Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

François Boucher Lamburi stseen

liitunud aristokraadid Diderot’ juhatusel oma tööd, nähes selles kogu oma elu ülesannet. 1751—80 ilmusid lõpuks kõik suurteose köited. Kunagi pole trükitud sõnale ja vaimsetele relvadele osutatud suuremat täht­sust kui valgustusajal ja kunagi pole see usaldus hiil­gavamalt täitunud. „Entsüklopeedias“ võiksime näha selle ajajärgu sümbolit, kui samal ajajärgul poleks ela­nud mees, kes kehastas veelgi elavamalt valgustusaja mõtet. See mees oli Voltaire.

Voltaire (õige nimega Arouet) oli esimesi entsüklopedistide seas, kuid oma suurima võitluse võit­les ta üksinda ja teiste abita. Ebaõiglus, salli­matus ja ebausk on need jõud, mille vastu ta võitles kogu eluaja kõigi vahenditega. See juhtmõte, mis läbistab kõiki ta väga mitmekesiseid teoseid ja kogu ta vaheldusrikast elu, see paindumatu idealism katab kõik ta inimlikud ja kunstilised nõrkused.

Tema tragöödiad, mida kaasaegsed ülistasid, on täna­päeval unustatud, samuti ta eepos: „La Henriade“, luuletused ja pilkepoeem „La Pucelle”, kuid neidki hingestas juba vabaduse ja õiglase sallivuse ideaal ja vaen selle vastaste vastu. Tänapäevani on aga püsinud elavaina tema filosoofi­lised jutustused. Neis ründas ta kogu oma sädeleva vai­mukuse ja terava irooniaga kaasaja ühiskondlikku väärust ja õpetusi, mis tundusid ta loogilisele mõttele vastuvõtmatuma. Kuid mitte ainult ta ilukirjanduslik looming, vaid kogu ta isik mõjutas sügavalt kaasaega. Kunagi enne teda pole ühel kirjanikul olnud sellist poliitilist ega moraalset võimu, ku­nagi pole vaimule osutatud sellist tähtsust nagu Voltaire’ile. Peaaegu kõik kirjutised pidi Voltaire avaldama varjunime all ja sageli välismail; kui nad Prantsusmaal päevavalgele ilmusid, keelati ja põletati nad kohe — nii väga kardeti ta mõju. Ta ise pidi suurema osa elust elama maapaos; alles 84-aastase raugana pöördus ta üldiselt tunnustatuna tagasi Pariisi, et seal surra.

Kuid see alatiselt jälitatud mees oli kogu Euroopa vaimu juht. Preisi kuningas Friedrich Suur oli ta õpilane, Vene. keisrinna Katariina otsis ta õpetust, Austria keiser Joseph II on temata mõeldamatu. Revo­lutsiooni mõte oli Voltaire’ile veel täiesti võõras, ta lootis, et valgustatud valitsejad ise parandavad ka rahva olukorda ja viivad vaimuvalguse kõigisse kihtidesse. Nii mõjutas ta otseselt ainult oma aja haritud kihte, kuningaid ja aadlit. Ülimuskihi buduaaridest tegi ta vaimuvabaduse templid. Ta istutas neisse skepsise, arvustusvaimu, tõe- ja õiglusetahte. Nii oli ta vaim ühtlasi lõhkuv ja ülesehitav. Eriti ägedalt astus ta välja oma aja koh­tute ülekohtu vastu. Ta võitles väsimatult süütult karistatud Calas’i, rüütel de la Barre’i, Sirveu ja pal­jude teiste eest, tõustes seega kogu Euroopa südame­tunnistust esindavaks kohtunikuks. See võitlus, kus ta kogu seltskonna õiglusetunde äratas iganenud kohtukorralduse ja kiriku tagakiusamispoliitika vastu, ehib tänapäevani Voltaire’i kuulsust kõrgelt kõlbelise aupaistega.

