Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

REVOLUTSIOON 150-NDA AASTAPÄEVA PUHUL

Revolutsioonid kui ühiskondliku olustiku järsud ja murrangulised ümberkujundused mõjutavad sügavasti riiginduse arengut ja rahvaste mentaliteeti. Tavaliselt siirdub nende puhul poliitiline võim ühelt sotsi­aalselt klassilt teisele ja senistes omandisuhetes toimuvad kardinaalsed ümberpaigutused. Sageli kerkivad nendega seoses esile uued vaimsed väärtustesüsteemid, mille seisukohalt hinnatakse ja reformitakse konkreet­set tegelikkust. Revolutsioonid raiuvad järsu resoluutsusega läbi poliiti­lise ja ühiskondliku elu lootusetult sassiläinud keerdsõlmed, vabastavad rahvaste jõud neid ähvardavast tardunud stagnatsioonist ja avavad sel­lega tee hoogsamale ja tulemusrikkamale arengule. Õhku puhastava ja värskendava äikesena teostavad revolutsioonid lühikese ajavahemiku kestes, hoogsas ja tormilises tempos selle, mis asjade harilikus käigus oleks arenenud tunduvalt suurema aeglusega, osade kaupa, katkendlikult ja süsteemitult. Sellega moodustab revolutsiooniline areng loomuliku ja vajaliku täiendi evolutsioonilisele arengule. Kuigi tuleb üldiselt eelistada viimast ja pooldada tekkinud keerdsõlmede kannatlikku lahtiarutamist, ei saa ometi silmi kinni pigistada tõsiasja suhtes, et mõnigi kord Gordioni sõlmede lahtiraiumine on paratamatu ja inimkonna üldhuvide ja üldarengu seisukohast vägagi positiivne toiming.

Eelöeldu kehtib ka Suure Prantsuse revolutsiooni kohta, mis on maa­ilmaajaloos põhjalikumaid revolutsioonilisi murranguid, nii-öelda revo­lutsioon par excellence. Võimsa jõupingutusega purustas see revolut­sioon, mille 150-ndat tähtpäeva käesoleval aastal pühitseb kogu kultuurmaailm, vanad pehkinud õiguslik-poliitilised eluvormid ja hoogustas sel­lega inimkonna loovate jõudude vabamat avaldumist kõigil elualadel, ülesanded, mille kallal Suure revolutsiooni ajal töötati, pole praegugi veel vajaliku täiuslikkusega lahendatud. Ka nüüdisaegsed generatsioo­nid tunnevad enda üle heljuvat ta võimsat hingeõhku ja elavad ta kest­vate mõjuavalduste atmosfääris.

Tõelised revolutsioonid ei teki äkki, üle öö; neid ei põhjusta pinna­tute teoreetikute eluvõõrad utoopiad ega vastutustundeta poliitiliste intri­gaanide auahned taotlused, nagu varem arvati ja nagu praegugi mõ­ned ühiskondliku aatlemise alal kanapimedad elemendid kipuvad tõen­dama. Nad küpsevad ja valmivad aastakümnete, isegi sajandite kestes ja purskuvad siis neid varjava koore alt äkki esile nii, nagu uued tuld purskavad mäed, mis tekivad varjatud telluursete jõudude toimel. Ka Suur revolutsioon, mis rabas ja üllatas kaasaegseid otsekui mingi ürg­jõuline loodusnähtus, hõõgus kui tuli tuha all juba pikemat aega: teda valmistas ette kogu uusaegne ajalooline areng Lääne-Euroopas, nagu mingisse fookusse jooksid temasse kokku eelmiste ajastute tähtsamad arenemisteed.

Ta peamiseks põhjuseks olid Euroopa rahvaste riiginduses ja ühis­kondlikus struktuuris tekkinud vastuolud õigusliku korra ja tõeliste sot­siaalsete vahekordade, riigiasutuste ja rahvaste kultuuriteadvuse, ühe sõ­naga võimu ja vaimu vahel. Kehtiv õiguskord ja riigindus vastasid järjest vähemal määral tegelikele ühiskondlikele jõusuhteile ja haritud rahva­kihtide kultuuriteadvusele. Uue aja esimestel sajanditel olid Euroopa rah­vad siirdumas keskaegselt feodaliseerunud ühiskonnalt uueaegsele demokratiseerunud ühiskonnale, kuid linnakodanlus ja laiemad töötavad rahvakihid olid veel kaua liiga nõrgad selleks, et ise poliitilist võimu teostada. Et samal ajal nõrgenesid poliitiliselt ka senised eesõigustatud seisused — aadel ja vaimulikud, kes olid feodaalse ja seisusliku monar­hia ajastuil üsna väljapaistvalt osa võtnud riigielu juhtimisest, siis võisid seni oma õigustes ja võimu käsitsemises piiratud monarhid endilt ajuti­seks maha raputada ühiskondliku järelevalve ning kontrolli, ühe juhtiva ühiskonnaklassi puudumise tõttu võiski XVII ja XVIII sajandil kujuneda uus poliitiline riigivorm — piiramatu absolutism, mis suhtus kõigisse rahvastikuelementidesse kui riigivõimu ees ühevõrra õigusteta alamaisse, koheldes neid mitte õiguste subjektina, vaid lihtsa võimutsemisobjektina.

Nii tõusis absoluutse monarhia ajastul riigi ülimaks eesmärgiks maine jumal — kuningas, kuna riikide valitsemisel arvestati esijoones, sageli ainuüksi, kuningate vägevust ja kuulsust, ta dünastia ainelisi ja muid huve. Välispoliitikas kerkis Vestfaali rahu järel dünastiline tegur rõhutatult esikohale, tõrjudes kõrvale konfessionaalsed ja üldpoliitilised momendid. Seega said riigi asjad valitsejasugude perekonnaasjadeks ja konfliktid dünastiate pärandite pärast arenesid riikidevahelisteks sõdadeks (Hispaania, Poola ja Austria pärilussõjad). Välispoliitika ainsaks juhtivaks printsiibiks oli oma dünastia kasu, vahendiks _____  hoolimatu, jultunud intriig, ainsaks seaduseks toores jõud. Iga valitseja vaatas oma naabermaadele kui täiesti loomulikele omandamisobjektidele, mille puu­tumatust ei suutnud kaitseda ükski leping ega pühalik tõotus. Seejuures ei tulnud kellelegi pähe arvestada rahvaste endi õigusi ja soove: dünas­tiad vahetasid omavahel maid ja lõikasid ning tükeldasid riike otsekui „hollandi juustu” (ühe XVIII sajandi tegelase sõnade järgi)

