Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Ürginimene on rändloom, kodutu ning kartlik, alatiselt valvel, et võita midagi vaenulikult looduselt. Sügava muutuse toob üleminek põlluharimisele. Istu­tada, seemendada tähendab mitte võtta, vaid kasva­tada. Sellega muutub aga inimene ise taimeks, talu­pojaks. Tekib eriline side maaga. Vaenulik loodus muutub sõbraks, emakeseks-maaks. Külvi ja sigita­mise, lõikuse ja surma vahel tekib sügav side. Tekib eriline maale suunatud vagadus, eriline elutunne, mille sümboliks on talumaja. Taluhoone räägib meile oma ruumide jaotuse ning välisvormi joontega selle elanike verest, selle ühendusest maa ja kõige ürgsega. See on eeldus igale kultuurile, kultuurile, mis ise kasvab taimeliselt maast välja.

Milleks on talupojale tema maja, selleks on kõrg­kultuuri inimesele linn. Linngi sellisena on taimeline olevus. Iga kõrgevormiline areng on seotud tea­tava maastikuga, ainult tsivilisatsioon oma hiiglalinnadega vihkab vaimu juurdumist ning vabastab end sellest. Tsiviliseeritud inimene on intellektuaalne nomaad, rändolend, kodutu, vaimselt vaba nagu kütt ja karjataja — puhas mikrokosmos. „Ubi bene, ibi patria“ (kus hea, seal isamaa) maksab niihästi enne kui ka pärast kultuuri.

Et kõik kõrged kultuurid on linnakultuur i d, seda ei ole ajaloolased küllalt sügavalt mõist­nud. Maailma ajalugu on linlase ajalugu. Rahvad, riigid, poliitika, religioon, kõik kunstid ning teadu­sed põhinevad ühel ainsal inimlikul olemise ürgfenomenil — linnal. Linnahinge sündimine on ime. Eri­line uut laadi massihing, mille viimased alused meile igavesti varjatuks jäävad, eraldub üldisest kultuurihingest. Ta moodustab endale nähtava kuju, terviku, mis elab, kasvab, omab eri ilmet ning nägu, oma sise­mist vormi ning ajalugu, tekitab iseloomustava linna­pildi, teatava vormikõne, stiili. Inimkonna primitiiv­sel ajastul, meie ajal Aafrika sisemaal ja mujal võime kohata väga suuri asundusi, mis ei moodusta aga linna. Nad on vaid maa huvide ristlemiskohtadeks, mille elanikud mõtlevad nagu talupojad. Niisugustel asundustel ei ole oma erilist hinge. Mingi turukoha elanikud, olgugi kaupmehed või käsitöölised, võivad mõelda veel täiesti nagu talupojad. Linna- ja maa­elanikud aga on erinevad olendid, kes viimaks ei mõistagi enam üksteist.

Iga kultuuri varaaeg on ühtlasi uue linnaolemuse algusajaks. Eelkultuuri aja inimene tunneb linna vastu sügavat vastikust. Reini ja Donau kallastel elasid germaanlased mitmel korral inimestest tühjenenud Rooma riigi linnade väravate ees, sinna sisse asumata. Kultuuri algul tekivad lin­nad arglikult ning ebakindlalt. Mitte kuskil ei ole seotus maaga, kosmilis-taimelikkus, nii tugevasti avaldunud kui neis väikestes linnaäbarikes, mille arhitektuuriks on vae­valt rohkem kui paar tänavat, turuplats, linnus või palvetuskoht. Mitte miski ei näita nii selgesti, et iga suur stiil on ise taim. Dooria sambad, egiptuse püramiid, gooti doom kas­vavad rangelt-saatuslikult, mitteteadlikult, maapinnast. Joonia sambad, Egiptuse Keskriigi ning barokkehitised toetuvad rahulikult, iseteadlikult, ärganult maapinnale. Inimene omab spetsiifiliselt linlikku eluteadvust ning vormi. Olemise juu­red kuivavad vähehaaval linna kivimassidesse. Vaba vaim ilmub kui tuleleek, kerkib õhku ning kustub.