Vaimuinimesena ta oli idealist, kuid mitte üliinimlike kõrguste, vaid praktilise arukuse ja materiaalse tõeluse poole suundunud u t i l i t a r i s t, kes elu väärtusi nägi maistes õnnedes. Ta „Candide” lõpeb üleskutsega: „On vaja harida oma aeda.“ Mõistuslikult korraldatud töökas elus nägi ta inimese õnne. Renessansiga alanud loodusteaduste uus areng oli juba XVIII sajandil saavutanud silmapaistvaid tulemusi. Ta pakkus teadmisi, mis lubasid „oma aeda“ senisest paremini harida. Kuid see eeldas veelkord rahva hari­dusliku taseme tõstmist. Rahvamajanduslikud huvid ühinesid kultuuriliste huvidega. See valgustusaja praktiline üldhüve ideaal kajastus Voltaire’is sama ilmekalt kui selle ajajärgu kriitiline vaim. Voltaire oli kirjanik ja mõtleja, kellele kunst ja mõtlemine polnud mitte omaette sihiks, vaid abinõuks teisi mõju­tada, tegutsemisvahendiks, mis pidi aitama maailma muuta arukamaks, õiglasemaks ja paremaks. Kuid see­juures ei kaotanud ta mõõgaks muutunud sulg kunagi peent graatsiat ega sädelevat elavust. Kõlbelise tõsiduse üle säras alati see sõnaosavus ja vaimukas pilge, mida peetakse prantsuse vaimu üheks põhiomaduseks. Vol­taire jutlustas ja reformis maailma oma lugejaid ja kuulajaid lõbustades.

Ta oli ka uueaegsete ajakirjanike eel­käija kuigi sel ajal polnud veel ajakirjandust täna­päevases mõttes. Oma elu viimased 20 aastat Šveitsi-Prantsuse piiril Ferney’s elades, läkitas ta sealt väsi­matult järjest uusi raamatukesi kogu maailma, piitsu­tades neis kõiki oma aja ühiskondlikke ja vaimseid pai­seid ja luues niiviisi seda avalikku arvamist, mida tänapäev esindavad ja loovad ajalehed. Ajakirjandu­ses ja tema vabaduses täitus hiljem Voltaire’i põhiigatsus, sest need tähendasid vaimu vabadust.

Voltaire’is on nähtud õigusega kodanluse esiletungi XVIII sajandi teisel poolel. Ideed, mida ta esindas, olid lõpuks selle tagaplaanile surutud ühiskonnakihi elulised ideed: vabastus vanadest sundustest, üheõigusluse nõue, praktiline elumoraal. Kuid Voltaire oli ühtlasi enam. Ta esindas vaba vaimu jul­gust ja võimeid, mis on jäänud eeskujuks hilisemaile põlvedele, kus vaimuinimesed pidid üldinimliku õig­luse au kaitsma uues ühiskonnas. Emile Zola „J’ac­cuse” (Süüdistan) süütult sunnitööle mõistetud Dreyfus’i kaitseks käesoleva sajandi künnisel, toetus Vol­taire’i eeskujule. Voltaire’ist peale on prantsuse vaimuinimesed olnud ikka jälle tunnustatud kohtuni­keks maa valitsejate üle, kelle teenriteks nad olid enne teda. Voltaire’i kaudu asetus Prantsusmaa vaim sellele kohale, mis talle kuulub ja mille ta oli Euroopas kaotanud vana Ateena langusega. See oli Voltaire’i suurim teene ja Prantsusmaa and Euroopale XVIII sajandi teisel poolel.

Voltaire’i kõrval oleks ebaõiglane mainimata jätta ta kaaslast Montesqui e u’d. Kui Voltaire rajas teed üldisele vabastusele, siis Montesquieu põhjendas oma teosega „Esprit des lois“ (Seaduste vaim, 1748) uueaegse riigiteooria. Ka tema sai vaimse tõuke Inglismaalt, kus oli teostunud see demokraatlik riigivõimu jaotus kolme ossa: seadusand­likuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks, milles ta näitas iga õigusliku riigi põhitingimusi. Need kolm võimu pidid olema iseseisvad ja ühtlasi üksteist kontrollima, et mitte üksiku tahte meelevald ei pääseks riiki omis huvides juhtima: pou­voir arrête pouvoir, võim ohjendab võimu.