Samasugune omavoli süsteem tekkis neil ajul ka sisepoliitiliste suhete alal. Riigirahvastikus nägid võimud igavesti alaealist, kelle „piirafud alamamõistus ei tohtinud poliitilistes küsimustes vähimalgi määral kaasa rääkida. Tõrkumatult sõna kuulda, makse maksta ja riigiisale sõdureid anda — selles seisis absolutistliku riigi alama õige voorus. Nii kõrvaldas absolutism riigiasjade juhtimisest täielikult vabad ühiskondlikud jõud ja nivelleeris kõik rahvakihid ühesuguses õigusetuses keskvalitsuse ja ta kohapealsete käsutäitjate ees. „Eraisikuile pole lubatud võimusid sol­vata” (insulter les puissances), väitis Preisi valgustatud monarh Fried­rich II. Ja sellist solvamist nähti iga tagasihoidlikumaski püüdes esitada valitsejale ühe või teise rahvakihi kõige truualamlikumad soovid! Abso­lutism oli täidetud suurima umbusklikkusega ühiskondlike jõudude vabade eneseavalduste suhtes. Võimutsev bürokraatia arvas ise pare­mini teadvat, mis rahvale vaja, ja pidas enda ainuõiguseks teostada riigi­pea suveräänset tahet ilma seltskonna kaasabita. Aja jooksul tõusis büro­kraatia kõikvõimsaks poliitiliseks teguriks, kes sageli tegelikult hoidis isegi riigiasjadesse vähe pühendatud kuningad oma hooldamise all ja juhtis omapead kogu valitsemistööd.

Siiski polnud bürokraatlike jõudude poolt teostatud nivelleerimistöö täielik, sest seniste privilegeeritud seisuste eesõigusi sotsiaalses ja kultuurielus ei julgenud monarhid kuigi resoluutselt vapustada. Talu­maadel lasusid endiselt keskaegse senjöriaalrežiimi aegadest pärinevad feodaalsed koormused aadli heaks ja katoliiklikes riikides ka kiriku küm­nis. Kesk- ja Ida-Euroopas jõudis pärisorjus ühes teoorjusega alles XVIII sajandil oma arengu haripunkti. Kõikjal seisis aristokraatia valitsejaile lähemal kui teised kihid ja mõjustas telgitaguste õukonnainfriigidega enda huvides riigiasjade käiku. Nii ei puudunud vana korra ajal mitte ainult poliitiline vabadus, vaid ühtlasi sotsiaalne võrdsus.

Kuid samal ajal olid piiramatu võimuga monarhid sunnitud ajama sellist majanduspoliitikat, mis õõnestas olulisel määral vana korra alused ja kaevas lõpuks neile endile haua. Järjest suurenevate sõjavägede ja arvuka ametnikekihi ülalpidamiseks pidid nad tõstma oma maade ma­janduslikku kandejõudu ja arendama energiliselt rahvastiku kaubandus-tööstuslikku aktiivsust. Kaubanduskapital kasvas merkantilistliku majan­duspoliitika toetusel Lääne-Euroopas jõudsasti ja revolutsioneeris ka se­niseid tööstusvorme. Inglismaal alates XVIII sajandi keskpaigast toimuv tööstuslik revolutsioon valmistas teed kõrgkapitalismile, milleni küll jõuti alles järgneval sajandil. Kõik see soodustas kodanlike keskkihtide tugevnemist ja iseteadvumist. Juhtivais Lääne-Euroopa riikides tõusis ko­danlus XVIII sajandil kõige elujõulisemaks sotsiaalseks klassiks. Ta ei lep­pinud enam senise tagasihoidliku kohaga ühiskondliku hierarhia redelil, vaid hakkas nõudma oma majanduslikule osatähtsusele vastavat polii­tilist erikaalu riigielus; ta taotles poliitilisi vabadusi, sotsiaalset võrdsust, konstitutsioonilist režiimi ja majandusliku reglementatsiooni kaotamist. Absolutistlik riik oli aga liiga tihedasti seondunud feodaalse aristokraa­tiaga ega tihanud anduda uute tõusvate ühiskonnakihtide teenistusse. Hangunud oma bürokraatlikus rutiinis ja seisuslikes traditsioones, ei suut­nud ta otstarbekalt lahendada elu arenemisel esile kerkivaid aktuaalseid ülesandeid.

Nii valdas XVIII sajandil Lääne-Euroopa riike raske sisekriis. Revo­lutsioon valmis seniste eluvormide varjul kogu sajandi kestes, kodanluse ainelise jõu tõustes ja vana korra kõdunedes ning laostudes. Ta puhkes lõpuks seal, kus kodanlus oli oma kultuuriliselt tasemelt küpseim ja kus ancien regime’i kõdunemine ilmnes kõige drastilisemal kujul, nimelt Prantsusmaal.

Jõukate ja iseteadvate kodanlike kihtide püüdlusi kajastas taba­valt võimas universalistlikult häälestatud kultuuriliikumine, nn. valgustus. Juba XVII sajandil olid loodusteadused üle elanud „Suure uudumise (The greas renewal,nagu seda kutsub oma samanimelises teoses amee­rika ajaloolane Preserved Smith). Mehhanistlik, loodusteaduslik tunnetus Newtoni gravitatsiooniteooria ja teiste selliste saavutuste näol andis maa­ilmavaatelistele otsinguile kindlama teaduspärase aluse, mida nad ei ol­nud omanud endisil suuril kultuuritõusu aegadel, näit. ei antiikses Kree­kas ega humanismi ajastul. Toetudes täppisteaduste erakordseile saavutisfele vabanes teaduslik ja filosoofiline aatlemine XVIII sajandil kirikliku hooldamise alt. Valgustusfilosoofid ründasid erakordse ägedusega salli­matuid ja vaba mõtte vastu vaenulikke kirikuid ja arvustasid peene irooniaga kristlikele ilmutususundeile omast dogmatismi ja traditsioonilist teoloogilist moraali. Niiviisi juhtisid nad haritud seltskonna huvid eemale teoloogilistest vastuoludest ja rajasid aluse maise elu suuremaks väär­tustamiseks.

