Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Oct

E. Peterson-Särgava looming aja raamides.

 

  

l.

Ernst Peterson-Särgava kirjandusliku tegevuse haripunktist on möödunud ainult natuke üle kolmekümne aasta, kuid sellegi suhteliselt lühikese aja jooksul on meie suhtumine „Paisete” ja „Rahvavalgustaja” autorisse osutanud kõikumist reservatsioonideta ülistamisest kuni peaaegu täieliku kõrvalenihutamiseni.

Rahvuslikult meelestatud linnakodanluse ja intelligentsi osatähtsuse kiire tõus Vene valitsuse viimasel aastakümnel ühelt poolt ja teiselt poolt tööstusproletariaadi järsk suurenemine tähtsamate kodumaa linnade industrialiseerimise tagajärjel viisid meid mõne aastaga hoopis teistsugusesse huvideringi, kui oli see, mida võis rahuldada Peterson „Paisete” ja „Rahvavalgustajaga”. Petersoni loomingule karakteristlik „Mudila” mõisnikkude, pastorite, köstrite, koolmeistrite, praalivate suurtaluomanike ja vimmakiskuvate maakehvikutega ei olnud suuteline sügavamat huvi äratama ei ühes ega teises tõusvas kihis.

Jõukale linnakodanlusele ja euroopastuvale intelligentsile oli Petersoni aineala ikkagi „pastlakultuuri” alaks, kuigi Peterson oli kaugel sellest, et „pastlakultuuri” ülistada. Aga ka ideeliselt ei olnud skeptilise radikalismiga iga küsimuse juurde asuv Peterson vastuvõetav tõusvale kodanlusele, kes tunnustas karemeelsust peamiselt vaid ühes küsimuses: eestlaste ja sakslaste rahvusliku vahekorra lahendamises.

Meie suuremate linnade järjest arvukamaks muutuvale tööstusproletariaadile oli Peterson ideeliselt küll vastuvõetavam kui samade linnade kodanlusele, kuid need konkreetsed küsimused, millega Peterson tegemist tegi, jätsid siiski ka tööliskonna külmaks. Mõisnike ja kirikuõpetajate vahekord rahvaga, koolmeistrite ja muude selliste „paremlaste” heitlused nii ülal- kui ka allpool asetsevate rahvaklassidega ning lõpuks peremeeste ja sulaste vastuolud – kõik need küsimused olid muutunud linnade tööstusproletariaadile hoopis kaugeks. Vabrikutöölist ei huvitanud need probleemid, vabrikutöölist huvitas eeskätt ainult tööstustööliste sotsiaalne ja poliitiline võitlus kapitali omavate tööandjate ja nendega käsikäes tegutseva riikliku võimuga.

Selle eesti ühiskonnas toimunud pöördelise ümberkihistuse tõttu ei kulunud kümmetki aastat, kui juba arvati täiesti üle jõutud olevat Petersoni probleemistikust. Kuid vaevalt oli saabunud Saksa okupatsiooni aeg, millal ühes enamlastega oli siirdunud Venemaale ka käremeelsem osa tööstustöölistest ja siiajäänud proletariaat ühes intelligentsi ja kodanlusega oli surutud rohkem kui ainult vaikivasse olekusse, millal kogu rahvas oli muudetud jällegi paljalt talupojarahvaks – kui Petersoni looming osutus taas omavat äärmiselt aktuaalset tähendust. Näis, nagu oleks kogu meie sotsiaalne elu paisatud umbes paarkümmend aastat tagasi ja nagu tuleks sotsiaalsete küsimuste lahendamisega alata uuesti sealtsamast, kust algas Peterson. Ja ühes kirjaniku viiekümnenda sünnipäeva pühitsemisega pühitseti ka tema teoste esimest „ülestõusmist”.

