Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

26 May

Henrik Visnapuu lavatoodangust

 

 

enrik Visnapuud tunneb üldsus niivõrd luuletajana, et tema nimega kuigi tuge­vasti ega pidevalt ei ole liitunud näitekirjaniku tiitel. Sealjuures on ometi kogu ta lavatoodang publikule esitamist leidnud meie tähtsamates teatrites ja suurimate lavade kaudu: Töölisteatri, Vanemuise, E. Draamateatri ja laulupeo-vabaõhu etenduste näol, ning ta uusim teos „Keisri usk“ figureerib Es­tonia mängukavas — nii siis küllaltki ja isegi erakordselt tõhusad hüppelauad eesti teatrimaailma ja ka -lukku.

Henrik Visnapuu näitekirjanduslik tegevus on sedavõrd tähelepanuvääriv, et teda peaks enam esile tõstetama selle töö mehena. Et seda seni soovitaval määral ei ole sündinud, sellel on vist mitu põhjust. Esiteks: luuletajana on H. Visnapuu ise end nii tugevasti teostanud (ja sellena meie kirjandusse esmasündinud), et tema selle hüüdnime ja atestat­siooni kõrvale väga kitsikult mahtus teisi liignimesid. Teise põhjusena võiksime käsitleda selle lavatoodangu laadi ja kolmandana H. Visnapuu teatriloomingu tekstide raskendatud kättesaadavust. Et peale nende kolme põhjuse oletada võiks teisigi, see ei ole siin välja suletud.

H. Visnapuu lavatoodangu laad on tugevasti eriline ja osalt isegi eriotstarbeline. Ta­valise teatri repertuaari kuulub tal ainult: „Meie küla poisid“ ja „Madaam Sohk ja pojad“ (muidugi ka „Keisri usk“, mis aga üldsusele ja arvustuselegi on veel täitsa tundmatu). See oli üks grupp ja nimelt see, mis lavalise õnnestumise korral kõige kestvamalt ja seega soodsamalt kujundab autorile ta teatrikirjaniku nime ja reputatsiooni. Teise gruppi kuulub luuletaja sulest kaks teost: „Kuus venda“ ja „Maa-alused“ — mõlemad laste- resp. noorsootükid. Sellistega — olgu nad siis nii otstarbekad ja lavatugevad kui tahes — ei pääseta meil küll kuigi libedasti teatrikirjanike tsunfti. Sest noorsooteater ise püsib meil kahjuks sellises tähelepanukehvuses, et seda ei ole meil seni veel tõstetud tõsise ja väärika töö rubriiki; seega siis ka sellele muusealisele teatrile tekstide lähetajad ei pälvi kahjuks täit respekti.

Kolmanda grupi moodustavad H. Visnapuu suurte masslavastuste tekstid: „Otepää all“, „Maa vabaduse eest“, „Killamägedel“ j.s.s. Need on kõik kirjutatud eriotstarbeks, n. ü. ühekordseks tarvitamiseks (tarvitajate arusaama järgi), ja kuigi neist mõnda ehk ku­nagi mõne laulu- või spordipidustuse puhul korratakse, siis ometi pole see kaugeltki regu­laarne teater. Ja etendustest saadud muljed, nii head kui nad ka on, peavad ometi maad andma kuhjalt pealetulevaile regulaarse teatri pakkumistele. Et aga üht vabaõhu teatrile kohaldatud lavateost võiks hiljem lavastada harilikus (suures) teatris kõigis kinnise lava tingimustes ning heades võimalustes — selle mõtteni pole meil aga mitte tuldud, ehkki „Otepää all“ on üks neist vähestest lavateostest, mis pääsid Raamatu Aasta puhul koostatud 100—200 soovitatud teose nimestikku.

Toodangu tekstide raskendatud kättesaadavus on — ehk küll väikseim populaarsuse tegu­reist — ka omajao arvestamist nõudev seik. H. Visnapuu lavateostest on trükis ilmunud eriraamatuna ainult kaks: „Meie küla poisid“ ja „Maa vabaduse eest“; „Madaam Sohk ja pojad“ on ilmunud ainult Loomingu numbreis,ülejäänud teosed — isegi „Otepää all“ ja kokku viis tükki — on olemas vaid käsikirjadena. Niisuguste kohta käib aga vanasõna: mis silmist, see meelest.