Seejärel suundusid, eeskätt XVIII sajandi teisel poolel, valgustatud pead poliitiliste teooriate alale, andes poliitilist võimu taotlevaile kesk­kihtidele rea süsteemi järjestatud ideid talumatuks muutunud olusuhete ümberkorraldamise kohta. Kuna vana korda pooldavad elemendid toe­tusid ajalooliselt pühitsetud traditsioonidele, rajasid uuendusi taotlevad teoreetikud oma nõudlused üldisele, universaalsele loodusõigusele, mis osutus nende käes võimsaks relvaks mineviku tülika pärandi vastu võitlemisel. Loodusõigus arvati koosnevat kõikjal ühevõrra kehtivaist ja kõigi inimeste suhtes ühevõrra kohustuslikest õiguslikest põhinormidest. Ta eelduseks oli juba antiikajas) pärinev usk inimiseloomu stabiilsusse ja ühetaolisusse ning veendumus, et kõrgeimad inimideaalid on ühesugu­sed ja muutumatud. Loodusõigusl/ku mõtlemisviisi najal tuletati mõistuse põhimõtteist ideaalne ja ratsionaalne riiklik õiguskord, mis pidi kindlus­tama ühiskonna hüveolu ja üksikisiku vabadused. Inimkonna kõlbelise uuestisünni ja ühiskonna poliitilise reformi taotlused leidsid ideelise üht­luse ja vaimse keskpunkti õpetuses inimese ja kodaniku loomulikest, loovutamatuist vabadustest kui riigivõimu teotsengute paratamatust piirist. Loodusõigus moodustas Archimedes’e punkti, millele toetudes valgus­tajad ründasid vana korra kindlaimaidki kantse. Esijoones nõuti siiski elust väljakasvanud konkreetseid reforme, kuna radikaalsemad revolutsiooni­lised teooriad esinesid pigemini puhtabstraktsete arutlustena ja mõnikord ainult sädeleva mõttemänguna.

XVIII sajandi ideestik polnud järelikult selline pinnatu, eluvõõras ja elukauge nähtus, nagu seda mõned uurijad (H. Taine jt.) on kirjeldanud, vaid omas suurt aktuaalset sisu ja sügavat elulist mõtet. Ta kujunes hari­tud kodanlike kihtide elukäsitusena ja moodustas loomuliku reaktsi­ooni vabadust ja võrdsust eitava ancien régime ‘i vastu. Ta taunis tera­vasti selle pahesid ning puudusi, esitas aga samal ajal kaineid ja kaalu­tud parandusettepanekuid viimaste kõrvaldamiseks. Nii seisis valgustus­filosoofia mõlema jalaga tugevasti Lääne-Euroopa tõeliste olusuhete pinnas. Ta optimistlikult elujaatav mentaliteet oli täielikus kooskõlas varakapitalistliku ajastu kodanlike kihtide idealistliku eluvaatega. XVIII sajandi kodanlus oli veel vaba kitsarinnalisest ja lamedast mammonismist, mis on vohanud ja lokanud hilisemal, kõrgkapitalistlikul ajastul, näit. eriti varjamatult juulimonarhia ja Napoleon III ajal. Seetõttu võisidki kodanlikud elemendid Suure revolutsiooni ajal lausa erakordset saavu­tada: Peter Kropotkini õige märkuse järgi on ikka vaja kas või noaotsatäis ideaali, et suured pöörded võiksid õnnestuda, ühtlasi oli valgustus­filosoofia oma loodusõigusliku hoiaku tõttu rõhutatult universalistlik ja kosmopoliitlik. Ta poolt propageeritavad tõed pidid eranditult kehtima kõigi rahvaste kohta. Hoolimata sagedaist sõdadest riikide vahel suhtu­sid eri rahvaste haritud kihid üksteisesse veel heatahtliku sallivusega ja moodustasid mingi riikide piire ületava klassi „valgustatud peade vabariigi”, kus valitses ühine mentaliteet, nn. euroopa vaim (l’esprit européen). A. Mathiez’ tabava märkuse järgi (töös „La Revolution et les etrangers”) ei eksisteerinud internatsionaal neil ajul kongresside resolut­sioones ega parteide doktriines, küll aga eksisteeris ta hingedes ja süda­meis.

Seetõttu võis Prantsusmaal puhkenud revolutsioon leida väga laia­ kõlapinna teisteski Euroopa maades. Valgustusajastul oli Prantsus­maa saavutanud Euroopa kultuurielus samasuguse vaieldamatu esikoha, nagu tal oli juba olnud XII ja XIII sajandil, gootika ja skolastika ajastul. Kui Versailles’ õukonnaelu oli alates Louis XlV-ndast avaldanud sügavat muljet teiste riikide valitsevaile kihtidele, vallutasid vaimukusest sädele­vad prantsuse valgustusfilosoofid eeskätt haritud keskkihtide, aga sageli ka aristokraatide südamed kaugel väljaspool Prantsusmaa piire. Nii ku­junes Euroopas prantsusliku hoiakuga ja prantsuse keelt kõnelev kos­mopoliitlik vaimuaristokraatia, kes oli tihedais suhteis prantsuse kultuuri­eluga, saades siit alatasa uusi mõjutusi.

Prantsusmaal haarasid uued ideed üsna laialisi rahvastikuelemente üle kogu maa. Väga mitmesuguste teede ja kanalite kaudu tungisid nad pealinnast provintsidesse, kus tekkis rida kirjanduse- ja teadusehuvilisi ringe. Nii polnud Prantsusmaa enne revolutsiooni puhkemist enam ämb­lik hiiglasuure peaga (Pariis) ja pikkade ülikõhnade jalgadega (provint­sid), nagu teda XVIII sajandi esipoolel oli iseloomustanud markii d’Argenson. Siin leidus kõikjal uusi ideid innukalt jälgivaid, juurdlevaid ja kriitilisi päid. Isegi suur osa aadlikke oli langenud nende ideede mõju alla. „llma mingi ettenägelikkuseta (kõneleb üks neist — Segur — oma memuaarides) nautisime meie ühtaegu aadliseisuse paremusi ja plebeilise filosoofia võlusid … Et ehituse välisvormid säilisid puutumatuina, siis ei näinud me, et seda seestpoolt õõnestati.   On teatav nauding allapoole laskuda juhul, kui arvad võivat uskuda, et sa igal hetkel võid vabalt oma suva järgi ülesse tagasi tõusta.” Eriti populaarseks muutusid moodsad ideed aristokraatia keskel seejärel, kui Prantsuse valitsus abistas sõjali­selt Inglise asumaid, kes olid Põhja-Ameerikas emamaast lahku löönud. Inglise kolonistide võitlus „türannia” vastu õhutas Prantsusmaalgi oposit­siooni „ministrite despotismi” vastu. Asjaasutatud P.-A. ühendriikide saadik Benjamin Franklin külvati Pariisi kõrgema seltskonna poolt üle erakordsete tähelepanuavaldustega ja muutus otsekui mingiks legen­daarseks kujuks, rahvaste vabaduse sümboliks. Chateaubriand’i sõnade järgi olevat siis olnud parimaks tooniks olla ameeriklane (s. t. vabariik­lane) pealinnas ja inglane (s. t. konstitutsioonilise monarhia pooldaja) õu­konnas.

