid maha lüües teenib taevassepääsu?

Kui fanatism on juba kord nakatanud mõne aju, siis on haigus peaaegu parandamatu. Nä­gin usukramplejaid, kes püha Parise imetegu­dest kõneldes ägestusid isekeskis järk-järgult üha vihasemaks; nende silmad läitusid, kogu nende keha värises, raev moondas nende nägu, ja nad oleksid tapnud igaühe, kes oleks kõnelnud neile vastu.

Jah, olen näinud neid usukramplejaid, olen näinud neid väänamas oma liikmeid ja vahutamas. Nad karjusid: „Antagu verd!“ Nad on jõudnud niikaugele, et lasksid ühel toateenril mõrvata oma kuninga, ja lõpuks on nad karjuma jäänud veel ainult filosoofide vastu.

Fanaatikuid juhivad ja annavad neile pistoda kätte peaaegu alati kelmid. Need sarnanevad selle Mäeraugaga, kes olevat rumalaile maitseda andnud paradiisi rõõme ja kes lubanud neil igavesti nautida samu lõbusid, mille eelmaitset oli neile tunda andnud, kui nad mõrvaksid kõik need isikud, keda ta neile nimetab. Ainult üks usund maailmas on jäänud roojastamata fana­tismi poolt, see on hiina tarkade oma. Filosoo­fide sektid polnud sellest katkust mitte ainult vabad, vaid nad olid selle ravimiks: sest filo­soofia mõju on selles, et ta teeb hinge rahuli­kuks, fanatism aga on sobimatu rahulikkusega. Kui meie püha usundit nii sageli on moonuta­nud see põrgulik pöörasus, siis tuleb selles süü­distada inimeste hullust.

 

II

Fanaatikud ei võitle mitte alati Issanda võitlust; nad ei mõrva alati kuningaid ja vürste. Nende seas on tiigreid, kuid veelgi enam leidub rebaseid.

Millist kelmuste, laimuste, ülelöömiste kan­gast on kudunud Rooma õukond Calvini õukonna fanaatikute vastu, jesuiidid jansenistide vastu, ja vastupidi! Ja kui lähete kaugemale, siis näete, et kirikuajalugu, mis on vooruste ajalugu, on ühtlasi nurjatuste oma, mida kõik sektid on kasutanud üksteise vastu. Neil kõigil on sama side silme ees, ükskõik, kas on tarvis süüdata oma vastaste linnu või losse, hukata elanikke, mõista neid karistusi kandma, või on tarvis liht­salt petta, rikastuda ja valitseda. Sama fana­tism pimestab neid; nad usuvad õigesti tegevat: iga fanaatik on süümelt kelmur, nagu ta on mõrvar heast tahtest hea asja jaoks.

Lugege, kui saate, neid viit või kuut tuhat köidet etteheiteid, mida jansenistid ja molinistid on saja aasta jooksul teineteisele esitanud oma kelmuste üle, ja vaadake, kas Scapin või Trivelin saavad selle lähedale.

Omal ajal oli ühes Prantsusmaa osas kihel­kond, kus elasid mõned maroko maurid. Selle kihelkonna isand polnud muhameedlane, ta oli väga hea katoliiklane, nagu kogu maailm peab olema, pidades silmas, et sõna „katolik“ tähendab ülemaailmset.

Härra piiskop kahtlustas seda vaest kihelkonnaisandat, kes püüdis teha vaid head, et tal oli südamepõhjas halbu mõtteid, halbu tundeid, midagi, mis lõhnas väärusu järgi. Ta süüdistas teda isegi selles, et ta olevat naljatades öelnud, nagu oleks Marokos samuti ausaid inimesi nagu Biskaiaski, ja et üks aus marokolane ei pruuki­nud tingimata olla surmavaenlane ülimale ole­vusele, kes on kõigi inimeste isa.

Meie fanaatik kirjutas pika kirja Prantsus­maa kuningale, kes oli selle väikese kihelkonnaisanda läänihärraks. Ta palus ses kirjas läänihärrat paigutada tolle ebaustava kirikuvoona asukoht ümber Alam-Bretagne’i või Alam-Normandiasse, nii kuidas Tema Majesteedile meel­diks, et ta ei nakataks enam baske oma halbade naljadega.

Prantsuse kuningas ja ta nõukogu panid seda veidrikku õigusega naeruks.

Meie biskaia hingekarjane, mõne aja pärast kuuldes, et ta prantsuse voonake oli haige, kee­las tolle kogukonna Jumala asemikul teda pihile võtta, või et ta siis annaks pihitähe, kust võis näha, et surija polnud ümberlõigatud, et ta mõis­tis kogu südamest hukka Muhamedi väärusku ja iga teist sedasorti väärusku, nagu kalvinismi ja jansenismi, ja et ta mõtles kõige kohta nii nagu tema, biskaia piiskop.

