Taeva palge all
August Mälk: Taeva palge all. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1937. 357 lk. Hind 4 kr. 50 s.
Jakobsoni „Vaeste-patuste alevi” suur menu andis hoogsa tõuke meie moodsa olustikuromaani elustamiseks. Ühed tõttasid Jakobsoni otseselt jäljendama, teised avastasid tema eeskujul uusi keskkondi. Kui seda kaldumist uude realismi ja naturalismi tähistada eluläheduse suunana, siis tähendas see esmajoones seda, et kirjanik pidi põhjalikult tundma keskust, mida ta kirjeldas, ja ta inimkujud pidid võrsuma olustiku loomulikust ja mahlakast maamullast.
Mälgu rannaromaanid on selle kirjandusliku suuna ja meetodi tüüpilisemaid ja andekamaid nähtusi. Meie tänapäeva olustikuromaan on Mälgu viljelemisel tõusnud üsna tunnustatavale tasemele. Jakobsoni oli kerge jäljendada, sest agul oli kõigile kättesaadav, aguli olustik ja motiivid ammutati Jakobsoni kokkuvalgunud epigoonidest lühikese ajaga tühjaks. Jakobsonist õnnelikumas seisukorras on Mälk. Tema positsioon Saaremaa rannikul on väga tugev. Ta tunneb oma randa ja selle rahvast, on ise oma olustiku saadus, tema maailmale ei ole kergesti juurdepääsu, keegi ei ole selles nõnda kodus.
Ei ole põhjust varjutada Mälgu loomulikku annet ja selle viimaste aastate küpse arengut. Kuid tema peamine veetlus seisneb ometi ainestiku ja olustiku uudsuses, selles kodususes, millega ta rahvalikult ja soravalt meile lahti harutab pilte ja episoode meie kirjanduse seni vähekäsiteldud miljööst. Ta teeb seda külgesündinud lihtsuse, loomulikkuse ja asjalikkusega. Seejuures kirjaniku enda arusaamade joon ei tõuse kõrgemale kujundatavast keskusest, vaid sulab ühte ning on solidaarne.
Kas Mälgu eelmiste rannajuttude ja rannaromaanidega ei ole teatud olustik juba ammutatud? Seda võidi õigusega karta, ometi „Taeva palge all” hajutab kindlasti kõik kahtlused. Elu-olu ja kommete kujutuselt on romaan veel küllaldaselt värske, värvikas ja uudne. Kui siin midagi korduma kipub, siis võib-olla tüüpides ja mõningates kirjanduslikes võtetes.
„Õitsva mere” peategelane — Turja Hannes — osutus, nagu mäletame, ilmekaks seni, kui ta viibis oma koduses keskkonnas. Kõik tema seiklused väljaspool rannakodu tundusid tehtuna, otsituna ja nõrgasti põhjendatuna. Tuisu Kustasel „Taeva palge all” on see eelis, et tulles kaugesõitudelt koju, ta siit romaani kestel ei eemaldu, ta püsib oma keskkonna raamis. Sellega säilitatakse ranna- ja mereolustiku ühtsus ning pidevus. Antakse optimismist ja idealismist muhendatud rannarealismi etnograafiliste täpsusteni, soojas, jumekas koloriidis.
Millest sisustub õieti, nagu ta Mälgu poolt on antud, olustikuromaan? Kõigest, mis randlase elus iga päev sünnib ja kuidas see on. Aastaajad vahelduvad ja igal ajajupil on oma tööd ja tegemised, põllutööd kehval mullapinnal, püügid ja jahid tujukal merel, Hülgepüügist on uudisena antud eriti laia olustikku, kõigi varitsevate hädaohtudega vees ja jääs. On lavastatud meretorme ja hukkumisi, pääsemist võõrasse randa, kojutulemisi ja teisi asjatalitusi. Käiakse kirikus ja palvelas, kodus on vihasaunad ja õllekeedud, peetakse pühi ja perekonnapidusid, trallitakse ja tantsitakse kiigel ja simmanitel. Ehkki peategevus on koondatud Tuisule, liigub kogu küla meie silme all ning pooltosinast talust ja vabadikusaunast antakse meile jooksva elu sündmusi. Inimesi sünnib ja sureb, abiellub ja läheb lahku, peetakse pulmi, jootusid, matuseid, sündmused kõik on igapäevased, aga neist pole kunagi rahu, üks pisipilt lükib teisele, üks toiming ajab teist taga, kogu romaan on ainult rida episoode, mis rühib — mitte sünteesile, vaid kogupildile. Inimtüüpidelgi ei ole siin iseseisvat tähendust, nad on ainult osa olustikust. Ja isegi Tuisu Kustas, see bajaaniga koju tulnud meremees, kellele autor on püüdnud anda peategelase tegumoodi, on vaid episoodkuju olustiku kogupildis. See, et Kustasel töötoimingute vahel jupike arenemisvõimetut armatsemist on Veere Alleksi naise Hildega, ei tee teda veel mingiks „kangelaseks” või omaette inimeseks.
Ehkki Tuisu Kustasele on püütud anda „marulikumat” iseloomu, on ta põhiolemuselt niisama passiivne kui Turja Hannes „Õitsvas meres”. See on tüüp, mis triivib ja laseb end vedada, aga kel siiski tuju on peatuma jääda soppi, mis talle on õige ja paras. Hannese Niida on Kustasele asendatud Hildega ja Tooni teisendab Taali osa. Ja Kustas nagu Hanneski otsustab Tooni-Taali-tüübi kasuks. „Seesugune nagu Hilde — see kisub üles vere nagu torm meredel. Ning lained teevad enam paha kui head. Kuid Tooni — sel on vaikne vesi, aga suure eluga süda …”
Mälgu „Taeva palge all” on oma žanris eluliselt siiras ja kunstiliselt küps teos. Mälk tunneb randlaste lihtsat, aga mehist hingeelu ja oskab suure soojusega edasi anda selle algelisi liigutusi. Ja tema rahvalik jutustus voolab lustlikult kui värske kobrutav koduõlu.
H. Raudsepp
Eesti Kirjandusest nr. 1/1938