„Meie küla poistega“, rahvatükiga 3 vaatuses proloogi ja epiloogiga, astus Henrik Vis­napuu esmakordselt rambivalgusse. Rahvatükk on termin, mis peaks meil evima parema tähenduse, kui see on. Õieti on rahvatüki taseme meil alla viinud viimaste aastate äritsemise otstarbel kirjutatud kometid mitutsugu kutsumata sulgedest. Kui neid võrrelda H. Visnapuu omaga, siis selgub suur vahe viimase kasuks. Hea rahvatükk on näiteks Kitzbergi „Püve talus“ ja sellistega on rahvasse suhtutud nagu tarvis. Nõrkade ja alaväärtus­like tükkide nimetamine rahvatükkideks (väljaütlemata hinnanguga: rahva jaoks hea kül­lalt) on lihtsalt rahva alavääristamine. Viimases mõttes ei ole Visnapuu mitte ristinud oma esmikteost rahvatükiks. See on õieti nõudlik asi ja kunstitugeva, loova ja rahvapärimusi ning -kombeid aluseks võtva lavastaja käes võib see teos kujuneda millekski sedaliiki saavutuseks, mida nimetatakse bijou ks — näit. venelaste „Kirp“.

„Meie küla poisid“ on meie kõige mängulisem algupärand. Mitte kõige naljakam, jant­likum, pöörasem, vaid nimelt mängulisem, kus mäng on ürgrütmi ja rõõmu omapärane ja spontaanselt esilepursanud vormiline nähtus ning väljendus. Sellise mängu, loova, haarava ja uudse mängu jaoks on Visnapuu annud tõhusa tekstilise aluse ning stsenaariumi. Aga on ka kindel, et sellise mängu lavalise kuju andmises, täielises maksvusele panemises peab teater tegema suure hulga pioneeritööd. Harilikus korras lavastamine annab vaid tulemu­seks mingi kompromissnähtuse, kus autori poolt taotletud maskide teatri printsiibi raken­damine osutub ainult külgepookeks, teoreetiliseks püüdluseks. On vähe, kui maskide teatri printsiipe püütakse rakendada tuntud commedia-dell-arte võtete abil, või kui proloogi tore­dat rahvaluule varieeringut, seda sõnadetulvangut (Tere, tere tedrematsi j.n.e.) katsutakse väljendada ühes ettekirjutatud tegumoega kuidagi sellelaadselt, nagu näeme seda virtuoos­like venelaste ja prantslaste juures. Ei, siin tuleb leiutada kõik omast. Siin ja üldse ses teoses on stiil määrav, sest stiil ei ole siin mitte üksi väline kest, vaid sisuliselt orgaaniline.

See teos sai omal ajal Töölisteatris võrdlemisi hea menu osaliseks, kuid võiks saada uuesti ja stuudiokorras väga hoolikalt ettevalmistatuna lavale toodud.

Oma järgmises teoses „Madaam Sohk ja pojad“ on Visnapuu väga kaugel oma esmiktüki romantilisest muhelemisest ja muretust mängulikkusest. See teos on nimetatud tragi­komöödiaks ja otse kubiseb salvanguist ning hammustustest meie suurkodanluse ränktehingute ja elustiili pihta. Autori arvetepidamise ja hinnangute valamise hoog ei ole piirdu­nud üksnes mahlakate ja drastiliste kujude ja vastavate kujukate situatsioonide loomisega, vaid iroonia tungib siin juba repliikidest ning remarkidest erilistesse vahepealkirjadesse (milliseid uuemas teatriloos tunneme ainult „Kolmekrossi ooperi“ lavastusest Estonias ja välismaal). Selle teose tekkepõhjused olid väärnähtused tõsielus, olid aja ilmuvused, ja ühes nende muutumise ning kadumisega kahaneb ka huvi teose vastu — nagu see ikka on sündinud ajakajaliste lavateostega. Siin kordub see aja tänamatus nende vastu, kes seda aega on jäädvustanud. Kirjanik andku näidend päevasündmustest selleks, et selle päeva möödumisega möödugu ka näidendi päevakesed. Aga see kogemus ei kohuta veel lavakirjanikke. Ikka kirjutatakse ajakajastusi ja ikka siirdutakse nendega peatselt arhiivi. Seda optimismi ja teadlikku minekut üürikesele maksvusele peab ka hindama.