See nõue oli määratu edusamm ajajärgul, kus valit­sejad võisid rahvaga veel oma tujude järgi mängida. Montesquieu teaduslikult avar riigiõiguse käsitlus levis kõrvuti Voltaire’i teostega üle Euroopa, äratades riigiõiguslikke mõtteid kõikjal ja harides neid edasi seal, kus nad juba olid tekkinud. Isegi Inglismaal, kuhu ta ei toonud oluliselt uut, olevat parlamendi esi­mehe laual järjekindlalt seisnud Montesquieu teos. Et seal polnud kirjapandud põhiseadust, siis vaadatud põhimõtteliste vaidluste puhul, mis Montesquieu kü­simuse kohta ütleb. Selle mõtleja loogilised järeldu­sed pole kaotanud oma tõeväärtust tänini, kuigi Maa­ilmasõjale järgnenud kriisi ajal on ununud selle vere ja vaevaga kättevõidetud vabaduse väärtus mõnelgi maal (Venes, Itaalias, Saksas jm.). Kui aga parla­mendid ongi vahel halvasti kasutanud oma õigusi, kui demokraatlikus süsteemis on selgunud mõningaid pa­hesid, siis ei tähenda see veel, et kogu see süsteem poleks olnud edusamm. Kui ajakirjandus sageli on olnud vaid äriasi, siis ei tähenda see sõnavabaduse enda pahelisust; kui teadused veel pole jõudnud maa­ilma viimsete saladusteni, siis ei tohi ometi eitada kogu teaduslikku mõtet ja end tagasi soovida lapseikka; lühidalt, kui inimesed igat uut vabadust ka kurjasti tarvitavad, siis ei tule veel vabaduse põhi­mõtet jalge alla tallata — see on prantsuse mõõdu­kuse ja arukuse suur õpetus, millest ta on kinni pidanud praeguseni. Ja hoolimata oma mõistus­likust ühekülgsusest ja paljudest puudustest jääb seepärast valgustusaeg selleks suureks edusam­muks, millele võis toetuda hilisem ühiskondlik areng ja kogu XIX ning XX sajandi määratu teaduste edu.

Antiikprantsuslik ratsionalism, selge ja kaine mõistus pühitses selle vooluga oma täielikku võitu. Vastates ajajärgus peituvaile tarvidustele vallutas ta kiiresti kõigepealt Prantsusmaa ja siis kogu Euroopa, tungides sügavamale kui rokokoo, sest ta ei piirdunud ainult aristokraatliku seltskonnaga, vaid haaras kõiki, kelle haridus temani küündis. Saksamaal sünnitas ta suure liikumise, mille mõju ulatus XVIII sajandi lõpul ja XIX-nda algul ka Läänemere idarannikule. Üks valgustatumaid päid balti aadlis, Garlieb Merkel, julges esimesena häält tõsta Baltimaade orjastatud maarahva kaitseks ja sai nii kogu XIX sajandi estofiilsuse algatajaks; Lääne-Euroopa ideedega kokku puutunud pastorid hakkasid viimaks siinselegi rahvale jumalariigi kõrval esimest korda ka maapealsetes asjades teed juhatama. Torma pastor Eisen Schwarzenberg läks kokkupõrgeteni maa isandatega. Kanepi praosti Philip v. Roth’i nädalaleht suleti võimude poolt. Juba tekkis siingi uusi koole, mis olid küll viletsad, kuid juhatasid vähemasti kirjatähtede juurde. Alles Prant­susmaalt pärineva valgustusaate mõjul tekkis meilgi ilmalik jutukirjandus, mille sihiks oli tõsta maarahva mõistust ja elutaset. Nii valmis Lääne-Euroopa vabadusliikumise valguses meiegi maarahva enese­tunde ärkamine. Kuni XIX sajandi südameni, Faehlmanni ja Kreutzwaldini võib jälgida valgustusaja õpe­tuste kauget kaja. Võime siis omagi rahvusliku ärka­mise ja vabaduse eest tänada kõigepealt Prantsusmaad, eriti Voltaire’i ja Rousseau’d, kelle aatepommide all purunesid esmalt saksa ja siis ka vene feodaalsed eelarvamused ja sunnivormid.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935