Moodsaist ideedest pealiskaudselt riivatud, samal ajal aga kange­kaelselt oma eesõiguste küljes rippuvad aristokraatlikud kihid andsidki esimese tõuke Suure revolutsiooni puhkemiseks. Oma hoogsa välis­kaubanduse tõttu oli Prantsusmaa XVIII sajandil rikkamaid Euroopa maid. Siiski muutus ta rahanduslik seisund valitsuse saamatu ja pillava ühepäevapoliitika tagajärjel P.-Ameerika iseseisvussõja järel lausa ka­tastroofiliseks, nii et kerkis esile isegi riigipankroti hädaoht. Kui selle väl­timiseks püüti maksustada ka eesõigustatud seisusi, asusid need oposit­siooni ja nõudsid „despotismi” piiramist, loomulikult nende endi kaudu ja nende endi huvides. Nad ei taibanud, et seisusliku monarhia restau­reerimiseks olid ajad juba ammu möödas, ega osanud karta, et nende aktsioon võiks aidata võimule kolmanda seisuse, s. t. kodanluse koos laiemate rahvakihtidega. Nii aga tegelikult juhtuski. Mõõga- ja mantliaadli liit vaimuliku seisusega heidutas kuningas Louis XVI valitsust, kes otsis endale seljatuge kolmandalt seisuselt ja andis üle pika aja jälle kokku kutsutavate generaalstaatide valimistel hääleõiguse erakordselt laialistele rahvakihtidele. Kodanlus ja talupojad hakkasid aga poliitilise reformi — kuningavõimu piiramise — kõrval nõudma ka sotsiaalseid re­forme — kodanlikku võrdsust, kõigi seisuslike eesõiguste kaotamist, kirikumaade riigistamist jne. Et nende nõuete teostamine oleks tähenda­nud aristokraatia täielikku kokkuvarisemist, lähenesid kodanluse iseseisva väljaastumise läbi hirmutatud privilegeeritud seisused nüüd jälle monar­hile ja moodustasid koos viimasega generaalstaatide kokkutuleku järel ühisrinde kodanluse võimutaotluste vastu. Kui generaalstaadid kuulutati kodanluse algatusel suveräänse võimuga asutavaks koguks, asus kunin­gas reaktsiooniteele ja hakkas koondama Versailles’sse sõjavägesid.

Sellega oli saabunud otsustav hetk. Kui Prantsuse valitsusel koos eesõigustatud seisustega oleks õnnestunud juba eos lämmatada algav revolutsioon ja hajutada asutav kogu, oleks Prantsusmaal ja kogu Eu­roopas konservatiivsed jõud võinud veel kaua võimul püsida. Äkki ker­kis aga esile uus tegur, keda võitlevad pooled polnud seni kuigi tõsi­selt arvestanud, nimelt revolutsioneerunud laiad rahvamassid. Neisse olid valgustusajastu ideed jõudnud tungida vaid väga vähesel määral. Nad olid hoopis rohkem huvitatud oma igapäevasest leivast ja oma viletsa ainelise seisundi parandamisest kui Prantsuse riiginduse reformi­mise üksikasjadest. Kuid nad tundsid ühtlasi aristokraatia vastu otse instink­tiivset viha ja olid valmis selle kihi likvideerima hoopis suurema järje­kindlusega, kui seda soovisid aadlile oma elustiililt lähemal seisvad jõu­kad kodanlikud elemendid. Töötuse, elukalliduse ja nälja mõjul Pariisis tekkinud massidekäärimised arenesid ärevas poliitilises õhkkonnas otsus­tavaks revolutsiooniliseks aktsiooniks.

Relvastudes ja kroonuladudest laskemoona otsides olid Pariisi rah­vamassid sattunud konflikti ühe vangla, nimelt Bastille’ komandandiga, kes oli lasknud neid tulistada. Ägeda rünnaku järel Bastille vallutati 14. juulil 1789 rahvahulkade poolt ja ta komandant surmati. Sellest sünd­musest dateeritaksegi tavaliselt Suure revolutsiooni algust. Tõeliselt ei oleks Pariisi rahva viha tarvitsenud langeda just sellele vanglale, mis ei olnud määratud lihtrahvasse kuuluvate isikute jaoks. Bastille’sse kui pari­masse ja mugavamasse vanglasse paigutati eeskätt aadlikke ja erilise kuningliku armu alusel ka literaate kolmandast seisusest. Tähtsamail van­gidel olid siin kaasas oma teenrid ja lemmikloomad (koerad, kassid, tuvid). Vangidele pakutavad veinid olid heas kuulsuses; suhtlemine teiste vangidega oli teoorias keelatud, praktikas aga enamasti lubatud, nii et siin erisugupoolte vahel tekkis isegi armuromaane. Alates aastast 1720 ei tarvitatud Bastilles’s enam tortuuri: hoolimata põhjalikest otsin­guist ei leidnud vangla vallutajad siit ei laipu, ei luukeresid ega piinamisriistu. Viimaseil aegadel oli siin ka vangide arv tublisti kokku kuivanud. Võitjad kohtasid vaid seitset vangi, kellest neli olid vekslivõltsijad, kaks vaimuhaiget ja üks oma perekonna nõudel siia toodud brutaalne sadist; seega puudusid poliitilised vangid täielikult.

Siiski tuleb Bastille’ vallutamist pidada esmajärguliseks maailmaaja­looliseks sündmuseks. Bastille’ kindlus oma kaheksa torniga, laiade ja sügavate kraavidega ja kahuritega valitses Pariisis Saint-Antoine’i lihtrahva korterlat ja hoidis seda vajalikus kuulekuses. Laiemad rahvakihid ei tundnud oma kogemuste najal Bastille’ siseolusid, kuid vihkasid ta süngeid müüre ja uskusid ta kohta käivaid veel süngemaid lugusid. Ja kas ei peitunud oma sügav mõte juba selleski tõigas, et rahvas hävitas just selle vangla, mille režiimi tal endal polnud võimalustki tunda saada? Ja et ta hävitas ta seepärast, et seda vanglat peeti meelevaldse despo­tismi kantsiks, mis sümboliseeris juba oma olemasoluga ancien régime’lie iseloomulikku isiksuse rõhumist, kontrollimatut ja ohjendamatut oma­voli, isikuõiguste ja -vabaduste tallamist? Bastille’ vallutamine oli miljonjalgse deemose esimene jõuline ja edukas aktsioon, ta õnnestunud debüteerimine Euroopa ajaloo näitelaval. Seni olid anarhilised massiliikumised ilma erilise vaevata võimude poolt maha surutud, seekord aga saa­vutas ootamatu ja üllatuslik massiaktsioon otse erakordseid tulemusi. Ära­hirmutatud Louis XVI loobus otsekohe kontrrevolutsioonikatseist, tun­nustas asutava kogu suveräänset võimu ja leppis kodanliku rahvuskaardi loomisega Pariisis, kust valitsuse väed viidi täielikult ära.