Oma vabaõhuetenduste jaoks kirjutatud teostega on H. Visnapuu hästi märki taba­nud, seda nii vormilt kui sisult. Igatahes ei ole vabaõhuetenduste algupärandeid meil olnud sobilikumaid kui Visnapuu „Otepää all“ ja „Maa vabaduse eest“. Nende mõlema mängu­paik, kontsentreerumine ajaliselt ja etenduse vältus olid hästi valitud ja kalkuleeritud, seal­juures vägistamata teoste dramaatilist olemust ja draamatehnilist struktuuri. Ka sobis nende etenduste lõppu efektikas-lavastuslik epiloog, mis lavastaja poolt oli leiutatud, eriti „Otepää all“ puhul (kuna „Maa vabaduse eest“ puhul ei oldud tarvilisesti hoolitsetud siduva „üleminekuvormeli“ eest, milline manko aga ei lange varjuna etendusel eelnenud teose enda peale).

Sisuliselt on nende massietenduste ained valitud õnneliku käega: meie raskest minevikust on esile tõstetud ning välja töötatud need momendid, kus meie mehed ja malevad võitsid — kuigi mitte määravaid kestvusvõite, siis ometi n. ü. ergutusvõite; niisuguste peatükkide ette­toomine ja taaselustamine kinnitab meie rahvast ta poliitilises enesemääramise mures.

Kaks vastnimetatud teost andsid välja täisnäidendi mõõdud (kvalitatiivselt); kitsamaks eriotstarbeks — nimelt n. ü. libretoks massimängudele ja muistseile kombe- ning pidustuslavastustele kirjutatud tekstidest sai „Killamägedel“ võrdlemisi rahuldava teostuse Kadrioru staadionil, kuna „Tõivupüha“ ettekandelik äpardumine (tegelaste täielise vilumatuse süül) asjata kirjutati kirjaniku kontosse.

H. Visnapuu teatrihuvi on teda viinud teatriarvustaja toolile ja sealt mõneks aastaks E. Draamateatri dramaturgi kabinetti. Viimases tegevuses talle pidi selguma ilmsemalt kui muule kirjandusrahvale see põud, mis valitseb meie noorsooteatri repertuaaris põud, mille mõju paralüseerimiseks meie kutsutud teatrihooldajad ja noorsookasvatuse juhid nii ääretu vähe ära on teinud. Ja Visnapuu võttis kätte ning kirjutas kaks noorsoonäidendit: „Maa-alused“ ja „Kuus venda“. Need mõlemad on kirjutatud teatrivaistuga ja auditooriumile kohanemise oskusega, kusjuures on arvestatud ka küllaldaselt laiemaid ning kirevamaid lavastusvõimalusi. Teatril oli see võimalus, et „Maa-aluste“ peapoisikese rollis esines Mari Möldre, selle töö spets, ja naudingut oli nii noortele kui täiskasvanutele küllaldaselt — ainult üldsuse tähelepanust jätkus liiga napilt sellele saavutusele, ja varsti mindi päevakorras edasi. Kuid selliseid näidendeid võib peatselt uuesti lavale tuua: iga 3—5 aasta kestes kas­vab peale küllalt nii palju uut lasterahvast, et maksab korrata „vanu“ tükke. Peaasi, kui aga rohkem elevust ja sihiteadvust luuakse noorsooteatri suhtes.

Kõigest eelüteldust nähtub, et H. Visnapuu lavatoodang on meie teatriturul kaaluva väär­tusena noteeritav, et see ei ole veel põhjani ära mängitud ja et siit võiks veel mõndagi uuesti lavastada. Sellega loodaks soliidsem kandepind meie noorele ja seni pahatihti võõrasemalikult käsiteldud lavakirjandusele ja sellega ergutataks kirjanikke looma uusi lavatooteid.

Artur Adson

Varamust nr. 1/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share