Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 May

Tulemees

 

 

A. Hint: Tulemees (Trimmer). Romaan. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1939.

 

Kuidagi vägivaldne tundus A. Hint oma senistes teostes, tundub ajuti Tulemeheski, kus üldiselt siiski on palju rohkem veendatahtmist kui oma veendumuste pealesurumist.

Lugejat mõjutada püüdis A. Hint oma senistes teostes peamiselt naturalistliku tõetruudusega. Ülimat ja viimset tõetruudust taga ajades läks ta mõnigi kord üle kunstilise usutavuse piiride. Tulemehes on ta välise tõetruuduse kõrval hakanud arvestama ka seesmist usutavust, — tõetruuduse taga peituvat sügavamat tõde.

Tugev eetiline kirg iseloomustab kõike, mis A. Hint seni on kirjutanud, ka Tulemeest. Ainult rohkem soojust on tekkinud ainestiku käsitluslaadi, — kogenud inimese hingesoojust, mis kalgi kõikteadja noorusliku ranguse asendab leebiva teadatahtmisega. Isegi huumorit seguneb Tulemehesse: hingelise küpsuse tunnus, milleni jõuab vaid see, kes enam pääsmatult oma minas kinni ei ole, kelle juured ulatuvad oma isiku piiridest kaugemale.

Tulemehe sisuks on peategelase vaimse arengu jälgimine teatava ajavahemiku jooksul ja teatava keskuse taustal. Keskuseks on aurulaev „Kapella” oma meeskonnaga; peategelaseks laevale kütjaabina teenistusse astunud gümnaasiumi haridusega noormees Eerik Kann. Keskus koosneb inimestest, kes on „võimetud igaks tõsiseks tundeks, isegi kaaslase surm uputati oma „lõõpiva žargooni solki…” (lk. 177); Eerik on tavalisest inimesest tundelisem ega suuda nagu uskuda, et säärane ellusuhtumine üldse võimalik on. Autor näib kartvat, et ka lugeja seda ei usu, ja püüab teda uskuma panna eemaletõukavate üksikasjade rohkusega. Kordub osalt sama nähtus, mis omal ajal Kuldse värava puhul sundis küsima, kas ebapuhtuse kirjeldamine igakord oligi paratamatu mingisuguste kõrgemate sihtide nimel, — kas see oligi ainult vahendiks sihi taotlusel või oli see ehk mõnel määral juba sihiks endaks. Nagu Kuldses väravas, nii kipub ajuti Tulemeheski elav inimene kaduma detailiderohkuse alla; jõhkrate üksikasjade taha kaob kannatus, mida meile autor näidata tahaks ja mis jõhkruses vaid osaliselt väljendub. Tekib tunne, et „Kapella” meeskonna üksikud liikmed just kirjeldavate detailide rohkuse tõttu muutuvad äärjoontelt ähmaseks, valguvad ebaplastiliselt laiali, kaotavad selguse. Võib-olla on sama tunne olnud autorilgi, — miks muidu riivab ta Tulemehes nii sageli stiili küsimust? Küllap ta hindab ehk Tulemehes pööret autori vaadetes vahendite ja sihi vastastikusele suhtumisele, ehitise proportsioonide omavahelisele tasakaalule ja …. lugeja taipamisvõimele.

Vägisi ei saa kedagi oma eetilisi tõekspidamisi pooldama panna; drastilisi kirjeldusi mahlakana kasutades ei pääse kirjanik lugeja hinge ligi, kui tema enda hing tuimaks jääb. Kirjeldused võivad küll teed rajada lugeja hinge juurde; hinge sütitada suudab vaid kirjeldaja hingesoojus. Tulemehes kiirgab seda soojust autori heatahtlik (vahel sekka hella irooniaga muigav) arusaamine noore peategelase tõeotsingust. „Kapella” kütjaabi on idealist; autor ei lase teda ebasoodsas valguses nähtud keskkonnas murduda, laseb vaid tema vaadetel muutuda. „Kapellale” tuleku hetkel on Eerik kommunist ja usub ilmavaate ning ühiskondliku välise korra päästvasse mõjusse; „Kapellalt” lahkudes leiab ta, et tähtis pole kord, vaid inimene ise (lk. 214). Väline kord ei tee inimest paremaks ega halvemaks; igasuguse korra juures on egoistile „enesearmastus elu mootoriks” (lk. 51); igasuguse korra juures leiab altruist võimaluse teiste kasuks elada. Igasuguse korra juures on ühe sihiks kannatusi enda isikust eemal hoida, teise sihiks — neid eemal hoida oma kaasinimestest.

„Kapella” kütjaabi ümber sulguvas keskkonnas kannatavad kõik nii või teisiti; kõigile on elu valus ja raske. Oluline on see, kuidas keegi oma kannatustele reageerib. Üks varjab end jõhkruse taha, teine-kolmas kutsub appi toore hoolimatuse, neljas-viies põgeneb hoopleva irvituse taha peitu. Ainult Eeriku viivad kannatused enda juurest eemale, — kaastundesse ligimese vastu, kaasaelamisse teiste kannatajatega.

A. Hint ei aseta mõistust eriti kõrgele. Inimese vaimu võrdleb ta kanapojaga, kes munakooresse paaris kohas praod on koksanud ja ise mõtleb, et „see valgus, mis läbi koorepragude paistab, on maailma äär ja viimne tarkus. Aga kui uus pragu tuleb juurde, on ka tarkus teine” (lk. 145). Kanapoja tasemel seisva targana ta oma peategelast käsitlebki, lastes teda romaani lõpul kodumaale tagasi pöörduda kindla otsusega „inimesi kasvatada paremaks ja õnnelikumaks kui nad praegu on” (lk. 211). Võib-olla tunduks Eerik Kannu tark otsus naiivsena, kui tema selja taga ei seisaks autor oma suure tõsidusega ja selle veendumuspinge võltsimatusega, mis võrsub ausast aidata tahtmisest.

Iga oma raamatuga tahab A. Hint ise „inimesi kasvatada”. Tulemees on alles neljas katse selles suunas; inimese sisima tuumani pole autor siingi veel tunginud. Kuid iga katse on tähendanud lähenemist sellele tuumale, — eriti suurel määral tähendab seda Tulemees: tõsiselt mõeldud raamat, mis väärib, et seda tõsiselt võetaks.

Marta Sillaots

Loomingust nr. 1/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share