Tunnustades rahvamässu ja ta tulemusi keeldus Prantsuse monarh sel­lega avalikult oma piiramatust võimutäiusest ja alistus suveräänsele rah­vale kui riigielu põhiküsimuste kõrgeimale otsustajale. Selle kaudu sai monarhistlik põhimõte kogu Euroopas äärmiselt ränga hoobi, millest ta enam kunagi ei suutnud täielikult toibuda. Nii oli vanale korrale omane piiramatu ja kontrollimatu režiim andnud endale ise vaesusetunnistuse. Kuninga võimu pankroti üheks otseseks tulemuseks oli üldine hoogus revolutsioonilaine kogu maal. Senised võimukandjad (intendandid, mää­ratud linnavalitsused jne.) kukutati ja asendati rahva poolt valitud või­mudega. Teade Bastille’ vallutamisest vapustas kiiresti leviva elektri­sädemena kogu maa ja aitas luua tähtsad rahvusliku energia koondised vabalt organiseerunud kommuunide näol. Siitpeale muutus Prantsusmaa autonoomsete kommuunide föderatsiooniks. Sellele kommunaalsele re­volutsioonile järgnenud laiaulatuslik agraarliikumine sundis asutavat kogu asuma senjöriaalse režiimi jäänuste likvideerimisele. Need massi­liikumised halvasid vanade võimude tegevuse, julgustasid ja toetasid kodanlust ta reformitöös ja õhutasid teda teostama radikaalseid murran­guid senises poliitilises ja ühiskondlikus korras.

Ilma laiade rahvamasside spontaanse ja jõurikka aktiivsuseta oleks Suur Prantsuse revolutsioon jäänud samuti pinnale peatuma, nagu revo­lutsioonid Saksa riikides „hullul aastal” (1848—49). Kodanlike kih­tide küpse poliitilise mõtte ja laiade töötavate rahvahulkade jõulise revolutsioonilise aktsiooni kooskõlalise ja rööbitise tegevusega ongi seletatavad Suure revolutsiooni olulised poliitilised saavutused.

Rahvahulkade toetusel võis asutav kogu, hoolimata endiste ees­õigustatud kihtide avalikust ja kuningas Louis XVI enam-vähem varja­tud opositsioonist, kahel järgneval tegevusaastal uuendada senise riiginduse ja kummutada seisusliku korra, mis asendati seisustevaba, kodan­likule võrdsusele toetuva klassikorraga. Sellega saavutasid loodusõiguse humaansed põhimõtted esmakordselt suure elulise tähenduse ja mit­medki valgustatud aatlejate teooriad teostusid konkreetses tegelikku­ses. Punase joonena läbistavad asutava kogu reformiseadusandlust isiku­vabaduse, kodanliku võrdsuse ja rahvasuveräänsuse ideed.

Põhja-Ameerika ühendriikide tekkimisel olid selle eri osariigid pai­gutanud oma uute põhiseaduste algusse deklaratsioonid oma kodanike põhiõiguste ja oma riiginduse aluspõhimõtete kohta. Sedasama otsustas teha ka Prantsuse asutav kogu; ta avaldas veel enne uue põhi­seaduse koostamist revolutsiooni sotsiaalpoliitilise programmina oma kuulsa Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni. Kuna ameeriklased olid koostanud oma deklaratsioonid endi koduseks tarvituseks, ei piir­dunud prantslased sellega, vaid otsustasid deklareerida oma põhimõtted niiviisi, nagu nende eelkäijad, valgustusfilosoofid, olid püstitanud oma teooriad — tervele maailmale, kogu inimkonnale. „Me tahame koostada deklaratsiooni kõigile inimestele, kõigile aegadele, kõigile maadele”, väitis üks asutava kogu kõnelejaid. Revolutsioonilised seadusandjad tundsid olevat endile pöördunud kogu maailma pilgud ja olid süga­vasti veendunud oma ürituse ajaloolises suuruses ja tähtsuses. Siira innu­kusega kuulutasid nad poliitilistest ja sotsiaalseist vastuoludest lõhesta­tud maailmale oma maist evangeeliumi, mis pidi rajama alused üldisele hüveolule, õiglusele ja rahule.

Olevas usus intellekti vägevusse väitsid nad oma deklaratsioonis, et ideed juhivad inimkonna elu ja arengut: ühiskondliku elu puuduste ja valitsuste rikete ainsaks põhjuseks olevat inimõiguste mitteteadmine, unustamine või põlgamine. Seetõttu püüti „raiudes vasktahvleile inimeste õigused kõrvaldada Prantsuse riigikorra puudused ja teha võimatuks nende tekkimine tulevikus”. „Kõrgeima Olendi palge ees ja kaitse all” kuulutati välja inimese ja kodaniku loomulikud ja loovutamatud õigu­sed, nimelt vabadus, omand, julgeolek ja õigus rõhumisele vastu hakata. Inimesed sündivat vabadeks ja oma õigustelt võrdseiks, kuna sotsiaalsed erinevused olevat ainult niivõrd lubatavad, kuivõrd nad põhinevad üldisel kasul. Individualistliku isikuvabaduse idee seisukohalt rõhutab deklaratsioon eriti isikupuutumatust ja võimalikult täielikku mõttevaba­dust: „mõtete ja vaadete vaba vahetamine on inimese kallimaid õigusi; seetõttu võib iga kodanik vabalt kõneleda, kirjutada ja oma teoseid trükkida, vastutades samal ajal ettenähtud juhtumeil selle vabaduse kuri­tarvituse eest”. Seevastu puudub deklaratsioonis koosolekute ja ühin­gute vabadus ning usundilisel alal kõneldakse vaid ususallivusest. Üht­lasi rõhutatakse kindlail sõnul rahva kõrgeima võimu põhimõtet: „iga suveräänsuse põhimõte asetseb oluliselt rahvas; ükski asutus ega ükski isik ei või teostada võimu, mis ei lähtu selgel kujul rahvast”. Sellise kä­situse järgi on õigeks suverääniks kogu rahvas, kes delegeerib oma võimu teostamise vastavaile esindajaile. Kui viimased täidavad oma ülesandeid halvasti, on rahval õigus rõhumisele vastu astudes nad kõr­valdada.

