Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Elame üsna rahutuil, ent väga huvitavail aegadel. Stabiliseeru­mata olukorras sünnivad mõistete ja ideede ümberhinnangud ja rahvusvaheliste liitude ümberrühmitused. Isegi kaugete maade elani­kud leiavad vahel oma ajalehis sääraseid uusi, peagu senikuulmata mõisteid, nagu Baltimaad, Fennoskandia, Fennobaltia, Baltoskandia. Vaatamata kasvavale rahvuslikule ja ideokraatlikule šovinismile, ma­janduslikule autarkiale ja üha tugevnevale militarismile, ei ole inim­kond siiski loobunud veel ka õilsamaist taotlusist: rahvuslikust ja rahvusvahelisest koostööst, rahust ning üldisest heaolust. Ei otsita ainult seda, mis rahvaid lahutab, vaid ka nähtusi ja tegureid, mis neid ühendavad. Sääraseile juhtumeile antakse ka vastavad nimetused, näit. Baltimaid on hakatud nüüd hüüdma kolmeks Ida-Balti vabariigiks, mis moodustavad harmoonilise geograafilise, Soome lahest Nee­meni alamjooksuni ulatuva terviku ning on ühinenud isegi kultuuriliseks ja poliitiliseks liiduks. Kui selle kolme vabariigiga liidame veel Soome, siis seda veelgi ulatuslikumat, kuid vähem homogeenset maa-ala nimetame Fennobaltiaks, mida seovad juba mitmed kultuuri­lised koostööorganid: üliõpilaste SELL, taimekasvatajate konverent­sid jne. A. 1900 soome geoloog Ramsay tõi tarvitusele Fennoskandia mõiste; see puhtgeoloogiline mõiste haarab endasse Põhja-Euroopa ürgmäestikumaa: Norra, Rootsi, Soome, Ida-Karjala ja Kola pool­saare. Geoloogiline ja geograafiline Skandinaavia haarab endasse ainult Norra ja Rootsi, kuid etnograafiliselt, kultuuriliselt ja poliiti­liselt kuulub Skandinaaviasse ka Taani. Sellepärast rahvalikus tä­henduses Skandinaavia all mõistame kolme kuningriiki: Rootsi, Norra ja Taani. Täpsalt samuti (kultuuriliselt, poliitiliselt) tuleb Fenno­skandia all mõista Taanit, Norrat, Rootsit ja Soomet, mida juba üsna tihedalt seovad ühised poliitilised konverentsid ja teadlaste kong­ressid.  See on väga selge ja homogeenne kultuuriline regioon.

A. 1928 rootsi geograafilises ajakirjas GeograFiska Annaler Göte­borgi ülikooli geograafia professor (surn. 1933) üritas esimesena luua Baltoskandia geograafilist regiooni. Sten de Geer’i artikkel oli nähtavasti esimene katse Ida-Balti maid geograafiliselt eraldada Venemaast ning mahutada ühte regiooni Skandinaaviaga. Kuus aas­tat see katse ei leidnud geograafide seas mingit elavamat vastukaja. Teades, et vähemalt kolm Balti vabariiki moodustavad Ida-Euroopa tasandiku jätku ja et veel hiljuti nad kuulusid selle tasandiku riigile – Venemaale, geograafid käsitasidki seda kolme vabariiki Venemaa geograafilise regiooni jätkuna ja isegi selle osana. 1934. a. veebrua­ris selle artikli autor külastas kõigi kolme Skandinaavia riigi pea­linnade ülikoole ja geograafilisi seltse ning esines seal ettekanne­tega Baltoskandia küsimuste üle, mis äratasid üsna elavaid ja sood­said vaidlusi. Mõne aasta pärast ajakirjanduses (vähemalt perioodi­lises) hakkas üha sagedamini esinema nimi Baltoskandia, mis on leid­nud enesele tunnustuse ja isegi juba teatud populaarsuse.