Uus linn räägib erikeelel, kultuurkeelel, mis tundmatu külale. Kõige varasem gootika kasvas välja veel maast ning hõlmas ka talumaja tema elanike ning asjadega, kuid juba renessanss-stiil tekib vaid renessansi linnades ning barokkstiil vaid barokklinnades, rääkimata korintose sam­mastest või rokokoost. Talumaja germaani mail on jäänud oluliselt veel tänini gootiliseks, helleenide maja säilitas geo­meetrilise, egiptuse küla Vanariigi stiili. On olemas spet­siifiline hiina, india, antiikne, faustilik (Õhtumaa) linnapilt ning füsiognoomia, nägu. On olemas Pheidiase, Rembrandti, Lutheruse linnad. Kõik, mida andnud kultuur teaduse, religiooni, kunsti alal, on tekkinud linnas. Ristisõjad pärinesid veel rüütlite linnustest ning maakloostritest, kuid juba reformatsioon kuulub linnale ning selle kitsastele tänavatele. Suur eepos, mis räägib verest ja ühendusest maaga, kuulub veel linnade tekkimise ajastu linnustesse, kuid draama, milles teadlik elu end proovib, on linnapoeesia, kuna romaan kui vabanenud vaimu vaade eeldab maailmalinna enda tekki­miseks.

Suurlinna siluetid, katused korstnatega, tornid ning kuplid horisondil, mida räägivad need meile? Mida teame meie antiiklinna hingest, kui meie ei ole näinud nende jooni lõunapäikeses, tähistaeva helguses! Tänavjooned, sirged või kõverad, laiad või kitsad; majad, mis on oma nägudega, fassaadidega, kõikides Õhtumaa linnades vaatavad tänavale, Hommikumaa linnades on aga tänavale pööratud akendeta seljaga, kõigil sellel on füsiognoomiline tähendus, oma aja­lugu, kõik see on ise ajalugu. Varemal ajastul valitseb maastiku pilt üksinda inimese silma, vormib inimese hinge. Tema tundmustes ning metsakohinas on sama takt. Küla oma õhtusuitsu, kaevude, aia ja loomadega kaob ning sängitub maastikku, vaid hilislinn trotsib temale vastu, ta eitab loodust, tahab olla teisem, temast kõrgem. Teravad katuse­harjad, barokk-kuplid, tornid ei oma looduses midagi sar­nast, ning lõpuks algab suurlinn oma viimast maastikupildi hävitustööd. Siia kuhjuvad inimmassid, kelle riided ja näod on kooskõlastatud tagapõhjal seisvate kivimassidega. Neis näeme päeval kummalist askeldust täis imelikke värve ning helisid, öösel uut valgust, mis ületab kuukiirgavuse. Nõu­tult seisab talupoeg trotuaaril, naeruväärt kuju, mitte midagi arusaav ning mitte kellegi poolt mõistetav, hea küllalt komöö­diaks ning sellele maailmale leiva muretsemiseks.

Kes tahab mõista kultuuri, peab mõistma linna. Maailma ajalugu on ühtlasi ka linna ajalugu. Igas kultuuris arenevad aga linnade hulgas peagi teatavat tüüpi pealinnad. Nende linnade vaim oma poliitiliste, majanduslike meetoditega, eesmärkidega ning otsustega valitseb ülejäänud maad. Küla oma elani­kega muutub selle juhtiva vaimu objektiks. Küla ei mõista, mis sünnib, ja teda ei küsitagi. Kõikide maade ja aegade hiliskultuuride suured parteid, revolutsioo­nid, tsesarism, demokraatia, parlament on vormid, mille kaudu pealinna vaim maale, külale, teatab, mis ta tahab, mille eest külal vajalikul korral ka surra tuleb. Tõsine ajalugu algab ürgseisuste, aadli ja preesterkonna tekkimisega, kes endid talupojast kõr­gemale seavad. Talupoeg on „igavene“, rippumata igast kultuurist, mis areneb linnas. Ta oli enne kul­tuuri ning elab selle ka üle, sünnitades ikka uusi põlvi, ta on müstiline ning praktilise mõistusega ning alatise voolava vere allikas, kes linna toidab ning lin­nas ajalugu teeb. Talupoeg on ka praegu sama kui Karl Suure ajal. Talupoegkonna tänapäeva vagadus on vanem kui ristiusk, tema jumalad on vanemad igast kõrgemast religioonist, tema metafüüsika ja eetika ürgsemad kui vaimu- ning usuajalugu. Linn on vaim, suurlinn on „vaba vaim“. Linnakodanlus tõukab ümber senised troonid, kitsendab vanu õigusi mõis­tuse ja „rahva“ nimel, reformib religiooni, asendades vana seisusliku religiooni kõrvale omaenese kodan­liku religiooni — teaduse. Linnakodanlus võtab ene­sele majandusliku juhtimise, seab endiste majandus­like väärtuste kõrvale raha mõiste, kõrvaldades ürgse varade vahetuse. Raha muutub abstraktseks jõuks, tekib rahaline mõtlemine analoogiliselt jurii­dilisele ja matemaatilisele mõtlemisele. Iga ürgmajandus ripub kosmilistest jõududest, kliimast, maast ära ning liigub teatavais raamides. Raha on muutunud inimliku teadvuse vormiks, millel ei ole juuri inimlikus olemises.