Kuigi deklaratsioon ei loonud inimõigustele vajalikku kohtulikku kait­set, nagu seda olid näit. inglased teinud oma Habeas corpus act’iga, on ta ajalooline tähtsus ülisuur. Formuleerides oma lühikeste ja tabavate valemitega inimõigused, äratas ta seniseis rõhutud ja passiivseis alamais eneseväärtuse tunnet ja aitas neist kasvatada iseteadvaid kodanikke. Tema põhimõtteile rajatud reformid avasid vaba tee rahvas peituvaile individuaalseile jõududele, mis siitpeale võisid kasvada, areneda ja tegutseda, tundmata seniseid kammitsaid. Kuna mujal ranged seisuslikkuse raamid tõkestasid rahvastikuenamuses kätkevat energiat, olid Prantsus­maal kõrvaldatud tammid ja paisud selle võimsa veevoolu eest. Isiku vabastamises ja ta loovutamatute õiguste kuulutamises tuleb näha Suure revolutsiooni olulisemaid tagajärgi, hoolimata sellest, et individualistlik režiim osutus alguses kasulikumaks rikkamaile ja seetõttu sotsiaalselt tugevamaile ühiskonnaelementidele. Pikapeale avasid liberaalsed vabadu­sed ka laiemaile ja kehvemaile rahvakihtidele teatavad võimalused or­ganiseerumiseks ja oma huvide tõhusaks kaitsmiseks. Kodanlik võrdsus rajas vaba tee kõigi rahvakihtide ettevõtlikkusele ja algatusvaimule, õhu­tas kõiki energilisemale ja hoogsamale tegutsemisele. Nii kujunes 1789. a. põhimõtete alusel XIX sajandi jooksul uus ühiskond, kes suutis luua tunduvalt rohkem ainelisi rikkusi ja arendada võrdlematult kõrgema vaimse ja tehnilise kultuuri, kui seda olid jaksanud teha eelmised, individuaalsete jõudude tõkestamisele rajatud seisuslikud režiimid.

Deklaratsiooni põhimõtete alusel  lõi  asutav kogu  Prantsusmaast konstitutsioonilise monarhia, kus teostati üsna avar, ent siiski mitte üldine valimisõigus, administratiivne detsentralisatsioon ja kiriku allutamine riigi­võimule ühes kiriku hiiglamaaomandi riigistamisega. Ulatuslike refor­mide kaudu kindlustati haritud ja jõukaile kodanlikele keskkihtidele esivõim poliitilisel ja majanduslikul alal. Mõnevõrra kasulikuks osutusid need reformid siiski ka teistele endise kolmanda seisuse elementidele. Talleyrand’i poolt redigeeritud proklamatsioonis prantsuse rahvale (veebr. 1790) iseloomustab asutav kogu ise oma reformitööd järgmiselt, inim­õigusi ignoreeriti, need on nüüd kehtima pandud. Rahval puudus õigus anda seadusi ja määrata makse; see õigus on talle antud. Meie avalik õigus koosnes lõpmatuist eesõigustest; need on kõrvaldatud. Prantsus­maa senised jaotused (administratiivseiks, kohtu- ja kirikuringkondadeks) on kõrvaldatud, et välja juurida vanade eelarvamuste jäänused ja asendada provintsipatriotism tõelise isamaa-armastusega. Me lõpetame oma töö seadustega hariduse ja rahvusliku kasvatuse kohta, et asetada uus põhi­seadus uute, kasvavate generatsioonide kaitse alla. Millise auväärse pä­randi võite teie edasi anda järelmaailmale! Teie olete tõusnud riigikoda­nikeks, te pääsete vabalt kõigisse ameteisse, te olete kõik võrdsed sea­duste ees, te võite vabalt tegutseda, kõneleda, kirjutada, ilma kellelegi aru andmata.” Siin loendatud paremustes võiski prantsuse rahva enamik näha revolutsiooni olemust, selle peamist sisu. Asutava kogu reformide kaudu olid prantslased muutunud vabadeks kodanikeks ja seondunud oma isamaaga tihedate sidemete kaudu. Nad olid tõusnud oma kuninga eripalgelistest alamaist iseteadvaks riigirahvaks, natsiooniks. Nad püüd­sid ühtlasi endi poolt saavutatud paremusi kättesaadavaks teha teistelegi rahvaile.

Suure revolutsiooni hüüdsõnade universaalsus ja ta põhimõtete abstraktsus tegid ta taotlused arusaadavaiks ja vastuvõetavaiks naaber­rahvaile ning võimaldasid prantsuse ideedele erakordselt suure löögijõu ja laia levimisala. Pidades end mõistuse, õigluse ja edu eestvõitlejaks, arendas prantsuse revolutsiooniaegne generatsioon innukat propagandat humanitaarse kosmopolitismi vaimus, ühes lendkirjas (aug. 1790) rõhutab poeet Andre Chenier seda mõttesuunda haruldase selgusega. „Meie keskel toimuv revolutsioon on niiöelda rase maailma saatustest (grosse des destinees du. monde). Teised rahvad on pööranud meile oma pil­gud ja ootavad meie sisevõitluste tulemusi kannatamatu ja kärsitu huviga. Ja tõepoolest: meie kaudu teostab inimkond praegu suurt katset. Kui meie asi õnnestub, siis muutub kogu Euroopa saatus; inimesed taastavad oma õigused, rahvad saavad tagasi neilt röövitud suveräänsuse; võib-­olla lepivad kuningad Prantsuse eeskujul ära oma rahvastega ja kutsuvad nad osa võtma riigivalitsemisest. Ja võib-olla, õpetatud meie kogemuste kaudu, suudavad teised, meist õnnelikumad rahvad rajada endile õiglase ja vaba põhikorra, ilma et neil tarvitseks üle elada selliseid segaseid ja rahutuid aegu nagu meie.”