Laiemalt mõeldud geograafilist regiooni ei saa piiritleda ainult mõne üksiku tunnuse järgi. On tarvis leida mitu iseloomulikumat tegurit, mis korduksid kõigis regiooni osades ning nende tegurite kokkumise või mittekokkumise järgi tuleb tõmmata geograafilise regiooni piirid. Sten de Geer’i arvates peab piiritletav maa-ala en­dasse haarama ala, millele teatud tunnus on iseloomulik; siis ei ole ka piiritõmbamine raske. Kõige parem on piir siis, kui antud tunnus sellest üle ei ulatu; see on nn. absoluutne piir. Kuid tähtsamaile tunnuseile ei saa alati tõmmata absoluutset piiri; sel puhul on luba­tav tõmmata relatiivset intensiivsuse piiri. Väljaspool seda piiri näh­tuse intensiivsus või antud nähtuste sagedus ei ole mitte säärane nagu piiritletud maa-alal. Relatiivse piiri tõmbamisel on tarvilik aga eriline ettevaatus. Seda tuleb tõmmata nii, et me kaasa ei võtaks muis suhteis iseloomulikke alasid, teiselt poolt aga ei jätaks välja niisuguseid alasid, kus meie antud tunnus domineerib.

Jättes kõrvale klimaatilised ja biograafilised tegurid, Sten de Geer seab Baltoskandia aluseks järgmised üheksa tegurit: 1) Fenno­skandia ürgmäestikumaa, 2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad, 3) Fenno­skandia ühes selle moreenitopograafia poolest iseloomustatud servavöötmega, 4) Põhja-Euroopa maakerkeala, 5) põhja rassi tuumala, 6) mõlemad fennoskandilised keelkonnad, 7) protestantliku kristluse levingu, 8 ) põhja riige praegused maa-alad ja 9) kahe tuhande aas­tase põhjariigi ülim ulatus uus-ajastus.

Iga tegurit Sten de Geer kujutab huvitaval kaardil; lõpuks koos­tab ta üheksast analüütilisest kaardist ühe sünteetilise Baltoskandia kaardi, millel näeme kõigi tegurite ulatust ning nende sagedust eri regiooni osades. Anname siin lühikese ülevaate neist üheksast tegu­rist ühes omapoolse mõnevõrdse arvustusega.

1) Fennoskandia – ürgmäestiku maa. Kaardil, joo­nestatud J. J Söderholm’i järgi, Fennoskandia haarab endasse Norra, Rootsi ja Soome. Niiviisi mõistetud Fennoskandiat Sten de Geer peab kogu Baltoskandia tuumaks, milles korduvad kõik üheksa tegurit. See on geoloogiline regioon, mida de Geer kõrvutab sama­suguse Põhja-Ameerika Laurentia regiooniga. Iseloomustavaks joo­neks sel väga hästi ja selgesti piiritletud regioonil on fjordid ja skäärid.

2) Põhja-Euroopa poolsaarmaad. See teine tegur haarab endasse juba suurema ala kui eelmine. Siia kuuluvad veel Taani ja Ida-Karjala ühes Kola poolsaarega. Poolsaarte süsteem lii­tub mannermaaga nelja maakaela kaudu, mis kokku teevad 350 km. Kontinendist ehkki osaliselt lahutatud poolsaared liituvad paremini meredega ning lubavad arendada iseseisvamat ja teguvõimsamat kul­tuuri.

De Geer ei loe poolsaarmaade hulka Eestit, olgugi et ka tema on kolmest küljest tõesti piiratud veekogudega ning teda võiks pidada poolsaareks. Isegi osa Lätit – Kuramaa põhja osa – sünniks lugeda poolsaareks.

3) Fennoskandia ühes selle moreenitopograafia poolt iseloomustatud servavöötmega. Selle moreenteguri tähtsus Ida-Balti maadele on kõige olulisem, kuna ta piir­kond ulatub kaugele itta; minnes piki suurimaist moreenidest järvestatud mägesid, tõmbab ta Baltoskandiasse peaaegu kogu Leedu (välja arvatud Grodno, Lyda ja Ašmena maakonnad), Põhja-Valgevene ning tunduva osa Ida-Venest. Selle suurte moreenide maastiku iseloomus­tavaks jooneks on suurem reljeefi mitmeikesidus ja rikkalikult, korra­tult paisatud järved. Itta ja lõunasse sellest piirist muutub reljeef tasasemaks ning koosneb fluvio-glatsiaalse päritoluga liivakuhjatisist.