Kultuuri lõppstaadiumis, tsivilisatsiooni ajastul, koondub inimsoo saatuse juhtimine ning ajalookäik mõnesse punkti, maailmalinna, mille suhtes maa ning vähemad ja suuremad linnad moodustavad „provintsi“. Vanimad maailmalinnad on Babülon ja Thebai, mehhiko kultuuris Tenochtitlan ning Uxmel, antiikkultuuris Rooma ning Aleksandria, Õhtumaal Berliin, New York, London ja teised. Kuid Õhtumaa-Ameerika kultuuri maailmalinnad ei ole jõudnud veel kaugeltki oma arengu tipule. Kui on möödunud aasta 2000 p. Kr., tekivad linnad 10—20 miljoni inime­sega ning ehitistega, mille kõrval tänapäeva ehitised mõjuvad miniatuursetena. Maailmalinnade majad ei ole üldse enam majad, vaid koletised, mida ei ole rajanud veri, vaid puhtvaimselt mõistetud otstarbe­kohasus, mitte tunne, vaid majanduslik ettevõtlikkus.

Niikaua kui maja, kodukolle, selle sõna pühamas mõttes, on perekonnaelu keskpunktiks, ei ole pere­konna viimane ühendus maaga veel kadunud. Ainult siis, kui see tunne kaob, kui majademassides üürnik­e ja öövõõraste hulgad oma ekslevat elu majast majja jätkavad, on tekkinud intellektuaalne n o m a a d niisamuti kui esiajaloolised rändurid — kütid ja karjatajad. Ikka rohkem hakkab laiutama end maailmalinn, ikka sügavamale tungib ta maale. Vana linn oma doomi, raekoja, teravakatuseliste majade ning tornidega, selle gooti tuumaga, mille ümber on ehitanud helgem ja vaimsem barokiajastu patriitside maju ning paleesid, muutub edasise arenemisega üha vormitumaks igasse külge kuhjuvate geomeetriliste hiiglakasarmutega. Kes kõrgest tornist sellele majademerele alla vaatab, see näeb linna kivinenud ajaloos täpselt ajaloolisi epohhe, näeb, kus lõpeb orgaaniline ning algab anorgaaniline, horisonti varjav areng.

Tsivilisatsiooni nähtusena tekivad reeglipärased majade kvadraadid, mida imetles Herodotos Babülonis, hispaanlased Tenochtitlanis, ning milliseid püstitati palju antiikajalgi. Rooma üürikasarmud olid 3—5-meetrilise tänavalaiuse juu­res niivõrd kõrgeks ehitatud, et Õhtumaal ainult Ameerikast võime võrdlusi tuua. Igas neis maailmalinnas valitses hirmu­äratav vaesus ning kommete lodevus ja eluviiside metsistumine. Juba nüüd näeme suurlinnades kasvamas majade taga­õuedes, mansardkordadel ja keldrites uut ürgsugu. See oli nii Babülonis, Bagdadis, Tenochtitlanis, Roomas kui ka täna­päeva Londonis ja Berliinis. Diodoros jutustab, kuidas isegi üks Egiptuse troonilt kõrvaldatud kuningas ühes vanas vilet­sas üürikasarmus elas. Kuid ei ükski viletsus, ei ükski sun­dus ning piltselge kujutlus suuda sellist hullumeelset aren­gut takistada. Saatuse ratas veereb edasi lõpu suunas. Aega­misi tühjenevad väike- ja suurlinnad, üha rohkem voolab ini­mesi kokku maailmalinna. „Leiba ja mängusid” on aja nõue mitte ainult Roomas, vaid ka mujal. Linna sündimine toob kaasa selle surmagi. Talupoegkond sünnitas turu, maa linna ning toitis seda parema verega. Nüüd tsivilisatsiooni arengu päevil imeb hiiglalinn maa tühjaks, võttes oma sülle uusi inimmasse ja inimvoole, kuni ta sureb veel vaevalt asustatud maa keskel. Igatsus suurte linnade järele on suurem kui igatsus kodu järele kunagi varem. Kodu on vaid suurlinn. Pigemini surrakse tänavaasfaldil kui pööratakse tagasi külla.