Pihitähed olid sel ajal õige moes. Surija las­kis enda juurde tulla oma preestril, kes oli tot­ter joomar, ja ähvardas teda Bordeaux’ parla­mendi poolt lasta üles puua, kui ta ei anna talle kohe seda eluvett, mille järele ta surijana tun­dis äärmist vajadust. Preestril hakkas hirm; ta võidis meie sõpra, kes pärast püha talitust tun­nistajate ees valjult kuulutas, et biskaia hinge­karjane oli tõstnud ta peale valesüüdistuse ku­ninga ees, nagu oleks tal kalduvusi musulmani usu poole, et ta on hea kristlane ja et biskaialane on laimaja. Ta kirjutas notari ees sellele kirjale alla. Kõik oli korras: ta sai sellest uut jõudu ja õiglase süümerahu tervendas ta varsti täie­likult.

Väike biskaialane, kes oli arust ära, et üks vana kronu talle niisuguse tembu mängis, otsus­tas kätte maksta. Ja ta toimetas niiviisi.

Ta laskis kahe nädala jooksul oma murrakus meisterdada oletatava usutunnistuse, mida preester pidi olema kuulnud. Sellele lasti alla kirju­tada preestril ja kolmel või neljal talupojal, kes polnud pihitalitusest osa võtnud. Siis lasti seda võltsakti kontrollida, nagu oleks kontroll muut­nud teda ehtsaks.

Akt, millele pole alla kirjutanud ainus osaline pool, akt, millele kaks nädalat pärast sündmust on andnud oma allkirja tundmatud inimesed, akt, mida tõelised tunnistajad on tunnistanud valeks, selline akt oli ilmsesti võltsimisroim; ja kuna tegemist oli usuasjadega, siis juhtis see roim preestri ja valetunnistajad ilmsesti galeerile ses maailmas, ja põrgusse teises.

Väikesel lossiisandal, kes oli naljasõber ja sugugi mitte tige, hakkas kahju nende viletsate hingest ja kehast; ta ei tahtnud neid viia ini­meste kohtu ette, vaid piirdus nende naeruvää­ristamisega. Kuid ta deklareeris, et niipea kui ta on surnud, ta lubab endale lõbu kogu see biskaialase manööver ühes tõendustega trükki anda, et lahutada nende väheste lugejate meelt, kes armastavad sääraseid anekdoote, aga sugugi mitte selleks, et maailma õpetada: sest on nii palju autoreid, kes kõnelevad maailmale, kes arvavad köitvat maailma tähelepanu, kes arvavad maailma nendega tegelevat, et meie autor arvab end loetavat mitte üle tosina isiku poolt terves maailmas. Kuid tagasi fanatismi juurde.

Seesama hingepööramisraev, seesama iha teisi jooma panna oma veini, ajas ka jesuiit Castei’i ja jesuiit Routh’i kuulsa Montesquieu’ juurde, kui see oli suremas. Need kaks usuhullu tahtsid uhkustada sellega, et olid teda veennud patu­kahetsuse ja piisava jumalaarmu hüvelisuses. „Oleme teda pööranud”, ütlesid nad, „tal oli põ­hiliselt hea hing; ta armastas väga Jeesuse selts­konda. Nägime küll pisut vaeva, et saada teda nõusse teatud põhitõdede kohta, et aga neil het­kedel inimese vaim on alati selgenägelikum, siis oli ta varsti veendud.“

See usupööraja fanatism on nii tugev, et kõige oheldamatum munk lahkuks oma armu­kese juurest, et minna teise linnaotsa pöörama mõnd hinge.

Oleme näinud Pariisi frantsisklast Isa Poisson’i, kes laostas oma kloostri, et kinni maksta oma lõbutüdrukuid, ja kes pandi nende rikutud eluviiside pärast kinnisesse kohta: ta oli Pariisi üks kõige käibelisemaid jutlustajaid, ja üks kõige ägedamaid hingepöörajaid.

Seesugune oli ka kuulus Versailles’ hingekar­jane Fantin. See nimistu võiks olla pikk; kuid ei maksa paljastada teatud kohtadele kindlus­tatud isikute üleaisalöömisi. Te teate, mis juh­tus Kamiga selle pärast, et ta paljastas oma isa häbielu: ta muutus mustaks kui süsi.

Palugem ainult tõustes ja magama minnes Jumalat, et ta meid vabastaks fanaatikuist, nagu Meka palverändurid paluvad Jumalat, et mitte kohata kurbi nägusid oma teel.

Voltaire

„Valik prantsuse esseid”, 1938