Okupatsiooniajale järgnenud „gründertumi” päevil muutus olukord jällegi põhjalikult. Esimeses õhinas usuti muu seas taas üles ehitada võivat ka neid Vene impeeriumi vajadustest kasvanud suurtööstust, mis olid hävinud revolutsiooniliste äärmuslaste ja Saksa okupantide teineteisele järgnenud võimuvalitsuste ajal. Sellega seoses peeti võimalikuks ka linnade tööliskonna restitutsiooni endises suuruses ja mõjuulatuses. Kirjanduses avaldus selline väljavaadete kujunemine suuremas tähelepanu pööramises linlikele ainetele ja meelsuses, mis oli lähedane tööstusproletariaadi meelsusele („ajalaulud”). Loomulikult viis see kallak kirjanduses huvide vähenemisele Petersoni loomingu vastu.

Tegelikult osutusid aga lootused suurtööstuse elustamiseks peagi petlikuks ja noor riik sai iga aastaga ikka selgejoonelisema ja selgejoonelisema agraarriigi kuju. Maareformi kaudu võitis talupojaklass tugeva annuse värsket verd juurde ning muutus nii mõjukaks, et linnakodanlus ilma pikema jututa liitus temaga: alalhoidlikum osa põliste põllumeestega ja liberaalsem osa asunikega. Ka linnade tööliskonnal – kui ta tahtis osaltki säilitada seniseid positsioone – tuli rohkem kui varem orienteeruda maaproletariaadi suunas.

Linlane, see traditsioonideta „vurle”, sattus samal ajal kirjanduses järjest rohkem põlu alla ning pidi loovutama ühe positsiooni teise järele traditsioonidega „matsi” kasuks. Oma jõukusega edvistavaid rumal-uhkeid peremehi, viletsuses mandunud sulaseid ja teisi Petersonile karakteristlikke maaelu tüüpe – pisut teistsuguseisse oludesse asetatud ja pisut teistsugusest vaatevinklist vaadeldud – hakkas tekkima meie kirjandusse ikka rohkem ja rohkem. Isegi Petersoni mõttekäikudele väga lähedat ideelist dispositsiooni võis kohata küllalt sageli vähemalt seni, kuni meie kirjandus polnud muutunud moepäraselt positiivseks.

Ning neist asjaoludest tingituna saabuski Petersonile kuuekümnendaks sünnipäevaks nii nagu viiekümnendakski mitte ainult kirjandusajaloolise väärtuse tunnustusi, vaid ka teoste aktuaalsuse rõhutatud märkimist.

       

2.

„Ma pole ju kirjanik,” on Peterson tähendanud „Ühe härja eluloo” algul. Seda pihtimuslikku väidet võib muidugi käsitada ka kui kirjanduslikku võtet ning pidada lubamatuks siit järeldada midagi selle kohta, mis arvab Peterson ise oma kirjanduslikust tegevusest. Kuid sama arvamust oma kirjanikukutse kohta on avaldanud Peterson ka mujal ja ülalkirjeldatud kõikuv poolehoid ta teostele osutab omaltki poolt, et Peterson tõepoolest pole kirjanik ses mõttes, milles on kirjanik see, kes tegutseb vaid puhtast kujundamistarbest aetuna. Puhtkujunduslikud probleemid pole Petersoni nähtavasti kunagi tõsisemalt vaevanud, kuigi ta tahtmata sai teatud vormilise meetodi teerajajaks. Petersoni vaevas tarve midagi öelda, mitte aga küsimus sellest, missugusesse vormi sulgeda öeldav mõte. Teda sundis tegutsema kindel sotsiaalne ning moraalne missioon, mis kirjanduse asemel oleks väga hästi võinud viia ka ajakirjanduse või poliitika alale. Ja sest seisukohast muutubki mõistetavaks see nähtus, et paljude Petersoni teoste puhul võidi kirjutada pikki juhtkirju, milles ainsagi sõnaga ei puudutatud kirjanduskunstilisi küsimusi.