Maailmalinna elanikku on maaeluks kõlbmatuks teinud kosmilise rütmi vähenemine tema olemuses sel ajal, kui teadlikkuse ning ärkvelolemise pinge (mikro­kosmiline külg), „vaimu“ jõud, intelligents, on üha tugevamaks muutunud. Selline on iga kultuuri „viimase inimese“ tüüp. Tee talupoja kavalusest ja aru­kusest ning instinktist, mis omane ka kõikidele tarka­dele loomadele, üle linnavaimu maailmalinna intelli­gentsini tähendab alatist saatusetunde vähenemist ning piiritut tarvidust teadliku kausaliteedi järele. Intel­ligents tähendab ebateadlike elukogemuste asendamist meisterlikult harjutatud mõtlemisega. Ta on midagi lihatut. Kõikide rasside intelligentsed näod on üks­teisele sarnased. Intellektuaalne pinge tunneb vaid ühte spetsiifilist maailmalinliku vormi enda lõdvendamiseks ja nimelt ajaviidet. Ehtne mäng, elu­rõõm, lust on sündinud kosmilisest rütmist, kuid intensiivse mõtlemise ning vaimse pinge vähendamine kehaliku spordiga, lõbustustega, müsti­kaga on kõikide kultuuride mandumise, tsivilisat­siooni maailmalinnade nähtuseks. Kino, ekspressio­nism, teosoofia, poksivõistlused, õnnemängud, võidu­ajamised, seda kõike võime leida nüüd kui ka vanas Roomas.

Tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks, teadlik­kus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis val­mistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeri­tud inimese viljatus. Viljatus ei ole mitte mõni füsioloogiliselt mõistetav, vaid metafüüsiline pööre surmale. Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik. Hirm ühiskonna surma eest kaob. Oma mina edasi­kandmine ei näi enam verekohustusena. Viljatus ei ole tingitud mitte sellest, et laste saamine oleks või­matuks muutunud, vaid eelkõige sellest, et ei leita nende olemasoluks põhjusi. Kujutlege talupoega, kes ürgajast peale oma koldel istub! Tema, tema omand, tema maja, see kõik ei tähenda vaid juhuslikku kokku­sattumist lühikeseks ajavahemikuks, vaid kestvat ning sisemist ühendust igavese maaga ja verega. Kõikjal, kus inimene hakkab mõtlema oma elu üle, on elu küsi­tavaks muutunud. Algab teadlik sündivuse vähendamine, mida kurtis juba Kreeka languse põhjusena Polybios ja mis Rooma ajal võttis otse kohutava ulatuse.