Prantslaste siiras ja vankumatu usk oma tsivilisatoorsesse missiooni äratas teistes rahvais täit usaldust ja laialist sümpaatiat, sest kõikjal kannatati nendesamade vana korra pahemusfe all, mille vastu prantslased olid alustanud energilist võitlust. Kuna kodanlikud elemendid jagasid täiel määral Prantsuse kodanluse püüdeid ja ihkasid samuti aristokraatia
mõjuvõimu murdmist, sümpatišeerisid mõnel pool isegi XVIII sajandi ideestikust nakatunud aadlikud prantslaste poolt üritatud võitlusele kuningliku despotismi vastu. Sellega ongi seletatav see lausa harukordne vastukaja, mida Bastille’ langemine äratas kogu Euroopas. Kõikjal tervitati seda sündmust varjamata heameelega ja mõnikord otsese juubeldamisega. Peterburis olevat (Segur’i teatel) prantslased, venelased, taanlased, sakslased, inglased, hollandlased olnud otsekui hullunud rõõmust: nad õnnitlenud, sülelenud ja suudelnud ühtteist tänavail, nagu oleks nad ise vabanenud mingeist raskeist ja rõhuvaist ahelaist. Mainzi kuurvürsti nõunik, šveitsi ajaloolane Johannes Müller nimetas 14. juulit ilusaimaks päevaks Rooma riigi langemisest saadik. Taanlane Steffens kõneleb oma mälestustes vaimustatud sõnul neist kustutamatuist muljeist, mida avaldanud teade Prantsuse despotismikantsi vallutamisest: „Nii algas revolutsioon mitte üksi Prantsusmaal, vaid ka kogu Euroopas. Ta sirutas oma juured miljoneisse hingedesse. Neis esimesis vaimustushetkedes oli midagi puhast ja püha, mis kunagi ei unune. Lõpmatu lootus vallutas me südamed.” Eriti tugev oli Suure revolutsiooni mõju saksa filosoofiliselt orienteeritud haritlaskonnale. Isegi juhtivad filosoofid sattusid ta valdava mõju alla. Vana tasakaalukas Königsbergi tark, Immanuel Kant, tervitas entusiastlikult revolutsiooni puhkemist ja jäi ta ürituse veendunud pooldajaks hiljemgi, kui enamik saksa intelligente oli revolutsiooni äärmuste (kuninga hukkamise, terrori jne.) mõjul juba hakanud sellesse eitavamalt suhtuma. Revolutsiooni ideede mõju leiame näit. ta töös igavese rahu kohta. Hegel istutas Tübingeni üliõpilasena innukalt vabaduspuid revolutsiooni mälestuseks, kuna Fichte võttis ühes     töös, mis moodustab Suure revolutsiooni esimese filosoofilise tõlgenduse avarate perspektiivide seisukohalt, prantslaste radikaalsed püüdlused otsustavalt ja julgelt oma kaitse alla. „Kunagi ei seisnud rahvasteliidu ideed oma teostumisele lähemal, vähemalt mõtleva eliidi ridades, kui sellel uue maailma kirgaval koidikul, mis järgnes Bastille’ vallutamisele” (Mathiez).

Euroopa haritud kihtide keskel sai viisiks külastada isiklikult vaba­duse maad ja hingata vabaduse õhku. Nii koondus revolutsiooni esime­sil aastail suurel arvul „vabaduse palverändureid” Pariisi kui inimsõprade Mekasse; mitmed neist jäid siia püsivalt elama, omandasid Prantsuse ko­danikuõigused, pääsesid riigi- ja sõjaväelistesse ameteisse või isegi rahvaesindajaiks. Samal ajal valiti Prantsuse seadusandlike kodade poolt Prantsuse aukodanikeks rida välismaalasi, kes olid „hästi teeninud vaba­duse asja” ja sellega kaasa aidanud rahvaste üldisele vabanemisele.

Siiski jäi üldine rahu ja vendlus saabumata; just vastupidi: Suure revolutsiooni mõjul sattusid Euroopa rahvad raskete ja pingutavate sõ­dade keerisesse, mis kestis üle paarikümne aasta. Prantsuse kodanlus oli asjatult lootnud, et aristokraatia lepib oma positsioonide kaotamisega ja et kuningas muutub siiraks uue korra pooldajaks. Prantsuse emigreeru­nud aadlikud leidsid toetust teiste maade eesõigustatud kihtide poolt. Ka valitsejad, kelle võim toetus esijoones jõule ja traditsioonidele, tund­sid end tõsiselt ohustatud olevat Suure revolutsiooni humanitaarsest pro­pagandast. Kuulutades prantsuse rahva kõigi rahvaste sõbraks ja kaits­jaks ja pakkudes neile abistavat vennakätt „türannide” vastu võitlemisel, sundisid Prantsuse „patrioodid” monarhe koonduma neid kõike ähvar­dava ühise hädaohu vastu. Nii vallandus alates 1792. aastast terav sõja­line konflikt Prantsusmaa ja Vana-Euroopa vahel, kuna kõigis sõdivais riikides tekkis omakorda sisekonflikt eesõigustatud kihtide ja vabadust ning võrdsust taotlevate rahvakihtide vahel. Seega omandasid revolutsioonisõjad suurel määral klassidevahelise sotsiaalse võitluse ilme.

Võitlus uue ja vana korra pooldajate vahel osutus siiski tunduvalt raskemaks ja kestvamaks, kui esimeses revolutsioonituhinas oli arvatud. Vana korra esindajate käes olid riikides olulisemad võimu- ja jõuressursid. Samal ajal olid Kesk- ja Lõuna-Euroopa mail kodanlikud kihid majandus­likult nõrgemad, vähearvulisemad ja vähem haritud kui Prantsusmaal ja nende alade poliitiline killustumus takistas hoogsat ning koordineeritud revolutsioonilist ekspansiooni, ühtlasi ei tekkinud teistes maades niivõrd jõulist ja ulatuslikku laiade rahvamasside aktsiooni, nagu see esines Prant­susmaal. Siiski ei suutnud Vana-Euroopa ühendatud jõud vallutada revolutsioonilist Prantsusmaad ja restaureerida siin ancien régime. Prantsuse-vastane koalitsioon pidas sõda vanade meetoditega ega julge­nud apelleerida uutele jõududele; sageli kartsid monarhid oma alamaid rohkem kui vaenulikke vägesid. Koalitsiooni kuuluvate riikide väed aset­sesid hajuli, ei suutnud pidada omavahel vajalikku kontakti, liikusid aeg­laselt ja hoidusid suurtest lahinguist. Seevastu oli Prantsuse uus rahvuslik sõjavägi, kus igaühele oli avatud tee tõusuks, täidetud erakordse revo­lutsioonilise entusiasmiga ja harrastas kiireid ning purustavaid lööke. Kõigil neil põhjustel ei suutnud saagiahned ja ühtteist umbusaldavad liit­lased jagu saada Prantsuse revolutsioonilisest armeest, kes okupeeris rea naaberalu. Belgias, Madalmaadel, Reini vasemal kaldal, Šveitsis ja Põhja-Itaalias teostati Prantsuse vägede kaitse all samalaadilisi reforme, nagu need olid läbi viidud Prantsusmaal. Nii tungisid revolutsioonisõdade ajal ja nende sõdade kaudu Prantsuse mõjud sügavale naabermaadesse ja mõjutasid nende olukordi.