Kui „Rahvavalgustajas” uute ideedega kohale jõudnud kooliõpetaja Heinrich Madaras kavatseb Mudilasse karskusseltsi asutada ja ses asjas pöördub nõupalvega pastor Rümpleri poole, siis suhtub viimane väga eitavalt kogu kavatsusse. Mitte midagi positiivset ei suutvat karskusselts pastor Rümpleri arvates rahvale pakkuda, küll purustavat aga karskusseltsis pakutavad vähesed teadmiste raasukesed need luulelised illusioonid, mis rahval on olemas ja mis talle annavad kindla tasakaalu. „Mis annate neile,” küsib Rümpler, „kui teie nende lootused, mõtte varjukujutused neilt võtate? Kallis Heinrich, mis tuleb asemele, mis pakute neile?”

Ka Peterson ei näi teadvat, mis tuleb asemele, kui rahvalt võtta tema illusioonid, aga ta teab, et illusioonide säilitamine tähendab metsikut vaimupimedust, jubedust äratavat moraalset mandumist ja kisendavat sotsiaalset ülekohut. Kas kõigest sellest õudusest saab olla halvem ükskõik missugune hingeline tühjus, mis saabuvat illusioonide asemele, nagu kollitab Rümpler? Vaevalt. Ja seepärast võtabki Peterson enda ülesandeks otse prohvetlikult fanaatilise vihaga purustada kõik illusioonid viimse kui aluskivini.

Kuid illusioone polnudki nii vähe mitte ainult kuski Mudilas, vaid ka vaimse elu tippudel, kirjanduses eneseski. Traditsioonirohkes miljöös arenedes oli Petersoni kaasaeglastest August Kitzberg soetanud endale otse pieteetliku lugupidamise nii mõnegi lausa läbipaistva illusiooni vastu ega kohkunud tagasi neid kaitsemast ka avalikkuse ees peaaegu pastor Rümpleri taoliselt. Juhan Liiv pidi meeleoluliselt ühest äärmusest teise kõikudes tihti enda haiglaselt-pessimistlikke süngusnägemusi eemale tõrjuma haiglaselt-optimistlike illusioonidega. Kes oli see muu kui tema, kes soovitas noortel selleks, et millegi suurega valmis saada, kokku mõelda kõiki voorusi – ka olematuid! Kõigist teistest kõige suuremate kogemuste ja kõige avarama silmaringiga Vilde oli selleks liiga püsimatu ja „kergemeelnegi”, et vahel kas või „eksikombelgi” mitte sattuda mõne illusiooni küüsi. Mis kõnelda siis veel ebateadlikest laiadest massidest!

Meie ärkamisaegsed kirjanikud nägid ainult rahvuslikke vastuolusid ja Jakob Pärn unistas mingist otse bukoolilisest vaikelust, mis pidi saabuma siis, kui „armsad suguvennad ja -õed” jõuavad niisamasuguse seisusastmestikuni, missugune on suurtel rahvastel. Ernst Peterson näitas, et iisraeli mees võib iisraeli mehele olla isegi kurjemaks vaenlaseks, kui seda on kunagi olnud ükski võõras. Igatahes osutab Mudila parun tema „Rahvavalgustajas” palju suuremat arusaamist rahva hädast ja vajadustest kui „suguvennast” köster Arnikas. Ja „Kolonistis” ei ole mitmeti pahelisele mõisnikule ometigi mitte võõras inimlikult arusaav suhtumine oma rentnikesse.

Ärkamisajal kirjutati tosinate kaupa juhtkirju pererahva ja teenijate sõbralikust ja jumalale meelepärasest vahekorrast, kus üks pool avaldab isalikku armastust ja sõbralikku hoolitsemist ning teine pool jumalakartlikku sõnakuulmist ja alandlikku austust. Peterson näitas, et pererahva ja teenijate vahekord on ekspluateerijate ja ekspluateeritavate vahekord, milles kumbki pool püüab saavutada enda kasuks nii palju materiaalseid hüvesid kui vähegi võimalik.