Tsivilisatsiooniinimesele on teine abielupool mitte laste emaks, vaid elukaaslaseks. Lasterikkus muutub mil­lekski provintsiaalseks ning lasterikas isa suurlinnas karikatuuriks. Ibsen on seda kujutanud oma „Armastuse komöö­dias”. Sellel arenguastmel algab kõikidel tsivilisatsiooni ajastutel mitmesaja-aastane kohutav sündivuse langus. Ainult maa primitiivne veri tasakaalustab esialgselt seda suurlinna iibe langust. Masendavaks näiteks on siin antiikkultuuri hukkumine. Rooma riik võis kosuda rahus, ta oli rikas ning kõrgesti haritud, tal oli Nervast kuni Marcus Aureliuseni rida suurepäraseid valitsejaid, mida ei tunne ühegi teise tsivilisatsiooni tsesarism, kuid hoolimata kõigest sellest ja ka Augustuse meeltheitvatest abielu- ning lastekaitseseadustest, Nerva ja Traianuse laste hoolekandeasutustest, mille sihiks oli sündivuse tõstmine, väheneb sündivus ja rahvas sellise kiirusega riigis, et enam ei jätkunud inimesi tühjenenud maade asustamiseks. Suurmaaomand poleks Itaalias iial võt­nud sellist ulatust, poleks talupoeg juba varem sattunud suur­linna mõju alla ja oma südames vähemalt juba maast loobu­nud. Pertinax’i seadus 193. aastast p. Kr., mille järgi iga­üks on õigustatud võtma tühjenenud maad endale omandu­seks, kui ta selle täis külib, vihjab maa masendavale tühje­nemisele. Niisamasuguseid nähtusi leidub ka kõikides teis­tes tsivilisatsioonides. Prantsuse vanemaid aadliperekondi on sündivuse vähenemise tõttu surnud välja kaugelt suure­mal määral, kui neid hävitas Suure Prantsuse revolutsiooni tapakirves. Meie päevil võime seda nähtust tähele panna kõikjal. Sellepärast leidub igal tsivilisatsiooni ajastul juba algul vähenenud elanike arvuga provintsilinnu ning lõpul ka tühjenenud maailmalinnu, mille kivimassides elutseb vaid koguke fellahelanikke, s. o. pärastkultuuri inimesi nii nagu kiviaja inimesi koopas ja vaiehitistes. Samarra (omaaegne Araabia riigi pealinn) oli juba 10. sajandil p. Kr. maha jäe­tud. Kui hiina reisija Hsiuen Tsiang umbes aastal 635 p. Kr. külastas India tseesari Asoka pealinna Pataliputrat, ta lei­dis oma imetluseks vaid tohutu suure täiesti elaniketa majadekõrbe. Paljud maya kultuuri hiiglalinnad olid juba hispaan­laste sissetungil tühjad. Polybioselt on järele jäänud mit­med kirjeldused varem kuulsatest antiiklinnadest, mille tüh­jalt seisvad majad pikkamisi kokku langevad, kuna foorumi­tel karjatatakse koduloomi ning amfiteatritel kasvab vili, millest ulatuvad välja büstid ja jumalate kujud. Rooma elanike arv võrdus 5. sajandil p. Kr. küla omale (umb. 500), kuigi keisrite paleed olid veel elamiskõlbulikud.

Tsivilisatsiooni kujunemises, selle sisemistes sei­kades, on märgata kolm üksteisest erinevat astet — eraldumine kultuuri loomingust, tsi­viliseeritud vormide kindlaks kuju­nemine ning tardumine. See protsess on alanud ka meil Õhtumaal. Sel ajajärgul on lõpuni mõeldud apolloonilise, maagilise, faustiliku kultuuri küsimused. On jõutud teadmise või mitteteadmise lõppstaadiumi. Enam ei võidelda ideede selgitamise pärast. Viimane neist ja nimelt tsivilisatsiooni idee on oma üldjoontes formuleeritud, samuti on valmis tehnika kui ka majandusprobleemid. Kuid sellega alles algab vägev töö nende vormide levitamiseks ning teostamiseks kõikjal ja ainult kui see on lõpule vii­dud ning tsivilisatsiooni vormid mitte ainult oma kujult, vaid ka massilt on lõplikult kindlaks kujunenud, algab tardumine. Iga stiil on kultuuri täidumise pulsilöök ning tsivilisatsiooni stiil on kultuuri valmis­oleku lõpulejõudmise avaldus. Hiinas ja Egiptuses on tsivilisatsioon suurejoonelisele täiusele jõudnud, mis peegeldub kõikides sisemiselt muutmatu elu välis­vormides, tseremooniast, näoilmest kuni imepeene kunstivormini. Ajaloost kui liikumisest teatud vormiideaali poole ei saa enam juttu olla, kuigi pealis­pinda valitseb alatiselt kerge liikumine, oma tardunud vormikõne väikeste küsimustega ning kostmistega. Niisugune on praegu jaapani ja hiina maalikunst ning india arhitektuur, niisugust valminud seisust kujuta­vad hiina mandariinid. Niisugused on ka suurlinnad, mille nägu küll alatiselt muutub, kuid oluliselt teist­suguseks kujunemata.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940