4) Fennoskandiline maakerkeala, mis endasse haa­rab kogu vöötme, kus vähegi märgata maa kerget reljeefi, on piiritle­tav null-isobaasiga, mis võtab enese alla ainult väikese servariba Põhja-Alamleedust (Žemaitijast), liigub edasi mööda Leedu-Läti, Läti-Vene ja Eesti-Vene riigipiire; niiviisi ei haara see endasse Leedut, küll aga Lätit, Eestit ja Soomet. Sel maakerkel oli praktilist tähtsust ajaloo­lisel ajal ainult Botnia lahe rannamail, kus meri mõne sajandi kestel on mõne kilomeetri võrra taandunud rannaäärseist linnakesist.

Need neli Baltoskandia tegurit-kriteeriumi puudutavad füüsilist maailma ja sellepärast on nad selgemad ega tekita tõsiseid vaidlusi.

Teatud määral rohkem kahtlusi ja lahkarvamisi võivad tekitada järgmised viis antropogeograafilist Baltoskandia kriteeriumi.

5) Põhja rassi tuumala. Põhja rassi ülekaalu idapiiri Sten de Geer tõmbab enam-vähem mööda praegust demarkatsiooniliini Leedu ja Poola vahel; see haarab endasse kogu Läti ja Eesti ning isegi osa Põhja-Venest (Neva ja Düüna vesikonnad). See piir võib olla ainult õige relatiivne, kuna rassi küsimused meie mail peavad jääma veel edaspidise uurimise objektiks. Kuigi täpsamad andmed puuduvad, võime siiski esialgu nõustuda, et ida-balti rahvad, nende seas ka leedulased, omavad natuke rohkem antropoloogilist sarnasust Skan­dinaavia põhjarassiga kui kontinendi alpiinlastest slaavlastega. Ei ole ju Euroopas ammugi enam puhtaid rasse ning umbkaudseidki piir­jooni tõmmata nende vahel on võimatu.

6) Mõlemad fennoskandilised keelkonnad. Siia arvatakse ainult kaks keelkonda – skandinaavia ja soome-eesti. Sten de Geer eraldab täiesti põhjendamatult sellest kolmanda baltoskandia keelkonna – leedu-läti oma, mis väga harmooniliselt liitub fenno­skandia keeltega ning ümbritseb sobivalt kagupoolset Balti merd ega lase end kuidagi ühendada suure slaavi keelte merega. Sellepärast Baltoskandia kagupoolseks keeltepiiriks sobib kaugelt paremini läti ja leedu keelte ülekaaluvööde.

7) Protestantliku kristluse levinguala käsita­des jätab Sten de Geer Baltoskandia piiridest pea täielikult välja kogu Leedu, neljandiku Lätist (Latgallia) ja ühe sopi Eestist. Õigeusuliste väljajätmine Baltoskandia piiridest oleks ju küllaldaselt põhjendatud, kuna õigeusk on loonud oma passiivse kultuuritüübi ja distsiplineeri­matu, pealiskaudse usuelu. Protestantlikud maad on harinud oma kultuuri peagu tuhat aastat ning lasknud seda valmida samal katoliku-usu puul. Kui vaatleksime lähemalt Lääne-Euroopas esinevate usuliste segavöötmete kultuurielu ning inimtüüpe, märkaksime kohe, kui vähe erinevust on katoliiklaste ja protestantide vahel ning et see erinevus ei takista põrmugi head kooselu ega ulatuslikumat koostööd nende inimeste vahel. Tõsi küll, mõned lääne-euroopa vaatlejad peavad leedu katoliiklust väga lähedaseks õigeusule, otsustades seda usu­elu välispidisuse, konfessionaalsete koolide puudumise, organisatsi­ooni lõtvuse ja osa vaimulikkude passiivsuse põhjal. Osa leedu harit­lasi, kes kasvanud vene koolides, on küll teatud määral harjunud vaat­lema kõike õigeusu passiivsuse prillide läbi. Kuid tubli osa leedu noorest haritlaskonnast on täiendanud leedu koolides saadud haridust Prantsusmaa, Helveetsia, Belgia ja Austria ülikoolides ning on säält enesega kaasa toonud lääneeuroopalise usulise temperamendi. Nii on praegusel ajal üsna selgesti juba märgata, vähemalt organiseeritud leedu katoliiklaste juures, ikka enam tihedamat liitumist Lääne-Euroopa kultuurieluga ning jõudsat eemaldumist õigeuskliku elu normidest. Latgallia kohta tuleb tähendada, et tema usuelu keskkoht läti valitsuse hoolitsusel on üle viidud Riiga, mis olles paavsti nuntsiuse asukohaks ning saades katoliikliku usuteaduskonna, vähehaaval muutub kogu Baltimaa katoliiklikuks keskkohaks.