Ärkamisaeg nägi rahvale kõige lähemates rahvavalgustajates, nimelt köstreis ja koolmeistreis, ohvrimeelseid külvajaid, kelle iga samm pidi tulema kasuks rahvale, rahvusele ja usule. Peterson näitas, et siingi on idealiste niisama vähe kui mujal ja iga näilikult „rahvakasu” taotlev tegu tegelikult ometi pole „rahvakasulik”, vaid otse vastupidiselt – väga tihti on juhitud just kõige madalamalt egoistlikust tagamõttest. Ja nõnda edasi, ja nõnda edasi kuni kõige viimaste tolleaegset maaelu iseloomustavate küsimusteni.

Aga kuigi Ernst Peterson arvustava paisete paljastamise teostas teatud kindla süsteemipärasusega, ei ole ta siiski oma teostes jõudnud täiesti tervikliku maailmavaatelise süsteemini. Üksikküsimustes seda rõhutades, kuidas ei peaks olema, jääb tal võrdlemisi harva aega selle näitamiseks, kuidas siis peaks olema. Veel vähem saab ta mahti uuele elule juhtivaid märkusi kokku võtta kindlakujulisemaks õpetuseks. Kui Jürisson „Rahvavalgustajas” pöörab tooli jalad ülespoole ja tähendab, et nii peaks talitama ka Mudila oludega, siis aimame selle sümboolse žesti taga peituvat igatsust sotsiaalse revolutsiooni järele. Kui aga „Tulge appi” lõpetatakse sümboolse pildiga õues asetsevast postist, mis päikese käes kiiresti soojenedes kiiresti sulatab enda ümbert ka lume – siis näib, nagu jätkuks autori arvates juba sellest, kui saadakse eetiliselt vastuvõtlikumaks, kui ollakse võimeline moraalsest kiirgusest osasaamiseks ja selle edasiandmiseks.

Ent kaelalangeva hoone lõhkumine võib osutuda mõnelgi juhul väärtuslikumaks teoks kui uue hoone ehitamine. Varisevad rusud võivad juuresolijaid hävitada, ajutine lageda taeva all olek aga ainult karastab. Seepärast leppigem sellega, kui Petersoni teoseis välispidiselt „positiivset” palju ei leidugi. Leppigem teistegi puudujääkide ja vastuoludega, mis paratamatult tekivad siis, kui harjunud eluvormidega tehakse igasugusest kompromissist keelduv järsk lõpparve. Leppigem sellega, et puhtelamuslik külg alati sammu ei suuda pidada hoolimatult ees ruttava intellektiga, ja et sellest olenevalt ta teoste erilaadsete osade juures analüüsi teravus võib olla kõikuv, nagu muutub kõikuvaks stiiliteadvuski seal, kus intellektil vähem on kaasa rääkida.

Elame taas tingimustes, mis annavad tunda maa lähedust, ja leiame, et välimiste vormide muutudes sisuliselt ei olegi kes teab kui suurt vahet nende olude vahel, mis valitsesid aastat nelikümmend tagasi, ja nende vahel, mis valitsevad nüüd. Küll aga on vahe suurem selles, kuidas lähenes Peterson neile oludele ja kuidas lähenevad tänapäeva kõige moodsamad kirjanikud. Olude paljastamise asemel näeme tänapäev rohkem nende ülekuldamist, illusioonide purustamise asemel nende ülespuhumist. Aga on väga küsitav – kui kõik on juba kord nii visa arenema -, kas kahtlusvaba optimismi sugereerimine meid niigi palju edasi viib kui skeptiline pahede paljastamine. Selles kahtluses toetab meid Ernst Peterson-Särgava oma toodanguga ja just selles näib peituvat selle toodangu üks peamisemaid sotsiaalseid ja kirjanduslikke väärtusomadusi.

Oskar Urgart

Eesti Kirjandusest nr. 4/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share