Revolutsioonisõjad aitasid olulisel määral kaasa rahvusteadvuse ja rahvuslike tunnete arenemisele Lääne-Euroopas. Prantsusmaal kuju­nes suurelt osalt vabatahtlikest koosnevas sõjaväes võimas rahvustunne, mis astus senise provintsipatriotismi asemele. Kui Euroopa monarhiate poolt alustatud pealetung ohustas revolutsiooni saavutust, kummutasid prantslased, hoolimata oma senisest kuningriiklusest, 1792. aastal monar­hia ja lõid „ühe ning jagamatu” vabariigi, mis algul kavatseti rajada laiale demokraatlikule alusele. See nn. teine revolutsioon teostas üldise vali­misõiguse ja andis võimu laiade kihtide huve arvestatava radikaalse väikekodanliku haritlaskonna kätte. Erakordselt raskeis välis- ja kodu­sõja tingimustes loodud revolutsiooniline valitsus heitis ajutiselt „katte vabaduse kujule, resfaureeris jälle sõjapidamiseks vajaliku tsentralisatsiooni ja rakendas kõik demokraatlikult häälestatud elemendid riigikaitse teenistusse,   ühtlasi pühiti terrori süsteemi kaudu otsekui raudse luuaga prantsuse ühiskonnast endise feodaalse maailma jäänused niivõrd põh­jalikult ära, et hiljem järgnenud reaktsioonid osutusid täesti jõuetuks vana korda restaureerima. Neil raskete sise- ja välisheitluste aegadel tumestasid 1789. a. üllaid põhimõtteid teravad huvide, arusaamiste ja kir­gede võitlused erisuundade vahel. Väikemaaomanike ja käsitööliste demokraatia, mida taotles Robespierre oma pooldajatega, püüdes kõr­valdada liiga suuri varanduslikke erinevusi, ei leidnud Prantsuse ühiskon­nas küllalist kõlapinda ja 1794. a. haaras mõõdukam jõukas ja haritud kodanlus uuesti võimu. Kõigile, üksteisele järgnenud sisepoliitilistele suundadele Suure revolutsiooni ajal oli aga omane tahe kindlustada 1789. aastal saavutatud võitu eesõigustatud kihtide — aadli ja vaimulike — üle ja kodanlikku võrdsust. Asutava kogu tööd jätkates ruineerisid järgnevad seadusandlikud kojad täielikult mässulise prantsuse aris­tokraatia, kaotasid lõplikult feodaalkoormused ja müüsid enampakkumi­se teel kiriku ja emigreerunud aadli maaomandi, mis rahakursi languse tõttu siirdus üliodavalt linnakodanluse ja jõukamate talupoegade kätte. Eesõigustatud seisuste hiiglavaranduste siirdumine endise kolmanda sei­suse erikihtide omandiks oli Suure revolutsiooni olulisemaid tagajärgi ja aitas stabiliseerida kodanlikul võrdsusel baseeruvat uut ühiskonda. Need revolutsiooni saavutised jäid vankumatult püsima, kuna poliitilised vaba­dused läksid Napoleon I tsesaristliku diktatuuri ajal varsti kaotsi ja res­taureeriti laiemas ulatuses alles hiljem aastakümneid kestnud sisevõit­luste järel.

Heatahtlik ja omakasupüüdmatu suhtumine teistesse rahvastesse asendus revolutsioonisõdade karmis tõelisuses järkjärgult hoopis rea­listlikuma välispoliitilise suunaga. Kui monarhid taotlesid Prantsusmaa tükeldamist, hakkasid prantslased nõudlema loomulikke piire (kuni Reini jõeni ja Alpideni), jätkates selles suhtes endiste Prantsuse kuningate välis­poliitilisi traditsioone. Kui võõrrahvad ei osutanud kuigi tõhusat toetust võitluses vana korra jõudude vastu ja jäid sageli saamatuks ning loiuks, teostasid Prantsuse kindralid nende aladel ise teatavad reformid (kodan­liku võrdsuse, feodaalkoormuste ja kirikukümnise kaotamise jne.), hakka­sid aga ühtlasi vastutasuks neid koormama kontributsioonidega ja rekvi­sitsioonidega Prantsuse vägede heaks. Humanitaarne vabastamispropaganda muutus niiviisi üleolevaks hooldamiseks ja lõpuks hoolimatuks eks­pluateerimiseks ning sõjaliseks diktatuuriks. Kui revolutsioon oli alguses sisendanud rahvaisse lootusi vabanemiseks senise surve alt, aitasid Prant­suse röövpoliitika ja sõjaline ike hiljem tugevdada nende patriootlikke tundeid ja liita neid võitluseks ühise rõhuja vastu. Seega kujunes Suure revolutsiooni ajastu uusima aja rahvuslike liikumiste lähtekohaks.

Suure revolutsiooni vaimne pärand on viljastanud kogu hilisemat arengut poliitilisel, sotsiaalsel ja rahvuslikul alal. Ideed, mille lipukirja all alustati XVIII sajandi lõpul hoogsat võitlust, mõjutasid ka XIX sajan­dil inimkonda üsna sügavasti ja teostusid üha suuremal määral riiginduses ning ühiskondlikus elus. Ent Maailmasõja järel, mil senised ühiskondli­kud klassid sõjaaegse hiiglavapustuse survel segi paisati, on märgata tea­tavat reaktsiooni Suure revolutsiooni liberaalse ja demokraatliku idees­tiku vastu. Hingelise tasakaalu kaotanud pärastsõjaaegne generatsioon on hakanud otsima pääsu ideist ja meetodeist, mis meenutavad Suurele revolutsioonile eelnenud vana korra omi. Mitte ilmaaegu ei ole Mirkine-Guetzevitch nimetanud nüüdisaegsete totaalriikide režiimi neoabsolutistlikuks! Mõnedki mineviku eluvormid, mida peeti lõplikult põrmu varise­nuks, on ootamatult surnuist üles ärganud, et üllatada kummitustena prae­gust inimkonda, eriti selle ajalooliselt koolitatud päid. Juba XIX sajandi keskpaiku rääkis Tocqueville (töös „L’ancien régime et la revolution”) tavadest, harjumustest ja institutsioonidest, mis äkki kaovad, et tulevikus samavõrd äkki ja ootamatult vaatepiirile ilmuda, „otsekui mõned jõed, mis endid maa alla peidavad selleks, et kaugemal uuesti päevavalgele tulla, näidates neidsamu voogusid uutele kallastele”. Kas ei esine nüü­disajal see nähtus veelgi laiema) ja ilmekamal kujul kui varemini?

Vaevalt tohiks aga sellest järeldada, et inimkonna uusim areng on alates Suurest revolutsioonist sattunud täielikult ummikusse ja et vanker tuleb ümber keerata. „1789. aasta ideed” on oma triumfikäigus XIX sajandi kestes osutanud nii suurt loovat jõudu ja nii suurel määral vabas­tanud ühiskondlikke energiaid ning edasi viinud üldist kultuuri, et täiesti asjata oleks rääkida nende lõplikust pankrotist. Eriti on praegustel rasketel ja kriitilistel aegadel, mil vägisi õhupuudus ähvardab kätte tulla ja see­tõttu vabaduse väärtust jälle hakatakse positiivsemalt hindama, seda enam põhjust meenutada ja rõhutada 1789. a. ideid, neid vanu, ent siiski igavesti noori põhimõtteid, mille nimel rahvad pidasid saatuslikku ja tulemusrikast võitlust Suure revolutsiooni dramaatilistel aegadel.

P. Tarvel

Akadeemiast nr. 7/1939