Leedu katoliiklikud organisatsioonid (eriti noored teadlased) sea­vad endile eeskujuks Hollandi: sealt otsivad nemad oma usuelu mõ­testamist, kultuuri intensiivsust, dünaamikat, aktiivsust, üldist edu ning sõbralikku kooselu protestantidega. Veel enam, katoliiklaste juhid näevad selgesti, et praeguse aja Euroopas just Põhja-Euroopa protestantlikes maades katoliiklasi koheldakse paremini kui nn. Lõuna-Euroopa katoliiklikes mais. Skandinaavia riikides ka sotsiaalseid küsimusi lahendatakse vaimus, mis on väga lähedane katoliiklikule doktriinile. Need ja muud tegurid äratavad leedu katoliiklikus ha­ritlaskonnas püsivat ja kindlat sümpaatiat Skandinaaviale. See ei ole juhuslik nähtus, et Leedu-Rootsi koostöö idee leiab kõige veendunu­maid juhte ning pooldajaid just leedu katoliiklike tegelaste seas. Nii arvame meie, et usulistel motiividel ei oleks võimalik Leedut eraldada Baltoskandia rahvaste perest.

8 ) Põhja riige praegused maa-alad. De Geer peab põhjariikideks kogu Skandinaaviat (ühes Taani ja Islandiga) ja Fennobaltiat, kuid ikka ilma Leeduta. Lähemaid kriteeriume sääraseks otsusetegemiseks mitte esitades, annab ta ainult ühe üldise tunnuse põhjamaa riikidele: nad kõik on mereriigid ning nende pealinnad on ühtlasi sadamlinnad. Sellelt seisukohalt Leedu eemalejätmine tun­duks põhjendatuna, kuid võib-olla ainult ajutiselt. Peale pikki kõhk­lemisi on Leedugi alanud rajama oma väikest laevastikku ja võib-olla mõningate aastate pärast muutub temagi mereriigiks. Pealegi on märkimisväärne, et Leedu aktivistid on kindlasti otsustanud üle viia Leedu pealinna Klaipedasse ning mere dünaamika mõjustusel mitmeti suurendada Leedu kultuurilist ja majanduslikku tegevust.

Peale selle on veel teisigi argumente jätta Leedut põhjamaariikide sekka. Kui otsustada geograafilise laiuse järgi, pidades Gibral­tari Euroopa lõunapoolseks ja Nordkapi põhjapoolseks tipuks, siis keskparalleel oleks 54°, mis läbistuks vähe lõunapool Taanit, kuid Leedus liiguks joonel – Suvalkai, Druskininkai ja Lyda. Üldiselt võttes peagu kogu Leedu territoorium l)asub samal geograafilisel laiusel, nagu Taani ja Lõuna-Rootsi, 2) omab külmema ilmastiku kui Kopenhaagen, Oslo, Göteborg ja Stokholm ja 3) leedulasilgi on põh­jamaine iseloom, mis rahvusvahelises läbikäimises on väljendunud sama tõsisel kujul nagu kõikjal Baltimail raskete territoriaalküsimuste lahendamisel. Põhjamaa-loomu külmus ja tõsidus ei ole avaldunud mitte ainult Ahvenamaa ja Gröönimaa tülides ja Eesti-Läti piiri mää­ramisel, vaid ka Leedu-Läti piiride kompromissis ning Klaipeda prot­sessis rahvusvahelisel foorumil. Nii siis on küllalt andmeid selleks, et pidada Leedutki põhjamaariigiks, olgugi tüübilt vähem iseloomu­likumaks kui Fennoskandia maad.

9) Kahe tuhandeaastase põhjariigiülim ulatus uusajastus. Sten de Geer peab selle vöötme tuumaks Taanit ja Rootsit ning selle mõjupiirkonda arvab kõiki neid maid, kus Rootsi ja Taani on pikemat aega valitsenud. Ainult Leedut ei ole skandinaav­lased kunagi valitsenud, sest juba 9. sajandil oli temal endal juba tugev riiklik alus olemas, mis skandinaavlaste invasiooni lõi tagasi ega lasknud sel läbi murda Neemeni vesikonnani. See tähendab, et leedulased juba enam kui 1000 aastat elavad riiklikku elu, mille kesk­koht asus põhjas (Vilnos ehk üldse Neemeni vesikonna põhjaosas), ja ainult leedu riigi ääremaad ulatusid kaugele lõunasse kuni Musta-mereni. 1410-1494. a. Leedu impeeriumi pindala oli 850.000 km², ühes läänimaadega aga enam kui 1.000.000 km². Tol ajal tema piirid ulatusid kaugele kagu poole Moskvast, Doni taha kuni Dnjestri suudmeni. Kiievi mail leedu võim kestis umbes 250 aastat, kuid Valge-Venes, kuni Smolenski ja Volõõniani, leedulased valitse­sid umbes 500 aastat. Kuid need valitsetavad laiad maa-alad killustasid väga parimaid leedu jõude ega lubanud neil konsolideerida oma kultuuribaasi. See takistas ka leedulaste kultuurilist küpsemist. Sel­lepärast leedu kultuuriloolased ei kaldu arvama, nagu oleksid leedu­lased keskaja lõpul saavutanud oma vägevuse kõrgpunkti. Nende tolleaegne edu oli rohkem sõjalise, administratiivse ja isegi diplomaati­lise ande väljenduseks kui laialt mõistetud kultuuriteene.

Kui skandinaavia rahvaste kultuuriline ja majanduslik võimsus nüüd juba on saavutanud (või on saavutamas) oma kõrgpunkti, siis Ida-Balti rahvail, eriti Leedul, seisab suuremaulatuslik töö peagu kõik veel ees, ning võib-olla alles selle sajandi lõpul suudab ta välja aren­dada kogu oma võimed ning kultuurilise kandvuse. Ilusad nooruse-perspektiivid peavadki neid rahvaid innustama nooruse, vaimustuse ja intensiivse loomingu vaimuga, kus vaikides ei tohi mööduda ka skan­dinaavia kultuuri oivalisist saavutusist.

Kõik Sten de Geeri üheksa tegurit korduvad täielikult ainult geo­loogilises Fennoskandias: Norras, Rootsis ja Soomes. Taanis ja Ees­tis on neid meil 7, Lätis 6 ja Leedus ainult 2. Sellepärast de Geeri kaalutlusil Leedu enam ei kuulu Baltoskandia rahvaste perre. Kui aga teda ei taheta isoleerida, peaks teda arvatama slaavi rahvaste regiooni kuuluvaks, siia aga ei või tema, kui ta tahakski, kuuluda juba oma poliitilise olukorra tõttu. Peale selle ei või ta ju end lahti lüüa oma õest Lätist ning sugulasest Eestist, kellega Leedut seob väga ilmsesti märgatav iseloomuühtlus ja suur sümpaatia.

Analüseerinud Sten de Geeri huvitavaid baltoskandilisi tegureid, katsun esitada siin ka omalt poolt peamiselt antropoloogilisi kriteeriume, mis on otsustavad Baltoskandia piiride määritlemisel. Ja nimelt:

1) Baltoskandia on moreenide maa-ala, mis on loonud peagu homo­geensed põllumajanduslikud loodustingimused; 2) on põhjamaise iseloomuga rahvaste vööde; 3) seitsme põhjamaa keele maa-ala; 4) lääne-euroopa kristluse vööde, kus põhjamaalase iseloomus ühinevad müstika, reaalsus ja dünaamiline meelelaad, täidetud edumeelsuse vai­must; 5) suletud kogu väikeriike, kes harmooniliselt ümbritsevad Balti merd ja annavad temale tõelise vahemere iseloomu; 6) ta on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus eri kultuuride ja keelte rohkus ei takista vastastikust austamist, koos­tööd ja rahu. Viimasest seisukohast on ta väga haruldane ja omapä­rane vööde meie planeedil.

Need kuus kriteeriumi peagu ühesuguse intensiivsusega kordu­vad kõigis Baltoskandia riikides: Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus.  Neile graviteerub ka isoleeritud Islandi.

1) Baltoskandia on moreenide maa-ala – ta omab väga sarnase koostisega põllumaad kaunis sarnastes ilmastikutingimusis. Sademete küllus, vaevalt küllaldane suvekuumus loob üsna sood­sad tingimused kaera-, rukki- ja odrakasvatamisele. Mais seda klii­mat juba ei kannata, nisu kasvab hästi vaid Taanis, Lõuna-Rootsis ja Leedus. Keskpärase headusega või halb maapind nõuab siin igal pool pingutatud tööd ning uuenduslikke põllumajandusviise. Domineeriv väiketalude süsteem seob suured inimhulgad maaomanduse külge ning leevendab sotsiaalsete kihtide vastolusid.

2) Põhjamaa seitse rahvast omavad külma ja vastu­pidava iseloomu, selle juures palju ühiseid füüsilisi omadusi, kuigi ei moodusta täielikult homogeense iseloomuga vöödet. Soomlased võib-olla on kõige vaiksemad ja pikaldasemad. Kõnekus kasvab mär­kamatult siirdudes lõuna poole, ülimtipu saavutab Dzukijas, kuid siingi ei saa seda võrrelda poolakate kõnekusega.

3) Baltoskandia keeled kuuluvad kolme väiksesse rüh­ma: 3 skandinaavia, 2 soome-ugri ja 2 balti keelt. Igalt poolt ümbrit­sevad neid tunduvalt suuremad keeled ning sellepärast peavad nad ühiselt hoolitsema oma kultuuri säilitamise ja iseseisvuse eest. Isegi paremini isoleeritud Skandinaaviale (Norrale ja Rootsile) on palju tõhusam omada idas ja lõunas väiksearvulisi ja sõbralikke rahvaid, kui vahenditult naabrusesse sattuda suurte ja sageli agressiivsete valitsejariikidega.

4) Lääneeuroopa kristlus, esindatud Baltoskandias kahe konfessiooni kaudu, nagu varem tähendatud, ei sünnita mingi­suguseid takistusi seitsme rahva tihedamale koostööle. Väikene usu­line mitmekesidus, nagu näitab tegelik elu Hollandis, Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja mujal, isegi rikastab vaimuelu ja äratab sügava­mat huvi usuliste küsimuste vastu. Juba üsna pikk praktika on näi­danud, et Leedu katoliiklikud tegelased üsna hästi on suutnud sõp­russuhteid pidada ning koos töötada Läti, Eesti ja Rootsi protestanti­dega. Omame hulk ühiseid kultuurilisi ja majanduslikke, vahel isegi poliitilisi küsimusi, mis konfessiooni küsimustega ei ole sugugi vast­olus.

5) Põhja väikeriikide suletud kogu, millest ühtki ei saa välja jätta, sest muidu Baltoskandia regioon kaotaks oma har­moonilise tervikluse ja üksikul väikeriigil isegi ei oleks kuskil kohta, kuhu harmooniliselt ja geograafiliselt liituda. See omaette suletud kogu suurendab seda mitmekesidust ja rahvaste ning kultuuride va­helduvust, mis Balti merele annab põhja-vahemere ilme ja mida iga elava hinge ja ärksa mõistusega inimene isegi ihaldab. Seda erine­vust püüame kujutada ka ümardatud arvudes:

                      Pindala                    Elanikkude arv                        Elanikkude tihe-
                                                                                                   dus 1 km² kohta

Taani    ….   43.000 km²                     3.700.000                                           84

Norra    ….   322.000 km²                   2.900.000                                             9

Rootsi    ….  448.000 km²                   6.300.000                                           14

Soome    ….  388.000 km²                   3.800.000                                           10

Eesti    ….    46.000 km²                     1.150.000                                           24

Läti    ….        66.000 km²                   2.000.000                                           30

Leedu    ….    56.000. km²                   2.550.000                                           46

Baltoskandia  ….   1.370.000 km²        22.400.000                                          16

Baltoskandia kultuuritippe valvavad 12 kuulsat ning ühtesoodu arenevat ülikooli, ning tema majanduslikku vägevust võiks iseloomustada väljavedu, mis ulatub 12 miljardi leedu litini, s. o. ta on tundu­valt suurem kui kogu Venemaa ja Poola eksport kokku.

6) Baltoskandia on väikeriikide vastastikuste kultuurihuvide ja sümpaatiate vööde, kus kul­tuuride ja keelte erinevus ei takista vastastikust austamist, koostöötamist ja rahu. Meie planee­dil ei ole võimalik leida seitset riiki ühes regioonis, üksteise kõrval rahulikult elamas. Üldine meie maakera kord on ju, et naaber naab­rit ei usalda, teda kadestab, ähvardab, ihudes relvi. Erandid on ha­ruldased ja tähtsusetud. Baltoskandia on siin aga imestusväärseks ja väga omapäraseks erandiks. Isegi maailmasõjas üleskihutatud rah­vad leiavad siin kokkuleppe võimalust, kuidas kas või arbitraaži teel lahendada keerukaid piiriküsimusi. Viha ja kadeduse asemele asub vastastikune usaldus, isolatsiooni asemele laiaulatuslik kultuurikoostöö, mis tõotab levineda ka majanduslikule ja isegi poliitilisele alale.

Norra-Taani ja Leedu asuvad üksteisest väga kaugel. Võiks ar­vata, et see kaugus vähendaks huvi üksteise vastu.   Siiski leedulased on väga huvitatud Taani põllumajanduse saavutusist ning noorsugu eriti Norra fjordidest. Leedu turisidele võivad olla väga huvitavad Eesti saared, Rootsi ja Soome skäärid, Skandinaavia mäed.

Kõike kokku võttes, geograafilise ühikuna Baltoskandia on ma­janduslikult jõukas ja kultuuriliselt mitmekesine, huvitav maa-ala. Tal on palju mineraale, välja arvatud süsi ja nafta. Suur hulk jõge­sid kõlbavad elektrofitseerimiseks ning asendavad tunduval määral kivisütt. Leedu võiks olla nende vilja varaaidaks. Energilised ini­mesed oskavad tõsta tööstust ja kaubandust. Suurenev mere- ja isegi õhuühendus vähendab kaugust ning vähehaaval kasvav inimeste jõu­kus lubab lähemal ajal ka keskmist Ida-Balti kodanikku korraldada lõbusõitu oivalisisse skandinaavia linnadesse Stokholmi ja Kopenhaa­geni, lubab tal oma regioonis näha Skandinaavia kuni 2 1/2 km kõrgeid mägesid, imestamisväärseid fjorde ja kesköö päikese maid. Ka meie Balti mere idaranniku elanikud pole äratanud mitte vähe huvi skan­dinaavlaste juures. Sageli külastavad meid turistid. Töösturid leia­vad meie juures tööd ja teenistust. Leedu keele lektoreid omavad juba kõik Baltoskandia riikide ülikoolid. Kaunases puudub veel soome-ugri keelte lektoraat, mis teadusele ja vastastikusele tutvumisele oleks väga kasulik.

Kõigest sellest, mis siin öeldud, on näha, et Baltoskandia muutub suureks ja hiilgavaks tõeks, mille teenistusse maksab kutsuda pari­maid kõige seitsme riigi kultuurijõude. Sellisel viisil teenime rahu tõhusamalt ning rikastame vaimselt miljoneid inimesi.

Kazys Pakštas

Loomingust nr. 4/1937